1-08-4061/1 · Pärnu Maakohus Haapsalu kohtumaja Kärdlas

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Pärnu Maakohus Kriminaalasja number 1-08-4061 Otsuse tegemise aeg ja koht 05. detsember 2008.a. Kärdla Kohtukoosseis Kohtunik Mart Reino Kohtuistungi sekretär Kersti Särgava Kriminaalasi Üldmenetlus B.G kriminaalasjas süüdistuses KarS § 361 lg 1 järgi. Asja läbivaatamise kuupäev 27. augustil 2008.a. ja 10. novembril 2008. a. Süüdistatav B.G – sündinud xxx , eestlane, Eesti

Vabariigi kodanik, IK xxx, abielus, ülalpeetavaid

üks alaealine laps, *haridus, *, elukoht * Karistatus: karistusregistri andmetel karistatud: karistusregistri andmetel varem karistamata,

Kuriteo kvalifikatsioon: KarS § 361 lg 1

Tõkend: elukohast lahkumise keeld.

Istungil osalenud isikud Süüdis

tatav B.G , prokurör Indrek Kalda, kaitsja vandeadvokaat Jaan Lindmäe RESOLUTSIOON 1. Tunnistada B.G KarS § 361 lg 1 järgi süüdi ja mõista talle karistuseks vangistus üks (1) aasta.

KarS § 74 alusel vabastada B.G vangistuse kandmisest tingimisi ühe (1) aasta ja kuue (6) kuu pikkuse

katseajaga ning KarS § 75 sätete alusel anda ta Tallinna

Vangla kriminaalhooldaja Tiia Üksiku järelevalve alla, kohustades teda registreerima vähemalt üks (1) kord kuus kriminaalhooldaja poolt määratud ajal ja kohas.

KarS § 52 alusel võtta B.G-lt lisakaristusena ära jahipidamise õigus kolmeks (3) aastaks. 2. Tõkend – elukohast lahkumise keeld B.G suhtes tühistada kohtuotsuse jõustumisel.

3. Välja mõista B.G-lt Eesti Vabariigi kasuks

looduslikule loomastikule tekitatud kahju katteks

kuuskümmend tuhat (60 000.-) krooni arvelduskontole nr. 10220034800017 AS SEB Pangas, viitenumber 2800049463. 4. Välja mõista B.G-lt sundraha kuus tuhat viissada

kakskümmend viis (6525.-) krooni, kohtukulu

üheksakümmend neli (94,60) krooni ja 60 senti ning tasu

õigusabi eest seitsesada kakskümmend kaks (722,15)

krooni ja 15 senti riigituludesse Rahandusministeeriumi

arvelduskontole AS SEB Pangas nr 10220034800017, viitenumber 2800049696.

5. Tsiviilhagi tagamiseks seatud vara käsutamise

keelumärge B.G elukohas *, tühistada kohtuotsuse täitmisel.

5. Asitõendid – seitsmes ümbrikus on köidetud

kriminaalasja materjalidesse ja kuuluvad säilitamisele koos nendega.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna

Ringkonnakohtule Pärnu Maakohtu kaudu, teatades 7 päeva

jooksul kirjalikult kaebuse esitamisest ja esitades 15 päeva

jooksul põhjendatud apellatsioonkaebuse kohtuotsusega tutvumiseks kättesaadavast päevast.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

B.G on kohtu alla antud selles, et tema, B.G küttis ajavahemikul veebruar 2003.a.

kuni november.2004.a. täpsemalt tuvastamata kuupäevadel Hiiu maakonnas Kõrgessaare vallas Kõrgessaare jahtkonna maadel, omamata jahiseaduse § 34 ettenähtud luba, 7 metskitse, 5 hirve ja 3 metssiga. Nimetatud kuriteos ei ole B.G ennast süüdi tunnistanud.

Eeltoodu alusel süüdistatakse B.G selles, et tema eeltoodud tegevusega pani toime

jätkuva kuriteona loodusliku loomastiku kahjustamise, millega on tekitatud oluline kahju keskkonnale ehk KarS § 361 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

B.G end eelnimetatud kuriteos süüdi ei tunnista. Tema ütluste kohaselt oli ta 2003. –

2004. a. Hiiumaa Jahimeeste Seltsi liige Kõrgessaare jahtkonnas ja sellel ajal oli võimalus

piisavalt jahilube saada. Metskitsede osas ei olnud see praktiliselt üldse piiratud. Tema on sellel perioodil lasknud kindlasti rohkem kui 7 metskitse, 5 hirve ja 3 metssiga. Tollal kehtis

aga kord, et lastud metslooma juurde tuli kutsuda metsa loomaarst, kes pidi väljastama veterinaartõendi, märkides sellele ka jahiloa numbri. Tegelikkuses loomaarst metsa ei sõitnud, vaid väljastas tõendi kodus ja jahiloa numbri võis talle edastada ka telefoni teel. Tegelikkuses

nii toimiti ja tihti jäid jahimehe poolt kontrollimata veterinaartõendil ja jahiloal olevate

numbrite kooskõla. Kokkuostus vaadati ainult veterinaartõendit ja võeti loom vastu. Numbreid ilmselt ei kontrollitud ja looma kaalumise juurde jahimeest ei lubatud. Jahihooajal

oli B.G vähemalt kümme jahiluba ning ta lasi osa loomi oma tarbeks ja osa viis

kokkuostu. Kokkuostu viis ta ka teiste, näiteks M. M., poolt kütitud loomi, kui mandrile sõitis. Ilma jahiloata ta ühtki looma küttinud ei ole. Selleks ei olnud mingit põhjust, sest lube sai piisavalt. Kuna Hiiumaalt ei saanud alati kohe lastud loomi kokkuostu viia, siis hoiti nende rümpi koos nahaga külmikus, kuhu vabalt mahtusid ka hirved.

Ta tunnistab, et numbrimajandus oli tõesti segamini ning puudus igasugune kontroll

jahilubade ja veterinaartõendite vastavuse üle. Kuid loomastikule ta kahju tekitanud ei ole, sest ühtki looma ta ilma jahiloata ei lasknud.

Tunnistaja K. A. ütlustest nähtub, et ta töötas varem OÜ-s * ja võttis firmas töötlemiseks vastu metsloomi ka Hiiumaalt ja sealhulgas ka B.G-lt. Looma vastuvõtmisel vormistati

vastuvõtuaktid, kuhu märgiti jahiloa number ja veterinaarameti deklaratsiooni number, siis

uluki keha märgistati ja pandi firma autole ning toodi neile töötlemiseks. Vastuvõtul kontrolliti jahiloa olemasolu ja sealt kirjutati vastuvõtuakti ka loa number.

Tunnistaja K. H. ütluste kohaselt töötas ta 2003. – 2004. a. Hiiumaal *, kellel oli õigus väljastada jahimeestele kütitud ulukite kohta veterinaartõendeid. Kehtiva korra kohaselt pidi

veterinaararst kütitud looma üle vaatama ja siis tõendi välja kirjutama, kuid kuna arste oli

vähe ja loomi lasti metsades üle Hiiumaa, siis käis arst looma vaatamas vaid üksikutel kordadel. Tõend kirjutati vahel välja ainult jahimehe telefonikõne peale. Reeglina kontrollis arst ka jahiluba ning kirjutas sellelt veterinaartõendile jahiloa numbri, kuid ka seda võis teha ainult telefonivestluse põhjal. Tõendi järele pidi jahimees siiski ise veterinaari juures käima.

Loomaarst ei saanud kindlaks teha, kas temale näidatud loom on lastud just ühe või teise

jahiloa alusel. Tegelik lihakeha kontroll pidi toimuma lihakombinaadis. Kuna sellega oli

probleeme üle vabariigi, siis nüüd vaatab kütitud looma metsas üle instrueeritud jahimees

ning loomarsti enam vaja ei olegi. Muudatus tehti Euroopa Liidu seadustega kooskõlastamiseks.

Tunnistaja K. K. ütluste kohaselt oli ta 2003. – 2004. a. Hiiumaal *, kes tellis Hiiumaa Jahimeeste Seltsist jahimeestele jahiload ja jagas need ise välja. Uue korra järgi võis ühele loale märkida kuni kolm jahimeest. Küttida võis ainult jahiloal märgitud looma ning koheselt märkida tabamiskoht, loom ja tema sugu. Kasutatud luba tuli meestel endil jahiseltsi tagasi viia või postiga saata. Lubade väljastamise ja tagastamise kohta peeti registreerimisraamatut. Looma realiseerimiseks oli vaja loomaarsti tõendit kuhu märgiti ka jahiloa number. Loomade kokkuostjad pidid saama jahiloa koopia. Jahilube sai põtrade, hirvede ja sokkude laskmiseks limiteeritult, kits oli limiidivaba ja sigade kohta ei oska tunnistaja midagi öelda. Tunnistaja

teadis, et sellel ajavahemikul B.G põdra laskmiseks luba ei olnud, kuid ta viis ühe põdra kokkuostu ning siis tekkis ka kahtlus salaküttimises. Ka ühisjahil lastud hirve ei saanud

B.G kokkuostu viia, sest jahihooaja algul lastud hirv söödi ühiselt ja teised ühisjahil lastud loomad viis kokkuostu tunnistaja ise. 2004. a. sai iga jahtkonna liige ainult ühe metssea laskmise loa ja ülejäänud olid ühisjahiks. Ka B.G ei saanud rohkem sea laskmise lube. Jahimees teise lastud looma müüki viia ei saanud, sest seda ei olnud tema jahiloale märgitud

ja tapamaja pidi luba nõudma. Loomaarst käis küll metsas suhteliselt harva ja tema poolt tõendi väljaandmine oli suhteliselt formaalne. Seda, et B.G salaküttis vähemalt ühe uluki oli tookordne hetke emotsioon.

Tunnistaja A. T. ütluste kohaselt sai ta 5. novembril 2003. a. Hiiumaa Jahimeeste Seltsist jahiloa kitse laskmiseks, millise tunnistaja ka tabas ja tarvitas oma tarbeks. Müüki ta kitse ei viinud ja B.G-le ei andnud. Jahiloa tagastas ta ettenähtud aja jooksul seltsile.

Tunnistaja M. M. ütluste kohaselt ei olnud lastud ulukite üleandmiseks teisele jahimehele mingit paberit vaja. Tema ise on viinud müüki ka B.G lastud loomi ja B.G tema kütituid. Kuna tunnistaja elas Emmastes, kus oli ligem loomaarst, siis käis tema nii enda kui

ka teiste, sealhulgas B.G lastud loomadele veterinaartõendeid võtmas. See tõendi võtmine oli suhteliselt formaalne ning seda tõsiselt ei võetud. Numbreid kirjutati paberile ja edastati telefoni teel. Kuna loomi ei saanud Hiiumaal alati kohe ära viia, siis hoidsid mehed

lihakehi koos nahaga sügavkülmas, kuigi seda teha ei lubatud, kuid tegelik elu käis siiski nii. Enne kokkuostu viimist sulatati siis rümp üles ja kombinaadis seda kindlaks ei tehtud. Küll kaaluti kombinaadis liha ilma müüja juuresolekuta ja see oli üldse üks pime äri. Tol ajal oli kitse luba kerge saada ja see maksis ainult 25.- või 50.- krooni.

Tunnistaja A. H. andis ütlusi, et tegeles 2003. – 2004. a. Kõrgessaare jahtkonnas jahindusega. Jahtkonna vanemaks oli K. K., kes väljastas ka jahilube, mis tuli pärast looma tabamist maha

kanda. Tunnistaja käis ainult ühisjahil ning muudel jahtidel ei osalenud. Osa loomi jagati ühisjahil kõigi jahiliste vahel ja ülejäänud läksid varem normi katteks ning hilisemal ajal viidi

jahtkonna vanema poolt kokkuostu. Jahilube anti aasta ringi ning mingit salaküttimise kahtlust tunnistajal kellegi suhtes ei tekkinud. B.G salaküttimisest sai üllatusena teada K. K..

Tunnistaja M. M., kes oli ka ise 2003. – 2004. a. Kõrgessaare jahtkonna jahimees, võttis suurte ulukite puhul osa vaid ühisjahist ning siis jagati lastud ulukite liha jahilolijate vahel.

Veterinaartõendite väljastamisest, loomade kokkuostu viimisest ja rahaasjadest tunnistaja midagi ei tea.

Tunnistaja A. A. ütluste kohaselt oli ta 2003. – 2004. a. Hiiumaa Jahimeeste Seltsi liige ja tegutses tollal Kõrgessaare jahtkonnas. 2004. a. kandis ta maha ühe M. M. metssea jahiloa.

Tema ise teiste jahimeeste lastud loomi kokkuostu viinud ei ole, kuid B.G on viinud tema lastud loomi küll. Ilmselt võttis siis B.G sellele loomale ka veterinaartõendi.

Kannatanu esindaja V. V. ütluste kohaselt on B.G viinud kokkuostu metskitsi, hirvi ja

sigu, mille laskmiseks tal luba ei olnud. Näiteks 19. veebruaril 2003. a. on ta jahiloa nr ML17530 alusel viinud kokkuostu metssea, kuid sellist luba ei ole Hiiumaa Jahimeeste Seltsi

poolt üldse väljastatud. Seega on ilma loata metssea küttimisega tekitatud kahju 6000.- krooni.

27. märtsil 2003. a. viis B.G kokkuostu metssea, mis on kütitud väidetavalt jahiloa nr. ML17234 alusel, kuid ka sellist luba ei ole Hiiumaal välja antud. Seega kahju loomastitkule jällegi 6000.- krooni.

21. märtsil 2003. a. viis B.G kokkuostu neli metskitse, sealhulgas ühe jahiloa nr. KE11973 alusel, milline luba aga oli tema poolt maha kandmata, mistõttu võis ta sama loa alusel uuesti jahil käia.

5. oktoobril 2003. a. viis B.G kokkuostu kaks metskitse ja ühe hirve, mis

veterinaartõendile märgitud jahiloa nr. KE11873 alusel võis olla hirvevasikas, kuid

üleandmise-vastuvõtuakti kohaselt kaalus 113,7 kg, mis hirvevasika kohta on liiga suur. Seega oli B.G küttinud ilma loata täiskasvanud hirve ja tekitanud kahju 12 000.- krooni.

19. novembril 2003. a. viis B.G kokkuostu kaks metskitse ja väidetavalt jahiloa nr.

KE11867 alusel lastud hirve, kuid see jahiluba oli maha kandmata ning kahju järelikult 12 000.- krooni.

24. novembril 2003. a. viis B.G kokkuostu kaks kitse ja ühe põdra, mis olid lastud jahilubade VA002412 ja VA002413 alusel, kuid nimetatud jahiload on kantud maha alles 30.

novembril 2003. a., seega mitu päeva hiljem kui loomad kokkuostu viidi. Kahju 12 000.- krooni.

25. septembril 2004. a. viis B.G kokkuostu jahiloa nr. VA027019 alusel lastud hirve, kuid selle loa alusel lasti hirv jahtkonna ühisjahi käigus ja jagati meeste vahel ära. Nii, et seda hirve ei saanud kohtualune kuidagi üksi kokkuostu viia. Kahju jällegi 12 000.- krooni.

28. septembril 2004. a. viis B.G kokkuostu jahiloa nr. VA005456 alusel lastud metskitse, kuid luba oli maha kantud alles 12. oktoobril 2004. a. ehk hiljem kui loom kokkuostu viidi. Kahju 6000.- krooni.

20. oktoobril 2004. a. viis B.G kokkuostu jahilubade nr. VA27229 ja VA0227230 alusel

lastud kaks metskitse, kuid load on maha kantud alles 26. ja 31. oktoobril 2004. a. Samal päeval on ta kokkuostu viinud jahiloa nr. VA026937 alusel lastud hirvevasika, mis kaalus aga 71,6 kg ning oli seega juba täiskasvanud hirv. Kahju kokku 24 000.- krooni.

21. novembril 2004. a. viis B.G kokkuostu metskitse ja hirve, teiste seas ka jahiloa nr. VA027283 alusel lastud kitse. Sellise numbriga jahiluba oli aga väljastatud A. T., kes oma luba B.G-le üle andnud ei olnud. Pealegi oli A. T. selle loa tagastanud jahiseltsile juba 19. oktoobril samal aastal. Kahju kokku 18 000.- krooni.

Seega on B.G küttinud ebaseaduslikult 7 metskitse, 5 hirve ja 3 metssiga ning tekitanud

looduslikule loomastikule kahju kokku 120 000.- krooni suuruses summas ning Keskkonnakaitse Inspektsioon nõuab B.G-lt selle kahju hüvitamist.

Jahiseadus nõuab, et enne jahile minekut tuleb taotleda ja saada jahiluba, kui aga loom on kütitud, tuleb luba kohe maha kanda ning tagastada jahiseltsile. Vastasel juhul on võimalik sama loa alusel küttida uus uluk ning see realiseerida ja tekitada loodusele korvamatut kahju.

B.G poolt tekitatud kahju on välja arvestatud vastavalt temale väljastatud ja

mahakandmata jahilubade ning nende lubade numbrite alusel väljastatud veterinaartõendite järgi, millest osa jahilube oli maha kandmata või maha kantud alles tunduvalt hiljem pärast loomade kokkuostu viimist. Muidu ühtki konkreetset looma välja tuua ei saa. Eeskirjade järgi tuleb luba kohe pärast looma mahalaskmist maha kanda ja lastud loom tuleb kokkuostu viia 24 tunni jooksul pärast tema küttimist. B.G ei ole aga ühestki eeskirjast kinni pidanud.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUS

Kohus, kuulanud ära kohtualuse ja tunnistajate ütlused, protsessiosaliste arvamused ning vaaginud kirjalikke tõendeid, leiab, et B.G on KarS § 361 lg 1 järgi süüdi, kuid mitte täies mahus.

Nagu nähtub süüdistatava B.G ja tunnistajate K. H., M. M. ja A. A. ütlustest oli Hiiumaal 2003. – 2004. a. jahihooaegadel suur segadus jahilubade alusel veterinaartõendite

väljastamisega. Eriti nähtub see loomaarst K. H. ütlustest, kes oli kohustatud kontrollima tapetud ulukite veterinaarset seisundit kohe pärast loomade tabamist jahimeeste poolt, kuid ei

saanudki seda füüsiliselt teha, kuna jahihooajal kütiti loomi üle saare laiali ning paaril volitatud loomaarstil ei olnud võimalik loomi kohe pärast küttimist laskmiskohal kontrollida.

Seetõttu toimus veterinaartõendite väljaandmine formaalselt ning tõendi saamiseks esitasid jahimehed loomaarstile andmed sageli ainult telefoni teel. Sellisel kujul oli veterinaartõendite väljastamine võimalik ka seetõttu, et tõendeid ja jahiluba ning nende kattuvust ei kontrollitud

ka loomade kokkuostus. Sealgi toimus loomade üleandmine-vastvõtmine puht formaalselt

ning üleandmisel ei kontrollitud, kes või mille alusel looma kokkuostu tõi. Samuti ei

kontrollitud looma kaalu üleandja juuresolekul. Seega ei täidetud ei jahimeeste ega

loomaarstide poolt Juhendit veterinaartõendi vormi 4 T- A „Kütitud ulukite veterinaartõend“ blankettide tellimise, registreerimise ja tõendi täitmise kohta. Selline kord ei arvestanud ka ilmselgelt tegelikku olukorda ja praktilisi vajadusi ning oli vastuolus EL direktiividega ja on tänaseks muudetud, mistõttu loomaarstid enam kohapeal kütitud ulukeid üle vaatama ei pea ning seda ülesannet täidavad jahil olevad selleks volitatud jahimehed ise.

Kehtiv kord nägi ette ka seda, et kütitud loomad tuli kokkuostu üle anda 12 tunni möödudes, kuid hiljemalt 24 tundi pärast looma tabamist. Ka sellest korrast kinni ei peetud ning see oli ka Hiiumaa tingimustes praktiliselt võimatu. Alati ei olnud ju võimalik koheselt saarelt välja sõita ja kütitud ulukitega mandrile lihakombinaati jõuda. Seetõttu hoidsid paljud jahimehed,

sealhulgas ka B.G , M. M. ja A. A. oma lastud loomi külmikutes koos nahaga ning

sulatasid need enne kokkuostu viimist uuesti üles. Kas selline uluki rümpade hoidmine külmikutes ka tegelikult võimalik oli on küll keskkonnatöötaja poolt kahtluse alla seatud, kuid

pole siiski millegagi ümber lükatud. Kohtus seda kontrollida võimalik ei olnud, kuid kõik kahtlustused tuleb siiski tõlgendada kohtualuse kasuks.

Ka rikuti Hiiumaal jahilubade käitlemise korda ja seda ka B.G poolt. Nii tuli jahimehel enne küttima minekut soetada Hiiumaa Jahimeeste Seltsist jahiluba, luba peale uluki küttimist juba metsas maha kanda ning tagastada kiiresti jahiseltsile. B.G enda ütluste kohaselt võttis ta küll alati enne küttimist jahiloa, kuid alati seda koheselt pärast uluki tabamist maha ei

kandnud ega seltsile ei tagastanud. Kuna tal oli pidavalt käes kümmekond jahiluba, siis tekkisid ka segadused nende numbritega, eriti veel kui võrrelda neid veterinaartõenditega. Et

jahilubade käitlemise korrast Hiiumaal 2003. – 2004. a. kinni ei peetud, väidavad ka tunnistajad M. M. ja A. A.

Seega oli B.G salaküttimises kahtlustataval perioodil Hiiumaal jahilubade ja

veterinaartõenditega suurem segadus, mis ei olnud tekkinud ainult kohtualuse süül ning seetõttu ei saa ainult loanumbrite vahetusse mineku või jahiloanumbrite mittekattumise tõttu

veterinaartõendil oleva numbriga küll teda süüdi mõista. Kui B.G oli Hiiumaa

Jahimeeste Seltsi poolt väljastatud uluki küttimiseks vastav jahiluba, siis ka selle loa

õigeaegselt mahakandmata jätmine ei saa olla aluseks looduslikule loomastikule kahju tekitamiseks. See, et B.G võis õigeaegselt mahakandmata jahiloaga uuesti looma laskma minna, ei tähenda seda, et kohtualune nii ka talitas. Oletuse põhjal, et ta võis nii teha, ei ole küll võimalik kedagi süüdi mõista. Ühegi uluki salaküttimiselt B.G otseselt tabatud ei

ole ja talle on väljastatud 2003. – 2004. a. tunduvalt rohkem jahilubasid kui teda salaküttimises süüdistatakse.

Nii süüdistatakse B.G jahiloa KE11973 alusel 21. oktoobril 2003. a. 4 kitse loata

laskmises, sest luba on maha kandmata. Jahiloa KE11867 alusel 19. novembril 2003. a. 2 kitse loata laskmises, sest luba on maha kandmata. Jahilubade VA002412 ja VA002413 alusel 24. novembril 2003. a. 2 kitse ja 1 põdra loata laskmises, sest load on maha kantud alles 30. novembril 2003. a. Jahiloa VA005456 alusel 28. septembril 2004. a. 1 kitse loata laskmises, sest luba maha kantud alles 12. oktoobril 2004. a. Jahilubade VA27229 ja VA027230 alusel 2

kitse laskmises, sest load maha kantud alles 26. ja 31. oktoobril 2004. a. Samuti jahiloa VA027020 alusel 21. novembril 2004. a. 1 hirve loata laskmises, sest selle alusel oleks nagu

hirv realiseeritud 14. novembril 2004. a. ja luba ise aga jahiseltsile tagastatud juba 19. oktoobril 2004. a.

Kuigi siin on ilmselgelt rikutud kõiki jahilubade arvestuse ja veterinaartõendite väljastuse

ning lastud ulukite realiseerimise nõudeid, ei ole neil juhtudel tõendatud salaküttimine ega

looduslikule loomastikule kahju tekitamine B.G poolt. Lihtsalt mingite dokumentide

valesti vormistamine või vormistamata jätmine ei anna alust tema süüdimõistmiseks KarS § 361 lg 1 järgi. Seega tuleb eelpoolnimetatud teod B.G süüdistusest välja jätta ja samavõrra vähendada ka keskkonnale tekitatud kahjunõuet.

Hoopis teine lugu on aga jahilubadega ML17530, ML17234 ja ML17016, mille alusel on

B.G viinud kokkuostu metssead 19. veebruaril 2003. a. , 27. märtsil 2003. a. ja 22.

aprillil 2003. a.. Selliseid jahilube ei ole Hiiumaa Jahimeeste Seltsist 2003. a. üldse väljastatud ja seetõttu ei saanud B.G ega kellelgi teisel Hiiumaal olla nimetatud kolme metssea küttimise õigust. Kuna aga sead on kütitud ja kokkuostu viidud B.G poolt, siis

on sellega tõestatud ka B.G salaküttimine ning tema poolt looduslikule loomastikule

kahju tekitamine. Keskkonnainspektsiooni keskkonnale tekitatud kahju suuruse kindlaksmääramise aktist 29. novembrist 2004. a. nr. Hi-7-14/04-00209 nähtub, et kahjumäär ühe metsea kohta on 6000.- krooni, kahjumäär ühe metskitse kohta on samuti 6000.- krooni ja kahjumäär ühe punahirve kohta on 12 000.- krooni. Seega on B.G kolme metsea loata küttimisega tekitanud loomastikule kahju kokku 18 000.- krooni suuruses summas. B.G

süü nendes salaküttimiste episoodides on peale olematute jahilubade tõendatud ka kahjukannatanu ja B.G enda ütlustega, sest ei saa segi ajada numbreid ja lube, mida pole üldsegi olemas.

Tõendatud on ka jahiloa VA027283 alusel metskitse salaküttimine B.G poolt, mille ta on kokkuostu viinud 21. novembril 2004.a. Sellise numbriga jahiluba kuulus hoopis A. T., kes tegelikult selle alusel ka kitse tabas, loa õigeaegselt maha kandis ja jahiseltsile tagastas. Ei jahiluba ega metskitse A. T. B.G-le üle ei andnud. Seega ei olnud B.G võimalik jahiloa numbreid ka niisama segi ajada, vaid ta oli selle kitse salaküttinud ja tekitanud sellega keskkonnale kahju 6000.- krooni ulatuses. B.G süü on selles episoodis tõestatud tema enda põiklevate ja sisutute ütlustega, samuti tunnistaja A. T. ütluste ja Hiiumaa Jahimeeste Seltsi poolt A. T. väljastatud jahiloaga.

Samuti on tõendatud ka kolme punahirve salaküttimine B.G poolt. Jahiloa KE11873

alusel on B.G küttinud hirve ja viinud kokkuostu 5. novembril 2003. a. Nimetatud jahiloa alusel võis B.G küttida hirvevasika, mille tapakaal ei saa ületada umbes pooltsada

kilo, kuid ta on viinud kokkuostu hirverümba, mis kaalus 113,7 kilogrammi, mis on suure

täiskasvanud hirve kaal. Sellise looma laskmiseks B.G jahiluba ei olnud ning ta on

kasutanud hirvevasika küttimise luba kurjasti ja pannud toime looduslikule loomastikule

kahju tekitamise 12 000.- krooni suuruses summas. B.G süü selles episoodis on

tõendatud tema enda ütlustega, hirvevasika küttimiseks väljastatud jahiloaga ja hirveliha

kokkuostuaktiga. Täpselt samuti toimis B.G hirvevasika laskmiseks antud jahiloa VA026937 alusel kütitud hirvega, mille lihakeha kaalus 20. oktoobril 2004. a. kokkuostu viies

71,6 kilogrammi. Seega oli jällegi tegu vasika asemel kütitud täiskasvanud punahirvega,

mistõttu B.G tekitas ka seekord loomastikule 12 000.- kroonise kahju. B.G süü selles episoodis on tõendatud täpselt samuti kui eelmiseski. Hoopis vastutustundetult käitus B.G jahiloa VA027019 alusel lastud hirve puhul. Nimetatud jahiluba oli väljastatud 3. septembril 2004. a. ühisloana K. K., A. R. ja B.G-le. Mehed küttisidki loa alusel ühiselt

hirvelehma, jagasid selle võrdselt ning sõid ka ära. Seda tõendavad tunnistaja K. K. ja ka

kohtualuse enda ütlused ning ühisjahiks väljastatud jahiluba. Ühisjahist oli B.G väga hästi teadlik, kuid tal jätkus jultumust ühisloa arvelt ühe hirve kokkuostu viimiseks. Selline

hirv sai B.G valdusse sattuda ainult salaküttimise teel. Ja salaküttimisega tekitas ta loomastikule jällegi kahju 12 000.- krooni ulatuses.

Seega on B.G süü ühe metskitse, kolme metssea ja kolme punahirve salaküttimises tõendatud ja tal tuleb selle eest KarS § 361 lg 1 järgi vastutust kanda. Salaküttimisega on Ants

Päll tekitanud looduslikule loomastitkule kahju kokku 60 000.- krooni suuruses summas, mis on mitu korda suurem kui ettenähtud minimaalne kahju 21 600.- krooni 2003. a. ja 24 800.-

krooni 2004. a. Samuti on tegemist ettekavatsetud kuriteoga, metssigu ilma loata ettevaatamatusest küttida ei ole võimalik. B.G ei ole andnud konkreetseid ja usutavaid ütlusi oma tegevuse kohta ning tema ennast õigustavad ütlused tuleb jätta tähelepanuta ning arvestada tema käitumist teiste tõendite valgusel. Ta ei ole oma süüd üldse tunnistanud ega kahetse midagi. Vastutust kergendavad ja raskendavad asjaolud tema käitumises puuduvad.

Ta on siiski varem karistamata isik ning kohtu arvates on teda võimalik parandada

ühiskonnast reaalselt isoleerimata. Kuna B.G oma süüd ei tunnista ning on oma kuriteoga tekitanud küllaltki suure rahalise kahju, mis kuulub tema poolt hüvitamisele, ei saa teda karistada ka rahalise karistusega. Seetõttu tuleb talle mõista küll vangistus, kuid lükata

selle kandmine KarS § 74 sätete alusel tingimisi edasi, andes ta KarS § 75 sätete alusel

kriminaalhooldaja järelevalve alla. Kuna osa talle süüks arvatud episoode ei ole kindlalt tõendamist leidnud, võib talle määrata vangistuse keskmisest vähemas määras.

Kuna keskkonnale tekitati oluline kahju ning B.G midagi ei tunnista ega kahetse, tuleb temalt KarS § 52 alusel lisakaristusena ära võtta jahipidamise õigus maksimaalseks tähtajaks.

Looduslikule loomastikule tekitatud kahju 60 000.- krooni suuruses summas on tõendatud ja see tuleb B.G-lt Eesti Vabariigi kasuks välja mõista.

Asitõendid seitsmes ümbrikus on köidetud kriminaalasja materjalidesse ja tuleb säilitada koos nendega.

Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS §-dest 305 - 306; 311 – 515 ja 318 – 319, mõistab maakohus B.G § 361 lg 1 järgi süüdi.

Kohtunik: /allkiri/

ÄRAKIRI ÕIGE

Mart Reino Pärnu Maakohtu kohtunik