2-05-3104/1 · Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja

2-05-3104

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Tiia Mõtsnik

Otsuse tegemise aeg ja koht

03. mail 2006.a. Tallinnas, Kentmanni tn kohtumajas

Tsiviilasja number

2-05-3104

Tsiviilasi

OÜ hagi IR’a vastu 6688,43 krooni saamiseks

Menetlusosalised ja nende

esindajad

hageja OÜ

hageja lepinguline esindaja TI

kostja IR

kostjate lepinguline esindaja AA

RESOLUTSIOON

Rahuldada hagi.

Mõista IR’alt OÜ kasuks välja 7582,85 (seitse tuhat viissada kaheksakümmend kaks krooni ja 85

senti).

Mõista välja IR’alt menetluskulu 215,60 (kakssada viisteist krooni ja 60 senti) riigituludesse

kohtu kantud postikulude katteks. Menetluskulu tuleb tasuda , maksekorralduse selgitusse

tuleb märkida: „Harju Maakohtu Kentmanni kohtumaja, kohtuotsus tsiviilasjas nr ,

menetluskulu”.

Edasikaebamise kord

Pool võib esitada 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem, kui viie kuu

möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest, apellatsioonkaebuse Tallinna

Ringkonnakohtule.

Asjaolud ja hageja nõue

Hagiavalduse kohaselt palub hageja kostjalt välja mõista kostja ja AS (edaspidi hageja või pank) vahel

.a. sõlmitud pangakaardi kasutamise lepingust nr. (edaspidi leping) tulenev võlgnevus summas

6688,43 krooni ja kohtukulud. Avalduse kohaselt on kostja peale arvelduskonto avamist võtnud

maksekaardiga sularahaautomaatidest välja raha ja teostanud tehinguid, ületades kokku 4989,97 krooni

ulatuses arvelduskonto jääki, mille tõenduseks on hageja esitatud pangakonto väljavõte. See oli

võimalik pangasüsteemi tehnilise iseärasuse tõttu. Lepingu alusel väljastati kostjale isiklikuks

kasutamiseks salajase Kostjal oli lepingu järgi kohustus hoida kaarti hoolikalt ja mitte anda seda üle

teistele isikutele. pidi kostja hoidma saladuses. Lepingu punkti 7.9. järgi peab kostja korvama hagejale

kõik kaardi valdamise kohustuse mittetäitmisest tulenevad kahjud. Lepingu punkti 8.1. alusel kohustub

kostja tasuma pangale kõik kaardiga tehtud kulutused, teenustasud ja muud kaardiga seonduvad

summad. Lepingu punkti 3.4. kohaselt ei vastuta pank kostjale pangast olenematutel asjaoludel

tekitatud kahju eest. Kostja võis pangakaardiga teostada tehinguid konto jäägi ulatuses. Kliendi poolt

kasutatud summasid, mis ületasid arvelduskonto jääki, tuleb käsitleda alusetu rikastumisega omandatud

varana. Vara alusetust omandamisest tulenevat nõuet ei välista asjaolu, et pank ja kaardi valdaja olid

samal ajal omavahel seotud lepingulise võlasuhte kaudu. Kostja käitumise tulemusena on vähenenud

hageja vara, mille kostja peab hagejale tagastama ENSV Tsiviilkoodeksi (edaspidi TsK) § 477 lõike 1

alusel.

Kostja ei reageerinud AS nõudele tasuda pangkaardi lepingust tulenev võlg ja AS loovutas nõude

koos kõrvalnõuetega OÜ-le (edaspidi samuti hageja). Loovutatud nõude summaks oli 4989,97 krooni.

Samuti tekkis hagejal õigus nõuda kostjalt viiviste tasumist.

Kostja võlgneb hagejale alusetult omandatu tagastamatajätmisest põhivõlana 4989,97 krooni

(arvestatud nõude loovutamise hetke seisuga), millele lisanduvad viivised summas 1698,46 krooni

(arvestatud hagiavalduse esitamise seisuga).

Kuna kostja on viivitanud rahalise kohustuse täitmisega, tuleb tal vastavalt TsK § 231 lõikele 1 tasuda

viivist. Hageja on arvutanud viivist alates .a. vastavalt seadusele 3% aastas, alates .a. 7% aastas ja

alates .a. 6 kuu EURIBOR + 7% aastas põhisummalt 4989,97 kroonilt. Seisuga .a. on kostja viivisvõlg

hageja ees 1698,46 krooni.

Hageja nõuab lisaks kohtukulude summas 894,42 krooni (riigilõiv 560 krooni ja õigusabikulud summas

334,42 krooni) kostjalt välja mõistmist.

KOSTJA VASTUVÄITED

Kostja hagi ei tunnista. Kostja tunnistab, et sõlmis hagejaga lepingu.

Kostja leiab, et hageja viited TsK § 477 lõikele 1 on alusetud, kuna leping andis talle õiguse

pangakaardi kasutamiseks. Hageja pole viidanud mitte ühelegi lepingu punktile, mida kostja oleks

rikkunud. Leping ei sätesta, et klient saab kasutada kontot vaid seal oleva raha piires. Kostja pole

rikkunud ei lepingut ega seadusi.

Lepingu p 8.2. kohaselt tuleb korvata pangale tekitatud kahjud kahe kuu jooksul. Viimased tehingud

toimusid .a. AS mingeid pretensioone ei esitanud. Hilisemad nõuded kostja vastu on alusetud.

Pangakaardi valdaja ei pea omama pidevalt infot oma kontojäägi kohta.

TsÜS sätestab hagi üldise aegumise tähtaja 3 aastat, mida kostja palub kohtul arvestada. Pank pidi

vastavalt lepingule teatama kahe kuu jooksul lepingu lõpetamisest, mida ta ei teinud.

Kostja palub jätta kohtukulud hageja kanda.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUS

Kohus, tutvunud tsiviilasjas esitatud materjalidega, leiab, et hagi tuleb rahuldada.

Tsiviilasjas puudub vaidlus selles, et AS ja kostja sõlmisid .a. pangakaardi kasutamise lepingu nr. .

Kostja ei vaidle vastu hageja väidetele, et ta on kasutanud raha oma kontojääki ületades kokku 4989,97

krooni ulatuses. Samuti ei ole vaielnud kostja vastu viiviste tasumise kohustusele, viiviste arvestusele ja

asjaolule, et AS asemel on uueks võlausaldajaks OÜ . Kostja leiab, et hagi on aegunud ja et 4989,97

krooni oma kontojääki ületades omandamine ei riku lepingut ega seadust.

Esmalt analüüsib kohus, kas käesolevas asjas saab kohaldada aegumist. Aegumise seisukohalt on

oluline, kas hageja nõue põhineb lepingul või seadusel (alusetu rikastumine). Hageja on toonud hagi

alusena välja järgmised lepingu punktid: lepingu p. 7.1. järgi kohustus kostja hoidma kaarti hoolikalt ja

mitte andma seda üle teistele isikutele. Punkti 7.2. järgi kohustus kostja hoidma saladuses ja kaardist

eraldi temale väljastatud . Punkti 7.3. kohaselt kohustus kostja viivitamata informeerima hagejat, kui ta

on kaotanud valduse kaardi üle. Punkti 7.4. järgi kohustus kostja järgima panga poolt määratud

arvelduste korda. Puntki 7.9. järgi peab kostja korvama kõik kaardi valdaja (kostja) kohustuse

mittetäitmisest tulenevad kahjud.

Riigikohtu tsiviilkolleegium on leidnud .a. otsuses tsiviilasjas nr , et kohus hindab, millist seadust või

seaduse alusel antud õigusakti tuleb asjas kohaldada. Kohus rajab otsuse hageja esitatud asjaoludele,

andes asjas tuvastatud asjaoludele ise õigusliku hinnangu. Seega kohus kohaldab seadust ise, olles

eelnevalt tuvastanud hagi aluseks olevad asjaolud. Kvalifitseerimisel on kohus seotud nende hagi

aluseks olevate asjaoludega, millele pool on viidanud. Sama põhimõtet on Riigikohtu tsiviilkolleegium

korranud ka nt .a. otsuses tsiviilasjas nr ja .a. otsuses tsiviilasjas nr .

Kohus nõustub kostjaga selles, et hageja ei ole tõendanud, millist lepingu sätet kostja rikkunud on.

Kostja ei ole oma vastuväidetes tuginenud asjaolule, et kaart oleks tema valdusest välja läinud ja et raha

sai kontojääki ületades keegi teine. Seega ei ole kostja rikkunud lepingu punkte 7.1, 7.2. ja 7.3. Hageja

ei ole toonud välja, milline on punktis 7.4. viidatud panga poolt määratud arvelduste kord. Kostjal on

õigus selles, et lepingus ei ole sätet selle kohta, et kostja võib kasutada oma arvelduskontot üksnes

kontojäägi ulatuses. Samas ei ole kostja kordagi väitnud, et tema teada oli tal lepingu alusel võimalik

saada panga arvelt krediiti. Leping on pealkirjastatud kui „pangakaardi kasutamise leping“, viiteta ei

deebet- ega krediitkaardile. Poolte esitatud dokumentaalsetest tõenditest ja seisukohtadest tulenevalt

leiab kohus, et asjas ei ole vaidlust selle üle, et mõlemad pooled said aru, et tegemist on deebetkaardi

lepinguga ja et leping ei anna kostjale õigust raha kasutamiseks suuremas summas, kui on kontojääk.

Siin võiks olla rohkem põhjendatud, mille alusel kohus sellisele järeldusele jõudis. Tehingus on oluline

tuvastada poolte tahe. ( Muuhulgas ka kostja ise möönis minu mäletamist mööda istungil, et kontojääki

ületavas osas tal raha kasutamiseks õigust ei olnud.) Seega leiab kohus, et lepingus ei olnud pooled

leppinud kokku selles, et kostja võib saada panga arvelt krediiti. Kostjal oli võimalik pangasüsteemi

tehnilise iseärasuse tõttu kasutada raha pangakonto jääki ületavas summas, kuid pank ja kostja ei olnud

selles kokku leppinud. Kohus leiab, et kostja on omandanud kokkuleppe väliselt panga arvelt

rahasumma. Kuna aga lepingus ei ole otseselt kirjas, et pangakaart annab õiguse raha kasutamiseks vaid

kontojäägi ulatuses, leiab kohus, et hageja nõuet on kohasem käsitleda alusetust rikastumisest tuleneva

lepinguvälise nõudena. ( Selle ma jätaksin välja, kuna kohus leiab siiski, et kontojääki ületavas osas tal

õigust raha kasutada ei olnud, olles eelnevalt tuvastanud poolte tahte). Sisuliselt sama on alternatiivina

lepingust tulenevalt nõudele avaldanud hagiavalduses ka hageja. Ka Riigikohtu tsiviilkolleegium on

leidnud .a. lahendis tsiviilasjas nr. , et arvelduskrediidilepingu alusel tuleb kassaatorilt välja mõista

summad, mis on kasutatud arvelduskrediidi limiidi ulatuses. Summa, mis kokkulepitud arvelduskrediiti

ületab, on vaadeldav alusetult omandatud varana.

Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise

seaduse (edaspidi VÕSRS) § 9 lõike 1 kohaselt kohaldatakse TsÜS-s ning VÕS-s aegumise kohta

sätestatut ka enne 1. juulit 2002 tekkinud aegumata nõuetele. Paragrahvi 9 lõike 2 kohaselt kui TsÜS

või VÕS kohaselt on aegumistähtaeg lühem kui enne kehtinud seaduse kohaselt, arvestatakse TsÜS-s

või VÕS-s sätestatud aegumistähtaega alates 1. juulist 2002. TsÜS § 146 lõike 1 kohaselt on tehingust

tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Kuni 30.06.2002.a. kehtinud TsÜS § 113 lõike 1 kohaselt

oli hagi korras õiguste kaitse üldine aegumistähtaeg 10 aastat. Seega kehtestas uus TsÜS .a. jõustudes

lühema – kolmeaastase – aegumistähtaja. Vastavalt VÕSRS § 9 lõikele 2 algab kehtiva TsÜS § 146

lõikes 1 sätestatud kolmeaastase aegumistähtaja arvestamine alates .a. Aegumistähtaja viimaseks

päevaks oli seega .a. Hagi on registreeritud kohtu kantseleis .a., seega enne aegumistähtaja lõppu.

Eeltoodust tulenevalt ei kuulu käesolevas tsiviilasjas aegumine kohaldamisele.

Kostja ei ole küll vaielnud vastu asjaolule, et tema vastu on esitanud nõude mitte pank, vaid OÜ Aktiva

Finants, kuid kohtul on tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi TsMS) § 436 lõikest 7

tulenevalt kohustus ise kohaldada õigust. Seega peab kohus kontrollima, kas hagejal on õigus kostja

vastu nõuet esitada. VÕSRS § 2 kohaselt kohaldatakse asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või

tehtud enne .a., asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust. Hageja esitatud teatise

kohaselt loovutas pank hagejale nõude .a., seega peale VÕS jõustumist. VÕS § 164 lõigetest 1 ja 2

tulenevalt võib võlausaldaja oma nõude üle anda teisele isikule ja nõude loovutamisega astub uus

võlausaldaja senise asemele. Teatise kohaselt loovutas AS OÜ-le kostja vastu nõude põhisummas

4989,97 krooni koos õigusega nõuda viivist, kahju hüvitist ja muid kõrvalnõudeid. Teatise kohaselt

„tugineb nõue pangakaardi lepingust ja tehingute väljavõttest.“ Kohtule esitatud võlateatise kohaselt

(tlk. 17) on AS ja OÜ vahel sõlmitud .a. leping nr. , millega esialgne kreeditor loovutas .a. kostja ja

esialgse kreeditori vahelistest tehingutest tuleneva varalise nõude koos kõrvalnõuete ja nõudeid

tõendavate dokumentidega OÜ-le . Nõude loovutamise lepingut kohtule esitatud ei ole. Kohus järeldab

esitatud teatiste pinnalt, et nõude loovutamise lepingu esemeks oli rahaline nõue kostja vastu summas

4989,97 krooni koos õigusega nõuda edaspidi lisanduvat viivist. Teatistes on viide panga ja kostja vahel

sõlmitud pangakaardi lepingule, aga ka konto väljavõttele, millest nähtub raha kasutamine kontojääki

ületades. Kohus leiab, et ehkki teatiste sõnastus on ebaselge, oli nõude loovutamise lepingu poolte tahe

suunatud rahalise nõude kättesaamisele ja seejuures asjaolu, kas nõue tuleneb vahetult lepingust või

põhineb seadusel (tulenedes ka sel juhul kaudselt panga ja kostja vahelisest lepingust), ei ole määrava

tähtsusega. Seega leiab kohus, et OÜ on õigustatud nõudma kostjalt sisse ka alusetust rikastumisest

tulenevat nõuet (mille tekkepõhjuseks on vaidlusalune pangakaardi leping).

VÕSRS § 11 kohaselt kohaldatakse võlasuhetele, mis on tekkinud enne .a., enne VÕS jõustumist

kehtinud seadust. Kostja omandas panga arvelt alusetult summasid vahemikus .a., seega enne .a. Seega

kuulub asjas kohaldamisele kuni .a. kehtinud TsK. TsK § 477 lõike 1 kohaselt peab isik, kes seadusliku

või tehinguga kindlaksmääramata aluseta omandas vara teise isiku arvel, viimasele alusetult omandatud

vara tagastama. Hageja väidetel on kostja omandanud tehingu või seadusega kindlaksmääramata aluseta

panga arvelt 4989,97 krooni. Hageja väiteid kinnitab kohtule esitatud konto väljavõte (tlk. 14-15).

Kostja summa suurusele vastu vaielnud ei ole, küll on ta leidnud kirjalikes vastuväidetes, et ta ei ole

kontojääki ületavas osas raha kasutades rikkunud ei lepingut ega seadust. Seega ei ole vaidlust selles, et

kostja on panga arvelt raha alusetult omandanud. Kostja väidab ka, et kasutas raha kontojääki ületades

tahtmatult. Kohus leiab, et TsK § 477 lõike 1 kohaldamise seisukohalt ei ole oluline, et kostja omandas

panga arvelt raha tahtlikult või kogemata. Kui raha on alusetult omandatud, on isikul, kelle arvelt raha

omandati, õigus seda tagasi nõuda.

Hageja on esitanud lisaks põhivõlgnevusele ka viivisenõude. Hageja on arvutanud viivise vastavalt

seadusele, mitte pangakaardi lepingule: alates 01.01.1999.a. vastavalt TsK § 231 lõikele 1 3% aastas,

alates 01.07.2002.a. VÕS § 113 lõikele 1 7% aastas ja alates 01.05.2004.a. vastavalt VÕS § 113 lõikele

1 6 kuu EURIBOR + 7% aastas põhisummalt 4989,97 kroonilt. Seisuga .a. on kostja viivisvõlg hageja

ees 1698,46 krooni. VÕS § 167 lõike 3 kohaselt lähevad nõude loovutamisel uuele võlausaldajale üle

ka senise võlausaldaja õigused intressile ja leppetrahvile. Kostja ei ole viiviste esitamise nõudele ja

viiviste suurusele vastu vaielnud. Kohus leiab, et hageja esitatud viiviste nõue on seadusega kooskõlas

ja kuulub rahuldamisele.

Hageja taotleb kostjalt kohtukulude väljamõistmist. TsMS rakendamise seaduse § 3 kohaselt enne

käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul kohaldatakse menetluskulude jaotamisele ja

nende kindlaksmääramisele seni kehtinud TsMS-s sätestatut. TsMS § 60 lg 1 mõistab kohus poole

taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud

kohtukulud. Hageja on hagiavalduse esitamisel tasunud riigilõivu 560.00 krooni. Hagejal on tekkinud

kohustus tasuda oma esindajale osutatud õigusabi eest 334,42 krooni. Kokku tuleb TsMS § 61 lg 1 p 1

alusel kostjalt hageja kasuks välja mõista hageja kantud kohtukulud summas 894,42 krooni.

Juhindudes kuni 31.12.2005 kehtinud TsMS § 52 p-st 5 ja § 54 lg-st 4 tuleb kostjalt mõista

riigituludesse läbivaatamiskuluna kohtu kantud postikulu 215,60 krooni: 7 tähtväljastusteatega kirja

edastamine ühikuhinnaga 30.80.

Tiia Mõtsnik

Kohtunik