3-03-99/3 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

Haldusasi nr 3-574/2004

(3-2162/2003)

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

23.aprillil 2004.a. Tallinnas Tallinna Halduskohtu

kohtunik Dagmar Maastik

kaebaja ja riigi peaprokuröri esindaja Kaido Kõiki osavõtul arutanud avalikul kohtuistungil 15.04.

2004.a. Tallinnas H.A. kaebust riigi peaprokuröri kohusetäitja Raivo Sepa ja riigi peaprokuröri

asendaja Jüri Pikma toimingute peale,

l e i d i s :

28.05.2003.a. esitas kannatanu kriminaalasjas nr 9638031 H.A. riigi peaprokurörile

avalduse, milles palus teatada, kelle valve alla, millisel viisil ja mis kell anti 3.07.1996.a., pärast

avaldaja koomaseisundis haiglassetoimetamist, avaldajale kuuluv Tammiste talu maja ning kellele,

millal ja millisel viisil anti üle maja käsutusõigus.

6.06.2003.a. H.A.le saadetud vastuses teatas riigi peaprokuröri kohusetäitja Raivo Sepp,

et 3.07.1996.a. peale avaldaja haiglassetoimetamist kutsusid politseinikud sündmuskohale

Hummuli Vallavalitsuse töötaja Asta Lihu, kes pidi korraldama kariloomade edasise hoolduse kuni

avaldaja poegade saabumiseni. Lehmi hakkas lüpsma ja toitma kuni poegade poolt nende müü-

miseni naabrinaine V.E., kes tegi seda avaldaja poegade palvel umbes 2 nädalat. Seejuures pidi

A.Lihu korduvalt helistama avaldaja kontaktisikule Valgas, et pojad köhale tuleksid, kuna keegi

sugulastest polnud sellest eriti huvitatud. Kriminaalasja nr 9638031 materjalist nähtuvalt nägi V.E.

3.07.1996.a. õhtul peale kiirabi ja politseinike lahkumist, et avaldaja maja aknad olid kinni ja

välisuks naelaga kinni löödud. Sama isik nägi 5.07.1996.a., kuidas avaldaja poeg P.K. selle

majaukse avas; järgmisel päeval tuli V.E. juurde P.K.it otsima avaldaja Peterburis elav õde E. Nii

tunnistajate ütlustest kui avaldaja enda 15.07.2002.a. Riigiprokuratuurile tehtud avaldusest nähtub,

et avaldaja pojad saabusid Tammiku tallu teisel või kol-mandal päeval pärast kuritegu. V.E. ütluste

kohaselt nägi tema, kuidas avaldaja pojad tassisid majast välja ja põletasid ara

kasutamiskõlbmatud riided, lambavilla ja muu rämpsu, kartulid aga müüsid maha. Sõnniku lubas

V.E.l ara vedada avaldaja poeg P. Loetletud sündmuste toimumise kellaaegu ei ole fikseeritud ja

seda ei nõua ka seadus. Seega ei leidnud kinnitust avaldaja väide sündmuskoha valveta jätmise

kohta politseinike poolt.

22.09.2003.a. esitas H.A. riigi peaprokurörile uue avalduse, milles teatas, et R.S.

6.06.2003.a. kiri on avaldajat ja tema perekonda kompromiteeriva ja solvava sisuga ning palus sel-

gitada, kuidas oli R.S.l võimalik sellist kirja kirjutada ja miks ta seda tegi. Avaldaja majas polnud

mingit rämpsu ning avaldaja ei palunud peaprokurörilt vastust mitte rämpsu, kartulite ja sõnniku

kohta, vaid selle kohta, kes, mis kuupäeval ja kellaajal sulges maja ukse. See on laim, et avaldaja

sugulased ei olnud temast ja tema varast huvitatud. Avaldajal on põhjust karta, et ebaõigeid

andmeid võis peaprokurörile esitada politseijuhtivinspektor Ülle Orav, keda avaldaja on tagajärje-

tult korduvalt palunud taandada, kuna Ü.Orav pole jurist, ei oma uurija tööks vajalikke teadmisi,

oskusi ega isikuomadusi. Samuti pole algatatud kriminaalasja puuduste väljaselgitamiseks avaldajat

puudutavas kriminaalasjas ning süüdiolevate politseinike vastutusele võtmiseks. Avaldaja suhtes

toimepandud kuriteo avastamiseks ei tehta mingit jälitustööd. Avaldaja palus 27.12.2002.a. uurijat

üle kuulata J.A., kes rääkis, et avaldajat tuntakse Hummulis mitte nime järgi, vaid prokurörina; on

võimalik, et avaldajat taheti hävitada kättemaksuks uurija ja prokurörina töötamise eest.

Kriminaalasi tuleb lisaks röövimisele kvalifitseerida ka vägistamise ja tahtliku tapmise katse-na.

Ekspertiisimääruses ei ole uurija Ü.Oras andnud eksperdile kõiki olulisi eelandmeid avaldaja

vigastuste kohta(hammaste ja kuulmekile purustamine). Ekspertiisiakt ei ole õige, sest ekspert

S.Männikus ei lasknud avaldajal rääkida kõrist pigistamisest ja selle tagajärjel kolmandat korda

teadvuse kaotamisest. Vaja on teha täiendav kohtuarstlik ekspertiisi, üle kuulata arstid ja eksper-

did, samuti avaldaja sugulased. Avaldaja palub ka teatada, kellele ta võib esitada nõude materiaal-

se ja moraalse kahju hüvitamiseks.

17.10.2003.a. H.A.le saadetud vastuses teatas riigi peaprokuröri asendaja Jüri Pikma, et

avaldaja samasisulisi avaldusi on varem korduvalt kontrollitud ja nendele 20.07.2001.a., 14.05.

2002.a., 17.02.2002.a., 23.07.2002.a., 19.02.2003.a., 24.03.2003.a., 14.04.2003.a., 6.06.2003.a.

Valga Prokuratuuri ja Riigiprokuratuuri poolt vastatud, vastused on põhjendatud ja seaduslikud,

mistõttu puudub vajadus seal nimetatud motiive üle korrata. KrMK §-de 106 lg l kohaselt otsustab

eeluurimisel uurimise suunamise ja uurimistoimingute teostamise uurija iseseisvalt. KrMK § 50

järgi hindab uurija ja prokurör kohtueelses kriminaalmenetluses kõiki tõendeid oma siseveen-

dumuse järgi, kusjuures ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu. Eeltoodust lähtudes ei

ole põhjendatud ja jääb rahuldamata avaldaja taotlus sugulaste täiendavaks ülekuulamiseks, kuna

taotlusest ei nähtu, millist tõendamise seisukohalt täiendavat informatsiooni see võib anda. Samuti

jääb rahuldamata taotlus kordusekspertiisi määramiseks, kuna avaldaja väited eksperdi arvamuse

ebaobjektiivsuse ning vägistanus- ja tapmiskatse kohta tuginevad üksnes avaldaja poolt aastaid pä-

rast kuriteosündmust esitatud ja mitte millegagi kinnitatud materjalil, mis on vastuolus eeluurimise

käigus kogutud materjali ja avaldaja enda poolt vahetult peale kuriteosündmust antud ütlustega.

Ekspertiisi järeldused ei sisalda meditsiinilist hinnangut mitte ainult avaldaja teadvuse kaotusega

kaasnenud vigastuste, vaid ka kuulmise kaotamise ja hammaste purustamise kohta. Ekspertiisi

teostamise metoodika kohta õigusliku hinnangu andmine ei kuulu prokuratuuri kompetentsi, selle-

kohased pretensioonid tuleb esitada ekspertiisiasutuse juhtkonnale. Asjaolu, et J.A. tundis avaldajat

mitte perekonnanime järgi, vaid prokurörina, ei ole käsitatav J.A. tunnistajana ülekuulamise

alusena. Avaldaja poegi ei ole uurijal olnud võimalik üle kuulata seetõttu, et nad ei ole reageerinud

uurija poolt saadetud kutsetele. Sundtoomist nende suhtes pole rakendatud sellepärast, et nad

telefonivestluses ei osanud röövimise kohta midagi öelda. Tunnistaja ütluste tsiteerimine R.

Sepa vastuses ei ole käsitatav kellegi laimamise või solvamisena. Kontrollimisel ei leidnud kin-

nitust avaldaja kahtlus, et elumaja ust pärast sündmuskoha vaatlust ei suletud. Kes konkreetselt

sündmuskohale saabunud politseinikest avaldaja elamu lukustatud ukse avas ja pärast lahkumist

naeltega kinni lõi, ei ole kuriteosündmusest möödunud pika ajavahemiku ja paljude Valga politsei-

nike töölt lahkumise tõttu võimalik ega ka otstarbekas enam välja selgitada. Samas on tunnistaja

V.E. ütlustega kindlaks tehtud, et 3.07.1996.a. õhtul peale politseinike ja teiste isikute lahkumist

olid uksed ja aknad kinni ning maja välisuks naeltega kinni löödud. Kriminaalasjast nähtuvalt avas

ukse 5.07.1996.a. avaldaja poeg P.K. koos V.E.ga. Vaatamata asjaolule, et menetlus kriminaalasjas

on peatatud, toimub Valga Politseiprefektuuris igapäevane rutiinne operatiivjälituslik töö kuriteo

avastamise eesmärgil.

14.11.2003.a. esitas H.A. Tallinna Halduskohtule kaebuse, paludes tunnistada riigi

peaprokuröri kohusetäitja Raivo Sepa 6.06.2003.a. kiri ja riigi peaprokuröri asendaja Jüri Pikma

17.10.2003.a. kiri kehtetuks. Kohtuistungil täpsustas kaebaja oma nõuet paludes tunnistada nime-

tatud kirjad õigusvastasteks ja tühistada. R.S. ei vastanud kaebaja küsimustele, vaid kirjutas

omaalgatuslikult rämpsust, kartulitest, villast, sõnnikust ja sugulaste suhtumisest kaebajasse, väites,

et teeb seda naabrinaise V.E. ütluste põhjal, kes on aga valetunnistaja. Selline vale on kaebajale

solvav. R.S. ja J.Pikma kirjadega solvati kaebaja au ja väärikust, õigustati hooletut ja lohakat

uurimistööd, soositi valetunnistajaid, alandati prokuratuuri väärikust. Peale selle palub kaebaja

riigi peaprokurörilt välja mõista 5000 kr mittevaralist kähju, kuna vaidlustatud kirjadega on

kaebajale, tema õele ja lastele põhjustatud suuri psühholoogilisi kannatusi - mitteusaldamisega ja

mittearvestamisega, millega on õigustatud halba kohtueelset uurimist, kurjategijate mitteavasta-

mist ja viivitusi kaebajale kui kannatanule tekitatud ja põhjustatud varalise ja mittevaralise kahju

hüvitamisel.

Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata. Kaebuses nimetatud asjaolusid on Riigiprokura-

tuuris korduvalt põhjalikult kontrollitud ning H.A.le 6.06.2003.a. ja 17.10.2003.a. seaduses

ettenähtud korras vastatud, vastused on põhjendatud ja seaduslikud.

Kõhus, ara kuulanud pooled ning tutvunud haldusasja materjaliga, leiab, et kaebus rahulda-

misele ei kuulu.

R.S. ja J.Pikma kirjalikud vastused kaebaja avaldustele ei ole haldusaktid, vaid toimingud.

Seda, kas tegemist on haldusakti või toiminguga, saab kindlaks teha dokumendi sisu järgi.

Haldusakti sisuks on üksikjuhtumi õiguslik reguleerimine, millega kõnealuste kujade puhul tege-

mist ei ole.

Alusetu on kaebaja väide, et R.S. ei ole vastanud tema küsimustele. Oma 28.05.2003.a.

avalduses palus kaebaja teatada, kelle valve alla, millisel viisil ja mis kell anti 3.07.1996.a. avalda-

jale kuuluv Tammiste talu maja ning kellele, millal ja millisel viisil anti üle maja käsutusõigus.

R.S. on sellele täpselt ja põhjalikult vastanud avaldustele vastamise seaduse(AVS) §-s 3 lg l sä-

testatud ühekuulise tähtaja jooksul. R.S. selgitus, kuidas talitati kaebaja varaga, ei ole asjakohatu,

vaid tuleneb kaebaja küsimusest, kellele, millal ja millisel viisil anti üle maja käsutusõigus.

Avalduses ei küsinud kaebaja, kes, mis kuupäeval ja kellaajal sulges maja ukse, mistõttu pole alust

ka nõuda, et R.S. oleks pidanud seda kaebajale teatama. Tunnistaja V.E. ütluste tsiteerimine R.

Sepa vastuses ei ole käsitatav solvamisena.

22.09.2003.a. avalduses teatas kaebaja, et R.S. 6.06.2003.a. kiri on teda ja tema pere-

konda kompromiteeriva ja solvava sisuga ning palus selgitada, kuidas oli R.S.l võimalik sellist

kirja kujutada ja miks ta seda tegi. Peale selle taotles kaebaja mitmesuguste kriminaalmenetlustoi-

mingute teostamist. Vastavalt Riigikohtu üldkogu 22.12.2000.a. määrusele haldusasjas nr 3-3-1-

38-00 ja Riigikohtu halduskolleegiumi 21.02.2002.a. määrusele haldusasjas nr 3-3-1-2-02 peab

põhiseaduse (PS) §-st 15 lg l tulenevalt prokuröri tegevus kriminaalmenetluses olema allutatud

kohtulikule kontrollile, mida praegu kehtivate seaduste kohaselt saab teostada halduskohus. Hal-

duskohtu ülesanne ei ole kontrollida kriminaalmenetlustoimingu vajalikkust ja otstarbekust ega se-

da, millised kogutud faktilised andmed on käsutatavad tõendina kriminaalasja otsustamisel, vaid

seda, kas prokurör toimis seaduspäraselt. Riigiprokuröri asendaja J.Pikma on AVS §-s 3 lg l sätes-

tatud ühekuulise tähtaja jooksul vastanud kõikidele avalduses tõstatatud küsimustele piisava põh-

jalikkusega, keeldunud kaebaja taotletud kriminaalmenetlustoimingute teostamisest ning keeldu-

mist ka piisavalt põhjendanud.

Eeltoodust nähtub, et R.S. ja J.Pikma toimingud kaebaja avalduste lahendamisel on õi-

guspärased. Vaidlustatud kirjad ei solva kaebaja au ja väärikust, mistõttu puudub alus 5000 kr väl-

jamõistmiseks vastustajalt.

Juhindudes HKS §-st 26, 31 ning TsMS §-dest 227, 231 kõhus

otsustas:

jätta kaebus rahuldamata.

Otsuse peale võib edasi kaevata Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu

30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, teatades kaebuse esitamisest

kirjalikult 10 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates.

Kohtunik:

D.Maastik