Supreme Court reversed lower court's dismissal of false accusation charge but allowed alcohol offense dismissal due to lack of public dignity harm.

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-50-08

Otsuse kuupäev

24. september 2008

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Kivi, liikmed Jüri Ilvest ja Priit Pikamäe

Kohtuasi

K. K. väärteoasi alkoholiseaduse § 70 ja KarS § 278 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 26. märtsi 2008. a kohtuotsus väärteoasjas nr 4-07-5706

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Põhja Politseiprefektuur, kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

3. september 2008

Istungil osalenud isikud

Kohtuvälise menetleja esindaja Põhja Politseiprefektuuri Ida politseiosakonna

spetsialist Lidia Räämet

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 26. märtsi 2008. a kohtuotsus K. K. väärteoasjas KarS § 278 järgi väärteomenetluse

lõpetamise osas VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel.

2. Lõpetada K. K. suhtes väärteomenetlus KarS § 278 ja alkoholiseaduse § 70 järgi VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel.

3. Muus osas jätta Harju Maakohtu 26. märtsi 2008. a kohtuotsus K. K. väärteoasjas muutmata.

4. Kassatsioon jätta rahuldamata.

5. Hüvitada K. K-le kaitsjale makstud tasu 9200 (üheksa tuhat kakssada krooni) riigieelarve vahenditest.

6. Väärteomenetluse kulud jätta riigi kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Põhja Politseiprefektuur koostas K. K. suhtes väärteoprotokolli järgmise teo kohta. 23. augustil 2007 ilmus K. K. Tallinnas

XXXXXXXXX XX kasiino juures avalikku kohta joobnud olekus ja tuigerdas tänaval, millega solvas inimväärikust ja

ühiskondlikku moraalitunnet. Põhjustas teadvalt vale väljakutse ja väljasõidu politseile. Sellise tegevusega pani menetlusalune

isik toime alkoholiseaduse (edaspidi AS) § 70 ja KarS § 278 järgi kvalifitseeritava väärteo.

Kohtuvälise menetleja 28. septembri 2008. a otsusest nähtuvalt on väärteoasjas kogutud tõendite pinnalt tuvastatud, et K. K.

kutsus politsei välja, kuna oli kaotanud temale kingitud võtmehoidja. See ei ole aga häda- ega ohuolukord, mis tingiks politsei

kohaltuleku vajaduse. KarS § 63 lg 1 ja KarS § 278 alusel määrati K. K-le rahatrahv 30 trahviühikut, s.o 1800 krooni.

2. Põhja Politseiprefektuuri otsuse peale esitas maakohtule kaebuse K. K., kes taotles kohtuvälise menetleja otsuse tühistamist

ja väärteomenetluse lõpetamist.

Kaebuse esitaja leidis, et ta ei ole kõnealuseid tegusid toime pannud. Kohtuväline menetleja rikkus isiku kinnipidamisel ja

politseiasutusse toimetamisel oluliselt väärteomenetlusõigust, mis tingib karistamisotsuse tühistamise. Lisaks ei olnud tegemist

politsei vale väljakutsega. Politsei kutsuti välja, kuna K. K. arvas, et talt on varastatud väärtuslik ese.

3. Harju Maakohtu 26. märtsi 2008. a kohtuotsusega rahuldati K. K. kaebus, tühistati kohtuvälise menetleja otsus ja lõpetati

tema suhtes väärteomenetlus VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel. Maakohus põhjendas oma otsust järgmiselt.

3.1 Kohtuväline menetleja ei ole kogunud küllaldaselt tõendeid menetlusaluse isiku poolt KarS § 278 järgi kvalifitseeritava

süüteo toimepanemise kohta. Vale väljakutse all tuleb mõelda igasugust akustilist või optilist teadaannet, mis viitab tegelikult

mitteolemasolevale häda- või ohuolukorrale ning võõra abi hädavajadusele. Vale ei ole aga väljakutse siis, kui tühise

vahejuhtumi korral nõutakse küll mõne eritalituse tungivat kohaletulekut, kuid iseenesest juhtumi faktid esitatakse õigesti.

Väärteoasja materjali kohaselt teatati politseile, et XXXXXXXXX tänava kasiinos on avaldajalt varastatud rahakott koos

dokumentidega. Sündmuskohal selgus, et kadunud on võtmehoidja, mille rahaline väärtus ei olnud küll suur, kuid mis K. K.

sõnul oli talle kingitud ja seetõttu väärtuslik. Kohtuistungil antud ütluste kohaselt arvas menetlusalune isik politseid kutsudes,

et talt on varastatud ka rahakott, kuid tegelikkuses oli kadunud võtmehoidja. Eelnevast tulenevalt leidis kohus, et sisuliselt ei

olnud tegemist vale väljakutsega, küll aga, nagu märkis ka kohtuväline menetleja, oli tegemist tühise vahejuhtumiga. Need

asjaolud selgusid aga alles sündmuskohal.

3.2 Seega ei ole kohtuväline menetleja tuvastanud K. K. käitumises otsest tahtlust vale väljakutse tegemise suhtes, s.o teo

toimepanemist ?teadvalt", mida nõuab KarS §-s 278 sätestatud süüteokoosseis. Menetlusalune isik arvas, et talt on varastatud

isiklikke esemeid ja käitus sellele vastavalt. Mõni isiklik ese võib olla rahaliselt väheväärtuslik, kuid omanikule siiski

hindamatu väärtusega. Sündmuse asjaolusid arvestades ja menetlemise ökonoomia seisukohalt tuleb väärteomenetlus

otstarbekuse kaalutlusel lõpetada. Eeltoodust lähtudes tühistas maakohus kohtuvälise menetleja otsuse ja lõpetas

väärteomenetluse VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel.

3.3 Kuna K. K. on karistatud ainult KarS § 278 järgi kvalifitseeritud väärteo toimepanemise eest, ei käsitlenud kohus ka

väärteoprotokollis ja otsuse kirjeldavas osas toodud teist rikkumist, s.o. avalikku kohta joobnud olekus ilmumist ja tänaval

tuigerdamist.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4. Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni Põhja Politseiprefektuur, kes taotleb kohtuotsuse tühistamist ja kohtuvälise

menetleja otsuse jõustamist. Kohtuväline menetleja leiab, et väärteoasjas kogutud tõenditega on tuvastatud K. K. poolt talle

etteheidetavate tegude toimepanemine, mis on kvalifitseeritud AS § 70 ja KarS § 278 järgi. Kohtuvälises menetluses ei ole

rikutud väärteomenetlusõiguse norme. Kohtu seisukohad ei rajane tõenditele, seega on rikutud oluliselt väärteomenetlusõigust

VTMS § 150 lg 1 p 8 tähenduses, s.t kohtuotsuse lõpposa järeldused ei vasta tuvastatud tõendamiseseme asjaoludele.

5. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil jäi kohtuvälise menetleja esindaja kassatsioonis märgitu juurde, et kriminaalasjas

kogutud tõenditega on tõendatud KarS § 278 järgi kvalifitseeritud teo toimepanemine K. K. poolt, kuid loobus kassatsioonist

AS §-s 70 sätestatud väärteo osas.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Puutuvalt KarS § 278 järgi kvalifitseeritud rikkumisse, märgib kriminaalkolleegium, et KarS §-s 278 sisaldub kaks

alternatiivset süüteokoosseisu - teadvalt vale väljakutse tegemine ja teadvalt vale väljasõidu põhjustamine. Väljakutse on

igasugune optiline või akustiline teadaanne, millega taotletakse eritalituse kohaletulekut seoses häda- või ohuolukorraga,

näiteks õigusrikkumise toimepanemisega. Seega on vale väljakutse tegemine spetsiifilise teokirjeldusega formaalne delikt,

kuna süüteokoosseisu realiseerituse aspektist on tähtsusetu, kas sellele järgneb ka faktiliselt mõne eritalituse väljasõit. Seevastu

väljasõidu põhjustamine on tagajärjedelikt, mis eeldab erinevalt väljakutse tegemisest suvalist tegu (näiteks õnnetusjuhtumi või

õigusrikkumise lavastamist), mille tulemina toimub eritalituse väljasõit. Sellisel juhul tuleb tuvastada ka põhjuslik seos teo ja

väljasõidu vahel.

6.1 Politsei teadvalt vale väljakutsega on muuhulgas tegemist siis, kui isik teatab politseile, et toime on pandud

õigusrikkumine, teades tegelikult, et seda toimunud ei ole, või esitab õigusrikkumise asjaolusid teadlikult ebaõigesti. Juhul kui

isik ei ole teatamise hetkel kindel, kas õigusrikkumine on toimunud või teatab tühisest vahejuhtumist, kuid esitab faktid

õigesti, ei ole KarS § 278 süüteokoosseis vale väljakutse tegemise osas täidetud. Käesolevas väärteoasjas tuvastas maakohus,

et politseiga ühenduse võtmise hetkel arvas K. K., et temalt on varastatud ka rahakott. Alles politsei kohaletuleku järel selgus,

et tegelikult oli puudu vaid võtmehoidja. Lisaks märkis kohus, et ka rahaliselt väheväärtuslik ese võib olla inimese jaoks suure

mittevaralise väärtusega. Sellest tulenevalt tuli maakohus otsuse põhiosas põhjendatult järeldusele, et isiku tegu ei vasta KarS

§ 278 süüteokoosseisule, kuna K. K. ei tegutsenud otsese tahtlusega vale väljakutse tegemiseks.

6.2 Väärteomenetluse seadustiku § 166 lg 2 alusel kassatsiooni piiridest väljudes, peab kolleegium siiski vajalikuks märkida, et

maakohtu otsuse lõpposa järeldused KarS §-s 278 sätestatud süüteokoosseisu osas ei vasta samas tuvastatud tõendamiseseme

asjaoludele. Viimane moodustab aga väärteomenetlusõiguse olulise rikkumise VTMS § 150 lg 1 p 8 tähenduses. Nimelt asus

maakohus otsuse põhiosas seisukohale, et politseid välja kutsudes puudus K. K. käitumises KarS §-s 278 nõutav subjektiivne

koosseis. Järelikult leidis maakohus, et K. K. käitumises puudus süüteokoosseis. Seega tulnuks väärteomenetlus lõpetada

VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel, mis näeb ette väärteomenetluse lõpetamise, kui isiku teos puuduvad väärteo tunnused. Maakohus

lõpetas aga väärteomenetluse otstarbekuse kaalutlustel VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel.

6.3 Kriminaalkolleegium märgib, et VTMS § 29 lg 1 p-s 1 ja § 30 lg 1 p-s 1 sisalduvad kaks erinevat ja teineteist välistavat

väärteomenetluse lõpetamise alust. Väärteomenetluse lõpetamine VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel eeldab, et menetlusalusele isikule

omistatav tegu on nii koosseisupärane, õigusvastane kui süüline (KarS § 2 lg 2), kuid tema vähese süü ja avaliku menetlushuvi

puudumise

tõttu

otsustab

menetleja

väärteomenetluse

siiski

lõpetada

(vt

ka

Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 27. septembri 2006. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-81-06 - RT III 2006, 33, 282, p 6; 9. detsembri 2003. a

otsus väärteoasjas nr 3-1-1-146-03 - RT III 2004, 1, 5, p 8). Väärteomenetluse lõpetamine otstarbekuse kaalutlustel lähtub

seega menetlusökonoomilistest kaalutlustest, kuid võimaldab lisaks ka proportsionaalsuse põhimõttest tulenevalt välistada

karistuse kohaldamise juhtudel, mil see oleks teo asjaolusid silmas pidades ilmselgelt mittemõõdukas (Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 18. oktoobri 2004. a otsuse asjas nr 3-1-1-85-04 - RT III 2004, 27, 291, punktid 15 ja 16).

6.4 Seega on VTMS § 29 lg 1 p-s 1 ja § 30 lg 1 p-s 1 sätestatud menetluse lõpetamise alused järgmises loogilises vahekorras.

Esmalt tuleb kohtul kontrollida, kas menetlusaluse isiku teos on realiseeritud süüteokoosseis, õigusvastasus ja süülisus, s.o

väärteo tunnused. Nendest kasvõi ühe puudumisel tuleb väärteomenetlus obligatoorselt lõpetada VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel.

Alust minna VTMS § 30 lg 1 p 1 juurde sellisel juhul ei ole. Alles siis, kui kohus jõuab veendumusele, et väärteo tunnused

isiku käitumises on täidetud, võib kohus asuda vaagima, kas on alust väärteomenetluse lõpetamiseks otstarbekuse kaalutlusel

VTMS § 30 lg 1 p 1 kohaselt.

6.5 Eeltoodust tulenevalt leiab kolleegium, et VTMS § 150 lg 1 p 8 alusel tuleb maakohtu otsus K. K. suhtes KarS § 278 järgi

väärteomenetluse lõpetamise osas VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel tühistada. VTMS § 174 p 8 alusel on Riigikohtul õigus tühistada

kohtuvälises menetluses tehtud otsuse peale esitatud kaebuse läbivaatamisel tehtud maakohtu kohtuotsuse ja teha täiendavaid

tõendeid kogumata uue otsuse, mis ei raskenda isiku olukorda. Kolleegium leiab, et käesolevas asjas ei tingi

kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine asja saatmise uueks arutamiseks, kuna kohtuotsuse põhiosast nähtub, et kohus on

tuvastanud väärteo tunnuste puudumise isiku teos. Sellest tulenevalt lõpetab kolleegium K. K. suhtes väärteomenetluse

KarS § 278 järgi VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel.

7. Puutuvalt K. K-le omistatud AS §-s 70 sätestatud väärteosse märgib kolleegium järgmist. Riigikohtu istungil loobus

kohtuväline menetleja selles osas oma kassatsioonist. Loobumise kirjalikus põhjenduses märgib kohtuväline menetleja, et peab

loobumist põhjendatuks, kuna menetlusaluse isiku kaebuse arutamisel maakohtus tuvastati, et K. K. ei ole oma tegevusega

realiseerinud AS § 70 järgi kvalifitseeritud väärteokoosseisu. Seega on kohtuväline menetleja loobunud sisuliselt

menetlusaluse isiku süüstamisest AS §-s 70 ette nähtud väärteo osas. Riigikohtu praktika kohaselt toob kohtuvälise menetleja

loobumine süüdistusest kaasa väärteomenetluse lõpetamise VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

29. jaanuari 2008. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-94-07 - RT III 2008, 6, 41, p 8). Kohtupraktika ühtlustamiseks märgib

kolleegium siiski järgmist.

7.1 Kolleegium leiab, et maakohus jättis ekslikult oma otsuses analüüsimata K. K. kaebuse väited AS §-s 70 ette nähtud

väärteo osas. Käesolevas asjas vaidlustas K. K. kohtuvälise menetleja otsuse tervikuna. Tulenevalt VTMS § 123 lg-st 2 arutab

kohus väärteoasja täies ulatuses (ab ovo), sõltumata esitatud kaebuse piiridest ning kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse

tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslike asjaolusid (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 27. septembri 2006. a otsus asjas

nr 3-1-1-66-06 - RT III 2006, 35, 296, p 6 koos viidetega varasematele lahenditele). Seega lasub maakohtul kaebemenetluses

kohustus hinnata kõiki kohtuvälise menetleja poolt menetlusalusele isikule omistatud väärtegusid, sõltumata sellest, kas

karistus nende tegude eest määrati ideaalkogumit (KarS § 63 lg 1) või reaalkogumit (KarS § 63 lg 3) reguleerivate sätete järgi.

7.2 Materiaalõiguse kohaldamise seisukohalt on aga oluline silmas pidada, et AS §-s 70 kehtestab vastutuse vaid sellise

avalikku kohta joobnud olekus ilmumise eest, millega solvatakse inimväärikust ja ühiskondlikku moraalitunnet. Alkoholijoove

ei tingi eraldivõetuna isiku vastutuselevõtmist ka siis, kui ta viibib seejuures tänaval, ühistranspordis või muus avalikus kohas.

Omistamaks menetlusalusele isikule AS §-s 70 kirjeldatud väärtegu, tuleb kohtuvälisel menetlejal ja kohtul seega eraldi

põhistada ja tõendada, mil viisil solvas konkreetsel juhul menetlusaluse isiku viibimine alkoholijoobes avalikus kohas

inimväärikust ja ühiskondlikku moraalitunnet.

8. Eeltoodust tulenevalt ja lähtudes VTMS § 150 lg 1 p-st 8 ning § 174 p-st 4 tühistab Riigikohtu kolleegium maakohtu otsuse

osas, millega K. K. suhtes lõpetati väärteomenetlus KarS § 278 järgi VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel ja lõpetab selles osas

menetluse VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel. Alkoholiseaduse § 70 rikkumise osas lõpetab Riigikohtu kriminaalkolleegium

väärteomenetluse KrMS § 301 ning VTMS § 2 ja § 29 lg 1 p 1 alusel. Kassatsiooni jätab kolleegium rahuldamata.

9. VTMS § 23 kohaselt väärteomenetluse lõpetamise korral VTMS § 29 lõike 1 punktides 1-3 ja 5-6 sätestatud alustel

hüvitatakse menetlusalusele isikule tema taotlusel valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu kohtu määruse alusel

riigi- või kohaliku eelarve vahenditest. Käesolevas asjas taotles menetlusalune isik maakohtus kaitsjale makstud tasu

hüvitamist 9200 krooni ulatuses. Maakohus jättis taotluse rahuldamata, põhjendades seda menetluse lõpetamisega VTMS § 30

lg 1 p 1 alusel. Kuna Riigikohus lõpetas käesolevas asjas väärteomenetluse VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel, leiab kolleegium, et

tasu hüvitamise taotlus tuleb rahuldada.

Lea Kivi, Jüri Ilvest, Priit Pikamäe