3-05-324/2 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Dagmar Maastik Otsuse tegemise aeg ja koht 25.novembril 2005.a. Tallinnas Haldusasja number 3-606/2005 Haldusasi

R. P. kaebus keskkonnaministri 9.04.2003.a käskkirja nr 253 tühistamiseks Asja läbivaatamise kuupäev 17.11.2005.a. Kohtuistungist osa võtnud menetlusosalised kaebaja esindaja adv. Äili Rodi, vastustaja keskkonnaministri esindaja Toomas Kutti

RESOLUTSIOON Kaebus rahuldada. Tühistada keskkonnaministri 9.04.2003.a käskkiri nr 253.

Edasikaebamise kord Otsuse peale võib edasi kaevata Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, teatades kaebuse esitamisest kirjalikult 10 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates.

ASJAOLUD R.P. esitas Keila Vallavalitsusele temale Lohusalu külas kuuluva elamu juurde maa ostueesõigusega erastamiseks kolm avaldust – 14.03.1995.a. 17,5 ha erastamiseks, 25.11.1996.a. 5 ha erastamiseks ja 6.05.1997.a. 17 ha erastamiseks. 26.03.2002.a. Keila Vallavalitsuse korraldusega nr 369 võimaldati R.P. erastada 7220 m2 maad(tl 7). R.Po. taotles kohtus korralduse tühistamist, sest see rikub tema õigust erastada temale kuuluva elamu juurde vastavalt tema viimasele avaldusele 17 ha maad. 11.12.2002.a. Tallinna Halduskohtu otsusega kaebus rahuldati, vaidlustatud korraldus tunnistati õigusvastaseks ja tühistati. 9.04.2003.a keskkonnaministri käskkirjaga nr 253 jäeti maareformi seaduse(MaaRS) §-de 29 ja

31 lg 1 p 8 alusel riigi omandisse maareservina Harju maakonnas Keila vallas Lohusalu külas asuv Ranna maaüksus pindalaga 11 246 m2. Sihtotstarve sotsiaalmaa määrati Keila Vallavalitsuse 16.04.2002.a. korralduse nr 493 alusel(tl 52). Tallinna Ringkonnakohtu 20.10.2004.a. otsusega jäeti R. P. kaebus rahuldamata Keila Vallavalitsuse 26.03.2002.a. korralduse nr 369 tühistamisnõude osas, sest keskkonnaministri käskkiri, millega maa jäeti riigi omandisse, ei võimalda seda maad enam taotletud suuruses erastada; korraldus tunnistati seetõttu õigusvastaseks(tl 23-29). Riigikohus võttis R.P. kassatsioonkaebuse menetlusse, kuid peatas menetluse kuni kohtuotsuse jõustumiseni käsitletavas haldusasjas(tl 119).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Kaebaja palub keskkonnaministri käskkiri tühistada. MaaRS § 20 lg 1 kohaselt on sama seaduse § 31 lg 1 p 8 alusel maa riigi omandisse taotlemisel eesõigus selle maa omandamisel maa ostueesõigusega erastamist taotleval füüsilisel isikul. Käskkiri rikub kaebaja õigust käskkirjas märgitud maa ostueesõigusega erastamisel, takistades Keila Vallavalitsuse õigusvastase korralduse nr 369 tühistamist, mida kohtumenetluses taotlesid ka Riigi Maa-amet ja Harju Maavalitsus. Käskkirja kehtides ei saa Keila Vallavalitsus küll erastada maad teistele isikutele, kuid ka kaebaja ei saa seda maad erastada.

Seega ei kaitse riik maad enda omandis hoides kaebaja õigust kõnealust maad ostueesõigusega erastada, asja lahendamise võimaldamiseks tuleb taastada endine õiguslik olukord, milleks tuleb vaidlustatud käskkiri tühistada. Kaebaja on pidanud vallaga maa erastamise osas läbirääkimisi, kuid kokkuleppele pole jõudnud, tulemuseks on ainult kohtuvaidlused. Keskkonnaminister palub jätta kaebus rahuldamata. Riik on nõus vaidlusaluse maa ostueesõigusega erastamisega kaebajale, kuid riik ise ei saa maad otse kaebajale erastada. Keila Vallavalitsus venitas kaebaja maa ostueesõigusega erastamise avalduse lahendamisega, mistõttu Maa-amet tegi 15.02.2001.a. vallavalitsusele kohustusliku ettekirjutuse kaebajale ostueesõigusega erastatava maa suuruse ja piiride määramiseks ning piiride kulgemise ettepaneku tegemiseks.

Kuna vallavalitsus jättis ettekirjutuse täitmata, andis Maa-ameti peadirektor 26.03. 2002.a. käskkirjaga kaebajale ostueesõigusega erastatava maa eeltoimingute tegemise õiguse üle Harju Maavalitsusele. Tallinna Ringkonnakohtu otsusega see käskkiri aga tühistati. Kõnealuse maa riigi omandisse jätmine algatati kaebaja esindaja Alar Eiche suulise taotluse alusel selleks, et Keila Vallavalitsus ei saaks seda maad omatahtsi peale kaebaja kellegi teise omandisse anda. Seega ei saa maa riigi omandisse jätmine rikkuda kaebaja õigusi. Keskkonnaminister toimis kooskõlas seadusega, sest vallavalitsuse korraldus nr 369, millega määrati erastatava maa piirid, on küll apellatsioonimenetluses õigusvastaseks tunnistatud, kuid siiski kehtiv.

Kaebajal tuleb vallavalitsusega jõuda kokkuleppele, et vallavalitsus tunnistaks korralduse nr 369 kehtetuks, alles siis võib keskkonnaminister oma käskkirja kehtetuks tunnistada ja kaebaja saab maa erastada. Seda on lihtne teha, sest riik on kokkuleppel kaebaja esindajaga teinud ainult need maa riigi omandisse jätmise toimingud, mis välistavad kohaliku omavalitsuse katsed seda maad põhjendamatult munitsipaliseerida või muul viisil teiste isikute omandisse või kasutusse anda - maad ei ole registreeritud riigi maakatastris ega riigivararegistris ega kantud kinnistusraamatusse.

Kui minister praegu käskkirja kehtetuks tunnistaks, korraldus nr 369 aga kehtima jääks, võtaks vald selle maa kohe munitsipaalomandisse, ta on seda taotlenud juba 2002.a., mil see aga riigi vastuseisu tõttu ei õnnestunud. 2005.a. novembri lõpus jõustuv MaaRS-i muutmise seadus muudab aga maa munitsipaalomandisse andmise korda nii, et maa munitsipaalomandisse andmist ei otsusta enam Vabariigi Valitsus, vaid maavanem, kes võib vallavalitsusega ühel meelel olla.

KOHTU PÕHJENDUSED Nagu eelnevast nähtub, soovib ka vastustaja, et kaebaja saaks ostueesõigusega erastada vaidlustatud käskkirjas tähendatud maa. Et Keila Vallavalitsus ei saaks seda maad munitsipaliseerida ega peale kaebaja kellegi teise omandisse anda, jättis vastustaja maatüki riigi omandisse. Sel põhjusel ei saa käskkiri vastustaja arvates rikkuda kaebaja õigusi. Samas on vastustaja veendunud, et käskkiri on seaduslik, kuna see anti pärast korraldusega nr 369 kaebajale 7220 m2 maa erastamise võimaldamist. Kuivõrd korraldus hoolimata oma õigusvastasusest on kehtiv, pole vastustaja arvates võimalik käskkirja nr 253 tühistada ning kaebaja ainsaks võimaluseks vaidlusalust maad erastada on veenda vallavalitsust korraldust nr 369 kehtetuks tunnistama.

Kaebaja vastustaja mõttekäiguga ei nõustu, vaid näeb ainsa võimalusena käskkirja tühistamist, sest ainult siis on kohtul võimalik tühistada korraldus nr 369, pärast mida saab kaebaja nõuda vallavalitsuselt kõnealuse maa erastamist endale. Kohus nõustub kaebaja seisukohaga. Olukorras, kus käskkirja nr 253 tõttu pole kohtul võimalik tühistada vallavalitsuse õigusvastast korraldust, rikub käskkiri kaebaja õigust vaidlusaluse maa erastamisele. Vastavalt MaaRS §-le 20 lg 1 kuulub erastamisele maa, mida sama seaduse alusel ei tagastata, ei jäeta riigi omandisse ega anta munitsipaalomandisse; kui maad taotletakse riigi omandisse sama seaduse § 31 lg 1 p 8 alusel või munitsipaalomandisse sama seaduse § 28 lg 2 alusel, on selle maa omandamisel eesõigus füüsilisel isikul, kes taotleb maa ostueesõigusega erastamist sama seaduse §-s 221 sätestatud ulatuses.

Keskkonnaminister jättis riigi omandisse MaaRS § 31 lg 1 p 8 alusel maareservina maa, mida kaebaja soovis ostueesõigusega erastada. Kohus ei nõustu vastustaja väitega, et käskkiri on seaduslik, kuna kehtiva korraldusega nr 369 oli kaebajale erastamisele kuuluv maa juba kindlaks määratud. Kaebaja oli korralduse kohtus vaidlustanud ning vastustaja oli sellest teadlik, sest kohtumenetlusse oli kaasatud ka Maa-amet, mis esindab vastustajat ka praeguses kohtuvaidluses. Käskkirja andmise ajaks oli Tallinna Halduskohus juba teinud otsuse, millega tühistas korralduse.

Kohus märkis otsuses ka, et vaidlustatud korraldusega ei lahendatud vastavalt Vabariigi Valitsuse 6.11.1996.a. määrusega nr 267 kinnitatud „Maa ostueesõigusega erastamise korra“ punktile 12 kaebaja viimast, 6.05.1997.a. avaldust 17 ha erastamiseks, vaid 25.11.1996.a. avaldust 5 ha erastamiseks. Seega oli vastustaja teadlik, et kuigi halduskohtu otsus Keila Vallavalitsuse apellatsioonkaebuse tõttu ei jõustunud, polnud kaebaja kaotanud õigust kohtuvaidluse lõppedes selle maa erastamist taotleda. Käskkiri rikub MaaRS §-s 31 lg 1 p 8 sätestatud kaebaja eesõigust käskkirjas tähendatud maa omandamisele ning tuleb seetõttu tühistada.

Kohtunik: D.Maastik