3-04-322/2 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Otsuse tegemise aeg ja koht

Haldusasja number

Haldusasi

Asja läbivaatamise kuupäev

Menetlusosalised

RESOLUTSIOON

Karin Kalmiste

04.04.2005. a Tallinn

3-2357/2004

J.P.'i kaebus Murru vangla direktori 11.10.2004.a.

käskkirja nr 1547d tühistamiseks

16.03.2005.a.

Kaebuse esitaja J.P.; vastustaja Murru Vangla, esindaja

S.Ranniste

Jätta J.P.i kaebus rahuldamata

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna

Ringkonnakohtule Tallinna halduskohtu kaudu 30 päeva

jooksul, arvates kohtuotsuse kuulutamisest, s.o 04.04.05.a.

Apellatsioonkaebuse

esitamisest

tuleb

asja

otsustanud

halduskohtule kirjalikult teatada 10 päeva jooksul kohtuotsuse

kuulutamisest arvates. Teadet ei ole vaja esitada, kui teate

esitamise tähtaja jooksul esitatakse apellatsioonkaebus.

ASJAOLUD

Kinnipeetav J.P.'iie määrati 11.10.2004.a. käskkirjaga nr 1547d distsiplinaarkaristus, kuna

kinnipeetav pani toime distsipliininõuete rikkumise, mis väljendus selles, et ta 30.09.2004 kell 08.25

võttis kohapeal tutvumiseks antud dokumentide seast kaks endale. Antud juhtumi kohta koostas

inspektor- kontaktisik D.P. samal päeval ettekande, mis registreeriti numbriga 218.

J.P. ennast nimetatud distsiplinaarsüüteos süüdi ei tunnistata, mistõttu esitas ta 21.10.2004 Tallinna

Halduskohtusse kaebuse vaidlusaluse haldusakti tühistamiseks.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebuse esitaja seisukohad

Murru Vangla direktori 11.10.2004.a. käskkiri nr 1547d on õigusvastane.

Kaebaja seletuste kohaselt andis inspektor D.P. temale 30.09.2004.a. ajavahemikus 8.15 -

8.20, s.o vahetult enne hommikusööki, tunnistajate juuresolekul dokumendid ja ütles: "Need on

sulle", pärast mida kaebuse esitaja lahkus ruumist. J.P. pani dokumendid enda isiklike asjade

sekka ja läks sööklasse. J.P. oli soovinud, et ta tutvub dokumentidega peale sööklast tulekut ja kui

ta saabus tagasi oma tuppa, siis isiklike asjade seast ta dokumente ei leidnud.

Kaebaja seisukoht oli, et need on varastatud ja D.P.il puudus õigus ära võtta tema asjade seast

dokumendid, millised J.P. oli viinud oma tuppa.

Pärast kutsekoolist tulekut soovis kontaktisik kaebajalt seletust, miks leiti hommikusöögi ajal

kaebaja isiklike asjade seast distsiplinaarmenetluse lõpetamise otsus, mille kohta kaebuse esitaja

kirjutas seletuse.

12.10.2004 tutvustati kaebuse esitajale vangla direktori 11.10.2004 käskkirja, millega määrati

kaebajale distsiplinaarkaristus- noomitus. Nimetatud karistus võtab kaebaja seletuste kohaselt temalt

soodustuste saamise, ülikoolis Õppimise võimaluse. 01.10.04.a. õhtul ähvardas kontaktisik D.P., et

J.P.i võidakse karistada varguse eest.

Kaebaja leiab, et käskkiri 11.10.2004 nr 1547d on ebaseaduslik ja alusetu, sest:

1. Inspektor andis kaebajale ise paberid, öeldes: „Need on sulle", tunnistajate ja teiste kinnipeetavate

juuresolekul, täiendavate seletuste ja korraldusteta.

2. Käskkirjas toodud viide kaebaja poolt kirjutatud seletuskirjale 11.06.2004, mille kohaselt kaebaja

leidis, et ta võib dokumentidest väljakirjutusi teha ning ta ei kuulnud, et võib väljakirjutisi teha ainult

kontaktisiku kabinetis, on alatu laim, kuna kaebaja seletuste kohaselt ei ole ta sellisel kuupäeval

seletuskirja kirjutanud.

3. Antud juhul ei puutu asjasse vahejuhtumile eelnev päev.

4. Kaebaja leiab, et ilma tema või teiste kinnipeetavate juuresolekuta eluruumi läbiotsimine on

ebaseaduslik, samuti on ebaseaduslik kaebaja isiklike asjade seast asjade võtmine. Oma käitumisega

pani inspektor D.P. toime kriminaalkuriteo.

5. Kaebajat hoiti teadmatuses tema suhtes toimuvast distsiplinaarmenetlusest ja tal puudus seega

võimalus anda selgitusi; kui oleks toimitud vastupidiselt ei oleks juhtum kohtuni jõudnudki.

6. Murru vangla 22.04.2004.a. kodukorra lisa 2 järgi on Murru Vangla 6. eluosakonna kinnipeetavad

08.20-st söömas. Kaebaja leiab, et käskkirjas toodud väidetav kellaaeg 08.25 on vale, kuna ta viibis

sellel ajal sööklas.

Dokumentidega tutvutakse vanglas kas kontaktisiku ruumis või sotsiaaltöötaja ruumis, varem oli

lubatud tutvumine ka kambris. Kuna tutvumine toimub kontaktisiku juuresolekul, ei ole võimalik

tema märkamata dokumentidega toast väljuda. Antud juhul andis kontaktisik ise dokumendid

kaebajale. Ta järgib täpselt vangla kodukorda, kuid ükski eeskiri ei reguleeri, et temale antud

dokumente ei tohi kaasa võtta oma ruumi, samas isikliku toimikuga tuleb alati tutvuda

arvestusosakonnas. Alati ei ole pidanud dokumentide saamisel allkirja andma, kui seda vaja on, küsib

kontaktisik.

Kaebaja palub rahuldada kaebus ja tühistada vaidlusalune haldusakt.

Vastustaja Murru Vangla

Palub jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohtadega ja leiab, et J.P. esitab

seisukohad vastuoluliselt ning moonutab tegelikku sündmuste käiku.

Inspektor- kontaktisiku D.P.i ettekande kohaselt andis tema J.P.'iie distsiplinaarmenetluse

dokumendid, et kinnipeetav saaks nendega tutvuda ja seda allkirjaga kinnitada. J.Päin soovil oli

võimaldatud temal tutvuda nende materjalidega, mis olid koostatud augustikuus olnud sündmuses ja

puudutasid J.P.i keeldumist pakkumisele asuda tööle sööklas. 19.08.04.a. oli vangla direktor

otsustanud kontrollida J.P.i keeldumise põhjusi mitte vastu võtta tööd sööklas. See menetlus lõpetati

02.09.04.a. direktori resolutsiooniga. Vastavad resolutsioonid olid kantud kaebaja isiklikku

toimikusse lülitamiseks mõeldud dokumentidele, mis käesoleva vaidlusega omavad puutumust

niivõrd, kuivõrd osutusid J.P.i poolt äravõetud dokumentideks, mis leiti tema asjade hulgast. Vangla

töötaja inspektor -kontaktisik D.P. tutvustas kaebajale tema palve alusel (palve edastatud J.Ranniste

kaudu), neid koostatud materjale ja tutvustamise päevaks oli 29.09.04.a. Sellel päeval J.P. soovis teha

dokumentidest väljakirjutusi, ta tegi seda D.P.i töökabinetis ja juba sellel päeval oli soovinud, et teeb

väljakirjutused oma elutoas. D.P. selgitas, et dokumentidega lahkumine tema tööruumist on keelatud,

väljakirjutused saab teha tema tööruumis originaalid liiguvad toimikusse. J.P. sai kehtivast korrast

aru ja tegi väljakirjutusi D.P.i juuresolekul tema töökabinetis. J.P. ei andnud dokumentidega

tutvumise kohta allkirja, see võis olla soovist veelkord tutvuda, selle tõttu D.P. tegi vastavalt

märkuse. Kirjalik märkus on tehtud 29.09.04. ettekande lehele ja vastav märkuseleht on kohtule

esitatud. Järgmisel päeval, s.o 30.09.04.a. tuli J.P. uuesti D.P.i tööruumi ja soovis tutvuda sama

dokumendipaketiga, mida temale ka võimaldati. J.P. teadis ka seda, et andmata jäi allkiri tutvumise

kohta. J.P. asus dokumentidega tutvuma, ilmselt võis selleks olla vajadus teha väljakirjutusi. Seda

vanglas ei keelata ja polnud põhjust keelata seda J.P.i puhul, kuna ta soovis teha väljakirjutusi. D.P.

hoiatas, et dokumentidega ei tohi ruumist lahkuda, väljakirjutused tuleb teha tema tööruumis.

Kirjalikult ei pea niisugust korraldust andma.

J.P. võttis dokumentidest kaks endale ja lahkus oma kambrisse. D.P. tegeles teise kinnipeetavaga ja

jälgis J.P.i tegevust, kuid ei näinud vahetult, et J.P. eemaldas paketist kaks dokumenti. Kui J.P. oli

paketi asetanud tema laua nurgale ja ta heitis neile ülevaatliku pilgu, siis märkas koheselt pealmise

dokumnedi puudumist, ülekontrollimisel selgus, et puudus kokku kaks dokumenti. D.P. läks koheselt

J.P.i elutuppa, kuid ei saanud isikut küsitleda, kuna oli söögi aeg ja J.P. ilmselt sööklas. Et

dokumendid sai võtta üksnes J.P., siis oli võimalus nad veel kätte saada ja kuna kaks kadunud

dokumenti ka leiti J.P.i asjade hulgast, olid dokumendid vangla jaoks lõppastmes säilinult tagasi

saadud. See aga ei vähenda teo ohtlikkust. D.P. leidis, et J.P.i teguviis oli eriliselt ohtlik, J.P. mitte

üksnes ei eiranud tema seaduslikku nõuet, vaid sisuliselt kõrvaldas J.P. dokumendid, võttis nad ära

salaja. Need ei kuulunud temale ja pidid jääma lülitamiseks isiklikku toimikusse ja J.P.il ei olnud

põhjust aru saada vastupidiselt ja vastustajal ei ole kahtlust, et J.P. oleks olnud teadmatuses. J.P. sai

aru, et kaks dokumenti, mis ta võttis, on originaalid, kuulusid paketti, mille ruumist väljaviimine ei

olnud lubatud. Ta ka ei küsinud eraldi luba. Kuna ta ka ise väidab, et mõistis, et tohtis teha

väljakirjutusi ja andis sellise kirjaliku selgituse 30.09.04 ja märkis juurde nr 218, siis kinnitab see, et

ta oli teadlik, mis küsiti ja missuguste materjalide põhjal. Töötaja H.Lass selgitas J.P.ile asjaolusid ja

võimaldas seletuskirja kirjutada hiljem, kui kõik asjaolud on teada. J.P. kirjutas seletuse spetsialisti

juures, ilmselt tundis selliselt turvalisem olevat. P.i seletusest tuleneb otseselt - et ta soovis teha

väljakirjutusi. Seega jääb arusaamatuks, miks ta väidab istungil, et 29.09.04.a. ta üldse ei käinud

D.P.i juures dokumentide tõttu, ega näinud dokumente. Kui 29.09.04.a ei olnud J.P.i väitel juttu

dokumentidest, siis 30.09.04 pidi selline jutt olema ja on vale, et J.P. ei saanud 30.09.04 aru, mis

temale öeldi. Vähemalt 30.09.04.a. pidi ta aru saama, et lubatakse teha väljakirjutusi, ta soovis neid

teha. Väljakirjutusi ta ka tegi ning ta jätab selgitamata, miks ta kahe dokumendi puhul ei saanud

väljakirjutusi teha ja arvas, et neid tohib kaasa võtta.

D.P. kirjutas ettekande, kuna vangla tingimustes on selline teguviis ohtlik, sisejulgeolekut ei saa

tagada, kui töötaja poolt antud nõudeid ei täideta koheselt ja täpselt, nõue oli arusaadav, tegemist oli

originaaldokumentidega.

J.P. ei pidanud koheselt andma selgitusi ja töötaja H. L. tegi selle kohta kirje, kuna J.P. oli

ülierutatud, siis lubati J.P.il kirjutada seletus hiljem ja J.P. kirjutas seletuse spetsialist-psühholoogi

juures. Ta sai aru, et küsiti toimunud sündmuse kohta. Seejuures sai ta teha seda rahunenult

spetsialisti juures; seletust ei hakatud nõudma koheselt. Kui isik kohe ei soovinud seletust anda ja

H.Lass kontrollis asjaolud, siis seda ei ole J.P.ile ette heidetud, et ta usaldatud isiku juures selle

kirjutas. J.P. saab valesti aru, et tehakse etteheide, miks ta kohe ei kirjutanud seletuskirja. Karistus

määrati korralduste eiramise eest ja dokumentide loata võtmine on vangla tingimustes ohtlik sisekorra

rikkumine. J.P. sai anda seletuse, ta sai aru, mille kohta ta seletuse annab ja ta esitas selle ulatuses,

milles pidas vajalikuks.

Menetluse käik on kontrollitav. Kui D.P. esitas ettekande, siis tutvus sellega ka H.L., kes tegi märkuse

, et J.P. loobus kirjalikust seletusest. Märkus ei ole etteheide, vaid tehtud seetõttu, et J.P. oli erutatud

ja ei soovinud kohe seletust anda. Sellest nõudest ka loobuti ja anti vajalik aeg. Ettekanne, selgitus ja

J.P.ilt saadud seletuskiri, objekti läbiotsimise akt, anti üle distsiplinaarmenetluse protokolli

koostamiseks. H.L. oli neutraalne isik, kes kinnitab dokumentide koostamist, kogumist .

Distsiplinaarmenetluse protokolli koostajaks oli V.T.i . Lõpliku karistuse määrab direktor arvestades

kogutud materjale ja ettepanekuid. Kuna asjaolud olid selged, J.P. selgitas asja nii nagu tema seda

nägi ja materjal võimaldas otsuse tegemise. VangS § 63 lg 1 p 1 märgitud noomitus ei ole liialt vali

karistus. Direktor põhjendas, miks ta rangemat karistust ei valinud. J.P. VangS § 64 lg 1 kohaselt ei

pea direktor isiklikult menetlust läbi viima, kuid ta annab lõpliku hinnangu kõike kontrollides.

Kinnipeetavat informeeriti koheselt distsipliinirikkumisest, J.P. oli teadlik D.P.i ettekandest,

seisukohtadest, ta sai aru, mille kohta anda seletus. Distsiplinaarmenetluse käik protokolliti,

protokolli allkirjastas vangla ametnik T. 04.10.04.a. Distsiplinaarkaristus vormistatakse käskkirjaga

ja seda tutvustatakse allkirja vastu. Otsuse sai J.P. 12.10.04.a. ja selle andis H.L.. J.P. neid asjaolusid

ei vaidlustanud. Kinnipeetavale ei keelata tutvuda materjalidega ja P. ei ole varem väitnud, et talle

tehti takistusi. Eraldi kirjalikku teatist distsiplinaarmenetluse algatamiseks ei olnud vaja vormistada,

kuna seletus ja materjal oli kogutud ja J.P. andis seletuse.

Vangla viitas vastuolule seletuskirjas ja kohtukaebuses.

D.P.i ettekande kohaselt oli J.P. teadlik, et dokumente ei tohi kaasa võtta. Distsiplinaarmenetluse

käigus antud seletuses kirjutas J.P., et tema arvamuse kohaselt tohtis ta dokumentidest väljakirjutusi

teha. Seega jääb arusaamatuks kaebuse esitaja hilisem seisukoht ja esitatud kohtukaebus. Tegemist

oli kahe päeva sündmustega ja ei vasta tõele väide, et isik ei saanudki aru, et ta dokumentidega ei tohi

ruumist väljuda. Antud korralduse sisu ei muutnud ka sellest, kui väidetavalt oli J.P. kuulnud teisel

päeval vaid ütlust, et need on sulle. Väljakirjutuseks antud dokumendid ei saanud kuidagi kuuluda

J.P.ile dokumentidena, mis ta oleks tohtinud viia oma elutuppa.

Jääb arusaamatuks, miks J.P. võttis temale üle antud dokumentidest kaasa ainult osa juhul, kui ta

leidis, et ta võib teha väljakirjutusi. Väljakirjutuste tegemiseks oli üle antud temale terve pakett. Kui

aga J.P. väidab hiljem, et ta sai aru, et tema jaoks antigi üle temale jätmiseks kaks dokumenti, siis

jääb selgusetuks, millest järeldus, et paketist lubati tema jaoks vaid kaks dokumenti ja mitte terve

pakett. Valguskoopiat ta ei olnud palunud ja ise ta kirjutab seletuses, et vajas dokumente

väljakirjutuseks. Leiti seejuures kaks dokumenti. Jääb arusaamatuks, mille alusel kaebaja hiljem

väidab, et need on tema asjad, mis varastati. Isegi kui uskuda väidet, et ta soovis teha vaid

väljakirjutusi, puudus tal selleks õigus viia dokumendid ruumist välja; samas ei olnud need siis ka

tema asjad, vaid olid ja jäid vangla dokumentideks.

Kaebuses rõhutab kaebaja, et tema isiklike asjade seast asju võtta on ebaseaduslik. Sellest lähtuvalt

võib aru saada, et kaebaja väidab dokumente olevat tema omad, kuivõrd ebaseaduslikult saab ära

võtta ainult isikule kuuluvaid asju. Seega on kaebaja distsiplinaarmenetluse kestel esitatud väited

võrreldes kohtukaebuses esitatud väidetega vastuolulised. Tegemist on ebaõigete väidetega ja kaebus

käskkirja tühistamiseks alusetu.

Justiitsministri 01.04.03.määruse nr 23 «Vangistuse ja eelvangistuse täideviimise üle järelevalve

korraldamine" § 47 lg 1 punkti 1 kohaselt on läbiotsimine kohustuslik objekti läbiotsimise ajal, kui

kinnipeetav viibib läbiotsimise ajal objektil.

Kinnipeetavate viibimist läbiotsimise juures ei sätesta vangistusseadus ega ka teised vangistust

reguleerivad aktid. Eeltoodud määruse punktis on ära toodud erandjuhus, kui kinnipeetav viibib

objektil, seega üldjuhul ei ole õigusaktid ette näinud kinnipeetava viibimist läbiotsimise juures. Seega

oli läbiotsimine kinnipeetava juuresolekuta õiguspärane. J.P.'i õigusvastane tegu tuvastati

õiguspärase toiminguga. Läbiotsimise fakt fikseeriti ametlikult, selle kohta koostas D.P. vastava akti

ja selle kinnitas vangla direktor 01.10.04.a.

Ettekandes märgitud ajaks oli rikkumise tuvastamise aeg, s.o aeg, mil D.P. kontrollis üle J.P.i poolt

lauale pandud dokumentide paketi ja veendus kahe dokumendi puudumises. Seega on kaebaja väited

rikkumise aja kohta alusetud. Aeg vastab J.P.i seletustes antud ajale.

Karistuse määramisel võeti arvesse kaebaja eelnevat käitumist vanglas ja kuna J.P. oli eelnevate

karistusteta, siis distsipliinirikkumise eest ei määratud üldiselt samalaadsete rikkumiste puhul ette

nähtud

küllalt

rangeid

karistusi

-kokkusaamise

keelamist

või

kartserisse

paigutamist.

Proportsionaalseks karistuseks hinnati noomitus, kuna J.P. oli allumatu ja originaaldokumentide

endale võtmine vangla oludes lubamatu tegu ja raske üleastumine, sisejulgeolekut ei saa tagada, kui

ei alluta töötaja nõudmistele. Direktor hindas asjaolusid kogumis, J.P.i isikuga, varasemate karistuste

puudumise pidas noomitust proportsionaalseks karistuseks. Karistuseta ei saa jätta kinnipeetavat

üksnes põhjusel, et see võib kaasa tuua piiranguid muude soodustuste ja hüvede saamisel tulevikus.

Need tuleb hoida lahus, vastupidiselt ei oleks võimalik määrata õiglast ja proportsionaalset karistust

konkreetse teo toimepanemisel arvestades isikuga ja tema käitumist.

Tunnistajate ütlused

D.P.:

J.P.il võimaldati tutvuda dokumentidega, mis puudutasid varasemat sündmust ja olid seotud tema

töölerakendamise küsimusega sööklas. Nagu tema ettekandest nähtub, ei ole käesolev rikkumine

seotud ühe päeva sündmusega, vaid kahe päeva sündmustega.

29.09.04.a.

oli

J.P.ile

esitatud

tema

poolt

tutvumiseks

kinnipeetava

kohta

koostatud

menetlusdokumendid, paketis võis olla 8 dokumenti, täpselt ei mäleta. J.P.i kutsus ta enda juurde

pannes 29.09.04.a. ta nn aknanimekirja, millest kinnipeetavad saavad teada, et neil on põhjust tulla

tema juurde.

Kuna ta selgitas J.P.ile 29.09.04.a, et dokumentidega saab tutvuda üksnes tema tööruumis ja neid ei

tohi viia elutuppa ja ta soovib ka allkirja tutvumise kohta, siis pidi J.P. juba 29.09.04.a. aru saama,

missugused on nõudmised, mida ta andis ja millest kinnipidamist pidi J.P. jälgima nõudeid

mitmekordselt üle kordamata. J.P. oli soovinud paketiga minna elutuppa, kuna soovis teha

väljakirjutusi ja väitis, et ei jõudnud kõigega valmis, kuid ta keelas selle ära ja J.P. sai aru. J.P. tutvus

29.09.04.a. teda huvitavate dokumentidega vastavalt etteantud korrale. Allkirja ta ei andnud

selgitades, et ta ei jõudnud vajalikke väljakirjutusi teha. Ehk arvas, et kui annab allkirja, siis uut

võimalust tutvumiseks ei anta. Valguskoopiat ei palunud lasta teha.

Selle kohta tegi D.P. kirjaliku märke ühele dokumendile, kuna J.P. tõepoolest allkirja tutvumise

kohta ei andnud. Kui J.P. ei oleks teisel päeval tulnud uuesti, oleks märge kinnitanud, et J.P. sai

dokumentidega tutvuda, ehkki allkirja ei andnud. Tema oli oma kohustuse täitnud. Samas J.P. sai

tutvuda dokumentidega, väljakirjutuse kohustust talle ei ole peale pandud.

isel päeval oli J.P. uuesti tema tööruumis ja soovis tutvuda samade dokumentidega. J.P. ei palunud

valguskoopiat ka 30.09.04.a. dokumentidest, ta oli teadlik eelnevast selgitusest, et dokumendid

paigutatakse tema isiklikku toimikusse, seetõttu ei saanud tal tekkida arusaama, et dokumendid

kuuluvad temale ja seda ka siis, kui ta väidetavalt kuulis 30.09.04.a. lauset, et need dokumendid on

temale. Dokumendi paketti üle andes saigi ta loogiliselt kinnitada, et need on J.P.ile, ruumis olid

kinnipeetavad ja iga kinnipeetavaga suhtleb ta individuaalselt, vastava pöördumisega.

J.P. jäi ka teisel päeval tööruumi, ta ei väljunud dokumentidega ruumist koheselt. Kui ta oleks

saanud aru, et dokumendid on temale, oleks ta pidanud koheselt lahkuma ja mitte jääma kabinetti.

Ka teisel päeval ta uuris paketti ja jäi D.P.i tööruumi, laud, mille taga saab dokumentidega tutvuda,

asetseb vaateväljas nii, et J.P.i tegevus oli jälgitav. D.P. mäletab, et J.P. soovis dokumente oma

elutuppa, kuid ta oma keeldu ei muutnud.

Seega oli ta korduvalt selgitanud oma nõudmisi ega aimanud, et J.P. kuritarvitab olukorda. Kui ta

tegeles teise kinnipeetavaga, siis samal hetkel asetas J.P. paketi tema lauale. Seega pidi J.P. olema

aru saanud, et dokumendid kaasavõtmiseks ei kuulunud.

Koheselt ei saanud ta uurida, kas kõik dokumendid on kohal, sest J.P. lahkus ja lahkumine võis

langeda söögikella ajale. Kuid vabanedes kohustustest teise kinnipeetava ees nägi, et pealmine

dokument on puudu, seejärel kontrollis ta ülejäänusid ja avastas veel ühe dokumendi puudumise. Ta

sai aru, et J.P. oli siiski suutnud kaks dokumenti paketist eemaldada ja võttis need omavoliliselt

kaasa ning kasutas sihilikult hetke, mil ta oli hõivatud.

Ta ei pea tegevust juhuseks ega arusaamatuseks. Need kaks dokumenti oleks saanud kaebajale

eraldada vaid läbi direktori vastava loa valguskoopiatena juhul, kui tal oleks selleks olnud esitatud

vastav taotlus. Kadunud dokumendid leidis ta koheselt J.P.i elutoast ning ei ole kahtlust, et need

võttis J.P.. Tal ei ole keelatud teha objektil läbiotsimist ja ta fikseeris tegevuse.

A. L.:

Kohtule selgitas, et omal algatusel läks ise 30.09.04.a. D.P.i juurde isiklikel põhjustel ja soovis

saada informatsiooni hügieenipaki saamise kohta.

Läks sinna koos J.P.iga, nad elavad ühes toas. Järjekorras oli enne teda 4-6 inimest, J.P. oli

enne teda ja selle tõttu ta kuulis, kuidas 30.09.04.a. ulatus D.P. J.P.ile dokumendid ja ütles,

need on sulle. Pabereid võis olla 2-3 tk. Läks kontaktisiku juurde koos P.iga ja P. suhtles enne

teda D.P.iga; P. andis üle J.P.ile dokumendid ja ütles, et need on sulle. P. lahkus,

seejärel ja tema jäi veel ruumi, kuna enne teda oli teisi isikuid. Teab, et P. oli läinud dokumentide

järgi, kuid ei oska selgitada, kuidas ta sellest teadis. Järeldab, et J.P.i teavitati dokumentidest.

J.P. dokumente vastu võttes midagi ei küsinud.

Lisas J.P.i palvel, et kontaktisik H.L. küsis, kas ta ei karda, et tunnistuste andmise tõttu keegi

hakkab kohtlema teda halvasti.

12.10.04.a. on esitanud kirjaliku avalduse (tlk 6).

Ta oli inspektori ruumis 30.09.04.a. vangla poolt eraldatavate riideesemete küsimuses. Ruumis oli

kontaktisik D.P. ja jooksvalt palju kinnipeetavaid, igaüks üritas oma probleeme lahendada. Saabus P.

ja vahetult enne sööki kontaktisik P. andis temale paberid ja ütles, et need on sulle. Muud ei öelnud, P.

lahkus.

J. M.

Suuliselt selgitas, et ta võis olla 30.09.04.a. D.P.i tööruumis ja ta nägi, et kontaktisik andis J.P.ile

dokumendid ning seejärel J.P. lahkus ruumist koos dokumentidega. D.P. võis öelda seejuures, et need

on Teile või midagi sellist.

Tema läks ise omal algatusel D.P.i juurde põhjusel, et küsida humanitaarabi enne vanglast väljumist.

P. ühes toas ei ole. Kui tema ruumi läks, oli seal 6-7 inimest. P.oli eespool ja selle tõttu võis kuulda,

mis P. ütles. Ta oli sellel ajal Päilist ehk viies inimene järjekorras. D.P. on temale kord andnud valed

dokumendid.

Kirjalikult esitas avalduse 12.10.04.a. (tlk 7) ja märkis järgmist. Viibis 30.09.04.a. kell 8.15-8.20 6

bloki II korrusel kontaktisiku ruumis, tahtis teavet humanitaarabi kohta. Ruumis oli 5-7 kinnipeetavat

nagu hommikuti alati, kes andsid kirju, kes pöördusid isiklike küsimustega. J.P.ile ulatas D.P. mingid

paberid ja ütles, et need on sulle, midagi lisamata. Kontakt pöördus järgmise kinnipeetava poole. P.

läks paberitega minema.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

Kohus kuulanud ära protsessiosaliste seisukohad, uurinud esitatud materjale, kuulanud ära

tunnistajate D.P.M, A.L."i ja J.M. ütlused leiab, et kaebus ei kuulu rahuldamisele.

11.10.04.a. Murru Vangla direktori käskkirja nr 1547-d kohaselt on kinnipeetav J.P. toime pannud

distsipliininõuete rikkumise, mille kohaselt kinnipeetav 30.09.04.a. sai D.P.ilt tutvumiseks kohapeal

dokumendid, mille seast võttis kaks endale. D.P. tegi koheselt ettekande, mis on fikseeritud ja

kannab nr-it 218.

Kaebuse esitaja seletuskirjast, antud 30.09.04.a., nähtub järgmine:

J.P. annab vastuse selgituseks kontaktisiku küsimusele, miks hommikusöögi ajal tema kapist leiti

distsiplinaarmenetluse lõpetamise otsus, mis tehtud tema suhtes.

J.P. selgitab, et ta arvas, et kontaktisiku poolt temale antud distsiplinaarmenetluse lõpetamise

otsusest võis ta teha väljakirjutusi, sest ametlikku koopiat sellest ei ole antud nagu ka

distsiplinaarmenetluse algatamise otsust. Päevakorra järgi oli kohustus minna sööklasse, sest kell oli

märguandeks antud ning kuna ruumis oli jooksvalt teisigi kinnipeetavaid, sest enne hommikusööki

antakse kontaktisikule kirjad ja muud, ei kuulnud tema müra- ja uksepaugatamise tõttu, et peab

väljakirjutusi tegema.

Käskkirjas on eksitavalt märgitud kuupäev, kuid kaebaja 30.09.04.a. seletuse sisu äratoomine ei saa

olla seetõttu J.P.i laimav.

Menetlus on kontrollitav. Kinnipeetava distsiplinaarne mõjutamine on sätestatud VangS 7 jaos. Sama

seaduse § 64 lg 1 kohaselt distsiplinaarmenetluse viib läbi ning distsipliinirikkumise asjaolud selgitab

välja vangla direktor või tema poolt selleks volitatud vanglaametnik. Asjaolu, et mingil juhuslikul

kohtumisel J.P.ile ei osanud direktor vastata, kas tema suhtes toimub distsiplinaarmenetlus, ei muuda

läbiviidud menetlust olematuks või seadusevastaseks. Direktor vastutab kõigi kinnipeetavate

käekäigu eest, kuid ei pea koheselt oskama anda vastust juhuslikul kohtumisel kõigile kinnipeetavat

puudutavatele küsimustele. Menetlusest teadasaamisest ei pidanud direktor isiklikult J.P.i sellest

teavitama. J.P. sai menetlusest teadlikuks, kui H.L. selgitas asjaolusid, D.P.i seisukohad olid teada ja

J.P.ilt küsiti seletust, mille ta kirjutas 30.09.04 ja kuna ta on märkinud sellele ka nr 218, mis on

ettekande number, siis leiab kohus, et kaebaja oli saanud ülevaate asjaoludest ja ettekandest.

Distsiplinaarmenetluse käik protokollitakse vastavuses VangS § 64 lg 3 . J.P. leidis kohtuistungil, et

oleks tulnud järgida Haldusmenetluse nõudeid ja laiendada temale kõiki menetlusosalise õigusi.

Vastustaja märkis õigesti, et distsiplinaarmenetluse reeglid tulevad VangS § 64 normidest ja need

normid võimaldavad menetlusosalisele õigused, mis kaitsevad teda. Kohus ei tuvastanud, et J.P.i

õigusi

menetluses

rikuti.

Kohus

nõustub

vastustaja

poolt esitatud selgituste ja andmetega ja ei korda neid. Menetluse käik on kontrollitav. Käskkiri tehti

teatavaks allkirja vastu ja kaebuse esitaja mõistis selle sisu ning realiseeris kaebeõiguse. Kohus

etteruttavalt märgib, et distsiplinaarkaristuse määramisel peab administratsioon, antud juhul direktor,

arvesse võtma distsiplinaarsüüteo laadi, süüdlase isikut, süü suurust, vastutust kergendavaid ja

raskendavaid asjaolusid. Kaebuse esitaja on seisukohal, et direktor oleks pidanud arvestama, et ta

jääb ilma olulistest soodustustest. VangS § 6 tuleneb vangistuse täideviimise eesmärk- kinnipeetava

suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine. Kinnipeetavate elukorraldus ja

käitumine peab vastama kehtivale korrale vanglas, et tagada üldine julgeolek vanglas ja seda korda

aitavad hoida nii kirjutatud reeglid kui suulised seaduslikud korraldused. VangS § 67 sätestab

kinnipeetava kohustused. Julgeoleku tagamiseks on vanglas kinnipeetav kohustatud 1) täitma vangla

sisekorraeeskirju ja alluma vanglaametniku seaduslikule korraldusele 2) mitte takistama

vanglaametniku kohustuste täitmist ega häirima teisi kinnipeetavaid ja muid isikuid jt kohustused.

Direktor peab tagama julgeoleku ja vangla siserahu ja tema kogemus ja õigus teha asjas kõiki

asjaolusid kaaludes otsus isiku karistamise kohta on diskretsiooniotsus. Kohus kontrollib, kas

diskretsiooniotsuse langetamisel järgiti diskretsiooni piire, eesmärki ning proportsionaalsuse, võrdse

kohtlemise ja muid õiguse üldtunnustatud põhimõtteid (HKMS § 19 lg 6). Kaebuse esitaja väide, et

direktor ei arvestanud tagajärgi, mis saabuvad temale seotult soodustustega või õppimise võimaluse

kadumisega, jääb ebaselgeks.

Kuna kaebuse esitaja üldse eitab korralduse eiramist, siis tuleb käskkiri tühistada juba põhjusel, et

distsipliini rikkumist ei toimunud.

Kuna kaebaja leidis, et direktor tagajärgedega ei arvestanud, kui määras noomituse, siis selgitab

kohus, et vastupidiselt on haldusaktis märgitud, et arvestati tagajärgedega, vaagiti miks määrata

karistuseks noomitus.

Kohus leiab, et vastustaja tõendas kohtule, et distsipliinirikkumine leidis aset. Kohus loeb tuvastatuks

käskkirjas märgitud rikkumise, mille kohaselt kinnipeetav J.P. sai tutvumiseks originaaldokumendid

ja nendega võis tutvuda D.P.i tööruumis; J.P. lahkus kahe dokumendiga, kuigi ta ei saanud selleks

luba ega teatanud sellest ka D.P.ile. Kaalutlustes on arvestatud, et tegemist oli süülise rikkumisega.

Korraldustele mitteallumisel määrab direktor üldjuhul kokkusaamise keelamise, paigutab

kinnipeetava kartserisse. J.P. ei ole varem distsipliini rikkunud ja direktor ei karistanud teda

kokkusaamise keelamisega, mida peetakse liiga raskeks karistuseks. Karistusega kaasnevad

tagajärjed. Arvestati süüteo laadi, süüdlase isikut, süü suurust, tegemist oli originaaldokumentidega.

Originaaldokumentide loata võtmine ei ole ohutu tegevus ja kui administratsioon ei reageeri

adekvaatselt, ei ole võimalik teistel analoogsetel juhtudel korda nõuda. D.P. tegi just märgitu tõttu

ettekande ja selgitas seda, ettekanne ei ole tehtud mingist vaenust või kiusust. Kohus ei tuvastanud, et

D.P.il oleks kaebajaga vaenu või põhjust kinnipeetavat laimata. Karistamata ei saa jätta distsipliini

rikkumise puhul põhjusel, et isik kaotab õiguse soodustusele. J.P. sai esitada kaebused neile

haldusaktidele, mis võtsid hiljem ära soodustused ja kui seal on põhistused väärad ja tekib

ebaproportsionaalsus, siis kaebuse kaudu on võimalik nende haldusaktide õigsust kontrollida.

Kohtupraktikast on kohtunikule teada, et ka juhul, kui Murru vangla oleks piirdunud vaid vestlusega,

oleks soodustuste andmisel direktoril sarnaselt õigus arvestada seda kui distsipliinile mitteallumist ja

kaaluda, kas see mõjutab usaldust ja kas julgeoleku huvides saab isik taotletavat soodustust kasutada.

Võrdse kohtlemise printsiibi rikkumise kohta kaebaja näiteid ei toonud. Soodustuse kohaldamisel

otsustatakse lisaks julgeoleku küsimused ning kõik küsimused otsustataks kompleksselt. Kaebaja

kinnitas kohtule, et ta ei vaidlusta käesolevalt muid haldusakte ja pahandavalt märkis vastuseks

kohtumäärusele, et ta on selgesõnaliselt vaidlustanud direktori käskkirja 11.10.04.a. nr 1547-d ja

palub selle tühistamist.

Kohus tutvunud D.P.i ettekande ja selle täiendusega leiab, et D.P.M ettekanne annab ülevaate, miks

asja lahendamisel omab tähendust kahe päeva sündmuste uurimine.D.P. selgitas

kohtuistungil samamoodi, kui oli seda teinud kirjalikus selgituses. Kohus oli kaebuse saamisel

esitanud J.P.ile küsimuse, mis juhtus 29.09.04.a., kuid saanud vastuse, et 29.09.04.a. toimunu ei

puutu asjasse. Kohtuistungil tõrjus J.P. algul kohtu küsimuse, kuid siis mõelnud ei eitanud kohtumist

D.P.iga 29.09.04.a.

Kohus kuulanud ära asja kohtulikul arutamisel D.P.i ütlused, uurinud tema vahetult peale sündmust

koostatud ettekannet leiab, et 29.09.04.a. sündmuse mitteselgitamiseks kohtule on J.P.il olemas

kindel motiiv ja ta on soovinud teadlikult välistada uuritavast materjalist fakti, et ta viibis ka

29.09.04.a. D.P.i tööruumis. Kuna D.P. oli sellel päeval esitanud J.P.ile paketi dokumente ja J.P. sai

segamatult neid uurida, siis pidi J.P. kuulma selgitusi, et neid ei tohi ruumist ära viia ja võib

väljakirjutusi teha kohapeal. Kui neid selgitusi ei oleks esitatud ja J.P. neid ei oleks mõistnud, siis

oleks ta suure tõenäosusega juba 20.09.04.a. pidanud arvama, et kaks dokumenti on lubatud viia oma

ruumi. 30.09.04.a. kasutas J.P. ära olukorra, mil D.P.il oli raskem teda jälgida , kuna ruumis oli mitu

kinnipeetavat.

Võttes arvesse D.P.i kirjalikud ettekanded 30.09.04.a, tema poolt kirjalikult fikseeritud märkuse

29.09.04.a. menetluse dokumentidega tutvumise kohta J.P.i poolt, J.P.i enda kirjaliku selgituse

30.09.04.a. ja kohtule esitatud kaebuse ning selle lisamaterjalid, kohtus kaebaja antud suulise

selgituse järeldab kohus, et 29.09.04.a. viibis J.P. vangla töötaja D.P.i kabinetis ja tutvus teda

huvitanud menetlusmaterjalidega. Vastupidiselt jääb selgusetuks, miks J.P. väidab, et võis minna P.i

juurde vaid kirja saamiseks. Puudub selgitus, miks ta läks 30.09.04.a. D.P.i juurde, kui puudus vastav

kutse või oli teadmine, et D.P. teda välja ei kutsunud. Mingit isiklikku probleemi, millises küsimuses

pöörduda 30.09.04.a. D.P.i poole, kaebaja ei nimetanud.

D.P.vil ei ole J.P.iga varasemat konflikti ning puudub alus arvata, et D.P. soovib pahatahtlikult

moonutada faktilisi andmeid selleks, et J.P. saaks alusetult karistatud. D.P.i ütlustega on tehtud

kindlaks, et J.P. oli tema tööruumis 29.09.04.a. ja tutvus dokumentidega, mis olid antud

tutvustamiseks, kuna J.P. oli seda palunud J. Ranniste kaudu. Seega oli J.P.il võimalus koheselt aru

saada, missugused dokumendid talle anti tutvumiseks. D.P. on teinud kirjalikult märkuse tutvustatud

dokumentidest ühele selles, et 29.09.04.a. J.P. sai tutvuda tema kohta koostatud dokumentide

paketiga ja kuna isik ei andnud allkirja tutvumise kohta, siis vastav märkus oli tõendiks, et isik sai

vastavalt oma palvele tutvuda dokumentidega. Puudub alus kahelda, et märkus oli etteplaneeritult

tehtud selleks, et fabritseerida J.P.i viibimine D.P.i juures. Järgnevate sündmuste käiku ei saanud

keegi ette näha ja J.P.i käitumine ei olnud prognoositav. Ei ole võimalik 200 kinnipeetavaga

tegelemisel lavastada ja planeerida sündmusi nii, nagu nad kulgesid.

Kohtule J.P.i antud selgitus, et ta 29.09.04.a. läks D.P.i juurde kirja saama, on paljasõnaline. Kui ta

oleks viibinud D.P.i juures 29.09.04.a. üksnes kirja kättesaamiseks, puuduks dokumentide paketil

märge, mille tegi D.P.. Kui J.P. ei oleks 29.09.04.a. viibinud D.P.i juures ja tal ei oleks enam olnud

soovi veelkordselt näha dokumente ja teha väljakirjutusi, siis puudub selgitus, miks tal oli vajadus

minna D.P.i juurde 30.09.04.a., mil tema suhtes D.P.i väljakutse puudus. J.P. selgitas, et teda ei ole

D.P. enda juurde kutsunud 30.09.04.a. Tunnistaja A.L. mäletas hoopis, et ta teab, et J.P. pidi 30.09.04

minema dokumentidele järgi, ehkki ta ei mäletanud, kuidas ta seda teada sai. Kohus järeldab, et J.P.

teadis ka 30.09.04.a., et D.P.i juures saab tutvuda dokumentidega, mis teda huvitasid ja millest ta oli

teadlik.

J.P. on seletuses kinnitanud, et ta soovis tutvuda dokumentidega, selle soovi oli ta varem märkinud

ära J.Rannistega vestlemisel. Kohus usaldab ütlust, kuna vastustaja sellele vastu ei vaielnud ja D.P.

oli sellest teadlik. D.P. sai seetõttu dokumendid ja tutvustas neid. See oli dokumentide esitamise

ajendiks. J.P. on kinnitanud, et tuvumisel dokumentidega ta soovis teha väljakirjutusi. Kuna

30.09.04.a. tutvus ta dokumentidega ja soovis teha väljakirjutusi, siis kehtisid sellel päevale samad

reeglid, mis eelmiselgi päeval. Ainetu on väide, et J.P. ei teadnud, mille kohta ta seletuskirja annab ja

miks. Seletuskiri on kirjutatud spetsialisti juures, seda ei sunnitud kirjutama koheselt, kuna J.P. oli

ilmselgelt erutatud ja vajas rahu ning järgimõtlemisaega, mida temale võimaldati. J.P. suhtles ka

H.L.ga, kes selgitas asja D.P.iga ja seejärel J.P.iga.

Seletuskirjas tunnistab J.P., et soovis teha väljakirjutusi, mis kinnitab, et ta oli teadlik, mis

dokumentidega on tegemist ja et neist saab teha väljakirjutusi, mis tähendab, et neid ei saa võtta ega

jätta endale. Märgitu tõttu jääb arusaamatuks istungil esitatud selgitus, et ta ei saanud üldse aru, mis

dokumendid temale anti ja miks; väide, et ta õieti ei vaadanudki, mis temale anti, ei ole usutav.

Tegemist oli originaalidega ja isegi kui J.P. heitis neile vaid pilgu, pidi tal tekkima küsimus, miks

temale anti originaalid, kui üldjuhul originaaldokumente ei väljastada, seda enam, et J.P. väidab, et ei

olnud nende väljastamist palunud. J.P. suhtub teiste isikute tegevusse tähelepanuga ja on kriitiline,

kui midagi on tema meelest valesti. Väheusutav, et juhul, kui J.P. ei teadnudki, miks ta läks D.P.i

juurde 30.09.04.a ja kui ta ei viibinud dokumentidega tutvumisel D.P.i juures 29.09.04.a, siis temale

30.09.04.a. originaaldokumentide väljastamisel võttis ta need sõnalausumata vastu ega uurinud

seejuures, miks temale need antakse. Ühel märgitud päevadest pidi J.P. teadma, et ta tohtis

dokumentidest väljakirjutusi teha.

Kuna üle oli antud pakett dokumente ja ta tagastas paketi ning võttis vaid kaks dokumenti, siis on

alust väita, et J.P. oli teadlik, et ta neid dokumente mujal väljakirjutusteks kasutada ei tohi, sh

järeldub, et ka kahe dokumendi osas puudus tal luba nende kaasavõtmiseks, kuna 30.09.04.a. ta

vastupidist korraldust ei saanud. Isegi kui oletada, et J.P. ei kuulnud midagi 30.09.04.a. kära tõttu,

pidi ta teadma eelmisest päevast, et keeldu ei ole muudetud. Siiski leiab kohus, et D.P.il puudub alus

mitte kõnelda tõtt ka teise päeva sündmustes. D.P. veendus, et ta andis kogu paketi J.P.ile, kui tekkis

oht, et J.P. nendega väljub, siis ta ei lubanud dokumentidega lahkuda. Seejärel J.P. andis paketi üle,

kuid võttis luba küsimata kaks dokumenti. Kahte kaasavõetud dokumenti paljundatakse direktori

eriloal ja võimalik, et J.P. kahtles, kas ta neid dokumente koopiatena saab. Tunnistajate J.M. ja A.L.

ütlused ei muuda kohtu seisukohta, kuna juhul, kui tunnistajad ka olid koos J.P.iga ruumis, oli nende

vahel mitmeid inimesi järjekorras ja kisa või väidetav lärm ja isiklike asjade ajamine võis hajutada

nende tähelepanu, mis tegelikult J.P.ile üle anti. Kui väidetavalt J.P. ise ei teadnud, mis dokumendid

ta sai, ei saa seda loogiliselt teada ka kõrvalseisjad. Kuna tunnistajatel läks oma probleemide

lahendamiseks aega ja tähelepanu, siis ei saanudki nad jälgida, kuivõrd D.P. jälgis J.P.i tegevust.

Esialgses kirjalikus avalduses kohtule on tunnistajatega soovitud tõendada, et nad kuulsid ütlust

dokumentide andmisel- need on sulle. Kuna tunnistajad mäletasid sündmusi valikuliselt ja on

mõistetav, et möödunud aeg ei võimalda täiel määral sündmusi taastada, siis tõendite kogumis ei ole

usaldusväärne J.M. või J.L. lisatud selgitused, et J.P. läks koheselt dokumentidega ruumist välja.

Tunnistajate J.M. ja A.L.i viibimise põhjusi D.P.i kabinetis 30.09.04.a. D.P. istungi ajal ei suutnud

meenutada, ka ei saanud ta kinnitada, kas isikutel oli üldse põhjus tema poole pöördumiseks. J.M. ja

A.L. kohtule antud selgitustele olid kabinetis 30.09.04.a., seal oli palju inimesi ja seetõttu lärmakas ja

nad oletavad, et kõiki korraldusi võidi mitte kuulda. Kui nad kuulsid, et J.P. le anti dokumendid

pöördumisega „sulle" või midagi sarnast, siis on J.P. ja D.P. kinnitanud sedasama. J.L. läks ajama

tema väidetel isiklikke asju, samuti J.M. . Kuna kumbki suhtles D.P.iga oma asjus, siis nende ütlused

selles, et J.P. lahkus ruumist ja dokumentidega, on lõppkokkuvõttes leidnud kinnitust ka J.P.i

ütlustega. Kuna tunnistajad ükskikasjaliselt sündmusi ei mäletanud, ei ole võimalik teha ütlustest

järeldusi, mis lükkaksid ümber D.P.i ja J.P.i omavahelise suhtlemise üksikasjad ja kogutud tõendid

kogumis.

J.P. on esitanud väite, et D.P.it kasutab ära juhtkond tema vastu nii, et D.P. sellest ise

aru ei saa. Selle kohta on kohus eelnevalt seisukoha avaldanud.

J.P.i palvel avaldas tunnistaja A.L. kohtule, et kontaktisik H.L. olla küsinud, kas ta ei karda

halba kohtlemist tunnistuste andmise pärast. Kohus selgitab kaebajale, et see asjaolu ei mõjuta

eelnevaid sündmusi. A.L. avaldas kohtule, mis ta soovis ja mäletas. Kui A.L. tajus

ähvardust, siis on tal õigus teha vastav ettekanne administratsioonile. Kohtuasjas on paljasõnaliselt

püütud tekitada usaldamatust vangla administratsiooni suhtes.

J. M. täiendas oma seletust ja märkis, et D.P. on kord valesti andnud välja paberid.

Kuid kohus selgitab, et J. P.iga ei ole sellel juhtumil seost ja seda ei saaks kohus ka kontrollida.

J.P. ei ole varem saanud kontaktisikult D.P.ilt valesti dokumente ja tal puuduvad selles osas

pretensioonid D.P.i suhtes. J.P. kinnitas, et tal ei ole olnud enne seda konflikti D.P.iga,

puudub isiklik vaen ja kontaktisik püüab aidata kinnipeetavaid.

Kohus leiab, et dokumentide kadumise fikseerimise aeg ei ole märgitud valesti, kuna D.P.il pidi

kuluma aega, et uurida, missugused dokumendid paketist on kadunud. Ta fikseeris aja, mil tuvastas

rikkumise.

D.P.i seletused annavad loogiliselt ülevaate, kuidas sündmused arenesid ja miks J.P. viibis tema

juures 29.09.04.a ja 30.09.04.a. ja kohtul ei teki kahtlusi, et sündmust oli võimalik J.P.i vastu

fabritseerida ja et sündmused kulgesid teistsuguselt. J. P.i seletused on heitlikud ja puudub loogika,

miks ta on asunud väitma, et ta ei ole D.P.i juures tutvunud dokumentidega 29.09.04.a. või et ta ei

teadnud dokumentide olemasolust ning ei sattunud nende tõttu D.P.i juurde 30.09.04.a.

Ka vangla administratsioon usaldab oma töötajat; D.P. täidab kohusetundlikult temale antud

ülesannet, ta lahendab ca 200 kinnipeetava küsimusi ja peab nõudma distsipliini tegemata erandeid.

D.P.i tegevust kontrollis omakorda teine kontaktisik H.L. ja kogu menetluse dokumentatsioon on

direktori kontrolli all. Materjalid kogus ja dokumenteeris erapooletu isik-V.T. J.P. ei vaielnud vastu

vastustaja seletusele, et H.L. püüdis pingeid maandada ja tulemuseks oli võimalus anda seletus

psühholoogi juuresolekul. Arusaamatusi võis tekitada küsimus, kas tegemist on vargusega või

korraldusest üleastumisega.

Väited, et varem on ka lubatud dokumentidega tutvuda, võib olla tõene. On mitmesuguse

tähtsusastmega dokumente ja osa neist võidaksegi anda tutvumiseks (näit. eeskirjad); kui varasemalt

mõni kontaktisik käitus teisiti või oli selleks mingi kokkulepe, siis võis see ka nii olla, kuid D.P.iga ei

ole J.P. leppinud kokku õiguses viia dokumente ruumist välja. Isegi juhul, kui J.P. oleks põhjendanud

juhtumit mingi nn tavaga, pidi talle olema konkreetsel juhtumil arusaadav, et ta saab dokumentidest

teha vaid väljakirjutusi. See ongi sisuliselt täiendav keeld mitte viia dokumente oma tuppa ja pidada

neid temale kuuluvateks asjadeks. J.P.i väide, et dokumentide ruumist välja viimise keeldu pole

kusagil kirjas, ei ole asjakohane, kuna kõike ei ole võimalik kirjalikult reglementeerida ja kinnipeetav

juhindub siis selgitustest, suulistest nõudmistest. J.P. on omandamas kõrgharidust ja ta peaks

mõistma ning orienteeruma kehtivas korras edukamalt, kui ehk teised kinnipeetavad, kes ei loe

samaväärselt palju , sh Õiguse kohta kehtivaid akte.

Kohus nõustub vastustajaga selgitusega, et kontaktisikul D.P.il oli õigus võtta koheselt tarvitusele

abinõud, et päästa dokumendid. VangS § 68 lg 1 lubab vanglaametnikul teostada kinnipeetava

läbiotsimist, tema isiklike asjade, elu ja olmeruumide läbiotsimist keelatud esemete ja ainete

avastamiseks. Täpsemat regulatsiooni seal ei sisaldu. Justiitsministri 01.04.03.määruse nr 23

„Vangistuse ja eelvangistuse täideviimise üle järelevalve korraldamine" § 47 lg 1 punkti 1 kohaselt

on läbiotsimine kohustuslik objekti läbiotsimise ajal, kui kinnipeetav viibib läbiotsimise ajal objektil.

Kinnipeetavate viibimist läbiotsimise juures ei sätesta vangistusseadus ega ka teised vangistust

reguleerivad aktid. Eeltoodud määruse punktis on ära toodud erandjuhus, kui kinnipeetav viibib

objektil, seega üldjuhul ei ole õigusaktid ette näinud kinnipeetava viibimist läbiotsimise juures.

Alusetu oleks järeldada, et norme tuleb tõlgendada kitsendavalt, mis tooks kaasa vangla

õigusetuse tagasi saada oma valdusesse dokumendid, mis on tema tahte vastaselt läinud

kinnipeetava kätte, kellel puudub nende omamiseks õigus.

Seega oli läbiotsimine kinnipeetava juuresolekuta õiguspärane. J.P.'i õigusvastane tegu tuvastati

õiguspärase toiminguga. Läbiotsimise fakt fikseeriti ametlikult, selle kohta koostas D.P. vastava

akti ja selle kinnitas vangla direktor 01.10.04.a.

Kuna kohus jätab kaebuse rahuldamata, siis J.P.i eest tasutud riigilõiv 10 krooni jääb tema

kanda-HKMS § 92 lg 1.

Karin Kalmiste

kohtunik