2-04-708/5 · Tallinna Ringkonnakohus

2-04-708

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Kai Kullerkupp, liikmed Margo Klaar, Ulvi

Loonurm

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

03. märts 2006.a, Tallinna Ringkonnakohtu kantselei

Tsiviilasja number

2-04-708

Tsiviilasi

J.

N. hagi

Eesti

Vabariigi

vastu

omandiõiguse

tunnustamiseks ja asja võõrast valdusest väljanõudmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Linnakohtu 31. mai 2005.a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

J. N. apellatsioonkaebus

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant J. N., lepingulised esindajad adv Owe Ladva ja

adv Vahur Kivistik

Vastustaja Eesti Vabariik (Kaitseministeeriumi kaudu),

lepinguline esindaja adv Reet Saks

RESOLUTSIOON

1. Jätta muutmata Tallinna Linnakohtu 31. mai 2005.a

otsuse lõppjäreldus – jätta rahuldamata J. N. hagi Eesti

Vabariigi

(Kaitseministeeriumi

kaudu)

vastu

eriotstarbelisele

sõidukile

BTR-60

omandiõiguse

tunnustamiseks

ja

asja

võõrast

valdusest

väljanõudmiseks.

2. Tühistada linnakohtu otsus osaliselt põhjenduste osas

ning teha selles osas uus otsus ringkonnakohtu

põhjendustel.

3. J. N. apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

Kohtukulude jaotus

Välja mõista J. N.lt 7000.- (seitse tuhat) krooni Eesti

Vabariigi (Kaitseministeeriumi kaudu) kohtukulu katteks.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib edasi kaevata vahetult Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kassaatorile kätteandmisest arvates,

kuid mitte pärast viie kuu möödumist ringkonnakohtu

otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

2(12)

Hageja nõue ja põhjendused

1. 29.07.1992 omandas Vene Föderatsiooni Individuaalne Eraettevõte Enest (edaspidi Enest), mille

ainuomanikuks ja tegevjuhiks oli hageja, Eesti Vabariigis ostu-müügitehinguga Läti Riigiettevõttelt

Agrokimija ( ka „Agrokeemia“, edaspidi Agrokimija) seitse eriotstarbelist sõidukit BTR-70 ja ühe

eriotstarbelise sõiduki BTR-60. Samal päeval anti Enestile üle nimetatud sõidukite valdus ja koostati

sõidukite üleandmise-vastuvõtmise akt. Läti Vabariigi Riigiettevõte Agrokimija oli sõidukite omanik

alates 07.01.1992. Enest hoiustas sõidukeid Iru Soojuselektrijaama territooriumil. Mõned päevad

pärast tehingu sõlmimist hõivas Enestile kuuluvad sõidukid Eesti Kaitsevägi ja Enestil puudus

võimalus oma vara vallata. 17.08.1992 Eesti Vabariigi korraldusega nr 312-k kohustati

Kaitsejõudude Peastaapi üle võtma Kalevi pataljoni valve all olevad ning väidetavalt Läti Vabariigi

Riigiettevõttele Agrokeemia (Agrokimija) kuulunud 7 soomustransportööri BTR-70 ja 1

soomustransportöör BTR-60. Edasised andmed hagejal Enestile kuuluva vara kohta puuduvad.

Vabariigi Valitsuse 17.08.1992 korralduse nr 312-k õigusliku alusena on viidatud Eesti Vabariigi

Ülemnõukogu 23.01.1992 otsusele „Eesti Vabariigi territooriumil endise NSV Liidu relvajõudude

halduses olevate hoonete, rajatiste, relvastuse, lahingutehnika ja muu vara Eesti Vabariigi omandiks

kuulutamise kohta.“ Nimetatud otsus ei saanud laieneda Enesti poolt omandatud eriotstarbelistele

sõidukitele, kuna otsus on vastuolus Põhiseaduse §-ga 32, tegemist oli Enesti varaga, mille Enest

omandas Agrokimijalt, kelle vara nimetatud otsusega Eesti Vabariigi omandiks ei kuulutatud.

Samuti ei ole nimetatud otsust Eesti Vabariigis praktikas kohaldatud tehnika ja muu vallasvara osas,

Vene Föderatsiooni väed lahkusid 1993. aastal Eestist koos vallasvara ja tehnikaga. Vaidlusaluse

vara suhtes on igamine välistatud, kuna valdaja ei ole heauskne. Kostja tegevus BTR-60 ülevõtmisel

oli õigusvastane.

2. Hageja on asja omanik ja Enesti õigusjärglane. Enest kui Vene Föderatsiooni juriidiline isik

enam ei eksisteeri. Vastavalt Enesti põhikirja p-le 3.3 kuulus kogu Enesti vara hagejale, p 8.7 läheb

likvideerimismenetluse käigus Enesti vara, mis jääb üle pärast võlgade tasumist ja seadusest

tulenevate kohustuste täitmist, üle eraettevõtjale, so hagejale. Hageja on Enesti vara, sh nõuete

omanik ja Enesti õigusjärglane. Täiendav vara hagejale ülemineku vormistamine ja tõendamine ei

olnud vajalik. Taoline omandi sätestamine oli Vene Föderatsiooni seaduste kohaselt lubatav ja

seaduslik. Hageja nõudeõigust tõendab ka see, et kolmandad isikud ei ole käesolevat nõuet kostjale

esitanud.

3. Eesti Vabariik ei saa piirata armeele kuulunud vallasvara käsutamist. 15.01.1991 ratifitseeriti

Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsusega Vene Nõukogude Föderatiivse Sotsialistliku Vabariigi ja

Eesti Vabariigi riikidevaheliste suhete aluste leping, mille artikli XII kohaselt nõustusid

lepingupooled, et kõik küsimused, mis puudutavad nende territooriumil asuvaid NSV Liidu

omandina kvalifitseeritavaid objekte, reguleeritakse erikokkulepetega, mida lepingupooled sõlmivad

nii omavahel kui ka NSV Liidu volitatud esindajatega. Sama põhimõtet kordas Vabariigi Valitsus

oma 12.09.1991 määruse nr 182 p-s 5. Eesti Vabariik ja Vene Föderatsioon on omavahelistes

lepingutes alati käsitlenud NSV Liidu, hiljem Vene Föderatsiooni armee vallasvara kui Vene

Föderatsiooni omandit.

4. 20.12.1995 ratifitseeriti 26.07.1994 alla kirjutatud Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni

vaheline leping Vene Föderatsiooni relvajõudude väljaviimisest Eesti Vabariigi territooriumilt ning

nende ajutise sealviibimise tingimustest, mille artikli 1 p 5 kohaselt lugesid pooled vallasvaraks

muuhulgas sõjatehnika, transpordi- ja teiste materiaalsete vahendite kõik liigid. Artikli 2 p 2 kohaselt

sisaldas relvajõudude väljaviimine Eesti Vabariigi territooriumilt vallasvara väljavedu, välja arvatud

Eesti poolele üleantav, artikli 8 kohaselt annab Vene Föderatsioon Eesti poolele üle kogu kinnisvara,

mis on relvajõudude valduses ja kasutuses. Seega ei ole Eesti Vabariigile üle läinud Vene armeele

kuulunud vallasvara omandiõigust.

3(12)

5. Juba enne Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 23.01.1992 otsuse vastuvõtmist 07.01.1992 oli

vaidlusaluse eriotstarbelise sõiduki omandiõigus ja valdus läinud üle Agrokimijale ning see otsus ei

saanud piirata Agrokimijale kuuluva varaga tehingute tegemist.

6. Riigikohtu praktika käsitleb üksnes tehinguid kinnisvaraga. Eesti Vabariik ja Vene Föderatsioon

on NSV Liidu armeele kuulunud vallas- ja kinnisvara käsitlenud erinevalt.

7. Hageja palus eriotstarbelise sõiduki BTR-60 osas omandiõiguse tunnustamist ning palus selle

välja nõuda kostja ebaseaduslikust valdusest.

Kostja vastuväited

8. Kostja Eesti Vabariik Kaitseministeeriumi kaudu hagi ei tunnistanud.

9. Hageja ei tõendanud, et ta on asja omanik. Juriidilise isiku lõppemisel ei ole tal ka õigusjärglast.

Hageja ei esitanud tõendeid, millest nähtuks, et nõue Eesti Vabariigi vastu kuulus eraettevõttele

Enest ettevõtte likvideerimise alustamisel ja et nõue oleks likvideerimiskomisjoni poolt

likvideerimistoimingute tegemise järgselt läinud üle J. N.le. Hageja viide Enesti põhikirja p-le 3.3 ei

ole asjakohane, kuna nimetatud sättest ei tulene omandiõigust varale, mis võib ettevõtte tegevuse

lõpetamise järgselt kuuluda üleandmisele eraettevõtjale.

10. Kui väidetaval õiguseellasel on väidetavalt tekkinud omand väljanõutavale varale 29.07.1992

üleandmise aktist, on nõue aegunud, kuna hagi esitamise ajaks oli möödunud enam kui 10 aastat

päevast, mil eraettevõte Enest või hageja pidid teada saama oma õiguste rikkumisest.

11. Eesti Vabariigile kuuluv vara ei ole kunagi saanud kuuluda eraettevõttele Enest. Vabariigi

Valitsuse 17.08.1992 korraldusest nr 312-k nähtuvalt ei ole Agrokimija enne 17.08.1992 teinud

mistahes võõrandamistehinguid Eesti Vabariigi territooriumil paiknenud NSV Liidu relvajõududele

kuulunud lahingutehnikaga ning tal ei olnud õigust käsutada NSV Liidu relvajõududele kuulunud

vara, mis paiknes Eesti Vabariigi territooriumil. Agrokimija ei olnud õigustatud andma üle Eesti

Vabariigi vara, kuivõrd Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 23.01.1992 otsuse kohaselt oli ilma Eesti

Vabariigi Valitsuse loata keelatud kõik tehingud Eesti Vabariigi territooriumil paiknevate relvastuse,

lahingutehnika, varustuse ja muu varaga, mis olid endise NSV Liidu relvajõudude struktuuriüksuste

kasutuses.

12. Väljanõutava vara omanik oli ja on Eesti Vabariik. Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 29.08.1991

otsuse p-ga 1 tunnistati kehtetuks kõik pärast 16.06.1940 Eesti Vabariigi või Eesti NSV riigivõimu-

ja valitsemisorganite poolt vastuvõetud aktid, millega ettevõtted, asutused ja organisatsioonid anti

üle NSV Liidu riigivalitsemisorganite alluvusse, haldusse või juhtimisele. Ühtlasi tunnistati Eesti

Vabariigi territooriumil asuvate NSV Liidu riigivalitsemisorganite alluvuses või halduses olnud või

nende juhtimisel tegutsenud ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide vara Eesti Vabariigi omandiks.

Nimetatud otsuse kohaselt oli ka NSV Liidu Kaitseministeeriumi alluvuses või halduses olnud Eesti

Vabariigi territooriumil paiknenud vara Eesti Vabariigi omand. Eesti Vabariigi Ülemnõukogu

23.01.1992 otsuse p-ga 1 tunnistati endise NSV Liidu relvajõudude struktuuriüksuste halduses

olevad hooned, rajatised, relvastus, lahingutehnika, varustus ja muu vara Eesti Vabariigi

territooriumil Eesti Vabariigi omandiks. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi

21.12.1994 otsuse kohaselt tulenes rahvusvahelisest õigusest ja Eesti Vabariigi kontinuiteedist

asjaolu, et NSV Liidu relvajõud ning tema struktuuriüksused ei olnud Eesti Vabariigi territooriumil

paiknevate maa-alade, ehitiste ja objektidega tehtavate tehingute legaalseks subjektiks. Sõjaväe vara

on riigi vara ja endise NSV Liidu relvajõudude valduses ja kasutuses olnud vara oli ja on Eesti

Vabariigi omand. Riigikohus on korduvalt väljendanud seisukohta, et Eesti Vabariigi Ülemnõukogu

Presiidiumi 17.07.1990 otsus „Privatiseerimisprotsessi korraldamise esmajärgulistest abinõudest“,

millega peatati riigi omanduses oleva vara omandivormi muutmine, tähendas keeldu ka tehingute

teostamiseks Eesti territooriumil paiknevate NSV Liidu relvajõudude halduses olevate ettevõtete kui

riigi omanduses oleva vara suhtes. Seega ka juhul, kui Läti Vabariigi riigiettevõtte Agrokimija poolt

4(12)

29.12.1991 koostatud kirja ning 07.01.1992 vormistatud masina tehnilise seisundi akti nr 33 saaks

käsitleda ostu-müügitehinguna, oleks selline tehing seaduse nõuetele mittevastav ning tol ajal

kehtinud TsK § 51 lg 1 kohaselt kehtetu.

13. Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 15.01.1991 otsusega ratifitseeritud Vene Nõukogude Föderatiivse

Sotsialistliku Vabariigi ja Eesti Vabariigi riikidevaheliste suhete aluste lepingu artikkel XII kohaselt

reguleeritakse kõik küsimused, mis puudutavad nende territooriumil asuvaid NSV Liidu omandina

kvalifitseeritavaid objekte, erikokkulepetega. Vaidlusalune sõjatehnika, mis oli toimetatud Eesti

territooriumile 17.08.1987 oli kvalifitseeritav NSV Liidu omandina, mille käsutamiseks jaanuaris

1992 sõjaväeosa nr 7519 komandör vastavaid volitusi ei omanud. Vene Nõukogude Föderatiivne

Sotsialistlik Vabariik ei ole esitanud nõuet Eesti Vabariigi vastu välja anda vaidlusalune

soomustransportöör, mistõttu tuleb eeldada, et NSV Liidu relvajõudude lahkumise käigus jäi

vallasvara, mida Eesti Vabariigi territooriumilt välja ei veetud, Eesti Vabariigi omandisse

kokkuleppel Vene Nõukogude Föderatiivse Sotsialistliku Vabariigiga.

14. Eesti Vabariigi vaidlusalust vara ei ole kunagi antud teiste isikute valdusse. Ka juhul, kui

sõjaväeosa nr 7519 valmistas ette lahingutehnika müüki väljapoole Eesti Vabariiki, ei õnnestunud

neil sellist tehingut lõpule viia. Agrokimija esindaja V. A. pöördus põhjusel, et tehingut ei olnud

võimalik lõpule viia ja transporti organiseerida, järelepärimisega Eesti Vabariigi ametivõimude

poole. Järelepärimine esitati pärast Eesti Vabariigi Valitsuse 17.08.1992 korralduse nr 312-k

vastuvõtmist. Järelepärimisest nähtub, et tehinguni ei jõutud, kuna järelepärimise sisuks on anda

valdus üle Agrokimijale. Nimetatud kirjavahetus kinnitab, et Agrokimija pidas ennast vara

omanikuks veel pärast Vabariigi Valitsuse 17.08.1992 korraldust, millise seisukohaga ei nõustunud

Eesti Vabariik Vabariigi Valitsuse kaudu. Agrokimija oli teadlik, et Eesti Vabariik peab sõidukeid

Eesti Vabariigi omandiks, kuid oma õiguste kaitseks kohtu poole ei pöördunud, mis näitab, et

Agrokimija oli teadlik, et mistahes tehingute tegemine NSV Liidu relvajõududega Eesti Vabariigi

territooriumil paiknenud varade suhtes oli kehtetu ja ebaseaduslik. Seetõttu ei saanud Agrokimija

kunagi midagi üle anda eraettevõttele Enest.

15. Väljanõutav vara on olnud Eesti Vabariigi territooriumil alates 17.08.1987 ning on Eesti

Vabariigi omand. Vallasomand tekib ka igamisega (AÕS § 110 lg 1), kui isik valdab vallasasja

katkematult viie aasta jooksul nagu omanik, mistõttu Eesti Vabariigi omand on vaieldamatu. Eesti

Vabariigilt ei ole soomukit välja nõudnud ei Vene Nõukogude Föderatiivne Sotsialistlik Vabariik

ega ka Läti Vabariik, kellele kuulus riigiettevõte Agrokimija, seega on Eesti Vabariik vara vallanud

heauskselt ning kolmanda isiku õigustest nimetatud varale mistahes teavet omamata.

Esimese astme kohtu otsuse põhjendused

16. Tallinna Linnakohus jättis hagi rahuldamata ja mõistis J. N.lt välja 32 676,60 krooni Eesti

Vabariigi kasuks kohtukulude katteks.

17. 17.07.1990

võttis

Eesti

Vabariigi

Ülemnõukogu

Presiidium

vastu

otsuse

„Privatiseerimisprotsessi korraldamise esmajärgulistest abinõudest“. Nimetatud otsuse vastuvõtmine

oli tingitud vajadusest tagada riikliku omandi säilimine riigi omandina. Otsuse p 1 peatas ajutiselt,

kuni omandi privatiseerimist reguleerivate Eesti Vabariigi normatiivaktide vastuvõtmiseni, riigi

omanduses olevate ettevõtete ja muude organisatsioonide põhikirjafondi varaga kõik tehingud, mis

põhjustavad selle vara omandivormi muutumise. Selline tehingute peatamine tähendas keeldu

tehingute tegemiseks, millega muudeti riigi omanduses oleva vara omandivormi. Riigikohtu

tsiviilkolleegium oma lahendis nr II-2/1-6/95 asus seisukohale, et see keeld kehtis ka Eesti Vabariigi

territooriumil asunud tolleaegse NSVL relvajõudude halduses oleva vara kui riigi omanduses oleva

vara suhtes. Eelnevast järeldub, et peatatud olid tehingud Eesti Vabariigi territooriumil paiknenud

NSVL-i relvajõudude struktuuriüksuste valduses või kasutuses oleva igasuguse varaga, sh

vallasvaraga, mille hulka kuulub lahingutehnika.

5(12)

18. Vene Nõukogude Föderatiivse Sotsialistliku Vabariigi ja Eesti Vabariigi riikidevahelise suhete

aluste lepingu, mis ratifitseeriti ja kirjutati alla 12.01.1991 art 12 kohaselt leppisid pooled kokku, et

teise lepingupoole territooriumil asuva ühe lepingupoole omandi õiguslikku režiimi reguleeritakse

erikokkuleppega. Seda, et Eesti Vabariigi Valitsus on pidanud otstarbekaks lahendada NSV Liidu

Kaitseministeeriumi ja temale alluvate struktuuriüksuste omanduses või käsutuses oleva vara

kuuluvuse küsimused NSV Liidu relvajõudude Eestist väljaviimise üle peetavate läbirääkimiste

raames, nähtub Eesti Vabariigi Valitsuse 12.09.1991 määrusest nr 182 „Eesti Vabariigi

Ülemnõukogu 29.08.1991 otsuse täitmise abinõude kohta“.

19. Eesti Vabariigi Valitsuse 06.08.1992 määrusest nr 237 (kehtis kuni 09.12.1994) „Vene

Föderatsiooni relvajõudude Eesti Vabariigi territooriumil liikumise korra kohta“ tulenes, et

lahingutehnikat ja muud sõjaväevarustust vedavate transpordivahendite liikumine väljaspool Vene

Föderatsiooni relvajõudude paiknemiskohti võib toimuda ainult Eesti Vabariigi Kaitseministeeriumi

või maa- või linna (linnarajooni) valitsuste riigikaitse osakondade poolt väljaantud lubade alusel.

20. Eelnevast järeldub, et Eesti Vabariigi territooriumil paiknenud NSV Liidu relvajõudude

struktuuriüksuste valduses või kasutuses olnud vara sh vallasvara omandi õiguslik režiim

reguleeritakse viidatud lepingupoolte erikokkulepetega ühelt poolt ja teiselt poolt olid keelatud

igasugused tehingud, mis põhjustavad selle vara omandivormi muutumise.

21. Masina tehnilise seisundi akti nr 33 07.01.1992 kohaselt anti sõjaväeosa nr 7519 poolt Tallinnas

üle soomustransportöör BTR-60IIY Läti Vabariigi riigiettevõttele Agrokimija, vastuvõtjaks oli J. N.

(t lk 23-26).

22. 23.01.1992 Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsuse „Eesti Vabariigi territooriumil endise NSV

Liidu relvajõudude halduses olevate hoonete, rajatiste, relvastuse, lahingutehnika, varustuse ja muu

vara Eesti Vabariigi omandiks kuulutamise kohta“ p 1 kohaselt tunnistati endise NSV Liidu

relvajõudude struktuuriüksuste halduses olevad hooned, rajatised, relvastus, lahingutehnika, varustus

ja muu vara Eesti Vabariigi territooriumil Eesti Vabariigi omandiks, p 2 järgi kohustati Eesti

Vabariigi Valitsust muuhulgas määrama kindlaks osundatud vara koosseis ja korraldama nimetatud

vara haldamine, kasutamine ja käsutamine. Eesti Vabariigi Valitsuse korralduse nr 312-k 17.08.1992

kohaselt vastavalt osundatud 23.01.1992 Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsusele kohustati

Kaitsejõudude Peastaapi üle võtma Eesti Vabariigi kaitsejõudude Kalevi pataljoni valve all olevad,

Agrokimijale ebaseaduslikult kuulunud 7 soomustransportööri BTR-70 ja 1 soomustransportöör

BTR-60 (juhtimispunkt) ning jätta need oma haldusse (t lk 31).

23. 29.07.1992 Tallinnas sõlmitud soomustehnika üleandmise-vastuvõtmise akti kohaselt anti

Agrokimija poolt osundatud soomustransportöör BTR-60IIY üle Enesti omanikule ja peadirektorile

J. N.le (t lk 29, 30).

24. Arvestades eeltoodut ei olnud 07.01.1992 sõjaväeosa nr 7519 poolt Läti Vabariigi riigiettevõttele

Agrokimija

NSV

Liidu

relvajõudude

Eesti

Vabariigi

territooriumil

asunud

vara

sh

soomustransportöör BTR-60IIY omandivormi muutmine lubatud ja seega on tehing selle tegemise

ajal kehtinud TsK § 51 lg 1 tähenduses kehtetu. Eeltoodust tulenevalt puudus Läti Vabariigi

riigiettevõttel Agrokimija igasugune õiguslik alus vara üleandmiseks Vene Föderatsiooni

individuaalsele eraettevõttele Enest.

25. Õige on kostja seisukoht, et Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 15.01.1991 otsusega ratifitseeritud

Vene Nõukogude Föderatiivse Sotsialistliku Vabariigi ja Eesti Vabariigi riikidevaheliste suhete

aluste leping art XII kohaselt kõik küsimused, mis puudutavad nende territooriumil asuvaid NSV

Liidu omandina kvalifitseeritavaid objekte, reguleeritakse erikokkulepetega, mida lepingupooled

sõlmivad nii omavahel kui ka NSV Liidu volitatud esindajatega. Asjaolu, et tehingu pooltel oleks

olnud Vene NFSV ja Eesti Vabariigi riikidevahelise suhete aluste lepingu, mis ratifitseeriti ja

kirjutati alla 12.01.1991, art 12 järgi nõutav erikokkulepe, tõendamist ei leidnud.

6(12)

26. Asjaolu, et vaidlusalune soomustransportöör BTR-60 asub Eesti Vabariigi territooriumil ja on

Kaitseväe Logistikakeskuse bilansis, on tõendamist leidnud Kaitsejõudude Peastaabi kirjaga nr J4.-4-

3-2/1444 18.02.2003 (t lk 89). Seega on vaidlusalune vara säilinud ja vajadus selle väärtuse

selgitamiseks ja tõendite hindamiseks antud vaidluses puudub.

27. Kuivõrd puudus õiguslik alus NSV Liidu relvajõudude struktuuriüksuste valduses või kasutuses

olnud varaga tehingute tegemiseks, mille tagajärjel muutuks vara omandivorm, vara üleminekut

õiguslikul alusel Vene Föderatsiooni individuaalsele eraettevõttele Enest ei ole toimunud.

Põhiseaduse §-s 32 sätestatud omandi puutumatuse ja vabalt valdamise ja käsutamise põhimõtted

kehtivad üksnes õiguspärasel teel omandatud vara suhtes.

28. Kostja valdab katkematult vaidlusalust eriotstarbelist sõidukit väidetavalt alates 31.07.1992,

vastupidine ei ole tõendatud. AÕS § 110 järgi tekib vallasomand igamisega, kui isik valdab

vallasasja katkematult viie aasta jooksul nagu omanik. Et igamine oleks katkenud või peatunud,

tõendamist ei leidnud.

29. Hageja väide, et kuivõrd ei toimunud vaidlusaluse vara üleandmist kostjale, vaid kostja

17.08.1992 Vabariigi Valitsuse korralduse alusel võttis vara üle, on kostja tegevus vara ülevõtmisel

õigusvastane ning seega ei saa kostja olla heauskne valdaja, ei ole õige. Tuginedes eelkäsitletud

õigusaktidele ja asjaolule, et Eesti Vabariigilt ei ole vaidlusalust soomukit välja nõudnud ei Vene

Nõukogude Föderatiivne Sotsialistlik Vabariik, ei Läti Vabariik, kellele kuulus riigiettevõte

Agrokimija ega Vene Föderatsiooni individuaalne eraettevõte Enest, mis likvideeriti 17.12.2001, on

Eesti Vabariik seda vara vallanud heauskselt ning mistahes teavet omamata kellegi kolmanda isiku

õigustest nimetatud varale. Kostjat ei saa pidada vaidlusaluse vara suhtes pahauskseks valdajaks.

Eesti Vabariiki saab pidada vaidlusaluse vara omanikuks ka igamise kaudu (AÕS § 110).

30. Pooled vaidlevad asjaolu üle, kas hagejale kuulub vaidlusaluse vara nõudeõigus. Enesti põhikirja

p 3.3 kohaselt Enest vara kuulub omandiõiguse alusel eraomanik J. I. N.le. Põhikirja p 8 sätestab

Enest tegevuse lõpetamise, mille alapunkt 8.4 järgi Enesti likvideerib omaniku või tema volitatud

organi poolt moodustatud likvideerimiskomisjon, eraettevõtte pankroti korral aga kohus või

arbitraažikohus, alapunkt 8.5 järgi likvideerimiskomisjon määrab kindlaks pretensioonide esitamise

korra ja tähtajad, mis ei tohi olla lühemad kui kaks kuud alates likvideerimisotsuse

teatavakstegemisest, arveldab krediidi, koostab likvideerimisbilansi ja esitab selle omanikule

kinnitamiseks, alapunkt 8.7 järgi vara, mis jääb peale võlgade tasumist ja muude seaduses

ettenähtudkohustuste täitmist üle, läheb üle eraettevõtjale. Osundatu kohaselt läheb ettevõtte

likvideerimisel vara, mis hõlmab lisaks asjadele ka rahaliselt hinnatavaid õigusi ja kohustusi, mis on

järele jäänud pärast kohustuste täitmist kreeditoride ees, üle omanikule ettevõtte põhikirjas

ettenähtud korras. Seega on sätestatud ettevõtte vara üleminek tema omanikule, kuid üksnes

kooskõlas põhikirjas sätestatuga. Tuvastamist ei leidnud, et hagejale, so Enesti omanikule oleks üle

läinud peale Enesti likvideerimist Enesti vara, mis on järele jäänud pärast kohustuste täitmist

kreeditoride ees, sh eriotstarbelise sõiduki BTR-60 nõudeõigus Eesti Vabariigi vastu. Ainuüksi

asjaolu, et Enest on Kaliningradi oblasti Arbitraažikohtu 27.03.2001 otsuse nr 1797 alusel

03.12.2001 registrist kustutatud seoses tema likvideerimisega, ei tõenda hagejas omandiõigust või

nõudeõigust Eesti Vabariigi vastu.

31. Kuivõrd ei ole tõendamist leidnud, et hagejale oleks Enesti poolt pärast likvideerimismenetluse

lõpetamist üle antud vaidlusalust vara (nõudeõigust varale), ei saa asuda seisukohale, et hagejal oleks

nõue Eesti Vabariigi vastu. Hagi rahuldamise eelduseks peab olema hageja tsiviilõiguste rikkumine.

Hagejal puudub alus eriotstarbelise sõiduki BTR-60 väljanõudmiseks kostja valdusest, sest

tõendamist ei leidnud, et hageja oleks vaidlusaluse vara omanik või et temal oleks Eesti Vabariigi

vastu nõudeõigus. Tõendamist ei leidnud, et kostja valdus eriotstarbelisele sõidukile BTR-60 oleks

ebaseaduslik ega hageja õiguste rikkumine TsMS § 4 tähenduses.

Apellatsioonkaebuse põhjendused

7(12)

32. J. N. esitas otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus otsuse tühistada ja teha uue otsuse,

millega hagi rahuldada. Kohus rikkus otsuse tegemisel TsMS § 227 lg-t 1, § 95 lg-t 1 ja § 231 lg-t 4

ning kohaldas ebaõigelt materiaalõigusnorme, samuti hindas vääralt tõendeid. Hageja on

vaidlusaluse vara omanik ja tal on nõudeõigus kostja vastu. Kostja valdus eriotstarbelisele sõidukile

BTR-60 on ebaseaduslik.

33. Kohus oleks pidanud lisaks otsuses viidatud normidele hindama asjaolusid ja toiminguid ka

26.07.1994 Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelises lepingus sätestatust ning Haagi IV

konventsiooni seisukohtadest tulenevalt.

34. Hageja ei nõustunud kohtu seisukohaga, et 17.07.1990 Ülemnõukogu Presiidiumi otsusega olid

peatatud tehingud igasuguse NSVL relvajõudude varaga. Eesti Vabariik ja Vene Föderatsioon on

omavahelistes lepingutes alati käsitlenud NSV Liidu, hiljem Vene Föderatsiooni armee vallasvara

kui Vene Föderatsiooni omandit. 20.12.1995 ratifitseeriti 26.07.1994 alla kirjutatud Eesti Vabariigi

ja Vene Föderatsiooni vaheline leping Vene Föderatsiooni relvajõudude väljaviimisest Eesti

Vabariigi territooriumilt ning nende ajutise sealviibimise tingimustest. Lepingu artikkel 1 p 5

kohaselt lugesid pooled vallasvaraks muuhulgas sõjatehnika, transpordi- ja teiste materiaalsete

vahendite kõik liigid. Artikkel 2 p 2 kohaselt relvajõudude väljaviimine Eesti Vabariigi

territooriumilt sisaldab vallasvara väljavedu, välja arvatud Eesti poolele üleantav. Artikkel 8 kohaselt

Vene Föderatsioon annab Eesti Vabariigile üle kogu kinnisvara, mis on relvajõudude valduses ja

kasutuses. Eeltoodust nähtub, et Eesti Vabariigile ei ole üle läinud Vene armeele kuulunud

vallasvara omandiõigust ning ka Eesti Vabariik käsitleb armee vallasvara kui Vene Föderatsioonile

kuulunud vara. Otsuses viidatud Riigikohtu lahendit nr III-2/1-6/95 ei saa rakendada käesoleva

vaidluse lahendamisel. Senine Riigikohtu praktika on käsitlenud ainult tehinguid kinnisvaraga.

35. 17.07.1990 Ülemnõukogu Presiidiumi otsuse p 1 käsitleb põhikirjafondi vara, kostja ei ole

tõendanud, et vaidlusaluse BTR-60 näol on tegemist just taolise varaga. Seega luges kohus

meelevaldselt kostja poolt tõendamisele kuuluva asjaolu tõendatuks.

36. Kohtu viide Vabariigi Valitsuse 12.09.1991 määrusele ei ole asjakohane, sest viidatud määrus ei

saa reguleerida omandiküsimusi, samuti on viidatud määrus võetud vastu hiljem (06.08.1992) kui

Enest omandas sõidukid Agrokimijalt (29.07.1992).

37. Vene NFSV ja Eesti Vabariigi 12.01.1991 lepingus sätestatud omandi õigusliku režiimi

sätestamist erikokkuleppega tuleb mõista erinevalt kinnisvara ja vallasvara osas. Tulenevalt Haagi

IV konventsiooni artiklist 55 ei või okupeeriv riik omandada okupeeritava riigi kinnisvara. Kostja

vastuväide, mille kohaselt Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 29.08.1991 otsuse p 2 kohaselt on Eesti

Vabariigi territooriumil asuvate NSV Liidu riigivalitsemisorganite alluvuses või halduses olevate või

nende juhtimisel tegutsevate ettevõtete, asutuste või organisatsioonide vara Eesti Vabariigi omand,

on asjakohatu vastuolu tõttu 15.01.1991 riikidevahelise lepinguga. Vastuolu puhul siseriikliku õiguse

ja riikidevahelise lepingu vahel on ülimuslik riikidevaheline leping. Asjaolu, et Eesti Vabariik sai

aru, et ta ei saa reguleerida NSVL, hiljem Vene Föderatsiooni armeele kuuluva vallasvara

omandiküsimusi, tõendab ka Vabariigi Valitsuse 12.09.1991 määrus nr 182.

38. Kostja viide Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 23.01.1992 otsusele ei ole asjakohane. Juba enne

vaadeldava otsuse vastuvõtmist 07.01.1992 oli vaidlusaluse eriotstarbelise sõiduki omandiõigus ja

valdus üle läinud Agrokimijale. Järelikult ei saanud hilisem 23.01.1992 otsus, mis käsitles

relvajõududele kuuluvat vara, kuidagi piirata Agrokimijale kuuluva varaga tehingute tegemist.

Seetõttu ei ole vajalik analüüsida, kas 23.01.1992 EV Ülemnõukogu otsus on kooskõlas Eesti

Vabariigi Põhiseadusega või rahvusvaheliste lepingutega.

39. Tulenevalt rahvusvahelisest kui siseriiklikust õigusest puudus Eesti Vabariigil õiguslik alus

takistada 07.01.1992 müügitehingut armee ja Agrokimija vahel ning 29.07.1992 müügitehingut

Agrokimija ja Enesti vahel. Vabariigi Valitsuse korraldus sõidukite äravõtmise kohta on vastuolus

8(12)

põhiseadusega. Lähtudes viidatud 12.01.1991 Eesti-Vene lepingust tuli sõidukite omandiküsimused

reguleerida eraldi riikidevaheliste kokkulepetega.

40. Asjaolu, et omandi õigusliku režiimi reguleerimine nähti ette riikidevahelise 12.01.1995 lepingu

kohaselt erikokkuleppega, ei tähenda, et kuni kokkuleppe sõlmimiseni võiks üks lepingupool ise,

ilma teisega kooskõlastamata, tema omandi suhtes asuda piiranguid rakendama. Kohustuse all

õiguslikus režiimis täiendavalt kokku leppida, tuleb mõista, et kuni kokkuleppe sõlmimiseni ei saa

lepingupool mingeid piiranguid rakendada, vastasel juhul kehtestatakse režiim lepingut rikkudes

ühepoolselt. Seega oli leping Agrokimija ja sõjaväeosa vahel õiguspärane.

41. Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 29.08.1991 ja 23.01.1992 otsuste vastuvõtmine oli tingitud

vajadusest tagada riikliku omandi säilitamine riigi omandina. Võõrriigi sõjaväele kuuluva vallasvara

omandi piiramine ei ole proportsionaalne abinõu õigusakti eesmärgi saavutamiseks. Seadusandja

peab toimima proportsionaalselt, piirates isiku õigusi vaid hädavajalikus ulatuses. Vallasvara

omandiõigus piiramiseks puudus igasugune vajadus, see ei saanud kuidagi kaasa aidata eesmärgi –

tagada kinnisvara jäämine Eesti Vabariigi omandisse – saavutamisele. Omandi käsutamist piiravate

õigusaktide ebaproportsionaalsust tuleb arvestada kui olulist argumenti, mis kinnitab Enesti omandi

õiguspärasust. 23.01.1992 EV Ülemnõukogu otsus Eesti Vabariigi territooriumil endise NSV Liidu

relvajõudude halduses olevate hoonete, rajatiste, relvastuse, lahingutehnika ja muu vara Eesti

Vabariigi omandiks kuulutamise kohta“ ei saanud laieneda sõidukile BTR-60 põhjusel, et otsuse

andmise hetkel ei olnud tegu enam relvajõudude vaid Agrokimijale kuuluva sõidukiga, samuti oli

vaadeldav otsus vastuolus Eesti-Vene 15.01.1992 ratifitseeritud lepinguga.

42. Hageja ei nõustunud, et 29.07.1992 tehingu tegemiseks soomustransportööriga BTR-60 puudus

õiguslik alus. Kohus ei vaidlustanud 07.01.1992 tehingut soomustransportööriga BTR-60 ning ei

põhjendanud, miks ja millisel alusel ei olnud 29.07.1992 toimunud Läti riigiettevõtte poolt teostatud

müük eraettevõttele õiguspärane. Põhiseaduse § 32 kohaldamine on käesolevas asjas põhjendatud.

43. Igamist ei toimunud. Juba 17.08.1992 korralduses nr 312-k kinnitas Vabariigi Valitsus BTR-60

kuulumist Läti Vabariigi riigiettevõttele Agrokimija. Samuti selgitas hageja kohtuistungil, et ta on

korduvalt

pöördunud

erinevate

riigiorganite

poole

BTR-60

tagasisaamiseks

või

selle

kompenseerimiseks vastustaja poolt, kuid ei ole positiivset vastust saanud. Hageja ei nõustu otsuse

väitega kostja heausksusest. Kostja poolt BTR-60 ülevõtmine, mis teostati teadlikult rahvusvahelist

õigust ning omandiõiguse sätteid eirates, on õigusvastane.

44. Hageja ei nõustunud, et nõudeõiguse kuulumine hagejale ei ole tõendatud. Individuaalse

Eraettevõtte Enest põhikirja p 3.3 kohaselt kuulus kogu Individuaalse Eraettevõtte Enest vara

hagejale. Nimetaud sättes ei ole juttu vara üleandmisest. Seega kuulus Individuaalse Eraettevõtte

Enest vara juba selle eksisteerimise ajal hagejale. Individuaalse Eraettevõtte Enest põhikirja p 8.7

kohaselt läks vara pärast Enesti likvideerimist ja registrist kustutamist üle hagejale. Täiendav vara

hagejale ülemineku vormistamine ja tõendamine ei olnud vajalik ning põhikiri sellist korda ette ei

näe. Taoline omandi sätestamine oli individuaalse eraettevõtte puhul Vene Föderatsiooni seaduste

kohaselt lubatav ja seaduslik. Kostja ei ole vastupidist tõendanud ning otsuses esitatud omandiõiguse

ülemineku (nõudeõiguse üleandmise) täiendava tõendamise puudumine ei saa olla aluseks

nõudeõiguse puudumisele. Asjaolu, et ükski teine isik ei ole esitanud Eesti Vabariigi vastu nõuet

sõidukite väljanõudmiseks või kompenseerimiseks, kinnitab, et nõue kuulub hagejale ja ta ei ole seda

kellelegi võõrandanud.

Vastus apellatsioonkaebusele

45. Eesti Vabariik Kaitseministeeriumi kaudu ei nõustunud apellatsioonkaebuse väidetega ja palus

jätta selle rahuldamata.

9(12)

Ringkonnakohtu seisukoht ja põhjendused

46. Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium leidis, et apellatsioonkaebus ei anna alust linnakohtu otsuse

tühistamiseks. Põhjenduste osas tuleb arvestada ka ringkonnakohtu otsuses märgitut, mistõttu tuleb

linnakohtu põhjendused osaliselt tühistada ning teha selles osas uus otsus ringkonnakohtu

põhjendustel. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.

47. Kolleegium ei nõustu apellandi seisukohaga, et 17. juuli 1990.a Ülemnõukogu Presiidiumi

otsuse kohaldamisel tuleb vahet teha kinnis- ja vallasvaral. Niisugust vahetegu asjaomastest

õigusaktidest

ei

tulene.

ÜN

Presiidiumi

otsuse

„Privatiseerimisprotsessi

korraldamise

esmajärgulistest abinõudest“ p 1 kohaselt peatati tehingud riigi omanduses olevate ettevõtete ja

muude organisatsioonide põhikirjafondi igasuguse varaga ning otsuse tekstist nähtuvalt ei olnud

otsuse kohaldamisala kitsendatud üksnes teatud varaliikidele. Põhikirjafondi all tuli mõista ettevõtte

või organisatsiooni põhi- ja käibevahendite kogumit, mis olid neile eraldatud (neile kinnistatud)

nende põhikirjaliste või põhimäärusest tulenevate ülesannete täitmiseks.1 Seega ei tulnud

põhikirjafondi koosseisu lugeda mitte üksnes tolleaegses tähenduses kinnisvarana käsitatud vara

(maa, hooned ja rajatised) vaid ka muud vara. Arvestades Riigikohtu praktikat (nii 30. jaanuari

1995.a otsus nr III-2/1-6/95 kui ka otsused nr III-4/A-10/94 ja III-2/1-59/94) puudub igasugune alus

väitel, nagu ei kuulunuks sõjaväe eriotstarbeline sõiduk vara hulka, millele laienes ÜN Presiidiumi

17. juuli 1990.a otsuse p 1.

48. Samuti on ebaõige apellandi seisukoht, nagu tuleks Vene NFSV ja Eesti Vabariigi 12. jaanuari

1991.a riikidevaheliste suhete aluste lepingu artiklit XII omandi õigusliku režiimi erikokkulepetega

reguleerimise osas tõlgendada erinevalt kinnisvara ja vallasvara puhul. Lepingu tekstist ei tulene

vahetegu eri varaliikide vahel ning lepingu teistsuguseks tõlgendamiseks ei anna alust ka apellandi

poolt viidatud Haagi IV konventsiooni art 55, mille kohaselt ei või okupeeriv riik omandada

okupeeritava riigi kinnisvara. Kolleegium märgib, et Eesti Vabariik ei ole ringkonnakohtule

teadaolevalt Haagi 1907.a Maasõja õiguste ja tavade (IV) konventsiooniga ühinenud, kuid

konventsioonis sisalduvate oluliste põhimõtete kohaldamine Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni

vahelistes suhetes on võimalik, käsitades okupeeritud riigi kinnisvara omandamise kohta

konventsioonis sätestatut rahvusvahelise tavaõigusena. Sellest olenemata ei ole Eesti Vabariigi ja

Vene Föderatsiooni vahelistes suhetes vaidluse all olnud NSVL relvajõudude kasutuses olnud

maatükkide (kinnisvara) kuuluvuse ehk omandiõiguse küsimused. Järelikult puudub alus tõlgendada

Vene NFSV ja Eesti Vabariigi 12. jaanuari 1991.a lepingut eelnimetatud konventsiooni valguses.

49. Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahel 26. juulil 1994.a allkirjastatud lepingus Vene

Föderatsiooni relvajõudude väljaviimisest Eesti Vabariigi territooriumilt ei tule Vene Föderatsiooni

relvajõudude valduses ja kasutuses olnud vara üleandmist kolleegiumi arvates mõista asjaomase vara

omandi (kuuluvuse) määratlemisena. Nii ei ole Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelistes

suhetes sisuliselt kerkinud küsimust NSVL (Vene Föderatsiooni) relvajõudude kasutuses olnud vara

kuuluvusest tsiviilõiguse tähenduses, mistõttu ei ole põhjust rääkida ka Vene Föderatsiooni omandi

tunnustamisest Eesti Vabariigi poolt. NSVL (Vene Föderatsiooni) relvajõudude kasutuses olnud vara

puhul ei ole ka võimalik lähtuda omandi tänapäevasest tsiviilõiguslikust mõistest ja sisust, mis on

suunatud turumajandusliku tsiviilkäibe toimimisele.

50. Vabariigi Valitsuse 12. septembri 1991.a määruse nr 182 „Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 29.

augusti 1991.a. otsuse täitmise abinõude kohta“ punkti 5 kohaselt peeti otstarbekaks lahendada NSV

Liidu Kaitseministeeriumi ja temale alluvate struktuuriüksuste omanduses või käsutuses oleva vara

kuuluvuse küsimused NSV Liidu relvajõudude Eestist väljaviimise üle peetavate läbirääkimiste

raames. Ülemnõukogu 29. augusti 1991.a otsuse lõikega 2 loeti Eesti Vabariigi omandiks Eesti

Vabariigi territooriumil asuvate NSV Liidu riigivalitsemisorganite alluvuses või halduses olevate või

nende juhtimisel tegutsevate ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide vara, kusjuures eraldi tehti

1 Ananjeva, J. jt, Nõukogude tsiviilõigus: Üldosa, Tallinn 1971, lk 240 – 241.

10(12)

Vabariigi Valitsusele ülesandeks lahendada NSV Liidu Kaitseministeeriumi ja temale alluvate

struktuuriüksuste omanduses või kasutuses oleva vara kuuluvuse küsimused. Ülemnõukogu 23.

jaanuari 1992.a otsusega tunnistati Eesti Vabariigi omandiks endise NSV Liidu relvajõudude

struktuuriüksuste halduses olevad hooned, rajatised, relvastus, lahingutehnika, varustus ja muu vara

Eesti Vabariigi territooriumil. Kolleegium leiab, et viimatinimetatud otsuse õiguslik tähendus seisnes

eelkõige NSVL (Vene Föderatsiooni) relvajõudude kasutuses olnud vara omandivormi

määratlemises otsuse vastuvõtmise ajal (01.07.1990.a kuni 01.12.1993.a) kehtinud omandiseaduse

mõttes. Omandiseaduse (edaspidi OmS) § 2 lg 2 kohaselt võis omand Eesti Vabariigis esineda

eraomandina, juriidilise isiku omandina, munitsipaalomandina ja riigi omandina (omandivormid).

Tolleaegse terminoloogia kohaselt ei olnud mõisted ’omand’ ja ’omandiõigus’ kattuvad, vaid OmS §

5 lg 1 kohaselt mõisteti ’omandi’ all ’omandiõiguse’ objekti, s.o vara. Relvajõudude kasutuses olnud

vara omandivormi sel viisil määratlemine oli muuhulgas vajalik selleks, et tagada Vene

Föderatsiooniga relvajõudude väljaviimise puhuks sõlmitavate kokkulepete täitmist.

51. Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahel 26. juulil 1994.a allkirjastatud Vene Föderatsiooni

relvajõudude väljaviimise lepingu art 1 punktides 5 ja 6 määratleti „vallasvara“ ja „kinnisvara“

mõisted lepingu tähenduses ning art 2 p 2 kohaselt loeti, et relvajõudude väljaviimine Eesti Vabariigi

territooriumilt sisaldab vallasvara väljavedu, v.a Eesti poolele üleantav. Lepingu art 8 kohaselt

kohustus Vene Föderatsioon andma Eesti Vabariigile üle kogu kinnisvara, mis oli Relvajõudude

(lepingu art 1 p 1 tähenduses) valduses ja kasutuses.

52. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on oma 21. detsembri 1994.a otsuses nr

III-4/A-10/94 leidnud, et endise NSV Liidu relvajõudude valduses ja kasutuses olnud kinnisvara, s.o

maa, hooned ja rajatised olid ja on Eesti riigi omand. Seega ei ole NSV Liit ega tema relvajõud

kunagi olnud Eesti Vabariigi territooriumil paiknevate maa-alade, ehitiste ega objektide omanikuks

ega nendega tehtud tehingute legaalseks subjektiks. Samale seisukohale on Riigikohtu

tsiviilkolleegium asunud oma 27. detsembri 1994.a otsuses nr III-2/1-59/94. Sellest järelduvalt ei

tähenda ka 1994.a relvajõudude väljaviimise lepingu art 8, mille kohaselt Vene Föderatsioon

kohustus Eesti Vabariigile üle andma kogu Relvajõudude valduses ja kasutuses olnud kinnisvara,

mitte kinnisvara omandi (tsiviilõigusliku kuuluvuse) küsimuse lahendamist, vaid selle all tuleb

mõista asjaomase vara faktilise valduse üleandmist. Puudub alus mõista teisiti ka lepingu art 2 punkti

2, mis puudutab vallasvara Eesti poolele üleandmist. Eeltoodu põhjal asub kolleegium seisukohale,

et 1994.a relvajõudude väljaviimise lepingus vara kohta sätestatu ei ole käsitatav vara tsiviilõigusliku

kuuluvuse ehk omandiõiguse määratlemisena või muutmisena. Lepingut sõlmides ja täites lähtusid

Eesti Vabariik ja Vene Föderatsioon faktilisest olukorrast ning Eesti Vabariik ei ole NSVL

relvajõudude väljaviimise käigus takistanud vallasvara (sh lahingutehnika) väljaviimist tuginedes

oma omandiõigusele selle vara suhtes.

53. Tulenevalt 12. jaanuaril 1991.a sõlmitud Vene NFSV ja Eesti Vabariigi riikidevaheliste suhete

lepingu artikli XII teisest lõigust kuulusid teise lepingupoole territooriumil asuva ühe lepingupoole

omandi õigusliku režiimi küsimused reguleerimisele erikokkuleppega. Selles sättes väljendub

kolleegiumi arvates lepingupoolte – Vene NFSV ja Eesti Vabariigi – tahe rakendada muutunud

poliitilises olukorras, kus NSV Liidu asemele olid tekkinud iseseisvad rahvusvahelise õiguse

subjektid, kummagi riigi teise lepingupoole territooriumile jäänud vara suhtes kokkulepetel

põhinevat erikorda ja mitte ühes või teises riigis kehtivat üldist tsiviilõiguslikku omandikorda.

Sõjaväe vara on riigi vara (nii ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium oma 21.

detsembri 1994.a otsuses nr III-4/A-10/94) ning see vara ei ole tavapärases tsiviilkäibes. Seega on

linnakohus õigesti asunud seisukohale, et ühelt poolt kuulusid NSVL relvajõudude kasutuses olnud

vara, sh vallasvara, kuuluvuse küsimused reguleerimisele erikokkulepetega ning teisalt olid keelatud

igasugused tehingud, millega kaasnenuks selle vara omandivormi muutumine.

54. ÜN Presiidiumi 17. juuli 1990.a otsusest privatiseerimisprotsessi korraldamise esmajärguliste

abinõude kohta, ülemnõukogu 29. augusti 1991.a otsusest NSV Liidu riigiorganite alluvuses ja

halduses olevate või nende juhtimisel tegutsevate Eesti Vabariigis asuvate ettevõtete, asutuste ja

11(12)

organisatsioonide vara ja juhtimise kohta ning ülemnõukogu 23. jaanuari 1992.a otsusest Eesti

Vabariigi territooriumil endise NSV Liidu relvajõudude halduses olevate hoonete, rajatiste,

relvastuse, lahingutehnika, varustuse ja muu vara Eesti Vabariigi omandiks kuulutamise kohta

koosmõjus 12. jaanuaril 1991.a sõlmitud Vene VFSV ja Eesti Vabariigi riikidevaheliste suhete aluste

lepinguga tuleneb ühtlasi, et Eestis asuva endise NSVL sõjaväetehnika kuuluvuse üle said otsustada

üksnes kas Eesti Vabariik ja Vene Föderatsioon riikidevahelise kokkuleppega või Eesti Vabariik

oma siseriiklike õigusaktidega juhul, kui riikidevahelist kokkulepet ei sõlmitud ning vara ei viidud

Eestist välja 26. juuli 1994.a Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise relvajõudude

väljaviimise lepingu alusel. Käesoleva vaidluse esemeks oleva tehingu (soomustransportöör BTR-

60IIY võõrandamine Läti Vabariigi riigiettevõttele Agrokimija ning edasivõõrandamine J. N.le

kuulunud individuaalsele eraettevõttele Enest) osalistel ei saanudki olla erikokkulepet Vene NFSV ja

Eesti Vabariigi riikidevaheliste suhete aluste lepingu art 12 tähenduses.

55. Eeltoodut kokku võttes ei tõusetunud Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelistes suhetes

esiteks küsimust NSVL relvajõudude kasutuses olnud maa-alade, hoonete ja rajatiste (nn kinnisvara)

kuuluvusest ehk omandiõigusest ning teiseks jäi Eesti Vabariigi omandisse kogu sõjaväe vallasvara,

mis Vene Föderatsiooni relvajõudude poolt üle anti või maha jäeti. Lähtuvalt otsuse p-des 50 – 54

märgitust ei ole seega põhjendatud ka apellandi väited, mille kohaselt Eesti Vabariik ei olnud

õigustatud reguleerima NSV Liidu relvajõudude vara õiguslikku staatust kuni selle vara lõpliku

õigusliku režiimi selgumiseni.

56. Kolleegium nõustub vastavalt käesoleva otsuse p-des 53 ja 54 märgitule linnakohtu seisukohaga,

et eraõiguslikel isikutel puudus õiguslik alus NSV Liidu relvajõudude struktuuriüksuste valduses või

kasutuses olnud varaga tehingute tegemiseks, millega kaasnes vara omandivormi muutumine.

Niisuguse vara suhtes ei kuulunud kohaldamisele tsiviilõiguslikud omandiõiguse tehingulist

üleandmist reguleerivad sätted. Samuti sai OmS § 38 lg 2 kohaselt riigi omand minna üle muu isiku

omandisse üksnes seadusega kindlaksmääratud alustel ja korras. Ringkonnakohus peab vajalikuks

lisada, et vastavalt 01. juulist 1990 kuni 01. detsembrini 1993.a kehtinud omandiseaduse § 18 lõikele

2 said sellel ajavahemikul Eestis vara omanikuks olla üksnes järgmised juriidilised isikud:

kooperatiiv, ühiskondlik organisatsioon ja liikumine, usuühing ja usuühingute ühendus, rendiettevõte

ja sihtfond. Teiste riikide isikute, sealhulgas organisatsioonide, omand võis OmS § 48 kohaselt Eesti

Vabariigis esineda ning selle vara valdamine, kasutamine ja käsutamine toimuda vastavalt Eesti

Vabariigi seadustele ja lepingutele. Kolleegiumile teadaolevalt ei kehtinud Eestis vaidlusalusel

ajavahemikul välismaiste juriidiliste isikute omandit reguleerivaid seadusi, ka ei ole asjas esitatud

niisuguse omandi aluseks olevaid lepinguid.

57. Asjakohatu on hageja (apellandi) arutlus selle üle, kas sõjaväe vallasvara tsiviilkäibe piiramine

Eesti Vabariigi poolt oli või ei olnud proportsionaalne ning riiklike huvidega põhjendatud.

Ringkonnakohus nõustub linnakohtu seisukohaga, mille kohaselt hagejal ei tekkinud vaidlusalusele

soomustransportöörile omandit, millest tulenevalt ei saanud riigi poolt rakendatud õigusaktid tema

õigusi riivata. Kolleegium märgib siiski, et sõjaväe vallasvara (lahingutehnika) tsiviilkäibe piiramist

tuleb pidada põhjendatuks esiteks tulenevalt vajadusest tagada vara säilimine kuni selle vara lõpliku

õigusliku režiimi selgumiseni Vene Föderatsiooniga sõlmitud kokkulepete alusel ning teiseks seoses

riigikaitseliste ning korrakaitseliste huvidega.

58. Kolleegium märgib, et Eesti Vabariigi põhiseadus jõustus selle rahvahääletusel – 28. juunil

1992.a – vastuvõtmisele järgnevast päevast ning ei oma tagasiulatuvat jõudu. Seega tuleb jätta

tähelepanuta apellandi viited enne põhiseaduse jõustumist toimunud põhiseaduslike õiguste

rikkumisele. Nii ei saanud kellegi põhiseaduslikke õigusi rikkuda EV Ülemnõukogu 23. jaanuari

1992.a otsus, millega tunnistati Eesti Vabariigi omandiks endise NSV Liidu relvajõudude

struktuuriüksuste halduses olevad hooned, rajatise, relvastus, lahingutehnika, varustus ja muu vara,

mis asus Eesti Vabariigi territooriumil.

12(12)

59. Asjas ei oma tähtsust käsitlused igamisest. Igamise võimaluse sätestas vallasomandi tekkeviisina

01. detsembril 1993.a jõustunud asjaõigusseadus ning vastavalt AÕS RakS §-le 7 algab enne seda

tähtpäeva omandatud valduse suhtes igamistähtaja kulgemine 1993. aasta 1. detsembrist. Samas ei

kuulu igamine AÕS § 110 alusel kohaldamisele vara puhul, mis on riigi omandis riigivõimu

teostamise

akti

alusel.

Käesoleval

juhul

tekkis

Eesti

riigi

omand

vaidlusalusele

soomustransportöörile käesoleva otsuse p-s 54 märgitud õigusaktide alusel.

60. Nõustudes

linnakohtu

poolt

tuvastatuga,

et

Eesti

Vabariigil

tekkis

vaidlusaluse

soomustransportööri suhtes omandiõigus ning välismaistel juriidilistel isikutel puudus õiguslik alus

riigi varaga tehinguid teha, ei pea kolleegium vajalikuks analüüsida nõudeõiguse üleminekut

Enest’ilt apellandile Enest’i põhikirja alusel. Kuna Enest’il endal soomustransportööri väljanõudmise

õigust ei tekkinud, ei saanud selline nõudeõigus temalt kellelegi üle minna ei nõude loovutamise ega

Enest’i likvideerimise käigus. Seda seisukohta ei muuda ka käsitlus, mille kohaselt tuli Enest’i vara

omanikuna käsitada J. N., kuna samuti nagu Enest’il ei tekkinud soomustransportööri omandit ka J.

N. 61. Pooled taotlesid teineteiselt apellatsioonimenetluses kantud õigusabikulude väljamõistmist.

Vastavalt Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-le 3

kohaldatakse enne nimetatud seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul menetluskulude

jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut.

Tulenevalt kuni 31.12.2005.a kehtinud TsMS § 62 lõigetest 1 ja 8 jäävad apellatsioonkaebuse

mitterahuldamise korral apellandi kohtukulud tema enda kanda. Vastustaja palus apellandilt välja

mõista õigusabikulud summas 32 676,60 krooni. Seejuures nähtub taotlusele lisatud arvetest, et

vastustaja on kandnud apellatsioonimenetluses õigusabikulu summas 15 543,- krooni (12 125,70 +

3417,30). Kolleegium leiab, et arvestades asja mahtu ja keerukust ning linnakohtu poolt vastustaja

kasuks välja mõistetud õigusabikulu summas 32 676,60 krooni on TsMS § 61 lg 1 p 1 alusel

põhjendatud mõista apellandilt vastustaja kasuks välja täiendavalt 7000.- krooni apellatsiooniastme

õigusabikulude katteks.

Kohtunikud:

M. Klaar

U. Loonurm

K. Kullerkupp