Mining waste classified as waste under EU Directive unless legally used for mine filling with guarantees.
Legislator summary
AI generatedThe Supreme Administrative Court dismissed the company's appeal against the Regional Environmental Centre's decision to classify mining by-products as waste. The company argued that side-rock and concentrate sand were mining residues exempt from waste law under the Mining Act, but the court applied an EU Court of Justice preliminary ruling. The court held that these materials constitute waste under the Waste Framework Directive unless the holder legally uses them for necessary mine filling and provides sufficient guarantees for their identification and actual use.
Legislator headnote
AI generatedWaste Framework Directive 75/442/EEC, as amended by Council Directive 91/156/EEC, Article 1(a): Mining residues are classified as waste unless the holder legally uses them for necessary mine filling and provides sufficient guarantees for their identification and actual use.
Keywords
AI generatedCited Legislation
AI generatedCited Case Law
AI generatedRelated Decisions
AI generatedFull text
Alueellinen ympäristökeskus oli myöntänyt yhtiölle muun muassa jätelain mukaisen jäteluvan sisältävän ympäristölupamenettelylain mukaisen ympäristöluvan kaivostoimintaan, joka käsitti malmin louhintaa ja metallin rikastamista louheesta. Toiminnan seurauksena syntyi muun muassa sivukiveä ja rikastushiekkaa. Ympäristökeskus oli lupapäätöksessään pitänyt sivukiveä ja rikastushiekkaa, joita yhtiö oli ilmoittanut tulevansa käyttämään kaivoksensa rakenteiden tukemiseen ja kaivoksen täyttämiseen ja jotka yhtiön käsityksen mukaan kaivoslain 40 §:ssä tarkoitettuina kaivostoiminnan jäännöstuotteina eivät kuuluneet jätelainsäädännön alaisuuteen, jätelain mukaisina jätteinä ja soveltanut sivukiven ja rikastushiekan läjitysalueisiin valtioneuvoston päätöstä kaatopaikoista (861/1997).
Korkein hallinto-oikeus hylkäsi yhtiön valituksen ja pysytti ympäristökeskuksen päätöksen lopputuloksen.
Korkein hallinto-oikeus viittasi perusteluissaan tässä asiassa pyytämästään Euroopan yhteisöjen tuomioistuimen 11.9.2003 antamasta ennakkoratkaisusta C-114/01 ilmenevään oikeusperiaatteeseen, jonka mukaan sivukivi ja rikastushiekka olivat kaivostoiminnan jäännöstuotteina jätedirektiivin 75/442/ETY, sellaisena kuin direktiivi on muutettuna 18.3.1991 annetulla neuvoston direktiivillä 91/156/ETY, 1 artiklan a alakohdassa tarkoitettua jätettä, paitsi jos jätteiden haltija käytti niitä laillisesti kyseisen kaivoksen käytävien välttämättömään täyttämiseen ja esitti riittävät takeet tähän tarkoitettujen aineiden yksilöimisestä ja tosiasiallisesta käytöstä.
Valtioneuvoston kaatopaikoista antaman päätöksen 861/1997 nojalla ympäristöluvassa asetetut sivukiven ja rikastushiekan läjittämistä koskevat lupamääräykset oli voitu asettaa jätelain 6 ja 44 §:n sekä jäteasetuksen 8 §:n nojalla riippumatta siitä, sovelletaanko asiassa enää tuota sittemmin 1.1.2002 valitusmenettelyn aikana voimaan tulleella valtioneuvoston päätöksellä (1049/1999) muutettua valtioneuvoston päätöstä vai ei.
Ks. myös ratkaisua KHO 5.3.2001 taltio n:o 385 (edellä tarkoitetun asian ennakkoratkaisupyyntö) ja KHO:n ratkaisuja ympäristölupa-asioissa 4386/3/98, 4387/3/98, 182/3/99, 183/3/99, 1454/3/99, 1455/3/99, 1487/3/99, 1488/3/99, 4135/3/99, 241/3/00, 875/3/00, 705/3/00, 876/3/00, 1585/3/01, 1931/3/01, 1932/3/01, 3057/3/01, 3386/3/01 ja 737/3/02.
Jätedirektiivin 75/442/ETY, muutettuna direktiivillä 91/156/ETY, 1 artiklan a, b ja d alakohdat, 2 artiklan 1 kohdan b alakohta, 3 artiklan 1 kohta ja 4 artikla, ympäristölupamenettelylaki (735/1991), jätelain (1072/1993) 3 §:n 1 momentin 1 kohta, 10 kohta ja 11 kohta, 6 §, 42 ja 44 §, kaivoslain (503/1965) 40 §:n 2 momentti (208/1995), jäteasetuksen (1390/1993) 3 § ja jäteasetuksen liitteen 1 kohta Q 11, jäteasetuksen 4 § ja jäteasetuksen liitteet 5 ja 6, jäteasetuksen 1 §:n 1 momentin 2 kohta (294/1997) ja jäteasetuksen muuttamisesta annettu asetus 171/2000, jolla sanotun asetuksen 1 §:n 1 ja 2 momentit on kumottu 1.3.2000 lukien, jäteasetuksen 8 §, valtioneuvoston päätös kaatopaikoista 861/1997 ja mainitun päätöksen 2 §:n 2 momentti sellaisena kuin se on muutettuna valtioneuvoston päätöksellä 1049/1999, 1.1.2002 lukien.
Kort referat på svenska
---
[SV]
Den regionala miljöcentralen hade beviljat ett bolag miljötillstånd enligt lagen om miljötillståndsförfarande, som bland annat inbegrep avfallstillstånd enligt avfallslagen, för att utöva gruvdrift som omfattade brytning av malm och anrikning av metall ur sprängsten. Verksamheten hade bland annat resulterat i sidosten och anrikningssand. I sitt tillståndsbeslut hade miljöcentralen betraktat sidostenen och anrikningssanden som avfall enligt avfallslagen och tillämpat statsrådets beslut om avstjälpningsplatser (861/1997) på deponeringsområdena för sidostenen och anrikningssanden, som enligt bolaget skulle komma att användas för att stöda gruvkonstruktionerna och fylla igen gruvan och som enligt bolagets uppfattning inte omfattades av avfallslagen, eftersom de utgjorde gruvslagg enligt 40 § i gruvlagen.
Högsta förvaltningsdomstolen förkastade bolagets besvär och lät utfallet av miljöcentralens beslut stå fast.
Högsta förvaltningsdomstolen hänvisade i sin motivering till rättsprincipen som framgår av förhandsavgörandet C-114/01 av den 11 september 2003, som Europeiska gemenskapernas domstol hade meddelat på högsta förvaltningsdomstolens begäran i ärendet. Enligt denna princip skulle sidosten och anrikningssand i egenskap av restprodukter från gruvdrift betraktas som avfall enligt artikel 1 a i avfallsdirektiv 75/442/EEG i dess lydelse enligt rådets direktiv 91/156/EEG av den 18 mars 1991, såvida innehavaren inte lagligen använde dessa för utfyllnad av gruvgångarna och gav tillräckliga garantier för identifieringen och den faktiska användningen av de ämnen som är avsedda för ändamålet.
Med stöd av statsrådets beslut om avstjälpningsplatser 861/1997 hade miljötillståndets föreskrifter om deponering av sidosten och anrikningssand kunnat utfärdas med stöd av 6 och 44 § i avfallslagen och 8 § i avfallsförordningen oavsett om statsrådsbeslutet, sedermera ändrat genom ett statsrådesbeslut (1049/1999) som trädde i kraft den 1.1.2002 under besvärsförfarandet, fortfarande skulle tillämpas i ärendet eller inte.