2-03-476/3 · Tallinna Ringkonnakohus

2-2/1612/05

Kohus

Kohtukoosseis

Otsuse tegemise aeg ja koht

Tsiviilasja number

Tsiviilasi

Vaidlustatud kohtulahend

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Menetluse liik

RESOLUTSIOON

Kohtukulude jaotus

Edasikaebamise kord

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Tallinna Ringkonnakohus

Eesistuja Kai Kullerkupp, liikmed Margo Klaar ja Ülle Jänes

01. detsember 2005.a, Tallinn

2-2/1612/05

OÜ E. hagi V. S. vastu töölepingu lõpetamisest etteteatamise

tähtajast mittekinnipidamise eest hüvitise nõudes summas

2207,15 krooni

Harju Maakohtu 11. juuli 2005.a otsus tsiviilasjas nr 2/1-1018/03/05

V. S. apellatsioonkaebus

Kirjalik menetlus

1. Jätta muutmata Harju Maakohtu 11. juuli 2005.a otsuse

lõppjäreldused, arvestades motiivide osas ka ringkonnakohtu

otsuse põhjendustes märgitut.

2. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

Apellatsioonimenetluse kohtukulud jätta apellandi enda kanda.

Otsuse peale võib edasi kaevata Riigikohtule 30 päeva jooksul

otsuse ärakirja kättesaamisest Tallinna Ringkonnakohtu kaudu

Hageja nõue ja põhjendused

1. 11. septembril 2003.a esitatud hagis palus hageja mõista kostjalt TLS § 84 lg 2 alusel hageja

kasuks välja 14 327,58 krooni hüvitisena töölepingu lõpetamisest etteteatamise tähtaja mittejärgimise

eest. Hiljem vähendas hageja nõuet 2207,15 kroonini.

2. Kostja töötas hageja juures farmitöölisena 03. septembril 2001.a sõlmitud tähtajatu töölepingu

alusel. Töö seisnes töölähetustel Soome Vabariigis karusloomafarmides hooajatööde tegemises. 06. mail

2003.a, kui kostja oli töölähetuses Soomes, katkestas hageja lepingu tellijaga ning teatas töötajatele, et

töölähetus selles farmis lõpeb. Samal päeval esitas kostja hagejale avalduse töölepingu lõpetamiseks

töötaja algatusel alates 06. maist 2003.a. Järgmisel päeval kostja tööle ei ilmunud ja hageja lõpetas 07.

mai 2003.a juhataja otsusega töölepingu kostjaga alates 07. maist 2003.a seoses kostja tööle

mitteilmumisega.

3. Hageja leidis, et kuna kostja ei lahkunud koos hagejaga töölähetuse sihtkohaks olevast farmist

ja ei tulnud koos teiste hageja töötajatega uude kohta, siis rikkus kostja töölepingu lõpetamisest

etteteatamise tähtaega ning sellest tulenevalt on hagejal õigus nõuda kostjalt etteteatamistähtaja

mittejärgimise eest hüvitist. Kostja esitas 06.05.2003.a hageja esindajale avalduse töölepingu

lõpetamiseks alates 06.05.2003.a. Hageja esindaja tegi sellele kande, et nõustub lepingu lõpetamisega

alates 06.06.2003.a, st peale seadusest tuleneva 1-kuulise tähtaja möödumist. Kostja sellele ei

reageerinud ja jäi edasi tööle eelmisesse lähetuskohta.

Kostja vastuväited ning vastuhagi

4. Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja leidis, et tööleping lõpetati

hageja algatusel. Kostja esitas avalduse töölepingu lõpetamiseks alates 06.05.2003.a, kuid hageja seda ei

rahuldanud. Seega ei saavutanud pooled kokkulepet töölepingu lõpetamises. Lepingu lõpetas hageja oma

otsusega 07.05.2003.a alates samast kuupäevast, kuna kostja tööle ei ilmunud. Hageja viited TLS §-le 84

on põhjendamatud, kuna säte paikneb TLS 5. ptk 2. osas, s.o seaduse jaotises, mis reguleerib töölepingu

lõpetamist töötaja algatusel, mida ei toimunud. Kostja ei viibinud välislähetuses kauem, kui töö

tegemiseks vajalik. Arvestada ei saa hageja poolt esitatud käskkirju töölähetuste kestuse kohta, kuna

kostja neid näinud ei ole ja ka tunnistajate ütluste kohaselt olid töölähetused tegelikkuses algselt

kavandatust pikemad.

5. Kui tööleping loetakse siiski lõpetatuks töötaja algatusel, tuleb hageja nõue rahuldada vaid ühe

päeva ulatuses, kuna hageja lõpetas lepingu kostjaga juba 07.05.2003.a ning vaidlus puudub selles, et

kostja viimane tööpäev oli 06.05.2003.a.

6. Kostja esitas vastuhagi, milles palus välja mõista hagejalt saamata jäänud töötasu 37 927,40

krooni ja tööraamatu kinnipidamise eest 13 162,50 krooni.

7. Pooltevahelise lepingu kohaselt oli kostja palgaks miinimumpalk, mille suurus ajavahemikul

03.09.1002.a kuni 31.12.2001.a oli 1600,00 krooni, ajavahemikul 01.01.2002.a kuni 31.12.2002.a

1850,00 krooni ja alates 01.01.2003.a 2160,00 krooni. Vastavalt lepingule oli kostja töökohaks Vihula

vald Lääne-Virumaal, kuid töö oli seotud välislähetustega. Töölähetuste arvestamisel lähtub kostja talle

passi tehtud piiriületusmärgetest ja ei arvesta hageja poolt esitatud käskkirju. Töösuhte kestel viibis kostja

välislähetuses kokku 406 päeva, mille eest tööandja pidanuks vastavalt Vanariigi Valitsuse 22.12.2000.a

määrusele nr 453 tasuma päevaraha 350,00 krooni päevas, s.o kokku 142 100,00 krooni. Selles ulatuses

hageja kostjale väljamakseid teinud ei ole. Töösuhte kestel on hageja tasunud kostjale kokku 94 700,00

krooni ja 365,00 eurot, mida tuleb lugeda välislähetuse päevarahadeks. Seega ei ole hageja täitnud oma

kohustust maksta kostjale töötasu. Ajavahemiku 03.09.2001.a kuni 07.05.2003.a eest võlgneb hageja

kostjale töötasuna kokku 37 927,40 krooni.

8. TLS § 74 lg 2 kohaselt peab tööandja andma tööraamatu töötajale koos lõpparvega samal päeval

või sellekohase nõude esitamise päeval. Töölepingu lõppedes hageja kostjale tööraamatut ei väljastanud.

07.11.2003.a ja 11.12.2003.a saatis kostja hagejale kirjaliku nõude väljastada talle tööraamat. Hageja

väljastas kostjale tööraamatu postiga 16.03.2004.a, s.o alles pärast kostja poolt hagiga kohtusse

pöördumist. Sellega seoses nõuab kostja hagejalt hüvitist ajavahemiku eest alates kirjaliku nõude

esitamisest hagejale 08. novembril 2003.a kuni tööraamatu üleandmiseni 16. märtsil 2004.a, s.o 130

päeva eest. Kostja keskmiseks päevapalgaks oli 101,25 krooni ning hüvitise kogusumma on seega 13

162,50 krooni.

Hageja seisukoht kostja vastuväidete ning vastuhagi kohta

9. Hageja ei tunnistanud kostja vastuväiteid hagile. Hageja ei lõpetanud töölepingut kostjaga

poolte kokkuleppel, vaid seoses kostja poolt töölepingu lõpetamisega, millest teatas kostja oma

2 (10)

avalduses ja mida kinnitas oma tegevusega, kui ei tulnud ära töölähetusest ning jätkas töötamist hageja

endise tellija juures.

10. Hageja ei tunnistanud ka vastuhagi. Hageja on kostjale tasunud kõik tasumisele kuulunud

summad. Tehtud väljamakseid tõendab hageja kostja pangaväljavõtte ning sularaha väljamakseid

tõendavate kassa väljamineku orderite ja palgalehtedega. Lähetustasude maksmisel lähtus hageja

käskkirjadest, mille alusel kostja töölähetusse saadeti.

11. Tööraamatu kinnipidamise eest hüvitise nõuet hageja ei tunnista, kuna kostja ei esitanud hagejale

tööle asudes ega ka hiljem oma tööraamatut, samuti ei teavitanud tööandjat töösuhte kestel vajadusest

vormistada kostjale uus tööraamat. Tööraamatu väljastamist hakkas kostja taotlema peale hagimaterjalide

kättesaamist ilma, et tal tööraamatut vaja oleks olnud. Nõue on esitatud pahatahtlikult.

Esimese astme kohtu otsuse põhjendused

12. Harju Maakohtu 11. juuli 2005.a otsusega rahuldati OÜ E. hagi V. S. vastu töölepingu

lõpetamisest etteteatamise tähtaja mittejärgimise eest hüvitise nõudes summas 2207,15 krooni. Samuti

rahuldati osaliselt V. S. vastuhagi OÜ E. vastu saamata jäänud palga ja tööraamatu kinnipidamise eest

hüvitise nõudes summas 1015,00 krooni. Hagi ja vastuhagi nõuete rahuldatud osas tasaarvestamise

tulemusena mõisteti kostjalt hageja kasuks välja 1192,15 krooni.

13. Maakohus leidis, et tööleping lõpetati kostja (töötaja) algatusel. Kostja esitas avalduse töölepingu

lõpetamiseks taotledes töölepingu kohest lõpetamist, juba järgmisel päeval jätkas kostja tööd uue lepingu

alusel uue tööandjaga. Seega ei allunud kostja enam hageja kui tööandja korraldustele; lahkus töölt

omavoliliselt ning järelikult katkestas tema töösuhte hagejaga. Töölepingu lõpetamiseks poolte

kokkuleppel pidanuks hageja kirjalikult nõustuma kostja avalduses sisaldunud ettepanekuga. Hageja seda

ei teinud, vaid nõudis TLS § 84 lg 2 sätestatud etteteatamistähtaja järgimist. Hageja otsus kostjaga

töölepingu lõpetamise kohta 07. maist 2003.a põhines kostja poolt lepingu reaalsel lõpetamisel ning

hagejal jäi üle vaid sedastada olukord ning sellest tulenevalt lõpetada leping vastavalt TLS § 73 lg 3.

Kuna töölepingu lõpetas kostja enne etteteatamistähtaega, on põhjendatud hageja nõue saada hüvitist TLS

§ 84 lg 2 alusel summas 2207,15 krooni.

14. Kostja nõude hagejalt tööraamatu kinnipidamise eest hüvitise väljamõistmiseks jättis maakohus

rahuldamata põhjendusel, et nõude esitamine kostja poolt oli vastuolus heas usus tegutsemise

põhimõttega. Kostja jättis täitmata oma õigusaktidest tuleneva kohustuse anda hagejale oma olemasolev

tööraamat ning ei esitanud hooletult hagejale oma selget nõuet väljastada talle tööraamatu duplikaat.

Esitatud asjaoludel on kostjal formaalne nõue hageja vastu tööraamatu kinnipidamise eest keskmise palga

osas. Töölepingu lõpetamisel 07.05.2003.a hageja kostjale tööraamatut ei väljastanud, kuna kostja viibis

sel ajal töölähetuses. Kostja pöördus hageja poole nõudega väljastada talle tööraamat kirjaga

07.11.2003.a, mille hageja sai kätte 08.11.2003.a. Hageja väljastas tööraamatu kostjale alles

16.03.2004.a., millest tulenevalt kostjal on TLS § 119 lg 1 kohane nõue keskmise palga osas ajavahemiku

eest 08.11.2003.a kuni 16.03.2004.a. Nõudele hinnangu andmisel tuleb aga arvestada ka poolte eelnevat

käitumist ja sellega seotud asjaolusid. Kostja ei esitanud hagejale tööle asudes oma tööraamatut, mis tal

oli enne hageja juurde tööle asumist olemas. Samas pidanuks kostja tööraamatu tööandjale esitama

tulenevalt tol ajal kehtinud tööraamatu täitmise korra (EV Tööministeeriumi 01.06.1992.a määrus nr 7)

punktist 1.2. Hageja nõudis kostjalt tööraamatut vähemalt korra, kuid kostja jättis tööraamatu esitamata

vaatamata lubadusele seda teha. Nii TLS § 74 lg 2 kui ka eelviidatud tööraamatu täitmise kord (p 4.2)

sätestavad tööandja kohustuse väljastada töötajale tööraamat.

15. Maakohus asus nimetatud õigusnorme ja neist pooltele tulenevaid kohustusi kogumis vaadeldes

seisukohale, et hageja (tööandja) kohustusele väljastada tööraamat vastab kostja (töötaja) kohustus see

tööandjale esitada. Kui kostja ei ole täitnud oma kohustust esitada tööle asumisel tööraamat, ei ole

mõistlik nõuda hagejalt talle üleandmata tööraamatu väljastamist. Eelviidatud tööraamatu täitmise kord

3 (10)

kohustab tööandjat väljastama töötajale ka tööraamatu duplikaati, kuid see eeldab sellekohase sõnaselge

nõude esitamist töötaja poolt. See tähendab, et kostja pidanuks hagejale selgelt teatama, et tal on

tööraamat kadunud või puudub muul põhjusel ning ta soovib, et hageja väljastaks talle tööraamatu

duplikaadi. Sellist nõuet kostja ei esitanud, vaid nõudis oma 07.11.2003.a kirjas „oma tööraamatut“,

millist ta aga tööandjale ei olnud andnud. Ekslik on kostja esindaja seisukoht, et hageja pidi igal juhul

vormistama uue tööraamatu, kui kostja talle seda tööle asudes ei andnud. Sellist kohustust ei tulene

õigusaktidest, samuti on ebamõistlik tööandjalt eeldada, et ta asub omaalgatuslikult vormistama töötajale

uut tööraamatut, kui töötaja on lubanud talle olemasoleva esitada ega ole teatanud sellest, et soovib

duplikaadi väljastamist. Lisaks pidi tööraamatu täitmise korra p 7.1 kohaselt duplikaadi eest tasuma

kostja. Kostja tegutses hoolimatult ja hooletult nõudes hagejalt tööraamatut, jättes ise veendumata selles,

et tal oli tööraamat endal olemas. Kostja kinnitas ka maakohtu istungil, et eelmine tööraamat peaks tal

kodus alles olema, ehkki ta seda välja ei otsinud ega tea selle täpset asukohta.

16. Saamata jäänud töötasu nõude luges maakohus põhjendatuks 1015,00 krooni ulatuses. Kohus

pidas ekslikuks kostja seisukohta, et hageja on maksnud kostjale vaid töölähetuste eest lähetustasu, jättes

aga maksmata kokkulepitud töötasu.

17. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et töölepingu kohaselt oli kostja töötasuks miinimumpalk,

mille suurus oli 2001.a 1600,00 kr kuus, 2002.a – 1850,00 kr kuus ja 2003.a – 2160,00 kr kuus. Kuna

hageja sai kostjale välja maksta töötasu, millelt olid kinni peetud maksud (nn netopalk), pidi hageja

kostjale tasuma ajavahemiku september – november 2001.a eest 1444,00 krooni kuus, detsembri 2001.a

eest (arvestades töötuskindlustuse seaduse jõustumist 01.01.2002) 1432,00 krooni kuus, 2002. aastal

1610,00 krooni kuus ja 2003. aasta eest 1842,00 krooni kuus. Kohus luges tõendatuks, et hageja on teinud

kostjale väljamakseid 115 794,00 krooni ulatuses. Iga kalendriaasta lõpus teostatud aastakokkuvõtete

alusel on kostja hagejale tagastanud kokku 742,00 krooni ettemaksuna saadud summadest. Seega on

töölepingu alusel kostja saanud hagejalt kokku 115 046,00 krooni.

18. Väär on kostja seisukoht, et hageja on maksnud kostjale vaid lähetustasu töölähetuste eest, kuna

maksekorraldustele oli hageja alati märkinud selgituseks „komandeering“. Maksekorralduses märgitud

selgitus ei oma tõenduslikku tähendust ning nõuete väljaselgitamiseks tuleb analüüsida hageja kohustusi

kostja ees ja kõrvutada neid summadega, mille väljamaksmise kohus on tuvastanud. Töölähetustes

viibitud aja arvestamise osas leidis kohus, et tõenduslikku tähendust ei saa omistada kostja passis

olevatele sisse- ja väljasõidu märgetele. Pooled on kinnitanud, et kostja töö hageja juures seisneski üksnes

töölähetustes käimises ning tegemist oli hooajaliste töödega. Seega ei olnud kostja ülejäänud ajal hageja

kui tööandja kontrolli all nagu tavapärase töösuhte puhul ning võis viibida välisriigis ka omal

äranägemisel. Seega tuleb töölähetuste aja määramisel lähtuda hageja poolt koostatud töölähetuse

käskkirjadest, mille kohaselt kostja oli töölähetuses kokku 234 päeva.

19. Kohus luges ebausutavaks kostja väited selle kohta, et talle ei makstud ligi kaheaastase töölepingu

kestel töölepinguga kokkulepitud palka ning lisaks sai ta ka töölähetustasu oluliselt vähem tema enda

poolt arvestatust. Kostja poolt kohtule esitatud arvestuste kohaselt pidanuks ta saama töötasu 37 927,00

krooni ja töölähetustasu 142 000,00 krooni (kokku 179 927,00 krooni), ent kostja väitel maksis hageja

talle ainult 100 400,00 krooni. Oma väidetavaid õigusi asus kostja kaitsma alles 18.03.2004.a esitatud

vastuhagis, s.o kümme .kuud pärast töösuhte lõppu, mis on ebamõistlikult pikk aeg. Vaatamata sellele, et

kostja tugineb hagejalt ettenähtust oluliselt väiksemas ulatuses tasu saamisele, tegi kostja hagejale iga

aasta lõpus ning ka peale töösuhte lõppu tagasimakseid ettemakstud summade osas.

20. Kohus leidis, et töösuhte kestel ajavahemikus september 2001 – mai 2003 kuulus hageja poolt

kostjale töötasuna väljamaksmisele kokku 32 761,00 krooni. Töölähetustasu pidi kostja saama 234 päeva

eest kokku 81 900,00 krooni. Vaidlustatud ei ole asjaolu, et kostjale kuulus väljamaksmisele ka

kompensatsioon kasutamata puhkuse eest summas 1295,00 krooni. Seega kuulus palga (neto) ja

töölähetushüvisena kostjale väljamaksmisele 114 661,00 krooni. Kuna kohus tuvastas, et kostjale oli

4 (10)

välja makstud 115 046,00 krooni, tuleb 385,00 krooni lugeda tasutuks puhkusekompensatsiooni katteks.

Kohus mõistis hagejalt välja tasumata puhkusekompensatsiooni brutosumma 1015,00 krooni.

Apellatsioonkaebuse põhjendused

21. 02. augustil 2005.a esitatud apellatsioonkaebuses leidis kostja (apellant), et maakohtu otsus ei

ole põhjendatud ega seaduslik ning et kohus on rikkunud protsessiõiguse norme ja kohaldanud valesti

materiaalõigust. Apellant palus:

1) tühistada maakohtu otsuse osas, millega rahuldati hageja nõue kostja vastu 2207,15 krooni

nõudes ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata;

2) tühistada maakohtu otsuse osas, millega jäeti rahuldamata vastuhagi tööraamatu

kätteandmisega viivitamise eest 13 162,50 krooni nõudes ja teha uus otsus, millega vastuhagi

rahuldada ja mõista hagejalt kostjale välja 13 162,50 krooni;

3) muuta maakohtu otsust osas, millega mõisteti hagejalt kostjale välja saamata jäänud töötasu

1015,00 krooni ning teha uus otsus, millega mõista hagejalt kostjale välja 37 927,40 krooni.

22. Apellant on seisukohal, et töösuhe lõppes tööandja (vastustaja) algatusel, millest tulenevalt ei ole

võimalik apellandilt hüvitist välja mõista. Vastustaja otsuse (t lk 62) kohaselt ei saanud ta rahuldada

apellandi taotlust töölepingu lõpetamiseks enne 1- kuulise etteteatamistähtaja möödumist, kuna vajalik oli

jätkata töötamist välisriigis. OÜ E. juhataja 07. mai 2003.a otsuse kohaselt vabastati apellant töölt seoses

tööle mitte ilmumisega. Järelikult oli töösuhte lõpetamise põhjuseks apellandi tööle mitteilmumine

(töökohustuste mittetäitmine) ning töösuhte lõpetas vastustaja. Kohus ei ole otsuses selgitanud, miks ta ei

arvesta vastustaja otsuses sõnaselgelt väljendatud tahet, mille kohaselt vastustaja lõpetas poolte töösuhte

seoses apellandi tööle mitte ilmumisega. Tööandjal (vastustajal) oli 2 võimalust – kas aktsepteerida

töötaja avaldust lõpetada töösuhe samast päevast, või seda mitte teha. Käesoleval juhul vastustaja töötaja

soovi töösuhte kohese lõpetamise kohta ei aktsepteerinud. Teise võimalusena sai vastustaja töölepingu

lõpetada omal algatusel TLS § 86 p 6 alusel, kuna apellant ei täitnud töökohustusi.

23. Kui töösuhe oleks lõppenud apellandi algatusel, olnuks töösuhte lõppemise päevaks 06.05.2003.a,

kuid pooltel ei ole vaidlust selles, et töösuhe lõppes 07.05.2003.a. Apellant ei ole avaldanud soovi

lõpetada töösuhe 07.05.2003.a. Vastustajal oli küll õigus vormistada töösuhte lõppemine 07.05.2003.a

(esimene päev, mil töötaja tööl ei olnud), kuid töösuhte lõppemisel pidi olema ka õiguslik alus. Selleks

õiguslikuks aluseks ei saanud olla töötaja avaldus, kuna töötaja ei ole avaldanud tahet lõpetada töösuhe

07.05.2003.a. Kui vastustaja soovinuks lõpetada töösuhte TLS § 79 (töötaja algatus) alusel, siis puudub

mõistlik põhjendus tööandja 07.05.2003.a otsusele (t lk 62), kuna sel juhul olnuks töösuhte lõppemise

aluseks töötaja avaldus ning piisanuks kandest töölepingul.

24. Apellant leiab, et TLS § 73 lg 3, millele maakohus viitas, ei ole käsitatav töölepingu lõpetamise

õigusliku alusena. TLS § 73 on pealkirjastatud „töölepingu lõpetamise vormistamine“ ja see ei käsita

töösuhte lõpetamise sisulisi põhjuseid. Kohus ei ole üheselt mõistetavalt kvalifitseerinud töösuhte

lõppemise õiguslikku alust. Jättes märkimata konkreetse õigusnormi (TLS) jättis kohus täitmata TsMS §

231 lg-st 4 tuleneva kohustuse märkida otsuses seadused, mida kohus kohaldas. TLS ei tunne

kohtuotsuses kasutatud mõisteid „töösuhte katkestamine“ ja „lepingu reaalne lõpetamine“ (kohtuotsuse lk

5), mistõttu ei ole võimalik üheselt mõista kohtu põhjenduste sisu. Kuna töölepingu lõppemine vormistati

07.05.2003.a, lõppes töösuhe nimetatud päeval. Seega ei saanud apellant töösuhet veel 1 kuu jätkata.

Tööandja on kande töölepingusse teinud 07.05.2003.a, mitte TLS § 73 lg 3 kohaselt tagasiulatuvalt.

Apellant ei saanudki jätkata töötamist pärast 07.05.2003.a, kuna tema tööleping oli lõpetatud.

25. Apellant ei nõustu maakohtu seisukohaga tööraamatu kätteandmisega viivitamise nõude osas.

5 (10)

Kohus möönis apellandi formaalset nõuet vastustaja vastu, kuid pidas nõude rahuldamist heas usus

tegutsemise põhimõtte vastaseks. Kohtu arvates tuli nõue jätta rahuldamata, kuna vastustaja ei saanud aru

nõude sisust. Nõustuda ei saa väitega, et apellandi nõue oli ebaselge. Kohus ei ole otsuses märkinud,

milline osa (millised sõnad või sõnade paiknemine) vastustajale saadetud kirjas olid vastustajale ja

kohtule ebaselged. Apellant saatis vastustajale 2 kirjalikku nõuet tööraamatu väljastamiseks ja märkis

teises kirjas, et nõude täitmata jätmise korral pöördub ta vastava nõudega kohtusse. Kuna poolte vahel oli

käimas kohtuvaidlus ja vastustajat nõustas töövaidluses kvalifitseeritud jurist, on ebausutav vastustaja

väide kirja sisust mittearusaamise kohta. Seadusel ei põhine kohtu seisukoht, et nõude täitmise kohustuse

olemasolu või puudumine sõltub isiku võimest nõudest aru saada. Isegi kui lähtuda seisukohast, et

vastustajale esitatud kirjad olid ebaselged, olnuks mõistlik sellest kostjat teavitada ning paluda nõuet

selgitada; seda eriti arvestades käimasolevat kohtuvaidlust, kus on selge, et pooled ei ole suutnud

erimeelsusi kokkuleppel lahendada. Vastustaja pidi olema teadlik nii oma kohustusest tööraamat

apellandile kätte anda kui ka selle kohustuse mittetäitmise õiguslikest tagajärgedest. Oma

hoolsuskohustuse täitmatajätmise korral vastutab vastustaja ka tegevusetuse negatiivsete tagajärgede eest.

26. Tööraamatu täitmise korra p 2.1.5 kohaselt teeb tööandja töölepingu järgi kõik kanded

tööraamatusse hiljemalt ühe nädala jooksul; töölepingu lõpetamise kohta tehakse kanne viimasel

tööpäeval. Korra p 4.4. kohaselt kui töötaja puudub töölepingu lõpetamise päeval, saadab tööandja talle

samal päeval postiga teate tööraamatu väljavõtmise vajaduse kohta. Seega olenemata sellest, kas töötaja

esitas tööle asudes tööraamatu või mitte, tuleb hiljemalt 1 nädala möödudes seada sisse töötaja tööraamat

ning teha sinna kanne tööle asumise kohta. Ka töölepingu lõpetamisel tööraamatu kätteandmise kohustust

ei ole seadusandja sidunud asjaoluga, kas töötaja on tööle tulles esitanud tööraamatu või mitte. Seega on

TLS § 74 lg 2 sätestatud kohustuse täitmine igal juhul tööandja ülesanne ja tööandja ei vabane sellest

kohustusest üksnes seetõttu, et ta ei täitnud Korra p 2.1.5 sätestatud kohustust ja sisse seadnud töötaja

tööraamatut. Apellandile teadaolevalt ei keela ega välista ükski kehtiv õigusnorm töötajal omamast mitut

tööraamatut. Seetõttu on apellant seisukohal, et tema nõue tööraamatu kätteandmisega viivitamise eest

hüvitise saamiseks põhineb seadusel ja on põhjendatud. Apellant juhib tähelepanu asjaolule, et kohus

luges tõendatuks asjaolu, et apellant tunnistas kohtus, et temalt nõuti tööraamatu esitamist ja ta lubas seda

teha. Apellant ei ole kunagi kinnitanud, et temalt tööraamatut nõuti ega seda, et ta tööraamatu esitada

lubas. Kohus tugines apellandi omaksvõtule, mida ei ole kunagi toimunud.

27. Kohus jättis töölähetuse kestuse määratlemisel põhjendamatult tähelepanuta tõendid – apellandi

esitatud passikoopiad ja tunnistajate ütlused. Tõendatud ega usutav ei ole vastustaja väide, et apellant

viibis ka väljaspool lähetuse aega välisriigis oma huvides ega teinud tööd. Vastustaja esitatud käskkirjadel

puudub apellandi allkiri tutvumise kohta, käskkirjade olemasolust ei olnud apellant teadlik. Käskkirju ei

olnud tutvustatud ka vastustaja enda tunnistajatele. Välislähetusse suunamine ja sealt tagasitulek toimus

tööandja initsiatiivil, vastava teate edastas vastustaja apellandile telefoni teel. Apellandil puudus

igasugune huvi viibida omal kulul välisriigis. Tegelikkuses naasis apellant koju koheselt pärast töötamise

lõppu, nagu ta on ka oma ütlustes kinnitanud. Apellandi nimetatud ütluse on kohus jätnud tähelepanuta.

28. Tõendamata ja paljasõnaline on vastustaja väide, mille kohaselt apellant viibis enne ja pärast

lähetust omaalgatuslikult Soomes. Vastustaja tunnistajate R. V., M. K. ja I. L. ütluste kohaselt ei teadnud

nad, millal täpselt apellant Soome saabus ja sealt lahkus. Vastustaja ei ole esitanud ühtki konkreetset, s.o

kuupäevalist väidet apellandi väidetava omaalgatusliku Soomes viibimise kohta, mida oleks võimalik

kohtul kontrollida ja kostjal ümber lükata. Nimetatud umbmäärased ja paljasõnalised väited ei saa olla

vastuhagi rahuldamata jätmise aluseks. Apellant märgib, et tema Soomes viibimist tõendab nii koopia

passist, millest nähtub tema Soomes viibimise aeg, samuti tunnistajate V. K. ja K. S. ning apellandi enda

ütlused, mille kohaselt ei olnud ta töölähetuse välisel ajal Soomes. Kui vastustaja seaduslik esindaja ega

tunnistajad ei teadnud nimetada ühtki

6 (10)

konkreetset juhtu, mil apellant oleks lähetuste vahelisel ajal Soomes viibinud, siis pidanuks kohus

lähtuma teistest tõenditest – apellandi passi koopiatest, apellandi seletusest ja apellandi tunnistajate

ütlustest. Selle asemel, et rajada otsus tõendite hindamisele, on kohus väitnud, et apellandi seisukohad on

ebausutavad.

29. Kuna kohus lähtus apellandi arvates ebaõigest töölähetuse päevade arvust, siis on ekslik ka kohtu

poolt esitatud palgaarvestus. Apellant on seisukohal, et tähtsust ei oma asjaolu, millal apellant oma nõude

esitas. Isikul on oma subjektiivse õiguse realiseerimiseks seaduses sätestatud tähtaeg ning kohtul ei saa

olla ajalisi pretensioone, kui õigused realiseeritakse selle tähtaja piires.

30. Kohus lähtus töölähetuse kestuse määramisel vastustaja poolt koostatud käskkirjadest, kuna kohtu

arvates ei ole usutav, et apellandil jäi suur osa töötasust saamata ja ta nõuab seda 10 kuud pärast töösuhte

lõppemist. Seega tuletas kohus järeldustest ka põhjendused.

Vastustaja seisukoht

31. Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, paludes jätta selle rahuldamata.

Ringkonnakohtu otsuse põhjendused

32. Tsiviilkolleegium leidis, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse

tühistamiseks, kuid täpsustada tuleb otsuse motiive. Ringkonnakohtu otsuse põhjendustes käsitlemata

osas ei korda kohus TsMS § 330 lg 5 alusel maakohtu põhjendusi.

I Töölepingu lõpetamine ning hüvitise väljamõistmine TLS § 84 lg 2 alusel

33. Apellant ei nõustunud maakohtu seisukohaga, mille kohaselt tööleping tuli lugeda lõpetatuks

töötaja (apellandi) algatusel ning leidis, et töölepingu lõpetas tööandja (vastustaja), millest tulenevalt ei

ole võimalik apellandilt mõista välja hüvitist TLS § 84 lg 2 alusel.

34. Kolleegium ei nõustu apellandi väitega, mille kohaselt juhul, kui tööandja lõpetab töölepingu

seoses töötaja mitteilmumisega töökohustuste täitmisele, tuleb tööleping lugeda lõpetatuks tööandja

algatusel. Kui töötaja esitab avalduse töölepingu lõpetamise kohta, kuid lahkub töölt enne seaduses

ettenähtud etteteatamistähtaja möödumist, on tööandjal võimalus valida töölepingu lõpetamise kahe aluse

vahel: 1) tööandja võib lõpetada töölepingu töötaja algatusel ja nõuda vastavalt TLS § 84 lg 2 töötajalt

hüvitist tema keskmise päevapalga ulatuses etteteatamistähtajast puudujääva iga tööpäeva eest; või 2)

tööandja võib lõpetada töölepingu töötajapoolse töökohustuste rikkumise eest TLS § 86 p 6 järgi (s.o

tööandja algatusel), kui see töökohustuste rikkumine vastab TLS §-s 103 sätestatule (mh kui

ennetähtaegselt töölt lahkumist saab vaadelda jämeda töökohustuste rikkumisena).1 Kolleegium leiab, et

valides esimesena nimetatud aluse töölepingu lõpetamiseks (s.o töölepingu lõpetamine töötaja algatusel)

ei ole tööandja seotud töötaja poolt töölepingu lõpetamise avalduses märgitud kuupäevaga. Töötaja poolt

töölepingu lõpetamise avalduses märgitud kuupäevale, millest alates töötaja soovib lugeda töösuhte

lõppenuks, saab omistada õiguslikku tähendust vaid juhul, kui tööandja nõustub töölepingu lõpetamisega

sellest kuupäevast arvates, s.o tööleping lõpetatakse poolte kokkuleppel. Kui aga töösuhet ei lõpetata

kokkuleppel ning töötaja lahkub töölt omavoliliselt enne seaduses sätestatud etteteatamistähtaja

möödumist, ei ole tal õigust määrata ühepoolselt töösuhte lõppemise tingimusi, sh töölepingu lõppemise

aega. Seega oli tööandjal õigus lõpetada tööleping töötaja algatusel ning vormistada töösuhte lõppemine

avalduse saamise päevale järgnevast päevast arvates. Töölepingu lõpetamise aluse valikut tööandja poolt

ei muuda ebaõigeks ka see, et tööandja vormistas töölepingu lõpetamise eraldi juhataja otsusega selle

asemel, et piirduda kandega töölepingul. Seega on maakohtu

I.-M. Orgo, H. Siigur, G.Tavits: Töölepingu seadus. Kommenteeritud väljaanne, Tallinn 1996, lk 91.

7 (10)

otsus õige osas, millega kohus luges põhjendatuks hageja (vastustaja) nõude saada hüvitist TLS § 84 lg 2

alusel summas 2207,15 krooni.

35. Asjakohane ei ole apellandi väide, mille kohaselt maakohus ei ole üheselt mõistetavalt

kvalifitseerinud töösuhte lõppemise õiguslikku alust, rikkudes seega TsMS § 231 lg-st 4 tulenevat

kohustust. Maakohus on otsuse lk-l 5 nimetanud ära kõik kõne alla tulla võivad töölepingu lõppemise

alused koos asjaomaste TLS paragrahvide äramärkimisega; seejärel on kohus asunud seisukohale, et

tööleping lõpetati kostja, s.o töötaja algatusel. Seega nähtub kohtu motiividest selgelt, et kohus pidas

töölepingu lõpetamise alusena silmas TLS § 79. Kohus ei ole ka viidanud TLS § 73 lg-le 3 töölepingu

lõpetamise õigusliku alusena, vaid on käsitlenud TLS § 73 lõiget 3 asjakohasel viisil, s.o töölepingu

lõpetamise vormistamise kontekstis.

II Tööraamatu kinnipidamise eest keskmise palga nõue

36. Maakohus tunnustas kostja kui vastuhageja (apellandi) formaalset nõuet tööraamatu

kinnipidamise eest keskmise palga osas, ent jättis selle lähtuvalt mõistlikkuse põhimõttest rahuldamata

põhjusel, et kostja oli ise käitunud hoolimatult ja hooletult, asudes tööandjalt nõudma oma tööraamatu

väljastamist vaatamata sellele, et ta tööraamatut eelnevalt tööandjale esitanud ei olnud. Ringkonnakohus

peab vajalikuks korrigeerida maakohtu käsitlust, millega omistati töötajale tööraamatu kinnipidamise eest

hüvitise nõudmise õigus sisulistest asjaoludest sõltumata.

37. Tööraamatu kinnipidamisega on tegemist juhul, kui tööandja seaduses sätestatud ajal ei anna

töötajale ettenähtud korras vormistatud tööraamatut. TLS § 74 lg 2 kohaselt on tööandja kohustatud

andma töötajale tööraamatu töölepingu lõpetamise päeval. Kui töötaja töölepingu lõpetamise päeval

tööraamatut vastu ei võtnud, on tööandja kohustatud andma töötajale tööraamatu nõude esitamise päeval.

38. TLS § 119 lg 1 alusel tööraamatu kinnipidamise eest hüvitise väljamõistmine eeldab tööandja

tahtlikku tegevust jätta töötajale tööraamat kätte andmata. Seega on tööraamatu kinnipidamisena käsitatav

töötajale tööraamatu kätteandmisest keeldumine, kui töötaja on esitanud nõude tööraamatu

kättesaamiseks. Käesoleval juhul puudub vaidlus selles, et töötaja (apellant) tööle asudes tööandjale oma

tööraamatut ei esitanud. Järelikult ei saanud hageja kui tööandja keelduda väljastamast töötajale kuuluvat,

eelnevalt vormistatud tööraamatut. Seda, et apellant oleks enne töösuhte lõppemist vastustajalt kui

tööandjalt tööraamatu duplikaadi väljastamist nõudnud, asja materjalidest ei nähtu, ka ei ole apellant

sellele tuginenud.

39. Vaidlus taandub küsimusele, kas tööandja pidi olukorras, kus töötaja ei esitanud talle tööle asudes

tööraamatut, vormistama töötajale omal algatusel uue tööraamatu ning kas töötajal on alust TLS § 119 lg

1 kohaselt nõuda hüvitist niisuguse (teisese) tööraamatu kinnipidamise eest. Kolleegium nõustub

maakohtu põhjendustega selles osas, et tööandja kohustusele väljastada tööraamat vastab põhimõtteliselt

töötaja kohustus see esitada, ning kui töötaja soovib töölt lahkudes saada tööandjalt uue tööraamatu (s.o

tööraamatu duplikaadi), peab ta tööandjale sellekohast soovi selgelt avaldama. Maakohus on oma otsuses

(otsuse lk 7) õigesti leidnud, et kostja nõudis hagejale 07. novembril 2003.a saadetud avalduses (t lk 55)

„oma tööraamatu“ väljastamist, mis viitab soovile saada kätte juba olemasolev tööraamat ega ole

käsitatav töötaja soovina, et tööandja vormistaks talle tööraamatu duplikaadi. Seega on maakohus oma

otsuses piisavalt põhjendanud ka kostja 07. novembri 2003.a kirjas esitatud nõude ebaselgust. Kolleegium

leiab, et oma nõuete piisavalt selge väljendamise kohustus lasub tsiviilõiguste heas usus teostamise

põhimõtte kohaselt nõude esitajal ning arusaamatu või vastuolulise nõude esitamine ei pane teisele

poolele kohustust asuda välja selgitama esitatud nõude võimalikke aluseid.

40. Kolleegium nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ka selles, et õigusaktidest ei tulene tööandja

kohustust vormistada töötajale omal algatusel uus tööraamat, kui töötaja seda tööle asudes ei esitanud ega

ole avaldanud ka soovi uue tööraamatu saamiseks. Nii TLS (§ 20 lg 1) kui selle alusel

8 (10)

kehtestatud tööraamatu täitmise kord (edaspidi Kord, p 1.1.) lähtuvad tööraamatu osas eeldusest, et

tööraamat on töötajale vajalik töölepingu alusel töötamist tõendava põhidokumendina. Sellega seoses võis

kõnealuste sätete kehtestamise ajal eeldada ka töötaja enda otsestest huvidest (nii pensioniõigusliku staaži

kui ka tööstaaži tõendamine) tulenevat initsiatiivi ning koostööd tööandjaga tööraamatuga seotud

küsimuste lahendamisel. Sealhulgas lähtub tööraamatu regulatsioon töötaja enda eeldatavast huvist

esitada tööandjale tööle asudes oma tööraamat, mis omakorda võimaldaks tööandjal täita õigusaktidega

temale pandud kohustusi tööraamatu pidamisel. Kui töötajal endal on aga töösuhte kestel niisugune huvi

puudunud (k.a põhjusel, et tööraamat ei ole talle ei töö- ega pensionistaaži tõendamisel tegelikult vajalik),

ei tulene kolleegiumi arvates seadusest, nagu lasuks kogu tööraamatu pidamisega seotud vastutus täies

mahus tööandjal. Niisuguse vastutuse tööandjale asetamine ei oleks proportsionaalne. Tööandja TLS § 20

lg-st 2 tulenev kohustus pidada tööraamatut kõigi põhikohaga töötajate kohaga ei ole ka vahetus seoses

TLS § § 74 lg-s 2 sätestatuga, mille kohaselt tööandja on kohustatud töölepingu lõpetamisel väljastama

töötajale tööraamatu, s.o TLS § 20 lg-s 2 sätestatu eesmärk ei ole tagada seda, et töölepingu lõpetamisel

oleks tööandjal alati käepärast tööraamat töötajale lahkudes kaasaandmiseks.

41. Eeltoodu põhjal asub kolleegium seisukohale, et käesoleval juhul ei ole tööandja käitumine

käsitatav tööraamatu tahtliku kinnipidamisena, kuna töötaja (apellant) ei esitanud tööle asudes oma

tööraamatut ega avaldanud töösuhte kestel kordagi ka soovi uue tööraamatu vormistamiseks. Seega

puudus apellandil alus nõuda tööraamatu väljaandmist; ta võis nõuda üksnes tööraamatu duplikaadi

väljastamist, mida ta aga tööandjale arusaadaval viisil ei teinud. Toodud asjaoludel ei ole tööandja

tööraamatu duplikaadi väljastamisega süüliselt viivitanud.

42. Maakohtu otsuse põhjendustest tuleb välja jätta väited selle kohta, nagu oleks kostja kinnitanud

temalt tööraamatu nõudmist või võtnud omaks lubaduse tööraamat esitada. Asja materjalidest kostja

sellekohaseid kinnitusi ei nähtu.

III Saamata jäänud palga nõue

43. Apellant nõustus maakohtu seisukohaga, et saamata jäänud töötasu nõude lahendamisel on oluline

määratleda töölähetuses viibitud aeg ning makstud töötasu suurus, kuid leidis, et maakohus on lähtunud

ebaõigest töölähetuse päevade arvust. Hageja (vastustaja) poolt esitatud käskkirjade kohaselt on kostja

(apellant) viibinud töölähetuses 234 päeva, apellandi väitel viibis ta töösuhte kestel töölähetuses kokku

406 päeva, nagu nähtub piiriületusmärgetest tema passis.

44. Kolleegium, hinnates asjaolusid ning tõendeid kogumis, asub seisukohale, et apellant ei ole

tõendanud, et tema viibimine Soome Vabariigis väljaspool vastustaja (tööandja) poolt vormistatud

käskkirju oli seotud tööülesannete täitmisega vastustajaga sõlmitud töölepingu raames. Apellandi passis

sisalduvate sisse- ja väljasõidumärgete põhjal on tõepoolest võimalik tuvastada Soomes viibimise aeg,

kuid passist ei nähtu ega saagi nähtuda Soomes viibimise eesmärk. Seega ei ole üksnes passi väljavõtete

põhjal võimalik teha järeldust, nagu viibinuks apellant Soomes tööandja huvides ka väljaspool

käskkirjades märgitud perioode ning et tööandjal tekkis kohustus tasuda töölähetustasu ka täiendavalt

Soomes viibitud päevade eest. Vaidlust ei ole selles, et töösuhte sisuks oli hooajatööde tegemine ning

apellandi töö vastustaja juures seisnes töölähetustes käimises; väljaspool töölähetusi oli apellant vaba oma

aega sisustama. Seega ei olnud apellandil takistusi viibimaks omal valikul Soomes ka väljaspool seda

aega, mil ta pidi täitma töölepingust tulenevaid töökohustusi. Apellandi väited, mille kohaselt ta ei ole

väljaspool lähetuse aega Soomes viibinud, ei võimalda lugeda tõendatuks, et lähetuste tegelik kestus

vastas sisse- ja väljasõidumärgetele tema passis. Omistades kummagi poole seletustele võrdse kaalu ei ole

kohtul võimalik lugeda asjaolu tõendatuks ainuüksi ühe poole ütluste alusel, kui teine pool on sellele

vastu vaielnud. Ka tunnistajate ütlused ei võimalda teha järeldust, nagu oleks apellant viibinud Soomes

üksnes seoses töölepingust tulenevate tööülesannete täitmisega. Tunnistajate ütlustest (R. V. t lk 97,

M. K. t lk 98, I. L. t lk 100) nähtub vaid, et tunnistajatel ei olnud täpseid andmeid apellandi Soome

saabumise ja sealt lahkumise kohta. Ka on tunnistajad andnud

9 (10)

lahkuminevaid ütlusi Soome saabumise ja sealt lahkumise seoste kohta tööandja poolt etteteatatud

tööaegadega. Kui tunnistaja K. S. (t lk 101) väitel ei esinenud olukorda, kus varem oleks Soome mindud

või sealt hiljem tagasi tuldud, siis tunnistaja M. K. (t lk 98) on kinnitanud, et töölised jäid omal valikul

Soome ka pikemaks ajaks, vahel ka puhkama, ning Soome mineku ja sealt tuleku aeg oli ise valida,

üksnes õigel ajal pidi tööl olema. Kolleegium ei näe alust omistamaks mõne tunnistaja ütlustele suuremat

kaalu võrreldes teise tunnistaja ütlustega. Seega ei kinnita ka tunnistajate ütlused apellandi väiteid, mille

kohaselt kogu tema Soomes viibitud aeg tuleks lugeda tööandja ülesandel töölähetuses viibitud ajaks.

Vastustaja ei pidanud esitama tõendeid selle kohta, millal ja mis asjaoludel apellant viibis Soomes

väljaspool tööandja käskkirjadest nähtuvaid töölähetusperioode, vaid apellant pidanuks ise tõendama, et

töölähetused langesid kuupäevaliselt kokku tema passist nähtuvate sisse- ja väljasõidumärgetega.

Eeltoodust tulenevalt peab kolleegium põhjendatuks võtta töölähetuses viibitud aja arvestamisel aluseks

vastustaja poolt esitatud käskkirjad, kuivõrd nendest nähtuvatel perioodidel töölähetuste asetleidmine

moodustab kummagi poole väidetes n-ö ühisosa ning tuleb seega lugeda tõendatuks.

45. Lisaks eeltoodule leiab kolleegium, et apellandi taotlused saamata jäänud palga nõudes on ka

vastuolulised. Maakohtu otsuse lk 12 on toodud arvestused töösuhte kestel apellandile väljamaksmisele

kuulunud summade kohta (s.o töötasuna kokku 32 761,00 kr ning töölähetustasuna 234 lähetuspäeva eest

81 900,00 kr). Apellant ei ole esitanud tõsiseltvõetavaid vastuväiteid maakohtu otsuses toodud

arvestustele, väites üksnes, et maakohus on töölähetuspäevade arvestamisel ebaõigesti võtnud aluseks

tööandja (vastustaja) poolt vormistatud lähetuskäskkirjad. Samas palub apellant vastustajalt välja mõista

37 927,40 krooni. Kuna taotlust 37 927,40 krooni väljamõistmiseks ei ole apellatsioonkaebuses summa

arvestamise aluste osas täiendatud, järeldab kolleegium, et apellant peab silmas vastuhagis esitatud

arvestust kuupalga alammäära kohta, mida kostja (apellant) oma arvestuste kohaselt töölepingu kestuse

aja eest pidanuks saama. See summa (s.o töösuhte kestel väljamaksmisele kuulunud igakuine

miinimumpalk) ei sõltu aga kuidagi töölähetuses viibitud päevade arvust. Apellant on märkinud, et ta sai

kokkulepitud palgast oluliselt suuremat tasu töölähetuste eest, kuid ei ole seda väidet põhistanud ega

tõendanud, jättes täitmata TsMS § 91 lg-st 1 tuleneva kohustuse tõendada neid asjaolusid, millele

tuginevad poole nõuded ja vastuväited. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, mille kohaselt ei ole

maksekorralduses märgitud selgitus „komandeering“ tõendiks selle kohta, et apellandile maksti üksnes

lähetustasu, mitte aga töötasu. Vastustaja (hageja) selgituste kohaselt sisaldus ülekannetes nii töötasu kui

lähetustasu. Seega on apellant jätnud oma nõude piisavalt põhjendamata.

46. Kolleegium määras jätta rahuldamata vastustaja taotlus võtta asja juurde Tallinna Linnakohtu 19.

mai 2005.a otsus tsiviilasjas nr 2/23-7734/03, kuna nimetatud otsus ei oma käesoleva asja lahendamisel

tõenduslikku väärtust.

47. Apellant taotles vastustajalt enda kasuks kohtukulude väljamõistmist. Kuna maakohtu otsus jääb

lõppjärelduse osas muutmata, puudub alus muutmaks ka maakohtu otsusest tulenevat kohtukulude jaotust.

Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jäävad tulenevalt TsMS § 60 lõigetest 1 ja 8

apellatsioonimenetluse kohtukulud apellandi enda kanda.

Kohtunikud:

Margo Klaar

Ülle Jänes

Kai Kullerkupp

10 (10)