3-05-355/2 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number

3-222/05

Otsuse kuupäev

05.07.2005

Kohtunik

Mai Saunanen

Kohtuasi

Maimu Jaaksoo kaebus ÕVVTK Viljandi maakonnakomisjoni

16. märtsi 2005.a. otsuse ja 16. märtsi 2005.a. otsusega

täiendatud 22. septembri 1993.a. otsuse nr 15-5053 A

tühistamiseks.

Asja läbivaatamise kuupäev

27.06.2005

Istungil osalenud isikud

Kaebuse esitaja Maimu Jaaksoo esindaja Ellen Kamm,

Vastustaja - ÕVVTK Viljandi maakonnakomisjoni esindaja

Karin Künnapuu,

3. isik Ülo Lang,

3. isiku esindaja advokaat Nikolai Kõiv

Resolutsioon

Jätta Maimu Jaaksoo kaebus rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu

Ringkonnakohtule Tartu Halduskohtu kaudu 30 päeva jooksul

kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates.

Apellatsioonkaebuse esitamise kavatsusest tuleb Tartu

Halduskohtule kirjalikult teatada 10 päeva jooksul kohtuotsuse

avalikult teatavakstegemisest arvates.

Asjaolud

ÕVVTK Viljandi maakonnakomisjoni 22.septembri 1993 otsusega nr 15-5053 tunnistati Karksi vallas

Uus-Virite 25 talu õigusvastaselt võõrandatud maa suhtesõigustatud subjektiks Amalie Kunimägi.

Seoses õigustatud subjekti surmaga 19.oktoobril 1993 päris nõudeõiguse Uus-Virite 25 tagastatava

maa suhtes Maimu Jaaksoo. Viljandi Kinnistusameti otsusega 09.jaanuarist 1998 avati Uus-

Virite maaüksuse kohta kinnistusregistriosa nr 3416, mille omanikuna kanti kinnistusraamatusse

Maimu Jaaksoo.

ÕVVTK Viljandi maakonnakomisjoni 16. märtsi 2005. a. otsusega tunnistati Uus-Virite 25

õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise õigustatud subjektiks täies ulatuses Ülo Lang ja

muudeti 22. septembri 1993 otsust nr. 15-5053.

ÕVVTK Viljandi maakonnakomisjon luges 16.märtsi 2005 otsuse lahutamatuks

osaks Tartu Ringkonnakohtu 16. veebruari 2005 otsuse haldusasjas nr 2-3-21/2005.

Haldusasjas nr 3-199/04 Tartu Halduskohus Maimu Jaaksood kolmanda isikuna ei kaasanud.

Tartu Halduskohtus ja Tartu Ringkonnakohtus Uus-Virite 25 talumaa suhtes toimunud

kohtumenetlusest sai Maimu Jaaksoo teada, kui ÕVVTK Viljandi maakonnakomisjon saatis talle

oma l6. märtsi 2005 otsuse koos Tartu Ringkonnakohtu otsuse koopiaga.

Maimu Jaaksoo esitas ÕVVTK Viljandi maakonnakomisjoni l6.märtsi 2005 otsuse ja sellega

muudetud 22. septembri 1993. a. otsuse nr 5053A peale kaebuse Tartu Halduskohtule.

Kaebuse esitaja taotlus ja kaebuse põhjendused

Kaebuses palus selle esitaja tunnistada õigusvastaseks ÕVVTK Viljandi maakonnakomisjoni 16.

märtsi 2005 otsus Ülo Lang`i tunnistamise kohta Karksi valla Uus-Virite 25 talumaa osas

õigustatud subjektiks täies ulatuses ja 16. märtsi 2005 otsusega täiendatud otsus 22.septembrist

1993 nr 15-5053A. Kohtuistungil täpsustas kaebaja oma nõuet ja palus eelnimetatud otsused

tühistada.

Kaebuse esitaja arvates on ÕVVTK Viljandi maakonnakomisjoni 16. märtsi 2005. a. otsus

seadusevastane ja rikub tema õigusi seoses alljärgnevaga:

1. Ü. Lang avalduses 09.aprillist 1990 on väljendatud tahe saada rahalist kompensatsiooni seoses

alusetu represseerimisega (küüditamisega) elukohta mahajäänud vara - loomade, põlluinventari ja

hoonete-eest .

Avaldusest nähtuvalt elas Ü. Lang enne küüditamist ema ja vanaemaga Valgamaal Vaoküla vallas

Uus-Viretil (vanas keelepruugis Alla-Voelgasse nr 27 talu). Nimetatud avaldus jäi Valga Rajooni

RSN Täitevkomitee poolt rahuldamata, kuna ei leidunud arhiividokumente tema ema

omandiõiguse kohta avalduses märgitud varale.

Ülo Lang on esitanud ka Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise

avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite hindamise korra (edaspidi Kord) punkt 5 kohase

avalduse oma isale Ernst Langile Valgamaal Vaoküla vallas (praegune Helme vald) asuva Ala-

Võlgese talu maa tagastamiseks. Valgamaal Helme vallas asuv Ala-Võlgese maaüksus on

tagastatud ja kantud kinnistusraamatusse Ülo Lang nimele.

Avalduse sisust lähtuvalt tuleb asuda seisukohale, et Ülo Lang ongi tegelikult taotlenud

09.04.1990 avaldusega Valgamaal Vaoküla vallas asunud ja seoses küüditamisega mahajäänud

Ala-Võlgese talu hoonete ja muu vara kompenseerimist ning hiliseima avaldusega Ala-Võlgese

talu võõrandatud maa tagastamist, mille võõrandamisaegne omanik oli tema isa Ernst Lang, mitte

aga Viljandimaal Karksi (end. Polli) vallas asunud ja väidetavalt emale kuulunud Uus - Virite 25

talu vara, s. h. maa tagastamist.

Kuna isa Ernst Lang oli surnud 1946 aastal, pidas Ülo Lang ilmselt Ala-Võlgese talu emale

kuuluvaks ja Uus - Vireti nimeliseks, seetõttu ei saanudki leiduda arhiividokumente tema ema

omandiõiguse kohta sellele varale.

See järeldus on kooskõlas ka Ü. Lang hilisemate avaldustega Viljandi maakonnakomisjonile. 22.

12. 1997 avalduses on märgitud, et talu nimi Uus-Viriti nr 25 asub Karksi (Polli vald) ning 10.09

2003 avalduses kinnitab Ü .Lang, et sai alles hiljuti teada, et Uus-Viriti talu asub Viljandimaal

Karksi vallas. Samuti on Ü. Lang ise kinnitanud maakonnakomisjonile, et ei esitanud avaldust

õigeaegselt, kuna ei teadnud Eesti Vabariigis toimuvast vara tagastamise ja kompenseerimise

avalduste vastuvõtmisest.

Seoses sellega puudub reaalselt ja sisuliselt ORAS § 16 lg l ja Korra punktis 4.1 sätestatud

tähtajaks, s.o. 17.jaanuariks 1992 ega seadusega pikendatud tähtajaks, s.o.31. märtsiks 1993

Ü. Langi avaldus Viljandimaal Karksi vallas asuva Uus - Virite 25 talu maa tagastamise kohta.

Kindlasti ei saa selliseks avalduseks lugeda 09.04.1990 avaldust üksnes asjaolu tõttu, et Ü. Lang

on nimetanud avalduses Ala-Võlgese talu, milles ta elas enne küüditamist, ka Uus- Viretil

elamiseks.

2. Korra p.4.4 kohaselt taotleja, kes ei ole esitanud avaldust ülalmärgitud tähtajaks, loetakse vara

tagastamise või kompenseerimise nõudmisest loobunuks.

Avalduste esitamise tähtaeg on seadusandja poolt kehtestatud teiste isikute õiguste kaitseks.

Avalduste tähtaja kehtestamine annab kõigile endistele omanikele või nende õigusjärglastele

ühesuguse ja võrdse võimaluse taotleda vara tagastamist või kompenseerimist. Selle

mittejärgimine maakonnakomisjoni poolt on vastuolus Põhiseaduse §-st 10 tuleneva õiguskindluse

põhimõttega. Nõuetele mittevastava avalduseta (09.04.1990 avaldus) ehk tähtajaks esitamata

avalduse alusel (10.09.2003 avaldus) otsuse tegemine vara tagastamiseks kujutab endast

käesolevas asjas maakonnakomisjoni poolt menetlusnormide rikkumist, sest avalduste esitamise

tähtaja eesmärk oli välistada vara tagastamist või kompenseerimist juhtudel, kui õigustatud

subjekt ei esitanud avaldust tähtaegselt. Omandireform ei saa olla tähtajatu protsess, vaid lõpeb

eesmärgi saavutamisega - vara tagastamise või kompenseerimisega tähtajaks avalduse esitanud

õigustatud subjektile. Uus-Virite 25 talu maa suhtes oli see eesmärk juba saavutatud Amalie

Kunimägi tunnistamisega õigustatud subjektiks.

3. Korra p.4.3 kohaselt ei pidanud taotleja, kes ORAS-e jõustumise hetkeks (20.06.1991) ENSV

Ministrite Nõukogu 20.02.1989 määruse nr 81 või EV Valitsuse 27.05.1991 määruse nr 98 alusel

oli esitanud avalduse vara tagastamiseks või kompenseerimiseks, esitama uut avaldust. Küll aga

oli ta kohustatud esitama ORAS-est ja Korrast tulenevaid täiendavaid andmeid ja tõendeid. Kui

taotlejal oli vastavalt ORAS - le õigus sellise vara tagastamiseks või kompenseerimiseks, mida tal

ei olnud õigust taotleda nimetatud määruste järgi, tuli tal selle vara osas esitada uus avaldus. Kuna

alles ORAS § 11 lg l sätestas õigusvastaselt võõrandatud maa omandireformi objektina, siis tuli

maa tagastamiseks või kompenseerimiseks esitada uus avaldus. Seadusandja on selle nõude

esitanud sõnaselgelt, seetõttu ei ole ÕVVTK maakonnakomisjonil ega kohtul õigust lugeda

ülalnimetatud määruste alusel esitatud avaldustega hõlmatuks ka õigusvastaselt võõrandatud

maad. Seetõttu oli ka Ü. Lang seadusega kohustatud õigusvastaselt võõrandatud maa

tagastamiseks või kompenseerimiseks esitama Korra punktis 5 nimetatud lisa l kohase avalduse.

4. Korra punktist 15.2 tulenevalt tuleb avalduse läbivaatamisel kindlaks teha, kas avalduses

märgitud vara kuulus õigusvastase võõrandamise hetkel omandiõiguse alusel avalduses märgitud

isikule, s.t. endisele omanikule.

ÕVVTK Viljandi maakonnakomisjoni 22.09.1993 otsusega nr 15-5053 loeti tõendatuks, et Uus-

Virite 25 maa võõrandamisaegne omanik oli Hans Kunimägi, aluseks vastavalt MRS § 15 lg 4

Viljandimaa Karksi valla ,,Maksualuste maaüksuste nimekiri". 16.märtsi 2005 täiendatud otsusega

loeti tõendatuks, et Uus-Virite 25 maa võõrandamisaegne omanik oli Salme-Marie Lang, aluseks

Hans (Anton) Kunimägi 28.04.1938 testament .

ORAS mõttest tuleneb, et õigustatud subjekti tuvastamisel tuleb lähtuda vara õigusvastase

võõrandamise hetkel kehtinud seadusandlusest. See sõnaselgelt fikseerimata põhimõte on

sätestatud ka Vabariigi Valitsuse 28.augusti 1991 määruses nr 161 punktides 15, 18 ja 21. Maa

natsionaliseerimise hetkel kehtis Eestis Balti Eraseadus (BES). BES § 812 sätestas, et kinnisvara

omanikuks kuuluvuse järgi tunnistatakse ainult see, kes on kantud avalikesse kohturaamatutesse.

Uus-Virite 25 maaüksuse võõrandamisaegse omanikuna oli Viljandi Kinnistusametis kinnistu nr

705 all sisse kantud Hans Kunimägi. Asjas puuduvad tõendid selle kohta, et pärast Hans Kunimägi

surma 1938 aastal oleks tehtud kandeid kinnistusameti dokumentatsiooni maa omandiõiguse

muutumise kohta. Komisjoni otsuses viidatud Hans Kunimägi testamenti pole vastavalt

arhiiviteatisele leitud, teised Salme Langi kui väidetavat pärijat puudutavad arhiividokumendid ei

oma asjas maa võõrandamisaegse omaniku kindlakstegemiseks õiguslikku tähtsust tulenevalt BES

§ -st 812. Komisjon on ebaõigesti tuvastanud Uus-Virite 25 talu võõrandamisaegse omanikuna

Salme Langi. BES § 812 kohaselt oli selleks Hans Kunimägi.

Seetõttu oli endise omaniku Hans Kunimägi vennatütre Amalie Kunimägi tunnistamine Uus-Virite

25 talu õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise õigustatud subjektiks 22.09.1993 otsuse

alusel õiguspärane, kuna tähtaegselt ei olnud keegi teine esitanud avaldust selle maa tagastamise

või kompenseerimise osas ja puudub igasugune õiguslik alus selle muutmiseks.

5. ÕVVTK Viljandi maakonnakomisjon on teinud 16.märtsil 2005 kaks otsust. Ühes on komisjon

leidnud, et Ü. Langi 22.09.2003 avaldus tuleb täis ulatuses rahuldada ja otsustas tunnistada Ülo

Langi täies ulatuses õigustatud subjektiks Karksi vallas Uus-Virite 25 talumaa osas.

Teist, 22. septembri 1993 otsust nr 15-5053A, on 16.03.2005 täiendatud ja selle p. 8 kohaselt on

muudetud otsust p.1, 2, 3 ja 6 osas. Samas jääb selgusetuks 22.septembri 1993 otsuse nr 15-

5053A algne sisu. ÕVVTK Viljandi maakonnakomisjon on 16.märtsi 2005 otsusega tunnistanud

Ülo Langi Karksi valla Uus-Virite 25 talumaa osas täies ulatuses õigustatud subjektiks j a samas

on 22.09.1993 otsusega nr 15-5053 ka Amalie Kunimägi tunnistatud õigustatud subjektiks Uus-

Virite 25 talu õigusvastaselt võõrandatud maa suhtes ja tema pärijale on maa tagastatud ja

kinnistatud.

6. Omandireformi õigustatud subjektiks tunnistamise otsusega tuvastatakse õiguslikult siduvalt

vara tagastamisel tähtsust omavad asjaolud, mis puudutavad taotleja isikut ja vara õigusvastast

võõrandamist. ÕVVTK maakonnakomisjon peab otsuse tegemisel kontrollima asjaolusid ja

kohaldama seadust hoolikalt. Komisjoni poolt tuvastatud asjaoludest ja tema poolt tehtud otsusest

tuleb omandireformi menetluse järgmistes staadiumites kinni pidada. Õigustatud subjektiks

tunnistatud isik võib põhjendatult eeldada, et need küsimused on komisjoni poolt lahendatud

lõplikult. Pärast tähtaja möödumist esitatud avalduse rahuldamine kujutas maakonnakomisjoni

poolt olulist menetlusnormi rikkumist.

Omandireformi õigustatud subjektiks tunnistamine on adressaati soodustav haldusakt. Selle

haldusakti tühistamine on adressaati koormav haldusakt ja selle andmiseks peab seaduse

reservatsiooni põhimõttest tulenevalt olema õiguslik alus. Olukorras, kus isiku õigus

soodustustele on kindlaks tehtud halduse üksikaktiga, tuleb isiku õiguspärast ootust ja usaldust

kaitsta veelgi tugevamalt, sest üksikaktiga on riik väljendanud oma seisukohta konkreetses

küsimuses, mitte üksnes abstraktselt. Seetõttu tuleb varasema haldusakti tühistamisel kaaluda

haldusakti õigusvastasuse põhjusi ja õigusrikkumisega kahjustatud avalikku huvi ühelt poolt ning

isiku mõistlikku õiguspärast ootust, et kord tema suhtes antud soodne haldusakt jääb kehtima,

teiselt poolt. Ülo Lang´i avalduse rahuldamine kahjustab kaebuse esitaja õiguspärast ootust, mis

on samuti Põhiseadusega kaitstav hüve.

Kohtuistungil jäi kaebuse esitaja kaebuse väidete juurde, et komisjonil ei olnud õigust menetleda

ja rahuldada Ülo Langi poolt 22. septembril 2003. a. esitatud avaldust, kuna see oli esitatud

seaduses sätestatud tähtaegu rikkudes. Ringkonnakohus ja komisjon on Ülo Langi poolt 09.

aprillil 1990. a. Valga Maakonnavalitsusele esitatud avaldust vääralt tõlgendanud. Otsuse sisulise

põhjendatuse kohta märkis kaebaja, et juhul, kui avaldus oleks esitatud tähtaegselt, ei oleks

Maimu Jaaksool sellist vastuseisu komisjoni otsusele ja seda otsust oleks saanud pidada

seaduslikuks (tl 50).

ÕVVTK Viljandi maakonnakomisjoni seisukoht

Vastustaja palus jätta Maimu Jaaksoo kaebuse rahuldamata.

Maakonnakomisjon oli seisukohal, et 16.03.2005 otsused Ülo Langi õigustatud subjektiks

tunnistamise kohta ei riku ega saagi rikkuda kaebaja õigusi. Vahetult õigustatud subjektiks

tunnistamise

otsuse

alusel

ei

toimu

veel

vara

tagastamist

ega

kompenseerimist.

Maakonnakomisjoni 16.03.2005 otsused määravad kindlaks, et Ülo Lang on õigustatud taotlema

tema emale Salme Langile kuulunud Uus-Virite 25 talumaa tagastamist või kompenseerimist, kuid

ei võta kaebajalt ära juba saadud talumaad ega kompensatsiooni.

Vastustaja rõhutas, et Tartu Ringkonnakohtu jõustunud kohtuotsus on maakonnakomisjonile

õiguslikult siduv, oli sellest juhindumine 16.03.2005 otsuste tegemisel oli ainuõige.

Kaebuse kohaselt taotles Ülo Lang 09.04.1990 avaldusega isale kuulunud Ala-Võlgese, mitte aga

emale kuulunud Uus-Virite 25 talu maa tagastamist. Nimetatud arvamus on vale kuna kaebaja

enda poolt kohtule esitatud Valga RSN Täitevkomitee 01.02.1991 kiri nr 732 tõendab, et Ülo

Lang taotles kahte talu - nii emale kui ka isale kuulunut.

Kaebuse kohaselt ei esitanud Ülo Lang õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja

kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra p

4. l sätestatud tähtajaks avaldust.

Kaebaja jätab tähelepanuta, et Ülo Langi apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ei ennistanud Tartu

Ringkonnakohus avalduse esitamise tähtaega. Tartu Ringkonnakohtu 16.02.2005 otsuse

põhjenduse kohaselt tuleb Ülo Langi 09.04.1990 avaldust tõlgendada heas usus, arvestades seal

juures tema korduvaid pöördumisi vara koosseisu kindlakstegemiseks nii maakonnakomisjonide

kui erinevate arhiivide poole, millest tuleneb, et Ülo Langi tahe oli saada kompensatsiooni kogu

massirepressioonide käigus äravõetud Uus-Virite talu varade eest, seega tuleb lugeda 09.04.1990

taotlusega hõlmatuks ka talumaa.

Kaebuse kohaselt on Uus-Virite 25 talu õigusvastase võõrandamise aegne omanik Hans

Kunimägi.

Kuna Hans Kunimägi suri 14.06.1938 ei saanud ta kuidagi olla talu omanik selle õigusvastase

võõrandamise ajal (pärast surma). BES-i sätete kohaselt ei olnud kinnisvara omandajal mitte

kohustust vaid õigus nõuda enda kohturaamatutesse kandmist omanikuna. Hans Kunimägi tahteks

oli, et Uus-Virite 25 talu omanikuks saaks tema tütar Salme Lang. Kõik kogutud tõendid

kogumis, millest maakonnakomisjon lähtus Ülo Langi õigustatud subjektiks tunnistamisel,

tõendavad, et Salme Lang võttis pärandi vastu, kuid ajaliselt ei jõutud talu tema nimele kinnistada.

Isegi kui nõustuda kaebaja väitega, et Uus-Virite 25 talu õigusvastase võõrandamise aegne

omanik oli Hans Kunimägi, on omandireformi aluste seaduse §-st 8 lg 3 lähtudes õigustatud

subjektiks tütrepoeg Ülo Lang, mitte aga vennatütar Amalie Kunimägi.

Kaebaja on märkinud, et talle jääb arusaamatuks maakonnakomisjoni 22.09.1993 otsuse nr 15-

5053 A (täiendatud otsus 16.03.2005) sisu.

22.09.1993 otsusega tunnistas maakonnakomisjon Uus-Virite 25 talumaa suhtes täies ulatuses

õigustatud subjektiks maaomaniku Hans Kunimägi vennatütre Amalie Kunimägi. 16.03.2005

muutis maakonnakomisjon 22.09.1993 tehtud otsust p-de 1, 2, 3 ja 6 osas ning luges Uus-Virite

25 talu õigusvastase võõrandamise aegseks omanikuks Salme Langi ja õigustatud subjektiks tema

poja Ülo Langi.

22.09.1993 tehtud otsust oli võimalik omandireformi aluste seadusandlusega vastavusse viia selle

muutmisega, mitte ühe ja sama kinnistu osas erinevate otsuste vastuvõtmisega.

Vaatamata sellele, et maakonnakomisjon kontrollis 22.09.1993 otsuse nr 15-5053 tegemisel

kõiki asjaolusid, oli otsus Amalie Kunimägi õigustatud subjektiks tunnistamise kohta õigusvastane

juba selle tegemise ajal. Kuid faktid, et Hans Kunimägi ei olnud talu õigusvastase võõrandamise

aegne omanik ning et 18.04.1938 tehtud testamendiga pärandas ta talu oma tütrele Salme Langile,

ei olnud ega võinudki otsuse tegemise ajal maakonnakomisjonile teada olla, kui neid

maakonnakomisjonile ei avaldatud.

Kolmanda isiku seisukoht

Kolmas isik Ülo Lang palus jätta Maimu Jaaksoo kaebuse rahuldamata.

Ülo Lang leidis, et ÕVVTK Viljandi maakonnakomisjoni 16.03.2005.a. otsus on seaduslik ja

vastab kogutud tõenditele. ÕVVTK Viljandi Maakonnakomisjon lähtus oma otsuse tegemisel

Tartu Ringkonnakohtu 16.02.2005.a. jõustunud otsusest 2-3-21/2005. Tartu Ringkonnakohtu

otsus on täitmiseks kohustuslik.

Kohtu otsus ja põhjendused

Kohus jätab Maimu Jaaksoo kaebuse rahuldamata.

Maimu Jaaksoo taotles ÕVVTK Viljandi maakonnakomisjoni 16. märtsi 2005. a. otsuse

( numbrita otsus tl 8-9) ja 16. märtsil 2005. a. otsusega täiendatud 22. septembri 1993. a. otsuse

nr 15-5053A ( tl 10) tühistamist.

Kohus ei nõustu vastustajaga selles, et Maimu Jaaksoo kaebus tuleks jätta rahuldamata põhjusel,

et vaidlustatud aktid ei saa põhimõtteliselt rikkuda kaebaja õigusi. On õige, et ÕVVTK

maakonnakomisjoni otsusega ei otsustata maa tagastamist või kompenseerimist. Samas

määratakse ÕVVTK maakonnakomisjoni otsusega kohaliku omavalitsuse jaoks siduvalt isikute

(subjektide) ring, kellele on õigus maa kas tagastada või kompenseerida. Antud juhul oli ÕVVTK

Viljandi maakonnakomisjoni 22. septembri 1993. a. otsusega nr 15-5053 tehtud kindlaks, et Uus-

Virite 25 talu maa omanikuks oli õigusvastase võõrandamise hetkel Hans Kunimägi ja tunnistatud

õigustatud subjektiks tema vennatütar Amalie Kunimägi (tl 5). Amalie Kunimägi surma järel päris

selle maa tagastamise nõudeõiguse Maimu Jaaksoo. ÕVVTK Viljandi maakonnakomisjoni 22.

septembri 1993. a. otsusest nr 15-5053 lähtuvalt tagastati maa Maimu Jaaksoole. 16. märtsi

2005. a. otsusega muudeti 22. septembri 1993. a. otsust nii võõrandamisaegse omaniku kui

õigustatud subjekti osas. Ei ole alust väita, et nimetatud otsus ei puuduta Maimu Jaaksoo õigusi ja

huve. Maimu Jaaksool on põhjendatult alust arvata, et sellest otsusest lähtuvalt võidakse ümber

vaadata ka vallavalitsuse korraldused temale maa tagastamise kohta.

Antud juhul jätab kohus Maimu Jaaksoo kaebuse rahuldamata mitte põhjusel, et vaidlustatud

haldusaktid ei saagi kaebaja õigusi rikkuda, vaid põhjusel, et need haldusaktid on õiguspärased

ning seetõttu tõepoolest ei riku kaebaja õigusi.

Kaebuse põhjendused puudutasid nii ÕVVTK Viljandi maakonnakomisjoni 16. märtsi 2005. a.

otsuse vastuvõtmise menetluslikku külge kui ka otsuses tuvastatud asjaolusid. Kohtuistungil jäi

kaebuse esitaja seisukoha juurde, et Ringkonnakohus ja komisjon on Ülo Langi poolt 09. aprillil

1990. a. Valga Maakonnavalitsusele esitatud avalduse sisu vääralt tõlgendanud. Samuti ei olnud

komisjonil õigust menetleda Ülo Langi poolt 22. septembril 2003. a. esitatud avaldust, kuna see

oli esitatud omandireformi aluste seaduses sätestatud tähtaegu rikkudes. Otsuse sisulise

põhjendatuse kohta märkis kaebaja, et juhul, kui avaldus oleks olnud esitatud tähtaegselt, ei

avaldaks Maimu Jaaksoo komisjoni otsusele vastuseisu ja seda otsust oleks saanud pidada

seaduslikuks (tl 50).

Asja materjalidest nähtub, et 22. septembril 2003. a. esitas Ülo Lang ÕVVTK Viljandi

maakonnakomisjonile avalduse tema tunnistamiseks õigustatud subjektiks Karksi valla Uus-Viriti

25 talu suhtes. 11. veebruari 2004. a. otsusega rahuldas ÕVVTK Viljandi maakonnakomisjon

avalduse osaliselt. Ülo Lang tunnistati õigustatud subjektiks Uus-Virite 25 reaalse

repressiooniohu tõttu majajäetud hoonete ja põllumajandusinventari osas, kuid jäeti rahuldamata

tema taotlus avalduse esitamise tähtaja ennistamise kohta Uus - Virite 25 talumaa osas. Sellega

seoses jäeti ka muutmata ÕVVTK Viljandi maakonnakomisjoni 22. septembri 1993. a. otsus nr

15-5053. Komisjoni otsuse vaidlustas Ülo Lang Tartu Halduskohtus. Tartu Halduskohtu 6.

septembri 2004. a. otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Tartu Ringkonnakohus tühistas 16.

veebruari 2005. a. otsusega halduskohtu otsuse ning tegi asjas uue otsuse. Ringkonnakohus

tühistas ÕVVTK Viljandi maakonnakomisjoni 11. veebruari 2004. a. otsuse punktid 2 ja 3 ning

kohustas Ülo Langi taotluse Uus-Virite 25 talu maade osas uuesti läbi vaatama. Otsuses leidis

ringkonnakohus, et

Ü. Langi 09.04.1990. a. avaldust tuleb tõlgendada heas usus, arvestades sealjuures

-

Ü.

Langi

korduvaid

pöördumisi

vara

koosseisu

kindlakstegemiseks

nii

maakonnakomisjonide kui erinevate arhiivide poole, millest tuleneb, et Ü. Langi tahe oli

saada kompensatsiooni kogu massirepressioonide käigus äravõetud Uus-Virite talu

varade eest, seega tuleb lugeda 09. 04. 1990. a. avaldusega hõlmatuks ka talumaa.

maakonnakomisjon on pädev arvestades Ü. Langi esitatud avaldust ja hiljem esitatud

-

omandiõigust tõendavaid dokumente võtma vastu otsuse Ü. Langi tunnistamise kohta

omandireformi õigustatud subjektiks Uus-Virite 25 talu maade osas ( Rkk 16.02.2005. a.

otsus toimik 3-199/04 lk 87-89).

16. märtsi 2005.a.

otsuse

tegemisel

juhindus ÕVVTK

Viljandi

maakonnakomisjon

Ringkonnakohtu eelviidatud otsusest. Komisjoni otsusega tunnistati Ülo Lang õigustatud

subjektiks Karksi valla Uus-Virite 25 talumaa osas. Komisjon on lugenud ringkonnakohtu otsuse

oma otsuse lahutamatuks osaks (tl 8-9). Seoses Ülo Langi õigustatud subjektiks tunnistamisega

muudeti omakorda komisjoni varasemat, so 22. septembri 1993. a. otsust nr 15-5053 (otsuse uus

nr 15-5053A).

Õige on vastustaja ja kolmanda isiku seisukoht, et Tartu Ringkonnakohtu jõustunud kohtuotsus

on ÕVVTK Viljandi maakonnakomisjonile õiguslikult siduv. HKMS § 91 lg 1 järgi on jõustunud

kohtulahend täitmiseks kohustuslik protsessiosalistele ja nende õigusjärglastele.

Ringkonnakohus on 16. veebruari 2005. a. otsuses andnud maakonnakomisjonile otsese suunise

Ülo Langi poolt 09. 04. 1990. a. Valga Maakonnavalitsusele esitatud avalduse tõlgendamiseks ja

asunud seisukohale, et komisjon on pädev selle avalduse ja hiljem esitatud omandiõigust

tõendavate dokumentide alusel võtma vastu otsuse Ülo Langi Uus-Virite 25 talumaa osas

õigustatud subjektiks tunnistamise kohta. Seega ei saanud ÕVVTK Viljandi maakonnakomisjon

teha teistsugust otsust, kui ta 16. märtsil 2005. a. tegi.

Kuna kaebajat Tartu Halduskohtus haldusasja nr 3-199/04 menetlusse kolmanda isikuna ei

kaasatud, on halduskohus kaebaja arvates käesoleva asja raames pädev ümber hindama Tartu

Ringkonnakohtu 16. veebruari 2005. a. kohtuotsuses Ülo Langi 1990. a. avalduse asjus võetud

seisukohta (tl 47).

Halduskohus selle arvamusega ei nõustu. Asjaolu, et kaebajat ei kaasatud protsessiosalisena

kohtumenetlusse haldusasjas nr 3-199/04 (Rkk nr 2-3-21/2005), ei anna halduskohtule õigust

kõrgemalseisva kohtu otsuse seisukohti ümber hinnata. Võimalikke kohtuvigu parandab

Riigikohus. Vastavalt HKMS §-le 81 lg 2 võib jõustunud kohtuotsuses või -määruses kohtuvea

parandamist nõuda isik, kelle õiguste ja kohustuste üle kohus otsustas, kuid keda asja ei kaasatud.

Kohtuvea parandamist kaebaja taotlenud ei ole.

Kohus on seisukohal, et ÕVVTK Viljandi maakonnakomisjon on 16. märtsi 2005. a. otsuse

tegemisel põhjendatult juhindunud Tartu Ringkonnakohtu 16. veebruari 2005. a. otsusest

haldusasjas nr 2-3-21/2005 ning teinud sellest lähtuvalt õiguspärase otsuse. Sellest tulenevalt on

omakorda õiguspärane ka 16. märtsi 2005.a. otsusega muudetud ÕVVTK Viljandi

maakonnakomisjoni 22. septembri 1993. a. otsus nr 5053A .

Eeltoodust lähtudes ning juhindudes HKMS §-st 26 lg 1 p 6 jätab kohus kaebuse rahuldamata.

Mai Saunanen

kohtunik