3-06-46/5 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lilianne Aasma, Kaire Pikamäe ja Ivo Pilving Määruse tegemise aeg ja koht

30. jaanuar 2006, Tallinn Haldusasja number 3-06-46 Haldusasi

E. A. kaebus ÕVVTK Pärnu maakonnakomisjoni 08.09.2003 ja 28.10.2003 otsuste tühistamiseks ning 25.08.1997 otsuse nr 30 muutmiseks kohustamiseks Vaidlustatud kohtulahend Pärnu Halduskohtu 09.12.2005 määrus haldusasjas nr 3- 158/2005 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

E. A. erikaebus

RESOLUTSIOON

Tühistada Pärnu Halduskohtu 9. detsembri 2005 määrus haldusasjas nr 3-158/2005 E. A. kaebuse esitamise tähtaja ennistamise taotluse rahuldamata jätmise ja menetluse lõpetamise osas ning teha selles osas uus määrus.

Rahuldada E. A. taotlus ja ennistada kaebuse esitamise tähtaeg.

Saata asi E. A. kaebuse osas halduskohtule menetluse jätkamiseks.

Rahuldada E. A. erikaebus.

EDASIKAEBAMISE KORD

Ringkonnakohtu määruse peale võib edasi kaevata Riigikohtusse 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest. Määruskaebus esitatakse määruse teinud ringkonnakohtu kaudu.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

E. A. ja E. esitasid avaldused Audru vallas Saarde külas asunud talu krunt nr , kinnistu nr maa tagastamiseks.

ÕVVTK Pärnu maakonnakomisjoni 25.08.1997 otsusega nr 30 loeti tõendatuks, et Audru vallas asuva 5,87 ha suuruse kinnistu omanik oli J. A. ning tunnistati maa suhtes omandireformi õigustatud subjektideks E. A. ja E. kumbki ½ ulatuses.

3-06-46

2(4) Audru Vallavalitsuse 25.06.2003 korraldusega nr 275 määrati E. A-le kompensatsioon 2,935 ha õigusvastaselt võõrandatud maa eest ja 28.04.2003 korraldusega nr 170 määrati E. le kompensatsioon 2,935 ha õigusvastaselt võõrandatud maa eest.

E. A. esitas 28.07.2003 ja 14.10.2003 ÕVVTK Pärnu maakonnakomisjonile avaldused, milles taotles komisjoni 25.08.1997 otsuse nr 30 muutmist, sest tema hinnangul oli õigusvastaselt võõrandatud kinnistu 3,78 ha võrra suurem kui otsuses tuvastatud.

08.09.2003 vastuses teatas ÕVVTK Pärnu maakonnakomisjon, et komisjon arutas 04.09.2003 tema taotlust ja jättis 25.08.1997 otsuse muutmata. Komisjon leidis, et 1939. a põllumajandusloenduse käigus koostatud talundilehte ei ole Vabariigi Valitsuse 28.08.1991 määrusega nr 161 kinnitatud „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra“ p-s 21 nimetatud ja seepärast ei saa õigustatud subjektiks tunnistamisel võtta aluseks seal sisalduvaid andmeid.

28.10.2003 vastuses teatas ÕVVTK Pärnu maakonnakomisjon, et komisjon arutas 22.10.2003 tema taotlust ja jättis 25.08.1997 otsuse muutmata. Komisjon leidis, et taotleja poolt esitatud täiendavad dokumendid ei tõenda J. A. omandiõigust maatükkidele Vahetuseks nr ja Heinamaa nr A-, kuna neil maaüksustel puudub kinnistu number, st need on kinnistamata. Kinnistamata maaüksusi kasutati nn kasutusõiguse alusel. Maa kasutamise eest maksid kasutajad maa omanikule renti, seega oli tegemist rendimaaga.

17.02.2004 halduskohtule esitatud kaebustes palusid E. A. ja E. kohustada Pärnu Maavalitsust andma välja otsus nende tunnistamiseks omandireformi õigustatud subjektideks endise talukoha nr lahustükkide 0,99 ja 2,79 ha osas.

Pärnu Halduskohtu 30.04.2004 otsusega jäeti kaebused rahuldamata.

Tallinna Ringkonnakohtu 29.06.2005 otsusega tühistati halduskohtu otsus ja asi saadeti samale kohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus tõlgendas kaebuse esitajate taotlusi ning juhtis halduskohtu tähelepanu vajadusele kontrollida kaebuse tähtaegsust ja kaebetähtaegade möödalaskmise korral selle põhjusi.

28.11.2005 esitas E. A. kaebuse esitamise tähtaja ennistamise taotluse ja leidis, et tähtaeg on mööda lastud mõjuvatel põhjustel, sest maakonnakomisjoni 08.09.2003 ja 28.10.2003 otsustes ei olnud märgitud, kas ja millisel viisil ning millise tähtaja jooksul on õigus otsuseid vaidlustada. Kaebaja palus arvestada tema vanust ja vastavate kogemuste puudumist.

ÕVVTK Pärnu maakonnakomisjon leidis, et tühistamiskaebused on esitatud pärast omandireformi aluste seaduse (ORAS) § 19 lg-s 1 ettenähtud tähtaja möödumist. Vaidlustatud otsustuste näol ei ole tegemist otsustega, vaid vastuskirjadega, millele vastamisel lähtuti märgukirjade ja selgitustaotluste vastamise seadusest ja seetõttu puudus ka vaidlustamisviide.

Pärnu Halduskohtu 09.12.2005 määrusega jäeti E. A. ja E. kaebuse esitamise tähtaja ennistamise taotlused rahuldamata ning lõpetati asja menetlus halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 12 lg 3 alusel. ÕVVTK Pärnu maakonnakomisjon uuendas kaebaja avalduse alusel haldusmenetluse ning jättis 08.09.2003 ja 28.10.2003 kirja vormis otsustega oma 25.08.1997 otsuse nr 30 muutmata. Kaebajad vaidlustasid otsused kohtus 17.02.2004 ehk enam kui kuu aega ettenähtust hiljem. Kui lähtuda 1997. aasta otsusest, siis on vaidlustatava haldusakti vastuvõtmisest möödas ligi kuus ja pool aastat ning tõusetub õiguskindluse küsimus.

3-06-46

3(4) Kohtupraktika on tunnistanud mõjuvateks põhjusteks asjaolusid, mis polnud sõltuvuses tahtest. Kaebajad ei nimetanud selliseid asjaolusid, millest saaks järeldada, et tähtaja möödalaskmine oli vältimatu. Ainuüksi vanuse fakti ei saa pidada mõjuvaks põhjuseks olukorras, kus vanus ei ole takistanud taotluste ja nendega seonduvate dokumentide esitamist. Omandireformi vaidluse puhul on seadusandja jätnud vaidlustamiseks niigi pikema perioodi, kui seda on üldine 30-päevane tähtaeg ja antud juhul on see selgelt ületatud. 08.09.2003 otsuse puhul pöördus kaebaja teistkordselt maakonnakomisjoni poole ja komisjon arutas taotlust uuesti. See viitab asjaolule, et kaebaja pidi olema üldistest vaidlustamise võimalustest teadlik.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES

E. A. erikaebuses paluti tühistada määrus ja ennistada kaebuse esitamise tähtaeg. Vastustaja oleks pidanud vaidlustatud otsustes viitama nende vaidlustamise korrale. Kohus lähtus ekslikult ÕVVTK Pärnu maakonnakomisjoni 25.08.1997 otsusest nr 30 ja jättis tähelepanuta, et vastustaja uuendas haldusmenetluse 2003. a tehtud otsustega. Kohus oleks pidanud arvestama kaebuse esitaja vanust ja kogemuste puudumist mõjuvate põhjustena, mis takistasid tal õigeaegselt oma õigusi kaitsta. Kohtu seisukoht, et kaebaja oli võimeline esitama taotlust ja teisi dokumente ei tõenda veel asjaolu, et kaebaja oleks võimeline kaitsma oma rikutud õigusi haldusmenetluses, sh kohtus. Antud asjas tähtaja ennistamine ei riku õiguskindluse printsiipi, kuna kaebaja ei soovi maa tagastamist vaid selle kompenseerimist. Samuti ei ole õiguskindluse printsiibi eesmärgiks tagada ebaseaduslike haldusaktide kehtima jäämine.

ÕVVTK Pärnu maakonnakomisjoni kirjalikus vastuses paluti jätta erikaebus rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

E. A. soovis ÕVVTK Pärnu maakonnakomisjoni 25.08.1997 otsuse nr 30 muutmist ja pöördus vastavate taotlustega haldusorgani poole, kuid ei saavutanud soovitud eesmärki.

Ringkonnakohus tõlgendas 29.06.2005 otsuses kaebajate taotlusi ja leidis, et kaebajate tegelikuks tahteks on kohustada ÕVVTK Pärnu maakonnakomisjoni muutma 25.08.1997 otsust nr 30 ja tunnistama neid omandireformi õigustatud subjektideks ka vaidlusaluste lahustükkide suhtes. Seega on tegemist kohustamiskaebusega, mille rahuldamisel tuleb tühistada ka ÕVVTK Pärnu maakonnakomisjoni 08.09.2003 ja 28.10.2003 keelduvad otsused.

ORAS § 19 lg 1 kohaselt on halduskohtusse pöördumise tähtaeg õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise käigus tehtud otsuste peale kaks kuud, arvates päevast, millal isik sai teada tema õigusi rikkuvast otsusest.

Käesolevas asjas on E. A. pöördunud haldusorgani poole sama nõudega kaks korda ja haldusorgan on mõlemal korral keeldunud muutmast varasemat haldusakti.

Haldusorgani poole korduva pöördumise puhul on Riigikohtu halduskolleegium võtnud seisukoha 16.12.2004 kohtumääruses nr 3-3-1-80-04, märkides punktis 11, et „kui maksuhaldur on seisukohal, et haldusmenetluse uuendamiseks puudub alus, siis peab ta menetlema maksukohustuslase pöördumist tavalise märgukirjana ning vastama maksukohustuslasele kirjaga, milles selgitatakse, et menetluse uuendamiseks puudub alus ja taotlus jäetakse läbi vaatamata. Kui maksukohustuslase taotluses esitatud andmed või seisukohad ajendavad

3-06-46

4(4) maksuhaldurit haldusakti muutma või kehtetuks tunnistama, siis uuendab maksuhaldur haldusmenetluse. Sarnast seisukohta haldusmenetluse seaduse (HMS) tõlgendamise kohta on Riigikohtu halduskolleegium väljendanud oma 10.11.2004 kohtuotsuses asjas nr 3-3-1-36-04. Eeltoodust tulenevalt on Riigikohus seisukohal, et kui haldusorgan vaatab menetlusosalise korduva taotluse läbi ja annab välja uue haldusakti või muudab varasemat, siis tuleb HKMS § 9 lõikes 2 sätestatud halduskohtusse pöördumise tähtaega arvutada alates viimase haldusakti kättetoimetamisest menetlusosalisele.“

Arvestades eeltoodut ja asjaolu, et ÕVVTK Pärnu maakonnakomisjoni vastustes anti hinnang kaebaja esitatud tõenditele ja põhjendati täiendavalt, miks uued tõendid ei tõenda vaidlusaluste maatükkide kuulumist kinnistu nr 588 endisele omanikule J. A-le, tuleb asuda seisukohale, et haldusorgan ei ole keeldunud menetluse uuendamisest ja jätnud kaebaja taotlusi läbivaatamata, vaid on kaebaja pöördumiste alusel uuendanud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise menetluse, vaadanud mõlemad pöördumised sisuliselt läbi ja jätnud kaebaja taotlused rahuldamata. Seetõttu ei saa maakonnakomisjoni vastuseid kaebaja pöördumistele käsitleda märgukirjadele vastamisena, vaid oma varasema otsuse muutmisest keeldumise otsustena.

Järelikult tuleb tähtaega kaebusega halduskohtusse pöördumiseks arvata ÕVVTK Pärnu maakonnakomisjoni 28.10.2003 otsuse kättesaamisest. Sõltumata sellest, mitme päeva pärast E.

A. ÕVVTK Pärnu maakonnakomisjoni 28.10.2003 otsuse kätte sai, on kaebus 17.02.2004 esitatud halduskohtule pärast kaebetähtaja möödumist.

ÕVVTK Pärnu maakonnakomisjon on käsitanud oma otsuseid ekslikult vastuskirjadena ning jätnud seetõttu tegemata viite otsuste vaidlustamise võimaluste, koha, tähtaja ja korra kohta. HMS § 57 lg 3 kohaselt võib vaidlustamisviite puudumist pidada haldusakti vaidlustamise tähtaja möödalaskmise mõjuvaks põhjuseks, kui tähtaja möödalaskmine on tingitud vaidlustamisviite puudumisest. Arvestades kaebuse esitaja kõrget vanust ja õigusteadmiste puudumist ei ole ringkonnakohtu hinnangul alust kahelda selles, et käesoleval juhul on kaebuse esitamine pisut enam kui kuu aega ettenähtust hiljem tingitud just vaidlustamisviite puudumisest. Kaebuse esitaja ei ole kaebuse halduskohtusse esitamise võimaluse väljaselgitamisega viivitanud ebamõistlikult kaua.

Halduskohtu määrus E. A. kaebuse esitamise tähtaja ennistamise taotluse rahuldamata jätmise ja asjas menetluse lõpetamise osas tuleb tühistada ning rahuldada E. A. kaebuse esitamise tähtaja ennistamise taotlus.

Halduskohus saab asja sisulisel läbivaatamisel kontrollida, kas haldusorgani otsused, millega keelduti E. A. taotluste rahuldamisest, on õiguspärased või mitte. Määravat tähtsust ei ole asjaolul, et haldusorgan on vormistanud vastused kirjadena, mitte haldusaktidena. Kui halduskohus jõuab järeldusele, et E. A. taotluste rahuldamisest keelduti ebaõigesti, siis tuleb haldusorganit kohustada esialgset otsust (ÕVVTK Pärnu maakonnakomisjoni 25.08.1997 otsust nr 30) uuesti läbi vaatama ja kaaluma selle muutmist.

Kaire Pikamäe Ivo Pilving Lilianne Aasma