3-05-98/2 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

3-196/2005

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Kohtukoosseis

Otsuse tegemise aeg ja kõht

Haldusasja number

Haldusasi

Asja läbivaatamise kuupäev

Menetlusosalised

RESOLUTSIOON

Edasikaebamise kord

Tallinna Halduskohus

Hurma Kiviloo

27. mai 2005. a Tallinn

3-196/2005

O.G.’i kaebus Kodakondsus- ja Migratsiooniameti

19.11.2004 kirjas nr 15.3-09/366371 sisalduva otsuse ja KMA

27.01.2004 vaideotsuse nr 6-05 tühistamiseks

11. mai 2005

Kaebuse esitaja O.G. ja vastustaja Kodakondsus- ja

Migratsiooniameti esindaja Merlin Suurna

Jätta O.G.’i kaebus täielikult rahuldamata ja kaebuse

esitaja kohtukulud tema enda kända.

Otsuse peale võib 30 päeva jooksul, arvates selle avalikult

teatavaks tegemisest 27.05.2005, esitada apellatsioonkaebuse

Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu,

tingimusel, et 10 päeva jooksul, arvates 27.05.2005, teatatakse

apellatsioonkaebuse esitamisest kirjalikult Tallinna

Halduskohtule. Teadet ei ole vaja esitada, kui apellatsioon-

kaebus esitatakse nimetatud l0 päevase tähtaja jooksul.

ASJAOLUD

1. Vabariigi Valitsuse (edaspidi VV) 11.07.1996 korraldusega nr 651-k (31.12.1996

korralduse nr 1017-k muudatustega) anti O.G.'ile tähtajaline elamisluba kui

erusõjaväelasele 2 aastaks. VV 12.07.1998 korraldusega nr 424-k anti O.G.’e korduv

tähtajaline elamisluba kui erusõjaväelasele 3 aastaks, mida Kodakondsus- ja

Migratsiooniameti (edaspidi KMA) otsusega on pikendatud kuni 12.07.2006. a /tl 20, 55-59/.

2. 19. oktoobril 2000. a esitas O.G. KMA-le avalduse, milles palus ennast välja

arvata välisriigi relvajõududes teeninud kaadrisõjaväelaste nimekirjast. VV 24. oktoobri 2000.

a korraldusega nr 840-k moodustatud asjatundjate komisjon (edaspidi Komisjon) vaatas 8.

novembril 2000. a läbi O.G.i poolt esitatud avalduse ja tegi KMA-le ettepaneku lugeda O.G.

välisriigi relvajõududes teeninud kaadrisõjaväelaseks /tl 24-25/.

3. 19. aprillil 2001. a esitas O.G. alalise elamisloa taotluse. KMA 03.07.2001. a

otsusega nr 20011570-7 keeldus taotlejale alalise elamisloa andmisest välismaalaste seaduse

(edaspidi VMS) § 12 lg 4 p 7 alusel.

4. 27. septembril 2004. a esitas O.G. KMA-le uue avalduse, milles palus veel kord

tema suhtes kehtiv kaadrisõjaväelase staatus uuesti läbi vaadata ja arvata ta välja välisriigi

relvajõududes teeninud kaadrisõjaväelaste nimekirjast. KMA esitas taotleja avalduse

Komisjonile läbivaatamiseks. Komisjon vaatas 27. oktoobril 2004. a läbi O.G.i

avalduse ja tegi KMA-le ettepaneku lugeda O.G. välisriigi relvajõududes teeninud

kaadrisõjaväelaseks /tl 22-23/.

5.

19.11.2004 kirjaga nr 15.3-09/366371 teatas KMA O.G.ile oma seisukoha, et

kaebaja ei ole tsiviilisik, vaid välisriigi relvajõududes teeninud kaadrisõjaväelane /tl 15-16/.

6. 16. detsembril 2004. a esitas O.G. KMA-le väide KMA 19.11.2004 kirja peale.

KMA oma 27.01.2005 vaideotsusega nr 6-05 jättis väide rahuldamata /tl 4-6,18,19/.

7. O.G. esitas 17.02.2005 kohtule kaebuse KMA 19.11.2004 kirja õigusvastasuse

kindlakstegemiseks /tl 2-3/. 27.04.2005 muutis kaebaja kõhtu ettepanekul oma nõuet ning

taotles KMA 19.11.2004 kirjas nr 15.3-09/366371 sisalduva otsuse ja KMA 27.01.2005

vaideotsuse nr 6-05 tühistamist /tl 49-50/.

8.

02.03.2005 määrusega võttis kõhus kaebuse menetlusse /tl 9-10/, 04.04.2005 esitas

KMA kohtule kaebuse kohta kirjaliku seletuse /tl 15-16/.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebuse esitaja O.G. ei nõustu KMA 19.11.2004. a kirjas nr 15.3-09/36637-1 toodud eksliku

seisukohaga, et ta on välisriigi relvajõududes teeninud kaadrisõjaväelane. Kaebaja leiab, et

ta on tsiviilisik, rõhutades, et ta teenis endises Nõukogude Armees tsiviilerialal: töötas

vanemkokana sõjaväesööklas ja hiljem sõjaväelao juhatajana. Ta ei ole osalenud

sõjategevuses, eriüksustes, ei ole saanud sõjaväeharidust, ei olnud ohvitser, seepärast ei ole ta

kaadrisõjaväelane VMS § 12 lg 4 p 7 tähenduses. Kaebaja ei saa sõjaväepensioni, seetõttu on

asjakohatud KMA viited 26.07.1994 alla kirjutatud Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni

vahelisele kokkuleppele Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäride sotsiaalsete tagatiste

küsimustes Eesti Vabariigi territooriumil. Kaebaja leiab, et analoogne on Riigikohtu

09.05.2002 lahendis haldusasjas nr 3-3-1-18-02 kirjeldatud olukord. Kaevatud haldusaktid on

motiveerimata. KMA seisukoha tõttu ei võimaldata tal saada alalist elamisluba Eestis. Neil

asjaoludel palub ta mõlemad haldusaktid tühistada.

Vastustaja KMA palub jätta esitatud kaebus rahuldamata. KMA on jätkuvalt 19.11.2004

otsustuses ja 27.01.2005 vaideotsuses väljendatud seisukohal, et O.G. on välisriigi

relvajõududes teeninud kaadrisõjaväelane, seega O.G.i suhtes on kohaldatav VMS § 12 lg 4 p

7 ning teda ei saa lugeda tsiviilisikuks. Vaidlustatud otsused on õiguspärased. Kaebaja suhtes

ei ole kohaldatav VMS § 12 lg 3, mistõttu ei ole alust temale alalise elamisloa andmiseks.

Sõjaväepiletist nähtuvalt on kaebaja teeninud ajateenistuses 1972-1974 ning välisriigi

relvajõudude üleajateenijana aastail 1984-1990 ning sealt reservi arvatud lipniku auastmes.

Lähtudes kaitseväeteenistuse seaduse (edaspidi KTS) analoogilisest mõistest tuleb

kaadrisõjaväelaseks pidada isikut, kes on astunud vabatahtlikult sõjaväelisesse

tegevteenistusse, mida O.G. on ka teinud. Riigikohtu otsuses nr 3-3-1-18-02 märgitakse,

et üheks sõjaväelise tegevteenistuse oluliseks tunnuseks on teenistuskoht. Kaebaja asus

üleajateenijana tööle Saksamaale sidepataljoni kokana. Seega kaebaja suhtes ei ole

tuvastatud, et ta ei olnud teenistuses sõjaväeliselt korraldatud asutuses ja üksuses. Vene

Föderatsiooni sõjaväekohuslase ja sõjaväe teenistuse seaduse § 2 lg 2 kohaselt on sõjaväelane

isik, kes on lepingu alusel vabatahtlikult üleajateenistusse astunud. KMA viitab oma

seisukohta põhjendades 26.07.1994 alla kirjutatud "Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni

vahelise Lepingu Vene Föderatsiooni relvajõudude väljaviimisest Eesti Vabariigi

territooriumilt ning nende ajutise sealviibimise tingimustest" artikli 1 p-dele 1 ja 2.

27.10.2004 Komisjoni koosoleku protokollist nähtub, et komisjon leidis, et O.G. kuulub

välisriigi relvajõududes teeninud kaadrisõjaväelaste hulka. Käesoleval juhul ei oma tähtsust

sõjaväepension, vaid asjaolu, et O.G. on kaadrisõjaväelane, kes on teeninud välisriigi

relvajõududes.

KOHTU PÕHJENDUSED

1. Käesoleva asja materjalidest ja kaebusest nähtuvalt on O.G. korduvalt taotlenud

enda tunnistamist tsiviilisikuks, kuna tema väidetav kaadrisõjaväelase staatus ei võimaldata

tal saada alalist elamisluba Eestis.

VMS § 12 lg 3 kohaselt alalise elamisloa võib anda välismaalasele, kes on Eestis elanud

tähtajalise elamisloa alusel viimase viie aasta jooksul vähemalt kolm aastat ning kellel on

Eestis kehtiv elamisluba, elukoht ja püsiv legaalne sissetulek Eestis äraelamiseks, kui

käesolev seadus ei sätesta teisiti. Sama paragrahvi lg 4 p 7 järgi elamisluba ei anta ega

pikendata välismaalasele, kes on teeninud kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes, sealt

reservi arvatud või erru läinud.

Arvestades eelviidatud sätteid võib KMA 19.11.2004 kirjas sisalduv otsustus, kui see on

õigusvastane, tõepoolest rikkuda O.G.i õigust alalise elamisloa saamisele.

2. Mis puudutab KMA 27.01.2005 vaideotsust ja selle otsusega kaebaja õiguste

rikkumist, siis selles osas peab kõhus vajalikuks märkida järgmist. Vastavalt haldusmenetluse

seaduse (edaspidi HMS) § 87 lg 2 p-le 3 halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud korras

võib halduskohtusse esitada kaebuse vaideotsuse peale, kui sellega on rikutud isiku õigusi

vaidemenetluse esemest sõltumatult. Kõhus on seisukohal, et antud juhul ei ole O.G.

toonud vaideotsuse osas esile ühtegi niisugust asjaolu, mis tähendaks, et vaideotsusega on

rikutud tema õigusi vaidemenetluse esemest sõltumatult, muudel põhjustel. Kaebusest

nähtuvalt ei ole kaebaja KMA vaideotsusega rahul just seetõttu, et sellega ei rahuldatud

kaebaja vaiet ja asuti samadele seisukohtadele KMA varasema, O.G.ile 19.11.2004

kirjas teatavaks tehtud otsustusega, mille peale kaebaja oli esitanud väide. Kaebaja on

viidanud umbmääraselt KMA otsuse ebapiisavale motiveerimisele, kuid antud juhul on

sisuliselt olemas kaks KMA otsust. Kõhus siiski eeldab, et kaebaja pidas siinjuures silmas

KMA 19.11.2004 kirjas sisalduvat otsustust. Aga isegi sel juhul, kui kaebaja mõtles mõlemat

KMA otsust, siis on kõhus seisukohal, et vähemalt vaideotsuse kohta käiv motiveerimatuse

väide on ilmselgelt põhjendamatu. Nimetatud haldusakt on selge ja üheselt mõistetav,

piisavalt põhjendatud, kuna selles on märgitud haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus.

Tegemist on formaalselt õiguspärase haldusaktiga (vastab HMS §-des 54-57 esitatud

nõuetele). Motiveerimine ei ole asi iseeneses, vaid see peab tagama haldusakti arusaadavuse

ja kontrollitavuse, nagu kaebaja on õigesti väitnud. Asjaolu, et KMA 27.01.2005 vaideotsus

oli piisavalt motiveeritud, tõendab seegi, et kaebaja on saanud seda kohtus õigeaegselt ja

sisuliselt vaidlustada. Vastavalt HMS §-le 58 haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda

üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta

vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Antud juhul

võib vaideotsus kuuluda tühistamisele üksnes seetõttu, et väide lahendaja on hinnanud valesti

faktilisi asjaolusid või tõlgendanud valesti seadust ja jätnud seetõttu põhjendamatult

tühistamata KMA 19.11.2004 kirjas sisalduva otsustuse. Väidetavalt vähene motiveerimine ei

mõjutanud aga kuidagi vaidemenetluses tehtud KMA otsust ega ole seetõttu nimetatud

tühistamise aluseks. Järelikult peab kõhus asuma kontrollima KMA 19.11.2004 kirjas

sisalduva otsustuse sisulist õiguspärasust.

3. Kõigepealt peatub kõhus ,,kaadrisõjaväelase" mõistel, nagu see on sisustatud

asjakohastes õigusaktides.

KTS § 2 lg-test 2 ja 3 tuleneb, et kaitseväeteenistuse liigid on tegevteenistus ja

reservteenistus, tegevteenistus jaguneb omakorda ajateenistuseks, lepinguliseks teenistuseks

ja osavõtuks õppekogunemisest. KTS § 8 lg 2 järgi jagunevad kaitseväelased eelviidatud

tegevteenistuse liigi alusel ajateenijateks, õppekogunemistest osavõtvateks reservväelasteks ja

kaadrikaitseväelasteks.

Vastavalt KTS § 10 lg-le 1 kaadrikaitseväelane on sõdurilt, allohvitserilt või ohvitserilt

nõutava hariduse, sõjaväelise väljaõppe ja sõjaväelise auastme saanud, vabatahtlikult

lepingulisse tegevteenistusse astunud Eesti kodanik, lg 2 järgi kaadrikaitseväelased jagunevad

sõjaväelise auastme järgi sõduriteks, allohvitserideks ja ohvitserideks.

KTS § 14 lg 1 kohaselt kaitseväelase teenistuskoht on kaitseväes ja Kaitseliidus või

Siseministeeriumi valitsemisalas olevates sõjaväeliselt korraldatud asutustes ja üksustes.

Sama seaduse § 30 lg-st 2 tuleneb, et lipnik on nooremohvitseri auaste. Vene Föderatsiooni

sõjaväekohuslase ja sõjaväe teenistuse seaduse § 2 lg 2 kohaselt on sõjaväelane isik, kes on

lepingu alusel vabatahtlikult üleajateenistusse astunud. 26.07.1994 alla kirjutatud "Eesti

Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise Lepingu Vene Föderatsiooni relvajõudude

väljaviimisest Eesti Vabariigi territooriumilt ning nende ajutise sealviibimise tingimustest"

artikli 1 p 1 kohaselt loetakse relvajõududeks Eesti Vabariigi territooriumil asuvate Vene

Föderatsiooni relvajõudude ja piirivalvevägede juhtimisorganeid, operatiivkoondiseid,

väekoondiseid, väeosasid, ettevõtteid, asutusi, organisatsioone ja sõjaväeõppeasutusi. Sama

artikli p-st 2 tulenevalt kuuluvad relvajõudude koosseisu nii relvajõudude tegevteenistuses

olevad sõjaväelased kui ka relvajõududes töötavad tsiviilisikud. Arvestades ülalviidatud

sätteid, tuleb asuda seisukohale, et VMS-s käsitletud välisriigi relvajõududes teeninud

kaadrisõjaväelaseks saab eelkõige pidada niisugust isikut, kes on astunud vabatahtlikult

sõjaväelisesse tegevteenistusse (sh KTS järgi lepingulisse teenistusse ehk Vene Föderatsiooni

analoogilise seaduse järgi üleajateenistusse) ja läbinud teenistuse sõjaväeliselt korraldatud

asutustes või üksustes.

4. Käesoleval juhul ei ole vaieldav, et O.G. on pärast kohustusliku ajateenistuse

läbimist astunud vabatahtlikult lepingulisse tegevteenistusse e üleajateenijaks. Kaebaja asus

oma selgituste kohaselt üleajateenijana tööle Saksamaal sidepataljoni vanemkokana.

Sidepataljon on kahtlemata üks sõjaväeliselt korraldatud üksustest. Kaebaja väiteil ei olnud ta

ohvitser, vaid tsiviilisik, lihtne lipnik, kelle teenistuse tegevussuunaks oli sõjaväeosa

majandamisega tegelemine (pärast kokaametit samas pataljonis relvalao juhataja). Kaebaja

sõnul eeldas viimatinimetatud ametikoht aga kõrgemat sõjaväelist auastet, seepärast omistati

talle lipniku auaste. Seega lükkas kaebaja ise ümber oma väite, et ta ei olnud

(noorem)ohvitser. Ta teenis ajavahemikus 1984-1990 välisriigi relvajõududes

üleajateenistuses ja kaebaja väiteil vabastati ta seoses mittevastavusega ametikohale, ilma et

teda oleks arvatud reservi või erru. Kohtutoimikus paiknevast kaebaja sõjaväepileti

väljavõttest nähtuvalt ei vasta ka see väide tegelikkusele: O.G. on üleajateenistusest

1990. a arvatud lipniku auastmes (KTS kohaselt seega nooremohvitseri auastmes) reservi /tl

29-30/. KTS §-d 107 ja 126 näevad analoogiliselt ette, et ametikohalt seoses

mittevastavusega ametikohale vabastatud kaadrikaitseväelane arvatakse reservi või erru, kui

teda ei määrata uuele ametikohale. Kaebaja kaadrisõjaväelase staatust ei välista ülaltoodut

arvestades asjaolu, et talle ei ole määratud sõjaväepensioni ega ka see, et tema üleajateenistus

möödus tsiviilerialal. Mis puutub viimase väitega seoses kaebajagi poolt osundatud

Riigikohtu halduskolleegiumi 9. mai 2002 otsust haldusasjas nr 3-3-1-18-02, siis selles osas

peab kõhus vajalikuks märkida järgmist. Selles lahendis on kõrgem kõhus leidnud, et üheks

sõjaväelise tegevteenistuse oluliseks tunnuseks on teenistuskoht. Nimetatud otsus käsitles

isikut, kes oli meistersportlane ja elas Tallinnas. Alama astme kohtute otsused tühistati just

seetõttu, et kohtud ei olnud selgitanud välja, kas tegemist oli fiktiivse teenistusega või oli

tegemist tegeliku teenistusega sõjaväeosas. On üldteada tõde, et Nõukogude armee koondas

enda ridadesse parimad sportlased ja lõi neile oma egiidi all kõikvõimalikud tingimused

treeninguteks ja võistlustel käimiseks, et nimetatud sisuliselt profisportlased tooksid au ja

kuulsust just armeele. Sellisel juhul oli tõepoolest tegemist fiktiivse tegevteenistusega.

Analoogia antud kaasusega ei ole käesoleval juhul kohaldatav, kuna tuvastamist on leidnud, et

O.G. viibis sisulises üleajateenistuses sõjaväeliselt korraldatud üksuses.

5. VV 24. oktoobri 2000. a korraldusega nr 840-k moodustatud Komisjon vaatab läbi

tähtajalise elamisloa taotluse, mille on esitanud välismaalane, kes on teeninud

kaadrisõjaväelasena. Sellega annab nimetatud asjatundjate valitsuskomisjon ühtlasi hinnangu

selle kohta, kas isik on kaadrisõjaväelane, millist asjaolu Komisjon arvestab elamisloa

andmise ja pikendamise ettepaneku tegemisel. Elamisloa andmise ja pikendamise otsuse

tegemiseks pädev isik omakorda aga arvestab Komisjoni vastava arvamusega. Käesoleva asja

materjalidest nähtuvalt on nimetatud Komisjon korduvalt andnud hinnangu O.G.i

kaadrisõjaväeliseks olemise kohta, viimati 27.10.2004 koosolekul. Samuti on kõigi kaebaja

elamisloa taotluste ja tema tsiviilisikuks arvamise avalduste läbivaatamisel asunud nii

Komisjon, KMA kui ka VV alati ühesugusele seisukohale: O.G.i on kogu aeg ühtviisi

käsitletud välisriigi relvajõududes teeninud kaadrisõjaväelasena, kuna faktilised asjaolud ei

olnud muutunud. Ka see pädevate organite muutumatu seisukoht, mida kaebaja ei ole kunagi

eelnevalt kohtulikult vaidlustanud, kinnitab lisaks ülaltoodud motiividele kaevatud KMA

19.11.2004 kirjas väljendatud otsustuse sisulist õiguspärasust. Et O.G. on objektiivselt

isik, kes on reaalselt teeninud kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes ja sealt reservi

arvatud, siis ei olnud KMA-1 alust kaebaja 27.09.2004 avalduse rahuldamiseks ja tema

lugemiseks tsiviilisikuks. Kõhus möönab, et KMA vastus kaebaja avaldusele oleks võinud

olla paremini motiveeritud (et see on täiesti võimalik, ilmneb kirjalikust seletusest kaebuse

kohta ja vaideotsusest). Samas, vaatamata napile motiveeringule, oli otsustus kaebajale

tegelikult arusaadav ja seda eelkõige seetõttu, et tegemist ei olnud vastamisega O.G.i

esmakordsele sellesisulisele avaldusele. Kuna avaldaja ei olnud toonud esile uusi asjaolusid,

siis ei olnud antud juhul vajalik kõiki põhjendusi üle korrata. Kaebeõiguse teostamist ega

otsuse seaduslikkuse kontrolli ei ole see napisõnalisus takistanud. Neil asjaoludel on O.

G.i kaebus alusetu ja see tuleb jätta täielikult rahuldamata.

6. Lõpuks kohtukuludest. Vastavalt HKMS § 93 lg-le 1 poolele, kelle käsuks

kohtulahend tehti, mõistetakse välja tema poolt kantud kohtukulud. Sama paragrahvi lg 7 järgi

kohtukulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja

kuludokumendid. Nende esitamata jätmisel kohtukulusid välja ei mõisteta. HKMS § 92 lg 1

kohaselt pool, kelle kahjuks kohtuotsus tehti, kannab kohtukulud. Antud juhul jääb O.

G.i kaebus rahuldamata. Järelikult tuleb jätta ka kaebuse esitaja kohtukulud tema enda

kända. Vastustaja KMA ei ole kohtukulunõuet esitanud.

Hurma Kiviloo

Kohtunik

Kohtuotsuse põhjendusi muudetud Tallinna Ringkonnakohtu 25.05.2006 otsuse punktis 8

toodud põhjenduste osas.