2-04-193/3 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

Tsiviilasi nr 2-2/1581/05

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Tsiviilasja number

Kohus

Kohtukoosseis

Otsuse tegemise aeg

ja koht

Tsiviilasi

Vaidlustatud

kohtulahend

Kaebuse esitaja ja

kaebuse liik

Kohtuistungi

toimumise aeg

Menetlusosalised ja

nende esindajad

2-2/1581/05

Tallinna Ringkonnakohus

Tiit Kollom (eesistuja), Ande Tänav ja Rein Pokk

22.11.2005 Tallinnas

AS B. K. hagi GÜ S., A. F. ja V. F. vastu 88 935 krooni 35

sendi kahju hüvitamiseks ja kostjate kohustamiseks

lõpetama hageja majandustegevusse sekkumine

Tallinna Linnakohtu 28. märtsi 2005 otsus ja 13. mai 2005

täiendav otsus tsiviilasjas nr 2/242-1948/04

GÜ S. apellatsioonkaebused

22. november 2005, Tallinn

Apellandi esindajad A. G. ja J. V.; vastustaja esindajad J. F. ja

M. S.-K.; kostja A. F.

RESOLUTSIOON

Jätta Tallina Linnakohtu 28.03.2005 otsus ja 13.05.2005

täiendav

otsus

muutmata

ja

apellatsioonkaebus

rahuldamata.

Kohtukulude jaotus

Välja mõista GÜlt S. kaks tuhat kaheksasada (2800) krooni

apellatsioonimenetluse õigusabikulu OÜ B. K. kasuks.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtu kaudu

Riigikohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Asjaolud

GÜ S. liikme V. F. kasutuses olid kuni GÜst väljaastumiseni 02.05.2002 ruumid 1136 ja

1137 asukohaga Kärberi 18 Tallinnas GÜ-le S. kuuluval kinnistul. Alates 02.05.2002

kasutab vaidlusaluseid ruume ning on GÜ liige A. F..

Hagiavalduse kohaselt sõlmiti 01.05.1999 V. F. ja hageja vahel rendileping ruumide 1136

ja 1137 rentimiseks. Lepingu sõlmimiseks andis oma nõusoleku ka GÜ S.. Renditud

ruumides tegutses alates 1999. aastast baar "Flint". Hageja leidis, et rendileping on

sõlmitud tema ja V. F. vahel hoolimata sellest, et lepingus on märgitud rentnikuna J. F.,

kes on hageja seaduslik esindaja. Kõik arved on esitatud hageja nimele, samuti on kõik

arved tasunud hageja.

23.04.2002 saatis

V.

F. GÜ-le

S. kirja,

milles

lubas

lõpetada

baari

tegevuse hiljemalt 31.12.2002. V. F. esitas 30.12.2002 GÜ-le S. avalduse,

milles palus mitte lubada baari juurde kõrvalisi isikuid ja hooldustalitust ja palus välja

lülitada vee- ja elektrivarustuse. 11.01.2003 andis GÜ S. välja korralduse nr 1-03,

millega keelati hooldussõidukite ja külastajate juurdepääs baarile.

18.01.2003 kutsus hageja külmunud kanalisatsioonitorude sulatamiseks tehnoabi, kuid

GÜ S. valvur ei lubanud hooldusautol baari juurde sõita. Baari tegevus peatus kuni

07.02.2003.

Hageja

kahju

selle

perioodi

eest

oli

vastavalt

hageja

raamatupidamisarvestusele 5 445,02 krooni. 13.02.2003 vahetas V. F. baari

lukud ja katkestas ruumide elektriga varustamise. Baar ei tegutse alates 13.02.2003 kuni

hagi esitamiseni ning hageja saamata jäänud tulu perioodi 13.02.2003 kuni 31.12.2003

eest on 83 490,33 krooni. Kostjad sekkusid õigusvastaselt hageja majandustegevusse ja

rikkusid renditud ruumide valdust ning tekitasid sellega kahju VÕS § 1045 lg 1 p-de 5

ja 6 tähenduses. Kokku tekkis hageja majandustegevuse seiskumisest kahju 88 935,35

krooni, mille eest kostjad vastutavad VÕS § 137 lg 1 alusel solidaarselt. Kahju

arvestamise aluseks on hageja käive, millest on maha arvestatud tema püsikulud. Hageja

töötas baaris üksinda ning sai tasu kui juhatuse liige, mitte kui baari töötaja, seega ei ole

aruandes

näha

ka

töötasu

kulusid.

Kostja

A. F.,

kes

andis

V. F. volituse renditud ruumide käsutamiseks, vastutus põhineb VÕS § 132 lg-l 1 ja

§ 1054 lg-l 1.

Hageja palus kostjatelt solidaarselt välja mõista 88 935,35 krooni tekitatud kahju

hüvitamiseks ning kohustada kostjaid VÕS § 1055 lg 1 alusel lõpetama hageja

majandustegevusse sekkumine ja teiste toimingute tegemine, mis on suunatud hageja

normaalse majandustegevuse takistamisele.

Kostjad hagi ei tunnistanud ja vaidlesid sellele vastu. GÜ S. vastuväidete kohaselt on

rendilepingu pooled mitte hageja ja V. F., vaid J. F. ja V. F. kui füüsilised isikud. GÜ S.

omab õigussuhteid üksnes V. F.ga, mitte hagejaga. Kostja tegutses V. F. kui ruumide

omaniku juhiste alusel. Kostja arvates on tal omanikuna õigus sulgeda korra pidamiseks ja

probleemide vältimiseks oma territoorium ning keelata kõrvalistel isikutel seal viibimine.

Hageja nõuded tulenevad rendilepingust ning need tuleb esitada rendileandja vastu.

Hageja ei ole näidanud kahju arvestuses ära kõiki püsikulusid.

2(7)

Kostjad A. F. ja V. F. hagi ei tunnistanud ja vaidlesid sellele vastu. V. F.l ei ole

õigussuhteid hagejaga, sest rendilepingu on sõlminud J. F. kui füüsiline isik ja V. F..

Kohtuistungil märkis nimetatud kostjate esindaja, et hageja ei ole kahju tekkimist

tõendanud, kuna 2002. a. raamatupidamisaruanne näitab kasumit. V. F. astus GÜ-st S.

välja ega saanud enam anda hageja kasutusse ruume, mis ei olnud tema valduses.

Rendileping on lõpetatud.

Linnakohtu otsused

Tallinna Linnakohus rahuldas hagi 28.03.2005 otsusega osaliselt ja mõistis kostjatelt AS

B. K. kasuks solidaarselt välja 70 000 krooni. 13.05.2005 täiendava otsusega samas asjas

rahuldas Tallinna Linnakohus hageja teise nõude ning kohustas kostjaid mitte tegema

hagejale takistusi Tallinnas Kärberi 18 asuvate ruumide nr 1136 ja 1137 kasutamiseks ja

valdamiseks vastavalt 01.05.1999 rendilepingule.

Otsuse põhjenduste kohaselt puudub poolte vahel vaidlus selles, et hageja tegutses baari

,,Flint" pidajana GÜ-le S. kuuluvates ruumides 1136 ja 1137 asukohaga Kärberi 18

Tallinnas. Tõlgendades 01.05.1999 rendilepingut vastavalt lepingu poolte tegelikule

tahtele või selliselt, nagu mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma (VÕS § 29 lg

1 ja 5), leidis kohus, et rendileping on sõlmitud hageja kui rentniku ja V. F. kui

rendileandja vahel. J. F. allkirja kõrvale on pandud OÜ B. pitsati jäljend. Arved on

esitatud hagejale, mitte füüsilisele isikule J. F.le, ja kauplemisluba on samuti väljastatud

hagejale. Seega ei ole põhjendatud kostjate vastuväited selle kohta, et hagejal puudub

õigus hagi esitada. Rendileandja õigused ja kohustused on läinud üle A. F.le alates

02.05.2002, mil temast sai GÜ S. liige. V. F. on sellest ajast esindanud A. F.t volikirja

alusel.

Hageja ja V. F. vahel sõlmitud rendilepingu p 4.2.4 järgi on rendileandjal kohustus mitte

sekkuda rentniku majandustegevusse. Lepingu p 5.1.2 järgi on rentnikul õigus majandada

iseseisvalt ning p 5.1.7 järgi õigus määrata ise majandustegevuse suunad. Hageja õigusega

korrespondeerub ka kostja kohustus hoiduda tegevusest, mis takistab hagejal tema õiguste

realiseerimist. V. F. 30.12.2002 avaldusest ja 23.04.2002 garantiikirjast nähtub, et V. F.

on andnud lubaduse likvideerida hageja poolt opereeritav baar ,,Flint". 07.10.2002 on V.

F. esitanud Lasnamäe LOV-le avalduse, milles palutakse mitte pikendada hageja

kauplemisluba. Kohus asub seisukohale, et V. F. selline käitumine on hageja

majandustegevusse sekkumine, mis on käsitletav lepingu rikkumisena. Pärast GÜ

liikmelisuse üleandmist A. F.le tuleb V. F. tegevust käsitleda õigusvastase tegevusena

VÕS § 1045 p 5 ja 6 mõttes.

Hageja esitatud Lavateir AS 18.01.2003 aktist nr 511 nähtuvalt ei lubanud GÜ S. teostada

baari ,,Flint" kanalisatsioonitorude sulatamist. GÜ S. keelas 11.01.2003 korraldusega

juurdepääsu baarile ning 12.02.2003 lülitas V. F. GÜ S. nõusolekul välja baari ,,Flint"

elektrivarustuse. Kohus möönis, et kuigi hageja ja GÜ S. vahel puudub lepinguline

õigussuhe, on viimane õigusliku aluseta takistanud hageja tegevust, sest baari tegevus ilma

elektrivarustuseta, samuti võimaluseta lasta tuua kaupa ning võimaluseta külastajatel ja

teenindavatel sõidukitel baari pääseda, on

3(7)

käsitletav kui hageja seadusliku valduse ja majandustegevuse takistamine VÕS § 1045 p 5

ja 6 mõttes.

Linnakohus asus seisukohale, et hageja majandustegevus seiskus perioodil 18.01.2003

kuni 07.02.2003 pärast seda, kui GÜ S. ei lubanud teostada hagejal kanalisatsioonitrassi

sulatust. Hageja majandustegevus seiskus uuesti 13.02.2003 pärast seda, kui V. F.

katkestas GÜ S. ja teda volitanud A. F. loal baari elektrivarustuse, kusjuures A. F.

tegevust tuleb käsitleda kui rendilepingu rikkumist ning V. F. ning GÜ S. tegevust kui

õigusvastast kahju tekitamist. Kostjad ei ole kohtumenetluse käigus vastavalt VÕS § 1050

lg-le 1 tõendanud, et nad ei ole süüdi kahju tekitamises või et lepingu rikkumine oli

vastavalt VÕS § 103 lg-le 1 vabandatav.

Hageja on esitanud kahju arvestamise alusena oma raamatupidamise tõendid. Kahju

suuruse arvestuslikuks aluseks on hageja võtnud baari eelneva kuue kuu käibe, mille järgi

on keskmiseks päevatuluks 363 krooni. Kostjad ei ole eeltoodud kahju arvutamise viisile

põhimõtteliselt vastu vaielnud. GÜ S. on esitanud üksnes vastuväite, et käibest oleks

tulnud maha arvata ka sellised püsikulud nagu töötasu ning sellelt riigile tasutavad

maksud. Kohus ei pidanud hageja arvestust põhjendatuks, sest ei kommunaalkulude ega

kaupade hinnad ole konstantsed suurused. Hageja arvestuse järgi oleksid kahju suuruse

hindamise aluseks rohkem kui aasta vanused arvandmed, mille olemasolu hageja ei ole

tõendanud.

Vastavalt VÕS § 127 lg 1 on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine

olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju

hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Seega hageja tuleks asetada

olukorda, kus baari tegevus oleks jätkunud. VÕS § 127 lg 6 sätestab, et kui kahju

tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha, otsustab

hüvitise suuruse kohus. On ilmne, et hageja majandustegevus seiskus ning juriidilise isiku

majandustegevuse lõppemisega saabus hagejale kahjulik tagajärg. Kohus leidis, et

mõistlik kahjuhüvitise suurus on 70 000 krooni, mis kuulub kostjatelt väljamõistmisele

solidaarselt, sest kahju on tekkinud kostjate tegevuse koosmõjus.

13.05.2005 täiendavas kohtuotsuses leidis Tallinna Linnakohus, et hageja nõue VÕS §

1055 lg 1 alusel kostjatel hageja õiguste edasise rikkumise keelamiseks on põhjendatud.

Asjas on võimalik hagi täiendava otsusega rahuldada, kuna hageja majandustegevusse

sekkumist arutati kohtuistungil ja 28.03.2005 otsus sisaldab sellekohaseid põhjendusi,

kuid otsuse resolutsioonis on jäänud kohtu seisukoht kajastamata. Hageja käsitles tema

majandustegevusse sekkumisena kostjate poolt takistuste tegemist garaažibokside

kasutamiseks ja valdamiseks rendilepingu alusel ning seesugune tegevus tuleb kostjatel

keelata. Kostjate vastuväited, et hagejal puudub kauplemisluba, ei ole asjakohased.

Avalik-õiguslike lubade olemasolu majandustegevuse läbiviimiseks ei anna kostjatele

õigust takistada hageja juurdepääsu temale rendilepingu alusel kasutada ja vallata antud

ruumidele. Kostja väited rendilepingu lõpetamisest 14.06.2002 on paljasõnalised ja

tõendamata. Ettepanekuid rendilepingu tingimuste muutmiseks ei saa käsitleda

rendilepingu lõpetamisena.

Apellatsioonkaebus

4(7)

Kostja GÜ S. vaidlustas apellatsioonkaebustega Tallinna Linnakohtu 28.03.2005 otsuse ja

13.05.2005 täiendava otsuse täies ulatuses. Tallinna Ringkonnakohtu 20.09.2005

määrusega liideti mainitud apellatsioonkaebused ühte menetlusse tsiviilasja numbriga 2-

2/1581/05. GÜ S. palub tühistada kaevatavad otsused täies ulatuses ja teha asjas uus otsus.

Oma kohtukulud palub apellant jätta vastustaja kanda.

Apellant ei ole nõus hagi rahuldamisega ning peab esimese astme kohtu otsust ebaõigeks.

Apellant selgitas kostjana korduvalt, et temal ei ole õigussuhteid J. F. ega OÜ-ga B. K..

GÜ S. ruumid olid antud GÜ liikme V. F. kasutusse ning GÜ suhtles ainult V. F.ga ja

täitis nimetatud isiku korraldusi seoses ruumide haldamisega. Arved suunati OÜ-le B. K.

samuti V. F. korraldusel. J. F.t teadis GÜ S. kui V. F. abikaasat, kes ei esitanud ühistule

kordagi pretensioone seoses veeavarii likvideerimise või elektrivarustuse katkestamisega.

Elektrivarustuse katkestas 13.02.2003 V. F. isiklikult. Seega apellant ei ole süüdi

väidetavas hagejale kahju tekitamises ega tema majandustegevusse sekkumises (VÕS §

1050 lg 1), sest ta ei teadnud, kes on ruumide rentnik. 01.05.1999 rendilepingust sai GÜ S.

teada alles hagiavaldusest ja on seisukohal, et lepingu on sõlminud füüsilised isikud V. F.

ja J. F.. OÜ B. pitsati jäljend on pandud lepingule hiljem. Linnakohus on ebaõigesti

tõlgendanud lepingut VÕS § 29 lg 1 järgi, sest tulenevalt lepingu sõlmise ajast kohaldub

selle tõlgendamisele TsÜS § 64 lg 1. Lepinguosaliste tegelik tahe oli sõlmida leping

füüsiliste isikute vahel ning OÜ-l B. K., kellele ruumid ebaseaduslikult allrendile anti, ei

ole õigust nõuet esitada. Samuti ei vasta 01.05.1999 leping rendilepingu tunnustele, kuna

on

tasuta.

Apellandi

arvates

kohaldas

linnakohus

kostjate

suhtes

alusetult

solidaarvastutust, kuna kostjad ei tekitanud eeltoodud asjaoludel kahju ühiselt. GÜ S. täitis

ruumide valdaja V. F. korraldusi. Kohtul oleks tulnud kohaldada VÕS 1050 lg 3 ja võtta

hüvitamiskohustuse jagunemisel kahju hüvitamise eest vastutavate isikute omavahelises

suhtes arvesse vastutavate isikute käitumise süülisust ja süü vormi.

Apellant vaidlustas ka hüvitise suuruse määramise kohtu poolt. Kohus ei põhjendanud,

milliste tõendite ja metoodika alusel ta leidis mõistliku hüvitise suuruse 70 000 krooni.

GÜ S. vaidlustas ka hageja hüvitisearvestuse. Kaevatavas otsuses ei ole märgitud, et

kostja GÜ S. esitas juba esimese astme kohtumenetluses vastuväite, et lisaks töötasule

oleks tulnud kahjust maha arvata vara amortisatsioon. Hageja esitatud 2003. a.

käibedeklaratsioonid ei anna informatsiooni hageja saamata jäänud tulust, kuid

käibedeklaratsioonidest nähtuva maha-arvatud käibemaksusumma põhjal on võimalik

arvutada, et kaupade ostmiseks kulutas hageja 2003. a. 119 933 krooni, seega tunduvalt

suurema summa kui ta püsikuludena kahjuarvestuses näitas. Samuti oli hageja 2002. a.

majandusaastal 7 058 krooni kahjumis, mis näitab tulude puudumist.

Apellatsioonkaebuses täiendavale kohtuotsusele tõi kostja GÜ S. esile, et ta ei saanud

hagis väidetud ajavahemiku vältel hageja majandustegevusse sekkuda juba sellepärast, et

hageja oli J. F. renditud ruumid 17.02.2003 vabastanud. Samuti kinnitas hageja

06.04.2005 taotluses kohtule, et temal ei ole majandustegevust ja ta saaks

majandustegevuse taastada, kui kostjad lõpetaksid õigusvastase takistuste tegemise.

Viimane väide on kohut eksitav, sest hagejal ei ole ega saagi olla kehtivat kauplemisluba,

mis lubaks majandustegevust arendada. Kaubandustegevuse seaduse § 34 lg 1 kohaselt

kehtib enne selle seaduse jõustumist väljastatud kauplemisluba mitte

5(7)

kauem kui 2005. aasta 15. aprillini. Selle asjaolu kohta palub apellant vastu võtta Tallinna

Tervisekaitsetalituse tõendi, mida ei saanud varem esitada. Samuti on renditud ruumides

baari tegevuse taastamise takistuseks personali mittevastavus kaubandustegevuse seaduse

§ 4 lg 1 p 2 nõudele ja hageja tegevuse tagajärjel rikutud kanalisatsioon.

Kanalisatsioonitrassi parandamiseks tuleks peatada kogu GÜ S. tegevus, mida ei saa

pidada mõistlikuks.

Vastus apellatsioonkaebustele

Hageja vaidleb GÜ S. apellatsioonkaebustele vastu ja palub jätta need rahuldamata ning

kaevatavad kohtuotsused muutmata. Hageja palub jätta kohtukulud apellandi kanda.

Ringkonnakohtu istung

Istungil palus apellandi esindaja linnakohtu otsused tühistada ja hagi apellandi vastu jätta

rahuldamata apellatsioonkaebustes toodud põhjendustel. A. F. toetas apellatsioonkaebusi.

Vastustaja palus jätta kaebused rahuldamata.

Ringkonnakohtu otsus

Ringkonnakohus leidis, et kaebuse rahuldamiseks puudub alus. V. F. ja A. F. ei ole

linnakohtu otsust ja täiendavat otsust vaidlustanud. Ringkonnakohus nõustub linnakohtu

otsuse põhjendustega apellanti puudutavas osas ja TsMS § 330 lg.5 kohaselt ei pea

vajalikuks neid korrata.

VÕS § 1049 järgi on teise isiku majandus- või kutsetegevuse oluliseks ajaks täieliku või

osalise seiskamise põhjustamine õigusvastane, kui see toimus viisil, mis on vahetult

suunatud isiku majandus- või kutsetegevusse seiskamisele.

Nagu linnakohus tuvastas, pidas hageja vaidlusalustes ruumides baari alates 1999 aastast,

omades selleks lepingu vaidlusaluseid ruume kaudselt valdava GÜ liikmega ning vastavat

kauplemisluba. GÜ sekkus tema majandustegevusse sellega, et keelas 18.01.2003 tehnilise

abi juurdepääsu kinnikülmunud kanalisatsioonitrassi lahtisulatamiseks ning 11.01.2003

korralduse andmisega mistahes külastajate läbipääsu keelamisega baarile, samuti

abiteenistuse juurdepääsu (toimiku lk.16 ja 19); 12.02.2003 laskis GÜ juhatuse esimees V.

F.l katkestada baari elektriühenduse (toimiku lk. 122). Tähendatud tegevus oli suunatud

hageja majandustegevuse seiskamisele ja oli õigusvastane, kuivõrd hageja valdas ruume ja

teostas majandustegevust seaduslikult; temaga sõlmitud rendileping ei olnud üles öeldud

ega ruumide valdus lõpetatud.

Apellandi vabandused, et ruumide valdaja oli V. F. ja apellant täitis üksnes viimase

korraldusi, ei ole arvestavad. Apellant ei saanud mitte teada, et hageja on baari pidaja ning

et selleks ei ole mitte V. F., sest kauplemisluba oli antud hagejale ja GÜ esitas hagejale

arveid baaris tarbitud elektri ja vee ning muude kulutuste hüvitamiseks. Seetõttu ei ole

asjakohased ka apellatsioonkaebuse väited selle kohta, et rendileping oli sõlmitud V. F. ja

J. F. vahel ning et tegemist ei olegi rendilepinguga, kuna see ei näinud ette rendi tasumist.

Õige on linnakohtu järeldus, et apellant ei ole oma süü puudumist tõendanud.

6(7)

Solidaarvastustuse kohaldamine vastab VÕS §-le 137 lg.1, kuivõrd kohus tuvastas, et

apellandi kõrval põhjustas majandustegevuse seiskumise ka teiste kostjate õigusvastane

tegevus. Mis puutub apellandi viitesse VÕS §-le 1050 lg.3, siis selle sätted käivad

solidaarkostjate omavaheliste suhete kohta hüvitamiskohustuse jagamisel ning ei ole

seetõttu antud juhul asjakohane.

Rahalise nõude rahuldamine 70 000 kr. ulatuses vastas antud juhul VÕS §-le 127 lg.6,

kuivõrd kohus tuvastas hagejale kahju tekkimise majandustegevuse seiskamisega, kuid

leidis, et kahju suurust ei ole võimalik täpselt kindlaks teha, mistõttu otsustas hüvitise

kohtu hinnangul mõistlikus suuruses. Tähendatud hinnangut ei ole kolleegiumi arvates

alust apellatsioonkaebuse põhjendustel lugeda ebaõigeks, kuivõrd ei ole usutav baari

pidamine aastate jooksul ilma sellest tulu saamata ning kuivõrd hageja majandustegevus

tähendatud baari pidamisel on olnud takistatud pika aja jooksul.

Kostjate, sealhulgas apellandi kohustamine mitte takistada hagejal vaidlusaluseid ruume

kasutada ja vallata vastab VÕS §-le 1055 lg. 1 sätetele. Apellandi väited, nagu oleks

hageja ruumide valduse lõpetanud, tema kauplemisloa tähtaeg lõppenud ja baari

pidamiseks puudub tal personal, ei ole asjakohased antud vaidluse raames, sest

rendilepingut ei ole lõpetatud, valduse kaitse või omandi kaitse hagi hageja vastu ei ole

esitatud, ja nagu kohus tuvastas, seiskus hageja tegevus baari pidamisel sellele tehtud

õigusvastaste takistuste tõttu, mitte aga valdusest vabatahtliku loobumise või kauplemisloa

tähtaja saabumisega.

TsMS §-de 60 lg.1 ja 61 lg.1 alusel tuleb apellandilt välja mõista 2800 kr. vastustaja

apellatsioonimenetluse õigusabikulu.

Tiit Kollom

Ande Tänav

Rein Pokk

7(7)