3-05-5/3 · Tallinna Ringkonnakohus

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Silvia Truman (eesistuja), Ruth Virkus ja Oliver Kask

Otsuse tegemise aeg ja koht

21 .juuni 2006, Tallinn

Haldusasja number

3-05-05

Haldusasi

Mi ja M Li kaebused Anija

Vallavalitsuse poolt tekitatud kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 16.11.2005 otsus haldusasjas nr 3-

14/2005

Menetluse alus ringkonna- Mi ja Anija Vallavalitsuse apellatsioonkaebused kohtus

Asja läbivaatamise kuupäev

6. juuni 2006

Menetlusosalised

Kaebajad Mja M L

Vastustaja Anija Vallavalitsus

RESOLUTSIOON

Muuta Tallinna Halduskohtu 16.11.2005 otsust nr 3-14/2005 Anija Vallavalitsuselt

avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju eest Mi ja M Li kasuks

väljamõistetud hüvitise suuruse osas ja lugeda väljamõistetud hüvitise suuruseks 53 487

krooni kummalegi.

Muuta halduskohtu otsust kohtukulude jaotust puudutavas osas ning mõista Anija

Vallavalitsuselt välja Mi kasuks 760 kr ja M Li kasuks 3 500 kr asjas

kantud kohtukulude katteks.

Muus osas jätta kohtuotsus muutmata.

Anija Vallavalitsuse apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

Mi apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Kohtuotsuse peale võtt) esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule Tallinna Ringkonnakohtu

kaudu 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebus peab

ringkonnakohtusse jõudma malt tähtaja viimasel päeval (tsiviilkohtumenetluse seadustiku

§62).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

3-05-05

M ja M L esitasid halduskohtule kaebused Anija Vallavalitsuselt kahju hüvitamise nõudes.

Kohtumenetluses korduvalt Tustatud kahju suuruseks jäi H. Mil 859 603 kr jaM. Lil 132 146

kr. Kaebuste (mis kohus liitis ühte menetlusse) põhjendused:

H. M, R. U ja Ü. U on 08.06.1994 tunnistatud omandireformi õigustatud subjektiks igaüks 1/3

mõttelises osas endise L A-64 kinnistu nr 10693 pindalaga 65,70 ha suhtes. R. U loovutas maa

tagastamise nõudeõiguse M. Lile. Kaebajatel oli õigus saada maad tagasi nõudeõiguse osast

suuremas ulatuses, sest Ü. U maad tagasi ei soovinud ning tema osa talle kompenseeriti.

Tagasitaotletavast maast on ebaseaduslikult erastatud (erastamise õigusvastasus on tuvastatud

Tallinna Ringkonnakohtu 30.04.2004 otsusega nr 2-3/237/04) 3,4 ha suurune metsamaa E. Rle.

Kaebajate kahju seisneb nimetatud 3,4 ha metsamaa väärtuses 264 292 kr (maa eriline väärtus

kaebajate jaoks 120 000 kr + metsa müügihind laoplatsil 214012 kr- metsa ülestöötamis- ja

väljaveokulud 69 720 kr; arvestus tehtud OÜ M ekspert A. Ti koostatud metsamaa turuväärtuse

hindamise akti järgi), millest mõlema kaebaja osa on 132 146 kr. Kaebaja H. M kasvatab

piimakarja. Kõnealune 3,4 ha suurune maatükk oleks olnud kõige sobivam talu rajamiseks ja

loomapidamiseks. Kuna seda maad enam tagasi ei saa, siis tuleb H. Mil rajada talu mujale

tagastatud maale, kuhu pääsemiseks aga tuleb ehitada ca 470 m pikkune sissesõidutee

orienteeruva maksumusega 590 817 kr. Nimetatud summa tuleb vastustajalt välja mõista H. Mi

kasuks. Kaebaja H. M lootis, et maa tagastamisega ei viivitata ja ta saab hakata

tagasitaotletaval maal loomapidamisega tegeleda. Kuni maa tagastamiseni rentis ta

põllumajanduslikku maad Viimsi vallas tõukarja aretamiseks. Viimsi vald otsustas 2004

kevadel, et pikendab rendilepingut vaid kuni 31.12.2004. Seetõttu tuli kaebajal 2004 sügisel

ebasoodsalt realiseerida kaks noorlooma - ühe mullika 5 000 kr eest ja teise - tiine mullika - 9

000 kr eest. Ühe looma väärtus oleks 2005.aasta algul olnud aga juba 14 000 kr. Peale selle jäi

kaebajal seoses kahe mullika realiseerimisega saamata piimakasum ca 115 500 kr (arvestusega,

et lüpsilehma produktiivsuse periood on 3,5 aastat, aastane toodang ca 6 600 kg ja piimaliitri

hind 2,5 kr). Seega jäi kaebajal H. Mil kahe mullika realiseerimise tagajärjel saamata tulu 129

500 kr.

Kaebaja H. Mi kahjuks tuleb lugeda ka temalt Harju Maakohtu 05.11.2004 määrusega E. R

kasuks välja mõistetud õigusabikulu 5 900 kr ning Tallinna Ringkonnakohtu 30.04.2004 otsuse

kasseerimisel tasutud kautsjon 1240 kr.

Anija Vallavalitsus kaebusega ei nõustunud ja palus selle rahuldamata jätta.

Vastustaja ei ole kaebajatele nende väidetud kahju tekitanud.

Kummalgi kaebajal on nõudeõigus 1/3 endisest L A-64 maast ning aastal 1995 esitasid nad

avalduse sooviga tagasi saada maad neile kuuluva 1/3 nõudeõiguse ulatuses. 22.12.1997 teatas

vald H. Määrile kirjalikult, et endisest L A-64 maadest (suurusega 65,70 ha) on välja

mõõdetud erastamiseks aiandusühistute V 1 ja V II liikmetele vastavalt 6,9 ha ja

10,5 ha ning E. Rle 4 ha ja et kummalegi tagastamise õigustatud subjektile on võimalik

tagastada kohe 21,90 ha (kokku 43,80 ha), kui nad on leidnud maamõõtja, kes mõõdab maaja

vormistab tagastamise toimiku. Kirjas teavitati õigustatud subjekte, et vaba maad on tegelikult

0,5 ha rohkem, kuid kumbki kaebaja ei avaldanud soovi saada maad tagasi nende osadest

suuremas ulatuses. 06.09.2004 korraldusega tagastati kaebajatele 42,68 ha endise kinnistu

piirides ja kuna piirnevaid maid nad ei soovinud, siis nõudeõigusest puudu jääv osa

(kummalegi 0,56 ha) kompenseeriti.

E. Rle erastatud maa ei ole ainuke sobilik koht tagastatud maal maja ehitamiseks ning

kaebajate vastupidine väide on põhjendamatu ja vastuolus Tallinna Ringkonnakohtu

30.04.2004 otsusega tuvastatud asjaoludega.

Vastustajale ei olnud teada kaebaja poolt teises vallas piimakarja pidamine, selleks maa

rentimine ja väidetav piimakarjapidamise lõpetamine. Kui H. M oleks soovinud

2(8)

3-05-05

piimakarjapidamisega tegeleda talle tagastamisele kuuluval endise L A-64 talu maadel, oleks

talle teiste õigustatud subjektide nõusolekul saanud maad tagastada osadena erinevatel aegadel.

Sellist soovi vallale ei avaldatud.

Kaebajatele maa tagastamine ei viibinud vastustaja tegevusetuse tõttu. Juba 22.12.1997 teatas

vallavalitsus H. M, et maad on võimalik kohe tagastada, kui õigustatud subjektid on valinud

maamõõtja, kes koostab katastriüksuse plaani, piiriprotokollid ja muud vajalikud dokumendid

(õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra p 56). Veel 29.03.2001 ei olnud H. M

viidatud korra punktis 56 ettenähtud toiminguid teinud. Maa tagastamist ei olnud vahepeal

võimalik otsustada ka kohtuvaidluste ja E. Rle erastatud maale keelumärke seadmise tõttu.

Alles pärast kohtuvaidluste lõppu aastal 2004 ilmutas H. M soovi asuda maade tagastamise

toimingute läbiviimisele ning piiriprotokoll koostati 18.06.2004. Puudub vallavalitsuse süü ja

põhjuslik seos H. M maa tagastamise viibimise ja talle väidetavalt piimakarja pidamise

lõpetamisega tekitatud kahju vahel. Tee rajamise kulude hüvitamine oleks tulnud kõne alla

juhul, kui kaebajatele tagastatud L kinnistu moodustamisel oleks rikutud maakorraldusseaduse

nõudeid (ei oleks tagatud kinnisasjale otstarbekat juurdepääsuteed). Käesoleval juhul on

tagastatud kinnistule juurdepääs avalikult teelt ja katastriüksuse keskele, kuhu kaebaja kavatseb

majapidamist ehitama hakata, on ka ajalooline tee. Asjaolust, et kaebaja tahab ehitada elamu

just nimelt tagastatud maa keskossa E.Rle erastatud maatüki taha, ei tähenda, et vald peaks talle

tee ehituskulud hüvitama.

Kaebajalt E.R kasuks (kohtumenetluses, kus menetlus lõpetati H. Mi hagist loobumise tõttu)

väljamõistetud õigusabikulu ja kaebaja tasutud kautsjoni asjas, millele menetlusluba ei antud,

ei saa kuidagi käsitleda valla poolt kaebajale tekitatud kahjuna.

Kaebajad said juba 10.02.1998 teada, et E. R soovib erastada ca 4 ha endise L A-64 talu

maadest, kuid ei teinud midagi väidetava kahju ärahoidmiseks.

Tallinna Halduskohus rahuldas kaebuse osaliselt ning mõistis kummagi kaebaja kasuks välja

60 000 kr tekitatud kahju hüvitamiseks ning kohtukuludena 815,50 kr H. Mi kasuks ja 3 615,

82 kr M. Li kasuks. Kohtuotsuse põhjendused:

Kuna väidetav kahju tekitati kaebajatele Anija Vallavalitsuse 13.10.1997 korraldusega nr 325

(millega moodustati Suvila katastriüksus ja peeti võimalikuks erastada see ostuteesõigusega E.

Rle) ja 05.05.1998 korraldusega nr 301 (millega erastati E. Rle Suvila maaüksus suurusega

3,96 ha), siis esitatud kahjunõuded kuuluvad läbivaatamisele tsiviilkoodeksi alusel, mistõttu ei

käsitle kohus protsessiosaliste riigivastutuse seaduse alusel esitatud väiteid. Endise kinnistu L

A-64 suurus on 65,7 ha, kummagi kaebaja nõudeosa sellest on 1/3 ehk 21,9 ha ja kokku 43,8

ha. Kaebajatele on reaalselt tagastatud kaasomandisse 42,68 ha ja kompenseeritud 1,12 ha.

Seega on kaebajale tagastatud ja kompenseeritud maa nende nõudeõiguse suuruses. Kolmas

õigustatud subjektiks tunnistatud isik ei soovinud maad tagasi saada ning talle määrati

1996.aastal kompensatsioon 21,9 ha maa eest 76 365 EVP krooni. Seoses Ü. Uale tema

nõudeõiguse osa kompenseerimisega oli kaebajatel võimalik taotleda õigusvastaselt

võõrandatud maa tagastamist nõudeõigusest suuremas osas. Sellise võimaluse andis neile MRS

§ 14 lg 3, mis alates 07.06.1996 kehtestatud redaktsioonis nägi ette, et kui mõni õigustatud

subjekt soovib oma osa kompenseerimist ja teised õigustatud subjektid taotlevad selle

tagastamist, tagastatakse kogu kinnistu võrdeliselt oma osast suurema osa tagastamist

taotletavate subjektide osadega, kui õigustatud subjektid ei ole katastriüksuse moodustamise

alguseks kokku leppinud teisiti.

Kaebajad väidavad, et nad esitasidki 10.02.1998 Anija Vallavalitsusele sellekohase avalduse ja

taotlesid maad tagasi nõudeõigusest suuremas ulatuses. Kuigi vastustaja vaidleb kaebajate

sellele väitele vastu ja loeb kaebajate 10.02.1998 avaldust vaid kui nende soovi 2/3 maa

tagastamiseks nende kaasomandisse, ei pea kohus seda vastuväidet põhjendatuks. Kui

1995.aastal esitatud avaldustes märkisid kaebajad, et soovivad tagasi saada kumbki 1/3

3(8)

3-05-05

õigusvastaselt võõrandatud maast, siis kõnealuses 10.02.1998 ühises avalduses märgiti, et H.

Mja M. L taotlevad L talu A-64 tagastamist võrdsetes osades. MRS § 14 lg 5 näeb ette, et

õigustatud subjekt, kellele maa tagastati tema nõudeõiguse osast suuremas osas, on kohustatud

riigile tasuma võla selle maa eest, mille ulatuses tema maa osa suurenes; võlg on teistele

õigustatud subjektidele makstud või maksmisele kuulunud kompensatsiooni summa. Kaebajad

ei saanud viidatud sättes nimetatud võlga riigile tasuda, kuna vallavalitsuse poolt ei olnud

koostatud Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra p 56.7 kohast võla suuruse

määramise akti.

Seoses osa maa erastamisega V 1 ja V II aiandusühistu liikmetele ja E. Rle ei olnud võimalik

kogu tagasitaotletavat maad kaebajatele tagastada. Kaebajad on leidnud neile kahju tekitatud

olevat 3,4 ha erastamisega E. Rle. Kaebajate see seisukoht on põhjendatud. Kui E. Rle poleks

nimetatud ulatuses maad ebaseaduslikult erastatud, oleks saanud selle maa kaebajatele

tagastada. 3,4 ha tagastamata jätmisega tekitatud kahju suuruse kindlaks määramisel saab

lähtuda nimetatud metsamaa turuväärtuse hindamise aktis toodud maaüksuse ja metsa

müügihinna suurusest, milleks on 120 000 kr. Selle summa vähendamiseks lähtuvalt Ü. Uale

21,9 ha eest ja kaebajatele 1,12 ha eest makstud kompensatsioonisummadest puudub alus, sest

Anija Vallavalitsuse 21.02.2005 korraldusega nr 131 kaebajatele faktiliselt makstud

kompensatsioonisumma 5 076 EVP kr on väiksem kui neile tegelikult tasumisele kuuluma

pidanud kompensatsioonisumma. Samas puudub alus kaebajate kahjuhüvitise suurendamiseks

lähtuvalt neile 21.02.2005 korraldusega nr 131 vähem makstud kompensatsioonist, kuivõrd

kaebajad ei taotlenud vähem makstud kompensatsioonist tulenevat kahju hüvitamist, samuti ei

ole nad vaidlustanud ei kompenseerimise korraldust ega selle aluseks olnud 06.09.2004

korraldust nr 604.

Põhjendatud ei ole kaebajate väide, mille kohaselt on kõnealuse 3,4 ha metsamaa väärtus

kõrgem, kui eelpoolviidatud 17.09.2005 aktis märgitud 120 000 kr. Metsamaa turuväärtuse akt

kajastab objektiivselt vastava maatüki väärtust juhul kui see turuhinnaga müüa, mis tähendab

seda, et kui kaebuse esitajad ei soovi rajada talu neile juba tagastatud maale, peaks neil

kahjuhüvitise summa eest olema võimalus omandada talu rajamiseks mõni muu vaidlusaluse

maatüki väärtusele vastav maatükk. Kaebuse esitajatele tagastamisele kuuluva maa väärtuse

saame siis, kui liidame neile juba tagastatud maa väärtusele ebaseaduslikult tagastamata jäänud

maa väärtuse. Kuivõrd 3,4 ha metsamaa väärtus on eksperdi poolt kindlaks tehtud, puudub

vajadus hinnata vastava maa väärtust kaebajatele tagastatud maa väärtuse vähenemise kaudu.

Mõlemat hinnangut korraga ei ole võimalik arvesse võtta. Vastaselt juhul hindaks kohus 3,4 ha

metsamaa väärtust kaks korda, kahju hüvitamine ei saa aga tuua kaasa kaebajate alusetut

rikastumist. Põhjendatud ei ole ka vastustaja seisukoht, et käsitlevas osas ei saa kahjunõuet

rahuldada põhjusel, et kaebajad ei ole teinud midagi kahju ärahoidmiseks. Haldusasja

materjalidest nähtub, et kaebajad juba 1998.aastal esitasid vastuväited E. Rle 3,4 ha maa jätmist

käsitlevale piiriprotokollile ning H.M on vaidlustanud E. Rle maa erastamise korraldused.

Jõustunud kohtuotsustega on ka tuvastatud, et kaebajad kaasati maa erastamise protsessi alles

pärast Suvila (s.o E.Rle erastatud maa) katastriüksuse moodustamise kohta korralduste

väljaandmist. Seetõttu ei saa väita, et kaebajad oli tegevusetud kahju ärahoidmisel. Rahuldada ei

saa kaebaja H. Mi taotlust hüvitada talle kavandatava tee rajamise kulud, samuti mullikate

realiseerimisega väidetavalt saamata jäänud tulu ning õigusabi kandmisega seotud kahjud.

Kaebuses märgitud teed ei ole kaebaja rajanud, mingeid kulutusi sellega seoses kantud ei ole.

Väidetava talu ega tee rajamiseks pole taotletud projekteerimistingimusi ning võimaliku tee

rajamise kulud on oletuslikud.

Kaebuses märgitud mullikate realiseerimine 01.08.2004 sai tuleneda ikkagi Viimsi vallaga

sõlmitud maa rendilepingu lõpetamisest, mitte kaebajatele maa tagastamisega võimalikust

viivitamisest. Kaebaja ei ole vastustaja tegevusetuse peale kaebust esitanud. Samuti leiab

kohus, et Anija Vallavalitsus ei ole maade tagastamisega viivitanud. E. Rle erastatud maa

suurus ja piirid selgusid lõplikult 2004. aastal ringkonnakohtu otsuse jõustumisega. Kuna maad

4(8)

3-05-05

oli võimalik tagastada ühes tükis ja H. M ei taotlenud MRS § 6 lg 4 p 4 alusel lahustüki

tagastamist, ei saanud vallavalitsus otsustada maa tagastamist varem. Loomapidamisele asudes

ei saanud H. M tugineda heale usule ega õiguspärasele ootusele maa kiireks tagastamiseks

võõrandamisaegsetes piirides.

Käesolevas haldusasjas ei ole võimalik välja mõista teiste kohtuasjade raames kantud

kohtukulusid, sest see ei oleks kooskõlas HKMS § 92 lõikega 1 ega TsMS § 69 lõikega 1.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES

Anija Vallavalitsuse apellatsioonkaebuses palutakse kohtuotsus tühistada osas, milles kaebus

osaliselt rahuldati ja teha uus otsus kahjunõude terves ulatuses rahuldamata jätmise kohta.

Apellant leiab, et kohtuotsus ei vasta TsMS § 231 lg 4 nõuetele. Kohtuotsusest ei nähtu, millist

seadust kohus kohaldas. Üldsõnaline viide TsK §-le 448-450 ei ole piisav. Kohus leidis

ebaõigesti et kaebajad taotlesid MRS § 14 lg 3 alusel maad tagasi nende nõudeõiguse osast

suuremas ulatuses. Kaebajate poolt 10.02.1998 vallavalitsusele esitatud avaldus selliseks

järelduseks alust ei anna. Seda kohtu järeldust ei kinnita ka kaebajate nimetatud avalduse

kirjutamisele eelnev ega järgnev käitumine, mistõttu sai vallavalitsus kaebajatele maa

tagastamisel arvestada vaid nende poolt 1995.aastal esitatud avaldustest, milles taotleti maa

tagastamist oma nõudeõiguse suuruses. Ka Maa-amet, kuhu kaebajad oma probleemidega

pöördusid, et hinnanud kaebajate 10.02.1998 avaldusi nõudeõiguse osast suuremas ulatuses

maa tagastamise avaldusena.

Maa tervikuna tagastamine ei olnud MRS § 6 lg 2 p 3 kohaselt ka võimalik, sest osa maast oli

ostueesõigusega erastatud. Vallavalitsus ei pidanud otsustama asendusmaa pakkumist, sest

niisugust avaldust ei olnud. Kohus on vastuolus MRS § 14 lõikega 2 asunud arvutama, kui suur

oleks kompensatsioon kaebajatele nende nõudeõigusest suurema osa tagastamata jäänud maa

eest ja omapoolsete arvutuste tulemusel leidnud, et see oleks 52 655 EVP krooni. MRS § 14 lg

2 sätestab aga sõnaselgelt, et igal õigustatud subjektil on õigus nõuda maa kompenseerimist

vastavalt oma osale. Oma nõudeõiguse osast suuremas ulatuses maa taotlemise korral

kompensatsiooni ei maksta ning kohus on alusetult leidnud, et vallavalitsuse 21.02.2005

korraldusega nr 131 on kaebajatele vähem makstud kompensatsiooni.

E. Rle 3,4 ha ebaseadusliku erastamisega kaebajatele kahju ei tekitatud. Ka pärast nimetatud

maatüki erastamist oli kaebajatele võimalik tagastada maad vastavalt nende nõudeõiguse osa

suurusele, so kokku 43,8 ha, sealhulgas endise kinnistu L A-64 piirides 42,68 ha ja piirnevate

maade arvel 1,12 ha. Kaebajad ei soovinud maad väljaspool endise kinnistu piire, mistõttu

kompenseeriti neile puudujääv maa, so 1,12 ha.

Kui eeldada, et 10.02.1998 avaldus väljendab kaebajate tahet saada maad tagasi nõudeõiguse

osast suuremas ulatuses, siis pidid kaebajad vaidlustama vallavalitsuse 06.09.2004 korralduse

nr 604 (milles oli kummagi kaebaja nõudeõiguse suuruseks märgitud 1/3 ja millega otsustati

kaebajatele tagastada L A-64 endistes piirides 42,68 ha ning kompenseerida MRS § 6 lg 2 p 3

alusel tagastamata maa 1,12 ha) ja seda põhjendusega, et korralduses pole võetud seisukohta

kaebajate 10.02.1998 avalduse suhtes. Jõus ja vaidlustamata on ka 21.02.2005 korraldus nr

131, millega tagastati ja kompenseeriti kaebajatele maa lähtudes nende nõudeõiguse suurusest,

ehk 1/3-st. Seetõttu ei saanud kohus asuda seisukohale, et kaebajatele tegelikult kuulus

tagastamisele L A-64 tervikuna, so 65,7 ha, millest tagastati 42,68 ha võrdsetes mõttelistes

osades, 3,4 ha metsamaad jäi tagastamata seoses õigusvastase erastamisega E. Rle (kahju 120

00 kr), 1,12 ha kompenseeriti ning nõude esitamise korral oleks kaebajatel õigus saada veel

kompensatsiooni 52 655 EVP krooni. Kohtuotsusega on loodud olukord, mis on vastuolus RVS

§ 8 lõikega 1, so kaebajate varaline olukord on oluliselt paranenud, võrreldes sellega, milles nad

olid enne neile maade tagastamise ja kompenseerimise otsustamist.

5(8)

3-05-05

Kohus märkis muuhulgas, et kuivõrd vallavalitsus ei saanud seonduvalt E. Rle 3,4 ha maa

ebaseadusliku erastamisega tagastada kaebajatele 1,12 ha endise kinnistu piirides, siis on

vallavalitsus õigusvastase erastamisega ilmselt tekitanud kaebajatele kahju, mis võrdub E. Rle

õigusvastaselt erastatud maa 1,12 ha turuväärtusega, millest on maha arvatud kaebajatele 1,12

ha tagastamata jätmise tõttu makstud kompensatsioon. Sellise järelduse aluseks saab võtta

eeldust, et kohus on arvestanud maa tagastamisega kaebajatele vastavalt nende osadele ja

seostanud kahju sellega, et 1,12 ha maad polnud võimalik tagastada endistes piirides. Sellisel

juhul peaks kahju arvestamine toimuma järgmiselt: metsamaa turuväärtus hindamisakti järgi

120 000 kr : 3,4 ha (E. Rle erastatud metsamaa) = 35 294 kr (1 ha hind) x 1,12 ha (tagastamata

maa) = 39 529,20 kr - 5 076 EVP krooni (1,12 ha eest saadud kompensatsioon) = 34 757, 80

kr. Kummagi kaebaja kahju oleks sellisel juhul 17 378, 90 kr. Käesolevas asjas esinevad

vastutust välistavad asjaolud (TsK § 462 lg 1 ja RVS § 7 lg 1). Kaebajad olid juba 10.02.1998

piiriprotokolli allkirjastamisel teadlikud sellest, et E. Rle väljamõõdetud katastriüksuse

koosseisu jääb kõnealune 3,4 ha suurune metsamaa. Kaebajad oleks saanud kahju vältida

vallavalitsuse toimingute ja haldusaktide õigeaegse vaidlustamisega.

H. Mi apellatsioonkaebuses paluti teda puudutavas osas kohtuotsust muuta ning teha uus otsus

kaebaja taotletud kahju hüvitamiseks terves ulatuses. Kohus tuvastas õigesti kaebajate soovi

saada maad tagasi endise kinnistu piirides nõudeõiguse osast suuremas ulatuses. Maa terves

ulatuses tagastamise avaldusena tuleb käsitleda juba kaebaja poolt 1991.aastal esitatud

avaldust. 1995.aastal esitatud avaldus oli kohaliku omavalitsuse poolt nõutud ja dikteeritud

taotlus maa tagastamise toimingute alustamiseks pärast ÕVVTK komisjoni otsust. 1998 .aastal

esitatud avalduses taotlesid kaebajad endise kinnistu tagastamist kaasomandisse võrdsetes

osades, so kummalegi Vi. TsK §-st 448 tuleneb kahju täieliku hüvitamise põhimõte ja VÕS §

127 sätestab, et kui kahju tekkimine on kindlaks tehtud, kuid kahju kindlat suurust (ka

tulevikus tekkiva kahju korral) ei saa kindlaks teha, otsustab hüvitise suuruse kohus.

Käesoleval juhul jättis kohus põhjendamatult arvestamata asjaoluga, et ebaseaduslikult

erastatud ja seetõttu kaebajatele tagastamata jäänud 3,4 ha suurune maatükk on endise talundi

keskne osa, mille väärtus ei piirne üksnes metsamaaga. Kohus põhjendamatult piirdus

nimetatud maatüki turuhinnaga, mis tekitatud kahju ei korva. Apellandile olnuks see maatükk

väärtuslik ka peale seal kasvava metsa realiseerimist ja talle tekitatud kahju ei piirdu vaid 3,4

ha suuruse metsatüki soetamismaksumusega. Kohus jättis põhjendamatult rahuldamata

apellandi taotluse hüvitada talle tee ehitamisega seotud kulud. Asjaolu, et kaebaja ei ole

kavandatava tee rajamisega veel kulutusi kandnud, kahjunõude rahuldamata jätmiseks alust ei

anna. VÕS § 128 lg 3 järgi hõlmab otsene varaline kahju ka vara väärtuse vähenemise

tulevikus, so tulevikus tekkiva kahju. Mis puutub võimalusse, et väljamõistetud kulusid tee

ehitamiseks ei kasutata, siis see on juba eraldi nõue alusetult rikastumise alusel. Esmalt tuleb

aga teeehitamise võimaldamiseks vastav hüvitis kaebajale välja mõista. Kohus jättis

põhjendamatult rahuldamata tootmistegevuse katkestamisega seotud kulud. Kaebaja soetas

loomad pärast seda kui ta tunnistati omandireformi õigustatud subjektiks. Loomad oli ta

sunnitud realiseerima põhjusel, et maa tagastamine viibis maa ebaseadusliku erastamise tõttu.

Valla tegevusetust maade tagastamisel ei olnud mõtet vaidlustada enne E. Rle maa erastamist

puudutavate haldusaktide tühistamist. Loomade realiseerimise tingis ja kahju põhjustas just

nimelt maa erastamine E. Rle, sest kui talle poleks 3,4 ha erastatud, ei oleks maa

tagastamismenetlus nii pikalt veninud. Käesoleval juhul ei ole asjakohane kohtu põhjendus

kaebaja tasutud kautsjoni ja õigusabikulu mittearvestamiseks kaebaja kahjuna. Need kulutused

olid tehtud kahjude ärahoidmise eesmärgil.

Ringkonnakohtu istungil toetasid apellandid enda esitatud apellatsioonkaebust ning vaidlesid

teise poole apellatsioonkaebusele vastu.

6(8)

3-05-05

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

Ringkonnakohus ei nõustu Anija Vallavalitsuse väitega, et kohus ei ole otsuses näidanud,

millist seadust asja lahendamisel kohaldab. Halduskohus leidis õigesti, et kuna kaebajate

väidetud kahju on tekitatud enne RVS jõustumist, siis kuuluvad asja lahendamisel

kohaldamisele TsK kahju hüvitamist reguleerivad sätted ning kohtuotsuses on tehtud ka vastav

viide. Põhjendatud ei ole Anija Vallavalitsuse seisukoht, et käesoleval juhul esinevad TsK §-s

462 lõikes 1 ette nähtud kahju hüvitamist välistavad asjaolud. Kahju hüvitamise nõue on

ajendatud asjaolust, et kaebajad on ebaseadusliku erastamise tõttu ilma jäänud osa

tagasitaotletavast maast. Asja materjalidest nähtub, et kaebajad kaasati maa erastamise

protsessi alles pärast katastriüksuse moodustamist, kaebajad on esitanud vastuväited

piiriprotokollile (millega vald ei arvestanud) ning maa erastamist käsitlevatest haldusaktidest

teada saades H. M vaidlustas need. Seetõttu ei saa väita, et kaebajad pole midagi teinud selleks,

et kahju tekkimist ära hoida.

Ringkonnakohus nõustub nende halduskohtu seisukohtadega, mis puudutavad kaebajate õigust

taotleda maad tagasi nende nõudeõiguse osast suuremas ulatuses ja halduskohtu põhjendustega,

miks tuleb käesoleval juhul lugeda, et kaebajate 10.02.1998 avaldust L A-64 tagastamiseks saab

ja tuleb lugeda MRS § 14 lg 3 alusel esitatud taotluseks. Anija Vallavalitsuse vastupidised

väited esimese astme kohtu seisukohta ei väära. Kohus on õigesti leidnud, et tingituna E. Rle

osa maa ebaseaduslikust erastamisest on kaebajatele tekitatud kahju, mis tuleb Anija

Vallavalitsusel kaebajatele hüvitada. Kuna kaebajate väitel on kahju tekitatud 3,4 ha suurusest

metsamaast ilmajäämisega, siis kohus kahjusumma suuruse määramisel põhjendatult lähtus

nimetatud maatüki turuväärtuse hindamise aktis toodud müügihinnast 120 000 kr. Asjaolu, et

kaebajad peavad maatükki väärtuslikumaks tulenevalt asjaolust, et tegemist on endise talundi

südamikuga, ei anna kohtule alust VÕS § 127 lg 6 kohaldamiseks ka kohtu äranägemisel

kahjusumma määramiseks. Ringkonnakohus aga leiab, et kohus on eksinud tagastamata jäetud

maa eest kahjuhüvitise suuruse arvutamisel. Käesolevas asjas on tuvastatud järgmised asjaolud:

õigusvastaselt võõrandatud L talu A-64 kinnistu suurus on 65,7 ha, õigustatud subjekte on kolm

ning igaühe nõudeosa on 1/3. Ühele õigustatud subjektile (Ü. U) tema soovil maa kompenseeriti

nõudeosa ulatuses (21,9 ha) ning ta sai kompensatsiooni 76 365 EVP krooni. Kaebajate

nõudeosa kokku on 2/3 ehk 43,80 ha. Erastatud on endise kinnistu piires maad 23,02 ha, sellest

3,4 ha E. Rle õigusvastaste haldusaktide alusel. Kaebajatele tagastati 42,68 ha ja kompenseeriti

1,12 ha. Rekonstrueerides olukorra, kus maad ei oleks õigusvastaselt erastatud ja kaebajad

saaksid selle tagasi, ei oleks neile tulnud kompenseerida 1,12 ha nõudeõigusega hõlmatud maad

ning nad oleksid pidanud hüvitama riigile kompensatsiooni, mis maksti Ü. Uale kaebajate

nõudeõigust ületava osa, so 2, 28 ha eest. Seetõttu tuleb hüvitise suuruse leidmiseks erastatud

maa väärtusest maha arvata kompensatsioon, mida kaebajad said 1,12 ha eest (5 076 EVP

krooni), samuti kompensatsioon 7 950 (76 365: 21,9 x 2,28) EVP krooni, mille nad oleksid

pidanud riigile hüvitama. Arvestades EVP kurssi EEK suhtes (EEK= 0,99 EVP) on kaebajatele

maa ebaseadusliku erastamisega tekitatud kahju kokku 106 974 kr (120 000 -5 056-7 950),

millest kummagi kaebaja osa on 53 487 kr.

Ringkonnakohus nõustub halduskohtu nende motiividega ja järeldustega, mis käsitlevad H. Mi

kaebuse rahuldamata jätmist osas, milles ta palus hüvitada talle tee ehitamiseks vajaminevad

kulud 590 817 kr, mullikate realiseerimise tõttu saamata jäänud tulu 129 500 kr ning teistes

kohtumenetlustes tehtud kulutused õigusabile 5 900 kr ja kautsjonile 1 240 kr.

Ringkonnakohus ei pea vajalikuks halduskohtu otsuse sellekohaseid motiive korrata. Kaebaja

ei ole tõendanud, et talu rajamine on käesoleval juhul ainuvõimalik just nimelt tema poolt

osundatud tagastatud maa keskossa. Kohus on ka õigesti märkinud, et kaebaja ei ole taotlenud

vallavalitsuselt projekteerimistingimusi talu ega tee rajamiseks tema poolt soovitud kohta.

7(8)

3-05-05

Kohtuotsuse seaduslikkusele ei avalda mõju asjaolu, et kaebaja on valla poole pöördunud

vastava taotlusega m, so pärast halduskohtu otsuse tegemist. Hüvitamisele kuuluva kahjuna ei

saa käsitleda kohtukulusid, mille kohta on teistes kohtumenetlustes juba seisukoht võetud.

Eeltoodu alusel rahuldab ringkonnakohus Anija Vallavalitsuse apellatsioonkaebuse osaliselt.

H. Mi apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Apellatsioonimenetluses kantud kohtukulud

jäävad menetlusosaliste endi kanda. HKMS § 93 lg 6 alusel tuleb ümber jagada halduskohtu

poolt välja mõistetud kohtukulud. Arvestades taotletava kahjuhüvitise suurusi (H. M 859 603

kr ja M. L 132 146 kr), tasutud liigilõivusid (H. M vabastatud, M. L tasus 4447,50 kr, kuigi

oleks pidanud tasuma 3 964, 38 kr) ning kulutusi õigusabile (H. M 11 700 kr ja M. L 4 000 kr)

mõistab ringkonnakohus proportsionaalselt kaebuse rahuldatud osaga Anija Vallavalitsuselt

välja H. Mi kasuks 760 (seitsesada kuuskümmend) kr ja M. Li kasuks 3 500 (kolm tuhat

viissada) kr.

8(8)