2-04-222/4 · Tallinna Ringkonnakohus

KOHTUOT S US

EESTI VABARIIGI NIMEL

Tsiviilasja number 2-2/1285/05

Kohus Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis Eesistuja Gaida Kivinurm, liikmed Margo Klaar ja Kai

Kullerkupp

Otsuse tegemise aeg ja koht 9. november 2005, Tallinn

Tsiviilasi hagi vastu 2 060 000

krooni väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Linnakohtu 30. märtsi 2005. a otsus nr

2/242-2175/04

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Istungil osalenud isikud

25. oktoober 2005. a, avalik kohtuistung

esindaja adv Karl Kask ja

esindaja adv Aldo Kaljurand

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Linnakohtu 30.03.2005 otsus hagi rahuldamise ja kohtukulude

väljamõistmise osas.

2. Jätta hagi täies ulatuses rahuldamata.

3. Välja mõista 69 167 (kuuskümmend üheksa tuhat ükssada kuuskümmend

seitse) krooni ja 40 senti kohtukulu kasuks ja 80 (kaheksakümmend)

krooni ekspertiisitasu riigituludesse.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib edasi kaevata EV Riigikohtule Tallinna Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva

jooksul alates otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

2(7)

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

1. 9. märsil 2004. a esitas hagi Tallinna Linnakohtusse

vastu 2 060 000 krooni väljamõistmiseks.

2. 29. novembril 1999. a andis kostja hageja singulaarsele õiguseellasele

võlakirja selle kohta, et kostja on saanud 600 000 krooni. 23. oktoobril

2000. a andis kostja võlakirja, mille kohaselt kostja kinnitab 160 000

saamist. 27. detsembril 2000. a andis kostjale laenu summas 800 000

krooni ning 28. detsembri 2000. a andis kostjale laenu summas 500 000

krooni. Kostja ei ole oma võlga, mis tuleneb eelpool nimetatud tehingutest,

ära tasunud. Seega võlgneb kostja hagejale, kes on omandanud

nõude kostja vastu, 2 060 000 krooni. Hageja ja on kostjat nõude

üleminekust teavitanud, kuid vaatamata sellele ei ole kostja oma võlga tasunud.

Kostja vastuväited

3. ei tunnista hagi, vaidleb sellele vastu ning palub jätta hagiavalduse

täies ulatuses rahuldamata, kuna hagi on põhjendamata ja tõendamata.

4. 17. jaanuaril 2001. a sõlmisid kostja ja notariaalse laenu ja kinnistu

hüpoteegiga koormamise lepingu, mille kohaselt andis

laenu summas 1 300 000. Lepinguga seati kasuks hüpoteek

kinnistule asukohaga Päikese pst 88, Tallinn. 26. aprillil 2002. a tasus kostja viimase

osa võlast ning pooled leppisid kokku, et kohustuvad kolme kuu

jooksul tegema notariaalse kokkuleppe eelnimetatud hüpoteegi ülekandmiseks kostja

nimele vastava kande tegemiseks kinnistusraamatusse.

5. 12. detsembri 2002. a nõude loovutamise lepingust nähtub, et vaatamata nõude

puudumisele kostja vastu, müüs nõude summas 1 300 000 krooni

hagejale. on loovutanud hagejale nõude, mida reaalselt ei ole olemas, sest

kostja on kogu võla 1 300 000 krooni ulatuses tasunud. See asjaolu on kinnitamist

leidnud jõustunud Tallinna linnakohtu 18. juuni 2003. a otsusega.

6. Hagiavaldusele lisatud 27. detsembri 2000. a ja 28. detsembri 2000. a

maksekorraldustel on viidatud 27. detsembri 2000. a laenulepingule. Seda lepingut

tegelikkuses sõlmitud ei ole, vaid kostja sai laenu summas 1 300 000

krooni 17. jaanuari 2001. a laenu ja kinnistu hüpoteegiga koormamise lepingu alusel.

7. Kostja ei ole saanud 600 000 krooni. Küll sai kostja kui oma abikaasa

esindaja ettemaksuna 300 000 krooni ehitise ostumüügi

lepingu ja ehitise kompleksi reaalosadeks jagamise ja kaasomandi lõpetamise

lepingu sõlmimiseks. Müüjaks oli 19. jaanuari 2000. a lepingu kohaselt kostja

abikaasa . ostjana tasus lepingu punktist 1.4.1

tulenevalt kostjale 275 000 krooni ning 25 000 krooni tehinguga seotud kulude

katteks. on Lauliku tn kinnisasjast 1/3 mõttelist osa

reaalselt ka omandanud.

8. Õiendile, mida käsitletakse hagiavalduse kohaselt võlakirjana ning milline

allkirjastati ja kostja poolt 29. novembril 1999. a ning mis tõendas

300 000 kroonise ettemaksu tegemist Lauliku tn ostmiseks, on hiljem juurde

kirjutatud „ja kokku 600 000 krooni“. Õiendit 600 00 krooni saamise kohta ei ole

kostja kunagi näinud ega pole sellesisulist kokkulepet ka sõlminud. See dokument

on võltsitud ning seetõttu palub kostja seda tõendina mitte arvestada.

9. Kostja ei ole saanud 160 000 krooni kui füüsiline isik, vaid kui AS

kassa eest vastutav isik, st hagejale loovutatud nõude puhul on aetud segamini

füüsilise isiku ning juriidilise isiku vara. Esitatud võlakirja kohaselt oli tegemist AS

rahaliste vahenditega, mis olid kui AS juhatuse liikme käes.

3(7)

Seoses lahkumisega AS juhatusest andis 23. oktoobril

2000. a kostjale kui AS juhatuse liikmele üle 160 000 krooni ehk AS

kassa. Seega pole 23. oktoobril 2000. a AS peadirektori blanketil antud

kinnitust võimalik käsitleda võlakirjana ning selle alusel nõude esitamiseks puudub

alus.

Esimese astme kohtu otsus

10. 30. märtsi 2005. a otsusega rahuldas Tallinna Linnakohus hagi osaliselt ning mõistis

välja 460 000 krooni kasuks. Kohus mõistis kostjalt

välja ka riigilõivu 25 000 krooni kasuks ja 80 krooni riigituludesse.

11. Kohtule esitatud AS päisega kirjapaberile on kirjutatud „ saanud

160 000 EEK” ning kuupäev ja kostja allkiri. AS raamatupidamise õiendist

nähtub, et kostja on samal kuupäeval saanud AS kassast 160 000 krooni.

Kohtuistungil vande all antud seletusega kinnitas kostja, et andis talle üle

AS kassa. Kostja poolt esitatud raamatupidamise õiend ja kostja seletus on

vastuolulised. Kostja seletusest selgub, et ta andis raha kassasse üle, õiendist aga, et

raha on temale välja antud.

12. Kostja põhjendus, et AS asjaajamine, sh kassa raha anti ühelt juhatuse liikmelt

teisele üle 10×15 cm suurusel AS Suva peadirektori päisega märkmepaberil, ei ole

veenev. Ei ole usutav, et juhatuse liikme kohustuse, sh varalise vastutuse annab üks

juhatuse liige teisele üle käsikirjaliselt vormistatud märkmepaberil. Dokumendil

puudub igasugune viide selle kohta, et tegemist on AS rahaliste vahenditega

või juhatuse liikme varaliste kohustuste üleandmisega. Põhjendatud on hageja väide,

et tegemist on kahe füüsilise isiku vahelise võlasuhtega. Kostja ei ole tõendanud, et

ta oleks võlakirjast tuleneva kohustuse täitnud ning seega kuulub kostjalt hageja

kasuks väljamõistmisele 160 000 krooni tsiviilkoodeksi (TsK) §-ide 173 ja 174

alusel, sest kohustus tuleb täita nõuete kohasel viisil ning selle täitmisest keeldumine

ühepoolselt ei ole lubatud.

13. Kohtule esitatud 29. novembri 1999. a õiendist nähtub, et kostja on saanud

300 000 krooni Lauliku tn ostmiseks. Seega sai kostja raha Lauliku asuva

objekti omandamiseks, mitte selle võõrandamise eest kostja abikaasa poolt. Kostja

on isik, kes tegutseb äriühingu juhatuse liikmena ning tema võime aru saada sõnade

„ostmine” ja „müümine” erinevusest on ilmne. Kostja vastuväited selle kohta, et ta

sai 300 000 krooni oma abikaasa esindajana Lauliku võõrandamise eest

, ei ole veenvad. Ostu-müügileping ja vahel

sõlmiti 19. jaanuaril 2000. aastal ning lepingu punkti 1.4.1 järgi on

tasunud 275 000 krooni mitte 300 000 krooni.

14. Kohtu poolt määratud dokumendiekspertiisi käigus selgus, et sõnad „ja kokku 600

000 EEK” on õiendile juurde kirjutatud. Kostja on kohtule esitanud tema käes olnud

õiendi koopia, millel juurdekirjutus puudub. Kohtuistungil seletas kostja, et tema

allkirjastas õiendi 300 000 krooni kohta. Kostja väide selle kohta, et õiendile tehtud

juurdekirjutus on tehtud pärast selle allkirjastamist kostja poolt, on põhjendatud ning

hagi kuulub rahuldamisele 300 000 krooni osas vastavalt TsK §-dele 173 ja 174.

15. Kohtule esitatud maksekorraldustest nähtub, et kandis 27. ja 28.

detsembril 2000. a kostjale üle kokku 1 300 000 krooni, selgitusega „Laenu andmine

leping 27.12.2000”. Kohtule ei ole esitatud 27. detsembri 2000. a kuupäevaga

dateeritud laenulepingut. ja kostja vahel on 17. jaanuaril 2001. a

sõlmitud laenu ja kinnistu hüpoteegiga koormamise leping, mille punkti 1.1. järgi

andis kostjale laenu 1 300 000 krooni. Lepingu punkti 1.2 järgi on

4(7)

laenusumma üle antud enne lepingu sõlmimist. Sellisest lepingu sõnastusest

järeldub, et laenusumma on üle antud enne laenulepingu allkirjastamist notari juures.

Hageja väited selle kohta, et andis kostjale laenu 1 300 000 krooni kaks

korda kolme nädala jooksul, kusjuures kirjalik laenuleping esimesel laenu andmisel

jäi sõlmimata, ei ole veenev. ja kostja sõlmisid notariaalse lepingu laenu

andmise kohta ning samas kolm nädalat varem vaid suulises vormis laenulepingu,

mille realiseerumist tõendavad üksnes maksekorraldused. ja kostja

hoolsus oma rahaliste vahendite käsutamisel on lühikese aja jooksul oluliselt

suurenenud. 27. detsembri ja 28. detsembri 2000. a maksekorraldustega on reaalselt

täidetud 17. jaanuari 2001. a laenulepingust tulenev kohustus raha üle kanda ning

kohtule esitatud 18. juuni 2003.a kohtuotsusest nähtub, et kostja on oma

laenulepingust tuleneva kohustuse ees täitnud ning selles osas tuleb hagi

jätta rahuldamata.

Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus

16. Apellant vaidlustav linnakohtu otsuse osas, millega mõisteti temalt hageja kasuks

välja 460 000 krooni nõude loovutamise lepingu alusel ja 25 000 krooni riigilõivu

ning riigituludesse 80 krooni ekspertiisitasu. Apellant leiab, et hagi tema vastu

tulnuks jätta tervikuna rahuldamata.

17. Hageja ei ole kostja võlausaldaja ning ta ei ole hageja suhtes võlgnik. Kuna

ei olnud ega ole kostja vastu tõelisi nõudeid, siis puudub kostja ja hageja vahel

võlasuhe. loovutas hagejale nõuded, mida ei eksisteerinud ning vastavad

faktilised asjaolud leidsid esimese astme kohtumenetluses ka tõendamist. Seetõttu on

linnakohtu vastupidine otsus kaevatavas osas üllatav ja ekslik.

18. Kohus on eksinud põhimõtte vastu, mille kohaselt tuleb kohtul hinnata kõiki

tõendeid seadusest juhindudes igakülgselt, täielikult ja objektiivselt. Hagile antud

vastuses märkis kostja, et 160 000 krooni näol on tegemist AS varaga, mitte

varaga. Oma vastuväite tõendamiseks esitas kostja AS

raamatupidamise õiendi, millest otseselt nähtub identse summa liikumine AS

kassas. 14. märtsil 2005. a toimunud kohtuistungil andis kostja vande all seletuse, et

160 000 krooni näol on tegemist AS kassarahaga. Samuti juhtis kostja

tähelepanu sellele, et tegemist on AS blanketiga. Tähtsust ei oma 160 000

krooni üleandmise ja vastuvõtmise nn „ebaveenev vormistamine“, millega kohus on

summa väljamõistmist argumenteerinud ja mis tegelikkuses on pigem äriühingu

sisekorralduslik küsimus, vaid asjaolu, et tegemist on AS varaga, millega

tehtud toimingud on kajastatud AS raamatupidamises täpselt samal päeval,

millal koostati väidetav võlakiri. Puudub igasugune mõistlik põhjendus, kuidas saab

varaga teostatud toiming kajastuda samaaegselt äriühingu

raamatupidamises. Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, mis kinnitaks

asjaolu, et tegemist on nimelt ja mitte AS varaga. Samuti ei ole

hageja vastu vaielnud AS raamatupidamise õiendile ega selgitanud kohtule

raha üleandmise päeva ja kahe summa täpset kokkulangevust.

19. Kuna kostja vastuväiteid tõendavad ülekaalukad tõendid, siis ei saanud kohus neid

tõendeid eirata ning vastuolus tõenditega leida, et 160 000 krooni oli

isiklik vara ning seetõttu on tegemist kahe füüsilise isiku vahelise võlasuhtega.

Hageja oleks pidanud tõendama selle vara kuulumist , kuid hageja seda

ei teinud. Seega on vaieldamatult tõendamist leidnud, et 160 000 krooni ei olnud

isiklik vara ning ei saanud temale mittekuuluva vara suhtes

teha mistahes tehinguid.

5(7)

20. Kostja ei ole vaidlustanud 300 000 krooni saamist ja seda, et 29.

novembril 1999. a koostati õiend selle raha temale üleandmise kohta. 7. detsembril

1999. a toimus aga AS ja vahel notariaalne

tehing, mille kohaselt ostis Lauliku tn asuvad ehitised kokku

600 000 krooni eest ning kostja sai selle raha vastava tehingu

tegemiseks abikaasa esindajana. Kuna vaidlust ei ole selles, et AS-ilt

7. detsembril 1999. a omandatud Lauliku ehitise osa tõepoolest võõrandati

19. jaanuaril 2000. a notariaalse tehinguga, siis kohtuotsuse loogika kohaselt

pidanuks saama selle vara omanikuks tasuta. Sellist kokkulepet tõenditest

ei nähtu, samuti ei ole sellist väidet esitanud hageja.

21. 19. jaanuari 2000. a notariaalses lepingus, millega toimus Lauliku tn mõttelise osa

müük ja ehitiste kompleksi reaalosadeks jagamine ja kaasomandi

lõpetamine, on märgitud, et on juba enne selle lepingu allakirjutamist

tasunud müüjale 275 000 krooni. Seega nähtub ka sellest lepingust, et kostja on

saadud raha oma abikaasale üle andnud ja sellega on arvestatud ehitise

müümisel . Sellest lepingust ei saa teha järeldust, et olnuks

õigustatud vara tasuta omandama.

22. Hageja poolt ei ole esitatud ühtegi väidet ega tõendit selle kohta, et peale 300 000

krooni üleandmist kostjale 29. novembril 1999. a oleks maksnud Lauliku

ehitiste omandamise eest kostjale või ehitiste müüjale mingeid täiendavaid

summasid peale juba varem antud 300 000 krooni. Seega on eelpoolnimetatud

tõenditega leidnud kinnitust, et kostjale 29. novembril 1999. a üle antud raha eest

omandas Lauliku asuva vara. Vastupidiseid järeldusi ei ole võimalik

poolte poolt esitatud väidetest ja tõenditest teha.

23. Kostja poolt hagile esitatud vastuväidete, dokumentaalsete tõendite ja vande all

antud seletuse suhtes ei saa kohus püstitada kahtlust ning leida, et kostja

põhjendused ja vastuväited ei ole veenvad. Oluline on, et kostja vastuväited ei ole

mitte paljasõnalised, vaid tuginevad dokumentaalsetele tõenditele ning

mittevaieldavatele asjaoludele. Kõiki tähtsust omavaid asjaolusid ning tõendeid

objektiivselt ja kogumis hinnates on ilmselgelt ebaveenev, vastuoluline ja

pahatahtlik tegevus, kes on sõlminud hagejaga olematute nõuete

loovutamise lepingu ning teinud juurdekirjutusi ja eksitavaid märkusi tema enda

poolt koostatud dokumentidesse.

Vastustaja seisukoht

24. Vastustaja ei pea esitatud apellatsioonkaebust õigeks ning leiab, et selles esitatud

väited ei anna alust linnakohtu otsuse tühistamiseks ja seetõttu palub jätta

apellatsioonkaebuse rahuldamata ja linnakohtu otsuse muutmata.

Tsiviilkolleegiumi seisukoht

25. Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus on põhjendatud ning kohtuotsus tuleb

kaevatud osas tõendite ebaõige hindamise tõttu tühistada. Kolleegiumil on võimalik

teha uus otsus, millega hagi tuleb jätta täielikult rahuldamata.

26. Hageja tugineb 11.12.2002 nõude loovutamise lepingule, mille alusel ta omandas

rahalise nõude kostja vastu. VÕS § 164 lg 2 kohaselt nõude

loovutamisega astub uus võlausaldaja senise asemele ja § 171 lg-st 1 tulenevalt võib

võlgnik uue võlausaldaja nõude vastu esitada kõiki vastuväiteid, mis tal olid senise

võlausaldaja vastu nõude loovutamise ajal. Kuna kostja eitab rahalise kohustuse

olemasolu ees nõude loovutamise ajal, lasub hagejal TsMS § 91 lg 1

alusel kohustus nõude olemasolu tõendada.

6(7)

27. Ebaõige on kohtu järeldus, et kohtule esitatud AS päisega kirjapaber, millele

on kirjutatud „ saanud 160 000 EEK ning kuupäev ja kostja allkiri,

tõendab laenulepingu sõlmimist ja vahe. Nimetatud

dokumenti ei ole iseenesest alust pidada võlakirjaks, sest sellest ei nähtu

kohustust saadud raha tagasi maksta. Tegemist on üksnes

konstateeringuga raha vastuvõtmise kohta. vande all antud ütluste

kohaselt oli tegemist AS kassarahaga, mis oli sularahana käes ja

mille viimane andis juhatuse liikme kohalt lahkudes talle kui teisele juhatuse

liikmele üle. Kostja vande all antud ütluste ümberlükkamiseks ei ole hageja

soovinud esitada ühtegi tõendit. Samuti ei ole hageja esitanud omapoolset versiooni

selle kohta, millistel asjaoludel andis 160 000 krooni

kätte. Kostja esitas oma ütluste kinnitamiseks kohtule AS raamatupidamise

õiendi, mis ei ole vastuolus kostja ütlustega, nagu kohus ekslikult leidis. Õiendi

esimesel leheküljel on kajastatud käsutuses oleva kassaraha liikumine ja

teisel leheküljel käes oleva kassaraha liikumine. Õiendist nähtub,

et 23.10.2000 on arvel olevast rahast kantud 160 000 krooni

arvel oleva kassaraha hulka. Selline raha üleandmise viis võis kohtule

tunduda ebaveenev, kuid sellest ei piisa, et tõendiga mitte arvestada ja tugineda

üksnes hageja paljasõnalisele väitele, et tegemist on füüsiliste isikute vahelise

laenusuhtega. Kolleegium nõustub apellandi seisukohaga, et puudub igasugune

mõistlik põhjendus, miks peaks isikliku rahaga teostatud toiming

kajastuma samaaegselt äriühingu raamatupidamises.

28. Kolleegiumi arvates kohtule esitatud 29.11.1999 õiend, millest nähtub, et kostja on

saanud 300 000 krooni Lauliku ostmiseks, ei tõenda laenulepingu

sõlmimist ja kostja vahel ning, õiendist ei nähtu kostja kohustust raha

tagasi maksta. Kostja väidetel sai ta nimetatus raha oma abikaasa esindajana Lauliku

4 võõrandamise eest . Kohus ei viita ühelegi tõendile, mis need ütlused

ümber lükkaks. Kostja ei ole segi ajanud mõisteid „ostmine“ ja „müümine“ nagu

kohus leiab. Selleks, et müüa osa Lauliku asuvatest ehitistest , tuli

need eelnevalt AS-lt osta ( 17.12.1999 ehitise ostu-müügileping tl 108-

110), milleks andiski raha . 19.01.2000 müüs

1/3 mõttelist osa ehitistest Lauliku tn edasi

( ehitise ostu-müügileping ja ehitise kompleksi reaalosadeks jagamise ja kaasomandi

lõpetamise leping tl 47-50). Hageja pole esitanud ühtki väidet ega tõendit selle

kohta, et peale 300 000 krooni üleandmist kostjale 29.11.1999, oleks

maksnud Lauliku ehitiste omandamise eest kostjale või tema abikaasale mingeid

täiendavaid summasid peale juba nimetatud 300 000 krooni. Kohus ei pidanud kostja

ütlusi veenvateks seetõttu, et õiendi kohaselt anti raha kostjale 300 000 krooni, aga

ja vahe sõlmitud lepingu järgi on

tasunud ehitiste ostmiseks 275 000 krooni. Linnakohtu istungil selgitas kostja, et

25 000 krooni läks vormistuskuludeks. Kohus ei ole põhjendanud, miks ta kostja

ütlustega ei arvesta.

29. Eeltoodu alusel leiab kolleegium, et hageja ei ole tõendanud kostjal rahalise

kohustuse olemasolu ees nõude loovutamise ajal ja seetõttu tuleb hagi

jätta rahuldamata.

30. Seoses hagi ja apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega kannab nii esimese kui

teise astme kohtukulud TsMS § 60 lg-te 1 ja 8 alusel hageja. Kostja taotleb esimese

astme kohtukuludena ekspertiisitasu väljamõistmist summas 1000 krooni ja

õigusabikulu 22 184 krooni ning apellatsiooniastme kohtukuludena

7(7)

apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõivu 24 000 krooni ja õigusabikulu 21 983, 40

krooni. Kolleegium leiab, arvestades hagi hinda ja asja keerukust, et tegemist on

põhjendatud ja vajaliku õigusabikuluga, mis tuleb taotletud suuruses välja mõista.

Taotlus kuulub rahuldamisele ka ekspertiisitasu ja riigilõivu osas. Seega kokku tuleb

hagejalt kostja kasuks välja mõista kohtukulu 69 167, 40 krooni. Lisaks tuleb

hagejalt välja mõista 80 krooni ekspertiisitasu riigituludesse.

G. Kivinurm M. Klaar K. Kullerkupp