2-03-349/4 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

Tsiviilasi nr 2-2/1186/05

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Tsiviilasja number 2-2/1186/05

Kohus Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis Tiit Kollom, Mare Merimaa, Toomas Talviste

Otsuse tegemise aeg ja koht 10. november 2005, Tallinn

Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Linnakohtu 2. mai 2005 otsus tsiviilasjas nr 2/221-5561/03

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik AS G. apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg 26. oktoober 2005

Menetlusosalised ja nende esindajad Apellandi esindajad advokaadid P.V., M.T. ning seaduslik

esindaja S.K., vastustaja esindaja advokaat I.T..

RESOLUTSIOON

1.Tühistada Tallinna Linnakohtu 02. mai 2005 otsus ja saata tsiviilasi uueks

läbivaatamiseks esimese astme kohtule.

2. AS-i G. apellatsioonkaebus rahuldada.

3. Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtu kaudu

Riigikohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Asjaolud, hageja nõue ja põhjendused

Hagiavalduse kohaselt on hageja osutanud Eesti Vabariigi politseile sõidukite teisaldamise ja

hoidmise teenuseid tasulises valvega parklas. Hageja ja kostja vahel on alates 1996. aastast kuni

käesoleva ajani sõlmitud mootorsõidukite teisaldamis- ja hoiulepingud. Hagi esitamise ajani on

kostja jätnud hagejale tasumata teisaldamis- ja hoiutasusuid kokku 160 sõiduki eest.

Mootorsõidukite teisaldamist ja hoidmist hageja poolt on kontrollinud Tartu Politseiprefektuur.

Sõidukite olemasolu ja vastavust Tartu Politseiprefektuuri poolt koostatud aktile on kontrollinud

ka OÜ A.G. Asjaosaliste vahel puudub vaidlus faktilise olukorra (AS G. poolt sõidukite

teisaldamise, valvega parklasse paigaldamise ja parklas hoidmise) osas.

Täidesaatva riigivõimu institutsioonina oli politseil kõnesolevate teisaldamis- ja hoiulepingute

sõlmimise ajal vastavalt politseiseaduse (PolS) § 13 p-le 16 ja haldusõiguserikkumiste seadustiku

(HÕS) § 240 lg-le 3 õigus ja kohustus kõrvaldada mootorsõiduki juht juhtimiselt, kui esines HÕS

§ 240 lg 1 sätestatud alus, ja paigutada mootorsõiduk, kui kohapeal puudub võimalus selle

üleandmiseks omanikule, valdajale või nende seaduslikule esindajale, lähimasse valvega

hoiukohta või politseiasutusse. Sama õigus oli politseil HÕS § 240 lg-s 31 ettenähtud juhtudel.

Kui politseinik kõrvaldas sõidukijuhi sõiduki juhtimiselt ja kohapeal puudus võimalus sõiduki

üleandmiseks sõiduki omanikule, valdajale või seaduslikule esindajale, tekkis seaduse põhjal

hoiusuhe riigi ja sõiduki omaniku vahel tulenevalt politsei tegevusest oma seaduslike ülesannete

täitmisel (TsK § 431). TsÜS § 58 lg 2 tähenduses oli tegemist õiguspärase teoga ehk

õigustoiminguga, millest tekkisid tsiviilõigused ja kohustused TsÜS § 58 lg 1 mõttes.

Vastavalt HÕS § 240 lg-le 3 oli politseil õigus paigaldada sõiduk valvega hoiukohta või

politseiasutusse. Sõiduki valvega hoiukohta paigutamisel ja hoidmisel oli politseil võimalik täita

enda seaduslik kohustus teiste isikute abil, jäädes sõiduki omaniku ees vastutavaks seadusel

põhineva hoiusuhte alusel. Kui sõiduk paigutatakse riigi (politsei) tahteavalduse põhjal

kolmandale isikule kuuluvasse valvega hoiukohta, saab see toimuda üksnes kolmanda isiku ja

riigi (politsei) vahelise lepingulise suhte põhjal. Hageja on seisukohal, et tema ja Eesti Vabariigi

vahel tekkis politsei poolt sõidukite teisaldada ja hoida andmisel nimelt selline eraõiguslik suhe,

kus hageja AS G. andis igakordselt nõustumuse politseiametniku kui riigi esindaja pakkumusele

sõlmida teisaldamis- ja hoiuleping. Selles suhtes on hoidjaks hageja, kes hoiulepingu eseme eest

kannab vastutust riigi kui hoiuleandja, mitte aga sõiduki omaniku ees. (Sõiduki omaniku ees

vastutab riik seadusel põhineva hoiusuhte alusel).

Riik (politsei) on kasutanud sõidukite teisaldamiseks ja hoiukohta paigutamiseks hageja abi,

sõlmides eraõigusliku lepingu, mille kohaselt hageja on politsei tellimusel sõidukeid teisaldanud

ja hoidnud. Selle suhte raames on tekkinud õigused ja kohustused riigi ja hageja vahel. Hageja

töötajad on kostja ametnike poolt edastatud pakkumustele andnud nõustumuse ning teisaldanud ja

paigutanud sõidukid hoiukohta ning hoidnud lepingu esemeks olevaid sõidukeid. Iga sõiduki

teisaldamisel ja hoiule andmisel koostati akt (käsitletav kirjaliku lepinguna), mis sisaldas HÕS §

240 lg-s 32 sätestatud andmeid ja ka tsiviilkoodeksis (TsK) hoiulepingule ettenähtud olulisi

tingimusi, v. a. teisaldamis- ja hoiutasu suurus.

Hageja on lepingud sõlminud kostjaga ning lepingulised õigused ja kohustused kehtivad hageja ja

kostja vahel. Ka tasu maksmise osas kehtivad õigused ja kohustused hageja ja kostja vahel.

Lepingu pooleks olev kostja on kohustatud teisaldamis- ja hoiulepingu alusel tasuma hagejale,

sõiduki omanik, juht või valdaja seevastu on kohustatud tasuma seaduse alusel tekkinud suhte

põhjal kostjale teisaldamis- ja hoiutasu. Üksnes sõiduki kiirema kättesaamise hõlbustamiseks

võimaldavad haldusõiguserikkumiste seadustik ja liiklusseadus sõiduki omanikul, juhil või

valdajal tasuda teisaldamis- ja hoiutasu riigi eest ettevõtjale, kes sõlmis lepingu riigiga. Sel moel

tasub sõiduki omanik, juht või valdaja kolmanda isiku eest teisaldajale ja hoidjale ning täidab

ühtlasi ka seaduse alusel tekkinud hoiusuhtel põhineva teisaldamis- ja hoiutasu maksmise

kohustuse riigi kui hoidja ees.

Vastavalt kõnesolevate lepingute sõlmimise ajal kehtinud TsK § 420 lg-le 4 saab hoiulepingu

alusel makstava tasu suuruse määrata seaduse või lepinguga. Ka teisaldamistasu suurus võib

tuleneda õigusaktidest. Käesoleval juhul on teisaldamistasu (puksiirauto tellimise ja sõiduki

hoiukohta toimetamise tasu) ning hoiutasu suurus sätestatud kuni 01.09.2002 kehtinud HÕS §240

lg 5 alusel antud Vabariigi Valitsuse määrustega (26.11.1996 määrus nr 300, RT I 1996, 84,

1509; 06.12.2000 määrus nr 404, RT I 2000, 96, 617; 16.05.2001 määrus nr 166, RT I 3 2001,

46, 255). Alates 01.09.2002 on teisaldamistasu (puksiirauto tellimise ja sõiduki hoiukohta

toimetamise tasu) ning hoiutasu suurus sätestatud LiiklS § 202 lg 7 alusel antud Vabariigi

Valitsuse 27.08.2002 määrusega nr 279 (RT I 2002, 74, 447). Hageja leidis, et tal on õigus

nimetatud määrustega kehtestatud määras teisaldamis- ja hoiutasu saada. Kuni 16.12.2000 oli

teisaldamise ja puksiirauto tellimise hind 600 krooni ja alates 17.12.2000 400 krooni. Iga sõiduki

hoiustamise eest nõudis hageja tasu 120 krooni päevas (kuni 16.12.2000) ja alates 17.12.2000 40

krooni päevas vastavalt kohtule esitatud tabelile sõidukite teisaldamise ja parklasse paigutamise

aja kohta. Hageja arvestuse kohaselt on teisaldamistasu suurus kokku 85 200 krooni ja hoiutasu

suurus kokku 10 353 080 krooni (42 094 hoiupäeva eest tasumääraga 120 krooni ja 132 545

hoiupäeva eest tasumääraga 40 krooni).

Kostjaga sõlmitud lepingutes ei ole kokku lepitud tähtaegades, millal maksmise kohustus tuleb

täita. Hageja leidis, et arvestades lepingute objektide suurt hulka, on põhjendatud ja mõistlik tasu

maksta vähemalt kord poolaastas (VÕS § 82 lg 3). Vastasel juhul peaks hageja täitma

põhjendamatult pika aja jooksul oma kohustusi, selle eest tasu saamata. Kostja ei ole hageja ees

tasu maksmise kohustust mõistlikult vajaliku aja jooksul täitnud ning tasunõue on seega

sissenõutav.

Eeltoodust lähtuvalt palus hageja kostjalt välja mõista mootorsõidukite teisaldamis- ja hoiutasu

10 438 280 krooni.

Kostja vastuväited

Kostja hagi ei tunnistanud ja vaidles sellele vastu. Kostja leidis, et hagiavalduses esitatud

õiguslikud põhjendused ei vasta vaidlusaluste suhete ajal kehtinud materiaalõigusele.

Vaadeldaval juhtumil ei ole tegemist tüüpilise eraõigusliku suhtega ning pooltevaheline

õigussuhe ei vasta tavapärase eraõigusliku hoiulepingu tingimustele. Kirjalikke hoiulepinguid

poolte vahel sõlmitud ei ole. Sõidukite teisaldamiseks ja hoiukohta paigutamiseks otsuseid teinud

liikluspolitseinikel puudus riigi volitus eraõiguslikku suhtesse astumiseks, vaid nad andsid

haldusakte avaliku võimu kandjana. Pooled ei ole saavutanud kokkulepet hoiutasus ega

hoiutähtajas. Kostja leidis, et hagi arvutuslik alus ei ole jälgitav ja hageja ei ole tõendanud vara

hoidmist konkreetsel ajavahemikul ega seda, millest tuleneb tema õigus nõuda hoiutasu

maksimaalmääras.

Poolte vahel eraõigusliku suhte tekkimisele räägib vastu hageja väide, et tegemist on hoiuga

seaduse alusel, mida hagiavaldusest nähtuvalt reguleerisid sõidukite parklasse teisaldamise ajal

Vabariigi Valitsuse kehtestatud määrused. Vabariigi Valitsuse 26.11.1996 määrusest nr 300

tuleneb üheselt, et politseiasutusele ja selle kaudu riigile ei ole pandud tasumise kohustust.

Hoiukohta toimetamise ja hoidmise kulud pidi tasuma juht, omanik või valdaja.

Hageja pidi arvestama, et sõiduki hoiulevõtmisel kohaldatakse Vabariigi Valitsuse 26.11.1996

määruse sätteid ja hoiule toimetamise ning hoidmise eest tasub sõiduki juht, omanik või valdaja.

Seda võib nimetada hoiusuhte oluliseks tingimuseks. Puudus kokkulepe, et riik tasub hoidjale

kulud ja sellist esialgset kokkulepet ei ole muudetud. Hageja tegevusest nähtub, et ta ka

aktsepteeris sellist õigusnormide tõlgendust ega esitanud aastate jooksul nõudeid riigi vastu.

Hageja ei olnud vaadeldaval perioodil vaidlusaluste sõidukite ainsaks hoidjaks. Tartu

Politseiprefektuurile teadaolevalt toimetas hageja sõidukid küll parklasse, kuid parkla Tartu

linnas Ravila 63a kuulus ja sõidukeid hoidis kuni 2000. a. hoopis AS G’ Selline asjaolu nähtub ka

sõidukite teisaldamisaktidest. Selleks ajaks, kui hageja sõidukeid hoidma asus, oli AS G’

parklasse toimetatud üle 100 sõiduki. Tartu Politseiprefektuurile ei ole esitatud lepinguid ega

muul viisil informeeritud, et hoidja oleks Tartu Politseiprefektuuri nõusolekul vahetunud või

oleks nõue AS G’ poolt hagejale loovutatud.

Vabariigi Valitsuse 06.12.2000 määrusega kinnitatud ja 16.12.2000 kehtima hakanud

„Mootorsõiduki lähimasse valvega hoiukohta või politseiasutusse toimetamise ning seal hoidmise

ja valvamise kulude hüvitamise korra ja määrade “ § 1 lg 2 nägi ainsana viidatud määrustest ette,

et mootorsõiduki toimetamise, hoidmise ja valvamise kulud tasub selle tellinud asutus sõiduki

ümber paigutanud ja seda hoidnud ettevõtjale. Sõiduki juht, omanik või valdaja hüvitab tellijale

eelnimetatud kulu. Nimetatud määruse kehtivuse perioodil 16.12.2000-23.05.2001 toimetati

hoiukohta üle 80 sõiduki, mille eest on sõiduki juht, omanik või valdaja tasunud. Seniajani on

hoiule jäänud mõni üksik mootorsõiduk, mille omanikuga on raskendatud ühenduse saamine.

06.12.2000 määruse kehtivuse perioodil teisaldatud sõidukite eest on võimalik tasuda juhul, kui

hoidja on täitnud hoiutingimusi. Kui tegemist on hoiulepinguga, siis on hageja kohustatud

tagastama hoiulevõetud vara hoiulevõtmise momendi seisundis, lepinguga ettenähtud seisundis

või seadusega ettenähtust mitte madalama kvaliteediga seisundis. Kostja andmetel ei ole hageja

sõidukeid tavapäraselt hoidnud ja taganud hoiu nõuetekohast kvaliteeti.

Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused

Tallinna Linnakohus jättis 02.05.2005 otsusega hagi rahuldamata.

Otsuse põhjenduste kohaselt ei ole hageja tõendanud teisaldamis- ja hoiulepingute sõlmimist.

Olles asunud seisukohale, et lepingu olemasolu poolte vahel ei ole tõendatud, jättis kohus poolte

väited ja vastuväited teenuste osutamise (lepingu täitmise), lepingu väidetavate poolte ja

tasumäärade osas tähelepanuta, kuna need ei omanud õiguslikku tähendust asja lahendamisel.

VÕS § 3 p 1 kohaselt võlasuhe võib tekkida lepingust. Leping on tehing kahe ja enama isiku

(lepingupooled) vahel, millega lepingupool kohustub või lepingupooled kohustuvad midagi

tegema või tegemata jätma (VÕS § 8 lg 1). TsK § 165 lg 1 kohaselt loetakse leping sõlmituks,

kui poolte vahel − vastavatel juhtudel ka nõutavas vormis − on saavutatud kokkulepe kõigis selle

olulistes punkides. Olulised on need lepingu punktid, mis on sellisteks tunnistatud seadusega või

on vajalikud antud liiki lepingutes, samuti kõik need punktid, millede suhtes ühe poole avalduse

põhjal peab olema saavutatud kokkulepe.

Hageja kui teisaldamis- ja hoiulepingu väidetav pool on esitanud kostja vastu lepingu täitmise

nõude ning nõuab kostjalt tasu sõidukite teisaldamis- ja hoiuteenuste eest. Vaidluse

lahendamiseks tuleb tuvastada poolte vahel kokkuleppe saavutamine nimetatud teenuste osas ja

lepingu sõlmimine selle olulistes tingimustes, eriti tasu osas kokkuleppimise teel, kuna hagi

kohaselt on tegemist tasulise lepinguga.

Kohtu hinnangul ei saa asjas esitatud tõendite põhjal järeldada teisaldamis- ja hoiulepingute

sõlmimist ja nendest tuleneva rahalise kohustuse tekkimist kostjal. Kohus nõustus kostjaga selles,

et poolte vahel ei ole saavutatud kokkulepet hoiu olulistes tingimustes, eriti hinnas ja mahus ning

tõenditest ei nähtu riigipoolset soovi tellida pikema aja jooksul teisaldamis- ja hoiuteenuseid just

hagejalt ja maksimaaltasu tingimustel. Tõendamata on iga teisaldamise ja hoiustamise episoodi

suhtes lepingu sõlmimine, sealhulgas oluliste tingimuste ja volituste osas.

Hagiavalduse kohaselt oli hageja ja kostja vahel väidetavalt sõlmitud lepingu objektiks liiklusest

kõrvaldatud sõidukite teisaldamise ja parkimise korraldamine. Väidetava lepingu kohaselt oli

hageja kohustus tagada politseiametniku poolt esitatud tellimuse täitmine ja pukseerida

teisaldamisele määratud sõiduk vastavasse parklasse. Kohtumenetluse käigus võttis hageja õigeks

kostja vastuväite, et poolte vahel ühtne leping puudus. TsMS § 116 kohaselt luges kohus

omaksvõetud asjaolu tõendatuks. Hageja esitatud haldusaktid ei ole käsitatavad tsiviilõigusliku

kokkuleppena (lepinguna), millega hageja on võtnud teisaldamise, valve ja hoiulevõtmise

kohustuse ning millega kostja on võtnud kohustuse maksta osutatud teenuste eest.

Teisaldamisaktidel puuduvad tsiviilõiguslike suhete tekkimise tunnused TsÜS § 58 lg 1

tähenduses. Kohus tõlgendas haldusakte kui avaliku võimu ülesandeid täitva liikluskorraldaja

(politsei) otsuseid liiklusest kõrvaldatud sõidukite sundteisaldamise kohta, mitte kui

tsiviilõigusliku lepingu sõlmimist hageja ja kostja vahel. Nimetatud haldusaktidega ei ole

tõendatud olulised ja konkreetsed lepingutingimused ega riigi esindaja volitused. Hageja ei ole

tõendanud hinnakokkulepet, mida kohtu arvates tuleb tasulise lepingu puhul pidada oluliseks

tingimuseks TsK § 165 lg 1 tähenduses. Hagejal lasus kohustus tõendada iga üksiku teisaldamise

ja hoiustamise puhul lepingu sõlmimist ja kokkuleppe saavutamist olulistes tingimustes, eriti aga

tasu osas. Seda kohustust hageja täita ei suutnud.

Kohus leidis, et sundteisaldamise otsused vormistanud politseiametnike volitused riigi

esindamisel sõiduki tsiviilõigusliku hoiuleandjana ei ole tõendatud. TsÜS § 6 lg 3 kohaselt riik ja

kohalik omavalitsusüksus osalevad tsiviilõigussuhtes avalik-õigusliku juriidilise isikuna. Riik ja

kohalik omavalitsusüksus teostavad juriidilise isiku tsiviilõigusi ja täidavad tsiviilkohustusi oma

asutuste kaudu. TsÜS § 94 lg 2 kohaselt juriidiline isik teeb tehingu esindaja kaudu. TsÜS § 103

lg 1 kohaselt tehing, mille teise isiku nimel on teinud isik, kellel ei olnud volitust või kes volituse

piire ületas, on tühine (TsÜS § 66). Asjaolu, et hageja poole pöördus politseiametnik, ei tähenda,

et tegemist oli isikuga, kellel oli volitus lepingu sõlmimiseks kostja nimel TsÜS § 94 lg 2

tähenduses.

Hagiavalduses viidatud Vabariigi Valitsuse määrused ei reguleeri teisaldamis- ja hoiutasu riigi ja

hageja vahel. Need puudutavad sõiduki juhtimiselt kõrvaldatud isikute suhtes kohaldatavaid hoiu-

ja teisaldamiskulude hüvitamise maksimummäärasid. HÕS § 240 sõnastus ei viita, et politseiniku

puhul oleks tegu riigi esindaja ja sõiduki tsiviilõigusliku hoiuleandjaga.

Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendused

Hageja palub Tallinna Linnakohtu 02.05.2005 otsuse tervikuna tühistada ning teha asjas uus

otsus, millega mõista Eesti Vabariigilt AS G. kasuks välja 10 438 280 krooni ja kohtukulud.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on esimese astme kohus tõenditele ebaõige hinnangu

andnud, rikkunud menetlusnorme ja ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust. Apellant leiab, et

poolte vahel puudus õigupoolest vaidlus faktiliste asjaolude osas ja vaieldi, kuidas pooltevahelist

õigussuhet tõlgendada. Faktiliselt osutas hageja ca 8 aastat riigile sõidukite sundteisaldamise ja

hoidmise teenust, olles teadlik, et vastavaid otsustusi tegevad politseiametnikud esindavad Eesti

Vabariiki ning teisaldamis- ja hoiutasud on kehtestatud Vabariigi Valitsuse määrustega. Kirjalik

leping poolte vahel puudus, kuid oli välja kujunenud praktika ning majandus- ja kutsetegevuses

teenuste osutamise tasulisust eeldatakse (eraõigusliku juriidilise isiku valvatavasse parklasse

sõiduki hoiuleandmise tasulisus on üldteada asjaolu). Riik on olukorda talunud, seetõttu tugineb

hageja taluvusvolitusele. Hageja ei ole väitnud, et sundteisaldamise ja -paigaldamise aktid oleksid

käsitatavad lepingutena, vaid esitas aktid tõenditena pooltevahelise kokkuleppe tingimuste kohta.

Aktidest nähtub, millal ja milliste sõidukite teisaldamise ja hoiu kostja tellis. Hoiutähtaeg oli

määramata ja sõltus kostja tahtest, samas võisid hoiuleantud sõidukite omanikud tasuda

teisaldamis- ja hoiukulud kostja eest ning oma sõiduki tagasi saada. Teisaldamis- ja

hoidmisteenuse hinnad tulenesid perioodil 10.12.1996 kuni 16.12.2000 Vabariigi Valitsuse

26.11.1996 määrusest nr 300; perioodil 16.12.2000 kuni 24.05.2001 Vabariigi Valitsuse

06.12.2000 määrusest nr 404; perioodil 24.05.2001 kuni 01.09.2002 Vabariigi Valitsuse

16.05.2001 määrusest nr 166 ning alates 01.09.2002 Vabariigi Valitsuse 27.08.2002 määrusest nr

279. Eesti Vabariik oli teadlik nimetatud tasumääradest, kuivõrd ta oli need ise kehtestanud,

aktsepteeris neid tasumäärasid pooltevahelises praktikas ega vaidlustanud tasude suurust ka mitte

06.12.2000 määruse jõustumisel, mille § 1 lg 2 sätestas otseselt kostja tasumiskohustuse. Hageja

leiab, et kostja on kohustatud tasuma osutatud teenuse eest täies ulatuses ning teenuse mahtu ei

mõjuta see, missuguseid täitmisabilisi (AS G’) hageja teenuse osutamisel kasutas.

Linnakohus jättis pooltevahelise õigussuhte kvalifitseerimata ning probleemistiku lahendamata.

Olles leidnud, et poolte vahel lepingulist suhet ei olnud, ei tuvastanud kohus, missugune

õigussuhe poolte vahel oli. Valitsev kohtupraktika (Riigikohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu

lahendid) on korduvalt rõhutanud, et mootorsõiduki sundteisaldamise teenuse ning hoiu faktilise

täitmise tellimisel tekib tellija (antud juhul Eesti Vabariigi) ja sundteisaldaja vahel lepinguline

suhe. Siinkohal viitab apellant Riigikohtu halduskolleegiumi 20.10.2003 otsusele nr 3-3-1-64-03,

Riigikohtu erikogu 12.11.2002 määrusele nr 3-3-4-7-02, Tallinna Ringkonnakohtu otsustele nr 2-

2/9/03 07.04.2003, 2-2/19/03 24.04.2003, 2-2/15/03 29.04.2003, 2-3/171/04 19.11.2004.

Sõidukite omanikud võisid küll kostja eest hüvitada hageja kulud, kuid tsiviilõiguslikult ei ole

mõeldav, et Eesti Vabariik kohustab avaliku võimu aktiga juhtimiselt kõrvaldatud isikut või

sõiduki omanikku või valdajat sõlmima kolmanda isikuga teisaldamis- ja hoidmisteenuse

osutamise lepingut. Kostja soovib varjuda õigusliku regulatsiooni ebaselguse taha, mille ta ise on

tekitanud, jättes reguleerimata olukorra, kui riigi tellimusel hoiustatud sõidukile järele ei tulda.

Selle aktsepteerimine tähendaks eraõigusliku teenuse osutaja usalduse ja varaliste positsioonide

kuritarvitamist. Apellant soovib saada kohtult õiguslikku hinnangut olukorrale ja juhiseid, kuidas

toimida, kui sõiduki omanik ei maksa riigi poolt talle nii-öelda pealesurutud teenuse eest.

Seda, et teenuse tellijaks oli riik, on kostja möönnud eelviidatud Vabariigi Valitsuse määruste

seletuskirjades ning teenuse eest tasumise kohustuse osaliselt omaks võtnud Siseministeeriumi

esindaja 05.04.2002 kirjas hageja esindajale. Need tõendid jättis esimese astme kohus

tähelepanuta ega andnud hinnangut kostja vastuolulisele käitumisele, kes kohtumenetluses

igasugust tasumiskohustust eitas. Samuti jättis kohus asja lahendamisel tähtsust omavatest

tõenditest tähelepanuta hageja seadusliku esindaja seletuse lepingute sõlmimise ja täitmise

asjaolude kohta, OÜ J.F. audiitori 04.10.2004 seisukoha, mis tõendab, et praktikas on hageja alati

nõudnud teenustasu Vabariigi Valitsuse määrustes sätestatud määrades, tõendid sundteisaldatud

sõidukite asumise kohta hageja valvataval territooriumil ja üldteada asjaolu, et spetsialiseeritud

hoiukohas auto hoidmine on tasuline.

Kuigi apellant leiab, et hagi rahuldamata jätmine tõendamatuse tõttu oli alusetu, oleks kohus, kui

ta leidis, et tõendeid ei ole piisavalt, pidanud TsMS §-dest 3 ja 91 tulenevalt hagejale selgitama,

milliste nõude aluseks märgitud asjaolude kohta tõendid puuduvad või ei ole küllaldased, ning

tegema pooltele ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid. Selle kohtu ülesande täitmata jätmine

on menetlusnormi rikkumine. Dokumentaalsete tõenditena esitatud sundteisaldamisaktidele andis

kohus ebaõige hinnangu ega käsitlenud otsuses hageja väiteid, et teenuse osutamise lepingu

sõlmimist poolte vahel kinnitab kaheksa-aastane praktika ning et tasuta teenuse osutamine

tähendaks tulumaksuseaduse mõttes kingituste tegemist, mis tooks kaasa hageja pankroti ja

hageja juhatuse liikmete võimaliku kriminaalvastutuse raskete juhtimisvigade eest.

Vastuväited apellatsioonkaebusele

Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Kostja leiab, et

apellatsioonkaebus ei anna alust kohtuotsuse muutmiseks ega uue otsuse tegemiseks. Kaebuses ei

vaidlusta apellant kohtuotsust, vaid kordab laiendatult oma varasemaid seisukohti hagejana.

Ainsad normid, mille rikkumisele apellant kaebuses tugineb, on TsMS § 3 ja § 91.

Apellatsioonikohus peab aga jääma kaebuse piiridesse, milles välja toodud väited ei põhjenda

Eesti Vabariigilt raha väljamõistmist.

Ringkonnakohtu lahend ja selle põhjendused

Kolleegium, ära kuulanud protsessiosaliste esindajad ning tutvunud toimiku materjalidega, leiab,

et otsus kuulub tühistamisele materiaalõigusnormi ebaõige kohaldamise ja protsessiõigusnormide

olulise rikkumise tõttu alljärgnevatel asjaoludel. Hageja väidetel on ta osutanud Eesti Vabariigile

mootorsõidukite teisaldamis- ja hoidmise teenuseid tasulises valvega parklas alates 1996.aastast

kuni käesoleva ajani. Kuivõrd hoiutasu on maksmata sõidukite omanike/ valdajate/ poolt, siis

palus hageja hoiutasu välja mõista kostjalt. Hagiavaldusele lisatud parklasse teisaldatud sõidukite

teisaldamis- ja hoiutasu arvestuse kohaselt on sõidukid paigutatud parklasse erinevatel aegadel,

kusjuures viimased sõidukid on paigutatud 2001.aastal.

Vaidlus puudus selles, et hageja tasulisse parklasse tõepoolest toimetati vaidlusalusel perioodil

politseiametnike korraldusel ja sõiduki valvega hoiukohta paigutamise aktide alusel

mootorsõidukeid. Kostja vastuväited on olnud selles osas, et hageja ei ole tõendanud, et kõik

hagiavalduse lisas näidatud sõidukid tema parklas ka asusid. Otsusest ei ilmne, et kohus oleks

tõendeid antud vastuväidete osas hinnanud, millega on rikutud TsMS § 95 lg 1 ja § 231 lg 4.

Kohtu seisukoht on õige, et võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise

eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 11 kohaselt võlasuhtele, mis on tekkinud enne 1.juulit

2002, kohaldatakse enne käesoleva seaduse jõustumist kehtinud seadust. Hageja väidetel oli

pooltevaheline õigussuhe kvalifitseeritav hoiulepinguna, mida enne 1.juulilt 2002 reguleerisid

tsiviilkoodeksi sätted.

Linnakohus, jättes hagi rahuldamata, asus seisukohale, et pooltevaheline hoiulepingust tulenev

õigussuhe ei leidnud tõendamist ning üksikud teisaldamis- ja paigaldamisdokumendid on

haldusaktid ning ei ole käsitletavad tsiviilõiguslike kokkulepetena. Kokkulepe puudus

hoiulepingu olulises tingimuses, so. hoiutasus ning politseiametnikel puudus volitus lepingu

sõlmimiseks.

Apellandi väide on põhjendatud, et linnakohtu seisukoht on ekslik. Asjaolu, et sõidukite

teisaldamist ja parklasse toimetamist korraldas politseiamet, ei välista veel tsiviilõigusliku

lepingu sõlmimist.

Riigikohtu halduskolleegium 20.10. 2003 otsuses 3-3-1-64-03 asus seisukohale, et

politseiprefektuur on haldusorgan ning liiklusest kõrvaldatud sõidukite teisaldamise ja parkimise

korraldamine on vaadeldav avaliku ülesandena. Avaliku ülesande täitmise tagamiseks võib avalik

võim sõlmida aga nii halduslepinguid kui tsiviilõiguslikke lepinguid. Kolmandatel isikutel, s.t

eelkõige sõidukite omanikel tekkis õigussuhe teisaldamise otsustajaga, s.o. politseiametiga.

Kolleegium

nõustub

ülaltoodud

seisukohaga.

Parklasse

toimetati

sõidukid

nimelt

politseiametnike korraldusel ning anti üle hoidmiseks eraõiguslikule äriühingule. Seega tekkis

hoiusuhe Eesti Vabariigi/ Politseiameti kaudu/ ning tasulise parkla teenust osutava äriühingu

vahel. Hoiulepingut vaidlusalusel perioodil reguleeris TsK § 420.

Hageja väidetel sõlmiti hoiuleping iga üksiku sõiduki suhtes eraldi. Seega tulnuks linnakohtul

tuvastada, millal vastavad hoiulepingud sõlmiti ja milline hoiutasu on jäänud iga üksiku

hoiulepingu puhul maksmata. Otsusest sellist analüüsi ei ilmne.

Asjaolu, et poolte vahel ei ole sõlmitud kirjalikku hoiulepingut, ei välista hoiusuhte olemasolu.

Asjaolu, et sõiduki ümberpaigutamist ja hoidmist reguleeris HÕS § 240 ja selle alusel antud

Vabariigi Valituse määrused, ei muuda teenuse osutamisega kaasnenud tsiviilõiguslikke suhteid

veel avalik- õiguslikuks.

Ka on ekslik linnakohtu seisukoht selles osas, et politseitöötajal puudusid volitused hoiulepingu

sõlmimiseks. Nimetatud volitus tulenes seadusest, millega anti politseiametnikule õigus

kõrvaldada mootorsõiduk liiklusest ning korraldada sõiduki teisaldamine tasulisse parklasse

/HÕS § 240 ja kehtiv liiklusseadus § 20²/. Linnakohus asus seisukohale, et poolte vahel on kokku

leppimata ka hoiutasus, mistõttu lepingus puudub oluline tingimus.

Apellandi seisukoht on põhjendatud, et majandus- ja kutsetegevuses osutatud teenused on

eelduslikult tasulised. Antud juhul oli tegemist hagejaga, kes osutas hoiuteenust tasulises valvega

parklas. Seega antud asjaolu viitab ka sellele, et sõiduki hoiuleandja pidi olema teadlik, et

tegemist on tasulise hoiuga.

Apellandi väide on põhjendatud, et riik ei ole sätestanud olukorra lahendust, mil sõiduki

omanikud/ valdajad/ ei maksa hoiuteenust osutavale äriühingule hoiutasu. See ei saa olla hagi

rahuldamata jätmise aluseks. Kui kohus ei nõustunud hageja poolt nõutud hoiutasu suurusega

ning leidis, et Vabariigi Valituse määruses toodud tariifid ei ole pooltevahelises hoiulepingus

kohaldatavad, siis tulnuks otsustada, milline on siis mõistlik tasu hoiu eest.

Arvestades eeltoodut kolleegium leiab, et linnakohtu otsus kuulub tühistamisele. Kuivõrd

linnakohus on jätnud hindamata tõendeid ja tuvastamata, kui palju sõidukeid oli vaidlusalusel

perioodil

faktiliselt

hageja

juures

hoiul,

siis

ei

ole

võimalik

teha

uut

otsust

apellatsioonimenetluses. Seega tuleb tsiviilasi saata uueks läbivaatamiseks esimese astme

kohtusse TsMS § 333 lg 2 järgi. Kuivõrd tsiviilasi kuulub uuesti läbivaatamisele, siis ei ole

võimalik rahuldada ka taotlusi kohtukulu väljamõistmiseks.

Tiit Kollom

Mare Merimaa

Toomas Talviste