2-04-433/3 · Tallinna Ringkonnakohus

Tsiviilasi nr 2-2/1442/05

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Tsiviilasja number

Kohus

Kohtukoosseis

Otsuse tegemise aeg ja

koht

Tsiviilasi

Vaidlustatud kohtulahend

Kaebuse esitaja ja

kaebuse liik

Kohtuistungi toimumise

aeg

Menetlusosalised ja nende

esindajad

2-2/1442/05

Tallinna Ringkonnakohus

Tiit Kollom, (eesistuja), Ande Tänav ja Rein Pokk

06.12.2005 Tallinnas

E.-J. T. avaldus juriidilise fakti tuvastamiseks

Tallinna Linnakohtu 27.06.2005 otsus tsiviilasjas nr

2/22-4015/04

AS M. apellatsioonkaebus

22.11.2005

Apellandi esindaja vandeadvokaat M. M.;

vastustaja E.-J. T.

RESOLUTSIOON

Jätta

Tallinna

Linnakohtu

27.06.2005

otsus

muutmata

ja

AS

M. apellatsioonkaebus

rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtu kaudu

Riigikohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Asjaolud

H. T. esitas Tallinna Linnavalitsusele taotluse tema abikaasa isalt L.-R. T.-lt

õigusvastaselt võõrandatud Koidu tn 46 krundi koos tööstushoonega tagastamiseks

ning tööstushoone sisseseade ja lammutatud elamu kompenseerimiseks.

ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 24.09.2001 otsusega nr 12231 tunnistati Tallinnas

Koidu tn 46, endisel kinnistul nr 121 asunud ehitised ja maa omandireformi objektiks

ja tunnistati endise omaniku lapse abikaasa H. T. kui omandireformi õigustatud

subjekti nõudeõigust nimetatud vara suhtes.

ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 03.06.2002 otsus nr 12407 muutis eelmist ja tunnistas

H. T. nõudeõigust üksnes Tallinnas Koidu tn 46 asuva maatüki suurusega 910 m2

suhtes, mis loeti omandireformi objektiks. Ehitiste suhtes jättis komisjon H. T. taotluse

rahuldamata põhjusel, et ei ole leidnud tõendamist ehitiste kuulumine avalduses

märgitud omanikule L.-R. T.-le. 18.09.1946 kinkelepingust nähtub, et L.-R. T. kinkis

temale kuuluva majavalduse (elamu, tööstushoone ja kõrvalhooned) aadressil Tallinnas

Koidu tn 46 ENSV juures asuvale Töönduslike Kooperatiivide Peavalitsusele. Maa

natsionaliseeriti Riigivolikogu 23.07.1940 deklaratsiooniga.

H. T. suri 06.01.2000. H. T. nõudeõiguse pärijad igaüks 1/3 mõttelises osas on E.-J. T.,

C.R. ja K. T. Pärimisõiguse tunnistus on välja antud 19.03.2003.

E.-J. T. esitas Tallinna Linnakohtule 30.04.2004 avalduse, milles palus ORAS § 6 lg-te

1 ja 4 ning Vabariigi Valitsuse 28.08.1991 määruse nr 161 p 16 mõttes ja alusel

tuvastada juriidiline fakt, et avaldaja vanavanaisa L.-R. T. võõrandas 18.09.1946

sõlmitud kinkelepinguga majavalduse Tallinnas Koidu tn 46 ENSV Ministrite

Nõukogu Töönduslike Kooperatiivide Peavalitsusele otsesest repressiooniohust

ajendatuna.

Avalduse kohaselt oli L.-R. T. Kaitseliidu toetajaliige. Kaitseliidu tegev- ja

toetajaliikmeid loeti aktiivseteks kodanliku korra toetajateks. L.-R. T.-le kuuluvas

majavalduses asus metallitöökoda palgalise tööjõuga. Nii majavalduse kui töökoja

omanikuna loeti teda tol ajal väljakujunenud terminoloogia kohaselt kodanlaseks ehk

ekspluataatoriks. Koidu tn 46 endise kinnistu nr 121 maa natsionaliseeriti

Riigivolikogu 23.07.1940 deklaratsiooniga. Pärast Teise maailmasõja lõppu ja

nõukogude korra sisseseadmist oli oodata ka ehitiste natsionaliseerimist. Tol ajal

natsionaliseeritud vara omanikud kartsid arreteerimist ja asumisele- või väljasaatmist

või küüditamist. Avaldaja isa ja avaldaja ise kuulsid, kuidas õudusega meenutati

pärastsõjaaegseid aegu ja seda, et ehitis Koidu tn 46 oli võõras valduses juba alates

1944. aastast, so nõukogude korra taastamisest.

Huvitatud isikutena olid asjas kaasatud Tallinna Linnavalitsuse Maa-amet ja AS M.

AS M. kasutab Tallinnas Koidu tn 46 asuvat tööstushoonet ja abihooneid alates 1991.

aastast ning omandas nimetatud vara 29.09.1995 Eesti Vabariigilt erastamise teel.

Huvitatud isikud vaidlesid E.-J. T. avaldusele vastu ja palusid selle rahuldamata jätta.

ORAS § 6 lg 1 kohaselt on vara õigusvastane võõrandamine omaniku tahte vastaselt

temalt vara äravõtmine või tema panek olukorda, kus ta on sunnitud reaalse

repressiooniohu tõttu vara ära andma või maha jätma, kui normatiivaktid, mille alusel

vara võõrandati, on tunnistatud ebaseaduslikeks või

2(5)

kui vara võõrandati ebaseaduslike otsuste alusel või ametiisikute omavoli tõttu. Vara

võõrandamist ehk üleandmist kehtiva tsiviilõigusliku lepingu alusel ei saa samastada

äraandmise või mahajätmisega. Puuduvad tõendid selle kohta, et ehitiste kinkelepingu

tahteavaldus ei vastanud kinkija tahtele. AS M. märkis, et kinkelepingu õigusvastasuse

korral võimaldas 1946. a. kehtinud Vene NFSV tsiviilkoodeksi § 32 tehingut tühistada,

kui see oli sõlmitud pettuse, ähvarduse või vägivalla mõjul.

Linnakohtu otsus

Tallinna Linnakohus rahuldas E.-J. T. avalduse 27.06.2005 otsusega ja tuvastas

juriidilise fakti, et L.-R. T. võõrandas 18.09.1946 kinkelepinguga majavalduse

Tallinnas Koidu tn 46 ENSV Ministrite Nõukogu Töönduslike Kooperatiivide

Peavalitsusele otsesest repressiooniohust ajendatuna.

Otsuse põhjenduste kohaselt vastab L.-R. T. poolt 18.09.1946 Tallinnas Koidu tn 46

asuva majavalduse võõrandamine ORAS § 6 lg-s 1 sätestatud vara õigusvastase

võõrandamise tunnustele, sest L.-R. T. võõrandas vara reaalse repressiooniohu

tingimustes. Reaalne repressioonioht ORAS § 6 lg 4 tähenduses on nii kohtuliku kui ka

kohtuvälise

represseerimise

(surmanuhtluse, vabadusekaotuse, asumisele-

või

väljasaatmise või küüditamise) oht.

L.-R. T. omandas Tallinnas Koidu tn 46 kinnistu 1925. a. pärimise teel oma isalt

J. T.-lt. Ta asutas sinna metallitöötlemise töökoja koos sepikojaga. Tööd tegid seal

palgatöölised. Seda kinnitasid kohtuistungil tunnistaja L. T. (ja tunnistaja T. T.)

Rahvusarhiivi riigiarhiivi osakonna arhiiviteatise nr 3285SL kohaselt oli L.-R. T. sepa-

lukusepa töökoja omanik ja Kaitseliidu Tallinna Maleva Lõuna Malevkonna

toetajaliige. Tunnistajate F. A. ja L. T. kirjalike seletuste kohaselt oli L.-R. T. vara

riigile kinkimise eesmärgiks mahalaskmisest pääsemine. Kohtu hinnangul on üldiselt

teadaolev asjaolu, et palgatöölisi kasutavat töökoja omanikku ja Kaitseliidu

toetajaliiget loeti vaidlusalusel perioodil kodanlaseks ja ekspluataatoriks, keda

ähvardas mahalaskmine, asumisele- või väljasaatmine või küüditamine. L.-R. T. tahe

kinkelepingu sõlmimisel oli suunatud mahalaskmise või Siberisse küüditamise

ärahoidmisele.

Apellatsioonkaebus

Huvitatud isik AS M. palub tühistada Tallinna Linnakohtu 27.06.2005 otsuse täies

ulatuses ning teha uus otsus, millega jätta E.-J. T. avaldus juriidilise fakti tuvastamiseks

rahuldamata. Apellant palub avaldajalt enda kasuks välja mõista kohtukulud.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on avaldus ebaõigesti rahuldatud, kuna

kohus on jätnud kolmanda isiku (pro: huvitatud isiku) vastuväited tähelepanuta ning

materiaalõiguslikult ebaõigesti sisustanud ORAS § 6 lg 1 mõiste „vara äraandmine või

mahajätmine reaalse repressiooniohu tõttu“. Vara äraandmine ja mahajätmine tähendab

faktilist loobumist asja kasutamisest, mitte omaniku tahte kohast võõrandamist

tsiviilõigusliku lepinguga (kinkija tahe on notari poolt tuvastatud).

3(5)

Kaevatavas otsuses ei ole käsitletud 18.09.1946 kinkelepingu kehtivuse probleeme ega

antud hinnangut asjaolule, et tehingu tõestas ja poolte tahte selgitas välja notar.

Tõendite analüüs vaidlusaluses otsuses on jäänud üldsõnaliseks ning otsusest ei ole

võimalik aru saada, missuguste tõenditega on kinnitamist leidnud asjaolu, et vara

kasutamine lõpetati reaalse repressiooniohu tõttu, mitte sellepärast, et L.-R. T. oli vara

eelnevalt ära kinkinud. Tunnistajad ei teadnud kinkelepingu sõlmimise asjaolusid ega

osanud rääkida L.-R. T. konkreetselt ähvardanud repressiooniohust.

Õiguslikult ei ole põhjendatud palgatööliste kasutamise ja Kaitseliidu toetajaliikmeks

olemise ning mahalaskmise ja küüditamise vaheliste seoste lugemine üldteada

asjaoluks. Apellant vaidlustab ka protsessuaalse eksimuse otsuse resolutsioonis, kus

kohus rahuldas E.-J. T. hagiavalduse, kuigi asi vaadati läbi hagita menetluses. Samuti

ei tulene seadusest L.-R. T. motiivide väljaselgitamise ja repressiooniohu tuvastamise

võimalikkus hagita menetluses.

Vastused apellatsioonkaebusele

Avaldaja E.-J. T. palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja kaevatava kohtuotsuse

muutmata ning apellandi kohtukulud tema enda kanda. Muuhulgas toob vastustaja esile

uue asjaolu, et L.-R. T. jättis Tallinnas Koidu tn 46 asunud tööstushoone

repressiooniohu tõttu maha enne selle kinkimist. ENSV Ministrite Nõukogu

Töönduslike Kooperatiivide Peavalitsuse 17.09.1946 käskkirjaga nr 440 tagastati

Koidu tn 46 asuvad varad artellile „Kangur“.

Tallinna Linnavalitsus toetab AS M. apellatsioonkaebust ja palub selle rahuldada.

Ringkonnakohtu istung

Istungil palus apellandi esindaja kaebuse rahuldada, vastustaja - rahuldamata jätta.

Ringkonnakohtu otsuse põhjendused

Ringkonnakohus leidis, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks puudub alus. Kolleegium

nõustub esimese astme kohtu otsuse põhjendustega ja TsMS § 330 lg.5 kohaselt ei pea

vajalikuks neid korrata.

Kolleegium leiab, et linnakohus on õigesti tuvastanud, et L.-R. T. kinkis Koidu 46

elamuvalduse ENSV Ministrite Nõukogu Töönduslike Kooperatiivide Peavalitsusele

reaalse repressiooniohu tõttu, kuivõrd ta oli antud maja ning selle koosseisus olnud

töökoja omanik, kes oli töökojas kasutanud palgatööjõudu, ning oli olnud kaitseliidu

toetajaliige. Seetõttu oli tema oht repressioonide ees reaalne. Tunnistajate T. T., L. T. ja

F. A. ütlustest nähtub, et L.-R. T. pere kartis seetõttu repressioone, tundes hirmu

„Siberi ees“, ning et tolleaegne (1946) üldine hirm repressioonide ees hakkas kaduma

alles pärast Stalini surma (1953).

ORAS-e § 6 lg.1 ja 4 järgi on selle seaduse mõttes vara õigusvastane võõrandamine

muuhulgas isiku panemine olukorda, kus ta on sunnitud reaalse repressiooniohu

4(5)

tõttu vara ära andma, reaalne repressioonioht on aga nii kohtuliku kui ka kohtuvälise

represseerimise oht. Kolleegium leiab, et antud sätted on kohaldatavad ka isiku poolt

vara tasuta võõrandamisel kinkelepingu alusel, kui kinkimiseks puudus muu nähtav

põhjus kui soov reaalset repressiooniohtu vähendada või kõrvaldada.

Seetõttu on põhjendamatud apellandi väited, et kinkelepingut ei ole omal ajal seaduses

ettenähtud korras vaidlustatud või et kinkeleping väljendab poolte tegelikku tahet.

Ebaõige on apellandi väide, et kohtus ülekuulatud tunnistajad ei teadnud midagi

L.-R. T. ähvardanud repressiooniohust. Kõik kohtus ülekuulatud tunnistajad kinnitasid,

et L.-R. T. ja tema pere kartsid repressioone nende omanduses olnud kinnisvara ja

töökoja pärast.

Ebaoluline on kaebuse viide asjaolule, et linnakohtu otsuse resolutsioonis on avaldust

nimetatud hagiavalduseks. Kohus vaatas asja õigesti läbi hagita menetluses.

Tiit Kollom

Ande Tänav

Rein Pokk

5(5)