2-05-14584/8 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

Tsiviilasi nr 2-05-14584

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Margit Jõgeva

Otsuse tegemise aeg ja koht

20.veebruar 2007.a Tartu kohtumaja

Tsiviilasja number

2-05-14584

Tsiviilasi

AS-i SEB Eesti Ühispank hagi X vastu 5 681,61 krooni

väljamõistmiseks

Menetlusosalised ja nende

esindajad

• hageja AS SEB Eesti Ühispank (RK 10004252; asukoht

Tornimäe 2, Tallinn; postiaadress Küüni 9, 51004, Tartu;

esindaja Tanel Saar);

• kostja X

Kohtuistungi toimumise aeg

Protokollija

05.02.2007.a.

Kohtuistungisekretär Astrid Sägi

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada AS-i SEB Eesti Ühispank hagi X vastu 5 681,61 krooni väljamõistmiseks.

2. Välja mõista X võlg 5 681.61 (viis tuhat kuussada kaheksakümmend üks krooni ja

kuuskümmend üks senti) AS-i SEB Eesti Ühispank kasuks.

MENETLUSKULUD

Välja mõista X menetluskulu 420 krooni (nelisada kakskümmend) AS-i SEB Eesti Ühispank

kasuks.

Edasikaebamise kord ja tähtaeg

Pooled võivad esitada Tartu Ringkonnakohtule otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul

alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu

otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda

apellatsioonkaebuses märkima, vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus

menetluses.

HAGEJA NÕUE JA PÕHJENDUSED

14. juunil 1989.a sõlmisid NSVL Agrotööstuspank (hageja õiguseellane) ja X laenulepingu, mille

järgi väljastas pank kostjale laenu 6 000 rubla hoonete remondiks ja 14 000 rubla tehnika

soetamiseks. Kostja kohustus tagastama laenu laenuperioodi lõpuks, s.o 8 aastat pärast lepingu

sõlmimist.

23. jaanuaril 1992 sõlmisid AS Tartu Maapank (hageja õiguseellane) ja X laenulepingu, mille

järgi väljastas pank kostjale laenu 50 000 rubla tehnika ostmiseks. Kostja kohustus tagastama

laenu 1994.a oktoobrist 1997.a jaanuarini.

Kostja ei ole laenulepingutest tulenevaid kohustusi korduvatele meeldetuletustele ja selgitustele

vaatamata täitnud ja võlgneb 21.06.2005 seisuga hagejale 14.06.1989 lepingu alusel 1957.60

krooni ja 23.01.1992 lepingu alusel 3750 krooni. Laenude kroonidesse ümberarvestamise aluseks

on EV Rahareformi Komitee dekreet nr 021, mille p 1.4 kohaselt jäävad EV rahareformi ajal (s.o

20.06.1992) kehtivad kohustused jõusse ja arvutatakse ümber Eesti kroonidesse.

KOSTJA VASTUS HAGIAVALDUSELE

Kostja vastusest hagiavaldusele nähtub, et kostja hagi ei tunnista (tl 10). Nõuete aegumistähtaeg

10 aastat on möödunud. Hagejal oli õigus asuda nõudma kohustuste täitmist enne 30.06.1995

(lepingu nr 58289 III osa lg 3, 4, 5, 6 ja lepingu nr 5292 lg 3.4). Hageja esitatud lepingud on

puudulikud. Poolte allkirjadel puuduvad dešifreeringud ja lepingute esimesel lehel poolte

allkirjad. Lepingust nr 58289 ei selgu, mida on laenatud ja midagi ei ole öeldud laenu

tagasimaksmise kohta. Hageja ei ole esitanud lepingus nr 5292 p 2.3 kirjeldatud laenusaaja

kohustusi-korraldusi, mis peaksid olema laenu tagasisaamise aluseks, ja lepingus ei ole mainitud

tagasimaksmise tähtaega. Hageja ei ole esitanud dokumente, mis tõestavad NSVL

Agrotööstuspanga varade seaduslikku jõudmist SEB Eesti Ühispanga kätte. Lepingutes

kirjeldatud valuuta muutmist peaks käsitama lepingutingimuste olulise muutmisena, mis toimub

vastavalt lepingutele poolte omavahelisel kokkuleppel.

KOHTUISTUNG

Hageja esindaja Tanel Saar’e poolt kohtuistungil antud seletusest nähtub, et hageja käsutuses ei

ole ühtegi dokumenti, mis puudutaks Agrotööstuspanga üleandmist kohalikele Maapankadele ja

ühest tõendit ei ole võimalik esitada. Kui kostja leiab, et ta on võlgu mõnele teisele, öelgu siis

kellele. Ühispanga käsutuses on kogu laenusuhet puudutav dokumentatsioon, mis sellest ajast

säilinud on, laenulepingu originaalid, kostja poolt esitatud avaldused ja majandusaruanded ja

raamatupidamise arvestuslehed. Lisaks ei ole hagejale teada, et ükski teine isik oleks esitanud

samal alusel hagi kostja vastu ja sellest saab järeldada, et keegi teine ennast võlausaldajaks ei pea.

See on 1989.a. lepingu suhtes. Mis puudutab 1992.a. sõlmitud laenulepingut, on asi lihtsam ja

selgem, need andmed on saadavad finantsinspektsiooni kodulehelt ja Ühispanga põhikirjas.

Kodulehe väljatrükilt on näha andmed Eesti territooriumil tegutsenud finantsasutustest, seal on ka

Agrotööstuspank ja Tartu Maapank, mis on märgitud Eesti Ühispanga filiaaliks. Ühispanga

põhikirja on muudetud ja hetkel kättesaadav põhikiri ei käsitle panga loomise põhikirja.

14.06.1989.a. sõlmis hageja õiguseellane, NSVL Agrotööstuspank kostjaga laenulepingu nr

58289, mille järgi väljastati kostjale laen 6 000 rubla hoonete remondiks ja 14 000 rubla tehnika

soetamiseks, laen maksti välja summas 19 576.21 rubla, sellest ei ole kostja tagastanud midagi.

23.01.1992.a sõlmitud laenulepingu nr 3292 järgi väljastati kostjale 50 000 rubla. Nimetatud

laenust pärast rahareformi on kostja hagejale tagastanud 1 250 krooni ja selle laenulepingu järgi

on nõude jäägiks 3 750 krooni. 1989.a väljastatud laenust ei ole kostja hagejale midagi

tagastanud ja võla jäägiks on 1 957,60 krooni. AS SEB Ühispank nõustub, et vastavalt 1989.a.

väljastatud laenu väljamaksmise aegadele ja laenu tagastamise tähtajale on nõue summas 26

krooni aegunud. Seetõttu on selle laenulepingu järgi nõue, mille järgi hageja palub rahuldada

1 931.60 krooni. Seega on panga kogu nõue 5 681.61 krooni.

Kostja, X, poolt kohtuistungil antud seletusest nähtub, et mõlemate laenulepingute nõuded on

aegunud, pangal tekkis õigus kogu laenusumma tagasi nõuda rohkem kui 10 aastat tagasi.

Dokumentaalne tõestus on väga nõrk või olematu. 50 000 rbl.-se laenu tõendavad ainult kolm

dokumenti ja ühel on kolm kriipsu peal ja väga raske on aru saada, mida seal kirjeldatakse.

Samuti ei näe ta mingeid pangaväljavõtteid, mis kirjeldaksid rahade liikumist, ei ole mingeid raha

liikumise pabereid, mida võiks dokumendiks pidada. SEB Eesti Ühispangal ei ole õigus nõuda

raha mida ta maksnud ei ole.

KOHTU SEISUKOHT

14.06.1989 sõlmisid pooled lepingu nr 58289 (tl 3-4), mille p 1 järgi kohustus pank andma

kostjale 6000 (rahaühik märkimata, vt p 17)) hoonete remondiks ja 14 000 (rahaühik märkimata,

vt p 17) tehnika soetamiseks pikaajalist laenu kasutamise ajaga 8 aastat. Lepingu p 3.1 kohaselt

toimub laenu väljaandmine laenukontolt laenaja maksekorraldusega müüja poolt esitatud arve

alusel või sularahas tasumise teel krediteeritavate kaubalis-materiaalsete väärtuste eest.

23.01.1992 sõlmisid pooled lepingu nr 3292 (tl 5-6), mille p 1 järgi kohustus pank võimaldama

kostjale laenu tehnika ostmiseks 50 000 rubla viieks aastaks; laenu kustutamise algtähtajaks

leppisid pooled kokku oktoober 1994. a ja lõpptähtajaks jaanuar 1997. a; laenu väljaandmine

toimub laenukontolt laenusaaja maksekorraldusega müüja poolt esitatud arve alusel või sularahas

tasumise teel krediteeritavate kaubalis-materiaalsete väärtuste eest.

VÕSRS § 12 lg 1 kohaselt kohaldatakse enne 01.07.2002 sõlmitud kestvuslepingutele alates

01.07.2002 tsiviilseadustiku üldosa seaduses ning võlaõigusseaduses sätestatut. Vastavalt

VÕSRS § 12 lg 2 ei välista ega piira VÕSRS § 12 lg 1 sätestatu lepingupoolte õigusi ja

kohustusi, mis on tekkinud enne 01.07.2002; kestvuslepinguga seotud asjaoludele või

toimingutele, mis on tekkinud või tehtud enne 01.07.2002, kohaldatakse senikehtinud seadust.

Enne 01.07.2002 kehtinud TsK § 272 lg 1 sätestab, et laenulepingu järgi annab üks pool

(laenutaja) teisele poolele (laenajale) omandusse (operatiivsesse haldusesse) raha või

liigitunnustega piiritletud asjad, laenaja aga kohustub laenutajale sama summa raha või võrdse

koguse sama liiki ja sama kvaliteediga asju tagastama. Vastavalt TsK § 272 lg 2 loetakse

laenuleping sõlmituks raha või asjade üleandmise momendist. Kohus leiab, et asjakohased ei ole

kostja viited laenulepingute puudulikkusele (tl 10). Kostja ei vaidlusta enda poolt lepingute

allkirjastamist (tl 36). Lepingutes on märgitud laenu kasutamise tähtaeg, samuti tuleneb kohustus

laenu tagastamiseks seadusest. 14.06.1989 lepingus ei ole märgitud rahaühikut, kuid arvestades,

et enne rahareformi 20.06.1992 oli Eestis käibel ainult NSV Liidu rahaühik rubla ja ka kostja ise

on taotlenud laenu 14 000 rubla tehnika ostmiseks ja 6000 rubla ehitusmaterjali ostmiseks (tl 17-

18), tuleb asuda seisukohale, et summad 14.06.1989 lepingus on märgitud rublades.

Kostja on seisukohal, et hageja nõue on aegunud.

VÕSRS § 9 lg 1 kohaselt kohaldatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduses ning võlaõigusseaduses

aegumise kohta sätestatut ka enne 01.07.2002 tekkinud aegumata nõuetele; aegumise algusele,

peatumisele ja katkemisele kohaldatakse enne 01.07.2002 kehtinud seadust, kui aegumine on

alanud, peatunud või katkenud enne 01.07.2002.

01.09.1994-30.06.2002 kehtinud TsÜS § 113 lg 1 kohaselt on hagi korras õiguste kaitse üldine

aegumistähtaeg 10 aastat, välja arvatud nõuded, mille kohta on seaduses sätestatud lühendatud

aegumistähtaeg või mille kohta aegumist ei kohaldata. TsÜS § 116 (01.09.1994-30.06.2002)

kohaselt algab aegumistähtaja kulg päevast, mil isik sai teada või pidi teada saama oma õiguse

rikkumisest. Vastavalt TsÜS (01.09.1994-30.06.2002) § 118 aegub iga osa täitmise nõue eraldi,

kui kohustus kuulub täitmisele ositi.

14.06.1989 lepingu alusel on korraldustest raamatupidamisosakonnale nähtuvalt vormistatud X

19.06.1989 laen 260.15 rubla tähtajaga 18.06.1995, 30.06.1989 4276.56 rubla tähtajaga

29.06.1997, 13.12.1989 3000 rubla tähtajaga 12.12.1997, 15.12.1989 6039.50 rubla tähtajaga

14.12.1997, 27.12.1989 6000 rubla tähtajaga 06.05.1997 (tl 20-24).

23.01.1992 lepingu alusel on laenu vormistamise dokumendist (tl 25) ning konto väljavõttest (tl

34) nähtuvalt vormistatud X laen 50 000, tagasimaksu tähtaegadeks 20.10.1994, 20.12.1995,

20.12.1996 ja 20.01.1997, iga kord 12 500. Arvestades eeltoodut, asjaolu, et kostja ei ole

vaidlustanud laenu vormistamise dokumentides toodud laenu tagastamise kuupäevi, ning TsÜS

(01.09.1994-30.06.2002) § 116, § 118, on kohus seisukohal, et aegumistähtaeg hakkasid kulgema

põhivõla iga osa suhtes eraldi alates osa tagastamise tähtpäeva saabumisest.

Aegumistähtaegade algusest ja TsÜS (01.09.1994-30.06.2002) § 113 lg 1 tulenevalt ei olnud

hageja nõuded 01.07.2002 aegunud.

Alates 01.07.2002 kehtiva TsÜS § 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg

kolm aastat. Vastavalt TsÜS § 146 lg 4 on TsÜS § 146 lg 1-3 nimetatud nõuete aegumistähtaeg

kümme aastat, kui kohustatud isik rikkus oma kohustusi tahtlikult.

Kohus leiab, et laenu tagastamata jätmist tuleb pidada kohustuse tahtlikuks rikkumiseks. Seega

on nõude aegumistähtaeg ka kehtiva seaduse kohaselt kümme aastat. Kostja pidi teadma, et tal on

kohustus laen tagasi maksta, kuid ei teinud seda. Asjaolu, et kostja oli laenu tagastamise

kohustusest teadlik, nähtub ka 24.04.1997 kirjast, kus hageja selgitab kostjale vastavalt viimase

soovile, miks on laenulepingutest tulenevad nõuded arvestatud ümber Eesti kroonidesse

rahareformi päeval (tl 28). Kuna kehtiva tsiviilseadustiku üldosa seaduse kohaselt ei ole

aegumistähtaeg lühem kui enne 01.07.2002 kehtinud seaduse kohaselt, ei kuulu kohaldamisele

VÕSRS § 9 lg 2 või 3. Lähtuda tuleb VÕSRS § 9 lg 1 ja alates 01.07.2002 kehtivas TsÜS § 146

lg 4 sätestatud aegumistähtajast 10 aastat.

Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et 14.06.1989 lepingust tulenevad nõuded aeguvad

järgmiselt: 260.15 rubla 18.06.2005.a, 4276.56 rubla 29.06.2007.a, 3000 rubla 12.12.2007.a,

6039.50 rubla 14.12.2007.a ja 6000 rubla 06.05.2007.a.

23.01.1992 lepingust tulenevad nõuded aeguvad järgmiselt: 12 500 rubla 20.12.2005.a, 12 500

rubla 20.12.2006.a, 12 500 rubla 20.01.2007.a.

Seega lähtudes VÕSRS § 9 lg 1, kehtivast TsÜS § 142, § 143, TsÜS (01.09.1994-30.06.2002)

§ 121 lg 1 p 1, kostja seisukohast aegumise osas (tl 10, 38) ning asjaolust, et hageja esitas hagi

Tartu Maakohtule 01.07.2005 (tl 2), leiab kohus, et aegunud on üksnes 14.06.1989 lepingust

tulenev nõue summas 260.15 rubla, s.o 26 krooni.

Kostja on seisukohal, et hagejal puudub õigus laenu nõuda kuna hageja ei ole tõendanud enda

õigusjärglust.

Kohtule esitatud materjalidest nähtub, et NSVL Agrotööstuspanga EV Pank likvideeriti ENSV

valitsuse otsuse kohaselt 05.03.1990.a. Tartu Maapank sai litsentsi 01.06.1992 ja 01.03.1993.a

ühines Eesti Ühispanga filiaaliks. Aktsiaseltsi Eesti Ühipank põhikirja, kinnitatud 18.04.1997.a §

3 lg 2 kohaselt Pank on Eesti Õigusaktide alusel täisühingu „Eesti Ühispank“ ja Aktsiaseltside

„Haapsalu Maapank“ , „Harju Maapank“, „Paide Maapank“, „Nordpank“, „Pärnu Maapank“,

„Rapla Ühispank“, „Tartu Maapank“, „Valga Maapank“, „Viljandi Kommertspank“ ja „Võru

Ühispank“ ümberkujundamise teel moodustatud aktsiaselts ning on loetletud äriühingute

õigusjärglane nende pangadusalaste õiguste ja kohustuste osas.

Põhimõte, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema

nõuded ja vastuväited, tulenes nii kuni 01.01.2006.a kehtinud TsMs §-s 91, kui ka otsuse

tegemise ajal kehtivast TsMS § 230.

TsK § 173 lg 1 kohaselt tuleb kohustised täita nõuetekohasel viisil ja kindlaksmääratud tähtajaks

vastavalt seaduse, planeerimisakti või lepingu sätetele, selliste sätete puudumise korral aga

vastavalt tavaliselt esitatavatele nõuetele.

Kostja ei ole vaidlustanud asjaolu, et ta on nimetatud laenu saanud, samuti ei ole kostja

vaidlustanud, et laen on kuni käesoleva ajani pangale tagastamata. Kostja ei ole kohtule esitanud

ühtegi tõendit selle kohta, et hagejal ei ole nõudeõigust kostja vastu. Kostja on ise kinnitanud

kohtuistungil, et laenu ta pangale tagasi maksnud ei ole, samuti ei ole keegi teine isik kostjalt

võla tagasimaksmist nõudnud. Nagu nähtub Aktsiaseltsi Eesti Ühispank põhikirjast on Ühispank

moodustunud Maapankade ühinemise teel ning kohtul ei ole alust kahelda hageja väites selle

kohta, et laenudokumendid sai Eesti Ühispank Maapankade ühinemise tulemusena. Samuti

ilmneb konto väljavõttest (tl 34), et 23.01.1992 lepingu järgi 20.oktoobril 1994.a tasumisele

kuulunud 12 500 rubla on tasutud. 20. oktoobriks 1994.a oli Tartu Maapank ühinenud juba Eesti

Ühispanga filiaaliks.

Asja arutanud ja hinnates tõendeid kogumis on kohus seisukohal, et hageja nõue leidis

tõendamist laenulepingutega nr 58289;14.06.1989.a (tl 3-6), X laenu taotlemise avaldustega

(tl17-19), korraldustega raamatupidamisosakonnale (tl20-25), meeldetuletuskirjadega (tl 26-28).

Eesti Vabariigi Rahareformi Komitee 17. juuni 1992. a. dekreedi nr. 030 p. 1.4 kohaselt Eesti

Vabariigis rahareformi ajal kehtivad rahalised kohustused ja nõuded jäävad jõusse ja arvutatakse

ümber Eesti kroonidesse. Osundatud dekreedi p. 1.2 kohaselt Eesti Vabariigis käibel olnud NSV

Liidu raha kuulus ümberarvestamisele Eesti kroonidesse vahetuskursiga 10 rubla = 1 Eesti kroon.

Eeltoodust tuleneb, et teistsuguse kokkuleppe puudumisel tuli võlgniku tagastamisele kuuluv

laenusumma ümber arvestada Eesti kroonidesse vahekorras 10 rubla = 1 kroon.

Kostjalt kuulub väljamõistmisele 23.01.1992 sõlmitud laenulepingu järgi 3 750 krooni ja

14.06.1989 sõlmitud laenulepingu järgi 1 931.60 krooni (1 957-26=1 931.60 krooni), kokku

5 681.61 krooni.

MENETLUSKULUD

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 kohaselt

kohaldatakse enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul menetluskulude

jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus

sätestatut.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 60 lg 1 kohaselt kohus mõistab poole taotlusel, kelle kasuks on

otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud.

Hageja tasus hagi esitamisel riigilõivu 420 krooni, mis kuulub hagi rahuldamise tõttu kostjalt välja

mõistmisele.

Kohtunik