2-04-395/3 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

2-2/791/05

Tsiviilasja number

Kohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

Kohtukoosseis

Tsiviilasi

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

2-2/791/05

Tallinna Ringkonnakohus

12. detsember 2005. a, Tallinn

Reet Allikvere, Ülle Jänes, Ande Tänav

Eesti Vabariigi (Rahandusministeeriumi kaudu) hagi

Ambla valla vastu 1 952 246, 69 krooni väljamõistmiseks

Järva Maakohtu 17.02.2005 otsus tsiviilasjas nr 2-134/04

Ambla valla apellatsioonkaebus

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Järva Maakohtu 17.02.2005 otsus jätta lõppjäreldustes muutmata, arvestades ühtlasi ka

käesolevas otsuses märgitud põhjendusi. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

Kohtuotsuse peale võib edasi kaevata Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse ärakirja kättesaamisest

ringkonnakohtu kaudu.

Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue

1. Eesti Vabariik esitas 26.04.2004 Järva Maakohtule hagi ja palus Ambla vallalt välja mõista

võlgnevuse 1 952 246, 69 krooni. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Eesti Vabariigi Valitsus ja

Ambla Vallavalitsus 13.01.1993 lepingu, millega riik müüs Ambla Vallavalitsusele

Maailmapangalt saadud taastuslaenu arvelt hangitud küttemasuuti vastavalt kinnitatud

krediidi jaotusele 920 000 krooni väärtuses. Ostusumma tasumise tähtajaks oli lepingu

kohaselt 04.06.1993 (t.lk 6). 31.08.1993 sõlmisid pooled uue lepingu nr lm-8-93, millega

vormistati ümber 13.01.1993 lepingust tulenev võlgnevus ja pikendati küttemasuudi eest

võlgnetava 746 051, 25 krooni tagasimaksmise tähtaega kuni 30.06.1994.

2. Tulenevalt lepingu p-st 2 kohustus Ambla Vallavalitsus tasuma laenusummalt intressi 12%.

Vastavalt lepingu p-le 4 arvestati iga tasumisega viivitatud päeva eest viivist 0,5% päevas

kogu viibinud summa eest (tl 7). 2001. aastal võttis Rahandusministeerium laenuandja

Vaidlustatud kohtulahend

Kaebuse esitaja ja kaebuseliik

Menetluse liik

esindajana vastu otsuse viivise vähendamiseks, määrates viivisemääraks 2% aastas. Kostja ei

ole teostanud 31.08.1993 sõlmitud lepingu alusel ühtegi tagasimakset ja 23.04.2004 seisuga

moodustas kostja võlgnevus 1 952 246, 69 krooni, milles põhivõlg on 746 051, 25 krooni,

intressivõlg 952 482, 42 krooni ja viivisevõlg 253 713, 02 (tl 47).

Kostja vastuväited

3. Kostja ei tunnistanud hagi ja palus selle jätta rahuldamata. Kostja väitel sõlmiti lepingud

kostja seisukohalt väga ebasoodsas olukorras ja riigi poolt ettekirjutatud tingimustega.

Ambla vallas soojusenergia tootmisega tegeleval AS-il KETE puudus praktiliselt võimalus

iseseisvalt küttemasuuti hankida. Küttemasuudi ostu-müügilepingu allkirjastamise läbi sai

võimalikuks AS KETE jätkuv küttemasuudiga varustamine. Sellega hoiti ära Ambla vallas

soojamajanduse katastroof 1992/1993. a talvel.

4. Kostja arvates kuulus elamu- ja kommunaalmajanduse korraldamine kuni 1993. a oktoobrini

riigi kohustuste hulka ning riigi poolt selleks rahaliste vahendite eraldamine esmatasandi

kohalikele omavalitsustele lühiajaliste kõrgeintressiliste laenudena oli seadusevastane. Kuna

vaidlusaluste lepingute sõlmimise ajal kehtinud kohaliku omavalitsuse aluste seadus (KOS)

ei sätestanud esmatasandi kohaliku omavalitsuse ülesannetena korraldada elamu- ja

kommunaalmajandust, pidanuks riik rahalised vahendid küttemasuudi ostuks eraldama

Ambla valla eelarvesse vastavalt KOS § 15 lg-le 4 või sõlmima laenulepingu AS-iga KETE.

Kui 1992/1993. a kütteperioodil elanikkonna varustamine olekski olnud kostja seadusega

määratud kohustus, pidanuks riigil väidetava laenuandjana olema selge, et hageja poolt

lepingutes ettenähtud tingimused on kostja 1993/1994. a eelarve mahtu arvestades täitmiseks

ebareaalsed. Seega tulnuks kostjale eraldada raha vedelkütuse ostmiseks sihtotstarbeliselt

riigieelarvest või kütust müüa otse soojatootjale.

5. Kostja on seisukohal, et Ambla vallavanemal puudus pädevus ja volitus laenu võtmiseks.

Üheski hageja poolt esitatud lepingus ei ole märgitud, et vallavanem tegutseb vallavolikogu

otsuse alusel või vallavolikogu nimel. Ambla Vallavolikogu ei ole kunagi otsustanud riigilt

746 051, 25 krooni ulatuses laenu võtta. Sama järelduse saab teha ka masuudi ostu-

müügilepingu sõlmimise kohta summas 920 000 krooni. Ambla valla eelarves need summad

ei kajastunud. Vallavalitsuse ja vallavanema pädevuse puudumist küttemasuudi ostu-

müügilepingu ja laenulepingu sõlmimiseks kinnitab ka 11.04.1991 kehtima hakanud Ambla

valla põhimäärus. Ka ei ole kostja kunagi masuuti saanud, vaid see anti üle AS-ile KETE,

kes müüs sellest toodetud soojusenergia kehtiva piirhinnaga Ambla valla elanikele. Ka on

vaidlusalused lepingud kehtetud, sest need teostati näilikult, kuna pooltel puudus kavatsus

luua juriidilisi tagajärgi. Kuna masuudi üleandmist kostjale ei toimunud ning hageja ei ole

kütuse üleandmist kostjale tõendanud, ei tekkinud kostjal ka kohustust masuudi eest

tasumiseks. Masuuti anti riigiettevõtte Eesti Kütus poolt algul AS-ile KETE ja hiljem AS

KETE kommunaalettevõttele ELKE, mis tootis soojusenergiat Ambla valla elanikele. Kuna

riigi poolt ei ole kostjale üle antud ei raha ega masuuti, ei ole lepingupoolte vahel näilisest

tehingust tekkinud ka võlasuhet. 13.01.1993 tehingu näilisust kinnitab asjaolu, et hageja

poolt väidetavas ostu-müügilepingus puudus müüdava masuudi kogus ja ka ühiku (tonni)

hind, mis oli sellel ajal kehtinud seadusandluse kohaselt lepingu oluliseks tingimuseks. Sama

lepingu p-st 3 nähtub, et tegemist oli tehinguga tulevikus, s.t kütus pidi üle antama 1993. a

esimese kvartali jooksul. Kuna kostja hagejalt masuuti ei saanud, on näiline ka 31.08.1993

leping nr lm-8-93.

6. Kostja vaidlustas ka lepingu nr lm-8-93 p 2 alusel esitatud intressinõude. Nimetatud punkti

kohaselt peaks laenusaaja intressi tasuma kuni 30.06.1994. Seega on alusetu nõue tasuda

intressi pärast 30.06.1994. Ka asus kostja seisukohale, et lepingu p-st 2 tulenev intressinõue

on aegunud, kuna hagi esitati kohtule üle 10 aasta pärast nõude tekkimist. Samuti on

intressimäär 12% aastas liigkasuvõtlik ja vastuolus heade kommetega. Arvestatud

intressivõlg ületab väidetava põhivõla enam kui 200 000 krooni võrra. Juhul kui kohus leiab,

et intressinõue on põhjendatud, taotleb kostja selle vähendamist. Samuti taotles kostja viivise

vähendamist, kuna see on ebamõistlikult suur. Hageja ei selgitanud, miks ta ei pööranud

vaidlusaluses küsimuses kostja poole aastatel 1994-1998. Hageja esitatud dokumentidest

nähtub, et kostja luges kohustused lõppenuks pärast riigi poolt soojatootjatele

soojusenergiale kehtestatud piirhinna ja tegeliku soojusenergia hinna vahe kompenseerimise

lõpetamist. Põhivõla arvutamisel on hageja jätnud arvestamata summad, mida AS KETE,

hilisem kommunaalettevõte ELKE, tasus küttemasuudi eest riigiettevõttele Eesti Kütus.

Maakohtu otsuse põhjendused

7. Järva Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt välja 1 708 533, 67 krooni, millest

746 051, 25 krooni on põhivõlg, 952 482, 42 krooni intress ja 10 000 krooni viivis.

8. Kohus pidas õigeks hageja seisukohta, et elamu- ja kommunaalmajanduse korraldamise

kohustuse mittesätestamine kohaliku omavalitsuse korraldust reguleerivas seaduses ei

tähendada, et vastava kohustuse täitmine ei olnud kohaliku omavalitsuse pädevuses.

Nimetatud seisukoht on kooskõlas põhiseaduse § 154 lg-ga 1. Sellist seisukohta on

väljendanud ka Riigikohus lahendis nr 3-4-1-2-2000. Seega oli elanikkonna soojusenergiaga

varustamine kohaliku omavalitsuse ülesandeks, mille täitmiseks polnud riik kohustatud

kohalikule omavalitsusele rahalisi vahendeid eraldama. See vastuväide ei kerkinud üles ei

13.01.1993 ega ka 31.08.1993 lepingu sõlmimisel ega nähtu muudest tõenditest.

9. Esitatud nõue lähtub 31.08.1993 laenulepingust, mis on oma sisult eraõiguslik leping.

Kohaliku omavalitsuse üksusega eraõiguslikku lepingut sõlmides ei olnud riigil kohustust

kontrollida kohaliku omavalitsuse poolt lepinguga võetava kohustuse mahtu, võrrelda seda

omavalitsuse eelarve mahuga ning veenduda kohaliku omavalitsuse võimelisuses kohustust

täita. Kui kostja leidis, et riik ei taganud talle seaduste alusel piisavaid vahendeid

võimaldavat finantsskeemi, tulnuks riigi avalik-õigusliku kohustuse täitmise üle tekkinud

vaidlus lahendada avalik-õiguslike vaidluste lahendamiseks ettenähtud korras. Antud juhul

ei ole kostja seda teinud. Vaidlust ei ole selles, et 1992. aastaks oli kohalikes omavalitsustes

kujunenud pingeline olukord ja tekkinud vajadus täiendavate rahaliste vahendite

eraldamiseks elanikkonna soojusenergiaga varustamisel. Vabariigi Valitsuse 30.11.1992

määrusega nr 328 „Importkütuse baasil elanikkonna tarbeks toodetava soojusenergia hinna

kompenseerimise korra muutmise kohta" pandi Rahandusministeeriumile kohustus katta

importkütuse baasil elanikkonna tarbeks toodetava soojusenergia tegeliku hinna ja

kehtestatud piirhinna vahe soojusenergia tootjale riigieelarvest või välislaenust. Kooskõlas

Vabariigi Valitsuse 06.10.1992 määrusega nr 286 eraldati kompensatsioon soojusenergia

tootjale läbi eraldiste kohalike omavalitsuste eelarvesse (määruse p 9). Nimetatud määruse

alusel eraldati rahalised vahendid 1993. a riigieelarve seaduse § 4 kohaselt ka Järva

Maakonnale. Hagiavalduses viidatud määrustest nähtub soojuseenergia kompenseerimine

1992/1993. a kütteperioodil. Pärast nimetatud perioodi ei olnud kostjal õiguslikku alust

eeldada soojusenergia kompensatsiooni jätkumist, kuigi tõendite kohaselt vastavaid lubadusi

Rahandusministeeriumi poolt anti. Vabariigi Valitsuse 21.09.1993 määrusega nr 292

tunnistati kehtetuks Vabariigi Valitsuse 30.11.1992 määrus alates 05.10.1993. Erinevalt

elanikkonnale soojusenergia hinna kompenseerimisest, mis vastavalt Vabariigi Valitsuse

10.08.1993 määruse nr 251 „Elanikkonnale soojusenergiakulude osalise kompenseerimise

pikendamise kohta" punktile 1 toimus kuni 01.01.1994 soojatootjatele importkütuse baasil

elanikkonna tarbeks toodetava soojusenergia tegeliku hinna ja kehtestatud piirhinna vahe

katmine vaid 1992/1993. a kütteperioodi lõpuni ja seda ei pikendatud.

10. Tehingu tegemise ajal kehtinud tsiviilkoodeksi kui ka alates 01.09.1994 kehtinud TsÜS-i

kohaselt on näilikuks tehinguks tehingud, mille pooled on sõlminud kavatsuseta luua

õiguslikke tagajärgi. Kohus leidis, et asjas on tõendatud, et pooltel oli lepinguid sõlmides

tahe saavutada õiguslikke tagajärgi. Seda kinnitab ka 31.08.1993 sõlmitud laenuleping,

milles pooled leppisid kokku 13.01.1993 ostu-müügilepingust tuleneva võlgnevuse tasumise

tingimustes. Nimetatud lepingus on sätestatud lepingu ese (masuut) ning ostuhind, millele

vastava koguse jagu pidi müüja ostjale masuuti müüma. Kuigi lepingust ei tulene otseselt

müüdava masuudi kogus kilogrammides, ei anna see alust rääkida kokkuleppe

mittesaavutamisest lepingu objektis ja koguses. Ostu-müügilepingu sõlmimisele järgnenud

ostuhinna osaline tasumine näitab samuti poolte soovi luua õiguslikke tagajärgi (tl 27-28).

Laenulepingust ei nähtu riigipoolse laenu tagasimaksmise finantseerimise kohustust, tõendite

kohaselt anti vaid ebamääraseid lubadusi. Riigipoolset sundust lepingu sõlmimisel kohus ei

tuvastanud (pealegi oli lepingu sõlmimise ajaks 13.01.1993 osa masuuti juba käes).

11. Kuna lepingute sõlmimise ajal kehtinud KOS § 6 lg 7 kohaselt oli vallavanem ühtlasi

volikogu esimees, ei olnud vallavanemana lepingu allkirjastamine iseenesest rikkumine, mis

tooks kaasa tehingu tühisuse. Ambla Vallavalitsuse tegevus näitab, et 1993. a märtsist kuni

maini kolme ostu-müügilepingujärgset makset tehes on ta kinnitanud enda seotust lepinguga.

TsK § 66 lg-te 1 ja 2 kohaselt on esindatav, s.o Ambla vald, tehingu heaks kiitnud. Ka

Ambla Vallavolikogu 27.09.2001 otsusest nr 38 ei nähtu, et oleks kaalutud võimalust

tehingut mitte tunnistada volikogupoolse nõusoleku puudumise tõttu (tl 162). Volikogu

otsuse hilisem tühistamine ei muuda olematuks fakti, et sõlmitud laenulepingut arutades

oleks kaalutud võimalust lepingut mitte tunnistada (tl 176). Asjaolu, et kostja 1993/1994. a

eelarvetes ei kajastu lepingulised kohustused, ei tõenda volikogu heakskiidu puudumist.

12. 13.01.1993 ja 31.08.1993 lepingute sõlmimisel kohustus riik müüjana tarnima kohalikule

omavalitsusele riigiettevõtte Eesti Kütus kaudu kütust ning kohalik omavalitsus kohustus

selle eest lepingus ettenähtud tähtaegadel tasuma. Kütuse edasiandmine soojatootjale ei

mõjutanud pooltevahelist lepingulist suhet (ega teinud soojatootjast lepingu osalist). Seetõttu

ei pidanud kohus asjakohaseks ka kostja väidet, justkui oleks riik pidanud oma

laenulepingust tuleneva nõude esitama AS KETE õigusjärglase ELKE pankrotimenetluses.

31.08.1993 lepinguga nr lm-8-93 vormistati ümber kostja 13.01.1993 lepingust tulenev

võlgnevus. Ümbervormistamine on toimunud vastavalt TsK § 272 lg-le 3. Kostja ei ole

vaidlustanud asjaolu, et 31.08.1993 sõlmitud lepingu alusel kostjale reaalselt raha üle ei

antud. Kostja võimalikud kokkulepped soojatootjaga selle kohta, kes riigiga sõlmitud

laenulepingu alusel makseid tasub, ei ole riigile laenu tagasaamise nõude esitamisel siduvad.

13. Intressi suuruse osas leidis kohus, et pooled on lepingu sõlmimisel selles kokku leppinud

ning kokkulepet tuleb täita. Kohus ei pidanud põhjendatuks vabastada laenusaajat, kes

lepingut rikkus, intressi maksmise kohustusest. Kostja väited 12% intressi heade kommete

vastasusest ning liigkasuvõtlikusest on vastuolus kohtupraktika ja lepinguvabaduse

põhimõtetega. Lepingu nr lm-8-93 punkti 2 kohaselt tasus laenusaaja kokkulepitud intressi

tagasiulatuvalt, millest tulenevalt oleks lepingu korrektse täitmise korral olnud intressi

maksmise kohustuse tähtpäevaks laenu põhiosa tagasimakse tähtpäev.

14. Viivise osas nõustus kohus kostjaga, et viivis summas 253 713, 02 krooni on Ambla valla

eelarvet arvestades oluline summa. Küll ei ole seda summat põhjust pidada oluliseks

riigieelarve suurusega võrreldes. Kuna hageja ei ole esile toonud, kas ja kui suures ulatuses

on riik saanud kahju pooltevahelise lepingu mittetäitmisest, pidas kohus põhjendatuks

vähendada kostjalt väljamõistetavat viivist oluliselt ning mõista välja 10 000 krooni (kohus

arvestas siinkohal ka asjaolu, et hageja viivitas nõude kohtusse esitamisega pikka ega).

Kostja nõuet kohaldada intresside suhtes osaliselt aegumist ei pidanud kohus võimalikuks

arvestada, sest nimetatud vastuväide esitati TsMS § 165 lg-st 1 tuleneva rikkumisega. Samas

aga leidis, et lepingu nr lm-8-93 punkti 3 sisust tulenevalt oli üldine lepingusummade, s.h

intressist tuleneva võlgnevuse, tasumise tähtaeg 30.06.1994. Nimetatud tähtaega arvestades

on hagiavaldus esitatud tähtaegselt.

Apellatsioonkaebuse põhjendused

15. Kostja palub maakohtu otsuse hagi rahuldavas osas tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta

hagi ka selles osas rahuldamata. Kaebuse kohaselt rikkus kohus oluliselt protsessinorme,

kohaldas ebaõigesti materiaalõigusnorme ja tuvastas vääralt faktilisi asjaolusid. Kohus ületas

üldkohtu pädevust, andes hinnanguid ja võttes seisukohti haldusõiguse valdkonda kuuluvates

küsimustes. Kaevatav otsus on ühekülgne ja põhineb suuresti hageja väidete arvestamisel.

16. Väär on kohtu järeldus, et 31.08.1993 lepingu alusel oli laenu saajaks Ambla vald. Ambla

Vallavolikogu ei ole kunagi otsustanud riigilt 746 051, 25 krooni ulatuses laenu võtta. Seega

puudus Ambla Vallavalitsusel ja vallavanemal pädevus ja volitus eelnimetatud ulatuses

laenu võtmiseks. Sama järeldub ka 13.01.1993 lepingu kohta. Vastavaid summasid ei

kajastanud Ambla valla eelarved. Pädevuse puudumist kinnitab ka 11.04.1991 kehtima

hakanud Ambla valla põhimäärus. Kohus jättis 31.08.1993 lepingu hindamisel tähelepanuta

28.06.1993 osaliselt jõustunud KOKS § 4. Vallavalitsus ei saanud enam vastava volituseta

võtta kohustusi vallale. Asjas ei oma tähendust, et lepingule on alla kirjutanud vallavanem,

kes oli sel ajal ühtlasi ka volikogu esimees, kuna Rahandusministeerium on pidanud

lepingupooleks vallavalitsust. Ka pidi rahandusministrile olema teada, et Ambla

Vallavalitsus ei või otsustada sellises suurusjärgus ostu või laenu võtmise üle, kuna valla

põhimäärusest tulenevalt puudus vallavalitsusel vastav pädevus.

17. Märgitud asjaoludel lepingute allkirjastamine viitab sellele, et tegu oli näilike lepingutega ja

lepingupoolte vahel kehtisid muud kokkulepped. Tunnistaja U. T. ütluste kohaselt seisnes

kokkulepe selles, et riigiettevõte Eesti Kütus väljastab kütte AS-ile KETE, kes võtab kütte

oma bilanssi ja hakkab selle eest tasuma. Soojusenergiat müüb AS KETE kehtestatud

piirhinnaga ja seetõttu aitab Ambla Vallavalitsus küttevõlga tagastada, kandes riigile tagasi

vallavalitsuse kaudu soojatootjatele eraldatud dotatsiooni ja elanikkonnale eraldatud

küttekompensatsiooni. Hiljem, kokkuleppe võimalike tagajärgede kartuse tõttu, tegi

Rahandusministeerium Ambla Vallavalitsusele ettepaneku sõlmida kütuse müügileping.

Kuna osa kütusest oli soojatootjale üle andmata ja ministeeriumist kinnitati, et kütuselaenud

kustutatakse, allkirjastaski Ambla vallavanem 13.01.1993 lepingu. Ka 31.08.1993 leping

sõlmiti, kuna polnud alust mitte uskuda Rahandusministeeriumi kinnitusi kütusevõla

kustutamisest. Vastupidiselt kohtu järeldusele ei saanud kuidagi eeldada, et riik 1993. aasta

sügisel kütuse hinna kompensatsiooniks raha ei eralda.

18. Põhiseaduse § 154 lg 1 tõlgendades on kohus tuvastanud asjaolusid, mis kuuluvad

halduskohtu pädevusse. Ka ei ole asjakohane kohtu viide Riigikohtu lahendile nr 3-4-1-2-

2000. Kohus jättis põhjendamatult tähelepanuta kostja väite selle kohta, et soojusenergiaga

varustamiseks puudus Ambla vallal vastav tulubaas. Apellant on jätkuvalt seisukohal, et kuni

1993. aasta oktoobrini oli elamu- ja kommunaalmajanduse korraldamise kohustus riigil.

Kohus ei ole põhjendanud järeldust, miks on 31.08.1993 leping oma sisult eraõiguslik ja

miks puudus riigil kohustus kontrollida eraõigusliku lepinguga võetud kohustusi ja nende

mahtu. Tulenevalt KOS §17 lg 2 oli riigiorganite kohustuseks kontrollida kohaliku

omavalitsuse tegevuse seaduslikkust. Kohus jättis põhjendamatult hindamata tunnistaja H. L.

ütlused selle kohta, et Rahandusministeerium on vaikimisi tunnistanud Ambla vallal võla

puudumist riigi ees kuni tänaseni. Kohtule on jäänud selgusetuks, milles väljendub

riigipoolne sundus, mis ei võimaldanud omavalitsusel lepingutingimustes kaubelda.

19. Kohtu seisukoht lepingute mittenäilikkusest on vastuolus kehtinud seaduse ja lepingute

sisuga. 13.01.1993 lepingu näilisust kinnitab asjaolu, et selles ei olnud kajastatud müüdava

masuudi kogust ja ühiku (tonni) hinda. Lepingust ei nähtu, kuidas on saadud väidetav

laenusumma 746 051, 25 krooni. Kostja ei ole masuuti saanud ja hageja ei ole tõendanud

selle üleandmist kostjale. Seetõttu on näilik ka 31.08.1993 leping. Väär on seisukoht, mille

kohaselt ei muutnud kütuse edasiandmine soojatootjale riigi ja kohaliku omavalitsuse vahel

sõlmitud lepingut ega teinud soojatootjast lepingu osalist. Kütus anti riigiettevõtte Eesti

Kütus poolt üle AS-ile KETE enne lepingu allkirjastamist, kes võttis selle enda bilanssi ja

asus selle eest ka riigile tasuma. Kohus ei teinud kostjalt põhivõla väljamõistmisel kindlaks,

palju on sellest summast tasunud riigile AS KETE ja selle õigusjärglane ELKE.

20. Apellant on seisukohal, et kohus oleks pidanud lugema kostja seisukoha intressinõude

osalise aegumise kohta eelmenetluses esitatuks, kuna kohus andis kostjale tähtaja hageja

poolt 30.09.2004 esitatud seisukohtadele vastamiseks. Vastus esitati tähtaegselt. Apellant on

jätkuvalt seisukohal, et intressinõue on aegunud. Kohus ei ole piisava tähelepanelikkusega

tutvunud taastuslaenu lepinguga nr 3522 EE, mistõttu on oletuslik kohtu seisukoht nagu

oleks 12% intress heade kommetega vastavuses. Apellant on seisukohal, et riigi poolt

riiklikeks vajadusteks võetud laenu eest ostetud kütuse edasimüümine tingimustes, kus

ostjatel puudus alternatiiv ja sealjuures majandusliku kasu taotlemine, on vastuolus heade

kommetega. Käesoleval juhul ei ole õige kohaldada ka lepinguvabaduse põhimõtet, kuna

vaidlusalune laenuleping tuleneb ostu-müügitehingust, mille objektiks oli eluliselt vajalik

kütus, mida sel perioodil jaotas hageja ainult monopoolse riigiettevõtte kaudu. Hageja on

käitunud pahauskselt, andes lubadusi võla kustutamiseks. Hageja on pärast lepingu

allakirjutamist viie aasta jooksul nõuet esitamata ka vastavalt käitunud. Ka ei ole

põhjendatud kostjalt viivise väljamõistmine, kuna hageja ei ole tõendanud lepingust

tulenevat kahju.

Vastus apellatsioonkaebusele

21. Hageja ei nõustu kaebusega ning palub jätta selle rahuldamata. Hageja ei ole käesolevas

menetluses vaidlustanud vastaspoole käsitlust KOKS-ist selles osas, et laenulepingu

sõlmimiseks oli vajalik volikogu volitus. Küll aga on hageja olnud seisukohal, et volituste

puudumine laenulepingu sõlmimise ajal ei saa antud juhul kaasa tuua laenulepingu tühisust,

kuna Ambla vald on lepingu hiljem heaks kiitnud. Lepingu sõlmimise ajal volituse

puudumine ei võta vallalt õigust ja võimalust olla selliste tehingute pooleks. Volituste

puudumise ja pooleks olemise võimatuse samastamine ei ole õige. Õige ei ole apellandi

väide, nagu oleks kohus tõlgendanud põhiseaduse §-st 154 lähtudes kohaliku omavalitsuse

kohustuste ulatust ja tuvastanud asjaolusid, mis ei kuulu üldkohtu pädevusse. Leides, et

elamu- ja kommunaalmajanduse korraldamine oli kohaliku omavalitsuse ülesanne, andis

kohus hinnangu kostja ühele põhilisele vastuväitele. Esmakordselt apellatsioonkaebuses on

kostja püstitanud väite, nagu ei oleks vaidlusaluse lepingu puhul tegemist eraõigusliku

lepinguga. Kostja ei ole varem kordagi väitnud, et käesolev vaidlus ei allu üldkohtule.

Apellandi väited lepingu sõlmimisel valitsenud sundolukorrale ja riigipoolsetele lubadustele

on jätkuvalt paljasõnalised. Laenulepingu näilisuse vastu räägib aga fakt, et vald on lepingut

asunud täitma. Vastustaja peab õigeks ka kohtu seisukohta intressi nõude aegumise väite

esitamise osas. Ka intressi suuruse osas peab ta otsust õigeks. Ambla vald ei taotlenud

kohtult viivisevõla kustutamist, vaid viivise vähendamist. Kohus on kostja taotlust

arvestanud ning välja mõistetavat viivist oluliselt, s.o 243 713, 02 krooni võrra, vähendanud.

Kuivõrd kostja ei ole viivise kustutamist varem taotlenud, ei saa ta seda ka

apellatsioonkaebuses nõuda.

Ringkonnakohtu otsuse põhjendused

22. Tsiviilkolleegium, tutvunud asja materjaliga, leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna

alust kaevatava otsuse tühistamiseks, kuid kohtuotsuse motiive tuleb intressi võla osas

täpsustada. Otsuse põhjendustest tuleb välja jätta kohtu seisukoht, et hilinenult esitatud

aegumise kohaldamise taotluse võib kohus jätta arvestamata. Kuna muus osas jätab

ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuse muutmata, siis tulenevalt TsMS § 330 lg-st 5 ei

korda ta otsuses esimese astme kohtu põhjendusi.

23. Maakohus leidis Õigesti, et hagi nii põhivõla kui intressi osas tuleb rahuldada. Kohus ei

rikkunud asja menetlemise käigus protsessinorme ega tuvastanud vääralt faktilisi asjaolusid.

Kohtuotsuses ei väidetud, et 31.08.1993 lepingu alusel võttis Ambla vald riigilt laenu, vaid

märgiti, et nimetatud lepinguga vormistati laenuks ümber varasem võlgnevus. Maakohus ei

jätnud tähelepanuta kostja väidet selle kohta, et vaidlusalusel perioodil lasus elamu- ja

kommunaalmajanduse korraldamine riigil. Kohus on otsuses põhjendanud, miks ta leidis, et

nimetatud valdkonnas töö organiseerimine (s.h elanikkonna varustamine soojusenergiaga)

oli kohaliku omavalitsuse pädevuses. Kohus märkis õigesti, et kui riik ei täinud oma avalik-

õiguslikke kohustusi, oleks kohalik omavalitsus pidanud selle vaidluse lahendama vastavas

korras. Asjaolu, et valla eelarved vaidlusalust summat ei kajastanud, ei võimalda järeldada

kohustuse lõppemist. Ka see, et Ambla vald oli lepingu sõlmimisel sundolukorras, sest vajas

kütust valla elanike tarvis, ei vabasta valda võetud kohustuse täitmisest. Kohtul ei olnud

alust seostada küttemasuudi võla tasumist riigi poolse soojusenergia tootmise ja müügi

hinnavahe kompenseerimisega ega lugeda kompenseerimise lõppemisega lepingust tulenev

kohustus lõppenuks. Sellist kokkulepet poolte vahel ei olnud. Ka valla ja soojatootja

vahelised lepingulised suhted (raha maksmise kohustuse ülevõtmise kohta) ei mõjuta

käesolevat vaidlust. Seadusest tulenev riigiorganite kohustus kontrollida kohaliku

omavalitsuse tegevuse seaduslikkust ei muuda riigi ja kohaliku omavalitsuse vahel sõlmitud

tehingut tühiseks. Maakohus on kõigile nimetatud vastuväidetele oma otsuses ka vastanud.

24. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et 31.08.1993 laenulepingu järgi oli võlgnikuks

Ambla vald. Kohus on andnud hinnangu kostja viidatud asjaolule, et nimetatud lepingu

sõlmimise ajal oli seadusest (ja Ambla valla põhimäärusest) tulenevalt laenude võtmise

otsustamine vallavolikogu pädevuses. Kohus ei jätnud tähelepanuta kostja sellekohast

vastuväidet. Maakohus märkis, miks ta ei pea võimalikuks jätta hagi rahuldamata seetõttu, et

vastav volikogu otsus puudus. Kohus tugines siinkohal õigesti kehtinud TsK § 66 lg-le 1,

mille kohaselt on tehing kehtiv, kui esindatav selle tehingu hiljem heaks kiidab. Kohus leidis

õigesti, et vallavolikogu on tehingu hiljem heaks kiitnud ja nimetanud tõendid, millest ta

seda järeldab. Ringkonnakohtul ei ole alust teha teistsugust järeldust. See, et 13.01.1993

lepingu maksumus moodustas olulise osa valla eelarvest, ning et lepingu summat 1993.a ja

1994.a eelarved ei kajastanud, ei võimalda teha apellandi viidatud järeldust. Vaidlust ei

olnud selles, et ostetud masuut soojatootjale üle anti. Kohus ei jätnud 31.08.1993 lepingu

hindamisel tähelepanuta 28.06.1993 jõustunud KOKS § 4, mille kohaselt on vallavalitsus

omavalitsusorgan (juriidilise isiku staatuseta). Kohus märkis, miks ta ei nõustu kostja

sellekohase käsitusega. Asjaolu, et lepingu poolteks olid märgitud ministeerium ja

vallavalitsus, mitte aga riik ja vald, ei kinnita tehingu näilisust. Kostja väide, et

ministeeriumist lubati kütuselaen kustutada, ei viita tehingu näilisusele. Pealegi ei ole sellist

kokkulepet poolte vahel fikseeritud, suusõnalisi lubadusi lepingust tulenevate kohustuste, s.o

lepingu täitmise, osas ei ole kohtul võimalik arvestada. Kostja ei tõendanud, et laenu

tagastamine oli seatud sõltuvusse riigilt kompensatsiooniks saadavast rahast (et kostja eeldas

lepingu sõlmimisel riigi poolsete lisavahendite eraldiste jätkumist, ei mõjuta lepingu

kehtivust). Kohus ei tuvastanud seejuures asjaolusid, mis kuuluvad halduskohtu pädevusse.

Vastates poolte väidetele ja vastuväidetele ei ületanud kohus üldkohtu pädevust, vaid järgis

TsMS § 231 lg-st 4 tulenevat nõuet.

25. Kaevatav kohtuotsus ei ole ühekülgne ega põhine enamuses hageja väidetele. Asjaolu, et

kohus on nõustunud hageja seisukohtadega, ei tähenda kohtuotsuse põhjendamisnõude

rikkumist, sest samas on kohus märkinud, miks ta kostja väljendatud seisukohaga ei nõustu.

Järeldused lepingu kehtivuse kohta on piisavalt põhjendatud. Kolleegium nõustub maakohtu

hinnanguga kostja väitele tehingu näilisuse kohta. Kostja vastuväitele, et ta ei ole masuuti

saanud ning hageja ei tõendanud selle üleandmist, on maakohus põhjalikult vastanud.

Asjaolu, et vaidlusaluse raha eest ostetud kütus anti üle soojatootjale, ei tee soojatootjat

vaidlusaluse tehingu osaliseks. Kui kostja leidis, et AS KETE on sama kütusekoguse eest

riigile juba tasunud, siis tulenevalt TsMS § 91 oli tema kohustus oma väidet tõendada.

Pealegi ei olnud poolte vahel varem vaidlust selle üle, et nimetatud summa eest oli kütus

soojatootjale üle antud ning et enamus võlast on tasumata. Seetõttu on alusetu

apellatsioonkaebuse väide, et kohus ei teinud kindlaks, palju on põhivõlast tasunud riigile

AS KETE. Kostja varasem sisuline seisukoht tugines põhiliselt väitele, et muutnud olukorras

(kus riik lõpetas Vabariigi Valitsuse 06.10.1992 määruse täitmise) oli laenu tagastamine

muutunud ebareaalseks (920 000 kroonist jäi tasumata 746 051, 25 krooni), mitte aga

väitele, et võlg on kolmanda isiku poolt tagastatud. Poolte vahel ei olnud vaidlust selle üle,

et 31.08.1993 lepingu alusel ei olnud makseid tehtud.

26. Kolleegium ei nõustu apellandi väitega intressi- ja viivisenõude heade kommete vastasuse

kohta. Lepinguvabadusest lähtuvalt oli pooltel õigus kokku leppida lepingu tingimustes, seda

ka intressi ja viivise suuruse osas. Nimetatud kokkulepe ei ole iseenesest vastuolus heade

kommetega ega seetõttu tühine. Asjaolu, et üheks lepingupooleks on riik, ei tähenda, et

vastavat kokkulepet ei saanud sõlmida. Ringkonnakohtul ei ole alust kaevatavat kohtuotsust

selles osas muuta. Küll ei nõustu kolleegium maakohtuga seisukohaga, et pärast

eelmenetluse lõpetamist ei ole poolel õigus taotleda aegumise kohaldamist. Tulenevalt

seadusest on poolel õigus tugineda aegumise väitele ka hiljem. Kuid antud juhul ei oma see

sisulist tähendust, sest hageja vastav nõue ei olnud aegunud, mida õigesti märkis ka

maakohus. 31.08.1994 lepingu p 3 kohaselt oli kõigi lepingust tulenevate summade tasumise

lõpptähtajaks 30.06.1994. Nõude kohtule esitamise viivitamine heade kommete vastasusele

ei viita. Pealegi nähtub poolte vahel peetud kirjavahetusest, et laenu tagastamist nõuti

kostjalt juba aastaid. Ka viivise osas on kohtuotsus õige ja põhjendatud. Maakohus mõistis

hageja nõutud viivisest välja vaid ca 4 %.

R. Allikvere Ü. Jänes A.Tänav