2-03-132/9 · Tallinna Ringkonnakohus

1 (4)

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Tsiviilasja number

2-03-132 (end. 2-2/1458/05)

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Margo Klaar, Ulvi Loonurm, Mare Merimaa

Otsuse tegemise aeg ja koht

29. detsember 2005, Tallinn

Tsiviilasi

OÜ R. hagi S. OÜ (endine ärinimi OÜ A.) vastu

38 000 krooni saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Rapla Maakohtu 28. juuni 2005 otsus tsiviilasjas 2-

81/03 [õige nr 2-27/05]

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

S. OÜ apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

16. detsember 2005

Menetlusosalised, esindajad

Apellandi esindaja T.P.,

Vastustaja esindajad S.M. ja V.A.

RESOLUTSIOON

Jätta muutmata Rapla Maakohtu 28.juuni 2005 otsus ja apellatsioonkaebus rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul

arvates otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Asjaolud, hageja nõue ja põhjendused

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 2002. a. juulis suulise töövõtulepingu, mille

kohaselt hageja kohustus oma transpordiga vedama Paldiskist täitepinnast Treppojale ja

Kloogaranda, kostja kohustus aga tasuma selle eest kokkuleppelist tasu vastavalt vedude

mahule ja veokaugusele. Hageja täitis oma kohustuse ajavahemikul 20.07.2002 kuni

27.09.2002, kusjuures töid tegid lepingu alusel füüsilisest isikust ettevõtjad. Osa vedude

eest tasus kostja täielikult.

Ajavahemikul 14.09.2002 kuni 27.09.2002 teostatud täitepinnase veo eest esitas hageja

18.10.2002 kostjale arve nr 86/02 summas 98 742,40 krooni. Selle arve järgi tasus

kostja 31.10.2002 50 000 krooni ja 14.11.2002 10 742,40 krooni. Tasumata jäi 38 000

krooni.

Hageja loovutas oma nõude 34 880 krooni veoteenuse tasu ulatuses veod sooritanud

autojuhtidele, füüsilisest isikust ettevõtjatele S.S.-ile, N.M.-ile ja V.S.-ile ja esitas

seoses sellega 09.12.2002 kostjale kreeditarve nr 106/02. 20.02.2003 loovutasid

füüsilisest isikust ettevõtjad suulises vormis nõude hagejale tagasi, kuna kostja keeldus

nendele tasumast, viidates lepingulise suhte puudumisele.

2 (4)

Kostja vastuväited

Kostja hagi ei tunnistanud ja vaidles sellele vastu. Kostja väitel ei ole ta hagejale võlgu.

Hageja osutas teenust vähem, kui arvele nr 86/02 märgitud ja kostjal oli õigus hinda

alandada. Ainuüksi arve esitamine ei ole tõendiks teenuse osutamise kohta, puuduvad

nõuet tõendavad dokumendid. Hageja esitas kreeditarve summas 38 000 krooni, millega

kostja luges vastastikused kohustused täidetuks.

Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused

Rapla Maakohus rahuldas hagi 28.06.2005 otsusega ja mõistis kostjalt hageja kasuks

välja 38 000 krooni ja kohtukulud.

Otsuse põhjenduste kohaselt tuleb hageja ja kostja vahelist õigussuhet käsitleda

kaubaveolepinguna VÕS § 774 lg 1 tähenduses. Hageja kohustuste hulka kuulus

pinnase vedu kostja karjäärist ja pinnase laadimine, seega hageja oli üheaegselt nii

vedaja kui kauba saatja. Hageja oli omakorda võlasuhtes kolme füüsilisest isikust

ettevõtjaga, kes oma autodega vedasid pinnast kostja ehitusobjektidele.

Hageja seadusliku esindaja S.M.-i seletuse ja tunnistajana ülekuulatud kostja

töödejuhataja Ülo Eriku ütluste põhjal tuvastas kohus, et veetud pinnase kogus olenes

kostja tellimusest ja veose mahus eelnev kokkulepe puudus. Hageja autojuhid ja kostja

pidasid igapäevaselt arvestust koormate kaupa, mis fikseeriti saatelehtedel. Kostja poolt

allkirjastas saatelehed ja kontrollis nende tegelikkusele vastavust töödejuhataja. Koorma

maht kuupmeetrites ja kopatäites oli pooltel teada ning selle järgi arvestati koorma hind;

hinnas võeti arvesse veel veo kaugust. Pooled kontrollisid saatelehtedel olevad andmed

ühiselt üle ning saatelehtede alusel esitas hageja kostjale arved. Eeltoodust tulenevalt

võib järeldada, et ka vaidlusalune arve nr 86/02 oli koostatud kostja pädeva esindaja

aktsepteeritud saatelehtede alusel.

Hageja seadusliku esindaja seletuse ning tunnistajate S.S.-i, N.M.-i ja V.S.-i ütlustega

on tuvastatud, et hageja loovutas viimatinimetatud füüsilisest isikust ettevõtjatele, kes

olid vedusid teostanud autojuhid, 34 880 krooni ulatuses arvest nr 86/02 tuleneva nõude

kostja vastu ja esitas seoses nõude osalise loovutamisega 09.12.2002 kreeditarve

kostjale. 09.12.2002 tuleb lugeda nõude loovutamise kuupäevaks. Nõude loovutamine

suulises vormis on seaduse järgi lubatud (TsÜS § 68 lg 1 ja § 77 lg 1). Hageja andis

nõuet tõendavate dokumentidena nõude omandajatele üle tema käes olnud saatelehtede

originaalid, mille S. Suhhovolski, N.M. ja V.S. esitasid omakorda kostjale koos

arvetega. Kuna kostja S.S., N.M. ja V.S. arveid ei tasunud, loovutasid nad nõuded

suulise kokkuleppega tagasi hagejale. Saatelehed jäid kostja kätte ja seetõttu tõendas

hageja oma nõuet S.S. ja N.M. saatelehtede koopiatega, millel oli kostja esindaja allkiri,

ning V.S.-i märkmete alusel taastatud kahe saatelehega.

Kohus leidis, et hageja on nõude suurust piisavalt ja usaldusväärselt tõendanud. Hageja

seletus ja tunnistajate ütlused langesid kokku. Saatelehtede järgi tuleb veotasu suurem

kui hagetav summa, kuid see on seletatav hagi aluseks oleva arve osalise tasumisega.

Kostja väited olid vastuolulised. Kostja väitis, et tema kätte ei jäänud dokumente veetud

koormate arvu kohta, ja samas kinnitas, et ta on arvete tasumise põhjendatust

kontrollinud dokumentide alusel ning allkirjastatud saatelehtede ulatuses on hagejale

arve nr 86/02 järgi tasutud. Kostjal oleks tulnud omapoolset arvestust tõendada, s. o

selgitada, millel põhinevad osaliselt tasutud summad. Samuti ei ole kostja hagejale

teatanud ega kohtule tõendanud, millises ulatuses jättis hageja pinnase vedamata. Antud

juhul jäid kostja vastuväited paljasõnalisteks. Kostja oleks arve nr 86/02

spetsifikatsiooni (nn lahtikirjutuse) ja enda valduses olevate dokumentide järgi võinud

arves märgitud reiside arvu kontrollida ja esitada põhjendatud vastuväited, mida ta ei

teinud. Eeltoodud asjaoludel oli arve tasumisest keeldumine kostja poolt põhjendamatu.

3 (4)

Kreeditarve esitamist ei saa käsitleda 38 000 krooni nõudest loobumisena. Hageja on

oma kohustused kostja ees täitnud, kuid kostja on jätnud osaliselt maksmata nii veotasu

kui pealelaadimise eest ja muud hagejaga kokkulepitud summad. VÕS § 76 lg 1 ja §

101 lg 1 p 1 alusel on hagejal õigus nõuda kohustuse täitmist.

Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendused

Kostja palub Rapla Maakohtu 28.06.2005 otsuse tühistada ja teha asjas uus otsus,

millega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata. Kohtukulud palub kostja jätta hageja

kanda.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on kohus esitatud tõendite põhjal teinud

ebaõigeid järeldusi ja seetõttu kohaldanud seadust vääralt. Kohtul puudus alus mõista

kostjalt välja raha teenuste eest, mida viimane ei ole saanud. Hageja oleks pidanud

tõendama, et ta on osutanud kostjale teenust 18.10.2002 arvel nr 86/02 näidatud mahus,

mitte kostja ei pidanud tõendama, et ta teenust näidatud mahus ei saanud. Hageja nõue

oli tõendamata, kuna arve ei tõenda tööde teostamist. Kostja ei nõustu saatelehtede

osaliselt allkirjastamata koopiate alusel nõude tõendatuks lugemisega kohtu poolt.

Vedusid teostanud autojuhtide esitatud saatelehtede koopiate autentsust on raske

kontrollida ning FIE V.S. esitatud saatelehed on allkirjastamata ning valmis kirjutatud

pärast väidetavaid vedusid. Tunnistajad kinnitasid saatelehtede allkirjastamist ja keegi

neist ei väitnud, et kostja töödejuhataja Ü.E. oleks keeldunud teenuse saamise järgselt

saatelehte allkirjastamast. Kostjal oli võimatu tõendada negatiivset asjaolu, et ta

saatelehtede originaaleksemplare ei saanud. Eeltoodud põhjustel oli ebaõige rahuldada

hagi allkirjadeta saatelehtede alusel. Kostja leiab ka, et tunnistajate S.S., N.M. ja V.S.

ütluste objektiivsust võis kostja kahjuks mõjutada nende tunnistatud asjaolu, et hageja

lubas neile võlguoleva raha maksta siis, kui võidab käesoleva kohtuasja.

Kohus on ebaõigesti tõlgendanud kostja esindaja M.K. selgitusi tasumata summa

suuruse 38 000 krooni kohta. Hageja esitas 18.10.2002 arve summas 98 742,40 krooni.

Kostja peatas arve tasumise, kui selgusid probleemid väiksema pinnasekoguse

jõudmisega objektile, ning selleks hetkeks oli tasumata 38 000 krooni. Kontrollimisel

selgus, et saatelehtede ja muude algdokumentide osas oli hagejal segadus. Kostja ei ole

seniajani kindel saatelehtede koopiate autentsuses. Samas nähtub allkirjastatud

saatelehtede koopiatest, et nende järgi tehti töid 59 731,60 krooni eest, kuid hageja

esitas arve summas 98 742,40 krooni (erinevus 39 010,80 krooni). Seega suutis kostja

selgitada 38 000 krooni tasumata jätmise põhjusi.

Kohus on tähelepanuta jätnud asjaolu, et hageja esindaja S.M. ei osanud kohtule vastata,

kui suures mahus hageja kostjale teenust osutas, vaid väitis, et selle võib kohus

vaidlusaluse arve järgi välja arvutada. Eeltoodust nähtub, et hageja väited olid

dokumentaalselt tõendamata. Protsessiosaline on kohustatud oma väiteid tõendama,

kasutades selleks kõiki seaduses lubatud tõendiliike. Poole esindaja seletus ei oma

tõenduslikku kaalu.

Ringkonnakohtu lahend ja selle põhjendused

Kolleegium leiab, et otsuse tühistamiseks puudub seaduslik alus. Otsus on piisavalt

motiveeritud ning põhineb tõendite analüüsil.

Poolte vahel puudus vaidlus selles, et hageja, kasutades füüsilisest isikust ettevõtjaid,

osutas vaidlusalusel perioodil kostjale kaubaveo teenust täitepinnase objektidele

kohaletoimetamises. Antud õigussuhet sätestas VÕS § 774.

Vaidlusobjektiks oli osutatud veomaht. Apellandi väide on põhjendatud, et poolte

kohustuseks on tõendada väiteid ja vastuväited tulenevalt TsMS § 91 lg-st 1. Kohus

on apellandile ette heitnud, et tema vastuväited ei ole usaldusväärselt tõendatud.

Kolleegium nõustub ülaltoodud seisukohaga. Apellandi väide on põhjendatud, et kostja

4 (4)

kohustus tasuda arvet sai tuleneda üksnes osutatud teenusest VÕS § 774 lg 1 järgi.

Hageja on oma nõuet tõendanud ning esitanud ka arvestuse teostatud vedude kohta/ tlk.

29/. Esitatud on dokumentaalsed tõendid veosemahu kohta, seaduslik esindaja S.M.

andis seletuse ning kuulati üle ka tunnistajad V.S., S.S., N.M.

Kostja, mitte nõustudes esitatud arvega, ei ole esitanud omapoolset arvestust ega ka

tõendeid, millises ulatuses oli siis faktiliselt täitepinnast veetud. Kostja, tasudes hageja

arve osaliselt, ei ole esitanud usaldusväärset põhjendust, miks esitatud arve ei ole õige.

Vaidlusalune arve nr 86/02 esitati kostjale hageja poolt 18.10.2002 ning maksetähtajaks

oli kümme päeva. Kostja tasus arve osade kaupa ja hilinemisega 60 742,40 krooni

ulatuses, nimelt 31.10.02 tasuti 50 000 krooni ja 14.11.02 tasuti 10 742,40 krooni.

Põhjendus, miks arve jäi tasumata, on esitatud alles maakohtule ning seejuures on

tuginetud kreeditarvele.

Kolleegium nõustub linnakohtu seisukohaga, et hageja poolt esitatud kreeditarve oli

esitatud seoses võlanõude loovutamisega vedu teostanud isikutele. Maakohus tuvastas,

et toimus nõude tagasiloovutamine hagejale. Seega oli ta õigustatud esitama võlanõude.

Tunnistaja Ü.E. ütlustest ilmneb, et ta oli kostja töödejuhataja, kes kirjutas hageja

autojuhtide saatelehtedele alla. Tunnistaja ütluste kohaselt „Hiljem tegime saatelehed

autojuhtide paberite järgi. Kuu lõpus võrdlesime, mul oli ka üles kirjutatud.

Lahkuminekuid ei olnud“ / t.lk. 63/.

Toimikus olevad saatelehed sisaldavad Ü.E. allkirju, osal saatelehtedest need puuduvad.

Hageja seaduslik esindaja ning tunnistajad V.S., S.S., N.M. tõendasid, et võlanõude

tõendamiseks esitasid nad saatelehtede originaalid kostjale, kes neid aga ei tagastanud.

Asjaolu, et autojuhid käisid kostja juures, ilmneb tunnistaja, kostja raamatupidaja R.L.

ütlustest/ t.lk.112/, mille kohaselt FIE-d käisid ning tõid mingisugused paberid. Ta

arvas, et need olid arved, mis edastati kostja seaduslikule esindajale M.K., tema neid

pabereid tagasi ei saanud.

Seega pidid saatelehed olema ka kostjal, kellel oli võimalik oma vastuväidete

tõendamiseks esitada omapoolsed dokumentaalsed tõendid.

Kolleegium leiab, et puudub alus kahelda hageja tunnistajate ütlustes, millised ei ole

vastuolus ka teiste tõenditega.

Õige on, et vedu saab tõendada saateleht, mis peab olema vastuvõtja poolt allkirjastatud,

kuid hageja põhjendas, mis asjaoludel neil originaaldokumenti enam ei ole.

Apellandi väide on õige, et esitatud saatelehed ei kata veomahtu 98 742,40 krooni osas.

Kohus põhjendas otsuses, et saatelehed esitati hagetud summa tõendamiseks, so. 38 000

krooni osas, kuid faktiliselt on võla tõendamiseks esitatud saatelehti enam, so. osaliselt

ka tasutud summade osas. Kostjal tulnuks esitada vastuväited esimese astme kohtus, kui

ta pidas vajalikuks täiendavate tõendite esitamist.

Kolleegium leiab, et ka eeltoodud argument ei anna alust otsuse tühistamiseks.

Tsiviilkohtumenetlus rajaneb eraõiguslikes vaidlustes dispositiivsuse ja võistlevuse

põhimõttele. Seega protsessiosaliste otsustada on, milliseid tõendeid nad peavad

vajalikuks esitada. Antud vaidluses kaalusid hageja tõendid üle kostja vastuväited ja

tema poolt esitatud tõendid. Apellatsioonkaebuses toodud väited ei võimalda teha

teistsugust otsust ning apellandi kohtukulud tuleb jätta tema endi kanda.

Ulvi Loonurm

Margo Klaar

Mare Merimaa