2-03-442/5 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ülle Jänes, Ande Tänav, Reena Undrest Otsuse tegemise aeg ja koht

21. aprill 2006 Tallinn Tsiviilasja number 2-03-442 Tsiviilasi M.Ti hagi AS H vastu 120 000 krooni saamiseks Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu 09.01.2006 otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik AS H apellatsioonkaebus Kohtuistungi toimumise aeg

4. aprill 2006, avalik kohtuistung Menetlusosalised ja nende esindajad

Kohtuistungil osales M.T ja tema esindaja adv Nikolai Kõiv, AS H esindaja Andres Vutt

AS H esindaja Andres Vutt

Resolutsioon

1. Jätta Harju Maakohtu 09.01.2006 otsus muutmata.

2. AS H apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest alates.

Asjaolud

1. H AS (praegu AS H) ja M.T sõlmisid kindlustuslepingu perioodiks 15.10.1999- 15.10.2033. Lepingu kohaselt oli kogumiskindlustussumma 100 000 krooni, õnnetusjuhtumi lisakindlustussumma – invaliidsus - 200 000 krooni ja õnnetusjuhtumi lisakindlustussumma – töövõimetus – 100 000 krooni. 22.08.2001 toimus tööõnnetus AS TRV Tallinnas, x asuval ehitusobjektil, mille tagajärjel M. T sai vigastada. Mustamäe Haiglas diagnoositi tal koljuluu murd ja ajupõrutus. Viljandi Maakonnahaigla määras M. T diagnoosiks traumajärgse ajukahjustuse. Tartu Pensioniameti Tartu Vaegurluse Ekspertiisi Komisjoni (edaspidi VEK) 31.12.2001 otsusega nr 039502 määrati M. T töövõime kaotuseks töövigastuse tagajärjel 90%. Sama komisjoni 27.06.2002 ja 03.07.2003 otsustega nr 02681 ja 044795 määrati M. T püsiva töövõime kaotuseks 80%. H AS 23.08.2002 kahjuotsusega otsustati maksta M. T kindlustushüvitist vastavalt õnnetusjuhtumi lisakindlustuse eritingimuste p-le 9.2.6 20% kindlustussummast.

Hageja nõue ja põhjendused

2. M.T palus AS-lt H välja mõista 120 000 krooni. Hageja leiab, et kostja tõlgendas õnnetusjuhtumi lisakindlustuse eritingimuste p 9.2.6 meelevaldselt. Nõustuda ei saa kostja seisukohaga, et hageja vaimsed ja füüsilised võimed on vähenenud ainult 20%. Vastasel korral oleksid VEK otsused valed ja vastuolus kehtivate õigusaktidega. Hagejal on õigus nõuda invaliidsushüvitist vähemalt 80% kindlustussummast, so

160 000 krooni. Võttes arvesse, et kindlustusandja on hüvitanud hagejale 40 000 krooni, siis tuleb kostjal hagejale tasuda hüvitist veel 120 000 krooni.

Kostja vastuväited

3. Kostja hagi ei tunnistanud. Hageja tõlgendas valesti õnnetusjuhtumi lisakindlustuse eritingimuste p 9.2.6 ja järeldas meelevaldselt, et kindlustuslepingus viidatud invaliidsusaste määramisel teeb sisulise otsuse VEK. Vastavalt kindlustuslepingus kokkulepitule määrab invaliidsuse astme kindlustusandja. Oma otsuse tegemisel juhindus kostja hageja ja tema esindajate poolt esitatud tõenditest, sh ka VEK otsustest. Kuna tegemist oli õnnetusjuhtumi lisakindlustuse eritingimustes kirjeldamata kehaosa ja/või meeleorgani ja/või selle funktsiooni kaotusega, siis määrati invaliidsus meditsiinilistest seisukohtadest lähtudes. Kostja hindas esitatud tõendite (VEK 27.06.2002 otsus, perearst A. K 22.08.2001 tõend, dr I. K poolt väljastatud VEK tõend, Mustamäe Haigla ja Viljandi Haigla väljavõtted hageja haiguslugudest) alusel, et hagejal esineb traumajärgne ajukahjustus kergete depressiivsete häiretega ja lähtus tervisekahjustuse hindamisel ning kindlustushüvitise väljamaksmisel kindlustuspraktikas levinud tavast ja eelnevast praktikast sarnaste kahjustuste hüvitamisel.

Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused

4. Kohus rahuldas hagi. Kindlustustingimuste p 9.2.6 järgi tuli invaliidsusaste kindlaks määrata puhtalt meditsiinilisest seisukohast lähtuvalt. Meditsiinilisest seisukohast lähtuvalt saab isiku invaliidsusastme kohta hinnangut anda spetsialist, so meditsiinilist haridust omav isik või isikud (komisjon). Hageja invaliidsusastme kindlaksmääramisel jõudsid samale tulemusele VEK ja kohtu poolt määratud ekspert U. K. Nimetatud tõendid, so VEK ja eksperdi arvamus, on kaalukamad kui H AS kindlustuskomisjoni poolt hageja invaliidsusastmele antud hinnang. 2003.a. oli hageja töövõimekaotuse määr sama, mis aasta tagasi. Seega on põhjendatud hageja nõue kindlustushüvitise väljamõistmiseks 80% kindlustussummast. Kostja on hagejale välja maksnud kindlustushüvitise 40 000 krooni ulatuses, seega kuulub hüvitamisele veel 120 000 krooni.

Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused

5. AS H palus maakohtu otsuse tühistada ja teha asjas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Apellant leiab, et kohus kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse norme. Pooled leppisid kokku, et invaliidsushüvitist makstakse invaliidsuse korral ja olid selle mõiste ka kokkuleppeliselt defineerinud. Lisaks lepiti kokku, et invaliidsusaste määratletakse puhtalt meditsiinilisest seisukohast lähtudes. Seega peaks olema ilmne, et pooled leppisid kokku meditsiinilises invaliidsuse määratlemises ja puhtmeditsiinilise hinnangu andmises võimaliku invaliidsuse määrale, jättes kõrvale võimalikud muud aspektid.

VEK III koosseisu otsus käsitleb mitte puhtmeditsiinilist invaliidsust, vaid töövõime kaotuse määra. Invaliidsus ja töövõime kaotus ei ole samased mõisted. Sotsiaalministri 03.01.2002 määrus nr 3 „Töövõime kaotuse protsendi määramise juhend“ (edaspidi juhend) ei saa vastata kindlustustingimustes kokkulepitule, mille kohaselt käis jutt mitte juhendi järgi määratletud töövõimetusest, vaid puhtmeditsiiniliselt määratletud invaliidsusest. Kohus oleks pidanud juhendi alusel VEK poolt määratud protsendi juba ainuüksi seetõttu kõrvale jätma, et tegemist oli valedel alustel määratletud protsendiga valest asjast.

Kohus ei selgitanud, miks ta luges VEK poolt määratud töövõimetuse määra samaseks poolte vahel kokku lepitud puhtmeditsiiniliselt määratletava invaliidsusastmega. Nii VEK kui ka ekspert on eksinud juhendi nõuete vastu. Juhendi kohaselt tuleb määratleda protsent sõltuvalt sellest, kuivõrd inimene saab teha talle sobivat tööd. VEK ja ekspert ei tundnud huvi, millised tööd võiksid hagejale sobida ja mil määral hageja mingit temale sobivat tööd teha saaks. VEK ja ekspert suhtusid oma ülesannetesse formaalselt ja ei püüdnud anda teaduslikult põhistatud ning reegleid järgivaid otsuseid.

Lisaks sellele, et tegemist on valedel alustel määratletud protsendiga valest asjast, on isegi see vale protsent määratletud määratlemise enese reegleid oluliselt eirates. Ekspert ei ole allikatesse suhtunud kriitiliselt, vaid on kõike, mis paberile pandud, võtnud kui tõde ja ilmselgelt kasutanud allikaid valikuliselt, et vältida vastuolusid tal juba kujunenud VEK otsust toetava otsustusega. Eksperdile esitati arvamuse andmiseks kaks küsimust – milline oli hageja töövõime kaotuse määr seisuga 27.06.2002 VEK otsuse tegemisel olnud dokumentide alusel ja kõigi toimikus olevate materjalide alusel.

Esimesele küsimusele vastates ei ole ekspert esitanud mitte mingit analüüsi. Ekspert lihtsalt konstateeris, et kuna hagejal oli niisugune ajukahjustuse määr, millele vastab 70-100%, siis järelikult on 80% õige. Vastates teisele küsimusele on ekspert püüdnud siiski arutleda ja analüüsida. Lähtutud on sellest, et kui dokument ütleb, et peavalu, siis järelikult nii on. Ühte patta on pandud objektiivsed leiud ja subjektiivsed kaebused. Istungil ei suutnud ekspert vahet teha, millised arvamuse aluseks olnud meditsiinilised asjaolud olid objektiivselt tuvastatud, millised aga üksnes patsiendi kaebuste põhjal tuvastatuks loetud.

Ekspertiisiakt käsitleb pikemalt funktsionaalseid ja orgaanilisi muutusi peaajus, mis võivad tekkida niisuguse trauma tagajärjel nagu see oli hagejal. Ekspert on teinud põhjendamatu hüppe – „tihti võivad tekkida“, antud juhul on kirjas, et tekkisid, ergo 80%. Samas istungil ekspert möönis, et tegelikkuses on traumaga seotud tüsistuste edasine kulg sisuliselt prognoosimatu. Sisuliselt räägib ekspert ekspertiisiaktis tõenäosusest, järelduse tegi aga kategoorilise. Ekspert on kõigepealt jõudnud järeldusele, et 80% on õige ja seejärel otsinud seda arvamust toetavaid argumente.

Ekspert ei käsitlenud arstide poolt kindlalt tuvastatud asjaolusid, mis ei sobitu 80% teooriaga, nagu näiteks - krampe ei esinenud, dünaamika positiivne. Need on objektiivselt tuvastatud asjaolud, mis isegi meditsiiniliste eriteadmisteta isikule peaksid selgitama, et need on vastuolus patsiendi subjektiivsete kaebustega. Arstid tuvastasid üht, patsient rääkis teist. Järeldused tehti ainult patsiendi kaebuste põhjal. Ekspertiisiaktis puudub haiguse sümptomite taandumise kronoloogiline analüüs. Ekspert jättis käsitlemata ja hindamata kohustusliku elemendi töövõime kaotuse protsendi määramisel – selleks, et määrata protsenti juhendi § 3 lg 7 alusel, peab olema tuvastatud, et patsiendil on tegutsemisvõime häired ja kas need on kerged, keskmised või rasked.

Ekspert ei ole ekspertiisiaktis selgitanud, milles hageja tegutsemisvõime häired üldse seisnesid. Samuti ei suutnud ekspert seda selgitada istungil. Ekspert rääkis küll sellest, et ajutrauma ei ole kerge asi, aga konkreetsete tuvastatud tegutsemisvõime häirete väljatoomise asemel rääkis rasketest tasakaaluhäiretest ja peavaludest. Kuna tegutsemisvõime häired jäidki üldsõnaliseks jutuks, siis ei saanud ekspert ka argumenteerida, miks peaks neid liigitama just rasketeks, mitte aga keskmisteks või kergeteks. Kohtuistungil, vastates hageja esindaja küsimusele, et kas te määrasite selle 80% ikka puhtalt meditsiinilisest aspektist, vastas ekspert, et tõepoolest, see sama 80%, mille õigsust ta vastavalt juhendile kinnitas, ongi määratud puhtalt meditsiinilisest aspektist.

Ainuüksi see asjaolu seab ekspertarvamuse usaldusväärsuse kahtluse alla. Ekspert püüdis oma arust lähtuda juhendist. Niisugune oli ka ülesanne – protsent vastavalt juhendile. Juhendi järgi arvutatud protsent ei saa olemuslikult olla puhtmeditsiiniline. Võimalik on invaliidsuse määr puhtmeditsiinilisest aspektist või töövõime kaotuse protsent vastavalt juhendile. Eksperdil paluti põhjendatud seisukohta viimase osas. Ekspert andis arvamuse aga millegi arusaamatu kohta.

Vastus apellatsioonkaebusele

6. M.T vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja leidis, et vaidlustatud kohtuotsus on seaduslik ning selle tühistamiseks puudub alus.

Ringkonnakohtu otsuse põhjendused

7. Ringkonnakohus, kuulanud ära apellandi esindaja ja tutvunud esitatud materjaliga, leidis, et ükski apellatsioonkaebuse väide ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks. Alates 01.01.2006 kehtiva tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja kohtuotsus muutmata. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsuse põhjendustega ja tulenevalt TsMS § 654 lg-s 6 sätestatust neid ei korda.

8. Pooled ei vaidle selle üle, et nende vahel oli 20.10.1999 sõlmitud kindlustusleping, kindlustusjuhtum saabus 22.08.2001 ja kostjal tekkis kindlustushüvitise maksmise kohustus. Vaidlus on hageja invaliidsusastme ja sellest tulenevalt kindlustushüvitise suuruse üle.

9. Ringkonnakohtu hinnangul juhindus maakohus otsuse tegemisel õigesti kuni 30.06.2002 kehtinud kindlustusseaduse §-s 19 sätestatust ning poolte vahel sõlmitud kindlustuslepingust ja selle lahutamatuks osaks olevatest kindlustustingimustest. Kindlustustingimuste p 9.2.6 järgi tuli invaliidsusaste kindlaks määrata vastavalt kindlustatu füüsiliste või vaimsete võimete vähenemisele puhtalt meditsiinilisest seisukohast lähtuvalt. Kohus tuvastas asjas esitatud tõendite alusel, et meditsiinilisest seisukohast lähtuvalt on hageja invaliidsusaste 80% ja tegi selle alusel põhjendatult järelduse, et hagejal on õigus saada ka kindlustushüvitist 80% kindlustussummast. Kohus põhjendas otsuses, millistele tõenditele ta oma järelduse rajas.

10. Kostja seab apellatsioonkaebuses kahtluse alla nii VEK-i kui ka eksperdi kompetentsuse ja nende arvamuste sisulise õigsuse. Samas ei nähtu asja materjalist, et kostja oleks taotlenud asjas täiendvõi kordusekspertiisi määramist vastavalt kuni 30.06.2005 kehtinud TsMS §-le 136. Nõustuda ei saa apellatsioonkaebuse väitega, nagu oleks tegemist olnud valedel alustel määratud protsendiga. Poolte vahel kokkulepitu (meditsiiniliselt määratletav invaliidsusaste) ei ole oma sisult erinev isiku töövõimetusest, sest vajab määratlemiseks samadest alustest tulenevaid kriteeriume. Ebaõige on ka apellandi seisukoht, nagu oleks ekspert teinud oma järeldused ainult patsiendi kaebuste põhjal, lähtumata objektiivsest leiust. Meditsiiniline järeldus tugineb nii isikult saadud kui objektiivselt sedastatud andmetele. Ka käesolevas asjas tehtud arstlik otsustus hõlmab mõlemat. Ringkonnakohtu hinnangul ei olnud maakohtul alust jätta eksperdi kui asjatundja arvamust tõendina arvestamata ega eelistada kindlustuskomisjoni hinnangut spetsialistide (meditsiinilist haridust omavate isikute) arvamusele. Kostja ei esitanud tõendeid, mis tema seisukohta hageja 20% invaliidsusastme osas kinnitaks. Kohus sai otsuse tegemisel lähtuda vaid olemasolevatest tõenditest. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust hinnata tõendeid teisiti ja teha asjas teistsuguseid järeldust, kui tegi maakohus.

11. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jäävad kostja apellatsioonimenetluse kohtukulud tema enda kanda. Hageja kohtukulude hüvitamise taotlust ei esitanud.

Ü. Jänes A. Tänav R. Undrest