Estonian Supreme Court quashes lower court verdict for failure to investigate witness testimony contradicting police statements.

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-147-05

Määruse tegemise koht ja kuupäev

Tartu, 21. veebruar 2006. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Eerik Kergandberg ja Peeter Vaher

Kohtuasi

J. P. väärteoasi Liiklusseaduse (LS) § 7419 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Jõgeva Maakohtu 26. septembri 2005. a kohtuotsus väärteoasjas nr 4-10-05

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Lõuna Politseiprefektuur

Asja läbivaatamise kuupäev

18. jaanuar 2006. a

Resolutsioon

1. Tühistada Jõgeva Maakohtu 26. septembri 2005. a kohtuotsus J. P. väärteoasjas Liiklusseaduse § 7419 järgi ja saata

väärteoasi uueks arutamiseks Tartu Maakohtule.

2. Kassatsioon rahuldada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. J. P.-it karistati Lõuna Politseiprefektuuri juhtivkonstaabli 3. veebruari 2005. a otsusega LS § 7419 järgi 250 trahviühiku ehk

15 000 krooni suuruse rahatrahviga selle eest, et omamata juhiluba juhtis ta mootorsõidukit alkoholijoobes ja eiras tahtlikult

reguleerija kohustuslikku peatumismärguannet.

2. J. P.-i kaitsja vandeadvokaat Andrus Lillo esitas kohtuvälise menetleja otsuse peale Jõgeva Maakohtule kaebuse, milles

taotles selle tühistamist ja asja menetluse lõpetamist väärteotunnuste puudumise tõttu.

3. Jõgeva Maakohtu 26. septembri 2005. a kohtuotsusega tühistati kohtuvälise menetleja otsus ja lõpetati väärteoasja menetlus.

Kohus leidis, et uuritud tõendid kogumis välistavad J. P.-i tegevuse väärteoprotokollis kirjeldatud viisil ning leidis, et

puuduvad tõendid, mis lükkaksid ümber menetlusaluse isiku ennastõigustavad väited.

3.1 Kohus asus seisukohale, et kohtuvälise menetleja otsus ei ole nõuetekohaselt põhjendatud ja tõendeid on kogutud

valikuliselt. Hinnatud on küll politseinike Valentin Kekiševi ja Jana Õimu ütlusi sõiduauto juhi kontrollimise kohta, kuid

tähelepanuta on jäänud asjaolu, et sündmuse juures viibisid ka tunnistajad S. K. ja L. A., keda ei ole kohtueelses menetluses

üle kuulatud. Nimetatud tunnistajad kinnitasid kohtus, et J. P. viibis sõiduauto kontrollimise ajal kodus ning autot juhtis hoopis

S. K.

3.2 Hinnates toimiku materjale ja tunnistajate ütlusi kohtuistungil, leidis kohus, et üldjuhul tuleb pidada usaldusväärsemaks

politseiametnike suulisi seletusi tööülesannete täitmise asjaolude kohta ning ka käesolevas asjas on politseiametnike ütlused

veenvamad ja muude asjaoludega kooskõlas. Alles kohtus selgus menetlusaluse isiku ja tema kaitsja versioon selle kohta, et

politseinik V. K. on isiklikult huvitatud J. P.-i süüdimõistmisest. Seda versiooni toetasid kohtus ka tunnistajad L. A. ja S. K.

Nende väited andsid kohtule mõistliku aluse kahelda politseiametnike ütluste tõepärasuses. Kuigi V. K. kinnitas kohtule oma

erapooletust, leidis kohus, et tunnistaja ei esitanud kohtule tõendeid, mis kummutaksid tekkinud kahtluse.

Kohus leidis, et kuigi J. P.-i ja tema kaitsja versiooni tõenäosus on kaduvväike, ei ole see siiski olematu ning seetõttu tõlgendas

kahtluse kohtualuse kasuks.

3.3 Kohtueelses menetluses toimunud äratundmiseks esitamise tulemust ei pidanud kohus küllaldaseks, et J. P.-i väärtegu

tõendatuks lugeda.

MENETLUS RIIGIKOHTUS

4. Jõgeva Maakohtu 26. septembri 2005. a kohtuotsuse peale esitas kassatsiooni Lõuna Politseiprefektuur, kes palub maakohtu

otsuse tühistada ja saata J. P.-i väärteoasi samale kohtule uueks arutamiseks järgmistel põhjustel.

Maakohtu otsus ei vasta VTMS § 110 nõuetele. Selles esitatud põhjendused on vastuolulised ja need ei ole küllaldased selleks,

et lükata ümber kohtuvälise menetleja otsus J. P.-i väärteo kohta.

Maakohtu otsus on rajatud J. P.-i ja tema kaitsja tõendamata väidetele tunnistaja V. K.-i erapoolikuse kohta. Kohtu järeldused

politseiametnike ja teiste tunnistajate ütluste usaldusväärsusest on vastuolulised. Tõendite hindamine ja analüüs on üldsõnaline

ja ebapiisav ning järeldus tunnistajate V. K.-i ja J. Õ. ütluste ebausaldusväärsuse kohta põhistamata.

Kassaator ei ole nõus kohtu seisukohaga, et äratundmiseks esitamise tulemil ei ole käesolevas asjas määravat tähtsust ning

sellest üksi ei piisa J. P.-i väärteo tõendamiseks.

5. Menetlusaluse isiku kaitsja vandeadvokaat A. Lillo esitas kassatsioonile vastuse, milles palus jätta see rahuldamata, sest

kohtuotsuses on piisavalt põhjendatud, miks on politseiametnike ütlused antud asjas ebausaldusväärsed. Kaitsja leiab, et kohtu

järeldused on õiged ja need tulenevad kindlakstehtud asjaoludest.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et Jõgeva Maakohus on 26. septembri 2005. a kohtuotsuse tegemisel rikkunud

oluliselt väärteomenetlusõigust, jättes otsuse nõuetekohaselt põhjendamata (VTMS § 150 lg 1 p 7).

Kriminaalkolleegium on korduvalt väljendanud seisukohta, et kohtuotsuse põhistatus tähendab seda, et kohtuniku

siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale jälgitav (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 10. oktoobri 2000. a otsus

kriminaalasjas nr 3-1-1-85-00 - RT III 2000, 23, 253; 9. juuni 2004. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-47-04 - RT III 2004, 17,

208 ja 19. mai 2005. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-43-05 - RT III 26, 275).

7. Käesolevas asjas käsitab kriminaalkolleegium kohtuotsuse põhjendamise nõude rikkumisena kohtu poolt uuritud tõendite

vastuolulist analüüsi, samuti asjaolu, et kohtuotsuse lugejale ei ole veenvalt esitatud kohtu järeldus tunnistajate V. K.-i ja J. Õ.

erapoolikuse kohta. Neil põhjustel ei ole kohtu järeldus J. P.-i käitumises väärteotunnuste puudumise kohta küllaldaselt

põhjendatud ja seetõttu tuleb kohtuotsus tühistada.

8. Maakohus on leidnud, et väärteoasjas kogutud suulised tõendid on omavahel vastuolus. Omavahel haakuvad

politseitöötajate V. K.-i ja J. Õ. ning neile vastanduvad L. A. ja S. K. ütlused sõiduautot juhtinud isiku ning tunnistajate ütluste

usaldusväärsuse kohta.

Hinnates tõendeid KrMS § 61 kohaselt tegi kohus järelduse, et politseitöötajate V. K.-i ja J. Õ. ütlused kõlavad veenvalt ja on

kooskõlas muude asjaoludega. Samas märkis maakohus, et ka L. A. ja S. K.-i ütlused on vastavuses tuvastatud asjaoludega.

Maakohtu otsusest tuleneb, et omavahel selges vastuolus olevad tunnistajate ütlused on tuvastatud asjaoludega lõpptulemusena

siiski kooskõlas.

Kirjeldatud ebaselgus kohtuotsuses ei võimalda üheselt mõista, millised asjaolud millistele tõenditele tuginedes on kohtu poolt

tuvastatud ja milliste tuvastatud asjaoludega kõrvutamisel on tehtud järeldus tunnistajate ütluste kokkulangevusest või

lahknevusest. Kriminaalkolleegium leiab, et selline ebaselgus on kohtuotsuse tühistamise aluseks.

9. Maakohus leidis, et tunnistajate L. A. ja S. K.-i kohtus antud ütlused annavad mõistliku aluse kahelda politseiametnike

V. K.-i ja J. Õ. ütluste tõepärasuses. Kuigi kohus hindas L. A. ja S. K. ütluste tõenäosuse kaduvväikeseks, piisas sellest kohtule,

et lugeda tunnistajate paljasõnalised, kohtus kontrollimata väited kahtluseks, mis tuleb KrMS § 7 lg 3 kohaselt süüdistatava

kasuks tõlgendada.

10. Riigikohtu kriminaalkolleegium rõhutab, et KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud süütuse presumptsiooni põhimõtte kohaselt peab

kohus kriminaalmenetluses tõlgendama süüdistatava kasuks vaid sellise kahtluse, mille kõrvaldamine kriminaalmenetluses ei

ole enam võimalik. VTMS § 2 kohaselt on nimetatud põhimõte siduv ka väärteomenetluses.

Väärteoasja materjalidest nähtub, et kohtuväline menetleja ei kuulanud tunnistajatena üle L. A. ja S. K. Nimetatud tunnistajad

palus kohtusse kutsuda J. P.-i kaitsja, selgitades maakohtule esitatud kaebuses, et need isikud võivad kinnitada, et sõidukit

juhtis hoopis S. K., J. P. viibis aga väärteoprotokollis märgitud ajal oma ametikorteris.

Asja materjalidest ei nähtu, et kohus oleks istungil püüdnud tunnistajate ütlustes esinevat vastuolu selgitada ja kõrvaldada.

Täiesti põhjendamatu on kohtu seisukoht, et kuigi tunnistaja V. K. järjekindlalt eitas oma erapoolikust, ei ole tal kohtule esitada

ühtegi tõendit, mis seda kinnitaks. Tunnistajatele L. A.-le ja S. K.-le pole tehtud ettepanekut oma väited kohtule kontrollitavaks

teha.

Otsusest ei selgu, miks ei ole võimalik tunnistajate kaduvväikse tõenäosusega versiooni kohtus kontrollida. Kehtiv seadus ei

välista vastuolude ilmnemisel kohtu initsiatiivi teha kohtumenetluse pooltele ettepanek esitada väärteomenetluse asjaolude

väljaselgitamise eesmärgil lisatõendeid. Maakohus seda võimalust ei kasutanud. Alles selliste põhjenduste esitamise järel

saanuks kohus otsustada kahtluse kõrvaldamatuse ja menetlusaluse isiku kasuks tõlgendamise üle.

Samuti märgib kriminaalkolleegium, et tunnistaja J. Õ. erapoolikust kinnitavaid tõendeid kohtule esitatud ei ole ja maakohtu

otsus on ka selle tunnistaja erapoolikuse küsimuses põhistamata.

11. Äratundmiseks esitamise protokoll on üheks tõendiks tõendite kogumis, mida tuleb kohtul hinnata KrMS § 61 sätteid

silmas pidades. Olukorras, kus kohus kahtles väärteo asjaoludes, tulnuks igati kohtukõlbuliku tõendi vähest kaalu veenvalt

põhjendada.

12. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes VTMS § 174 p-st 7, § 175 p-st 2 Riigikohtu kriminaalkolleegium rahuldab kassatsiooni,

tühistab Jõgeva Maakohtu 26. septembri 2005. a kohtuotsuse J. P.-i väärteoasjas LS § 7419 järgi ja saadab väärteoasja uueks

arutamiseks Tartu Maakohtule.

Hannes Kiris, Eerik Kergandberg, Peeter Vaher