3-03-118/2 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Haldusasi nr 3-2403/04

28.04. 04.a. Tallinnas

Tallinna Halduskohtu kohtunik Karin Kalmiste arutas avalikul kohtuistungil R.P.`i

kaebust Harku Vallavalitsuse vallavanema 01.12.03.a. käskkirja nr 31-p punkt 1

tühistamise nõudes ja teenistusest ebaõige vabastamise tõttu 6 kuu ametipalga

ulatuses hüvitise nõudes.

Asja kohtulikul arutamisel viviibisid kaebuse esitaja R.P., tema volitatud esindaja Tiia

Kruusmaa ja vastustaja esindajana Alpo Greebe.

Kaebaja väited

1. Kaebaja kirjeldab faktilist asjade käiku järgmiselt:

R.P. töötas Harku Vallavalitsuses alates 1994.a. ATS jõustumisega nimetati ta 01.01.96.a.

korrakaitsenõuniku ametikohale. Tööülesanneteks oli heakorra ja avaliku korra eeskirjade

ja teiste korrakaitsenõudeid käsitlevate õigusaktide täitmise kontroll; ametijuhendi järgi

allusid temale korrakaitsepunkti töötajad.

01.01.2000.a. nimetati ametikoht ümber korra-ja keskonnanõuniku ametikohaks ja

kinnitati vastav ametijuhend. Neid ülesandeid täitis ta kuni koondamiseni.

Harku Vallavolikogu määrusega nr 15 19.06.03.a. kinnitatud Harku valla ametiasutuste

struktuur ja teenistujate koosseis, mis jõustus 01.10.03.a., ei näinud ette korra-ja

keskkonnanõuniku ametikohta, vaid keskonnainseneri ametikohta maa-ja

keskonnaosakonna koosseisus.

01.12.2003.a. tutvustati teadet teenistusest vabastamise kohta koondamise tõttu

teenistusest vabastamise ajaga alates 02.01.04.a ATS § 116 lg 1 alusel seoses teenistuse

ümberkorraldamisega. Teenistuse ümberkorralduse väide senise tehtud töö osas ei ole

sisuliselt õige.

Samaaegselt vabastamise käskkirjaga koondamise tõttu alates 02.01.04.a. tehti ettepanek

01.12.03.a. kandideerida avaliku konkursi korras täidetavatele vabadele ametikohtadele.

Konkursi väljakuulutamisega ei muutu ükski ametikoht aga hõivatuks ja kaebajale jäigi

ettepaneku sisu ja mõte arusaamatuks.

Konkursiandmed seejuures keskkonnainseneri ametikohale jäid vastuolulisteks; sellest ei

selgu, missugune hariduslik nõue lõppastmes oli kehtestatud, kui võrrelda seda esitatud

ametijuhendiga, mis väidetavalt kinnitati 22.12.03.a, tegelikult aga sellel ajal ei esitatud.

17.12.03.a. pakuti vaba maainspektori ametikohta ja R.P. soovis seetõttu selle ametikoha

juhendit, et hinnata tööde sisu ja oma võimeid, sest tal puudus vastav töökogemus ja

puudusid ka andmed, missugused täpsed nõuded on esitatud ametikoha täitjale. Ta soovis

uurida, kas uue ametikoha ülesanded on mingilgi määral kattuvad tema senise tööga ja

tema võimetega, et sellel töötamiskohal toime tulla. Jäi arusaamatuks, miks peeti

võimalikuks, et ta selle ametikoha ülesandeid oleks suutnud täita, seda enam, et

kandidaat, kes sinna on nüüdseks asunud, on kohtule esitatud andmetel hoopis teistsuguse

hariduse ja teenistuskäiguga.

Enne koondamist ei olnud talle võimaldatud mingeid dokumente, mis oleks selgitanud

olukorda või võimaldanud teha valikuid.

Arusaamatuks jääb ka tema teenistuse lõppemise ajaga seotu. Kui volikogu määrusest oli

sisuliselt alates oktoobrist 2003 ta asunud täitma uue ametikohajärgseid ülesandeid, siis

puudus vajadus ja võimalus nimetada keskonnainspektori ametikohta vabaks

ametikohaks. Vanad koosseisud ei saanud enam kehtida. Samas tekib ka teine

probleem.Kui hiljemalt uuest aastast oleks pidanud olema nn uued töötajad või töökohad

paigale asetunud, siis tema töötamisest 02.01.04.a. tuleks lugeda temaga teenistussuhe

jätkunuks uute koosseisude alusel ja teda ei oleks saanud enam koondada.

2. Koondamise käskkiri on ebaseaduslik.

1) Sellest ei selgu koondamise objektiivne põhjus.

2) Haldusakti motiveerimise nõuded on täitmata. RK HK lahendist 3-3-1-14-97 ja 3-3-1-

30-97 loeb kaebaja, et motiveerimine on üldine ja oluline nõue, et saaks realiseerida PS §

15 märgitud kaebeõigust. Kuna kaebaja ei tea, milles seisneb koondamise vajadus,

puudus võimalus hinnata, kas keskonnainseneri ametikohustused on samased senise

täidetava ametikoha ülesannetega. On alus arvata, et koondamise põhjused ei ole olnud

mitte objektiivsed, vaid subjektiivset laadi. Püüti leida senise ametikoha

ümbernimetamisega keskonnainseneriks formaalne põhjus kaebaja koondamiseks, samas

ei esitatud pretensioone senisele tööle ega käitumisele.

Märgitut kinnitavad asjaolud, et määrusega nr 15 kinnitatud struktuur ja koosseis pidi

jõustuma 01.10.03.a. Vallavanemal puudus pädevus muuta jõustumise aega, mis oli paika

pandud volikogu poolt.

Faktiliselt jätkas ta oma seniste ametikohustuste tätimist ning sisulist muutust

teenistuskohustustes ja täidetavas töös ei toimunud; uue ametikoha ametijuhendit ei olnud

näidata ka 29.12.03.a., muid väidetavalt ümberkorraldamist tõendavaid dokumente ei

esitatud. Seega järeldub, et senine ametikoht nimetati ümber keskonnainseneri ametiks.

Koondamise teates tehakse ettepanek kandideerida avalikul konkursil keskonnainseneri

ametikohale. Konkurss on õigustühine ja selle korraldamine väidetava koondamise

olukorras viitab vallavalitsuse tahtele eirata ATS § 116 lg 3 eesmärki vältida isiku

teenistusest vabastamist talle teise sobiva ametikoha leidmisega. Avaliku konkursi

tingimused näitavad, et muid nõudeid peale kvalifikatsiooninõuete ei esitatud. Konkurss

oli formaalne ja konkureerimise ettepanek sisutühi. Seda enam, et vallavalitsus on

aktsepteerinud tema vastavust kvalifikatsiooninõuetele.

Konkursi väljakuulutamine on õigustatud vaid vabade ametikohtade olemasolul, kuid

tema töötamisest ei olnud koht vaba. Konkureerimise ettepanek on vastuolus ka

allakirjutamiseks esitatud käskkirjaga nr 31-p, mis tegi teatavaks koondamise.

17.12.03. pakuti vaba maainspektori ametikohta ja vastust sooviti 22.12.03.a. Kaebaja

palus väljastada korduvalt ja hiljemalt 23.12.03.a. ametijuhendi, et ta saaks pakkumist

hinnata. Seda ei esitatud ja nüüdseks kohtule esitatud vastav dokument ilmselgelt on

vormistatud taandkuupäevaga. Jääb üldse arusaamatuks, miks ühed kohad olid jäetud

avaliku konkursi alt välja ja kuulusid pakkumisele, teised justkui tuli ümberkorralduse

motiivil täita konkursi korras. Ei selgu, miks avaliku konkursita ta on sobilik töötama

maainspektori ametikohal, kuid mitte keskkonnainseneri ametikohal.

Seega tehti pakkumised, mis olid formaalsed ja arvestusega, et kaebaja ei saa pakkumist

maainspektori ametikohale vastu võtta. Formaalne pakkumise tegemine on vastuolus

seaduse nõuetega ja annab kaebajale õiguse nõuda teenistusse ennistamist.

Teenistusse ennistamist ei taotle aga põhjusel, et ebaaus käitumine toob kaasa edasise

koostöö võimatuse; käesolevaks ajaks on ametikoht täidetud ning oleks ilmne ülekohus

teha uuele isikule takistusi edasitöötamiseks.

3. Taotlused:

Palub tühistada 01.12.03.a. käskkirja p 1 ja välja mõista hüvitis 6 kuu ametipalga

ulatuses, so 57 960 krooni. Välja mõista kohtukulud summas 8860.-kr ( riigilõiv 10

krooni ja õigusabitasu 8850.- krooni).

Vastustaja seisukohad

1. R.P. nimetati korrakaitsenõunikuks Harku Vallavanema 30.04.96 a käskkirjaga nr 21-

k.

Harku Vallavolikogu 19.12.02.a. määrusega nr 27 kinnitatud „Harku valla ametiasutuste

struktuuri ja teenistujate koosseisu kinnitamine“ kehtestati korra-ja keskkonnanõuniku

ametikoht ja sellele ametikohale oli nimetatud R.P. kuni koondamiseni.

Harku Vallavolikogu 19.06.2003.a. määrusega nr 15 moodustati keskkonnainseneri

ametikoht maa-ja keskkonnaosakonna koosseisus.

Harku Vallavalitsus rakendas oma 04.11.2003 korraldusega nr 998 (võttes aluseks

eelpoolnimetatud määruse nr 27 p 2 /vallavalitsus võib aasta jooksul teha muudatusi

ametiasutuste struktuuris ja teenistujate koosseisus vallavolikogu poolt kinnitatud

teenistujate üldarvu ja palgafondi piires/ Harku Valllavolikogu 19.12.2002 määrusega nr

27 p-ga 1 kinnitatud teenistujate kooosseisu kuni 01.01.04.a.

Ainuüksi volikogu poolt ametiasutuste struktuuri ja teenistujate koosseisu muutmise

kohta tehtav otsus (ATS § 11 lg 1) ei muuda teenistussuhet ametikohal, millele isik on

nimetatud pädeva ametniku poolt (ATS § 20 lg 1) ja see ei tähendanud

struktuurimuudatuste jõustumise päevast teenistussuhte jätkumist automaatselt teisel

ametikohal. Sama vallavalitsuse korraldusega kuulutati välja konkurss valla juhtivate

ametnike ning vanemametnike vabadele ametikohtadele (ATS § 29 lg 2). Konkursiteade

avaldati Ametlikes Teadaannetes 10.11.2003.a.

Konkursiteate avaldamisel ja konkursi hilisemal läbiviimisel lähtus konkursi ja

atesteerimiskomisjon VV 29.12.98 a määrusega nr 303 kinnitatud konkursi korraldamise

ja atesteerimise korrast.

01.12.03 anti kaebajale teade teenistusest vabastamise kohta koondamisest alates

02.01.04 a ja ühtlasi tehti ettepanek kandideerida avaliku konkursi korras täidetavatele

ametikohtadele.

Kuna R.P. võimalust ei kasutanud, siis pakuti talle 17.12.03 a vaba maainspektori

ametikohta (ATS § 116 lg 3). Ametikoht vabanes, kuna töötanud R.Krigul andis

nõusoleku enda nimetamiseks maaregistripidaja ametikohale (lisa 9).

Komisjoni 10.12.03 a protokollist nr 2 ja 22.12.03 a protokollist nr 3 nähtub, et

keskkonnainseneri ametikoha täitmiseks laekus 5 avaldust, millest vestlusvooru jõudsid

kaks kandidaati ja kelle hulgast vallavanem valis ja nimetas 15.01 04 keskkonnainseneri

ametikohale L.R.i.

Uue struktuurüksuse ametniku (keskonnainseneri) ametijuhend ja maainspektori

ametijuhend kinnitati 22.12.03 vallavanema käskkirjaga nr 15.

R.P. sai käskkirja koopia ja tema omakäeline vastav kinnitus on dokumendil olemas

30.12.03 seisuga. Vaatamata sellele, et kaebaja kirjalikku seisukohta paluti 22.12.03

maainspektori ametikoha täitmiseks, ei välistanud see nõusoleku andmist ka peale

30.12.03, kui R.P. oli saanud ametijuhendi. Ametikoht oli täitmata kuni 02.03.04 aastani

(kuulutus oli ilmunud lehes 12.02.04). Töökohale soovis 4 inimest. Keskonnainspektori

kohale oli planeeritud konkursi võitnud isik.

Vastustaja leiab, et kui R.P. sobis oma hariduselt töötama nii korrakaitsenõunikuna kui ka

korra-ja keskonnakaitsenõunikuna, siis oleks ta saanud hakkama ka maainspektori

ametis. Jääb arusaamatuks, miks kaebaja ei kandideerinud ametikohale, sest tulenevalt

ATS § 116 lg 3 eesmärgiga vältis see isiku teenistusest vabastamist ja talle pakuti

võimalust teisele ametikohale asumiseks. Vastustaja oli oma valiku teinud ning

kaalunud, et niimoodi on võimalik R.P. jätta teenistusse.

2. Vaidlustatud käskkiri on seaduslik.

Väär on seisukoht, et tegemist oli vaid ametikohtade, sh senise korra–ja

keskkonnanõuniku töö ümbernimetamisega eesmärgil leida formaalne põhjus

koondamiseks. Koondamisülesanne tuli volikogu otsustustest. Tegemist ei olnud üksnes

teenistuse ümberkorraldamisega ja korra-ja keskkonnanõuniku vabastamisega, vaid

täiesti uue struktuuriüksuse loomisega; maa-ja keskkonnaosakonna koosseisus kinnitati

keskkonnainseneri ametikoht. Oluliselt erinev on ametijuhenditest tulenevad ülesanded,

palk, haridusnõue. Et teenistuse ümberkorraldamine ja isikute valik on tööandja õigus, ei

saa selle otstarbekust vaidlustada.

ATS § 29 lg 2 tulenevalt on vallavanemal õigus välja kuulutada avalik konkurss vaba

ametikoha täitmiseks. Kuna R.P.ile oli tehtud ettepanek kandideerida loodavale

ametikohale, siis ei olnud pakkumine formaalne ning sisutühi. Pakkumine tähendas, et

peeti isikut võimeliseks ametikoha ülesandeid täitma. Et 01.12.2003 oli tehtud talle

teatavaks käskkiri teenistusest vabastamise kohta alates 02.01.04, ei tähenda, et eeldati

tema mitteosalemist konkursil ja sellest tulenevalt oli vallavalitsus ette veendunud, et

R.P.il tuleb teenistusest lahkuda. Et lõppastmes see nii kujunes, on ikkagi kaebaja

valikute tulemus.

Kuigi vabastamise käskkiri tehti teatavaks enne, kui oli selge, kas kaebaja osaleb

konkursil või nõustub pakutud kohaga, ei muuda see asjaolu teenistusest vabastamise

otsust sisult õigusvastaseks. Vallavalitsus pidigi tegutsema planeeritult ning nägema ära

lõppresultaadi. Konkursi eduka läbimise korral oleks teenistussuhe jätkunud vallaga

02.01.04.a. uuel ametikohal. Pakutud oli ka sobivat ametikohta 17.12.03.a. Vald oli

täitnud ATS § 116 lg 3 tuleneva kohustuse.

Vabastamine vastas ATS § 116 lg 1, Harku Vallavolikogu 19.06.03.a. määruse nr 15 ning

ATS § 132 lg 2 nõuetele.

Kohtu seisukohad ja otsuse resolutsioon

Kohus uurinud esitatud materjale, kuulanud ära protsesiosaliste selgitused leiab, et

kaebus ei kuulu rahuldamisele.

1.Kaebaja on sisuliselt leidnud, et tema teenitusest vabastamisel koondamise motiivil on

eiratud ATS § 116 lg 2-4 sätestatud nõudeid, mis viitavad, et isiku koondamist tuleb

vältida, eriti olukorras, kui on olemas võimalused tema teenistusse jätmiseks.

Kaebaja leiab, et talle ei pakutud teist ametikohta, kuna pakkumine oli formaalne; olid

olemas ümberpaigutamise võimalused arvestades asjaoluga, et loodi keskkonnainseneri

ametikoht, mis kattus senise ametikohajärgsete ülesannetega. Sisuliselt ei ole koondatud

tema ametikohta, sest senise töö maht ei suurenenud, ei muutunud töö sisu, pigem

vähenes varasemalt täidetud tööde maht ja tema ametikohustusest oli seotult teise töötaja

teenistusse võtmisega ära jäetud korrakaitsega seotud ülesanded. Kuigi vähenes

teenistusülesannete maht, säilis senine töö. Sisuliselt nimetati senine nõuniku koht ümber

keskkonnainseneri ametikohaks.

Samas leidis kaebaja, et teenistusest vabastamise käskkiri on motiveerimata.

2. Kohus kontrollis kaebaja väiteid ja kohtule esitatud materjale ning ei nõustu kaebajaga,

et käskkiri on motiveerimata või sedavõrd puudulik, et ta ei saa kontrollida teenistusest

vabastamise põhjusi ja asjaolusid. Asja kohtuliku arutamise käigus oli võimalik

täiendavalt saada selgitusi või vajadusel esitada taotlusi dokumentide väljanõudeks, kui

kaebaja oleks pidanud vastavaid nõudeid vajalikuks. Kaebaja asja arutamise tulemusel

taotlusi ei esitanud.

Kaebajale esitatud koondamisteates oli märgitud, et toimub teenistuse

ümberkorraldamine ja koondamine. Vaidlustatud käskkiri fikseeris teenistusest

vabastamise õiguslikud alused ja nimetas vabastamise põhjusena teenistusest

koondamise.

ATS § 116 lg 1 sätestab, et ametniku võib koondamise tõttu teenistusest vabastada

ametiasutuse koosseisus ettenähtud ametikohtade vähendamisel, teenistuse

ümberkorraldamisel või ebaseaduslikult teenistusest vabastatud ametniku teenistusse

ennistamisel.

Kaebajale olid teada asjaolud, et Harku valla omavalitsusteenistuse palgakorralduse

alused, teenistujate koosseisu ja palgaastmestiku on varasemalt kinnitanud Harku

vallavolikogu oma määrustega ning on seda teinud ka seotult muudatustega, mille

lõpuleviimine jätkus 2004 aastal. Kuid kaebaja sai tutvuda Harku Vallavolikogu

määrusega nr 15, mis märkis ära eesseisva teenistuse ümberkorraldamise.

Arusaamatusi on tekitanud Harku Vallavolikogu määruse nr 15 sõnastus, mille p 4

kohaselt tunnistatakse kehtetuks varasem volikogu määrus nr 27 19.12.02 aastast ja

samas on kinnitatud p 5 kaudu, et määrus jõustub 01.10.03.a. (tlk 24). Kuid kaebaja teeb

siit ekslikke järeldusi leides, et kui varasem koosseis enam ei kehti alates määruse

jõustumisest, siis tuleks lugeda, et ta juba täidab uue koosseisujärgselt kinnitatud

ametniku kohustusi ning vaba keskonnainseneri maetikohta ei tekkinud ja sellest

tulenevalt ei saanud konkurssi välja kuulutada ja tema poolt täidetud ametikohta nn vaba

ametikohana täitma asuda.

Harku Vallavolikogu määrust ei ole keegi vaidlustanud ja see on jõusolev haldusakt.

Volikogu haldusakti ei saa muuta Harku Vallavalitsus ja ta ei ole seda ka sisuliselt teinud,

ehkki kaebaja on sellise väite esitanud. Kaebaja leidis nimelt, et vastustaja on alusetult

muutnud volikogu poolt sätestatud määruse jõustumise tähtaega.

Kohus märgib, et antud olukorras tuli vastustajal tõlgendada temale kohustuslikku

haldusakti mõistuspäraselt. Vallavolikogu määrus hakkas kehtima 01.10.03.a. Kuid

määruse sisust tulenevalt ei saa teha järeldusi, missugused tegi R.P..

Sisuliselt saab volikogu haldusakti viia ellu viisil, et vallavalitsus pidi asuma täitma

koondamisülesannet valla uuest kinnitatud ametiasutuste struktuuri ja teenistujate

koosseisust tulenevalt, tegema seda aasta jooksul ning volikogu ei ole ette kirjutanud, kes

kuuluvad ümberpaigutamisele, kes koondamisele. Tegevuse suunitlusest tulenevalt pidi

protsess olema järjepidev ning kindlas ajalises järjestuses selles mõttes, et endise

kooseisu alusel ametikohtadelt vabastamisele järgnes kas siis isiku koondamine või

vastupidiselt, võimalusel ta teenistusse jätta, isiku uus ametisse nimetamine ja seda uue

koosseisujärgsele ametikohale. Kehtinud haldusakti alusel teenistusse võtmise

regulatsioon lõppes isiku teenistusest vabastamisega ja uus regulatsioon hakkas

mõjutama isikute töötamist, kes võeti teenistusse uutel alustel. Ka teenistustasu uuel

ametisse nimetamisel sai määrata uutest kinnitatud koosseisudest tulenevatel tingimustel.

Samas pidi olema lõppnägemus sõltuvalt teenistusse jäävate isikute arvust ja kinnitatud

koosseisudest selge ajaks, mil esitati koondamisteade. Vallavalitsus jäi seotuks kinnitatud

koosseisuga.

Volikogu haldusakti sõnastusest ei saa järeldada, et vallavalitsusel oli sellest haldusaktist

tulenevalt võimatu kinni pidada ATS-i nõuetest ning järgneski etteprogrammeeritud

isikute õiguste rikkumine.

R.P. ei ole pidanud vajalikuks haldusakti vaidlustada, mis kaudselt viitab, et ta sai aru,

millest tulenevalt toimusid ümberkorraldused ja et vastustaja asus täitma

koondamisülesannet. Palgafondi olemasolu ei võimaldanud üheaegselt samasisulise

tööülesande täitmist mitme töötaja poolt. Siit tulenevalt hakati määruse nr 15 alusel

ümberkorraldusi tegema määruse jõustumisest alates 01.10.03.a. ja Harku valla

ametiasutuste struktuuri ja teenistujate koosseisu muudatusi ja tühistamist sai arvestada

vastavalt ametikoha vabanemisega ja uue struktuuri ja koosseisulise koha täitmisega, et

oleks ühtlasi tagatud rahaline kate teenistusse astuvale või teenistusse jäetud töötajale.

Seega ei saa väita ka seda, et olukorrast tulenevalt oleks justkui samaaegselt võimalus

lugeda senise korra- ja keskkonnanõuniku ametikoht muutunuks keskkonnainspektori

ametikohaks, sest muidu tuleks väita ka seda, et palgatingimused muutusid ja isikul on

õigus nõuda alates oktoobrist keskkonnainseneri palka. Vastupidiselt on R.P. ka ise

pidanud õigustatuks, et temale tasuti töötamise eest senikehtinud tingimustel ja alustel.

Kui R.P. palgakorraldust ei olnud asunud vaidlustama, siis pidi ta aru saama, kuidas

rakendus volikogu määrus. Vastustaja ei ole muutnud volikogu haldusakti kehtivust ja

selles sisalduvaid tähtaegu, vaid asus täitma temale pandud ülesannet.

Konkursi korraldamise vajadus kõrgemate ametikohtade täitmiseks on ATS-ist tulenev

kohustus ja kohus nõustub seisukohaga, et ATS § 29 kohaselt nimetatakse

riigiteenistujate ametinimetuste ja palgaastmestiku seaduse § 4 lõike 1 punktis 1

nimetatud kõrgemad ametnikud ametisse avaliku konkursi alusel, va sama seaduse § 30

loetletud juhtudel. ATS § 29 lg 2 lubab riigi või kohaliku omavalitsuse ametiasutuse juhil

otsustada avaliku konkursi väljakuulutamise ja teha seda ka muude ametikohtade

täitmiseks konkreetses asutuses.

Eeltoodust tulenevalt oli vallavalitsusel õigus uue struktuurüksuse juhi vaba ametikoha

täitmiseks kuulutada välja avalikke konkursse. Tegemist oli kõrgemate ametnike

kategooriaga, kes nimetatakse ametisse konkursi korras. Samas ei ole välistatud, et kui

asutuses on olemas samaväärse ametniku koht ja see tuleks koondada, siis enne konkurssi

tuli võtta seisukoht, kas sellise ametniku saab nimetada ametisse ilma konkurssi läbimata.

Kaebaja sisuliselt nõustus, et struktuurüksuste juhtide kohad olid uued ametikohad,

järelikult ei ole väär väita, et nad olid samal ajal ka vabad ametikohad, mille täitmisel oli

konkursi väljakuulutamine õiguspärane. Kaebajat puudutavas osas kujunes välja olukord,

et koondamisteate esitamise ajaks ei olnud kaebajale tehtud ettepanekut edutamise korras

neid ametikohti täita. ATS § 116 lg 3 ei tulnud ametiasutusele kohustust edutada teda

juhi ametikohale. R.P. ise ei ole samas väitnudki, et ta struktuurüksuse juhi kohale soovis

astuda ning ei ole esitanud ka väidet, et temale oleks tulnud loodud juhi kohta pakkuda ja

et tal oli õigus nõuda edutamist. Vastupidiselt mõistis ta, et ümberkorralduse tulemusel

loodi uued struktuurüksused ja vastavalt juhi ametikohad ning ametiasutusel oli õigus

kaaluda, kas ta pakub vabanevat ametikohta või täidab juhtivate ametnike kohad konkursi

korras. Küsimusi tekitas temas kahe konkreetse ametikoha täitmisega seotud asjaoludes

väidetav vastuolu, so keskonnainseneri ja maainspektori ametikoha osas.

Kohus järeldab eeldoodust, et vajadus ja võimalused koondamisele olid sisuliselt teada

nii volikogu kui vallavalitsuse tegevuse kaudu ja kaebajat puudutavas haldusaktis selle

mittekajastamine ei ole haldusakti puuduseks ning põhjuseks, et seda saaks tühistada.

Asjaolu, et kaebajale koondamise teate väljastamise ajal oli juba vallavalitsus välja

selgitanud, missugused töötajad sobivad juhtivatele ametikohtadele (eesmärgiks oli, et

konkursi läbinud isikud) ja missugune on seejuures planeeritud vakants, ei ole vastuolus

seaduse nõuetega.

Koondamise ajaks planeeriti vakants juhtide osas ja selle tõttu tehti teatavaks, et kõigil,

ka kaebajal, on õigus neile ametikohtadele kandideerida konkursi korras.

Kvalifikatsiooninõuded, võimed, oskused ja teadmised ning nende vastavuse vabale

ametikohale hindab konkreetse ametikoha administratsioon ning kui edutamist ei peetud

võimalikuks, siis ei ole tekkinud vastuolu seadusega. Kõrgemate ametnike kategooriasse

kuuluva ametikoha täitmist koondatava R.P.i nimetamisega sellisele ametikohale

mõistetakse edutamisena. Edutamist ei saa nõuda, selle otsustab juht ja sellise ametikoha

nõudeõigust ei tulene ainuüksi faktist, et kaebajat on senimaani tööalaselt tunnustatud ja

tema senise ametikoha kaotamisest kuulus koondamisele. Kaebajat ei edutatud ja ta ei

osalenud konkursil.

Sisuliselt nõustus kaebaja asja arutamise käigus, et teenistuse ümberkorraldamine oli

toimunud ning oli moodustatud maa-ja keskkonnaosakond, mis varasema määruse alusel

seesugusena puudus. Moodustatud osakond vajas juhatajat ja kaebaja nõustus, et juhataja

ametikoht oli sisuliselt uus loodav koht ning ei sellele juhtivale kohale ega ka teiste

osakonnajuhtide kohale ta pakkumise mittetegemist õigusi rikkuvaks ei pidanud. Ka ei

ole ta astunud samme, et konkursi toimumisel oleks asunud vastustaja tegevust

vaidlustama; seda ei ole teinud ka keegi muu isik, mistõttu läbiviidud konkurss ja selle

tulemused on kehtivad.

Kaebajat on eksitanud vastustaja üheselt mõistetava selgituse puudumine vabades

ametikohtades, nende tekkimise ajas ja konkursi kuulutamises ajal, kui järkjärguliselt

asendatava kooseisuga ametikohajärgsed isikud täitsid jätkuvalt neile pandud ülesandeid.

Kohus on eelnevalt selgitanud küsimust seotult vabade ametikohtade tekkimisega.

Senikehtinud ametikohad olid küll täidetud, kuid konkursi kuulutamisel nimetati

ametikohti vakantseteks eelkõige silmas pidades uue koosseisujärgseid ametikohti, ehk

loomisest vabu ja täitmisele kuuluvaid ametikohti. Kohus leiab, et ilmselgelt on kaebaja

segaduses põhjusel, et ta ei mõistnud õigesti vallavolikogu määruse sisu ja tegi ekslikult

järeldused, et seotult määruse kehtima hakkamisega oktoobrikuust, oli ta juba sisuliselt

muutunud uue ametikohajärgseks töötajaks ja mingit vakantsi ei saanud tekkida ning

sellest tulenevalt läbi viia ka konkurssi. Sellise tõlgenduse ekslikkust on kohus juba

eelnevalt selgitanud. Samas kontekstis jätkates pidigi kaebajale jääma ka arusaamatuks,

missugustel põhjustel täideti ühed ametikohad konkursi korras ja teistel puhkudel anti

töötajale võimalus valida pakutav ametikoht ilma konkursita.

Sisuliselt on kaebajale konkursile minevate kohtade pakkumisega koondamisteates antud

informatsioon, et tema koht läheb koondamisele. Kaebaja jaoks on oluline, et ta sai teada,

et seotult teenistuse ümberkorraldusega (teate sõnastus tlk 27), ta vabastatakse

vallavalitsuse teenistusest 02.01.04.a. viitega ATS § 116 lg 1 alusel koondamise põhjusel.

Nõuded haldusaktile, millega vormistatakse teenistusest vabastamise käskkiri, on

esitatud ATS § 132 lg 2. Vajalikud viited õigusnormile on käskkirjas olemas ja

täiendavalt pidi kaebaja olema saanud vajaliku teabe ka koondamisteatest. Teenistusest

vabastamise käskkirjas ei ole võimalik kirjeldada või nimetada põhjusi, miks kaebajale

jäeti pakkumata teised ametikohad või miks ei tehtud ümberpaigutust või kuidas

rakenduvad volikogu määratud koosseisud. HMS § 58 kohaselt ei saagi haldusakti

kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes põhjusel, et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui

rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist.

Ühtlasi tähendas teade, et kaebajat ei ole peetud isikuks, kelle edasine töötamine on

võimalik. Pakkumine osaleda konkursil tähendab sisuliselt, et teda ei ole nimetatud

ühelegi ametikohale, teda ei ole ümber paigutatud, edutatud ja sellest tulenevalt on

võimalik kandideerida konkursil väljakuulutatud ametikohtadele.

Tagantjärgi võib küll möönda, et kaebaja jaoks on olukorras, milles teda ei peetud

võimalikuks edutada, suhteliselt mõttetu ergutada osalema konkursil keskkonnainseneri

ametikohale, millest kaebaja oli huvitatud, kui samal ajal oli teada, et esines takistus

hariduse kriteeriumi täitmisel, kuid paraku ta nii kujunes. Kaebaja samas on mõistnud, et

uuel konkursil osalemiseks olid esitatud senisest erinevad kvalifikatsiooninõuded.

Teatest ei selgunud tõepoolest otseselt põhjus, miks kaebajat ei saa edasipidiselt

rakendada; kas tema ametikoht kaob ümberkorralduse käigus ära ja kui see on nii,

missugused nõudmised on vajalik täita, et saavutada ümberpaigutamine.

Kuid kui kaebaja oleks neid asjaolusid ka teadnud, ei oleks ta ise saanud ilmselgelt enda

kaitseks ette võtta märkimisväärselt asjaolusid muutvaid toiminguid või otsustusi.

Administratsioon teostas oma õigust hinnata kaebaja väljavaateid ja sobivust ja kuna ta

otsustas, et ta ei pea võimalikuks kaebaja edasist töötamist muul ametikohal, kui

maainspektori ametikohal, siis ei saa juba ainuüksi sellest faktist tulenevalt väita, et

kaebaja edasise teenituse jätkamise osas ei võetud seisukohta ning enne teenistusest

vabastamist ei toimunud kaalumist. Kuna kaebaja on saanud käesolevaks ajaks

ametijuhendi, millest selgub, et teda huvitanud ametikoha nõuetes on erialase

kõrghariduse nõue (tlk 48), ehk keskkonnainseneri ametijuhendi p 9 kohaselt esitatud

nõue haridusele „kõrgharidus keskkonna alal“, tuleb asuda seisukohale, et tema

ümberpaigutamist sellele ametikohale takistas vastustaja soov seada selle ametikoha

täitjale hariduse nõue, mida aga R.P. ei omanud, ehk täita ametikoht senisest kõrgendatud

haridusnõudega.

Seega ei saa me rääkida, et vastustaja jättis kaalumata või arvestamata, missugused

ametikohad ja missuguste nõuetega luuakse ning samas ka kaalumata, keda ametikohale

kas nimetada või siis ümberpaigutamise võimatusest võtta teenistusse konkursi tulemuste

põhjal. Et konkurss kuulutati välja olukorras, kus tegelikult ei olnud ametijuhendit

(juhendeid) kinnitatud ning seda ei olnud tutvustatud ka R.P.ile enne 30.12.03 a. , ei

tähenda lõppastmes, et R.P.`i oli võimalik ümber paigutada eelkõige arvestusega, et

temale sobiv töötamiskoht oli olemas.

Kuigi vastustaja ei ole otsesõnu mingil põhjusel avaldanud kaebajale sõnaselgelt, et

R.P.´i haridus oli põhjuseks, miks teda nn uuele loodavale ametikohale ümber ei

paigutatud, on kirjalik dokument selleks tõendiks, mis märgib ära takistuse olemasolu

ning haldusakti täpsem motiveerimine ei muudaks faktilist olukorda ning dokumendis

kajastatud ning avalikustatud nõuet.

Vastustaja enda tegevus konkursi korraldamisel on vastuoluline, kuna konkursiteade on

ebaselge osas, milles märgitakse keskkonnainseneri nõuded haridusele. Et R.P. ei võtnud

osa konkursist, siis eksitavad või vastuolulised andmed konkursitingimustes ei rikkunud

tema õigusi ega põhjustanud ka konkursist eemalejäämist. Kohus nõustub kaebaja

seisukohaga, et koondatavale on märksa soodsamaks ametikohale nimetamine võrreldes

pakkumisega, mil tuleks läbida konkurss. Sisuline konkurss eeldab ettevalmistumist,

selleks vajaliku aja olemasolu ning ei garanteeri, et isik ametikohale nimetatakse. Kuid

kaebaja avaldas veendumust, et tal puudus selle läbimiseks vajadus, sellest tulenevalt ka

tahe osaleda. Isegi temale soodsamatel tingimustel märgitud haridusnõue- kas siis

vastavalt kõrgharidus /soovitavalt/ või kõrghariduse ja keskerihariduse nõue - ei

muutnud fakti, et ta konkursile ei läinud ja pidas sellist pakkumist vastuvõtmist

mitteväärivaks.

R.P. kinnitas oma selgitustega, et ta ei soovinud osaleda konkursil, sest et tal ei olnud

vastavat kohustust ega ka vajadust. Ta ootas koondamistulemustes muutusi ning lähtus

asjaolust, et tema ametikoht ei ole vaba, sest ta ei ole veel vabastatud, et ta paigutatakse

kas ümber või siis nimetatakse siiski ametikohale, kuna tema meelest ei muutunud tema

senine töö ja selles mõttes puudus võimalus tema koondamiseks üldse. Siit saab järeldada

üheselt, et kaebaja käitumist ei mõjutanud ega saanudki mõjutada konkursi läbiviimisel

tema poolt nimetatud väidetavad vastuolud.

Kohus ei nõustu vastustaja selgitustega ja seisukohaga, et R.P.`i poolt täidetava töö mahu

ja sisu osas kinnitab muudatusi palganumbri muutumine või siis tõendatud on

ametiülesannete sisuline muutumine ainuüksi faktist, et ametijuhend on senisest

kardinaalselt erinev. Kohus leiab, et palga suuruse muutmine võib kinnitada teenistuse

ajakohastamist, kuid ei tähenda veel töömahu vähenemist, töö ümberkorraldamist või

asjaolu, mis kinnitaks, et töö lõppes.

Ametiülesannete muutumine oli sisulises osas mahuliselt muutunud võrreldes ajaga, mil

R.P. nimetati korra-ja keskkonnanõunikuks ja see oli toimunud sõltumatult nüüdseks

tekkinud ümberkorraldamisest, kuivõrd vald ilmselt enne määruse väljaandmist ei

pidanud ka ise loomulikuks, et korra –ja keskkonnanõuniku koht ja ühendatud ülesannete

maht võimaldas edukalt täita ühe isiku poolt kõiki vallale pandud ülesandeid. Samas aga

tuleb möönda, et tegelike faktiliste asjaolude ehk muudatuste fikseerimine sai

võimalikuks alles määruse väljastamisest läbiviidavate ümberkorraldustena. Vastustaja ei

vaidlustanud kaebaja avaldust kohtule selles, et teenistusse oli võetud iseseisvate

funktsioonide- korrakaitsealaste ülesannete- täitmiseks teine ametiisik.

Ennatlik oleks ka järeldada, et juba kohtule esitatud ja nn uus ametijuhend kinnitab, et

senised ülesanded muutusid oluliselt. Kohus nõustub kaebaja väitega, et seireküsimuste

senisest selgem väljakirjutamine ei saa automaatselt tähendada, et seni olid

seireküsimused jäetud tähelepanuta ning et keegi selle töövaldkonnaga ei tegelenud.

Seega võib tegemist olla formuleeringute küsimusega, kuivõrd vastustaja ei ole eitanud,

et senine ametikoht seireküsimusi ei reguleerinud, ka ei lugenud ta alusetuks kaebaja

väidet, et neid küsimusi lahendas eelkõige R.P. sellel ametikohal, mida ta täitis.

Ülatoodud muudatused aga kogumis faktiga, et loodi uus struktuurüksus, mille

koosseisus oli ametikohana märgitud keskkonnainspektori ametikoht ja et sisuliselt

endise teenistuskohajärgsete ülesannete maht muutus ning kogu senine ametikohtade

struktuur ning koosseis muudeti, kinnitab, et teenistuse ümberkorraldamine oli toimunud.

Kaebaja koondamisvajaduse tingis teenistuse ümberkorraldamine, mis ei haaranud mitte

üksnes ühe teenistuskoha küsimusi, vaid kogu teenistust.

Kuid uurides väidet, et koondamise tõttu peab koondatavale pakkuma teist tööd, on

määrava tähendusega, et teenistujale teise töö pakkumine peab olema võimalik ja kui see

on võimalik, siis uurida valikuid.

Antud juhul puudus teise töö pakkumise võimalus ja asjas esitatud kirjalikele tõenditele

toetudes võib kinnitada, et keskonnainseneri ametikoht eeldas teistsugust haridust, kui

seda omas R.P.. Sellest tulenev takistus selgitab, miks ei võimaldatud R.P.il teenitusse

jäämisel arvestada selle ametikohaga. Ametikoha täitmiseks oli toimunud kvalitatiivne

muutus ja pädeva isiku poolt otsustatuna märgib, et koondamise vajadus ei kadunud.

Miks ei jõutud ametijuhendeid valmis varem, on iseküsimus, kuid nende puudumine ei

tähenda, et tööandja ei oleks tohtinud perspektiivis teha teenistujate koosseisus

kvalitatiivset laadi muutust. Kuigi R.P. oli töötamise kõrval oma tööülesannete täitmiseks

(spetsiifilise hariduse puudumisest) läbinud täiendõppe, oli tööandjal võimalus ja õigus

planeerida ametikoha täitmine teistsuguse kõrgharidusega isikuga.

Ka ei ole otseselt selge, miks planeeriti kaebajale ametikohta, mis puudutas

maaküsimustes spetsiifilist tööd ( maainspektori ametikoht), mida ta ise ei riskinud vastu

võtta, kuid see ei tähenda, et eelnevalt nimetatud põhjus oleks ära langenud. Puudus

võimalus tema teenistuse jätkamiseks ning edasiseks rakendamiseks.

Kohtus ei selgunud, kas vastustaja oli koondamisteate esitamisel koheselt kaalunud

keskkonnainseneri ja teiste võimalike ametikohtade täitmiseks haridusnõuete

kehtestamist nii, nagu ta seda lõppastmes tegi, kuid et faktiliselt ametijuhend sellise

nõudega enne teenistusest vabastamist kehtestati, siis tuleb järeldada, et vastustaja

vabastas kaeba teenistusest seadusest tulenevatel põhjustel.

Veelkord märgib kohus, et ei ole võimalik oletada, mis oleks juhtunud, kui ametijuhendi

ja konkursitingimuste vastuolust tulenevalt oleksid tekkinud probleemid

konkursikomisjonis, kuid ilmselgelt viitab asjade käik, et vastustaja oli kaalunud ning

otsustanud, et R.P.`i senine ametikoht, mis muutunud oludes nõuab teistsugust haridust,

eeldab ja tähendab ametniku koondamist, kuna temale ei ole võimalik pakkuda

samaväärset tööd. Ekslikult on vastustaja pidanud samaväärseks tööks aga maainspektori

ametikohta, mida ta kaebajale pakkus. Kuid ka see asjaolu ei võimalda lõppotsust lugeda

kaebaja õigusi rikkuvaks. Fakt kinnitab üksnes, et vastustaja siiski püüdis R.P.`ile

teenistuse jätkamise võimalust pakkuda ja ei saa üheselt väita, et vastustaja ei teinud

selleks, et R.P. jätta teenistusse, omapoolselt midagi.

Kaebajale ei saa ette heita, et ta konkursil ei osalenud, see ei oleks muutnud

ümberkorraldusest tingitud koondamise põhjust. Vastustaja väitega, et R.P.`ile pakuti

sobivat tööd keskkonnainseneri ametikohale konkursi korraldamisega ei saa eelnevast

tulenevalt võtta tõesena. Konkursi kaudu väidetavalt isiku ees kohustuse täitmine leida

temale sobiv teenistuskoht, on ainetu, kui usaldada vastustaja enda esitatud tõenditametijuhendit-

mille nõuetes on kinnitus, et ametikoha täitja peab vastama

haridusnõudele. Kirjalik allikas kinnitab, et isiku suhtes kaaluti tema vastavust

ametikohanõuetele aluseks võttes tema sobivust, seejuures hariduse nõuet. Teda ei olnud

võimalik nimetada teenistusse eelkõige isikusobivuse kaalumise tulemusel, primaarne ei

olnud ega saanud olla konkursil mitteosalemine. Küll aga ei ole väide väär juhtudele, kui

R.P. oleks soovinud osaleda teiste ametikohtade täitmiseks konkursi korras.

Kui ametikoha kõrgendatud haridusnõuet ei oleks kehtestatud enne koondamisaja lõppu,

oleks olukord muutunud. Siis oleks tulnud arutada täpsemini küsimust, kas koondamise

motiivil kaebaja vabastamisel täideti nõuet-pakkuda temale sobiv teine töö ja kas kaebaja

edasine teenistuse jätkamine oli võimatu. Kuid R.P. sai veenduda enne vabastamist, et

ametijuhend oli sellisena kinnitatud ja kehtiv. Kaebaja ei ole algatanud vaidlust

küsimuses, kas haridusnõue oli administratsiooni poolt kehtestatud seaduspäraselt.

Kohus ei nõustu vastustaja väidetega selles, et R.P.`ile pakutud teine võimalus sobiva töö

osas oli kohane, kuid möönab, et selline pakkumine ei toonud kaasa kaebaja õiguste

rikkumist. Kuigi seda teenistuskohta pakuti nii konkursi kui ka konkursita korras ja

vahetult veel enne teenistusest vabastamist, ei tähenda märgitu, et R.P.il puudus võimalus

oma otsustus koha vastuvõtmise osas teha ja seda enne teenistusest vabastamist.

3. Kohus ei nõustu kaebajaga, et tema otsustusi takistas fakt, et ametijuhendid esitati

hilinemisega ja et ta juba oli sisuliselt koondatud, kuna ka lõpparve oli välja makstud

ning 30.12.03.a. tehtud pakkumine oli ainetu. Kohus märgib, et kuni teenistusaja viimase

päevani ei saanud vastustaja teha takistusi vastu võtta R.P.i mistahes tahteavaldus ning

vajadusel teha korrektiivid senistes haldusaktides põhjusest, et väljamaksed olid juba

tehtud ja teenistussuhe lõppenud. Väljamaksete osas endise olukorra ennistamise küsimus

ei saa olla ületamatuks takistuseks ning samas tõendada, et juhul, kui R.P. soovis vastu

võtta peale ametijuhendiga tutvumist tema enda väidetel senisest tema jaoks

ebasoodsama maainspektori ametikoha, siis oli see juba võimatu, kuna teenistusest

vabastamine oli juba toimunud. R.P. ise on kinnitanud, et ta viibis teenistuses ka veel

02.01.04.a.

Kohus nõustub kaebaja esindaja väidetega selles, et vastustaja tegevuses puudus ühene

selgus või järjepidevus alustes, kuidas ta selgitustes käsitles ühtesid ametikohti kord

vabadena, kord täidetutena ja pidas võimalikuks osade töötajate osas nimetada neid

teisele ametikohale ilma konkursita, teisalt nõudis R.P.`ilt maainspektori ametikohale

asumist ilma konkursita, kuigi samaväärsed ametikohad soovis täita konkursiga ja

kinnitas, et kõik vabad ametikohad olid määratud täitmisele konkursi korras. Kohus on

selgitanud, et konkursi kuulutamisest ei tekkinud kaebajale tagajärgi.

Ka on mõnevõrra arusaamatud ja eksitavad vastustaja selgitused, et R.P.`ile, kui

võimekale teenistujale, püüti tulla vastu ja võimaldada edasitöötamine nii konkursil

pakutavatele ametikohtadele kandideerimise kaudu kui ka mugandades ametijuhendit ja

konkursi tingimusi juhuks, kui ta siiski võtab pakkumisena vastu maainspektori

ametikoha. Kuid kaebaja on teinud sellest ebaõiged järeldused, et koondamise põhjused

said olla üksnes subjektiivset laadi. Vastustaja nõue haridusele keskkonnainspektori

ametikohal ei tähenda, et ta isiku senised teened loeb olematuks, samas ei seo

tunnustamine vastustajat sedavõrd, et ta ei tohiks kehtestada senisest erinevaid

kvalifitseerivaid nõudeid ametikoha täitmiseks alustatud teenistuse ümberkorralduse

käigus.

Et konkursi läbinud L.R. võeti teenistusse keskkonnainseneri ametikohale

15.01.04 a, see on peale R.P.`i teenistusest vabastamist, siis konkursi tulemusel isiku

ametisse nimetamine ei mõjutanud otseselt R.P.´i teenistusest vabastamise põhistusi.

Ka ei saa nõustuda kaebaja seisukohaga, et teenistusest mittevabastamine ja tegelik

töösuhte jätkumine 02.01.04.a. tähendab sisuliselt, et koodamine oli muutnud võimatuks,

kuna selleks ajaks pidi olema koondamine lõpule viidud ja teenistussuhte jätkumisest tuli

jätta kaebaja koondamata ning lugeda ta keskonnainseneri ametikohal töötavaks

ametiisikuks. Teenistusse astumise otsustavad kaks läbirääkivat poolt. Kuna kohus on

tuvastanud, et kinnitatud uute koosseisude järgne ametikoht-keskkonnainspektori

ametikoht- tekkis seotult teenistuse ümberkorraldamisega, siis ametikoha täitmiseks tuleb

ametnik teenistusse nimetada ja selleks lepitakse kokku täidetavas töös ning tingimustes.

Juba ainuüksi sellest põhimõttest tulenevalt ei ole võimalik eeldada, et antud juhul

kaebajal on tekkinud teenistussuhe ja et kaebaja on juba astunud teenistusse. Teenistusse

uue ametikohajärgselt ta astunud ei ole ning kaebaja ei väida, et ta oli saavutanud

vajaliku kokkuleppe. Teenistuses oldud päeva eest tasumine eelmise ametikoha koosseisu

tasumäära alusel viitab üheselt, et vastustaja ei ole kaebajat nimetanud uude ametisse.

Tasu saamine ei anna kaebajale õigust lugeda ennast teenistusse nimetatud isikuks, sest

puudus vajalik kokkulepe, millest tulenevalt oleks vastustaja pidanud vormistama

teenistussuhte haldusaktiga. Vastupidisel, kehtiv oli käskkiri, millega teenistussuhe

lõpetati.

4. Kuna kaevatav käskkiri tuleb jätta vaidlustatud osas jõusse, siis puudub võimalus

nõuda teenistusest ebaõige vabastamise eest 6 kuu ametipalga ulatuses hüvitust.

5. Kui kohus jätab kaebuse rahuldamata, siis kannab kohtukulud pool, kelle kahjuks

kohtuotsus tehti- HKS § 92 lg 1. Kaebaja kohtukulude hüvitamise taotlus tuleb jätta

rahuldamata.

Ülaltoodu alusel ja juhindudes HKS § 26 lg 1 p 6, § 31 kohus

OTSUSTAB:

Jätta R.P.`i kaebus rahuldamata.

Kohtuotsusele on õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule otsuse

teinud halduskohtu kaudu 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikust teatavakstegemisest.

Apellatsioonkaebuse esitamise soovist tuleb Tallinna Halduskohtule teatada kirjalikult 10

päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates.

Karin Kalmiste