3-05-12/2 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

Kohus

Kohtukoosseis

Otsuse tegemise aeg ja koht

Haldusasja number

Haldusasi

Asja läbivaatamise kuupäev

Menetlusosalised

RESOLUTSIOON

Edasikaebamise kord

EESTI VABARIIGI NIMEL

Tallinna Halduskohus

Kohtunik Tiina Pappel

30.03.2005. a Tallinn

3-21/2005

K.V’i kaebus Maksu- ja Tolliameti 07.12.2004 vaideotsuse nr.

277-1 ning Maksu- ja Tolliameti Põhja maksukeskuse 30.

augusti 2004 maksuotsuse nr. 12-5/264 tühistamise nõudes

07.03.2005

Kaebuse esitaja K.V, Maksu- ja Tolliamet, Maksu- ja

Tolliameti Põhja maksukeskus.

Jätta kaebus rahuldamata (HKMS § 26 lg 1 p 6).

Käesoleva otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse

avalikult teatavakstegemisest 30.03.2005 arvates esitada

apellatsioonkaebus

Tallinna

Ringkonnakohtule

Tallinna

Halduskohtu kaudu. Apellatsioonkaebuse esitamisest tuleb

otsuse teinud kohtule kirjalikult teatada 10 päeva jooksul arvates

30.03.2005 (HKMS § 31 lg 1, 5).

ASJAOLUD

12.05.2004 MTA Põhja maksukeskuse korralduse nr. 12-2.1/5284 alusel kontrollis Põhja

maksukeskus K.V’i 1998. aasta tuludeklaratsioonis esitatud andmete õigsust seoses offshore

ettevõtte Capital Construction Company arveldusarvelt K.V’i poolt sularahas väljavõetud

summadega, mille kohta koostati 29.06.2004 kontrollakt nr. 12-3/534.

14.07.2004 esitas K.V eriarvamuse kontrollaktile.

30.08.2004 Põhja maksukeskuse maksuotsusega nr. 12-5/264 kohustati K.V’it tasuma

tulumaksu 221 780 krooni ning arvestama ja tasuma tulumaksusummalt intressi MKS § 117

lg 1 sätestatud suuruses. Maksuotsuse tegemise aluseks oli MKS § 92 lg 1 p 2, § 95 lg-d 1 ja 4

ning asjaolu, et K.V jättis maksustamisperioodil 1998 deklareerimata maksustatava tulu

summas 853 000 krooni ning tasumata tulumaksu summas 221 780 krooni, millega on rikutud

TMS (RT I 1993 79, 1184 koos muudatuste ja täiendustega, kehtiv kuni 31.12.1999) § 27 lg 3

ja § 29 lg 1.

05.10.2004 esitas K.V vaide Põhja maksukeskuse 30.08.2004 maksuotsuse nr. 12-5/264

peale.

07.12.2004 MTA vaideotsusega nr. 277-1 jäeti vaie rahuldamata, kuid muudeti maksuotsuse

numeratsiooni ja viiteid seadusesätetele.

KOHTUOTSUS

KAEBUSE ESITAJA SEISUKOHT

1. Vastustajad ei ole tuvastanud, et kaebuse esitaja poolt CCC pangakontolt väljavõetud

sularaha puhul oleks tegemist tema tuluga. Kuni 21.12.1999 kehtinud TMS § 9 lg 1 p 1 kohaselt

on palk, preemiad ja muud tasud residendist maksumaksja tulu, mis kuuluvad TuMS § 3 lg 2

alusel tulumaksuga maksustamisele. TuMS § 9 lg 1 p 3 kohaselt on residendist maksumaksja

tulu kogu tema poolt maksustamisperioodil kõigist tuluallikatest saadud tulu, sh. kasu vara,

väärtpaberite ja õiguste võõrandamisest. Väär on vastustajate seisukoht, et pangakontolt

sularaha väljavõtmine on iseenesest tulu, siinkohal automaatselt maksustatav tulu, kusjuures

just K.Vi isiklik tulu. Seadusest ei tulene maksuhalduri seisukoha õigsuse eeldamine.

Maksuhaldur ei ole esitanud ühtegi tõendit maksukohustuslase andmete ümberlükkamiseks,

nimetatud tulude tuvastamiseks ja maksude juurdemääramiseks, juhul kui see üldse võimalik

on. Kaebuse esitaja ei ole maksuhalduri eest tulusid varjanud ning deklareeritud andmed on

õiged.

2. Kaebuse esitaja poolt korduv sularaha väljavõtmine CCC pangakontolt on osade kaupa laenu

tagastamine varem väljaantud rahaliste laenude kustutamiseks. CCC täitis K.Viga sõlmitud

laenulepingut ja K.V võttis iga kord vastavad täitmised vastu. Seejuures kindlasti ei olnud

tegemist intressituludega, vaid just mitmes osas ainult laenu põhiosa tagastamisega.

Mitteresidendist äriühingu kasutamine ei piira lepinguvabadust ega sea poolte seaduslikele

õigustele kitsendusi ning maksukohustused sellest ei olene. MTA ei ole arvestanud 25.03.1997

sõlmitud laenulepingut nr. 97/03-1L, mille alusel andis K.V laenu CCC-le summas 1 000 000

krooni tagastamistähtajaga kuni 02.01.1998. K.Vi ja CCC sularaha üleandmise-vastuvõtmise

aktide kohaselt on CCC tagastanud laenu sularahas.

3. Vaidlustatud maksuotsusest ei selgu, mis konkreetsed asjaolud on tinginud selle tegemise.

Vaideotsuses ei ole arvestatud vaides esitatud väidetega ega põhjendatud nendega

mittearvestamist. Tegemist on vaideotsuse formaalsele õigusvastasusele viitava olulise veaga,

mis on mõjutanud asja sisulist otsustamist. Riigikohtu halduskolleegium on 05.10.1999

määruses haldusasjas nr. 3-3-1-33-99 rõhutanud, et maksuhalduri ettekirjutus on haldusakt, mis

peab olema motiveeritud ja sisaldama konkreetseid viiteid akti andmise õiguslikele alustele.

Vaideotsuses ei ole täidetud haldusakti arusaadavuse ja piisavuse nõuded (RKHK 06.03.2001

otsus h.asjas nr. 3-3-1-61-00), mis toob kaasa vaideotsuse õigusvastasuse.

4. Maksuhaldur on maksustamisel tähtsust omavate asjaolude kindlakstegemisel tuginenud

muuhulgas teiste CCC esindajate kirjalikele seletustele. Kolmandad isikud ei kinnita, kuid ka ei

eita laenusuhet kaebuse esitaja ja CCC vahel. Kolmandate isikute kirjalikke seletusi ei saa

käsitleda dokumentaalsete tõenditena, millega saaks tõendada teise isiku kohta käivat faktilist

asjaolu. Kuna vastavaid tõendeid ei saa ka kohus tõenditena arvestada, ei ole maksuotsus kohtu

poolt sisuliselt kontrollitav ning on juba seetõttu õigusvastane (vt ka RKHK 03.04.2000 otsus

nr. 3-3-1-4-00).

5. Vaideotsusest ei nähtu uurimispõhimõtte järgimist maksuhalduri poolt, kuna selles ei ole

arvestatud mitmete oluliste maksumaksja poolt esitatud tõenditega, muuhulgas seletustega, mis

on käsitletav maksumenetluse normi olulise rikkumisena, mis on viinud ebaõige ja seadusele

mittepõhineva maksuotsuse tegemiseni.

6. MKS § 98 lg 1 kohaselt on maksusumma määramise aegumistähtaeg kolm aastat.

Aegumistähtaeg algab selle maksudeklaratsiooni esitamise tähtpäevast, mida ei esitatud või

milles esitatud andmete alusel maksusumma valesti arvutati. Maksusumma tahtliku tasumata

või kinni pidamata jätmise korral on maksusumma määramise aegumistähtaeg kuus aastat.

Vastustajad ei ole tõendanud K.Vi tahtlust. Pärast aegumistähtaja möödumist ei või selles asjas

maksu määrata.

7. Intresside tasumise nõuet ei ole selgesõnaliselt väljendatud ega selle metoodikat selgitatud.

Seetõttu ei ole teada, mida nõue tegelikult sisaldab. Sellisel viisil nõude esitamine on väljaspool

seadust ega kuulu täitmisele. Intressi arvestamise aluseks oli MKS § 115 lg 1, § 117 lg 1, millest

viimane kehtestas intressimääraks 0,06% päevas. Kuni 30.06.2002 maksuotsuse kohaselt oli

intresside arvestamise aluseks MKS § 163 lg 2. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve

kolleegiumi 05.11.2002 otsusega asjas nr. 3-4-1-8-02 tunnistati intressi arvestamise õiguslikud

alused põhiseadusevastaseks. Intresside arvestamine perioodi eest kuni 30.06.2002 on

osundatud Riigikohtu lahendit silmas pidades põhiseadusevastane. Alates 01.07.2002

jõustunud MKS § 117 lõike 1 kohaselt on tasumata maksusummalt kehtestatud intressiks

0,06% päevas. Nimetatud osas intressinõude esitamine ei ole põhjendatud juhul, kui kohus

tühistab kaebuse esitaja poolt vaidlustatud maksuotsuse.

VASTUSTAJATE MAKSU- JA TOLLIAMETI NING MAKSU- JA TOLLIAMETI

PÕHJA MAKSUKESKUSE SEISUKOHT

Seisukoht maksuotsuse peale esitatud kaebuse kohta

1. Kuni 31.12.1999 kehtinud tulumaksuseaduse § 9 lg 1 kohaselt loeti maksumaksja tuluks, mis

kuulus tulumaksuga maksustamisele, kogu tema poolt maksustamisperioodil kõigist

tuluallikatest saadud tulu. Maksuotsusest nähtuvalt on K.V võtnud 1998. aastal Capital

Construction Company (CCC) arveldusarvelt välja sularaha kokku summas 853 000 krooni.

Maksumenetluses ei esitanud K.V tõendeid selle kohta, et väljavõetud rahasummat oleks

kasutatud CCC või kolmandate isikute huvides. Maksuhalduril puudub maksumenetluses

võimalus kontrollida asjaolusid, mis on teada üksnes maksukohustuslasele endale või mille

teadmist ei saa maksuhaldurilt eeldada. Pangakontolt sularaha väljavõtmine K.Vi poolt

iseenesest ei muuda rahasummat tema tuluks. Kuna antud asjas puuduvad andmed pangakontolt

väljavõetud sularaha kasutamise kohta CCC või kolmandate isikute huvides, siis on 1998. aastal

K.Vi valdusesse läinud rahasumma käsitletav tema isikliku tuluna, millelt kuulub arvestamisele

ja tasumisele tulumaks. RKHK on haldusasjas nr. 3-3-1-55-02 selgitanud, et sõltuvalt

arvestusprintsiibist võib tuluna käsitleda ka mittetagastatavat sissetulekut või isiku netovara

suurenemist.

2. K.V on CCC nimel sõlminud 25.03.1997 endaga laenulepingu nr. 97/03-1L, mille kohaselt

kohustus K.V andma CCC-le laenu 1 000 000 eesti krooni. K.V’i 16.11.2004 seletuse kohaselt

kasutas CCC laenulepingus kajastatud summasid igapäevaseks tegevuseks. Konkreetseid

laenulepingus kajastatud rahaliste vahendite arvel finantseeritavaid objekte K.V kui CCC

volitatud esindaja ei teadnud. Samuti keeldus CCC volitatud esindaja K.V avalikustamast CCC

asukohta Eestis. TsÜS § 134 lg 1 kohaselt kohaldati välismaise juriidilise isiku õigus- ja

teovõime suhtes selle maa seadust, kus asus tema juhtorgan. Sama paragrahvi teise lõike

kohaselt juhul, kui välismaise juriidilise isiku põhitegevus ei toimu maal, kus asub tema

juhtorgan, kohaldatakse selle maa seadust, kus toimub juriidilise isiku põhitegevus. Esitatud

materjalidest nähtuvalt juhiti CCC tegevust Eestist, Eesti residentide A.Ki, T.Si ja K.Vi poolt.

Seega antud juhul kuulub kohaldamisele Eesti õigus. TsÜS § 37 lg 2 kohaselt tekib eraõigusliku

juriidilise isiku õigusvõime seadusega ettenähtud registrisse kandmisest. CCC ei olnud

äriseadustikus ettenähtud korras registreeritud, seega puudus CCCl õigusvõime. Nimetatud

tunnustele vastava välismaise äriühingu tehingud ja toimingud

loetakse äriühingut tegelikult kontrollivate isikute tehinguteks või toiminguteks. Analoogne

tõlgendus tuleneb Riigikohtu Üldkogu otsusest nr. 3-1-1-120-03 punktist 35. Lähtudes

eeltoodust on vastustaja seisukohal, et K.Vi ja K.Vi vahel 25.03.1997 sõlmitud laenuleping on

vastuolus TsÜS § 61 lg 2 sätestatud tingimusega, mille kohaselt on leping kahe- või

mitmepoolne tehing. Järelikult on 25.03.1997 sõlmitud lepingu näol tegemist tühise tehinguga.

Laenuleping ega sularaha üleandmise-vastuvõtmise akt ei tõenda, et väidetavat K.Vi poolt ja

temale üleantud summat oleks kasutatud CCC huvides. Kuivõrd K.V ei ole tõendanud CCC-le

antud laenusumma kasutamist CCC huvides ega loonud reaalset võimalust tema poolt esitatud

tõendite kontrollimiseks, on MTA seisukohal, et kaebuse esitaja väide varem väljaantud

rahaliste laenude kustutamisest on põhjendamatu. Riigikohtu Üldkogu on lahendis nr.

3-1-1-120-03 sedastanud, et kui isik esitab versiooni raha kasutamisest äriühingu huvides, peab

ta selle versiooni tõestuseks esitama tõendeid või vähemalt looma reaalse võimaluse oma

väidete kontrollimiseks. Juhul, kui isik ei loo reaalset võimalust oma väidete kontrollimiseks,

pole alust rääkida kõrvaldamata kahtlusest, mida tuleks tõlgendada isiku kasuks.

3. MKS § 59 lg 1 kohaselt on maksumenetluses tõendiks kõik asjas kogutud andmed,

sealhulgas maksukohustuslaselt, kolmandalt isikult, riigi-, valla- või linnaasutuselt saadud

teave, dokumendid, asjad, vaatluse teel tuvastatud asjaolud ning eksperdiarvamus. Eeltoodust

tulenevalt on maksumenetluses tõendiks ka kolmanda isiku seletus. Maksuhaldur ei tuginenud

laenulepingu hindamisel kolmandate isikute seletustele.

4. Maksuhaldur on maksumenetluse käigus tuvastanud, et K.V on 1998. aastal jätnud

deklareerimata offshore ettevõtte CCC Hansapangas asuvalt kontolt sularahas väljavõetud

summad. Õigusrikkumise iseloomust ja tuvastatud asjaoludest lähtuvalt on maksuhaldur

leidnud, et K.V on tahtlikult varjanud maksuhalduri eest oma maksukohustust ning selgitanud,

et tahtlus väljendub antud juhul teadlikus tegevuses saadud tulu deklareerimata jätmisel.

Esindussuhte kaudu CCC kontolt sularaha väljavõtmise eesmärgiks oli varjata esindussuhtega

K.Vi isiklikku tulu. Ei ole veenev, et K.V jättis CCC-lt 1998. aastal saadud summa 853 000

krooni deklareerimata hooletusest või teadmatusest. Nimetatust tulenevalt on vastustaja

seisukohal, et tahtlus on maksuotsuses piisavalt motiveeritud. MKS § 98 lg 1 kohaselt on

maksusumma tahtliku tasumatajätmise korral maksusumma määramise aegusmistähtaeg 6

aastat. Seega aeguks 1998. aasta tulumaksu määramine alles 31.03.2005. Kuna maksuotsus on

tehtud 30.08.2004, ei ole kaebuse esitaja väited maksusumma määramise aegumisest

põhjendatud. Maksuotsuses intressinõuet esitatud ei ole. MKS § 115 lg 1 kohaselt lasub intressi

arvestamise ja tasumise kohustus maksumaksjal. Juhul, kui maksukohustuslane kohustust ei

täida, võib maksuhaldur lähtudes valikudiskretsioonist, esitada intressinõude kas maksuotsuses

(MKS § 115 lg 4) või iseseisva intressinõudena (MKS § 115 lg 3).

5. Maksuotsusest (lk. 6) nähtuvalt on maksuhaldur tulumaksu intressi osas viidanud alates

01.07.2002 kehtima hakanud maksukorralduse seaduse § 28 lg 1, § 115 lg 1 ja MKS § 117 lg 1.

MKS §-s 28 on sätestatud regulatsioon andmete avaldamiseks teisele maksuhaldurile ja maksu

saajale. Kuivõrd nimetatud sättel puudub seos tulumaksu intressi arvestusega, siis on antud

juhul tegemist ilmselge ebatäpsusega. Nimetatud ebatäpsus on vaidemenetluse käigus

parandatud. MKS jõustus 1. juulil 2002. Maksuotsusest ei nähtu viidet MKS § 163 lõikele 2.

Seetõttu tuleb maksukohustuslasel MKS § 115 lg 1 sätestatud intressi arvestamise alguspäeva

määramisel lähtuda kehtiva seaduse jõustumise päevast, s.o. 01.07.2002. Kuivõrd

maksuotsusega intressisummat määratud ei ole, siis ei saa see sisaldada endas vastuolu

Põhiseadusega.

Seisukoht vaideotsuse peale esitatud kaebuse kohta

Maksu- ja Tolliamet on K.Vi poolt 16.11.2004 esitatud tõendeid hinnanud ning selle

tulemusena asunud seisukohale, et 16.11.2004 antud seletused ja esitatud dokumendid on

kontrollimatud, seega ebausaldusväärsed. Tallinna Ringkonnakohus on haldusasjas nr.

2-3/155/04 punktis 14 märkinud, et maksuamet ei pea tõendama ja tal ei pruugi olla võimalik

tõendada, et maksukohustuslane ei ole arveldusarvelt saadud sularaha üldse kellelegi edasi

andnud. Maksuamet ja kohus saavad võtta seisukoha vaid selles suhtes, kas tõendatud on raha

andmine isikule, kellele maksumaksja väidab end raha andnud olevat. K.Vi poolt 16.11.2004

antud seletus ja esitatud dokumendid ei lükka ümber eelnevalt kogutud tõenditega tuvastatut.

Seetõttu ei nõustu MTA kaebuses toodud etteheitega selles, nagu oleks maksuhaldur jätnud

esitatud dokumendid tähelepanuta. Kuivõrd antud asjas K.V ei informeerinud maksuhaldurit

asjaolust, kas ja kellele ta CCC arveldusarvelt väljavõetud sularaha edastas, siis puudus

maksuhalduril ka võimalus täiendavate tõendite kogumiseks. Samas on maksuhaldur võtnud

vaidemenetluse käigus täiendava seletuse K.Vilt.

Vastustaja taotleb jätta kaebus rahuldamata.

KOHTU PÕHJENDUSED

1. Vaidluse ese

Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et 1998. aastal võttis kaebuse esitaja Capital

Construction Company (edaspidi CCC) arveldusarvelt välja 853 000 krooni, selgitusega

„sularaha väljamakse“. Poolte vahel puudub vaidlus ka selle üle, et kaebuse esitaja ei

deklareerinud 1998. aasta kohta esitatud tuludeklaratsioonis eeltoodud summasid enda

maksustatava tuluna ega kasutanud eeltoodud raha ka CCC tarbeks. Kaebuse kohaselt võlgnes

CCC eeltoodud summa kaebuse esitajale seoses CCC ja kaebuse esitaja vahel sõlmitud

laenulepinguga. Kohtul tuleb seega käesolevas haldusasjas tuvastada, kas eeltoodud laenusuhe

CCC ja K.V’i vahel ka tegelikult eksisteeris. Selle kindlakstegemiseks peab kohus andma

hinnangu asjaolule, kas vaideotsuses on õigesti jäetud tähelepanuta kaebuse esitaja poolt

esitatud 25.03.1997 laenuleping nr. 97/03-1L ning leitud, et K.V’i ja CCC vaheline laenuleping

on tühine või on K.V’i ja CCC vaheline laenusuhe asjas kogutud tõendite alusel tõendatud.

Viimasel juhul ei saa kaebuse esitaja poolt CCC arveldusarvelt väljavõetud summasid pidada

kaebuse esitaja maksustatavaks tuluks.

2. K.Vi ja CCC vaheline laenuleping

2.1 Kaebuse esitaja poolt laenusuhte tõendamiseks esitatud dokumendid

Kaebuse esitaja on esitanud kohtule laenusuhte tõendamiseks 25. märtsil 1997 sõlmitud

laenulepingu nr. 97/03-1L, 28. märtsil 1997 sõlmitud „Sularaha üleandmise-vastuvõtmise akti“

ning

19.01.1998,

05.02.1998,

31.03.1998,

16.04.1998

ja

22.05.1998

„Sularaha

üleandmise-vastuvõtmise aktid“.

25. märtsil 1997 koostatud laenulepingu nr. 97/03-1L (edaspidi „leping“, toimiku lk. 40-46)

kohaselt sõlmiti leping K.Vi ehk lepingus laenuandja ning CCC ehk lepingus laenusaaja vahel.

Lepingu punkti 1.1 kohaselt andis laenuandja laenusaajale rahalist laenu kokku summas kuni 1

000 000 eesti krooni. Lepingu punkti 1.2 kohaselt oli tegemist lühiajalise

laenuga laenusaaja põhikirjajärgseks igapäevase majandustegevuse jätkamiseks vajaliku

inventari, seadmete, sisustuse ja muu vara soetamiseks ning võetud võlakohustuste

refinantseerimiseks, investeerimistegevuseks sõidukitesse, kinnisvarasse ja väärtpaberitesse,

ning sellega seotud kulude katteks ja muudeks vajalikeks tavalisteks arveldusteks. Lepingu

punkti 1.4 kohaselt kohustus laenusaaja tagastama laenusumma koos intressidega ja lepingust

tulenevate muude lisanduvate summadega laenuandjale täielikult hiljemalt 2. jaanuariks 1998,

k.a. Lepingu punkti 8.1 kohaselt jõustus leping laenusumma üleandmise momendist ning kehtis

kuni poolte lepinguliste kohustuste täieliku täitmiseni. Lepingule on laenuandjana alla

kirjutanud K.V ning laenusaajana K.V kui CCC direktor.

28. märtsil 1997 on koostatud ka „Sularaha üleandmise-vastuvõtmise akt“ (toimiku lk. 47),

mille kohaselt andis laenuandja üle ja laenusaaja võttis vastu sularaha, summas 1000 000 eesti

krooni poolte vahel 01.07.1996 sõlmitud laenulepingu alusel. Vastavale aktile on laenuandjana

alla kirjutanud K.V kui füüsiline isik ning laenusaajana K.V kui CCC esindaja.

19.01.1998,

05.02.1998,

31.03.1998,

16.04.1998

ning

22.05.1998

„Sularaha

üleandmise-vastuvõtmise aktide“ kohaselt andis K.V CCC esindajana K.V’ile kui füüsilisele

isikule üle laenusumma osaliste tagasimaksetena sularaha.

2.2 Laenulepingu tühisus

Laenulepingu sõlmimise ajal kehtinud TsÜS § 134 lg 1 kohaselt välismaise juriidilise isiku

õigus- ja teovõime suhtes kohaldatakse selle maa seadust, kus asub tema juhtorgan. TsÜS § 134

lg 2 kohaselt kui välismaise juriidilise isiku põhitegevus ei toimu maal, kus asub tema

juhtorgan, kohaldatakse selle maa seadust, kus toimub juriidilise isiku põhitegevus.

25. jaanuaril 1995 on äriühingu CCC ainuasutaja Sylvia M. Greer valinud CCC-d kuni

aktsionäride esimese aastakoosoleku toimumiseni ning uute direktorite valimiseni juhtima

A.K’i, T.S’i ja K.V’i (toimiku lk. 107). 16.11.2004 Maksu- ja Tolliametis selgitusi andmas

käies selgitas kaebuse esitaja, et ta on CCC seadusjärgne esindaja (toimiku lk. 110).

Hansapanga allkirjanäidise (toimiku lk. 106) kohaselt olid alates 02.09.1997 Hansapangas

CCC allkirjaõiguslikeks isikuteks A.K ja K.V.

Kohus loeb eeltoodud tõenditele tuginedes tuvastatuks, et CCC tegevust juhiti Eestist, mistõttu

vastustaja on õigesti K.Vi ja CCC vahelise laenulepingu kehtivuse üle otsustamisel lähtunud

laenulepingu sõlmimise ajal tehingute tühisust reguleeriva TsÜS-i sätetest.

TsÜS § 37 lg 2 kohaselt tekib eraõigusliku juriidilise isiku õigusvõime seaduses ettenähtud

registrisse kandmisest, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Kohus nõustub vastustajatega selles, et Eesti Vabariigi äriregistri andmebaasis puuduvad

andmed CCC kohta, mistõttu saab järeldada, et CCC-l puudus TsÜS § 37 lõikest 2 tulenev

õigusvõime. Kohus nõustub vastustajatega ka selles, et eeltoodud tunnustega vastava

välismaise äriühingu tehinguid ja toiminguid tuleb pidada äriühingut tegelikult kontrollivate

isikute tehinguteks või toiminguteks. Eeltoodud seisukohta väljendas Riigikohtu Üldkogu oma

17. veebruari 2004 otsuses asjas nr. 3-1-1-120-03 punktis 35 (kriminaalasi A. V. süüdistuses

KrK § 1481 lg 10 järgi).

Vastustaja on eeltoodud asjaolude alusel ka õigesti järeldanud, et 25.03.1997 sõlmitud

laenuleping sõlmiti vastuolus TsÜS § 60 lõikega 2, mille kohaselt on lepingud kahe- või

mitmepoolsed. Nii 25. märtsil 1997 sõlmitud laenulepingule kui ka kõigile järgnevatele

„Sularaha üleandmise-vastuvõtmise aktidele“ on mõlema tehingu poolena alla kirjutanud

kaebuse esitaja. Seega on vastustaja õigesti järeldanud, et nimetatud lepingud on seadusega

vastuolus. Laenulepingu koostamise ajal kehtinud TsÜS § 66 lg 2 kohaselt on seadusega

vastuolus olev tehing tühine, välja arvatud, kui seadust ei ole oluliselt rikutud. Kohus on

seisukohal, et iseendaga lepingu sõlmimist saab lugeda oluliseks seaduserikkumiseks. Seega on

vastustajad õigesti järeldanud, et käesoleval juhul on tegemist tühise tehinguga.

Eeltoodust lähtuvalt ei oma tähtsust ka kaebuse esitaja poolt oma laenusuutlikkuse

tõendamiseks MTA-le esitatud laenuleping, mille kohaselt on ta Hansapangalt võtnud laenu,

summas 75 000 DEM-i (laenuleping on sõlmitud 05.06.1996, toimikus lk. 111-112) ega ka

19.09.1995 sõlmitud elamu ostu-müügi leping, millega kaebuse esitaja müüs ostjale elamu

hinnaga 525 000 krooni (toimiku lk. 117-118). Lisaks märgib kohus, et laenulepingut lugedes

näib kohtule ebatõenäoline, et kaebuse esitaja kasutas Hansapangalt 05.06.1996 võetud laenu

CCC huvides. Nii on laenulepingu punktis 1.4 märgitud laenulimiidi kasutamise sihtotstarbeks

elamu ehituse lõpetamine Maasika tn. 5, Viljandis, kusjuures kohustise tagatiseks lepingu

punktis 1.13 järgi on notariaalne pant pooleliolevale elamule asukohaga Maasika tn. 5,

Viljandis.

Kaebuse esitaja erinevatel aegadel MTA-le antud suulised ja kirjalikud selgitused on

vastukäivad. Nii väidab kaebuse esitaja oma eriarvamuses kontrollaktile nr. 12-3/634, et CCC

arvelt välja võetud summad läksid Koger & Sumberg ettevõttele (toimiku lk. 91). Samas

kaebuses kohtule selgitab kaebuse esitaja, et tema poolt korduv sularaha väljavõtmine CCC

pangakontolt on osade kaupa laenu tagastamine varem väljaantud rahaliste laenude

kustutamiseks (toimiku lk. 3). Kaebuse esitajalt 21.05.2004 võetud suuliste selgituste

protokollist nähtuvalt ei suutnud kaebuse esitaja meenutada CCC-lt 853 000 krooni sularaha

väljavõtmist ega ka seda, millisel eesmärgil CCC loodi või milliseid majandustehinguid

äriühing Eestis tegi (toimiku lk. 92). Eeltoodud suured vastuolud kaebuse esitaja seletustes

seavad kaebuse esitaja seletuste õigsuse tugeva kahtluse alla.

16.11.2004 kaebuse esitaja poolt suuliselt MTA-le antud seletuste (toimiku lk. 109-110)

kohaselt läksid laenulepingus märgitud summad CCC igapäevaseks tegevuseks, kuid summade

kasutamise konkreetseid asjaolusid, samuti laenusumma üleandmise kohta kaebuse esitaja ei

mäletanud. Selgitustest nähtuvalt alustas CCC laenu tagasimaksmist kaebuse esitajale pärast

laenulepingus kokkulepitud kuupäeva seoses sellega, et tuli arvestada vahendite olemasoluga.

Samas ei teinud ka kaebuse esitaja midagi selleks, et laenu tähtaegselt kätte saada. Kaebuse

esitaja selgituse kohaselt „K.V võimaldas laenu hiljem tagasi maksta.“

Kohus on seisukohal, et isik, kes annab äriühingule laenu summas 1 000 000 krooni, peaks

olema suuteline meenutama laenuga seotud asjaolusid, samuti laenu tagastamise viisi ning isiku

tegevusetus või hoolimatus laenu tagasisaamisel võib osundada ainult mitteeksisteerivale

laenusuhtele. Isik, kes on enda väidete kohaselt äriühingu seadusjärgne esindaja ning otsustab

enda sõnade kohaselt ka laenu tagasimaksmise ehk seega rahade liikumise üle äriühingus,

peaks kohtu arvates ka oskama selgitada, milliseks konkreetseks otstarbeks laenusummat

kasutati. Väitest, et raha kasutati vaid CCC igapäevaseks tegevuseks võiks järeldada, et CCC

näol oli tegemist pankroti äärel äriühinguga, kes ei suutnud end ise majandada. Selle valguses

näib kohtule väga ebatõenäoline, et kaebuse esitaja võtab omadega raskustega toimetuleva

äriühingu rahaliste kulutuste katteks pangalt laenu, kusjuures on nõus kohustist tagama oma

poolelioleva elamuga (vt kinnistusraamatu väljavõtet toimiku lk. 119).

Seega tuleb järeldada, et tegelikku laenusuhtes CCC ja kaebuse esitaja vahel ei eksisteerinud

ning laenuleping oli vormistatud vaid Hansapangast sularaha väljavõtmise õigustamiseks

kaebuse esitaja poolt. Sularaha väljavõtmine kaebuse esitaja poolt on tõendatud Hansapanga

poolt esitatud CCC konto väljatrükiga. Sel põhjusel on vastustajad jõudnud vaidlustatud

haldusaktides õigele järeldusele selles, et kaebuse esitaja poolt CCC pangakontolt väljavõetud

sularaha puhul oli tegemist kaebuse esitaja tuluga.

3. Kaebuse esitaja muud vastuväited haldusaktidele

3.1 Tuginemine kolmandate isikute kirjalikele seletustele

Kuigi vastustajad on oma seletuses kohtule väitnud, et maksuhaldur ei tuginenud laenulepingu

hindamisel kolmandate isikute seletustele, oli neil kohtu arvates õigus nendele tugineda. MKS

§ 59 lg 1 sätestab: „Tõendid maksumenetluses on kõik asjas kogutud andmed, sealhulgas

maksukohustuslaselt, kolmandalt isikult, riigi-, valla- või linnaasutuselt saadud teave,

dokumendid, asjad, vaatluse teel tuvastatud asjaolud ning eksperdiarvamus.“ MKS § 61 lg 4

võimaldab kolmandate isikute suulised ütlused protokollida vastavalt MKS § 60 lõikes 4

sätestatule.

3.2 Maksusumma aegumine

MKS § 98 lg 1 kohaselt on maksusumma määramise aegumistähtaeg kolm aastat.

Maksusumma tahtliku tasumata või kinni pidamata jätmise korral on maksusumma määramise

aegumistähtaeg kuus aastat. Aegumistähtaeg algab selle maksudeklaratsiooni esitamise

tähtpäevast, mida ei esitatud või milles esitatud andmete alusel maksusumma valesti arvutati.

Kaebusest nähtuvalt ei vaidlusta kaebuse esitaja seda, et tahtluse korral oleks tema

maksusumma aegunud. Samas leiab kaebuse esitaja, et vastustajad ei ole tõendanud kaebuse

esitaja tahtlust. Kohus on teistsugusel seisukohal. Kaebuse esitaja tahtlus on käesoleval juhul

tõendatud oma tulude tahtliku deklareerimata jätmisega maksustamisperioodil 1998. Kohtul

puudub mõistlik alus arvata, et kaebuse esitaja kogemata unustas oma 1998. aastal saanud

tulud, summas 853 000 krooni, deklareerida. Selleks on summa suurus liiga suur. Samuti

puudub vaidlus selle üle, et kaebuse esitaja täitis 1998. aasta füüsilise isiku tuludeklaratsiooni.

Seega on vastustaja õigesti leidnud, et tahtlus tuleneb antud juhul õigusrikkumise iseloomust ja

tuvastatud asjaoludest.

3.3 Tulumaksu intressid

Maksuotsuse punktis 4 kohustatakse kaebuse esitajat alates 01.07.2002 kehtima hakanud

maksukorralduse seaduse alusel arvestama ja tasuma tähtpäevaks tasumata maksusummalt

intressi juhul, kui ta ei ole tasunud maksu seadusega sätestatud tähtpäevaks.

Eeltoodud kohustusega ei määrata seega kaebuse esitajale tasumisele kuuluvat intressisummat,

vaid kohustatakse teda ise kehtiva MKS alusel ja määras intressi arvestama. Kuna vastustaja

kaebuse esitajale tasumisele kuuluvat intressi määranud ei ole, on alusetu kaebuse esitaja väide,

nagu peaks intressinõue olema selgesõnaline ning sisaldama endas intresside määramise

metoodikat. Maksukohustuslase kohustus arvestada ja tasuda tähtpäevaks tasumata summalt

intressi tuleneb MKS § 115 lõikest 1. Seega on eeltoodud nõue seaduslik ega kuulu

tühistamisele.

3.4 Haldusaktide motiveeritus ning uurimisprintsiibi teostamine

Kohus on seisukohal, et haldusaktid on piisavalt motiveeritud, et võimaldada kaebuse esitajal

nende sisuga tutvuda ning neid vaidlustada. Kaebuse esitaja ei ole kaebuses välja toonud

asjaolusid, mis tingisid tema arvates haldusaktide mittearusaadavuse. Vastustajad on

maksumenetluse käigus piisava põhjalikkusega teostanud ka uurimisprintsiipi. Kuivõrd

kaebuse esitaja ei ole esitanud vastustajatele ega ka kohtule andmeid, mis kinnitaksid, et CCC

pangakontolt välja võetud sularaha kasutati CCC tarbeks, tuleb järeldada, et tegemist oli

kaebuse esitaja tuluga, mis kuni 31.12.1999 kehtinud tulumaksuseaduse § 9 lõike 1 kohaselt

kuulus tulumaksuga maksustamisele. Vaideotsuses on piisavalt põhjendatud, miks käesoleval

juhul ei ole võimalik lugeda eeltoodud rahasummat kaebuse esitajale CCC poolt tagastamisele

kuuluvaks laenuks.

Eeltoodust lähtuvalt tuleb jätta kaebus rahuldamata. HKMS § 92 lg 1 kohaselt pool, kelle

kahjuks kohtuotsus tehti, kannab kohtukulud. Seega jäävad kaebuse esitaja kohtukulud tema

enda kanda.

/allkiri/

ÄRAKIRI ÕIGE

Tiina Pappel

kohtunik