2-06-24579/24 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtukoosseis

kohtunik Kersti Kerstna-Vaks

Otsuse tegemise aeg ja koht

15. juuni 2007, Tartu kohtumaja

Tsiviilasi

AS-i G. hagi AS-i P. vastu sundtäitmise lubamatuks

tunnistamiseks täiteasjas nr 186/2006/1412

Tsiviilasja number

2-06-24579

Menetlusosalised ja nende

esindajad

-

hageja: AS G.

-

hageja

esindaja:

vandeadvokaat

Andrus

Lillo

(postiaadress advokaadibüroo

Lillo &

Lõhmus,

Ülikooli 4, Tartu)

-

kostja: AS P.

-

kostja

esindaja:

vandeadvokaat

Leonid

Tolstov

(postiaadress advokaadibüroo Paul Varul, Vabaduse

pst 2-5, Tartu

Kohtuistungi toimumise aeg

30.05.2007

Protokollija

kohtuistungisekretär Evelin Laansalu

RESOLUTSIOON

1. Tunnistada täitemenetlus täiteasjas nr 186/2006/1412 AS P. nõudes AS G. vastu

lubamatuks viivisenõude 283 012.- krooni ulatuses.

2. Ülejäänud osas jätta hagi rahuldamata.

3. Jätta menetluskulud poolte kanda võrdses ulatuses.

4. Kohtuotsus toimetada kätte menetlusosalistele.

5. Tartu Maakohtu 06.12.2006.a. määrusega ja 19.09.2006.a. määrusega seatud hagi

tagamine- täitemenetluse nr. 186/2006/1412 peatamine ja väljamaksete tegemise

keelamine täitemenetluse käigus AS-le P. - tühistada.

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme

kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest (TsMS § 630 lg 1, § 632 lg 1, § 633 lg 1). Kui

apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima;

vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (TsMS § 442

lg 6, § 633 lg 7).

HAGEJA NÕUE

1. AS G. (edaspidi nimetatud hageja) ja AS P. (edaspidi nimetatud kostja) sõlmisid 21.

oktoobril 2005. a maksekaardi kasutamise lepingu nr 99 (edaspidi Leping), mille kohaselt

hagejale väljastati 4 krediitkaarti kostja toodete ja teenuste ostmiseks.

2. 06.03.2006. a sõlmisid hageja, kostja ja AS P. notariaalse hüpoteegi üleandmise,

hüpoteegi seadmise lepingu muutmise ja asjaõiguslepingu (notar Robert Kimmel, notari

ametitoimingute raamatu reg.nr 1799)(edaspidi Hüpoteegi leping). Hüpoteegi lepingu

punkti 2.2.3 kohaselt tagas Tartus, R. 63 asuvat kinnistut koormav hüpoteek summas

6 900 000 krooni alates hüpoteegi lepingu sõlmimisest kostja kõiki nõudeid hageja vastu,

mis tulenevad kostja ja hageja vahel sõlmitud või tulevikus sõlmitavatest võlaõiguslikest

lepingutest.

3. Kostja on esitanud kohtutäitur Reet Rosenthalile täitemenetluse algatamise avalduse ning

oma 10.08.2006. a täitmisteatega teavitas kohtutäitur hagejat täitemenetluse alustamisest.

Täitmisteate kohaselt on nõude sisuks põhivõlg 348 852 krooni ning viivisenõue 333 012

krooni, kokku 681 864 krooni, millele lisandub kohtutäituri tasu 70 402,46 krooni.

4. Hageja leiab, et kostja on täitemenetluse algatamise avalduse esitanud alusetult, kuna

kostjal puudub lepingust tulenev nõue hageja vastu.

5. Kostja poolt esitatud nõue on põhistatud üksnes kostja poolt arvete esitamisega hagejale.

Raamatupidamislik arve teatavasti ei saa olla aga arve adressaadil kohustuse tekkimise

aluseks. Antud juhul saab hageja kohustus olla tekkinud üksnes lepingu alusel ja

konkreetse kauba vastuvõtmise järgselt. Mistahes kauba üleandmist – vastuvõtmist

kinnitavaid dokumente ei ole vaatamata hageja korduvatele järelepärimistele esitatud.

Lepingu punk 6.2. kohaselt lasus kostjal kohustus isegi ilma hagejapoolsete sellekohaste

nõudmisteta esitada kord kuus tehingute väljavõte. Kostja ei ole oma eelpoolnimetatud

kohustust täitnud.

6. Esitatud arvete alusetust ilmestab kõige paremini kostja poolt esitatud arved nr. 252023,

252092, 252093 ja 252094 (koopiad arvetest on esitatud täitemenetluses ja lisatud ka

käesolevale hagiavaldusele). Viidatud arvete kohaselt on hageja, kelle omanduses ja

kasutuses on 4 sõiduautot, tarbinud novembris 2005.a. bensiinkütust kokku 8312 liitrit,

mis teeks võttes arvesse sõiduautode keskmist kütusekulu isegi 10liitrit / 100km, ühe auto

keskmiseks läbisõiduks novembrikuus 2005.a. ca. 21 000 km, arvestamata diiselkütust

kasutavate autode osakaalu. Viidatud ulatuses sõiduautode kasutamine ja seega ka selles

koguses kütuse tarbimine hageja poolt ei ole võimalik ega ka tõenäoline.

7. Lepingu punkti 1.2 kohaselt on maksekaart ettemaksul või krediidil põhinev

elektrooniline maksevahend. Poolte vahel oli sõlmitud krediidil põhinev leping.

Kokkulepitud krediidilimiit oli 50 000 krooni. Lepingu punktist 1.6 tulenevalt on

krediidilimiit piirsumma eesti kroonides, mille ulatuses võib klient teha krediidil põhineva

kaardiga tehinguid. Lepingu punkti 1.6. kohaselt on tehinguks kaardi abil kaupade ja

teenuste eest tasumine, kusjuures lubatud tehingud ja nende tegemise piirangud lepitakse

kokku lepingus. Samas nagu ka eelpoolviidatud on kostja näiteks esitanud hagejale arveid

kaupade tarbimise eest 2005.a. novembrikuul summas kokku 213 006,70 krooni s.o. üle

nelja korra suuremas summas. Seega isegi juhul, kui kostja esitab tõendid kütuse tarbimise

kohta, siis ei ole hageja poolt kütuse (kauba) vastuvõtmine ühes kuus, mille hind ületab

50 000kr mitte hageja lepinguline kohustus kostja ees, vaid hageja lepinguväline

kohustus, mis tuleneb alusetust säästmisest või alusetust omandamisest.

8. Isegi, kui asuda seisukohale, et kostja nõue 348 852.- krooni saamiseks lepingu alusel on

õigustatud ning hageja on rikkunud lepingulist kohustust tasu maksmiseks, ei saa olla

õigustatud viiviste summas 333 012.- krooni tasumise nõue. Nimelt, kui loetakse

tõendatuks, et hageja on kostjalt saanud kaupu ja teenuseid arvel näidatud koguses, siis

saab see olla juhtunud ainult kostja poolt oma lepinguliste kohustuste rikkumise tagajärjel.

Lepingu kohaselt ei tohtinud kostja müüa hagejale kaupu krediidi arvel rohkem kui

50 000.- krooni eest. Krediidipiiri määramise eesmärk on vältida olukorda, kus kliendi

võlgnevus pikaajaliselt suureneb, nagu kasvab ka viiviste summa.

9. Kuna lisaks krediidilimiidi järgimise kohustuse rikkumisele on kostja rikkunud ka

Lepingu punktis 6.2 sätestatud kohustust esitada vähemalt kord kuus arvega koos

tehingute väljavõte, siis tuleb asuda seisukohale, et kostja on omapoolsete

lepingurikkumistega oluliselt soodustanud viiviste summa suurenemist.

10. Olukord, mil viivise nõue on arvestatud summalt, mis ületab krediidilimiiti, rikub igal

juhul kahju tekitamise ettenähtavuse põhimõtet. Seega isegi juhul, kui kostja tõendab

konkreetse kütusekoguse üleandmise hageja esindajatele ei oleks hagejale olnud võimalik

ette näha, et tema poolt väidetavalt tekitatud võlgnevus võiks ületada 50 000.- krooni ja

seega temalt hiljem sissenõutavad viivised võiks arvestada suuremalt summalt, kui seda

on 50 000.- krooni.

11. Eelduslikult ei eita kostja pooltevahelist lepingulist praktikat selle kohta, et iga konkreetse

tarbimisjuhu järgselt võeti kütuse vastu võtnud isikult allkiri kostja poolt koostatud

müügitšekile, millel oli muuhulgas fikseeritud üle antud kütuse kogus, sortiment, kütuse

üleandmise aeg jms. Nimetatud tšekid olid koostatud kostja poolt ja jäid pärast hageja

esindaja poolt allkirjastamist ka kostja valdusse. Seetõttu jääb hagejale arusaamatuks miks

kostja ei ole tšekke esitanud, vaid soovib oma nõuet tõendada kaudsete tõenditega.

KOSTJA SEISUKOHT

1. Kostja müüs hagejale 21.10.2005. a sõlmitud maksekaardi kasutamise lepingu nr 99 alusel

kütust ja autokaupu . Vastavalt lepingule esitas kostja hagejale arved müüdud kauba eest

tasumiseks. Hageja arveid nõuetekohaselt tasunud ei ole ja võlgneb kostjale arvetel nr

252023, 252092, 252093, 252094, 252094, 252095, 252116, 261005, 261025, 261096,

261114, 261200, 261369, 261506 ja 261507 näidatud ostuhinna.

2. Kostja saatis hagejale faksi teel nõudekirja põhivõlgnevuse tasumise nõudega 09.06.2006.

a ning kordusnõudekirja 19.06.2006. a. Vaatamata nõudekirjade esitamisele ei ole hageja

võlgnevust tasunud.

3. Vastavalt maksekaardilepingule on kostjal õigus nõuda hagejalt viivitusintressi 0,5%

tasumata summalt iga tasumisega viivitatud päeva eest.

4. 06.03.2006. a sõlmitud hüpoteegi üleandmise, hüpoteegi seadmise lepingu muutmise ja

asjaõiguslepingu p 2.2.3 alusel on AS-le G. kuuluva, Tartus R. 63 asuva, kinnisasja

koormava hüpoteegiga tagatud kõik AS P. nõuded AS G. vastu, mis tulenevad AS P. ja

AS G. vahel sõlmitud ja tulevikus sõlmitavatest võlaõiguslikest lepingutest. Seega on

hüpoteegiga tagatud kõik kostja nõuded hageja vastu, mis tulenevad maksekaardi

kasutamise lepingust.

5. Hagiavalduses esitatud väide nõude mitteolemasolu kohta on ebaõige, kuna hageja on

kostja poolt esitatud arveid aktsepteerinud ning nendes märgitud nõudeid tunnustanud. Nii

on hageja seaduslik esindaja poolt allkirjastatud saldode võrdlustabel 30.04.2006. a

seisuga, milline saadeti hageja poolt kostjale faksi teel 25.05.2006. a. Samuti on hageja

lugenud õigeks ning allkirjastatud kinnituspealdisega kostjale tagastatud saldokinnitused

01.01.2006. a seisuga ja 16.05.2006. a seisuga.

6. Hageja on väitnud, et kostja poolt esitatud arved on muuhulgas ebaõiged seetõttu, et

hageja omandis on neli sõiduautot, kuid väidetavalt näiteks 2005. aasta novembris on

tarbitud kokku 8 312 liitrit bensiini, mis teeks ühe auto keskmiseks läbisõiduks novembris

21 000 kilomeetrit. Hageja väide tuleks jätta tähelepanuta, kuna hageja kasutada olevate

sõidukite arv ei välista mingil viisil võimalust, et hageja on kasutanud talle väljastatud

maksekaarte määramata arvu sõidukite tankimiseks või kütuse muul viisil käitlemiseks.

7. Ebaõige on kostja väide, et maksekaardi kasutamise lepingu järgi oli krediidilimiidiks

määratud 50 000.- krooni. Maksekaardi kasutamise lepingust tuleneb, et krediidilimiit

50 000.- krooni kehtib ühe maksekaardi suhtes, kuna hageja kasutas nelja maksekaarti,

siis oli üldiseks krediidilimiidiks 200 000.- krooni. Isegi juhul, kui asuda seisukohale, et

üldine krediidilimiit oli ainult 50 000.- krooni, siis ei tulene sellest, et kostja ei oleks

tohtinud müüja hagejale kaupu ja teenuseid rohkem kui 50 000.- krooni väärtuses.

Täielikult ebaõige ja õiguslikult põhjendamata on hageja väide oleks hageja poolt kütuse

vastuvõtmine ühes kuus, mille hind ületab 50 000.- krooni hageja lepinguväline kohustus.

On ilmselge, et kütuse tankimisel kütusetanklast on poolte tahe ilmselgelt suunatud

müügilepingu sõlmimisele mitte lepinguvälise kohustuse tekitamisele. Kaupade ja

teenuste müük krediidilimiiti ületavas ulatuses majandustegevuses tegutsevale tarbijale on

antud valdkonnas tavapärane praktika.

8. Kui hageja leiab, et kostja ei oleks tohtinud võimaldada hagejale kaupu ja teenuseid

krediidilimiiti ületavas ulatuses, siis oleks loogiline, et hageja oleks sellekohase vastuväite

esitanud kohe pärast nimetatud asjaolu ilmnemist, s.o hiljemalt 2006. aasta alguses.

9. Alusetu on hageja väide, et kostja on rikkunud „krediidilimiidi järgimise kohustust“.

Hageja selline seisukoht ei ole õiguslikult ega majanduslikult põhjendatud. Hageja,

majandustegevuses tegutseva äriühinguna, ei saa sarnasele väitele tugineda.

10. Paljasõnalised ja ebaõiged on hageja väited selle kohta nagu ei oleks kostja, vaatamata

korduvatele nõudmisetele, esitanud hagejale igakuiselt tehingute väljavõtet. Kostja esitas

hagejale maksekaardi tehingute väljavõtte väljatrükid igakuiselt.

11. Hageja on käibemaksukohuslane (reg.nr EE100601587). Seetõttu on hageja olnud

kohustatud

esitama

maksudeklaratsioone

igakuiselt,

mis

omakorda

eeldab

raamatupidamise algdokumentide pidevat töötlemist ja jälgimist. Hageja tugineb väitele,

et kohustust ei olegi tekkinud ca 1 aasta pärast vaidlusaluste kohustuste

raamatupidamisarvestuses arvesse võtmisele. Kostja leiab, et hageja selline käitumine ei

ole kooskõlas hea usu põhimõttega.

12. Kostja ei nõustu hageja väitega, et maksekaardilepingu punktis 6.4. sätestatud viivise

määr (0,5% päevas) on ilmselt liiga suur, kuna majandus- ja kutsetegevuses tegutsevad

isikud võivad nende suhetele kohaldatavas viivisemääras vabalt kokku leppida.

Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et seadus ei sätesta viivise suuruse kokkuleppele

piiranguid. Ainuüksi viivise suurusest lähtuvalt ei saa viivisekokkulepe olla reeglina

vastuolus heade kommetega ega seadusega ja seetõttu tühine. Hageja ei ole tõendanud, et

viivis on kostja kahjuga võrreldes ebaproportsionaalselt suur.

13. Kostja nõustub hageja väitega, et üheks viivise eesmärgiks on pakkuda lepingupoolele

hüvitist selle eest, et ta ei ole saanud kasutada raha, mis oleks tema käsutuses

nõuetekohase täitmise korral. Siinjuures on asjakohatu ja asjatundmatu hageja viide selle

kohta nagu oleks kostjal kogu 2005. aasta jooksul olnud kasutada piisavalt rahalisi

vahendeid. Samuti jääb arusaamatuks hageja väide, et kostjal oli vajadusel kindlasti

võimalik saada krediidiasutusest laenu ja mitte kõrgema aastaintressiga kui 10%.

Ainuüksi kostja majandusaasta aruande põhjal ei ole võimalik sellist järeldust teha.

Samuti ei ole kostja kohustatud võtma laenu selleks, et vältida hageja rikkumisest tekkivat

kahju.

KOHTUISTUNG

Kohtuistungil jäi hageja oma nõude juurde.

Ainus kauba üleandmist-vastuvõtmist tõendav dokument saab olla allkirjastatud kviitung.

Kütusekaardid asusid kostja tanklas. Kaardi kasutaja sai tanklast kaardi, kasutas seda,

allkirjastas kviitungi ja andis kaadri tanklasse tagasi. Hagejal on kahtlus, et kostjal oli

võimalus maksekaarte iseseisvalt kasutada. Ühtegi fakti, et kostja võis kaarte kasutada teada

ei ole, kuid hagejal väitel on tal selles osas põhjendatud kahtlus (tl 136).

Hagejal puudus endal igasugune arvestus krediitkaardi alusel ostetud kaupade ja teenuste

osas. Kaardi vahetu tarbijal oli endal õigus otsustada, kas ta hoiab alles tšeki teise eksemplari

või ei (tl 137). Hageja ei eita oma tarbimist vaid soovib selgeks teha tegelikult tarbitud kütuse

koguseid (lk 121). Keskmine tarbimine võis olla 5 000.- krooni kuus.

Hageja võtab omaks, et ühelegi arvele ei ole õigeaegselt vastuväiteid esitatud (tl 137).

Hageja ei vaidlusta arvete aritmeetilist summat ja viiviste aritmeetilist arvestust (tl 137).

Hageja loobub nõudest kostja vastu täitekulude väljamõistmiseks.

Kostja vaidleb hagile vastu.

Tanklas oli kaarditerminal. Terminal söötis müügitehingu fikseerimiseks välja tšeki. Osaliselt

korjati tšekid kokku. Osa tšekke on allkirjastatud ja osa ei ole, praktika ei olnud selles osas

järjepidev. Samuti ei ole kõiki tšekke olemas, mistõttu kostja ei esita segaduste vältimiseks ka

olemasolevaid tšekke. Kostjal puudub info selle kohta, et krediitkaarte hoiti tanklas.

Kostja nõustub, et lepingu p. 4.2 järgi on kliendi kohustus kviitung allkirjastada ja kviitungid

olid 2 eksemplaris. Müügikviitungid ei omanud hageja ja kostja praktikas suurt tähendust.

Arveldused käisid arvete alusel. Raamatupidaja koostas arved igakuiste terminaliandmete

alusel.

Hageja seaduslik esindaja on saldoteatise allkirjastamisega kinnitanud arved 30.04.2006. a

seisuga. Ühtegi saldoteatist ei ole vaidlustatud, seetõttu pole kostja säilitanud kütusemüügi

tšekke.

KOHTU SEISUKOHT

1. Asjas puudub vaidlus selles, et hageja ja kostja sõlmisid 21.10.2005. a maksekaardi

kasutamise lepingu nr 99, mille alusel väljastas AS P. AS-le G. neli maksekaarti.

2. 06.03.2006. a sõlmisid hageja, kostja ja AS P. notariaalse hüpoteegi üleandmise,

hüpoteegi seadmise lepingu muutmise ja asjaõiguslepingu (tl 12-16). Lepingu punkti 2.2.3

kohaselt tagas Tartus, R. 63 asuvat kinnistut koormav hüpoteek summas 6 900 000 krooni

alates hüpoteegi lepingu sõlmimisest kostja kõiki nõudeid hageja vastu, mis tulenevad

kostja ja hageja vahel sõlmitud või tulevikus sõlmitavatest võlaõiguslikest lepingutest.

Vastavalt lepingu punktile 3.1.2. jäi kehtima kinnistu igakordse omaniku kohustus alluda

kohesele sundtäitmisele.

3. Kohus leiab, et õige ei ole hageja väide nagu oleks hageja kohustused kostja ees 50 000.-

krooni ületavas osas lepinguvälised kohustused, kuna vastavalt poolte vahel sõlmitud

lepingule oli hagejal õigus saada kaupu ja teenuseid krediidilimiidi, s.o 50 000.- krooni,

ulatuses. Maksekaardilepingus kokku lepitud krediidilimiidi ületamine iseenesest ei saa

olla aluseks lepingulise suhte muutumiseks lepinguväliseks. Pooled ei ole esitanud ühtegi

tõendit selle kohta, et kaupade ja teenuste tarbimisel krediidilimiiti ületavas osas oleks

poolte tahe maksekaardilepingu täitmiseks muutunud.

4. Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 2 lg 1 p 19 järgi täidetakse TMS alusel muuhulgas

nõudeid, mis tulenevad notariaalselt sõlmitud kokkuleppest, mis näeb ette kinnisasja

omaniku kohustuse alluda kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga tagatud nõude

rahuldamiseks. Kohus on seisukohasel, et poolte ja AS P. osavõtul 06.03.2006. a sõlmitud

hüpoteegi üleandmise, hüpoteegi seadmise lepingu muutmise ja asjaõigusleping on

täitedokument TMS § 2 lg 1 p 19 mõttes. Seega oli kostja vähemalt formaalselt õigustatud

pöörduma kohtutäituri poole täitemenetluse algatamise avaldusega ning vaidluse

lahendamiseks tuleb tuvastada kas kostja nõue on ka sisuliselt põhjendatud.

5. Pooltel ei ole vaidlust selles, et maksekaardilepingu alusel kütuse tankimine ja

autokaupade omandamine hageja poolt tekitas poolte vahel müügilepingulised õiguslikud

suhted. VÕS § 208 lg 1 järgi kohustub müüja asja müügilepinguga ostjale üle andma

olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema

võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna

rahas ja võtma asja vastu. Müügilepingu järgi on müüja seega eelkõige kohustatud asja

valduse ja omandi ostjale üle andma ning ostja on kohustatud asja vastu võtma ja selle

eest tasu maksma. Maksekaardilepingu punktist 6.2. nähtub, et hagejal tekkis kohustus

maksta tasu kostjalt omandatud kütuse ja kaupade eest tehingule järgneval kuul vastavalt

kostja poolt esitatud arvele ja tehingute väljavõttele. Hageja on tunnistanud, et kostjaga

sõlmitud maksekaardilepingu alusel on ta saanud kaupu ja teenuseid, kuid vaidleb vastu

selle, et tarbimine on toimunud kostja poolt näidatud mahus.

6. Kostja on esitanud avalduse 681 864.- krooni sissenõudmiseks hagejalt täitmenetluses

hagejale kuuluva kinnistu arvel. Nõudest 348 852.- krooni moodustab põhivõlg ja

333 012.- krooni viivis. Kostja on oma nõude tõendamiseks esitanud arved (tl 50-63),

saldode võrdlustabeli 30.04.2006. a seisuga (tl 64-66), saldokinnituse 01.01.06 (tl 67-69) ,

saldokinnituse 16.05.06 (tl 70-71) ja kontoväljavõtte hageja poolt teostatud

krediitkaardimaksete kohta (tl 140-153). Kostja on rajanud oma nõude aritmeetilise

arvestuse hagejale esitatud arvetel näidatud summadele.

7. Hageja väitel saab ainus kauba üleandmist-vastuvõtmist tõendav dokument poolte suhetes

olla allkirjastatud kviitung kauba saamise kohta. VÕS § 95 lg kohaselt peab võlausaldaja

kohustuse täitmise vastuvõtmisel andma võlgnikule tema nõudel kohustuse vastuvõtmise

kohta kirjaliku tõendi (kviitungi). Hageja väitel on viidatud säte küll dispositiivse

iseloomuga, kuid maksekaardilepingu punktis 4.2. on sarnane regulatsioon. Kohus hageja

sellise seisukohaga ei nõustu. Nii VÕS §-s 95 lg 1, kui ka maksekaardilepingu punktis 4.2.

sätestatud kviitungi andmise kohustuse eelduseks on võlgniku sellekohane nõue. Täitmise

kviitungi väljaandmise korra kehtestamise eesmärk on eelkõige tagada isiku õigus saada

tõend täitmise kohta ja sellest ei saa tuletada keeldu täitmist muude tõenditega tõendada

isegi juhul, kui täitmise kviitung on välja antud. Kostja väitel ei olnud poolte praktika

müügitšekkide allkirjastamisel järjepidev ning osa müügitehingute toimumine on võimalik

müügitšekkidega tõendada, kuid kõik tšekid ei ole säilinud. Kohus leiab, et VÕS §-s 95 lg

1 nimetatud täitmist tõendava kviitungi puudumisel on kostjal õigus tõendada oma

kohustuse täitmist teiste tõenditega. Tunnistaja T.K. ütlustega selle kohta, millisel viisil

tema, OÜ A. esindajana, maksekaarti kostja tanklas kütuse tankimisel kasutas, ei saa

tõendada poolte praktikat maksekviitungite võimalikul allkirjastamisel.

8. Kohus nõustub hageja seisukohaga selles, et hagejale esitatud arved ning saldokinnitused

01.01.2006. a ja 16.05.2006. a seisuga ei saa olla võlasuhte tekkimise aluseks ning

seetõttu iseenesest ei kinnita hageja kohustusi kostja ees. Nimetatud saldokinnitused on

allkirjastatud hageja raamatupidaja poolt. Ka kostja ei ole vaielnud vastu sellele, et

tavapäraselt saab raamatupidaja kontrollida saldokinnituses toodud võla saldo vastavust

äriühingule esitatud arvetega ega kontrolli sealjuures nõude tegelikke õiguslikke aluseid.

9. 30.04.2006. a saldode võrdlustabeli on hageja poolt allkirjastanud hageja juhatuse liige

A.S. . Võrdlustabelis on muuhulgas eraldi ridadena välja toodud kostja arved hagejale nr

252023, 252092, 252093, 252094, 252095, 252116, 261005, 261025, 261096, 261114,

261200 ja 261369. Hageja ei ole vaidlustanud seda, et on kostja arved kätte saanud.

Samas on hageja nõustunud sellega, et pooled on vahetanud saldokinnitusi ning, et

saldode võrdlustabel on allkirjastatud hageja juhatuse liikme poolt. Seega on tuvastatud, et

30.04.2006. a saldode võrdlustabeli kinnitamise ajaks oli hageja teadlik kostja nõudest

tema vastu ja nõustus sellega saates vastava kinnituse ka kostjale.

10. VÕS § 30 lg 1 järgi on võlatunnistus leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt,

et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu.

Riigikohus on märkinud (RKTK 3-2-1-21-06), et VÕS §-s 30 reguleeritakse iseseisva

kohustuse võtmist võlatunnistusega ehk nn konstitutiivset (abstraktset) võlatunnistust.

VÕS § 30 ei reguleeri kõiki võimalikke võla tunnistamise vorme. Võimalik on ka nn

deklaratiivne võlatunnistus, mille eesmärgiks ei ole luua uut kohustust, vaid üksnes

olemasoleva kohustuse kinnitamine ja seeläbi võlgniku loobumine võimalikest

vastuväidetest võlale, millega samuti lihtsustatakse võla sissenõudmist. Sellise

võlatunnistuse tähendus määratakse võlatunnistuse sisu ja ulatusega. Üldjuhul on

deklaratiivse võlatunnistuse põhiliseks tagajärjeks tõendamiskoormise muutmine, s.t

võlgnik peab tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud. Võlatunnistuse

kehtivus on seotud põhikohustuse kehtivusega, st võlatunnistus on kausaalne

(aktsessoorne).

11. Kohus leiab, et 30.04.2006. a saldode võrdlustabeli kinnitamise asjaoludest, eelkõige

sellest, et hageja ei ole tähtaegselt kostja arvetele ühtegi kirjalikku vastuväidet esitanud

ning jätkas samal ajal maksekaartide kasutamist, tuleb 30.04.2006. a saldode võrdlustabeli

kinnitamist lugeda deklaratiivseks võlatunnistuseks. Eelnevast tuleneb, et 30.04.2006. a

saldode

võrdlustabelis

toodud

arvete

osas

tuleb

rakendada

nn

pööratud

tõendamiskoormist, s.t hageja oleks pidanud tõendama, et kostja nõuet ei ole tekkinud või

see ei ole tekkinud esitatud mahus. Tuleb eeldada, et kostjal on nõue hageja vastu saldode

võrdlustabelis näidatud ulatuses, s.o nende arvete osas, mis on hagejale esitatud

maksekaarditehingute eest perioodil 21.10.2005. a, s.o maksekaardilepingu sõlmimisest,

kuni 30.04.2006. a.

12. Hageja on omaks võtnud, et ta on saanud kostjalt kütust ja autokaupu, kuid jätnud

täpsustamata millises ulatuses. Kohus on juhtinud hageja tähelepanu oma väidete

täpsustamise vajadusele (tl 137). Hageja esindaja väitel puudus hagejal endal igasugune

arvestus maksekaartidega tehtud tehingute osas. Sellest tulenevalt on kohus andnud

hagejale võimaluse põhjendada vastuväiteid kostja nõudele hageja varasema keskmise

tarbimise kaudu (tl 137). Hageja hinnangul võis tema igakuine keskmine tarbimine

kostjalt saadud kaubagruppide osas olla 5 000.- krooni kuus. Hageja pole oma väidete

tõendamiseks ühtegi tõendit esitanud. Hageja väitel asusid kütusekaardid kostja tanklas

ning hagejal on kahtlus, et kostjal oli võimalus maksekaarte iseseisvalt kasutada. Ühtegi

fakti, et kostja võis kaarte kasutada teada hageja esitada ei oska. Kohus leiab, et hageja

väited keskmise tarbimise ja võimaliku maksekaardipettuse osas on paljasõnalised,

tõendamata ning kohtul ei ole võimalik neile otsuses tugineda. Seega ei ole hageja

tõendanud, et kostja nõuet hageja vastu ei ole või, et seda ei ole esitatud ulatuses.

Tunnistaja T.K ütlustega tema poolt tangitud kütuse koguste osas ei saa tõendada hageja

kütuse tarbimist. Tunnistaja ütluste järgi ei tea ta midagi V.G. või A. S tarbimise kohta.

13. Kostja on oma nõude tõendamiseks esitanud kontoväljavõtted hageja poolt teostatud

krediitkaardimaksete kohta perioodil 01.01.2006. a kuni 30.06.2006. a. Väljavõtted

kajastavad kuude lõikes iga maksekaardiga tehtud kõiki tehinguid. Väljavõttest nähtub, et

tehinguid on tehtud kolme maksekaardiga: 9233 6223 7001 1554 AS G. Honda 665TDH,

9233 6223 7001 5985 AS G. S. A ja 9233 6223 7001 6033 AS G. G. Väljavõttel näidatud

maksekaartide numbrid langevad kokku maksekaartide lepingu järgi hagejale väljastatud

maksekaartide numbritega. Ka hageja esindaja väitel oli A. S ja V. S maksekaartide

kasutajaks (tl 137). Tunnistaja T.K. ütluste järgi töötas AS-s G. A. N, kellel oli roheline

Honda džiip. Samuti on väljavõttes toodud hulgalised detaile iga üksiku tarbimisjuhu

kohta (tehingu aeg, kaup, kogus, hind), mis andis hagejale võimaluse tõendi

ebausaldusväärsuse näitamiseks selles toodud andmete ümberlükkamise kaudu. Hageja ei

ole pidanud vajalikuks tõendit sisuliselt vaidlustada, vaid esitanud üldise vastuväite,

leides, et tõend ei ole usaldusväärne, sest sellest ei nähtu milliste andmete alusel on

andmebaas koostatud. Sellega on hageja ise loonud olukorra, milles kohtul ei ole sisuliselt

võimalik hinnata tõendi usaldusväärsuse vastu esitatud väiteid. Eeltoodud põhjustel on

kohus on seisukohal, et kontoväljavõte on tõendina usaldusväärne ja loeb sellega

tõendatuks hageja tehingud maksekaartidega 2006. aasta mais ja juunis. Nimetatud

tehingute osas on kostja esitanud hagejale arved nr 261506 ja 261507. Kohus märgib, et

kontoväljavõttel kajastatud andmed maksekaartidega teostatud tehingute kohta ei lange

täpselt kokku hagejale esitatud arvetel näidatud summadega. Hageja pole pidanud

vajalikuks kostja nõudele selles osas vastuväiteid esitada. Arvetel nr 261506 ja 261507

näidatud summad kokku on väiksemad, kui sama perioodi kohta konto väljavõttel

kajastud tehingute summa, seega on lahknevus arvandmetes hageja kasuks. Kuna hageja

vastuväiteid konkreetsetele tehingutele esitanud ei ole ja arved on hagejale esitatud

väiksemas ulatuses, siis lähtub kohus vaidluse lahendamisel hagejale esitatud arvetel

näidatud summadest.

14. Vastavalt VÕS §-le 113 lg 8 Viivise maksmiseks kohustatud isik võib nõuda selle

vähendamist vastavalt käesoleva seaduse §-s 162 sätestatule. VÕS § 162 lg 1 järgi võib

kohus juhul, kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, seda leppetrahvi

maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni,

arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud

huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Hageja väitel on maksekaardilepingu

punktis 6.4. fikseeritud viivisemäär ebamõistlikult suur. Kohus sellise väitega ei nõustu.

Õige on kostja väide, et majandus- ja kutsetegevuses tegutsevad isikud võivad nende

suhetele kohaldatavas viivisemääras ise vabalt kokku leppida. Ainuüksi viivise suurusest

lähtuvalt ei saa viivisekokkulepe olla reeglina vastuolus heade kommetega ega seadusega

ja seetõttu tühine. Samale seisukohal on asunud ka riigikohus otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-

66-05. Samuti on õige, et hageja ei ole tõendanud, et viivis on kostja kahjuga võrreldes

ebaproportsionaalselt suur.

15. Hageja väitel rikub olukord, kus viivise nõue on arvestatud krediidilimiiti ületavalt

summalt kahju tekitamise ettenähtavuse põhimõtet. Kohus leiab, et hageja väide on

asjakohane ja põhjendatud. Viivisenõude vähendamise otsustamisel omab olulist tähtsust,

maksekaardilepingus fikseerinud hageja krediidilimiidi suurus. Kostja väitel tuleneb

maksekaardilepingust, et krediidilimiit 50 000.- krooni kehtib iga maksekaardi suhtes

eraldi ja üldine krediidilimiit on seega 200 000.- krooni (tl 43). Hageja väitel ei olnud iga

maksekaardi suhtes eraldi krediidilimiiti kehtestatud ja 50 000.- krooni kehtis üldise

krediidilimiidina (tl 100). Kohus nõustub hageja seisukohaga krediidilimiidi suuruse osas.

Poolte vahel 21.10.2005. a sõlmitud maksekaardilepingu esimesel lehel on ära toodud

hagejale väljastatud nelja maksekaardi numbrid ja eraldi real krediidilimiit – 50 000.-

krooni (tl 9). Maksekaardinumbrite juures ei ole mingit viidet krediidilimiidile. Samuti ei

ole krediidilimiidi juures nimetatud täiendavaid tingimusi, millest tuleneks, et

krediidilimiidi summat tuleb arvestada iga maksekaardi suhtes eraldi. Lepingu punktis

1.6. on antud krediidilimiidi mõiste – krediidilimiit on piirsumma eesti kroonides, mille

ulatuses võib klient teha krediidil põhineva kaardiga tehinguid (tl 10). Kohus on

seisukohal, et lepingut tuleb tõlgendada selliselt, et krediidilimiidi summa on seotud isiku,

mitte maksekaardiga. Seetõttu tuleb lugeda krediidilimiit 50 000.- krooni üldiseks

krediidilimiidiks poolte suhetes maksekaardilepingu alusel.

16. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kostja, olles teadlik sellest, et krediidilimiit on

ületatud, jätkas kütuse müüki hagejale maksekaardilepingu alusel. Kostja jätkas kütuse

müüki ka pärast seda, kui hageja oli sattunud viivitusse talle esitatud arvete tasumisel.

Seega on kostja ise käitunud viisil, mis suurendas hageja võlgnevust kostja ees, kuigi

kostja ei olnud sunnitud selliseks käitumiseks ja tal oleks olnud võimalik võla

suurenemine ära hoida. Vastavalt VÕS §-le 76 lg 2 tuleb kohustuse täitmisel lähtuda hea

usu ja mõistlikkuse põhimõttes. Kohus on seisukohal, et kostja ei ole viivisenõude

esitamisel käitunud hageja suhtes hea usus, kuna on loonud ise võimaluse viivise nõude

suurendamiseks. Nimetatud motiividel on põhjendatud kostja viivisenõude vähendamine.

Viivist tuleb arvestada krediidilimiidi summalt, s.o 50 000.- kroonilt.

17. Tulenevalt kostja poolt esitatud viivise arvestusest (tl 134) ületaks krediidilimiidilt

arvestatav viivis põhivõla suuruse. Riigikohus on leidnud, et põhivõlga ületava

viivisenõude esitamisel peab võlausaldaja põhjendama viivisenõuet (RKTK 3-2-1-66-05).

Võlausaldaja peab tõendama kahju olemasolu põhivõlast suuremas ulatuses. Kostja ei ole

esitanud tõendeid selle kohta kas ja millises ulatuses tal hageja makseviivituse tagajärjel

kahju tekkis. Seetõttu tuleb viivise nõuet täiendavalt vähendada krediidilimiidi summani,

s.o 50 000.- kroonini.

18. Eeltoodu alusel tuleb hagi rahuldada osaliselt ja tunnistada täitemenetlus täiteasjas nr

186/2006/1412 lubamatuks 283 012.- krooni viivisenõude ulatuses. Ülejäänud osas tuleb

hagi rahuldamata jätta.

19. TsMS § 163 lg 1 järgi kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud

võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise

ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus on

rahuldanud hagi osaliselt tunnistades täitemenetluse lubamatuks 283 012.- krooni osas ja

lubades täitemenetlust 398 852.- krooni osas. Kohus on seisukohal, et hagi rahuldatud osa

on ligilähedane poolele hagihinnast, seetõttu tuleb pooltel kanda menetluskulu võrdsetes

osades.

Kohtunik