3-06-1966/7 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kadriann Ikkonen

Otsuse tegemise aeg ja koht

29. detsember 2006 Tallinn

Haldusasja number

3-06-1966

Haldusasi

T. P. kaebus AS Falck Eesti 08.09.2006 viivistasu otsuse nr

VTO 148219 tühistamiseks.

Asja läbivaatamise viis

Kohtuistungil 20. detsembril 2006

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja T. P.;

Vastustaja AS Falck Eesti;

Vastustaja esindaja Alger Räpp.

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada kaebus.

2. Tühistada AS Falck Eesti 08.09.2006 viivistasu otsus

nr VTO 148219.

3. Mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja kaebaja

tasutud riigilõiv 14.40 krooni. Nimetatud summa kanda

vastustajal T. P. arvelduskontole nr xxxxxxxxxxxxxx.

4. Saata otsuse ärakirjad T. P.’le ja AS-le Falck Eesti.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse kohtu

kantselei kaudu teatavakstegemisest esitada apellatsioon-

kaebus vahetult Tallinna Ringkonnakohtule (HKMS § 28;

§ 31 lg 4).

KAEBUSE SISU JA TAOTLUS

1. Kaebaja on esitanud taotluse AS Falck Eesti 08.09.2006 viivistasu otsuse nr VTO 148219

tühistamiseks.

2. Kaebuse kohaselt jättis kaebaja 08.09.2006 Tallinnas Hobujaama tn 5 asuvasse parklasse

renditud sõiduauto Toyota Corolla numbrimärgiga 526 SRX.

3. Kaebaja tasus parkimise eest mobiiltelefoni teel (tel nr +372 51 34 070; lisatud telefonikõnede

eristus tlk 5).

4. Kaebaja leidis auto juurde naastes esiklaasilt viivistasu otsuse.

5. Kaebaja vaidlustas viivistasu otsuse AS-s Falck Eesti. Selgus, et kaebaja oli mobiiltelefoniga

tasudes märkinud ekslikult auto numbriks 558 MEC (koopia sõiduki registreerimistunnistusest

tlk 9). Nimetatud autoga viibis kaebaja abikaasa parajasti Venemaal (koopia riigi piiril tasutud

kindlustuspoliisist tlk 6). Kaebaja kirjutas vastustajale selgitustaotluse, kus palus talle määratud

viivistasu tühistada.

6. Septembrikuus laekus teatis Tallinna Transpordiametist, milles märgiti, et puuduvad alused

viivistasu otsuse tühistamiseks. Viidati liiklusseaduse (edaspidi LS) § 502 lõigetele 1 ja 6.

Kaebaja aga oli parkimise eest tasunud. Vastustaja on rakendanud LS § 502 lõikeid 1 ja 6 vääralt.

Kaebaja leiab aga, et ta oli parkimise eest tasunud ning seega on vastustaja on rakendanud LS §

502 lõikeid 1 ja 6 vääralt.

7. Samuti märgib kaebaja, et LS §-le 502 kohaselt ei tohi viivistasu määr ööpäevas ületada 480

krooni.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

8. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Vastustaja põhjendused on

järgmised.

9. Mootorsõiduk Toyota numbrimärgiga 526 SRX oli 08.09.2006 kell 14:32 pargitud kesklinna

tasulises parkimise tsoonis ilma, et mootorsõiduki eest oleks olnud tasutud parkimistasu.

Parkimistasu maksmise saab parkimiskontrolör kindlaks teha vaid parkimiskella või parkimise

õigust tõendava dokumendi eksponeerimise, samuti mobiilse parkimise andmete alusel.

10. Selleks, et parkimiskontrolöridel oleks efektiivselt võimalik parkimist kontrollida, on

Tallinna Linnavolikogu 30.01.2003 määruse nr 9 “Parkimistasu kehtestamine” (edaspidi

linnavolikogu määrus) p-ga 4.2 võimaldanud parkimiskontrolöridel määrata viivistasu ka enne

15 minuti möödumist parkimise alustamise hetkest juhul, kui mootorsõiduki juht ei ole parkimise

alustamisel parkimise algust kirjalikult või parkimiskella abil parkimise kontrolli teostajale

nähtavalt ja arusaadavalt teada andnud. Sama määrusega on Tallinna Linnavolikogu

võimaldanud parkimiskontrolöridel määrata viivistasu ka juhul, kui isikul on olemas parkimise

õigust tõendav dokument, kuid see ei ole paigaldatud esiklaasile või armatuurlauale nii, et

väljastpoolt sõidukit oleks võimalik tuvastada tasutud parkimiseaega või dokumendi kehtivust.

Eeltoodu alusel on vastustaja seisukohal, et parkimistasu saab lugeda maksmata jäetuks

olukorras, kus parkimiskontrolöril ei ole võimalik parkimistasu maksmist reaalselt kontrollida.

Parkimiskontrolöril peab olema õiguskindlus selles, et kui parkimise eest tasumist kontrolliv

ametnik on kasutanud kõiki seaduses ettenähtud võimalusi parkimise eest tasumise kindlaks

tegemiseks ning tuvastanud viivistasu otsuse määramiseks vajalikud andmed, ei jääks ta hiljem

kohtus kaotajaks põhjusel, et parkimistasu oli mootorsõiduki kasutaja poolt siiski faktiliselt

makstud, kuigi seda ei olnud nõutud viisil parkimise eest tasumist kontrollivale ametnikule

teatavaks tehtud. Seega tuleb vastustaja arvates ka liiklusseaduse § 502, tõlgendada selliselt, et

parkimistasu maksmata jätmiseks saab lugeda ka seda, kui parkimistasu on mobiilselt makstud

teise mootorsõiduki eest, millega ei pargitud. Parkimistasu mobiilset makset ei ole parkimise eest

tasumist kontrollival ametnikul võimalik kontrollida teiste, vaid üksnes konkreetse auto suhtes.

KOHTU PÕHJENDUSED

11. Kohus, tutvunud haldusasjas esitatud materjalidega ja hinnanud kõiki tõendeid nende

kogumis, leiab, et kaebus on põhjendatud, tõendatud ja tuleb rahuldada. Kohtu põhjendused on

järgmised.

12. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selle üle, et kaebaja on 08.09.2006 tasunud mobiiltelefoni

teel registreerimisnumbrit 558 MEC kandva sõiduki parkimise eest. Kaebaja esitatud

telefonikõnede eristuse (tlk 5) kohaselt on kaebaja tasunud 08.09.2006 kell 13.34 mobiiltelefoni

teel avatud alal parkimise eest 22 krooni.

13. Kohtu hinnangul on kaebaja esitatud kindlustuspoliisiga tõendatud, et kaebaja abikaasa viibis

viivistasu otsuse koostamise ajal (08.09.2006) registreerimisnumbrit 558 MEC kandva

sõiduautoga Venemaal (koopia riigi piiril tasutud kindlustuspoliisist, tlk 6). Kaebaja abikaasa on

teinud kindlustuspoliisi viibimaks Venemaal ajavahemikul 07.-21-09.2006. Poliisi eest on

tasutud Eesti-Vene riigipiiril 07.09.2006 (koopia kviitungist tlk 7). Seega peab kohus tõendatuks

kaebaja väidet, et ta tasus registreerimisnumbrit 558 MEC kandva auto parkimise eest

08.09.2006 ekslikult.

14. Kaebaja väidete kohaselt parkis ta 08.09.2006 tegelikkuses numbrimärki 526 SRX kandva

renditud sõiduauto Toyota Corolla. Kaebaja on esitanud selle väite kinnituseks nimetatud sõiduki

rendilepingu (tlk 26-27). Lepingu kohaselt rentis kaebaja sõidukit vahemikus 04.06.2006 kuni

07.12.2006. Vastustaja leidis kohtuistungil, et ei ole tõendatud asjaolu, et kaebaja kasutas

08.09.2006 vaidlustatud viivistasu otsuse koostamise ajal sõiduautot Toyota Corolla

numbrimärgiga 526 SRX. Vastustaja ei ole esitanud kohtule tõendeid, mis seaks kahtluse alla

kaebaja väite, et ta parkis 08.09.2006 numbrimärki 526 SRX kandva sõiduauto Toyota Corolla

ning seega ei näe kohus põhjust kahelda selles, et kaebaja just seda sõidukit vaidlustatud

viivistasu otsuse koostamise ajal tasulise parkimise alas parkis ning nõustub kaebajaga selles, et

viimane oli ekslikult mobiiltelefoni teel tasudes märkinud pargitava auto registreerimisnumbriks

558 MEC, ehkki ta parkis sõiduauto numbriga 526 SRX.

15. Vastavalt LS § 502 lõikele 1 teeb parkimisjärelevalve ametiisik viivistasu määramise otsuse

(viivistasu otsuse), kui parkimistasu on maksmata, tasutud parkimisaega on ületatud, tasulise

parkimise õigust tõendav dokument ei ole nõuetekohaselt täidetud või tasulise parkimise õigust

tõendav dokument ei ole paigaldatud vastavalt LS § 501 lõikes 41 sätestatule. Nimetatud säte ei

võimalda määrata isikule viivistasu olukorras, kus isik on tasunud parkimise eest mobiiltelefoni

teel ebakorrektselt. Viivistasu on avalik-õiguslik rahaline kohustus põhiseaduse § 113 mõttes

(„Riiklikud maksud, koormised, lõivud, trahvid ja sundkindlustuse maksed sätestab seadus.“).

Alused nimetatud rahalise kohustuse määramiseks peavad olema seaduses selgelt sätestatud.

Lisaks pädevuse, menetluse ja vormi nõuete järgmisele on haldusakti formaalseks

õiguspärasuseks vaja arvestada õigusselguse põhimõttega. Õigusselguse põhimõte tuleneb

põhiseaduse § 13 lõikest 2 : seadus kaitseb igaühte riigivõimu omavoli eest. Nimetatud

põhimõtte kohaselt peab seadus olema selge ja üheselt mõistetav. Seaduse adressaat peab

teadma, millised on õiguslikud ootused tema käitumisele ja mida tema omakorda teistelt (sh

riigilt) oodata võiks. On selge, et eriti oluline on õigusselguse põhimõtte järgimine isikutele

kohustusi panevate või nende põhiõigusi piiravate seadusesätete puhul. LS § 502 ei sisalda õigust

määrata viivistasu siis, kui mobiilne parkimine on vigaselt vormistatud. Kohtu hinnangul ei saa

pidada lubatuks olukorda, kus vastustaja paneb isikutele rahalisi kohustusi analoogia alusel.

Seega on vaidlustatud viivistasu otsus formaalselt õigusvastane.

16. Vastustaja

väitel

saab

lugeda

parkimistasu

maksmata

jäetuks

olukorras,

kus

parkimiskontrolöril ei ole võimalik parkimistasu maksmist reaalselt kontrollida. Põhimõtteliselt

võib vastustaja sellise väitega nõustuda. Samas tõendab linnavolikogu määruse punkti 4.3.

kohaselt

parkimise

õigust

nõuetekohaselt

kustutatud

ühekordne

parkimispilet,

parkimisautomaadi pilet, parkimise kuukaart, elaniku poolaastakaart, parkimise soodusluba,

mobiilsideoperaatori kinnitus antud sõiduki parkimise kohta antud tasulisel parkimisalal või muu

parkimise tasumise identifitseerimise vahed. Käesoleva haldusasja menetluses tuvastas kohus, et

kaebaja oli vaidlustatud viivistasu otsuse määramisel ajal parkimise eest tasunud. Seega suudeti

parkimise eest tasumine identifitseerida tagantjärele. On mõistetav, et parkimisjärelevalve

ametnik, kontrollides mobiiltelefoni teel parkimise eest tasumist ja veendudes, et antud

numbrimärgiga sõiduki eest ei ole parkimistasu tasutud, koostas kaebajale viivistasu otsuse.

Vastustaja on märkinud, et neil peab olema õiguskindlus selles osas, et nad ei jääks kohtus

kaotajaks juhul, kui faktiliselt on parkimistasu makstud, kuid seda ei olnud võimalik kontrollida.

Kohus ei nõustu selles osas vastustajaga. Nii LS kui linnavolikogu määrus annavad vastustajale

võimaluse ekslikult määratud parkimise viivistasude tühistamiseks. LS § 501 lõike 2 kohaselt kui

mootorsõiduki omanik või kasutaja leiab, et viivistasu otsusega on rikutud tema õigusi, võib ta

pöörduda vaidega valla- või linnavalitsusse (faktiliselt tegeleb sellega Tallinna Transpordiamet)

või esitada halduskohtule kaebuse. Lisaks õigusaktides sätestatule on isikutel võimalik pöörduda

AS Falck Eesti klienditeenindajate poole pretensioonide esitamiseks. Nii on tehtud viivistasu

otsuseid enne kohtumenetlust võimalik vaadata ümber kahel korral: vastustajal endal ja Tallinna

Transpordiametil. Vastustajal on võimalik hinnata isikute esitatud väiteid ja tõendeid ja jõuda

nende pinnalt järeldusele, kas isikul oli parkimistasu maksmata või mitte. Kaebaja kinnituste

kohaselt esitas ta tõendid selle kohta, et parkimistasu tasuti Venemaal asunud sõiduki eest,

vastustajale alles kohtumenetluses. Siiski ei eitanud vastustaja seda, et kaebaja esitas nende

klienditeenindusele Tallinnas Narva maanteel seletuskirja, milles märkis, et oli tasunud ekslikult

vale sõiduki parkimise eest. Sellisel juhul oleks vastustajal olnud võimalus nõuda kaebajalt oma

väidete tõenduseks vastavate tõendite esitamist. Sama kehtib Tallinna Transpordiameti poolt

läbiviidud vaidemenetluse osas.

17. Vastustaja tõi istungil näite, et juhul, kui isik esitab tagantjärele korrektselt vormistatud

parkimispileti, ei ole see aluseks viivistasu otsuse tühistamisele. Kohus leiab, et nimetatud

olukord ei ole käesoleva haldusasja tehioludega samane. Parkimispiletit on võimalik tagantjärele

vastavalt vormistada, et nähtuks parkimise eest näilik tasumine viivistasu otsuse koostamise ajal.

Samuti puuduksid alused viivistasu otsuste tühistamiseks juhtudel, kus isik tasus mobiiltelefoni

teel teise sõiduki eest, kuid ei suuda tõendada seda, et see teine sõiduk tegelikkuses ei parkinud

tasulisel alal. Käesolevas asjas on tõendatud, et sõiduk, mille eest parkimistasu tasuti, ei saanud

viibida sel ajal Tallinnas.

18. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on 22.02.2001 otsuses asjas

nr 3-4-1-4-01 leidnud, et parkimiskorra rikkumine on spetsiifiline õiguserikkumine, mille

menetlemine toimub lihtsustatud korras ning arvestades rikkumiste eripära ja massilisust, on

lihtsustatud menetlus teatud juhtudel mõistlik ja proportsionaalne. Riigikohus leidis selles

lahendis ka, et trahvinõude (praegusel juhul viivistasu otsuse) menetluse puhul puudub isikul

harilikult võimalus enne karistusotsuse tegemist anda selgitusi ja esitada vastuväiteid. Seega on

isiku õigus asja õiglasele arutamisele piiratud, kuid sellise piirangu kaalub üles vajadus

parkimiskorra rikkumisi ökonoomselt ja efektiivselt menetleda. Nimetatud lahendis on

Riigikohus rõhutanud ka kaebeõiguse olemasolu tähtsust parkimiskorra rikkumise menetluses.

Kohus leiab, et nimetatud lahend ei õigusta pinnapealset suhtumist viivistasu otsusele esitatud

kaebuste läbivaatamisse. Lahendis käsitleti asjaolu, kas parkimistrahvi oli võimalik määrata

ilma, et oleks trahvitavat isikut eelnevalt tuvastatud. On tõsi, et viivistasu otsuseid määratakse nn

lihtsustatud menetluses. Sellele vaatamata peab viivistasu otsuste õiguspärasuse kontrollimisel

kohaldama kasvõi minimaalses ulatuses uurimisprintsiipi ja põhjendamiskohustust, mida

käesoleval juhul tehtud ei ole. Eelkõige peab vastustaja suutma näidata ära õigusliku alusel, mille

alusel isik viivistasu tasuma peab.

19. Ka ei tohiks vastustaja jätta tähelepanuta asjaolu, et parkimistasu on kehtestatud eesmärgiga

optimeerida parkimist olukorras, kus kõikidele soovijatele parkimiskohti ei jätku. Fiskaalne huvi

parkimistasu (sh viivistasude) laekumiseks ei ole primaarne. Viivistasu otsuste koostamisel ja

nende peale esitatud kaebuste menetlemisel peab vastustaja parkimistasu kehtestamise eesmärki

silmas pidama. Olukord, kus kaebaja on tasunud üheaegselt nii parkimistasu kui talle on

määratud viivistasu, ei ole kanna kohtu hinnangul parkimise optimeerimise eesmärki.

20. HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab kohtukulud pool, kelle kahjuks kohtuotsus tehti, ning

HKMS § 93 lg 1 kohaselt mõistetakse kantud kohtukulud välja poolele, kelle kasuks kohtuotsus

tehti. HKMS § 83 kohaselt on kohtukuludeks riigilõiv, asja läbivaatamise kulud ja kautsjon.

Kaebaja on tasunud riigilõivu summas 14.40 krooni. HKMS § 93 lg 1 alusel mõistab kohus

vastustajalt kaebaja kasuks kaebaja kantud riigilõivu välja. Muude menetluskulude

väljamõistmise küsimust haldusasjas tõusetunud ei ole.

Kadriann Ikkonen

kohtunik