1-06-4683\38 · 1-06-4683\38 · Viru Maakohus Kohtla-Järve kohtumaja

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Viru Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 17. novembril 2008 Kohtla-Järve kohtumajas Kriminaalasja number 1-06-4683 (05244002577)

Kohtukoosseis Kohtunik Inna Kirsipuu Rahvakohtunikud Urve Kohver, Õilme Rannamäe Kohtuistungi sekretär, tõlk

Olga Štšeglova, tõlk Svetlana Hamaza ja Inga Kaljus Kriminaalasi

F.P süüdistuses KarS § 113 järgi ja

U.G süüdistuses KarS § 113, § 199 lg 2 p 5 ja § 200 lg 1 järgi üldmenetluses

Prokurör

Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Mariza Lillepea Süüdistatavad

F.P , isikukood XXX, kodakondsuseta, keskharidus, emakeel – vene keel,

xxx, xxx, elukoht xxx, varem kohtu poolt karistamata.

Vahistatud alates 12.10.2005 kuni 10.04.2008, kokku 2 aastat 6 kuud

U.G , isikukood XXX,

kodakondsuseta, põhiharidus, emakeel- vene keel, xxx, elukoht xxx, varem kohtu poolt karistamata.

Vahistatud alates 12.10.2005 kuni 10.04.2008, kokku 2 aastat 6 kuud

Kaitsjad

F.P kaitsja vandeadvokaat Leonid Olovjanišnikov U.G kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Vladimir Sadekov

2 RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS § 306; 309 lg 1,2,3; 310 lg 1; 311; 312; 313;314; 315; 318 lg 1; 319 lg 1,2, kohus

O T S U S T A S:

F.P süüdi tunnistada KarS § 136 lg 1 järgi. Mõista karistuseks 2 (kaks) aastat 8 (kaheksa) kuud vangistust.

F.P süüdi tunnistada KarS § 117 järgi. Mõista karistuseks 2 (kaks) aastat 6 (kuus) kuud vangistust.

F.P süüdi tunnistada KarS § 121 järgi. Mõista karistuseks 4 (neli) kuud vangistust.

F.P KarS § 199 lg 2 p 5 esitatud süüdistuses õigeks mõista kuriteo tuvastamatuse tõttu.

KarS § 64 alusel suurendades raskeimat üksikkaristust, mõista liitkaristuseks 4 (neli) aastat 9 (üheksa) kuud vangistust.

KarS § 68 lg 1 alusel arvata karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg 12.10.2005-10.04.2008, s.o 2 aastat 6 kuud Kandmisele kuulub 2 (kaks aastat) 3 (kolm) kuud vangistust.

KarS § 74 lg 1 ja 3 kohaldamisega, jätta vangistus tingimisi F.P suhtes kohaldamata ning täitmisele pööramata, kui F.P katseaja

kestel ei pane toime uut tahtlikku kuritegu ja täidab KarS § 75 lg. 1 järgi ettenähtud kontrollnõudeid ja kohustusi. Katseajaks määrata 3 ( kolm) aastat. Katseaja algus – 17.11.2008.

KarS § 75 lg 1 tulenevalt kohustada F.P käitumiskontrolli ajal järgima järgmisi kontrollnõudeid ja kohustusi:

1. elama kohtu määratud alalises elukohas;

2. ilmuma kriminaalhooldaja määratud ajavahemike järel

kriminaalhooldusosakonda registreerimisele;

3. alluma kriminaalhooldaja kontrollile oma elukohas ning esitama talle

andmeid oma kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta;

4. saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elukohast lahkumiseks

kauemaks kui viieteistkümneks päevaks;

5. saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elu-, töö- või

õppimiskoha vahetamiseks.

Määrata F.P katseajaks Viru Vangla kriminaalhooldusosakonna juhataja määratava kriminaalhooldusametniku järelevalve alla.

3

Tõkend – elukohast lahkumise keeld– jätta F.P suhtes muutmata.

U.G süüdi tunnistada KarS § 136 lg 1 järgi. Mõista karistuseks 2 (kaks) aastat 4 (neli) kuud vangistust.

U.G süüdi tunnistada KarS § 200 lg 1 järgi. Mõista karistuseks 2 (kaks) aastat vangistust.

U.G süüdi tunnistada KarS § 117 järgi. Mõista karistuseks 2 (kaks) aastat vangistust.

U.G süüdi tunnistada KarS § 121 järgi. Mõista karistuseks 2 (kaks) kuud vangistust.

KarS § 64 alusel suurendades raskeimat üksikkaristust, mõista liitkaristuseks 4 (neli) aastat vangistust.

KarS § 68 lg 1 alusel arvata karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg 12.10.2005- 10.04.2008, s.o. 2 aastat 6 kuud. Kandmisele kuulub 1 (üks) aasta 6 (kuus) kuud vangistust.

KarS § 74 lg 1 ja 3 kohaldamisega, jätta vangistus tingimisi U.G suhtes kohaldamata ning täitmisele pööramata, kui U.G katseaja

kestel ei pane toime uut tahtlikku kuritegu ja täidab KarS § 75 lg. 1 järgi ettenähtud kontrollnõudeid ja kohustusi. Katseajaks määrata 3 ( kolm) aastat. Katseaja algus – 17.11.2008. KarS § 75 lg 1 tulenevalt kohustada U.G käitumiskontrolli ajal järgima järgmisi kontrollnõudeid ja kohustusi:

1. elama kohtu määratud alalises elukohas;

2. ilmuma kriminaalhooldaja määratud ajavahemike järel

kriminaalhooldusosakonda registreerimisele;

3. alluma kriminaalhooldaja kontrollile oma elukohas ning esitama talle

andmeid oma kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta;

4. saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elukohast lahkumiseks

kauemaks kui viieteistkümneks päevaks;

5. saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elu-, töö- või

õppimiskoha vahetamiseks.

KarS § 75 lg 2 p 2 alusel kohustada U.G katseaja jooksul mitte tarvitama alkoholi ja narkootikume.

4

Määrata U.G katseajaks Viru Vangla kriminaalhooldusosakonna juhataja määratava kriminaalhooldusametniku järelevalve alla.

Tõkend –elukohast lahkumise keeld– jätta U.G suhtes muutmata.

Kannatanu G A tsiviilhagi rahuldada summas 31 575 (kolmkümmend üks tuhat viissada seitsekümmend viis) krooni.

Välja mõista solidaarselt F.P-lt ja U.G-lt G A,

elukoht XXX, kasuks 31 575 (kolmkümmend üks tuhat viissada seitsekümmend viis) krooni tsiviilhagi katteks.

Kannatanu J V tsiviilhagi rahuldada summas 4000 (neli tuhat) krooni. Välja mõista U.G-lt J V, elukoht XXX, kasuks 4000 (neli tuhat) krooni tsiviilhagi katteks.

Asitõendid:

-videokasett Maxell (12.10.2005 sündmuskoha vaatlus, U.G ja F.P

ütluste olustikuga seostamine), disk TDK (09.10.2005. a hommik kasiinos Alex), - jätta kriminaalasja juurde; -kilekott, musta värvi meeste jope, ajakirja osad, süstal, mobiiltelefon №kia 3310 (IMEI 350845104712199), valget värvi peatoa kate, puuleht asuvad kriminaalasja juures – hävitada kohtuotsuse jõustumisel;

-musta värvi spordijalatsid ja musta värvi dressipluus, dressipüksid – tagastada F.P; -musta värvi kingad – tagastada U.G-le.

Välja mõista F.P-lt riigituludesse kriminaalmenetluskulud: 6525 ( kuus tuhat viissada kakskümmend viis) krooni sundraha, 3398,40 (kolm tuhat kolmsada üheksakümmend kaheksa krooni 40 senti) krooni kaitsjatasu kohtueelses menetluses osutatud õigusabi eest, 12 890 (kaksteist tuhat kaheksasada üheksakümmend) krooni ekspertiisitasu, 272 (kakssada seitsekümmend kaks) krooni toimiku paljundamise eest.

Välja mõista U.G-lt riigituludesse kriminaalmenetluskulud: 10875 (kümme tuhat kaheksasada seitsekümmend viis) krooni sundraha, 1699,20 (üks tuhat kuussada üheksakümmend üheksa krooni 20 senti) krooni kaitsjatasu kohtueelses menetluses osutatud õigusabi eest, 12 890 (kaksteist tuhat kaheksasada üheksakümmend) krooni ekspertiisitasu, 272 (kakssada seitsekümmend kaks) krooni toimiku paljundamise eest.

5

Menetluskulud tuleb tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele nr

10220034800017 SEB EESTI ÜHISPANK või arveldusarvele nr 221023778606 HANSAPANK, viitenumber 2800049900. Maksekorraldused tuleb teostada oma nimelt, näidata ära kohtuotsuse number ja makse liik.

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsiooni Tartu Ringkonnakohtusse Viru

Maakohtu kaudu 15 päeva jooksul alates päevast, mil kohtuotsus on kohtukantseleis tutvumiseks kätte saadav.

Apellatsiooni kasutamise soovist tuleb teatada Viru Maakohtule kirjalikult 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse või selle lõpposa kuulutamise kuupäevast.

Kohtuotsuse terviktekst on kohtukantseleis kättesaadav alates 17.11.2008, vahetult peale kohtuotsuse lõpposa väljakuulutamisest.

KOHTU TUVASTATUD ASJAOLUD JA PÕHJENDUSED

Süüdistus

Kohtuistungil esitas prokurör süüdistatavatele uue süüdistuse, võttes arvesse

Riigikohtu 04.06.2007 lahendis 3-1-1-13-07 väljendatuid seisukohti tegevusetusdelikti ja selle kirjeldamise kohta süüdistuse tekstis.

Nimelt, F.P süüdistatakse nüüd selles, et tema, 09.10.2005 ajavahemikul kella 09.00 kuni 12.40-ni kasutas koos oma poja U.G-ga Kohtla-

Järve linnas hotell Alexi juures, asukohaga Kalevi 4, A A suhtes füüsilist

vägivalda: peksis teda rusikatega pähe, mille tagajärjel verine A A kukkus

tänavale maha ja seejärel maaslamaval kannatanut jalgadega kehasse, põhjustades talle füüsilist valu. Seega, F.P, kahjustades teise inimese tervist, pani toime KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo,

tema, 09.10.2005 ajavahemikul kella 09.00 kuni 12.40-ni Kohtla-Järve

linnas hotell Alexi juures, asukohaga Kalevi 4, võttis avalikult

ebaseadusliku omastamise eesmärgil A A kuulunud, kannatanu eelneva peksmise ajal mahakukkunud, mobiiltelefoni №kia 3310 Seega, F.P, võttes võõra vallasasja avalikult, selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, pani toime KarS § 199 lg 2 p 5 järgi kvalifitseeritava kuriteo,

6

tema, 09.10.2005 ajavahemikul kella 09.00 kuni 12.40-ni koos oma poja

U.G-ga Kohtla-Järve linnas hotell Alexi juures, asukohaga Kalevi 4, tõstsid eelnevalt läbipekstud uimase A A vägisi F.P valduses olevasse sõiduautosse XXX reg.nr XXX ning takistades jõuga A A

sõiduki ukse avamist ja sõidukist pagemist, sõitsid koos A A temalt ebaseaduslikult vabadust võttes Kohtla valda Ontika paekaldale. Seega, F.P, võttes teiselt isikult seadusliku aluseta vabaduse, pani toime KarS § 136 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo,

tema, 09.10.2005 ajavahemikul kella 09.00 kuni 12.40-ni püüdis Kohtla vallas Ontikal sõiduautost XXX maantee suunas pagenud A A kinni, lõi talle

rusikaga näkku ning koos U.G-ga viis A A pankranniku kalda äärele, kus rikkusid hoolsuskohustust ja seisid koos kannatanu ees, takistades A A pagemist ilmselt ja arusaadavalt ohtlikust olukorrast - umbes 50 meetri

sügavuse järsaku kalda äärelt, soodustasid oma tegevustusega peksmisest uimase ja narkojoobes kannatanu Valaste joast 300 meetrit Ontika küla pool

pankrannikult alla kukkumist, põhjustades talle ajukolju ja rindkere

tömptrauma, mille tagajärjel A A suri. F.P ja U.G oleksid pidanud kannatanu surma ära hoidma, omades ingerentsist tulenevat

tegutsemiskohustust, kuna nende endi eelnevate õigusvastaste tegude

tagajärjel sattus A A Ontikale ohtlikkusse olukorda ja kukkus järsakusse.

Kannatanu surma oleks olnud neil võimalik ära hoida, tulles järsaku äärel

seisnud kannatanul eest ära ja/või tõmmates teda selle äärest eemale,

toimetades ta lähimasse politseijaoskonda, kui neil oli pretensioone A A eelnevale käitumisele. F.P ja U.G. kelle valduses oli

sel hetkel 2 mobiiltelefoni, ei osutanud ise mingit abi ega kutsunud välja kiirabi või politseid ega teinud midagi muud kannatanu surma ärahoidmiseks, vaid puhastasid sõiduki A A verest ning viskasid neid A A siduvad esemed, sealhulgas kannatanu jope, kuristikku ja sõitsid ära, näidates oma käitumisega, et nad soovisidki kannatanu surma. Seega, F.P, tappes teise inimese, pani toime KarS §-de 13 lg 1- 113 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

U.G süüdistatakse nüüd selles, et tema, 24.08.2005. a kella

17.45 ajal Ahtme linnaosas Kohtla-Järve linnas Ahtme Spordihalli juures

võttis ebaseadusliku omastamise eesmärgil psüühilise vägivallaga - HlV-

viirusesse nakatunud süstlaga ähvardades J V ära kaelas rippunud

mobiiltelefoni Samsung T500, tekitades kahju 4000 krooni, kusjuures kannatanul oli alus karta vägivallaga ähvarduse täideviimist.

Seega pani U.G toime võõra vallasasja äravõtmise, selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, kui see on toime pandud vägivallaga ähvardamise teel, so KarS § 200 lg 1 järgi sätestatud kuriteo,

7 tema, 09.10.2005 ajavahemikul kella 09.00 kuni 12.40-ni kasutas koos oma

isa F.P-ga Kohtla-Järve linnas hotell Alexi juures, asukohaga Kalevi 4, A A suhtes füüsilist vägivalda: peksis teda rusikatega pähe, mille

tagajärjel verine A A kukkus tänavale maha ja seejärel maaslamavat kannatanut jalgadega kehasse, põhjustades talle füüsilist valu. Seega, U.G, kahjustades teise inimese tervist, pani toime KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo,

tema, 09.10.2005 ajavahemikul kella 09.00 kuni 12.40-ni koos oma isa F.P-ga Kohtla-Järve linnas hotell Alexi juures, asukohaga Kalevi 4, tõstsid eelnevalt läbipekstud uimase A A vägisi F.P valduses olevasse sõiduautosse XXX reg.nr XXX ning takistades jõuga A A sõiduki ukse avamist ja sõidukist pagemist, sõitsid koos A A temalt ebaseaduslikult vabadust võttes Kohtla valda Ontika paekaldale.

Seega, U.G , võttes teiselt isikult seadusliku aluseta vabaduse, pani toime KarS § 136 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, tema, 09.10.2005 ajavahemikul kella 09.00 kuni 12.40-ni, viis koos oma isa

F.P-ga peale selle, kui A A püüdis Kohtla vallas Ontikal

sõiduautost XXX reg.XXX maantee suunas pageda ja F.P oli kannatanu kinni püüdnud ja talle rusikaga näkku löönud, pankranniku kalda

äärele, kus rikkusid hoolsuskohustust ja seisid koos kannatanu ees, takistades A A pagemist ilmselt ja arusaadavalt ohtlikust olukorrast - umbes

50 meetri sügavuse järsaku kalda äärelt, soodustasid oma tegevustusega

peksmisest uimase ja narkojoobes kannatanu Valaste joast 300 meetrit Ontika küla pool pankrannikult alla kukkumist,põhjustades talle ajukolju ja rindkere tömptrauma, mille tagajärjel A A suri. U.G ja F.P oleksid pidanud kannatanu surma ära hoidma, omades ingerentsist

tulenevat tegutsemiskohustus^ kuna nende endi eelnevate õigusvastaste

tegude tagajärjel sattus A A Ontikale ohtlikkusse olukorda ja kukkus

järsakusse. Kannatanu surma oleks olnud neil võimalik ära hoida, tulles järsaku äärel seisnud kannatanul eest ära ja/või tõmmates teda selle äärest eemale, toimetades ta lähimasse politseijaoskonda, kui neil oli pretensioone

A A eelnevale käitumisele. U.G ja F.P , kelle

valduses oli sel hetkel 2 mobiiltelefoni, ei osutanud ise mingit abi ega kutsunud välja kiirabi või politseid ega teinud midagi muud kannatanu surma ärahoidmiseks, vaid puhastasid sõiduki A A verest ning viskasid neid A A

siduvad esemed, sealhulgas kannatanu jope, kuristikku ja sõitsid ära, näidates oma käitumisega, et nad soovisidki kannatanu surma. Seega, U.G, tappes teise inimese, pani toime KarS §-de 13 lg 1 ja 113 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

8 I

KarS § 13 lg 1-113

Kohus alustab KarS § 13 lg 1-113 järgi esitatud süüdistuse analüüsimisega.

Kõigepealt kohus tuvastab faktilisi asjaolusid, kontrollib, kas tuvastatud

asjaolude kogum vastab süüdistuses kirjeldatud asjaoludele, ja siis nende alusel annab igaühe süüdistatava teole õigusliku hinnangu.

Riigikohtu lahendis 3-1-1-24-06, nimelt 14. punkt, millele on Riigikohus ka osutanud ja tsiteerinud käesolevas kriminaalasjas tehtud lahendis 3-1-1-13-07 11.2.punkt, on märgitud: „.. Esmalt märgib Riigikohtu kriminaalkolleegium, et õiguslikult on sügavalt

ekslik väide, nagu saaks isiku teojärgne käitumine realiseerida

süüteokoosseisu. Tuvastada tuleb puutumus põhiteoga selle toimepanemise

ajal. Isiku hilisem käitumine võib anda küll kaudset teavet teo tehiolude ja

toimepanemise kohta, kuid ei saa olla süüteokoosseisus kirjeldatud teoks endaks.

Teiseks märgib kriminaalkolleegium, et tegemist on süüdistuse radikaalse

muutmisega teodeliktist tegevusetusdeliktiks. See eeldanuks uue süüdistuse esitamist, mida aga tehtud ei ole. Sisuliselt on tegemist kohtualuse jaoks talle

esitatud süüdistust silmas pidades üllatusliku sätte kohaldamisega, mis on kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine….“

Vaatamata Riigikohtu juhisele, et isiku teojärgset käitumist ei saa pidada süüteokoosseisus kirjeldatud teoks endaks, sisestas prokurör ka uut esitatud süüdistust järgmise fraasiga:

„F.P ja U.G , kelle valduses oli sel hetkel 2

mobiiltelefoni, ei osutanud ise mingit abi ega kutsunud välja kiirabi või

politseid ega teinud midagi muud kannatanu surma ärahoidmiseks, vaid

puhastasid sõiduki A A verest ning viskasid neid A A siduvad esemed, sealhulgas kannatanu jope, kuristikku ja sõitsid ära, näidates oma käitumisega, et nad soovisidki kannatanu surma.“

Süüdistuse tekstist nähtub, et süüdistatavatele inkrimineeritud tegu

(tegevusetuse vormis) oli täidetud kannatanu järsakult alla kukkumisega,

millega tekitati kannatanule ajukolju ja rindkere tömptrauma, mille tõttu

saabuski kannatanu surm. Kahe telefoni omamine, abi mitteosutamine, kiirabi mittekutsumine, midagi muud tegemata jätmine, sõiduki puhastamine,

kannatanu isiklike asjade väljaviskamine ja kohalt ärasõitmine on teojärgne

käitumine, mis iseenesest ei ole tapmise tegu ega vasta KarS § 113 järgi ettenähtud tapmise süüteokoosseisule.

Sellest tulenevalt, jätab kohus ülalnimetatud osa mõlema süüdistatava süüdistusest KarS § 13 lg 1-113 järgi välja.

9

Käesolevas asjas tapmise episoodis on ainukeseks otseseks tõendiks

süüdistatavate endi ütlused, mida võib kõrvutada sündmuskoha vaatluse protokolli, surnu kohtuarstliku ekspertiisi akti ning DNA ekspertiisi aktiga.

Ristküsitlusel andis F.P tapmise episoodis järgmisi ütlusi: Süüdi ennast ei tunnistanud. 09.10.2005 hommikul, peale kella 09, tema ise ja tema poeg U.G leidsid kannatanu A A üles, pandi ta autosse ja hakkasid sõitma Põhja mikroraijoni suunas. Neil ei olnud plaanis temaga kaklust korraldada, nad tahtsid rääkida ja pojalt eelneval õhtul äravõetud asjad

tagasi saada. Kannatanu rääkis autos ropendusi ja sõimas neid. Kannatanu istus tagaistmel vasakul pool, U.G paremal pool tagaistmel. F.P oli roolis. Kannatanu ei palunud autot peatada. Temalt küsiti, kus on poja

eelmisel õhtul äravõetud asjad, paluti need tagastada. Vastuseks oli

ropendamine. See küsimus oli kannatanule esitatud kohas, kus U.G toibus hommikul ilma oma asjadeta, see on Kohtla-Järvel Metsapargi tänava

viimase maja juures. F.P otsustas Ontikale sõita. Ta ei valinud ega

tahtnud konkreetsele järsakule minna, ta tahtis kannatanu linnast ära viia.

Selleks, et kannatanul oleks sama raske linnani minna, nagu tema pojalgi, sest ühtki buss ei tahtnud poega hommikul peale võtta, sest tema riided olid mustad. Kuid ta ei leia, et see oleks kättemaks. Sõitmise ajal palus kannatanu

lahendada probleemi rahulikult. Küsimusele, kus on poja asjad, hakkas kannatanu jälle ropendama. ( köide 3, lk 124 pöördel, kohtuistungi protokoll lk 33-34). Ontikal ta varem käinud ei ole, samuti ka selles kohas, kus ta peatas autot.

Peatamise kohaks oli plats, millel võikstagasipööret sooritada. Auto oli peatatud, eesotsaga Kohtla-Järve linna poole. F.P liikus autoga sellel kohal aeglaselt ja tahtis peaaegu peatuda, lasta kannatanu välja ja öelda talle, et nüüd, sina, hakkad koju jalgsi minema ja teel mõtle, kus poja asjad on. Kannatanu aga hüppas autost välja. F.P väljus autost ka, et edastada kannatanule seda fraasi, et inimesel jõuaks see arule. ( k 3 lk 134 pöördel). F.P suundus kannatanu poole. Kuid sel momendil palus poeg, et ta

avaks tema tagaukse ( see ei käinud korralikult, tuleks igal korral võtmega

lahti teha). Ta avas ukse, poeg väljus autost ja koos hakkasid kannatanu poole liikuma. Sel hetkel poeg ütles, et „ole ettevaatlik“. ( k 3 lk 125). Kannatanu seisis ja tema taga oli järsak, eespool on põld, temast vasakule jäid võsad ning paremale puhas põld üksikute taimedega. Ilm oli kuiv, sademeid ei olnud. F.P leiab, et kannatanu oli ebakaines olekus, seda oli võimalik

märgata tema näo ja käitumise järgi. Kannatanu liigutused ei olnud adekvaatsed, ta nagu hüples järsakul. Tema ja poeg seisid kannatanule poole

mõlemad näoga ja nende vahel oli sel hetkel 5-7 meetrit. Kannatanu alla kukkumine juhtus kiiresti sellepärast, et kannatanu hüples ega seisnud paigal. Kannatanu seljas oli tema jope, see oli käsivartele veidi alla lastud. ( k 3 lk 125).

10 Peale kannatanu alla kukkumist, nad pojaga tulid järsaku äärele ja vaatasid alla. Kannatanu oli all, tegi jalaga liigutusi ja justkui järsaku serv ei olnud

väga järsk. Tunne oli, et kannatanu ikka elus on. Istusid autosse ja sõitsid linna. Auto tagaistmele olid jäänud vereplekid. Tema jalatsitel on avastatud

kannatanu verd ja see võiks sinna tõepoolest sattuda siis, kui nad kõndisid Kohtla-Järvel auto poole ja viisid kannatanut autosse. Ontikal ta kannatanut jalaga ei löönud. ( k 3 lk 125 pöördel).

Kaitsja küsimustele vastates selgitas F.P veel järgmist:

Auto oli peatatud 15-20 m järsakult. Selleks, et väljuda autost, suunduda kannatanu poole, siis tulla tagasi poja palvele avada uks, ja siis koos minna

kannatanu poole läks aega umbes 1,5-2 minutit. Koht, kus kannatanu jäi seisma, oli tema enda valitud, sest ta võiks tegelikult ju auto juurde seisma jääma. Siis, kui ta avas pojale ukse, miski ei takistanud kannatanule tee või linna poole suunduda. Kui nad lähenesid koos pojaga kannatanule ja temani

jäi 5-7 meetrit, kukkus ta alla ja kõik see toimus sekundides. ( k 3 lk 125 pöördel, 126).

Kohtu küsimustele selgitas F.P, et ta arvas, et kannatanu jääb ikka ellu, sest järsak oli lame, sest kannatanu tegi ju jalaga liigitusi. Ajavahemikul

09.10-12.10.2005 ta järsakule ei sõitnud ega kontrollinud sealset olukorda. 12.10.2005 ta ütles pojale, et tuleb vist politseisse minna, ja töö lõpetamata sõitsid nad linna. Minna politseisse otsustas ta seetõttu, et 11.10.2005 käis nende tööl üks inimene ja ütles, et A ( kannatanut) kuskilt ei ole, siis sai ta aru, et midagi tõsist on juhtunud. ( k 3 lk 127).

Ristküsitlusel andis U.G järgmisi ütlusi: Peale seda, kui tema isa lõi kannatanut näkku, ja tal hakkas kas ninast ja veel

kuskilt näo piirkonnas verd jooksma ja U.G se lükkas kannatanut

jalaga, kukkus kannatanu maha. See oli Kohtla-Järvel, kasiino Admiral

juures. Tema ja isa aitasid kannatanut üles, tegid ettepaneku asjad selgeks rääkida. Suundusid auto poole. Kannatanu kõndis ise, kuid U.G toetas kannatanut, et too uuesti ei kukkuks. Nad kolmekesi istusid autosse ja sõitsid

Metsapargi tänavale, sama kohale, kus ta ise toibus varahommikul. Isa

aeglustas auto kiiruse. Ta küsis kannatanult, et poeg toibus hommikul siin, kas sul on sellest midagi teada. Ta küsis konkreetselt, kus on sõrmus, telefon ja raha. Kannatanu ropendas. Isa hakkas edasi sõitma, kuhu konkreetselt, ta ei teadnud. Lõpuks jõudsid Ontikasse. ( k 3 lk 120). Kui auto peatus, kannatanu hüppas autost välja. Ka isa tuli autost välja ja tegi

tema ukse lahti, sest see ei käinud korralikult seestpoolt. U.G väljus autost. Kannatanu oli auto ja järsaku vahel. Tema ja isa suundusid kannatanu poole. Nende vahel jäi 3-4 meetrit. Veel kord palusid, et too tagastaks asjad.

Kannatanu ei seisnud kohal, vaid hüples, olles nagu erutatud. U.G

11 hoiatas kannatanut, et too oleks ettevaatlik. Kannatanu ei vastanud midagi ja mingi hetke pärast libises ja kukkus järsakult alla. ( k 3 lk 120 pöördel). U.G arvab, et kannatanu oli ebakaines olekus, sest tema pilk oli hägune. Peale kannatanu alla kukkumist, ta ehmus, sai šoki. Ta vaatas järsakult alla. Peale seda koos isaga istusid autosse ja sõitsid ära. Ta ei teatanud juhtunust ka päästeametile, sest kartis, et neid hakatakse süüdistama tapmises. ( k. 3 lk 120 pöördel ja 121).

Kaitsja küsimustele vastates selgitas U.G, et peale seda, kui ta väljus

autost ja kannatanu alla kukkumiseni möödusid sekundeid, ta jõudis ainult hoiatada kannatanut sõnaliselt. Auto ja kannatanu vahel oli umbes 10 meetrit. Järsakul ei kasutanud mitte keegi kannatanu suhtes mingit vägivalda. ( k 3 lk 121 pöördel).

Andes hinnangu F.P ja U.G ütlustel omavahelile kõrvutatavusele, märgib kohus, et nii põhijoontes kui ka üksikdetailides on

süüdistatavate ütlused omavahel kooskõlas ja ilma oluliste vastuoludeta. Nende ütluste kõrvutamisel on nähtav, et ilmnevad üksikud ebatäpsused. Nimelt, U.G selgitas, et järsakul seistes oli nende ja kannatanu vahel 3-

4 meetrit, auto ja kannatanu vahel 10 meetrit ning järsakul ta palus kannatanult veel kord, et too tagastaks asjad. F.P selgitas, et järsakul seistes oli nende ja kannatanu vahel 5-7 meetrit, auto ja kannatanu vahel 15-

20 meetrit, ning F.P ei öelnud kordagi, et U.G paluks

kannatanult asjade tagastamist. F.P kinnitas, et poeg jõudis ainult hoiatada kannatanut, et „ole ettevaatlik“.

Sündmuskoha vaatluse protokollist k 1 lk 17-29 ( koos skeemi ja fototabeliga) nähtub, et kannatanu surnukeha oli avastaud paekalda all, mis

asub Tallinna-Narva mnt-st Valaste joa poole umbes 3 km kaugusel. Teeäärest paekalda ääreni 22 meetrit, vahemaa on märgitud ka skeemile,

tehtud fotopilt lk 21. Skeemi järgi, Ontika-Valaste tee ja paekalda vahel oleval muruplatsil on sõidetud „tasku“. Paekalda esine ala on kaetud rohuga ning paekalda ääres on näha umbes 1m pikkuselt maha tambitud rohtu. Kalda

äärest 1 meetri kaugusel on ajalehe osake ning sellest ajalehe osakest 1,5m kaugusel tee ääres suunas on näha rohelist värvi süstal. Ajalehe osa ja süstla

asukoht on märgitud ka skeemile, fotod lk 22. Paekaldast alla vaadanuna

sügavusse umbes 30m jääb kivid ja taimkate ja on nähtuv meesterahva surnukeha. 15 meetrit Valaste joa poole on olemas teerada kaldalt alla poole, puidust treppidega, mille asukoht on märgitud skeemile. Kui minna treppidelt alla, ja siis liikuda 60 m Saku küla poole, on näha lagunenud autovrak, ja sellest 10 meetrit paekalda poole on meesterahva surnukeha. Surnukehal on hulgalisi kehavigastusi. Surnukeha on fotografeeritud lk 23-29. Surnukehast

paekalda suunaga 3 meetri kaugusel on avastatud musta värvi jope, mille paremas taskus on musta värvi rahakott, mille raha 500 krooni ja 100 krooni.

12

Surnukehast paekalda otse suunaga 25 meetri ulatuses on näha 1 meetri laiuseid libisemise jälgi. Sündmukohalt võeti ära järgmised esemed: süstal, ajalehe osa, musta värvi jope, rahakott koos rahaga, ning kalda all avastatud ajalehe osad ja kilekott.

Kohus uuris ka kohtuistungil vahetult sündmuskoha vaatluse 2-minutilist salvestust k 3 lk 127 pöördel.

Sündmuskoha korduva vaatluse protokollist k 1 lk 108-115 nähtub, et parkimisalalt paekaldani vaheline kaugus on 20,7 m. Järsaku kõrgus on 15 m.

Pankranniku äärest algava kallaku pikkus on 22,5 m. Surnukeha lamamise kohal oleval puukännu tüvel on verekahtlased määrdumised ning surnukeha lamamise kohal on kividel ja rohul veretaotlised määrdumised.

Asitõendite vaatlusprotokollist k 1 lk 46-58 koos fototabeliga nähtub, et vaadeldi ja lisati kriminaalasja juurde rahakott ( kirjeldatud ka selles olevaid

asju ja pabereid), raha 100 ja 500 krooni, ajalehe 3 osi, kilekott, jope ja süstal. Süstlal on nõel ja sellel on nõelakaitse.

Analüüsides süüdistatavate ütlusi nende koostoimes sündmuskoha vaatlusega tuvastatuga, peab kohus märkima, et süüdistatavate ütlused on sündmuskoha vaatluse protokolliga tuvastatuga kooskõlas. Kinnitatud on F.P ütlus, et ta sõitis autoga järsakule, seal oli tagasipööramiseks „tasku“. Skeemil on see koht näidatud. Kinnitatud on F.P ütlus selle kohta, et auto ja kannatanu vahel oli umbes 15-20m. Sündmuskoha vaatlusel on tuvastatud ja see on ka skeemile märgitud, et teeäärest kuni järsaku ääreni on tõesti 22m. ning korduval sündmuskoha vaatlusel tuvastati, et parkimiskohalt paekaldani

vahemaa on 20,7m. Kaudset kinnitust saavad ka mõlemate süüdistatavate

ütlused, et kannatanu hüples järsakul. Seda kinnitatakse sündmuskoha vaatluse protokollis fikseeritud asjaoluga, et järsaku äärel on 1-meetrisel alal tambitud rohi. Süüdistatavate ütlused, et järsakul nad ei kasutanud kannatanu suhtes vägivalda, leiavad oma kinnitust sündmuskoha vaatlusel tuvastatuga - järsaku tambitud 1-meetrisel alal või selle ümber, samuti ka läheduses oleval muruplatsil, ei olnud tuvastatud verejälgi. Sündmuskohalt on küll ära võetud ajalehe osakesi – üks osa järsakul ja mitu tükki kaldal all surnukeha kõrval. Asitõendite vaatluse protokollist ega fotode järgi k 1 lk 55-56 pole võimalik tuvastada, kust milline osa oli leitud ja kas see on ühe ajalehe osakesed, kuigi kõigil neljal tükil on mustusi ja veretaolisi määrdumisi. Prokurör ega kaitsja tõendite analüüsimisel ei pakkunud kohtule oma visiooni järsakul avastatud asitõendite tähenduse kohta. Ka kohus ei julge hakata oletama, kuidas ja kas need ajalehe osakesed, millel on veretaolised määrdumised, on kannatanule surma tekitamisega seotud.

DNA ekspertiisi akt k 1 lk 220-224. Aktist nähtub, et kannatanu A A verd oli avastatud:

13 U.G parema jala kingalt ( arvamuse p 1), F.P vasaku spordijalatsi keelel olevalt paelalt, parema spordijalatsilt, (arvamuse p 1),

F.P musta spordipluusi vasaku varruka äärelt, segaproovis (arvamuse p 2), F.P tumesiniste dressipükste vasakult säärelt ja sõiduauto XXX tagumiselt istmelt, segaproovis (arvamuse p 3 ja p 6). Samuti kannatanu verd on tuvastatud ühelt ajalehe osalt ning süstlal olnud nõelakaitsmelt ( arvamuse p 1).

Kõrvutades DNA elspertiisis sisalduvaid eksperdi seisukohti süüdistatavate

ütlustega, samuti sündmuskoha vaatluse protokolliga, leaib kohus, et

süüdistatavate ütlused on DNA ekspertiisiga tuvastatuga kooskõlas. U.G parema jala kingalt avastatud kannatanu vere olemasolu ühtib tema

ütlustega, et tema isa lõi kannatanut Kohtla-Järvel Admirali kasiino juures,

kellel hakkas verd jooksma, kannatanu kukkus maha, ja J. Varlasin tõukas

kannatanut jalaga ( k 3 lk 120). Kannatanu vere olemasolu F.P

sõiduauto tagaistmelt samuti ühtib U.G ütlustega, et auto verine ei olnud, sest kannatanu hoidis midagi ees, et autot mitte määrida ( ( k 3 lk 120 pöördel), mis aga tähendab, et verine kannatanu istus autos ja seetõttu võiks verd sattuda auto istmetele, ja F.P ütlustega, et pärast seda, kui ta lõi kannatanut rusikaga näkku, hakkas tal verd tulema ( k 3 lk 123 pöördel) ja

kannatanu viidi autosse ja pandi tagaistmele. Kannatanu vere olemasolu F.P

spordijalatsitel, spordipluusil ja dressipükstel ühtib F.P

ütlustega, et spordijalatsile võis verd sattuda siis, kui tema ja poeg viisid kannatanut autosse ( k 3 lk 125 pöördel), ning F.P ütlustega, et ta lõi kannatanut rusikaga näkku ja tol hakkas verd jooksma kuskilt näolt.

DNA ekspertiisi aktist ei ole võimali tuvastada, milline ajalehe osa oli ekspertiisi tegemisel uuritud, kas see, mis oli avastatud paekaldal üleval ehk seal, kus oli avastatud süstal ja maha tambitud rohi, või see on üks nendest ajalehe osakestest, mis olid avastatud paekalda all.

Surnu kohtuarstliku ekspertiisi akt k 1 lk 207-208, eksperdi arvamuse osas. Arvamusest nähtub, et A. A surma põhjuseks on aju-kolju kinnine tömp trauma, millega kaasusid koljuluude murrud, ajukoe põrutus ja verevalndused

kelmete alla ( arvamuse p 1). Kannatanu kehal on avastatud järgmised kehavigastused: tömp kinnine aju-kolju trauma, rindkere kinnine tömp trauma

(arvamuse p 2). Avastatud kehavigastused olid elupuhused ja tekkisid

üheaegselt kõva tömbi eseme toimel suurelt kõrguselt kukkumisel maandumisega seljale. Pärast kukkumist ja seljale maandumist veeres keha inertsi toimel mööda krõbelist ( kivist) pinda kuni takistuseni, milleks nagu

nähtub sündmuskoha vaatluse protokollist oli kõrge kuivanud püütüvi

(arvamuse p 3). Kannatanu surnukehal on avastatud verevalum paremal

oimulihasel, mis tekkis lühikest aega enne surma ( mitte vähem kui 30

14

minutit) löömisel kõva tömbi esemega või kannatanu kukkumisel vertikaalsest asendist järgneva löögiga vastu samalaadset pinda ( arvamuse p

4 ). Pärast kehavigastuste saamist ei saanud kannatanu teha aktiivseid

tegevusi ( rääkida, liikuda) ( arvamuse p 5). Vigastused on eluohtlikud (arvamuse p 6) ja tõid endaga kaasa surma. Kannatanu veres leiti morfiini, mis kuulub narkootiliste ainete gruppi ( arvamuse p 10).

Kohtuarsti arvamus on kooskõlas sündmuskoha vaatluse protokolliga.

Arvamuses kirjeldatud kehavigastuste tekitamise mehhanism ühtib

sündmuskoha vaatlusel tuvastatud olustikuga, et kannatanu kukkus maha

järsakult, mille kõrgus on 15 meetrit ja peale maandumist libises mööda

krõbelist pinda kallakul pikkusega 22,7 m kuni takistuseni, milleks on kuivanud puutüvi.

Kohus märgib, et surnu kohtuarstliku ekspertiisi aktiga ühtivad ka süüdistatavate ütlused. Nimelt, leiavad kinnitust F.P ütlused, et ta lõi kannatanut rusikaga näkku Kohtla-Järvel Admiral kasiino juures, kannatanu

kukkus maha. Kohtuarsti arvamusest nähtub, et kannatanu surnukehal on tõesti avastatud verevalum oimelihasel, mis võis tekkida kõva tömbe eseme toimel või kannatanu kukkumisel järgneva löögiga vastu samalaadset pinda ja see kehavigastus tekkis lühikest aega enne surma mitte vähem kui 30 minutit.

Kui võtta arvesse F.P ja U.G ütlused, et peale kannatanu löömist Kohtla-Järve Admiral kasiino juures nad sõitsid algul Metsapargi tänavale ja seal rääkisid kannatanuga U.G-lt varastatud asjadest, pärast

seda sõitsid Ontikale mere äärde, siis nende ütlused ühtivad kohtuarsti eksperdi arvamusega ja ei ole välistatud, et verevalum kannatanu oimelihasel oligi tekitatud F.P poolt kas löömisel rusikaga näkku või tekkinud löögist kukkumisel vastu asfalteeritud pinda Admirali kasiino juures vähemalt 30 minutit enne kannatanu järsakult mahakukkumist.

Samuti tuleb tunnistada, et süüdistatavate ütlused ühtivad sündmuskoha vaatluse protokolli, DNA ekspertiisi akti ning kohtuarstu arvamusega selles

osas, et kannatanu käitumine järsakul oli ebaadekvaatne, mis väljendus

selles, et ta hüples ega seisnud paigal, samuti ta võis viibida ebakaines

olekus. Kannatanu veres on kohtuarst avastanud morfiini, mis kuulub narkootiliste ainete hulka. Samuti sündmuskohalt oli avastatud ja ära võetud

süstal, mille nõelakaitmelt on DNA elspertiisi käigus avastatud kannatanu verd.

Süüdistatavate ütlusi ja surnu kohtuarstliku ekspertiisi akti ning DNA

ekspertiisi tulemusi selles osas kinnitab ka tunnistaja J S, kes selgitas kohtuistungil, et kannatanu viibis hommikul kasiinos, mängis ja kindlasti ei olnud ta kaine ( 3. köide, kohtuistungi protokoll lk 112 pöördel). Kohus peab üldtuntuks asjaoluks, et narkootiline aine häirib isiku psühhilisi ja füüsilisi funktsioone. Mis määral kannatanu veres avastatud morfiin on

häirunud kannatanu funktsioone, ei ole võimalik antud konkreetsel juhul

15

tuvastada ega selle kohta oletada, sest morfiini sisaldust veres ei hakkanud

menetleja edasi tuvastama ega kontrolliti isegi seda, ka kannatanu veres sisaldavast morfiinist võiks olla tingitud kannatanu joobeseisund või tegemist on narkootilise aine tarvitamise tunnustega ehk jääknähtudega.

Analüüsides süüdistatavate U.G ja F.P antud ütlusi nende

kogumis koos sündmuskoha vaatluse protokollide, surnu kohtuarstliku ekspertiisi akti ning DNA ekspertiisi aktiga, leiab kohus, et need tõendid on

oma vahel kooskõlas ja kohtuotsuse tegemisel võib kohus tugineda süüdistatavate ütlustele,võttes arvesse ka teisi mainitud tõendeid. U.G ja F.P ütlused ei ole millegagi ümber lükatud.

Süüdistatavate ütluste hindamisel arvestab kohus ka nende ütluste elulist tõesust ja usutavust, kuid ka seda, et süüdistataval võib olla huvi anda enda suhtes õigustavaid ütlusi.

Ei ole millegagi tõendatud järgmised U.G ja F.P süüdistuses näidatud faktilised asjaolud:

1. et süüdistatavad, tegutsedes koos, oleksid viinud kannatanu peale

selle, kui kannatanu püüdis Ontikas autost põgeneda maantee suunas ja nad olid kannatanu kinni püüdnud ja talle rusikaga näkku löönud, pankrtanniku kalda äärele.

Selline süüdistuses märgitud asjaolu on paljasõnaline ega tugine ühelegi

tõendile. Vastupidi, mõlemad süüdistatavad selgitasid, et nad ei kasutanud kannatanu suhtes vägivalda pankrannikul, ei löönud kannatanut, ega viinud kannatanut kalda äärele. Kannatanu jooksis autost ise ja suundus ranniku ääre

poole, mitte keegi ei püüdnud teda kinni, vaid U.G püüdis teda ette

hoiatada sõnaliselt, et kannatanu oleks ettevaatlik. Ei ole alust lugeda

süüdistatavate ütlusi selles osas mitteusaldusväärseteks. Surnu kohtuarstliku

ekspertiisi aktist samuti nähtub, et vigastus oimelihasel tekkis teatud aega umbes 30 minutit enne surma saabumist. See tähendab, et ei ole välistatud, et

süüdistatavad ei löönud kannatanut pankrannikul. Samuti kohus leiab, et

elulist tõesust arvesse võttes, ei ole välistatud, et U.G võis hoiatada

kannatanu ette, et too oleks ettevaatlik, kuna mõlemad süüdistatavad kinnitasid kohtus, et soovi tekitada kannatanule surma neil ei olnud, vaid F.P

tunnistusel tahtis ta üksnes seda, et kannatanul oleks sama raske koduni jõuda nagu tema pojalgi hommikul 09.10.2005. Süüdistatavad, eriti F.P, ei eita, et neil tekkis 09.10.2005 tugev soov

kannatanuga kohtuda ja temaga asju klaarida. Selle põhjuseks nimetab süüdistatav F.P tema poja U.G röövimist. F.P selgitas

kohtuistungil, et tema poeg tuli hommikul 09.10.2005 koju, üleni must ja

rääkis, et teda rööviti – võeti telefon, raha ja sõrmus. Poja suhtes kasutati

vägivalda, löödi pähe ja pihustati näkku midagi, mille peale kaotas ta

teadvuse. See oli ajal, mil poeg viibis kannatanuga kasiino juures. F.P

ütlustel, ta otsustas minna ja võtta asjad tagasi, sest sõrmus oli

16 vanaema pärand ( kohtuistungil protokoll, 3.köide lk 123). Edasi F.P tunnistab, et leides kannatanu kasiino juures, lõi teda ühe korra rusikaga näkku ( lk 123). F.P selgitab, et teda riivas see, et kannatanu pidas ennast nagu piirkonna peremees ja ütles midagi sellist, et „jälle oled siin“. J. Varlasin kinnitab F.P ütlusi ( kohtuistungilprotokoll, köide 3 lk 119). U.G selgitas, et tal oli kokkupuute kannatanuga õhtul enne 09.10.2005

kahel korral – esimesel korral nad rääkisid omavahel kasiino juures, kannatanu tahtis temalt raha ja teisel korral toimus röövimine kasiino juures. U.G ütlusi kinnitab tunnistaja O T ( 3. köide, kohtuistungil protokoll

lk 110), et õhtul kasiino juures oli kannatanul ja U.G konflikt ja pingeline vestlus.

Hinnates F.P ütluste elulist usutavust, leiab kohus, et need on loogilised, järjepidevad ja tõesti vastavad olukorrale, mis võis tegelikult elus

ka tekkida. Kahjuks, röövimisi on ühiskonnas piisavalt sageli juhtuvad ja

üks levinumaid kuritegude liike. Prokuröri seisukoht, et röövimine on

süüdistatavate väljamõeldis enda õigustamiseks, sest süüdistatavad ei

pöördunud politseisse oma õiguste kaitsmiseks, ei tugine mitte millelegi.

Esiteks, isiku õigus, mitte kohustus, pöörduda politseisse enda kaitmiseks.

Teiseks, asjaolu mil isik ei pöördunud politseisse röövimise faktis, vaid otsustas asju klaarima omavoliliselt vägivalla kasutamisega, on küll sügavalt taunitav, kuid ei muuda röövimise fakti mitteeksisteerivaks. 2. et kannatanu oli peksmisest uimane ja viibis narkojoobes.

Seda ei kinnita ükski tõend. Kannatanu uimasuse kohta ei ole kohtulikul

arutamisel saadud ühtki tõendit. Süüdistatavad ei rääkinud sellest mitte kunagi. Surnu kohtuarstliku ekspertiisi aktiga on tuvastatud usaldusväärselt üksnes see, et kannatanu veres leiti morfiini, ei ole sõnagi, et morfiini kogus on selline, mis tekitab narkojoovet. Tunnistajad A. S ( lk 112) ja tunnistaja J. S ( lk 112 pöördel ja 113) ei rääkinid kohtuistungil kannatanu uimasusest midagi.

3. et järsaku sügavus on kalda äärelt 50 meetrit.

See süüdistuses märgitud asjaolu ei vasta kohtuliku arutamise käigus tuvastatule. Nimelt, sündmuskoha korduva vaatluse protokollist k 1 lk 108-

115 nähtub, et järsaku kõrgus on 15 (!) m. Pankranniku äärest algava kallaku pikkus on 22,5 m. Kannatanu kukkus maha 15 m kõrguselt järsakult ja peale maandumist libises kallakul kuni peatumiseni. Isegi kui liita järsaku kõrgus

15 m ja kallaku pikkus 22,5 m, ei tule välja 50 m sügavust. Tegemist on kohtu arvates ilmse liialdusega.

Kohus loeb tuvastatuks järgmiste faktiliste asjaolude olemasolu.

09.10.2005 hommikul toimetas F.P kannatanut autoga Ontikale Kohtla vallas. Eelnevalt Kohtla-Järvel, kasiino Admiral juures lõi F.P

kannatanut ühe korra rusikaga näkku, kannatanul hakkas verd jooksma

(süüdistatavate ütlused). Kannatanu oli toimetatud Ontikale tema tahte vastaselt, sest U.G ja F.P, olles Kohtla-Järvel kasiino juures,

17

viisid ta oma autosse tagaistmele ( see tuleneb tunnistajate J. S ja A. S ütlustest ning süüdistatavate endi ütlustest). F.P soovis kannatanuga asju klaarida, mis väljendus selles, et peksa saanud kannatanu peaks kas jalgsi linnani jõudma, et tal oleks sama raske nagu tema (F.P) pojal

(sündmuskohast Tallinn-Narva maanteeni on umbes 3 km – südmuskoha

vaatluseprotokollist k 1 lk 17-29). Kannatanu veres oli narkootiline aine morfiin ( surnu kohtuarstliku ekspertiisi akt, arvamuse p 10), ning kannatanu

oli kasiino juures eelnevalt rusikaga näkku ühe löögi saanud. F.P peatas autot Ontikal sündmuskohas kirjeldatud kohas esiosaga Kohtla-Järve linnapoole, pöörates muruplatsil tagasi. Autost kuni kalda ääreni oli 20,7 m (

sündmuskoha korduva vaatluse protokollist k 1 lk 108-115 parkimisalalt

paekaldani vaheline kaugus on 20,7 m). Kannatanu väljus autost ( F.P

ütluste järgi hüppas autost välja)ja suundus kalda ääre poole. F.P avas auto reisija paremapoolse ukse U.G palvel, ja too väljus autost. F.P tahtis öelda kannatanule, et nüüd mine koju jalgsi. F.P ja U.G suundusid kannatanu poole. U.G ütles sel hetkel kannatanule, et ole ettevaatlik. Süüdistatavate ja kannatanu vahel, kes seisis

sel hetkel kalda äärel, oli 5-7 m F.P ütlustel, 3-4 m U.G

ütlustel. Kannatanu libises ja kukkus järsakult alla. Kannaranu surma

saabumise aeg ei ole tuvastatud, kuid tema surm saabus saadud kehavigastuste tõttu, kukkumisest (surnu kohtuarstliku ekspertiisi akt k 1 lk 207-208, eksperdi arvamus A. A surma põhjuseks on aju-kolju kinnine tömp - trauma, millega kaasusid koljuluude murrud, ajukoe põrutus ja verevalndused kelmete alla Kannatanu kehal on avastatud järgmised kehavigastused: tömp

kinnine aju-kolju trauma, rindkere kinnine tömp trauma. Avastatud

kehavigastused olid elupuhused ja tekkisid üheaegselt kõva tömbi eseme toimel suurelt kõrguselt kukkumisel maandumisega seljale).

Ülaltoodud asjaolud on tuvastatud tuginedes sündmuskoha vaatluse protokollidele, DNA ekspertiisi aktile ning surnu kohtuarstiekspertiisi aktile, samuti süüdistatavate ütlustele. Muid tõendeid kohtule esitatud ei ole. Antud kriminaalasja tõsiasjaks on see, et menetlejal et ole muid otseseid tõendite allikaid – tunnistajaid, pealtnägijaid tuvastatud ei ole. Süüdistatavate ütlused ongi see allikas, millest kohus võib tuvastada faktilised asjaolud ja toimunud

sündmuse pildi. Kõigepealt ja esmalt kohus tugineb antud asjas kogutud

objektiivsetele tõenditele ( ekspertiisid, vaatlused) ning seejäärel võtab

arvesse süüdistatavate ütlusi. Kohus on juba märkinud tõendite

analüüsimisel, et süüdistatavate ütlused ühtivad kriminaalasjas kogutud objektiivsete tõenditega, samuti on loogilised.

U.G ja F.P kohtule esitatud oma nägemus toimunust on ka

eluliselt usutav, mis tähendab, et ei ole välistatud, et süüdistatavad võisid kannatanut Ontikale toimetada oma kättemaksu himu rahuldamiseks, et

kannatanu, olles seisundis, mil tema füüsilised funktsioonud on häiritud

(veres on morfiin ja kannatanule oli eelnevalt ühe korra rusikaga näkku

18

löödud), hakkaks minema jälgsi vähemalt 3 kilomeetrit külateed linnani.

Eluliselt on usutav ka see, et kannatanu, väljudes autost, võis suunduda järsaku poole, sest tema funktsioonud võisid olla häiritud nii tema vere

morfiini sisalduse tõttu, kui ka varem saadud löögist. Andmeid, et

süüdistatavad oleksid kannatanu järsaku äärde tassinud või viinud, kohtule esitatud ei ole. Eluliselt on usutav ka see, et kannatanu võis järsaku seistes

libiseda ja alla kukkuda. See ei ole välistatud, sest sündmuskoha vaatluse protokollile lisatud fotodelt ( k 1 lk 21, 22) nähtub, et järsaku äärel on rohke

ja tihe murukate, sellises olukorras pinna väline seisund võib tunda petlik olevat ja iga saam võib osutuda ohtlikuks ning inimene võib alla libiseda.

Nüüd kohus analüüsib, kas kohtuliku arutamise käigus tuvastatud faktilised asjaolud on esitatud süüdistusega kooskõlas.

Süüdistuse kohaselt, F.P ja J. Varlasin:

rikkusid hoolsuskohustust, seisid koos kannatanu ees, takistades kannatanu

pagemist ilmselt ohtlikust olukorrast ( ohtlikuks olukorraks on süüdistuses märgitud 50-meetri sügavusega järsaku kalda äär – kohus on juba märginud et 50-meetrine sügavus on süüdistuse ilmne liialdus, sest järsaku kõrgus on 15 meetrit ja sellele järgneva kallaku pikkus 22 meetrit – ), kohtu märkus

soodustasid oma tegevusetusega kannatanu pankrannikult alla kukkumist, põhjustades vigastused, mille tagajärjel kannatanu suri;

J. Varlasin ja V. Varlasin oleksid pidanud kannatanu surma ära hoidma,

omades ingerentsist tulenevat tegutsemiskohustust, kuna kannatanu sattus ohtlikku olukorda Ontikale ja kukkus alla nende endi eelnevate õigusvastaste tegude tagajärjel;

Kannatanu surma oleks olnud neil võimalik ära hoida tulles järsaku äärel

seisnud kannatanul eest ära ja/või tõmmates teda selle äärest eemale, toimetades kannatanu lähimasse politseijaoskonda.

Kaitsjad vaidlesid teravalt süüdistuses märgitud hoolsuskohustuse rikkumise

vastu. Kaitsjate seisukoht on selline, et süüdistus on jäetud nagu varemgi konkretiseerimata, sest ei ole näidatud, milles seisnes isikute hoolsuskohustus antud konkreetsel juhtumil. Kaitsjad väitsid, et KarS § 13 lg 1 kohaselt, isik

vastutab tegevusetuse eest siis kui ta oli seaduses kirjeldatud tagajärge ära hoidma õiguslikult kohustatud. Kaitsjad leidsid, et süüdistuses ei ole näidatud

millise seaduse alusel ja millest oleksid nende kaitsealused kohustatud ära hoidma. Kohus nõustub kaitsjatega, et U.G ja F.P hoolsuskohustuse sisu ja selle õiguslik alus ei ole süüdistuses lahti kirjeldatud. Seetõttu ei saa kohus ka oletada, mida prokurör mõistab hoolsuskohustuse ja selle rikkumise

all antud juhul. Samal ajal süüdistuse tekstis on ikka märgitud, et isikud

omasid ingerentsist tulenevat tegutsemiskohustust ning ingerentsi mõiste on

19 süüdistuses näidatud kui kannatanu Ontikal ohtlikusse olukorda panemine ja alla kukkumine nende ( süüdistatavate) endi õigusevastaste tegude tagajärjel.

Ingerentsist tulenevate tegitsemiskohustuse võimalikule rikkumisele on viidanud ka Riigikohus selle kriminaalasja raames tehtud otsuses ( otsuse p

8). Riigikohus leidis, et selline võimalus oli jäetud kohtute poolt kontrollimata.

Kõigepealt kohus märgib, et viidates hoolsuskohustuse rikkumisele, on

prokurör süüdistuse muutnud sisuliselt ettevaatamatusdeliktiks tegevusetuse

vormis, sest objektiivne hoolsuskohustuse rikkumine esineb just ettevaatamatuse deliktides ja sellele on Riigikohus korduvalt osutanud oma lahendites 3-1-90-06 ( otsuse p 21) , 3-1-1-24-06 ( otsuse p 10 – tsitaat: „on

… tegemist hoolsuskohustuse rikkumisega, mis viitab aga

ettevaatamatusele“), 3-1-1-136-05 ( otsuse p 9 – tsitaat: „Samuti on vaja tuvastada objektiivne hoolsuskohustuse rikkumine (tegu ettevaatamatusdelikti mõttes)…“

Samal ajal, käesolevas krininaalasjas arutamise esemeks oleva teo lõplik

kvalifikatsioon on tehtud tahtliku tapmise paragrahvi alusel KarS § 113 järgi viitega KarS §-le 13 ( tegevusetuse vormis).

Sellest teeb kohus järelduse, et prokuröri KarS § 113 - 13 lg 1 esitatud süüdistus on ebakonkreetne ja vastuoluline osas, mis puutub teo subjektiivset külge- kas tegu on toime pandud tahtlusega või ettevaatamatusest. Samal ajal, Riigikohus ei välistanud käesolevas kriminaalasjas tehtud otsuses,

et tegemist võib olla ka tahtliku teoga tegevusetuse vormis. Tuleb aga tuvastada, kas tegu on toime pandud tahtlikult või ettevaatamatusest (otsuse p

12). Riigikohus pole nimetatud otsuses kordagi viidanud hoolsuskohustuse rikkumise kontrollimise vajalikkusele.

Kuna prokuröri esitatud süüdistusest võib aru saada mitmeti - kas tegemist on ettevaatamatus- või tahtlusdeliktiga, siis kohus alustab ettevaatamatusdelikti analüüsimisega.

Ettevaatamatusdelikti kontrollimise süsteem on järgmine: algul tuvastatakse hoolsuskohustuse objektiivne rikkumine, siis õigusvastasuseos, lubatud riski ületamine ja tegutsemine normi kaitsealas ( Riigikohtu lahend 3-1-1-90-06, otsuse p 21).

Kohus analüüsib algul hoolsuskohustuse rikkumise küsimust, selle olemasolu või puudumist. Kohtupraktikas on hoolsuskohustuse rikkumise temaatikat piisavalt arutatud. Riigikohtu lahendi 3-1-1-136-05 tsitaat:

„15. Seoses eelnevas punktis väljendatuga selgitab kriminaalkolleegium, mida tähendab hoolsuskohustust rikkuv tegu KrK § 162 (ka KarS § 290) ja

KrK § 105 (ka KarS § 117) raames.

Hoolsuskohustusest rääkides tuleb eristada ühelt poolt kõigile inimestele

omistatavat üldist (üldinimlikku) hoolsuskohustust, mille aluseks on

20

moraalinormid ja tavad ning teiselt poolt mingis konkreetses valdkonnas

tegutsevalt (ameti)isikult nõutavat ja valdavalt õigusnormidega sätestatud

spetsiaalset hoolsuskohustust.

Igaühedelikti korral (ka KrK §-s 105 ja KarS §-s 117 ettenähtud kuriteod)

seisnebki hoolsuskohustust rikkuv tegu üldise ehk üldinimliku

hoolsuskohustuse rikkumises (nn sotsiaaladekvaatsuse eiramises). …. Surma põhjustamine ettevaatamatusest on igaühedelikt…“. Sama seisukohta op väljendatud ka hilisemas otsuses 3-1-1-90-06 ( otsuse p 24).

Kohus leiab, et igaühele ühiskonna liikmele, nende hulgas on ilmselt U.G

ja F.P , lasub kohustus olla sotsiaalselt adekvaatne, mis

tähendab omakorda seda, et igaüks peab ära hoiduma teisele isikule kahju

tekitamisest, välja arvatud kui teisele isikule kahju tekitamise lubatavus

tuleneb seadusest ( näiteks hädakaitse, karistamine). Kahju võib olla

materiaalne, moraalne ja füüsiline. Isiku puutumatus on kaitstud

Põhiseadusega, § 20 - õigus isikupuutumatusele, mille lahutamatu osa on

isiku kehaline puutumatus. Seadus, nimelt Karistusseadustik keelab isiku surma tekitamist nii tahtlikult kui ka ettevaatamatusest. Nende tegude eest on ette nähtud vastutus näiteks KarS § 117 ja 113,114 alusel.

Lähtides ülaltoodust leiab kohus, et U.G ja F.P oli hoolsuskohustus hoiduda ära ja mitte tekitada füüsilist kahju teisele isikule,

seda enam, hoiduda ära teisele isikule surma tekitamisest kas tahtlikult või ettevaatamatusest.

Kohus märgib, et Riigikohtu praktika ei selgita, kas üldinimliku

hoolsuskohustuse rikkumise korral tuleb süüdistuses konkreetselt lahti

kirjutada, milles seisnes isiku hoolsuskohustus kui selline. Riigikohtu

lahendis 3-1-1-90-06 ( otsuse p 25) viidatakse üksnes sellele, et kuna

spetsiaalne hoolsuskohustus tuleneb eriseadustest, seda enam, kui süüteokoosseis on välisviiteline ehk blanketne, siis tuleb süüdistuses viidata

õigusnormile, mis tunnistab toimingu ebaseaduslikuks. Kohus leiab, et

hoolsuskohustusest mitte tekitada kahju ilma seadusliku aluseta, seda enam

hoiduda ära teisele isikule surma tekitamisest, on teadlikud kõik ühiskonna

liikmed ja see on üldtuntud. Kui ettevaatamatusedelikti süüdistuses ei ole

märgitud, et isiku kehaline puutumatus on kaitstud Põhiseadusega, siis

süüdistus ei muutu vähem arusaadavaks. Tähtsam on kohtu arvates see, et

süüdistus sisaldaks selle hoolsuskohustuse rikkumise tegu ja seda sellel tasemel, et süüdistataval oleks võimalik aru saada, millise teoga ( tegevuse või tegevusetuse vormis) hoolsuskohustust rikuti. Seega, kohus leiab, et kaitsja väide hoolsuskohustuse ebaselge formuleerimise ja ebapiisava konkretiseerimise kohta on alusetu. Hoolsuskohustuse rikkumise tegu on süüdistuses kirjeldatud järgmiselt:

Süüdistatavad seisid koos kannatanu ees, takistades kannatanu pagemist

ilmselt ohtlikust olukorrast ( ohtlikuks olukorraks on süüdistuses märgitud

50-meetri sügavusega järsaku kalda äär – kohus on juba märginud et 50-

21

meetrine sügavus on süüdistuse ilmne liialdus, sest järsaku kõrgus on 15

meetrit ja sellele järgneva kallaku pikkus 22 meetrit – ); kohtu märkus

soodustasid oma tegevusetusega kannatanu pankrannikult alla kukkumist, põhjustades vigastused, mille tagajärjel kannatanu suri;

Seega, hoolsuskohustuse rikkumise teoks on koos seismine järsaku äärel

kannatanu ees ja seega takistamine kannatanu pagemist ning soodustamine oma tegevusetusega alla kukkumist. Süüdistatavad U.G ja F.P

ei eita, et ühel hetkel seisis kannatanu järsaku äärel ja kannatanu ja nende vahel oli ( süüdistatavate ütlused selles osas on erinevad, kuigi mitte oluliselt)

3-4 meetrit või 5-7 meetrit. Kohus ikka leiab, et kui kannatanu ja

süüdistatavate vahel jäi vahemaa 3-st kuni 7 meetrini, siis ei saa väita, et süüdistatavad takistasid otseselt kannatanu pagemist, kuid kohus nõustub, et ka väga palju valikuid kannatanul sel juhul ei olnud. Sest selleks, et hakata

liikuma Ontika-Valaste tee suunas, peaks kannatanu

minema

süüdistatavatest mööda või nendest lähedal. Süüdistatavad olid kahekesi, kained ja terved. Kuna aga kannatanu oli eelnevalt F.P-lt löögi näkku saanud ning süüdistatavate jõuga autosse pandud ja kannatanu tahte vastaselt

Ontikale toodud, siis kannatanul oleks alust olla mures oma kehalise puutumatuse pärast. Süüdistatavate ja kannatanu positsioonud ei olnud seega võrdsed. Kannatanu oli selles olukorras nõrgem pool. Kohus teeb järelduse,

et ülalnäidatud osas kannatanu nõrgemaks pooleks olemine on olnud tingitud tegelikult just süüdistatavate endi tegudest. Seega, kohus leiab, et süüdistatavad F.P ja U.G on rikkunud hoolsuskohustuse mitte tekitada kahju teisele isikule ja rikkumise tegu seisnes selles, et siis, kui kannatanu seisis järsaku äärel ja nende vahel on jäänud 3-7 meetrit, seisid süüdistatavad kannatanust läheduses, kaugusel 3-7 meetrit ja

tee poolest, piirates sellega kannatanu valikut hakata liikuma tee suunas,

kuna kannatanul oli tõsine alus karta süüdistatavatepoolset õigusevastast tegevust ( näiteks vabaduse võtmist, peksmist).

Nüüd kohus asub analüüsima teo õigusvastasusseost saabunud tagajärje suhtes.

Käesolevas kriminaalasjas tehtud Riigikohtu lahendis ( otsuse p 10)

rõhutatakse, et tegevusetusedelikti puhul põhjusliku seose tuvastamiseks tuleb konstrueerida nõutav tegu ehk milline oleks kohustusele vastav tegu ja näidata, et nõutava teo aset leidmisel jäänuks tagajärg saabumata. Otsuse p 8 Riigikohus tuletab meelde, et tuleb kontrollida ka seda, kas nõutav tegu oli objektiivselt eeldatav ehk kas isikul oli võimalus sooritada nõutav tegu. Tagajärg, nimelt kannatanu surm kõrguselt alla kuukumisest, on käesoleval

juhul usaldusväärselt tõendatud kohtuarstliku ekspertiisi aktiga ja sündmuskoha vaatluse protokolliga. Süüdistuses on nõutav tegu konskrueeritud järgmiselt:

22

„Kannatanu surma oleks olnud neil ( süüdistatavatel) võimalik ära hoida

tulles järsaku äärel seisnud kannatanul eest ära ja/või tõmmates teda selle äärest eemale, toimetades kannatanu lähimasse politseijaoskonda“.

Kannatanu surma ärahoidmine tähendab antud juhul kannatanu alla

kukkumist ärahoidmist. Selles valguses analüüsibki kohus nõutava teo vastavust objektiivsele tegelikkusele ja selle kõlblikkust tagajärje saabumise ärahoidmiseks.

Kohus märgib, et analüüsida tuleb tagajärje saabumisele üksnes vahetult eelnevat tegu. Muidu tekkiks olukord, et isikule saaks süüks arvata näiteks

kannatanuga tuttavaks saamist, sest ilma selleta jääks ju sündmus toimumata ja seega ka sündmuse tagajärg saabumata. Nii kaugele siiski minna ei saa. Selles mõttes leiab kohus põhjendamatuks süüdistuse osa, kus

süüdistatavate nõutavaks teoks on

konsktrueeritud

kannatanu politseijaoskonda toimetamine. Kannatanu politseijaoskonda toimetamine ei

garanteeri, et kannatanu, seistes järsaku äärel, alla ei kukku, sest alla

kukkumise ja politseijaoskonda toimetamise vahel on veelgi mitmeid

süüdistatavate ja kannatanu tegusid, mis võisid osutada mõju sündmuste ahela arenemisele ja kulgemisele. Seega, esitatud süüdistuse kohaselt nõutav tegu oleks pidanud olema selline:

süüdistatavad oleksid pidanud minema kannatanu eest ära ja /või tõmmata kannatanut järsakult eemale. Kohus nõustub, et need teod võisid olla alla kukkumisele vahetult eelnevad ja

oma olemuselt tõesti võiksid aidata kannatanut eemalduda järsaku äärelt.

Seega, kannatanu alla kukkumise oht oleks oluliselt vähendatud või isegi kõrvaldatud. Kohus on juba märkinud, et kannatanu ja süüdistatavate vahel ( kui kannatanu

seisis järsaku äärel) oli 3-7 meetrit vahemaad. Sellisel olukorras kannatanu

juurde lähenemine isegi eesmärgiga tõmmata ta järsakult eemale võis

tekitada kannatanule põhjendatud kahtluse, et tema suhtes võivad kasutada vägivalda, sest kannatanu polnud ju teadlik süüdistatavate võimalikust heast tahtest. Teine variant on kannatanu eest äraminek. Kohus leiab, et tavalise kesmiste

haridustaseme, kogemuse ja oskustega inimesele oleks tundunud mõistlik

olevat, kui süüdistatavad, nähes kannatanut, kes ise väljus autost ja jooksis järsaku suunas, annaksid kannatanule sõnaliselt või tegudega või žestidega

mõista, et nad ei ohusta enam kannatanut. Kuna kannatanu oli eelnevalt pekstud, tal oli verejooks, ta oli jõuga autosse pandud ja Ontikale viidud, siis

süüdistatavatepoolne nõutav tegu peaks olema piisavalt intensiivne, et kannatanu võiks veenduda, et tema elu ja tervist enam ei ohusta. Kohus leiab,

et just selle momendi kohta on Riigikohtu poolt käesolevas kriminaasjas tehtud otsuses ( otsuse p 8) märgitud, et süüdistatavate tegutsemiskohustus

võinuks tuleneda ingerentsist ehk nende endi õigusevastasest tegevusest kannatanu suhtes, millega viidi kannatanu ohtlikku olukorda. Kohus nõustub

süüdistusega, et kannatanu alla kukkumist oleks võinud suure, kindla

23

teadmisega külgneva tõenäosusega ära hoida, kui süüdistatavad mõlemad

hakkaksid otsustavalt ja piisavalt kiiresti eemalduma muruplatsilt, liikudes järsaku poolest tee poole. Ja kui nad istuksid autosse ja hakkaksid kohalt ära sõitma, siis sellega nad annaksid kannatanule lõplikult mõista, et teda enam ei ohusta. Selline kohalt eemaldumine oleks võtnud aega sekundeid, ehk sama palju aega, mille kestel süüdistatavad lähenesid kannatanule.

Kohus leiab, et selline tegitsemine oleks süüdistatavatele ilmselt võimalik. Mingeid objektiivseid takistusi süüdistatavate nõuetekohaseks tegutsemiseks kohus ei tuvastanud.

Kohus peab vajalikuks märkida ka järgmist. Riigikohus käesolevas kriminaalasjas tehtud otsuse p 11.1 on rõhutanud, et tõepoolest, süüdistatavate

käitumisest tulenev kausaalahel võib katkeda kas kannatanu või kolmanda

isiku olulise sekkumise tõttu, kuid see ei aktualiseeru olukorras, kui toimepanija on enda eelneva õigusvastase käitumisega viinud isiku ohtlikusse

olukorda. Süüdistatavate poolt kirjeldatud kannatanu „hüplemine“ ehk ebaadekvaatne käitumine järsaku ääres ei ole iseenesest välistatud. See võib olla esile kutsutud kannatanu eelneva ( Kohtla-Järvel) peksmisega, samuti olla tingitud hirmust süüdistatavate ees, ning ei ole välistatud, et teatud määral soodustas sellist käitumist kannatanu veres leitud morfiini olemasolu. Kohus

leiab, et kannatanu käitumine järsakul on olnud tingitud kõigepealt just süüdistatavate eelnevate õigusvastaste tegudega ( peskmine ja kannatanult vabaduse võtmine) ja võimalikult sellest tekkinud hirmuga. Kohus leiab, et

kannatanu „hüplemist“ järsaku äärel ei saa pidada kannatanupoolseks

oluliseks sekkumiseks kausaalahela arenemisse. Kuid kannatanu oleks seisnud järsaku äärel rahulikumalt, ei välistaks see kannatanu alla kukkumist samal määral, kui süüdistatavate äraminek kannatanult vastupidises suunas,

nende auto koha poole. Kui kannatanu jääb seisma järsaku äärel, isegi kui rahulikult, siis tekkinud oht ( võimalik alla kukkumine), et ole oluliselt

vähenenud, rääkimata kõrvaldatud. Kui aga süüdistatavad oleksid järsaku

äärest vastupidises suunas eemaldunud, oleks kannatanul avanenud avaran

võimalus järsaku äärest ära minna ilma selleta, et ta oleks ennast tundnud endiselt samal määral ohustatud.

Nüüd kohus analüüsib, kas jättes nõutava teo tegemata, kusjuures nõutav tegu

pidi seisnema selles, et süüdistatavad läheksid kannatanu eest ära ehk eemalduksid kannatanult vastupidises suunas otsustavalt ja kiiresti, ületasid

süüdistatavad lubatud riski. Kohus vastab jaatavalt- on tuvastatav lubatud riski ületamine. Siinjuures peab kohus tähtsaks vahetu ohu tekkimise momendi tuvastamist,

sest kohtu arvates sellest momendist tekkib ohtu tooval isikul tegutsemiskohustus. Kohus on juba viidanud sellele, et kannatanu suunas lähenemine võiks anda

kannatanule märku, et tema suhtes võidakse kasutada vägivalda, sest

24

kannatanu oli pekstud, tal oli verejooks ja ta oli vägisi autosse pandud ja

Ontikale viidud. Kannatanu võiks hakata sel juhul veelgi taganema ja järsakult alla kukkuma. Kuna mõlemad süüdistatavad ei eita, et nad nägid,

kuidas kannatanu väljus autost ja suundus järsaku suunas ja selle ääre

lähedale, siis sel momendil tekkibki mõlemal süüdistataval tegutsemiskohustus. Kannatanu näitas oma sellise teoga, et ta ei otsi abi ega

toetust süüdistatavatelt, vastipidi tunneb nendest tulenevat ohtu ja püüab

nendest eemalduda. Kuna kannatanu on pesktud ja tema suhtes on toime pandud ka vabaduse ebaseaduslik võtmine, 22 meetri kaugusel on aga järsak, siis süüdistatavatele peab olema selge, et kannatanu ohustamist tuleb mitte ainult lõpetada, vaid hakata tegutsema intensiivselt, kannatanu järsakusse alla

kukkumise ärahoidmise eesmärgiga. Hakates lähenema kannatanu suunas

ajal, mil kannatanu ole juba vahetuses läheduses järsaku äärest, ületasid mõlemad süüdistatavad oma teo lubatud riski.

Kohus tuleb järeldusele, et F.P pani toime järgmise teo:

tema, 09.10.2005 ajavahemikul kella 09.00 kuni 12.40-ni Kohtla vallas Ontikal Ida-Virumaal, koos U.G-ga, peale seda, kui kannatanu A

A oli toimetatud tema tahte vastaselt pankranniku kalda äärele, rikkus hoolsuskohustust, mis seisnes selles, et igal inimesel on Põhiseadusest tulenev õigus isikupuutumatusele, mille lahutamatu osa on isiku kehaline puutumatus

ja igaüks on kohustatud hoiduma teisele isikule ebaseadusliku füüsilise kahju tekitamisest, lähenes ja seisis koos U.G-ga kannatanu ees järsakul

kannatanu asukohast kaugusel 3-7 meetrit, takistades A A eemaldumist ilmselt ja arusaadavalt ohtlikust olukorrast – 15 meetri kõrguse järsaku kalda

äärelt, soodustas koos U.G-ga oma tegevustusega pankrannikult alla kukkumist, põhjustades talle ajukolju ja rindkere tömptrauma, mille tagajärjel A A suri. F.P oleks pidanud kannatanu surma ära hoidma, omades

ingerentsist tulenevat tegutsemiskohustust, kuna nende endi eelnevate õigusvastaste tegude tagajärjel ( eelnev peksmine Kohtla-Järvel ja kannatanu

toimetamine Ontikale tema tahte vastaselt) sattus A A Ontikal ohtlikusse olukorda ja kukkus järsakusse. Kannatanu surma oleks olnud F.P

võimalik ära hoida, tulles järsaku äärel seisnud kannatanul eest ära, eemaldudes järsakust ja kannatanu asukohast vastupidises suunas tee poole.

U.G pani toime järgmise teo:

tema, 09.10.2005 ajavahemikul kella 09.00 kuni 12.40-ni Kohtla vallas Ontikal Ida-Virumaal, koos F.P-ga, peale seda, kui kannatanu A A

oli toimetatud tema tahte vastaselt pankranniku kalda äärele, rikkus hoolsuskohustust, mis seisnes selles, et igal inimesel on Põhiseadusest tulenev õigus isikupuutumatusele, mille lahutamatu osa on isiku kehaline puutumatus

ja igaüks on kohustatud hoiduma teisele isikule ebaseadusliku füüsilise

25

kahju tekitamisest, lähenes ja seisis koos F.P-ga kannatanu ees

järsakul kannatanu asukohast kaugusel 3-7 meetrit, takistades A A eemaldumist ilmselt ja arusaadavalt ohtlikust olukorrast – 15 meetri kõrguse

järsaku kalda äärelt, soodustas koos F.P-ga oma tegevustusega

pankrannikult alla kukkumist, põhjustades talle ajukolju ja rindkere

tömptrauma, mille tagajärjel A A suri. F.P oleks pidanud

kannatanu surma ära hoidma, omades ingerentsist tulenevat

tegutsemiskohustust, kuna nende endi eelnevate õigusvastaste tegude

tagajärjel ( eelnev peksmine Kohtla-Järvel ja kannatanu toimetamine

Ontikale tema tahte vastaselt) sattus A A Ontikal ohtlikusse olukorda ja

kukkus järsakusse. Kannatanu surma oleks olnud U.G võimalik ära hoida, tulles järsaku äärel seisnud kannatanul eest ära, eemaldudes järsakust ja kannatanu asukohast vastupidises suunas tee poole.

Kohus peab märkima, et kohus on süüdistuse teatul määral küll täpsustanud

ja lahti kirjeldanud, lisades, milles seisnes isikute hoolsuskohustus, samuti

milles seisnes isikute eelnev õigusvastane tegevus, milline oli õige järsaku kõrgus, milline oli kannatanu ja süüdistatavate vastastikune asetsus, kuid see ei ole oluliselt muudetud ega raskendab süüdistatavate olukorda. Riigikohus

on oma praktikas korduvalt rõhutanud, et kui süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võmalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi

isikule omistada isegi sõltumata sellest, milline on kohtu tuvastatud

aasjsolude kogum. Kuid samal ajal Riigikohus rõhutas, et isiku

õigeksmõistmine on võimalik siis kui selline süüdistus toob endaga kaasa kuriteosündmuse või kuriteo selgitamise võimatuse või kui sellega kaasneb tõendamiseseme asjaolude tuvastamatus ( 3-1-1-53-07, otsuse p 10.1). Kohus leiab, et täpsustades F.P ja U.G süüdistust, ei omista kohus süüdistatavatele süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi. Prokuröri koostatud süüdistuse tekst ei tee kohtule takistusi tuvastada kuriteosündmust ega kuritegu, samuti tõendamiseseme asjaolusid.

Nüüd kohus analüüsib tegevusetusedelikti tahtlusest või ettevaatamatusest

toimepanemise valguses. Kohus kontrollib, kas süüdistatavad tegitsesid pidades võimalikuks kannatanu surma saabumist ja kas F.P ja U.G möönsid kannatanu surma saabumist. Kui kohus tuvastab kannatanu

surma saabumise möönmise puudumist, tuleb tunnistada, et tegemist on ettevaatamatusest toime pandud teoga.

Tahtluse ja ettevaatamatuse piiritlemise analüüs.

Kohus leiab, et kaudse tahtluse ja ettevaatamatuse analüüsimisel ei saa

piirduda konstateeringuga, et isik peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava tagajärje saabumist. See on subjektiivse külje intellektuaalne moment.

26 Tõendamisele kuulub ka subjektiivse külje voluntatiivne moment ehk see, et isik mitte ainult pidas võimalikuks tagajärje saabumist,

vaid ka möönis seda. KarS § 16 lg 4 kohaselt, isik paneb teo toime kaudse tahtlusega, kui ta peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist

ja möönab seda.

Kuna kaudse tahtluse ja kergemeelsuse ( ettevaatamatuse vorm) juhul on

subjektiivse külje intellektuaalne moment kokkulangev ( isik peab

võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist), siis selleks, et

eristada eluohtliku tervisekahjustuse ning surma ettevaatamatusest tekitamine - KarS § 118 ja 117 – tapmisest KarS § 113 järgi, tuleb kontrollida subjektiivse külje voluntatiivset momenti – kas isik möönis surma saabumist ( KarS § 113- tapmine) või lootis seda vältida teatud asjaoludel ( KarS § 117-

surma tekitamine ettevaatamatusest). Kergemeelsuse tuvastamine või

mittetuvastamine ei pea tulenema ainult süüdistatava paljasõnalistest

ütlustest, et tal oli lootus kannatanu ellujäämisele. Sellele on viidatud

Riigikohtu praktikas –lahend 3-1-1-128-06 . Kohus peab vajalikuks tuua tsitaat:

„9. Riigikohtu kriminaalkolleegium on senises praktikas korduvalt selgitanud, et isiku käitumise subjektiivsele küljele antav hinnang tuleb lahendada tahtluse intellektuaalse ja

voluntatiivse külje eristamise kaudu (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr - RT III, 2006, 8, 70). Subjektiivse külje tuvastamisel on abipakkuvateks 3-1-1-142-05

kriteeriumiteks ka isiku teoeelne- ja järgne käitumine, samuti tema teo objektiivne

avaldumine, kuid nimetatud asjaolusid tuleb arvestada rangelt individualiseeritult

konkreetset kriminaalasja silmas pidades. Iseäranis tuleb arvestada seda, et kaudse tahtluse ja kergemeelsuse korral on subjektiivse külje intellektuaalne moment kokkulangev, st vältimatult tuleb eluohtliku tervisekahjustuse

tekitamisel analüüsida, kas kehavigastuse tekitamisel möönis teo toimepanija kannatanu

surma saabumist enda tegevuse tulemina või lootis, et see ei saabu (vt siinjuures ka

Riigikohtu poolt kohtuasjas nr - RT III, 2003, 32, 328 tehtud otsuses märgitut). Otsuses nr

3-1-1-124-03 3-1-1-142-05 on Riigikohtu kriminaalkolleegium seejuures toonitanud, et isegi siis, kui on tuvastatud, et

isik sai täiel määral aru enda teo ohtlikkusest, ei tähenda see automaatselt, et isik oleks

arvestanud võimaliku raske tagajärje saabumisega ning sellega sisimas ka nõustunud (p

23). Ka väliselt eluohtliku teo toimepanemise korral on seega arvestatav argument, et tegelikkuses lootis teo toimepanija võimalikuna äratuntud tagajärge vältida. 10. Lootus, et selline tagajärg - konkreetne ja vahetu oht elule, mis on lähedal võimalikule

surmale - ei saabu, peab Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsusest nr

3-1-1-142-05 tulenevalt olema aga isiku üldist elukogemust ja teospetsiifikat silmas pidades adekvaatne, st see peab tuginema isiku poolt äratuntud asjaoludele, mis lubavad tal mõistlikult uskuda, et tema poolt loodud oht ei realiseeru tagajärjes. Lootus tagajärje mittesaabumisele peab

olema tõsimeelne, mis tähendab, et see toetub konkreetsetele asjaoludele ega ole sõltuvuses tema poolt mittekontrollitavast juhuslikkusest. Juhul kui loetletud tingimused ei ole täidetud, puudub alus rääkida kergemeelsusest KarS § 18 lg 2 mõttes.“ Isiku teole eelnev ja järgnev käitumine on abipakkuv kriteerium, samuti isiku teo objektiivne väljendumine. Tahtluse olemasolu või selle puudumine tuleb

lahendada tahtluse intellektuaalse ja voluntatiivse külje erastamise kaudu.

27

Tagajärje saabumise möönmine ehk tagajärje saabumisega soostumine on põhilise tähendusega kaudse tahtluse tuvastamisel.

Seda on riigikohtu praktikas korduvalt ka rõhutatud ja hilisemates otsustes. Lahend 3-1-1-4-08, tsitaat: „19. Kolleegium märgib, et kriminaalasja uuel arutamisel tuleb kohtutel P. Kostromini teo

subjektiivse külje kindlaks tegemisel arvestada, et KarS §-dest 16 ja 17 tulenevalt peab

tahtlus olema suunatud teo tehioludele. … Ühtlasi osundab kolleegium oma varasemas

praktikas väljendatule, et kaudse tahtluse ja kergemeelsuse puhul langeb nende subjektiivse külje kahe vormi intellektuaalne element - tagajärje ettenägemine - kokku ning kaudse tahtluse ja kergemeelsuse eristamine saab toimuda üksnes voluntatiivse (tahtelise)

elemendi abil. Kaudse tahtluse puhul isik küll ei pürgi otseselt tagajärje saavutamisele, kuid möönab selle saabumise võimalikkust. Kergemeelsuse puhul aga loodab isik tagajärje mittesaabumisele (Riigikohtu otsus kriminaalasjas nr - RT III 2003, 32, 328, 3-1-1-124-03 p 8.2). Samuti on Riigikohus oma varasemas praktikas märkinud, et nii kaudse tahtluse kui kergemeelsuse korral tunneb toimepanija ära enda käitumises sisalduva ohtlikkuse. Kaudse

tahtluse korral kiidab ta võimaliku tagajärje heaks, s.t soostub sellega. Ettevaatamatuse korral aga loodab tagajärje mittesaabumisele, kuid selline lootus peab olema isiku üldist

elukogemust ja teospetsiifikat arvestades adekvaatne ehk peab tuginema isiku poolt

äratuntud asjaoludele, mis lubavad tal mõistlikult uskuda, et tema poolt loodud oht ei

realiseeru tagajärjes (Riigikohtu otsus kriminaalasjas nr - RT III, 2006, 8, 3-1-1-142-05 70).“

Kohus leiab, et F.P ja U.G mõlemad pidasid võimalikuks KarS § 113 või 117 süüteokoosseisule vastava tagajärje, kannatanu surma,

saabumist, kuna nende teost tulenev ja kannatanu isikule suunatud oht oli

tunnetatav. Keskmise haristusetaseme, keskmise elukogemusega inimene saab aru, et eelnevalt pekstud kannatanu järsakule toimetamine kannatanu

tahte vastaselt loob kannatanu jaoks veelgi ohtlikkuma olukorda, sest

kannatanul võib tekkida hirmu tunne. Hirmust tingitud vaimses seisundis olles, ei ole välistatud, et inimene võib järsakult alla kukkuda. Järsaku kõrgus

on 15 meetrit, ja tema sügavus on ka visuaalselt tunnetatav. Asjaolule, et

vähemalt U.G , kelle elukogemus on väiksem kui tema isal F.P , on aru saanud kannatanu suhtes eksisteeritud ohust, osutab see, et U.G on pidanud vajalikuks hoiatada kannatanut suuliselt sõnaga „ole ettevaatlik“. Kohus ei näe ühtki mõistlikku põhjust, miks F.P, kellel on suurem elukogemus, ei suudaks loodud ohu sisust aru saada.

U.G kannatanule edastatud hoiatuse sisust tuleneb, et vähemalt U.G

ei soovinud kannatanule surma tekitada. Samuti U.G teo

endast tegevusetuse vormis, mis seisnes selles, et siis kui kannatanu viibis järsaku äärel ja kannatanu ja süüdistatavate vahel oli 3-7 meetrit vahemaad, ei läinud ta kannatanu eest ära ega eemaldunud temast järsakust vastipidises suunas, et anda kannatanule võimaluse eemalduda järsaku äärest, mille tõttu

kannatanu kukkus järsakult alla, ei nähtu, et U.G oleks eelnevalt nõustunud kannatanu alla kukkumisega ja surma saabumisega ehk oleks soostunud asjaoluga, et kannatanu ikka kukkub alla. Kohus ei tuvastanud, et J.

28

U.G tegu tegevusetuse vormis oleks niivõrd ilmselt kindel, samuti

sellise intensiivsusega, et oleks võimalik teha järelduse, et U.G ,

hinnates oma tegevusetuse ja võimaliku tagajärje ( kannatanu aurma)

saabumise vahel tekkinud kausaalsust, olnuks jäänud ootama sündmuse tehiolude edasist kulgemist ning alla kukkumisel juhtuda võinud kannatanu surma saabumist.

Sama järeldusele tuleb kohus ka F.P tegevusetuse analüüsimisel.

Süüdimõistetu F.P on selgitanud kohtus, milline oli tema eesmärk kannatanu toimetamisel Ontikale – näitada kannatanule, et ka tema vastu on

jõud, et kannatanu tunnetaks kui raske oli süüdistatava pojal jõuda

varahommikul koju, olles pekstud, määrdunud riietes, et kannatanu üritaks jõuda linnani jalgsi. Kohus on juba analüüsinud F.P ütlusi ka selles

osas ja leidnud, et tema selgitus Ontikale saabumise kohta on vähemalt loogiline ja inimese psühholoogiat arvesse võttes arusaadav. Tegemist võis olla teatud määral kättemaksu himu rahuldamisega, kuigi F.P eitab, et selline tegu olieks toime pandud kättemaksust. F.P otsustus käituda kannatanuga just sellel viisil on kõlbelisuse põhimõtteid arvestades küüniline ja sügavalt taunitav, kuid reaalses elus on see vahepeal juhtub. F.P ütlused ei ole selles osas mitte millegagi ümber lükatud. Sellest nähtub, et F.P

ei olnud soovi tekitada kannatanule surma. Kohus on juba märkinud, et F.P ja U.G mõlemad pidasid võimalikuks KarS §

113 või 117 süüteokoosseisule vastava tagajärje, kannatanu surma,

saabumist, kuna nende teost tulenev ja kannatanu isikule suunatud oht oli

tunnetatav. F.P poolt tagajärje ( kannatanu surma ) saabumise möönmise ehk sellega soostumise kohta jääb kohus samale seisukohale nagu U.G puhul: F.P teo endast (tegevusetuse vormis), mis seisnes selles, et siis kui kannatanu viibis järsaku äärel ja kannatanu ja süüdistatavate

vahel oli 3-7 meetrit vahemaad, ei läinud ta kannatanu eest ära ega

eemaldunud temast järsakust vastipidises suunas, et anda kannatanule võimaluse eemalduda järsaku äärest, mille tõttu kannatanu kukkus järsakult

alla, ei nähtu, et F.P oleks eelnevalt nõustunud kannatanu alla kukkumisega ehk oleks soostunud asjaoluga, et kannatanu ikka kukkub alla. Kohus ei tuvastanud, et F.P tegu tegevusetuse vormis oleks niivõrd ilmselt kindel, samuti sellise intensiivsusega, et oleks võimalik teha järelduse,

et F.P , hinnates oma tegevusetuse ja võimaliku tagajärje (

kannatanu aurma) saabumise vahel tekkinud kausaalsust, olnuks jäänud ootama sündmuse tehiolude edasist kulgemist ning juhtuda võinud kannatanu surma saabumist alla kukkumisel. Kohus veel kord rõhutab, et „ “ tahtlus peab olema suunatud teo tehioludele

(Riigikohtu tsiteeritusd otsus 3-1-1-4-08), mitte aga isiku teojärgsele

käitumisele. Kohus peab vajalikuks seda ka korduvalt rõhutada, sest kohtuistungist osavõtnud prokurör korduvalt ja korduvalt viidanud sellele, et

just süüdistatavate teojärgsest käitumisest tuleneb süüdistatavate tegelik

29

tahtlus kannatanu surma tekitamisele. Kohus toonitab, et tahtlus tuleb tuvastada kõigepealt tahtluse voluntatiivse elemendi ( tegajärje möönmine) analüüsimisel ja see on nimelt teo endasse, mitte aga teojärgsesse käitumisse puutuvalt.

Abipakkuvaks kriteeriumiks tahtluse analüüsimisel on süüdimõistetu käitumine enne tegu ja teojärgselt. Kohus kontrollib, kas süüdimõistetute käitumine enne tegu või selle järgselt

on niivõrd olilise tähendusega, et see võiks ülaltoodud kohtu järelduse kahtluse alla seada. Kohus leiab, et süüdistatavate käitumine enne tegu ja selle järgselt kinnitab

kohtu järeldust, et U.G ja F.P ei möönnud ega soostunud

kannatanu surma saabumisega, vaid mõlemad lootsid tagajärje mittesaabumisele.

Enne kannatanu Ontikale toimetamist lõi F.P kannatanu rusikaga

näkku, ja see on oma poja juuresolekul, päevasel ajal, ning ka teiste tunnistajate juuresolekul, mõned nendest olid F.P tuttavad (tunnistaja

A. Z). Tunnistajate juuresolekul, süüdistatavad panid kannatanu tema tahte

vastaselt autosse ja viidi ära. Ka see toimus tunnistajate J. S ja A. S juuresolekul. Kohus ei leia, et soovides või vaikimisi nõustudes kannatanu

võimaliku surma saabumisega, oleks süüdistatavad käitunud niivõrd

bravuurikalt ja väljakutsuvalt. Eluliselt on pigem tõenäolisem ja usutav, et selle käitumisega näitasid süüdistatavad, et „tea nüüd (kannatanu) oma koht ja ka sinu vastu on olemas jõud“ .

Pärast kannatanu järsakult alla kukkumist, lähenesid süüdistatavad järsaku

äärele, vaatasid alla, nägid alla kukkunud kannatanu keha. Süüdistatavad

avaldasid kohtuistungil, et kannatanu justkui liikus, tegi jalaga liigutuse. Surnu kohtuarstliku ekspertiisi akti kohaselt, pärast kehavigastuste saamist ei saanud kannatanu teha aktiivseid tegevusi ( rääkida, liikuda) ( arvamuse p 5); vigastused on eluohtlikud (arvamuse p 6) ja tõid endaga kaasa surma. Ei ole välistatud, et süüdistatavatele võis tunda, et nad märkavad kannatanu liigutusi, sest kannatanu keha asetses peale kõrguselt maandumist kallaku peal, kus

kasvavad puud ( sündmuskoha vaatluse juurde lisatud fototabelid lk 23). Seega, nähtavus ei saanud olla eriti selge.

Siin kohus peab vajalikuks veel kord pöörata tähelepanu sellele, et ei ole

asjakohased süüdistaja väited süüdistatavate kaudse tahtluse tõendatuse kohta, kui selline tõendatus tuleneb argumendist, et igaüks peab teadma, et sellise kõrguse allakukkumisel võib suure tõenäosusega saabuda kannatanu surm, ja süüdistatavad olid sellest aru saanud ja soostusid kannatanu surma saabumisega, sest nad ei kutsunud politsei ega kiirabi, et teinud midagi muud kannatanu surma ärahoidmiseks, vaid puhastasid sõiduki kannatanu verest ja

viskasid ära kannatanu esemed, sealhulgas kannatanu jope. Selles ongi

süüdistaja metodoloogiline viga. Selleks ajaks, kui süüdistatavad vaatasid

järsakult alla ja nägid kannatanu keha, olid surmavad kehavigastused juba

30

saadud ja surm ka saabunud. Kuriteokoosseis on tagajärje saabumisega täidetud ja seega ka lõpule viidud. Tahtluse tõendatust tuleb aga rakendada

mitte teojärgselt vaid kuriteo tehioludele ehk nende asjaoludele, millel on

tähendus kuriteokoosseisu täitmisel. Veel kord kohus toob Riihikohtu lahendist tsitaati: „ tahtlus peab olema suunatud teo tehioludele“ (Riigikohtu tsiteeritusd otsus 3-1-1-4-08).

Kas süüdistatavate teojärgsest käitumisest tuleneb, et kohtu järeldus

süüdistatavatel kaudse tahtluse puudumise kohta on ebaõige? Kohus vastab eitavalt.

Kohtu arvates, süüdistatavate teojärgsel käitumisel ei ole niivõrd suurt

tähendust, mis võiks mõjutada kohtu järeldust kaudse tahtluse puudumise

kohta oluliselt. Kõigepealt kohus märgib, et ei ole ühtegi tõendit, et süüdistatavad oleksid ära visanud kannatanu esemed järsakult. Järsaku all,

kallakul, 3 meetri kaugusel kannatanu surnukehast oli avastatud kannatanu jope. See ei tähenda, et süüdistatavad oleksid selle ära visanud. Süüdistatavad eitavad esemete viskamist. Samal ajal, F.P ütlustest nähtub, et autos istudes oli kannatanu jope justkui seljas, kuigi käsivartele alla lastud ( köide 3 lk 125 pöördel). Seega, ei ole välistatud, et kannatanu alla kukkumisel ja

maandumisel võis jope kannatanu kehast veidi eemale olla. Samuti ei ole ühtegi tõendit, et süüdistatavad oleksid sõiduki kannatanu verest puhastanud.

Vastupidi, auto vaatlusel oli tagaistmel avastatud veretaolisi määrdumisi (köide 1 lk 71), ja see oli avastatud visuaalsel vaatlusel, ehk see oli silmaga

nähtav, tehnikavahendeid vaatlusel kasutatud ei olnud ( lk 70). Kiirabi ja

politsei mittekutsumine, mitte midagi tegemata jätmine ei tähenda kuidagi süüdistatavate kaudset tahtlust kannatanu surma tekitamisele. Süüdistatav F.P selgitas kohtuistungil, miks nad ei teatanud juhtunust politseile või vähemalt anoniimselt oleksid kutsunud kohale päästeautot – nad kartsid seda kannatanu kukkumist ( köide 3 lk 125 pöördel). Abi mittekutsumine näitab

süüdistatavate vaimset julgusetust, argust, ning seda, et nad tahaksid

juhtunut varjata. Varjamise põhjuseks ei pruugi alati olla ainult kaudse

tahtlusega tapmise asjaolud. Varjata saab ka muud kuritegu. Asjaolude varjamine ei tähenda automaatselt isikute tahtlust tapmise toimepanemisele. Nüüd kohus läheneb probleemile teisest küljest.

Kohus on kontrollinud süüdistatavate poolt täidetud kuriteokoosseisu

sübjektiivset külge, analüüsides KarS § 113 -13 lg 1 järgi esitatud süüdistust, kaudse tahtluse olemasolu või selle puudumise valguses. Kohus

tuli järeldusele, et kohtule ei ole esitatud piisavaid andmeid, mille alusel võiks kohus tulla järeldusele, et mõlemad süüdistatavad mitte ainult oleksid

aru saanud nende endi poolt loodud ohust ja on pidanud võimalikuks kannatanu surma saabumist ( kaudse tahtluse intellektuaalne moment), vaid

oleksid kannatanu surma saabumist möönnud ehk soostunud kannatanu surma saabumisega ( kaudse tahtluse voluntatiivne moment).

31

Kohus kontrollib süüdistatavatele inkrimineeritud teo toimepanemise subjektiivset külge - ettevaatamatust. Kohus leiab, et F.P ja J. Varlasin panid kuriteo toime tegevusetuse vormis, ettevaatamatusest. Kohus põhjendab oma arvamust järgmiselt:

KarS § 18 lg 1 alusel, isik paneb teo toime kergemeelsusest, kui ta peab

võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist, kuid tähelepanematuse või kohusetundetuse tõttu loodab seda vältida.

Piiritledes kaudset tahtlust ettevaatamatusest kergemeelsuse vormis on

Riigikohus korduvalt selgitanud, et kaudse tahtluse puhul möönab isiku tagajärje saabumist, ettevaatatatuse korral aga loodab selle mittesaabumisele. Kohus tsiteerib, lahend 3-1-1-4-08: „…Ettevaatamatuse korral aga loodab tagajärje mittesaabumisele, kuid selline

lootus peab olema isiku üldist elukogemust ja teospetsiifikat arvestades adekvaatne ehk peab tuginema isiku poolt äratuntud asjaoludele, mis lubavad

tal mõistlikult uskuda, et tema poolt loodud oht ei realiseeru tagajärjes (Riigikohtu otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-142-05 - RT III, 2006, 8, 70).“ Kohus leiab, et mõlemad süüdistatavad, U.G ja F.P, pidasid võimalikuks kannatanu surma saabumist järsakul alla kukkumisel, ehk nende

arusaamisega oli hõivatud nende teoga tekitatud oht, kuid oma kohusetundetuse tõttu lootsid selle tagajärje saabumist vältida.

Kohus tuletab meelde, et süüdistatavate poolt toimepandud teoks tegevusetuse vormis, mille tagajärjel saabus kannatanu surm, on kohus tunnistanud järgmist tegu: 09.10.2005 ajavahemikul kella 09.00 kuni 12.40-ni Kohtla vallas Ontikal Ida- Virumaal, koos U.G ja F.P, peale seda, kui kannatanu A A oli toimetatud tema tahte vastaselt pankranniku kalda äärele, rikkusid hoolsuskohustust, mis seisnes selles, et igal inimesel on Põhiseadusest tulenev õigus isikupuutumatusele, mille lahutamatu osa on isiku kehaline puutumatus

ja igaüks on kohustatud hoiduma teisele isikule ebaseadusliku füüsilise

kahju tekitamisest, lähenesid ja seisid kannatanu ees järsakul kannatanu

asukohast kaugusel 3-7 meetrit, takistades A A eemaldumist ilmselt ja

arusaadavalt ohtlikust olukorrast – 15 meetri kõrguse järsaku kalda äärelt,

soodustasid oma tegevustusega pankrannikult alla kukkumist, põhjustades talle ajukolju ja rindkere tömptrauma, mille tagajärjel A A suri. Süüdistatavad oleksid pidanud kannatanu surma ära hoidma, omades ingerentsist tulenevat

tegutsemiskohustust, kuna nende endi eelnevate õigusvastaste tegude

tagajärjel ( eelnev peksmine Kohtla-Järvel ja kannatanu toimetamine

Ontikale tema tahte vastaselt) sattus A A Ontikal ohtlikusse olukorda ja kukkus järsakusse. Kannatanu surma oleks olnud süüdistatavatel võimalik ära hoida, tulles järsaku äärel seisnud kannatanul eest ära, eemaldudes järsakust ja kannatanu asukohast vastupidises suunas tee poole.

32 Kas süüdistatavad lootsid kannatanu surma mittesaabumisele ja kas neil oli selleks põhjendatud alus? Kohus vastab küsimusele jaatavalt.

Ontika järsak on Ida-Virumaa tuntud vaatamisväärsus. Sündmuskoha

läheduses asub Valaste juga, külalistemaja, kohvik. Ontika-Valaste tee on

mõõduka-tiheda liiklusega. Ontika-Valaste tee läheneb vahepeal järsaku äärde. Järsaku äärel või selle lähedal ei ole paigaldatud ühtki hoiatussilti, et inimeste viibimine võib olla ohustatud. Samuti järsak ei ole millega piiratud.

Järsaku ääre erinevatele kohtadele on paigaldatud pingid. Sinna tullakse

piknikuid pidama, puhkama, jalutama, ka peredega. Kohus soovib sellega

näidata, et Ontika järsakule saabumine ja seal viibimine iseenesest ei ole algusest peale ohtlik nähtus. Igaüks peab järgima turvalisuse elementaarseid reegleid. Näiteks joobeseisundis järsaku äärde minna turvaline ei ole, ja see on üldtuntud. Samuti ettevaatlik tuleb olla, viibides järsakul koos lastega, kes vajavad täeindavat kaitset ja jarelevalvet.

Kohus leiab, et U.G ja F.P oli alus mõistlikult uskuda, et kannatana ei kukku järsakult alla, lähenedes järsaku äärele, seistes selle ääres. Kannatanu oli küll eelnevalt pekstud ja verine ( V. Varlasin lõi kannatanu

ühe korra rusikaga näkku Kohtla-Järvel), kuid ta oli teadvuses, ta liikus

iseseisvalt. Raskeid vigastusi talle tekitatud ei olnud. Ei ole tuvastatud, et

süüdistatavad oleksid kannatanu suhtes Ontikal sündmuskohal vägivalda kasutanud. Kannatanu oli noor, terve mees. Sündmuskoha murukate oli küll tihe, kuid kuiv, kuna sademeid ei olnud . Märja katte puhul oleks libisemise võimalus märksa suurem. Sündmus leidis aset päevasel ajal, mitte pimeduses. Inimese orienteerimisvõime on siiski parem just päevasel ajal. Kohus leiab, et kannatanu kindlasti vajas Ontika järsaku viibimise ajal mitte süüdistatavatega vestluse pidamist ja asju klaarimist, vaid meditsiinilist abi ja seda, et süüdiastatavad ei ohustaksid teda.

Mõlemad süüdistatavad näitasid oma kohusetundetust sellega, et ei võtnud

arvesse kannatanu seisundit piisava tõsidusega ja selle asemel, et hakata kannatanult taganema, üritasid jätkuvalt temaga vestlusse astuda. Samuti kohus märgib, et kannatanu seisundit on teatud määral mõjutanud tema veres

morfiini sisaldus, kuid selles osas ei saanudki süüdistatavad piisavat kohusetundlikkust välja näidata, sest nad ei olnud selle asjaolust teadlikud.

Kohus leiab tõendatuks, et V. Varlasin pani toime järgmise teo:

tema, 09.10.2005 ajavahemikul kella 09.00 kuni 12.40-ni Kohtla vallas Ontikal Ida-Virumaal, koos U.G-ga, peale seda, kui kannatanu A

A oli toimetatud tema tahte vastaselt pankranniku kalda äärele, rikkus hoolsuskohustust, mis seisnes selles, et igal inimesel on Põhiseadusest tulenev õigus isikupuutumatusele, mille lahutamatu osa on isiku kehaline puutumatus

ja igaüks on kohustatud hoiduma teisele isikule ebaseadusliku füüsilise

33 kahju tekitamisest, lähenes ja seisis koos U.G-ga kannatanu ees järsakul

kannatanu asukohast kaugusel 3-7 meetrit, takistades A A eemaldumist ilmselt ja arusaadavalt ohtlikust olukorrast – 15 meetri kõrguse järsaku kalda

äärelt, soodustas koos U.G-ga oma tegevustusega pankrannikult alla kukkumist, põhjustades talle ajukolju ja rindkere tömptrauma, mille tagajärjel A A suri. F.P oleks pidanud kannatanu surma ära hoidma, omades

ingerentsist tulenevat tegutsemiskohustust, kuna nende endi eelnevate õigusvastaste tegude tagajärjel ( eelnev peksmine Kohtla-Järvel ja kannatanu

toimetamine Ontikale tema tahte vastaselt) sattus A A Ontikal ohtlikusse olukorda ja kukkus järsakusse. Kannatanu surma oleks olnud F.P

võimalik ära hoida, tulles järsaku äärel seisnud kannatanul eest ära, eemaldudes järsakust ja kannatanu asukohast vastupidises suunas tee poole.

F.P tegu tuleb kvalifitseerida KarS § 117 alusel - inimese surma põhjustamine ettevaatamatusest. Kohus leiab tõendatuks, et J. Varlasin pani toime järgmise teo:

tema, 09.10.2005 ajavahemikul kella 09.00 kuni 12.40-ni Kohtla vallas Ontikal Ida-Virumaal, koos F.P-ga, peale seda, kui kannatanu A A

oli toimetatud tema tahte vastaselt pankranniku kalda äärele, rikkus hoolsuskohustust, mis seisnes selles, et igal inimesel on Põhiseadusest tulenev õigus isikupuutumatusele, mille lahutamatu osa on isiku kehaline puutumatus

ja igaüks on kohustatud hoiduma teisele isikule ebaseadusliku füüsilise

kahju tekitamisest, lähenes ja seisis koos F.P-ga kannatanu ees

järsakul kannatanu asukohast kaugusel 3-7 meetrit, takistades A A eemaldumist ilmselt ja arusaadavalt ohtlikust olukorrast – 15 meetri kõrguse

järsaku kalda äärelt, soodustas koos F.P-ga oma tegevustusega

pankrannikult alla kukkumist, põhjustades talle ajukolju ja rindkere

tömptrauma, mille tagajärjel A A suri. F.P oleks pidanud

kannatanu surma ära hoidma, omades ingerentsist tulenevat

tegutsemiskohustust, kuna nende endi eelnevate õigusvastaste tegude

tagajärjel ( eelnev peksmine Kohtla-Järvel ja kannatanu toimetamine

Ontikale tema tahte vastaselt) sattus A A Ontikal ohtlikusse olukorda ja

kukkus järsakusse. Kannatanu surma oleks olnud U.G võimalik ära hoida, tulles järsaku äärel seisnud kannatanul eest ära, eemaldudes järsakust ja kannatanu asukohast vastupidises suunas tee poole.

U.G egu tuleb kvalifitseerida KarS § 117 alusel - inimese surma põhjustamine ettevaatamatusest.

II U.G röövimise episood, kannatanu J V.

34

Kohtuistungil ülekuulatud U.G selgitas, et ta tunnistab ennast selles episoodis süüdi ega vaidlusta faktilisi asjasolusid.

Kohtuistungil ülekuulatud kannatanu ( köide 3 lk 113 pöördel ja 114)

selgitas, et tal varastati mobiiltelefon, mille maksumus oli 4000 krooni. U.G ähvardas teda süstlaga. U.G hoidis telefonist kinni ja ütles, et kannatanu laseks see välja muidi ta nakatab teda HIViga. Ta lasi

telefon käes ära. Kannatanu sõnul, võttis ta ähvarduse tõsiselt. Esitab tsiviilhagi summas 4000 krooni. Muid tõendeid selles episoodis kohtule esitatud ei olnud.

Kohus leiab tõendatuks, et U.G 24.08.2005. a kella 17.45 ajal Ahtme linnaosas Kohtla-Järve linnas Ahtme Spordihalli juures võttis ebaseadusliku

omastamise eesmärgil psüühilise vägivallaga - HlV-viirusesse nakatunud süstlaga ähvardades J V ära kaelas rippunud mobiiltelefoni Samsung T500, tekitades kahju 4000 krooni, kusjuures kannatanul oli alus karta vägivallaga ähvarduse täideviimist.

Kohus leiab, et U.G süü on antud kuriteoepisoodis tõendatud

süüdistatava süü omaksvõtuga ning kannatanu ütlustega. Kohus leiab, et

süstlaga ähvardamine on vägivald KarS § 200 lg 1 mõttes ja süstlaga ähvardamine oli suunatud just mobiiltelefoni hõivamisele. U.G tegu on kvalifitseeritud õigesti KarS § 200 lg 1 alusel kui võõra vallasasja äravõtmine, selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, kui see on toime pandud vägivallaga ähvardamise teel.

Kohus leiab, et röövimine oli toime pandud otsese tahtlusega vara hõivamisele. Sellele osutab toimepandud kuriteo üldine pilt. Kohus leiab, et

ähvarduse väljendamisel on piisav, kui ähvardatakse vähemalt kaudse

tahtlusega, ehl isik peab võimalikuks tema väljendatud ähvardusel teo toimepanemist ja möönab selle ähvarduse toimet ehk soostub ähvardusele järgneva teo saabumisega.

U.G KarS § 121 järgi kvalifitseeritud episood, kannatanu A. A peskmine.

U.G tunnistas end selles episoodis osaliselt süüdi ja selgitas (köide 3 lk 109 ja 119 pöördel), et peale seda, kui tema isa lõi kannatanut ühe korra näkku ja kannatanu kukkus maha, lükkas ta kannatanu jalaga ühe

korra õla piirkonda, kuidarvab, et sellega ta ei tekitanud isikule füüsilist valu. Rusikatega ta kannatanut löönud ei ole. Kannatanu A. A surnukeha kohtuarsliku ekspertiisi läbiviimise käigus ei

ole tuvastatud õla piirkonnas olevaid kehavigastusi, mis võiksid tekkida

mitte kannatanu järsakult alla kukkumisel, vaid lühikest aega enne seda kõva tömbi eseme toimel.

35 Süüdistatava ütlused leiavad oma kinnitust DNA ekspertiisi aktiga k 1 lk 220-

224, mille kohaselt kannatanu A A verd oli avastatud U.G parema jala

kingalt ( arvamuse p 1). DNA ekspertiisi tulemused on vastavuses

süüdistatava ütlustega, et ta lükkas mahakukkunud kannatanu ühe korra jalaga õla piirkonda. Eelnevalt lõi kannatanut rusikaga näkku piirkonda V. Varlasini ja kannatanul hakkas verd jooksma. Sellest tulenevalt, on võimalik,

et kannatanu verd võis sattuda kannatanu ka õla piirkonda ja sellest

süüdistatava jalatsile või verd võis sattuda jalatsile ka vahetult verejooksu käigus, kuna U.G viibis kannatanult vahetuses läheduses.

U.G poolt kannatanu peskmine rusikatega pähe ei ole millegagi

tõendatud, selle kohta ei ole kohtule esitatud ühtki tõendit. Kohtuliku arutamise käigus on tuvastatud, et kannatanu kukkus maha F.P, mitte aga U.G, löögist näkku. Seega, rusikaga näkku löömise omistamine U.G-le on ilmselt põhjendamatu. Kohus leiab tõendatuks, et U.G 09.10.2005 ajavahemikul kella 09.00

kuni 12.40-ni kasutas Kohtla-Järve linnas hotell Alexi juures, asukohaga

Kalevi 4, A A suhtes füüsilist vägivalda: lükkas maaslamavat kannatanut jalaga kehasse õla piirkonda.

Seega, pani U.G toime KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo - teise inimese kehalise väärkohtlemise.

Ülaltoodust võib teha järelduse, et U.G ei tekitanud kannatanule

tervisekahjustust, kehavigastusi. Samal ajal, et nõustu kohus süüdistatava antud hinnanguga, et löögist maha kukkunud kannatanu jalaga lükkamine oleks täiesti valutu. Kohus leiab, et maha kukkunud kannatanu jalaga lükkamine õla piirkonda on igati teise isiku väärkohtlemine, mis on KarS § 121 järgi kvalifitseeritav kuritegu. Teise isiku jalaga lükkamine rikkub isiku kehalist puutumatust, ja isegi kui see valulik ei ole, aga alandav ikka on.

Kohus leiab, et antud tegu oli toime pandud vähemalt kaudse tahtlusega. Lükates maha kukkunud kannatanut jalaga õla piirkonda, pidas U.G süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ehk kannatanu väärkohtlemist ning möönas seda.

U.G ja F.P KarS § 136 lg 1 järgi kvalifitseeritud episood.

Kohtuistungil ülekuulatud U.G selgitas kohtuistungil, et ta tunnistab ennast selles kuriteos süüdi, ja andis ütlusi ( köide 3 lk 120), et peale seda, kui F.P lõi kannatanut ühe korra rusikaga näkku, kannatanu kukkus maha, tal hakkas verd jooksma ja U.G lükkas ta jalaga õla piirkonda, aitasid nad koos isaga kannatanul püsti tõusta ja pakkusid rääkida. Kõik koos

36 läksid autosse. Kannatanu oli nõus rääkima. Vastupanu ta osutanud ei ole. F.P

oli roolis ja nad sõitsid algul Metsapargi tänavale, kus hakkasid

kannatanult küsima, kus on U.G asjad ja et neid tuleb tagastada. Kannatanu ainult ropendas. Sõitsid edasi Ontikale. Ontikal väljus kannatanu ootamatult autost ja suundus järsaku poole.

Kohtuistugnil ülekuulatud F.P samuti tunnistas end süüdi selles kuriteos ja selgitas ( köide 3 lk 123 pöördel), et peale kannatanu löömist ja mahakukkumist tema ja U.G aitasid kannatanul üles tõusta ja panid ta autosse tagaistmele vasakul poolel. Alguses sõideti Metsapargi tänavale siis, Ontikale. Kannatanu vastupanu ei osutanud.

Kohus suhtub süüdistatavate KarS § 136 järgi kvalifitseeritava kuriteo

toimepanemise kohta kohtuistungil antud ütlustesse kriitiliselt, sest kohus näeb ütlustest sisemist vastuolu. Ühel poolt süüdistatavad tunnistavad ennast süüdi isikult seadusliku aluseta vabaduse võtmises, teisest küljest avaldavad

mõlemad süüdistatavad, et kannatanu oli justkui nõus nende tegevusega, vastupanu osutanud ei ole, ei näidanud soovi autost lahkuda.

Kohus kontrollib süüdistatavate ütlusi tunnistajate ütluste kaudu. Tunnistaja J. S selgitas kohtuistungil ( köide 3 lk 113), et ta nägi, kuidas kaks meest tassisid autosse kolmandat. See kolmas oli purjus, see oligi A. A. Enne

seda kannatanu viibis kasiinos ja mängis. Tunnistaja hinnangul kannatanu

kaine kindlasti ei olnud, oli purjus. Meestest vanem istus rooli ja noorem tagaistmele. Kannatanu pandi ka taagaistmele. Tunnistaja A. S selgitas kohtuistungil ( köide 3 lk 112), et ta nägi, kuidas A. A autosse pandi. Kaks meest hoidsid teda käe pealt kinni ja pistsid autosse. Kannatanu ise ei liikunud. Need mehed vedasid teda ja panid tagumise vasakpoolse ukse kaudu sisse. Kannatanu vastupanu ei osutanud, teda tassiti.

Süüdistatavate ja tunnistajate ütlustega kooskõlas on

asitõendi

vaatlusprotokoll (köide 1 lk 71), millest nähtud, et F.P auto tagaistmel vasakul poolel on veretaolisi määrdumisi, samuti DNA ekspertiisi

aktiga, selle arvamuse p 6 ( köide 1 lk 223), millest nähtub, et sõiduauto

tagumiselt istmelt võetud proov on segaproov, milles sisalduv bioloogiline materjal pärineb enam kui ühelt inimeselt ja ei saa väistada A. A pärineva bioloogilise materjali sisaldumist selles segaproovis, sest DNA lookustes on esindatud kõik A. A esinevad DNA alleelid.

Kohus leiab, et tunnistajate ütlustest ei saa teha järeldust, et kannatanu oleks avaldanud selge tahte ja nõusoleku enda autosse panemiseks ja ärasõtmiseks.

Ei oma tähtsust, et autosse vedamisel ei osutanud kannatanu vastupanu. Sellest ei tohi teha järeldust, et kannatanu oleks tema suhtes sooritatava teoga nõus. Kohus leiab, et kannatanu vastupanu oli maha surutud rusikaga näkku löömisel, mille tagajärjel kukkus kannatanu maha ja tal hakkas verd jooksma. Teatud määral võis vastupanu mahasurumisele soodustada kannatanu veres

37

sisaldunud morfiin, mis tõepoolest võis nõrgendada kannatanu vastupanu osutamise võimet. Autosse panemisega oli kannatanu võimalus vabalt liikuda märkimisväärselt

kitsendatud. Edasised süüdistatavate toimingud ja F.P otsustus

sõita algul Metsapargi tänavale, siis Ontikale, kinnitasid, et kannatanul ei olnud võimalust nende tegevusse reaalselt sekkuda.

Kohus leiab, et ei ole millegagi tõendatud, et süüdistatavad oleksid jõuga

takistanud kannatanut sõiduki ukse avamist ja sõidukist pagemist. See ei tulene süüdistatavate ütlustest ega muudest tõenditest. Kohus märgib, et juhul,

kui kannatanu vastupanu võime on eelneva peksmisega maha surutud, siis polnudki süüdistatavatel vajadust takistada jõuga kannatanu autost pagemist, sest kannatanul endal ei olnud selleks piisavalt jõud.

Vabadust saab isikult ära võtta seaduses ettenähtud korras. Isiku põhiõigus vabadusele on Põhiseadusega ka kaitstud. „§ 20. Igaühel on õigus vabadusele ja isikupuutumatusele.

Vabaduse võib võtta ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras:

1) süüdimõistva kohtuotsuse või kohtu poolt määratud aresti täitmiseks; 2) kohtu korralduse täitmata jätmise korral või seadusega sätestatud kohustuse

täitmise tagamiseks;

3) kuriteo või haldusõiguserikkumise ärahoidmiseks, sellises õiguserikkumises põhjendatult kahtlustatava toimetamiseks pädeva riigiorgani

ette või tema pakkumineku vältimiseks;

4) alaealise üle kasvatusliku järelevalve sisseseadmiseks või tema

toimetamiseks pädeva riigiorgani ette, et otsustada sellise järelevalve sisseseadmine;

5) nakkushaige, vaimuhaige, alkohooliku või narkomaani kinnipidamiseks,

kui ta on endale või teistele ohtlik; 6) ebaseadusliku Eestisse asumise tõkestamiseks ning Eestist väljasaatmiseks või välisriigile väljaandmiseks. …“.

KarS § 136 lg 1 järgi ettenähtud kuriteo koosseis ei näe ette kvalifitseeritava

tunnusena grupi tunnust. Kuid kohus leiab, et U.G ja F.P tegutsesid selle kuriteo toimepanemise ühiselt ja kooskõlastatult ehk grupis.

Nende ühine tegevus oli suunatud kannatanult ebaseaduslikult vabaduse

võtmisele ning tegu sai realiseeritud. Kuriteo toimepanemine grupis on karistust raskendav asjaolu KarS § 58 p 10 kohaselt ja seda tuleb arvestada karistuse mõistmisel.

Kohus leiab tuvastatuks, et U.G 09.10.2005 ajavahemikul kella

09.00 kuni 12.40-ni tegutsedes koos oma isa F.P-ga Kohtla-

Järve linnas hotell Alexi juures, asukohaga Kalevi 4, tõstsid eelnevalt läbipekstud A A, kelle vastupanu oli eelnevalt maha surutud peksmisel, vägisi

F.P valduses olevasse sõiduautosse XXX reg.nr XXX, sõitsid

38

koos A A temalt ebaseaduslikult vabadust võttes Kohtla valda Ontika paekaldale.

Seega, U.G , võttes teiselt isikult seadusliku aluseta vabaduse, pani toime KarS § 136 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Kohus leiab tuvastatuks, et F.P 09.10.2005 ajavahemikul kella 09.00 kuni 12.40-ni tegutsedes koos oma poeg U.G-ga Kohtla-

Järve linnas hotell Alexi juures, asukohaga Kalevi 4, tõstsid eelnevalt

läbipekstud A A, kelle vastupanu oli eelnevalt maha surutud peksmisel,

vägisi F.P valduses olevasse sõiduautosse XXX reg.nr XXX, sõitsid koos A A temalt ebaseaduslikult vabadust võttes Kohtla valda Ontika paekaldale.

Seega, U.G , võttes teiselt isikult seadusliku aluseta vabaduse, pani toime KarS § 136 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Kohus leiab, et U.G ja F.P tegutsesid otsese tahtlusega isikult

ebaseaduslikult vabaduse võtmisele. Mõlemad süüdistatavad teadsid, et tassides kannatanut autosse, pannes kannatanu autosse istuma ja sõites koos

kannatanu süüdistatavate otsustusel valitud kohta, piiravad nad oluliselt kannatanu õigust vabalt liikuda ja tahtsid või vähemalt möönsid seda.

F.P KarS § 121 järgi kvalifitseeritav episood, kannatanu A. A.

Kohtuistungil ülekuulatud F.P tunnistas end antud kuriteos süüdi osaliselt (köide 3 lk 109 ja 123) ning selgitas, et tõepoolest, ta lõi kannatanut

ühe korra rusikaga näkku, mille tagajärjel kannatanu kukkus mahaa ja tal hakkas verd jooksma, jalgadega ei löönud. Süüdistatava ütlused on kinnitatud surnu kohtuartsliku ekspertiisi aktiga (k 1

lk 207-208). Kannatanu surnukehal on avastatud verevalum paremal

oimulihasel, mis tekkis lühikest aega enne surma ( mitte vähem kui 30

minutit) löömisel kõva tömbi esemega või kannatanu kukkumisel vertikaalsest asendist järgneva löögiga vastu samalaadset pinda ( arvamuse p 4 ). F.P ütlusi kinnitab ka U.G.

Ei ole millegagi tõendatud, et F.P oleks samal ajal ja kohal

kannatanut löönud mitmekordselt ja jalgadega. Selle kohta ei ole kohtule esitatud ühtki tõendit. Ka surnu kohtuarstliku ekspertiisi aktist nähtub, et

kannatanu surnukehal avastatud kehavigastused on tekkinud kõrguselt kukkumisel ja ainuke kehavigastus, mis tekkis lühikest aega enne seda, ongi

verevalum oimulihasel. Jalgadega või mitmekordse peksmise kohta ei ole seega ka objektiivseid tõendeid. DNA ekspertiisi aktist nähtub, et kannatanu verd oli avastatud F.P riietel ( k 1 lk 220-224):

39 F.P vasaku spordijalatsi keelel olevalt paelalt, parema spordijalatsilt, (arvamuse p 1),

F.P musta spordipluusi vasaku varruka äärelt, segaproovis (arvamuse p 2), F.P tumesiniste dressipükste vasakult säärelt segaproovis (arvamuse p 3).

DNA ekspertiisi tulemused kinnitavad asjaolu, et süüdistataval oli kannatanuga kontakt ja ühtlasi kinnitatakse süüdistatava ütlusi, et süüdistatav lõi kannatanu, kannatanul hakkas verd jooksma, ta tõstis kannatanu üles ja

koos pojaga nad vedasid kannatanu auto juurde ja panid kannatanu tagaistmele. Süüdistatav selgitas, et kannatanu verd võis tõesti sattuda tema riietele. Kohus leiab, et vere olemasolu süüdistatava riietel et tõenda seda, et

süüdistatav oleks kannatanut rusikaga ja jalgadega mitmekodselt löönud.

Selle kohta tuleks kohtule esitada täiendavaid tõendeid. DNA ekspertiisi

tulemused kinnitavad üksnes seda, et süüdistataval oli kannatanuga vahetu kontakt, ja ei ole välistatud, et see oli rusikaga näkku ühekordsel löömisel,

mille tagajärjel hakkas kannatanul verd jooksma, ja sellele järgneval kannatanu vedamisel autosse.

Kohus leiab tõendatuks, et F.P 09.10.2005 ajavahemikul kella 09.00

kuni 12.40-ni kasutas Kohtla-Järve linnas hotell Alexi juures, asukohaga Kalevi 4, A A suhtes füüsilist vägivalda: lõi teda rusikatega ühe korra näkku, mille tagajärjel verine A A kukkus tänavale maha, põhjustades talle füüsilist valu. Seega, F.P pani toime teise inimese löömise ehk KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Kohus leiab, et kuritegu on toime pandud otsese tahtlusega, sest lüües inimest

näo piirkonda rusikaga, teab inimene, et ta sooritab süüteokkosseisule vastavat tegu ja tahab, või vähemalt möönab seda.

F.P mobiiltelefoni varguse episood.

Kohtuistungil ülekuulatud F.P ( köide 3 lk 109 ja 123 pöördel, 124 )

ei tunnistanud ennast antud kuriteos süüdi ja selgitas, et kannatanu

mobiiltelefoni ta varastanud ei ole. Kui kannatanu löögist kukkus, siis mobiiltelefon kukkus tal välja. Ta võttis telefoni. See oli №kia ja pani selle autosse juhiistme kõrvale. 12.10.2005 võttis politsei temalt kaks telefoni, üks

tema oma ja üks oli kannatanu oma. Kannatanu telefon oli kogu aeg tema autos, selles telefonis ei olnud kaarti ( lk 125 pöördel). Ta ei tahtnud seda telefoni endale võtta ( lk 126). Järgmisel päeval ta võttis kannatanu telefoni autost ja kuna pojal telefoni ei olnud ja kodus oli SIM kaart, siis ta pani SIM- kaardi telefonisse ja andis selle pojale kasutamiseks.

F.P kahtlustatavana kinnipidamise protokollist nähtud ( köide 1 lk 61-62), et tema kinnipidamisel 12.10.2005 võeti temalt mobiiltelefon №kia

40 3310. Kohus märgib, et peale kahtlustatava kinnipidamist kell 18.30, mille käigus võeti temalt mobiiltelefon №kia 3310, kell 19.20 teostati tema auto

kui asitõendi vaatlus ( lk 70 k 19), ja käigukasti kangi juures oleval armatuuril avastati jällegi mobiiltelefon №kia 3310. Kohtul ei ole võimalik

hinnata kumb nendest oli kannatanu oma, või tegemist siiski ühe ja sama telefoniga. Kohtuistungil ülekuulatud kannatanu G A selgitas kohtuistungil, et tema pojal A. A oli mobiiltelefon. Kohtuistungil ülekuulatud kannatanu elukaaslane J. Š ei olnud prokuröri poolt mobiiltelefoni kohta ega selle väärtuse osas ristküsitletud ( köide 1 lk 115 pöördel-116).

Nimetatud tõendete uurimise tulemusena ei ole välistatud, et F.P

juurest 12.10.2005 ära võetud mobiiltelefon №kia 3310 ( mis oli ka kohtuistungil vahetult vaadeldud koos teiste asitõenditega), kuulus kannatanu A. A.

Kohus pöörab tähelepanu järgmistele asjasoludele.

Esiteks, KarS § 199 lg 2 järgi kvalifitseeritav kuritegu võib olla toime

pandud üksnes kavatsetusega, millele osutab süüteokoosseisu obligatoorne

tunnus - võõra vara omastamise eesmärk. Mis tahes võõra vallasasja äravõtmine ei ole kohe ja alati vargus, vaid siis kui see oli isikult ära võetud

omastamise eesmärgil. Kui omastamise eesmärk ei ole tõendatud, siis võib

tegemist olla näiteks KarS § 215 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteoga ehk

võõra vallasasja omavolilise ajutisem kasutamisega. Kohus leiab, et F.P tegevuses võiks olla KarS § 215 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo

tunnused, sest tema ütlustest nähtub, et ta ei võtnud telefoni omastamise eesmärgil, vaid võttis maha kukkunud telefoni ja pani selle auto juhiistme kõrvale, järgmisel päeval sisestas sinna SIM kaarti ja andis pojale kasutada.

See tegu oli toime pandud ajal, mil F.P ei olnud kindlalt teadlik kannatanu surma saabumisest. Ta ilmus politseisse 12.10.2005 ja sai teada, et kannatanu on surnud. Kohus ei saa aga omistada F.P-le kohtuliku

arutamise käigus tuvastatud asjaolusid vallaasja omavolilise kasutamise faktis, sest vastav süüdistus ei olnud F.P-le kunagi esitatud.

Teiseks. KarS § 199 ja 215 ei näe ette süüteikoosseisu obligatoorse

tunnusena vallasasja väärtust ega kahju suurust. Vallasasja väärtuse määramine ja sellest tulenevalt tekitatud kahju tuvastamine aktualiseerub siis, kui on alust arvata, et tegemist võib olla varavastase teoga väheväärtusliku asja vastu, mis on karistatav väärteo- mitte kriminaalkorras. KarS § 218 lg 2 alusel, tegemist on väheväärtusliku asjaga, kui selle rahaline väärtus ei ületa

20 miinimumpäevamäära. KarS § 44 lg 2 miimimumpäevamäära on 50

krooni. Seega väheväärtusliku asjaga tegemist on siis, kui tema rahaline väärtus jääb alla 1000 krooni.

41

Esitatud süüdistuses nähtub, et F.P võttis avalikult kannatanule kuuluva mobiiltelefoni №kia 3310. Selle vallaasja väärtus ei ole süüdistuses

näidatud. Ka kohtuliku arutamise käigus ei teinud prokurör ühtegi katset uurida vallasasja väärtuse ja sellest tuleneva kahju summa määramise kohta. Kohtule ei ole teada, selle vallasasja soetamise aeg, kas telefon oli kulunud ja mis määral, milline oli tema tegelik väärtus selle äravõtmise ajal. Kohtule

ei ole esitatud ühtki tõendit mobiiltelefoni väärtuse kohta. Seega, ei ole välistatud, et selle maksumus võiks olla alla 1000 krooni ja seega puudub F.P tegevuses nii KarS § 199 kg 2 p 4,5 või 215 lg 1 järgi ettenähtud kuriteo tunnused.

KOHTU MEE™ED

F.P tuleb süüdi tunnistada KarS § 117, 136 lg 1, 121 järgi ettenähtud kuritegude toimepanemises ja karistada vastavalt seadusele. F.P tuleb õigeks mõista KarS § 199 lg 2 p 5 järgi esitatud süüdistuses kuriteo tuvastamatuse tõttu, KrMS § 309 lg 2 alusel.

U.G tuleb süüdi tunnistada KarS § 117, 136 lg 1, 121 ja 200 lg 1 alusel ja karistada vastavalt seadusele.

Tsiviilhagid.

Vastavalt süüdistusaktile köide 3 lk 60, antud kriminaalaasja juures on esitatud tsiviilhagid: -kannatanu G A - 31575 krooni varaline kahju ( matusekulud), ning 100000 krooni moraalne ehk mittevaraline kahju. -kannatanu J ( ekslikult aktis märgitud A V) – 4000 krooni, mobiiltelefoni Samsung T 500 maksumus.

28.09.2007 kohtule esitatud kirjalikus avalduses palub kannatanu G. A mõista süüdlastelt talle tekitatud kahju ( köide 3 lk 44).

02.09.2008 toimunud kohtuistungil jäi kannatanu nõudele 31575 krooni ja sooviks, et kohus rahuldaks tema nõude sellele summale. Muid materiaalseid nõudeid ei ole kannatanu esitanud.

Seega lähtub kohus sellest, et kannatanu G A esitas tsiviilhagi U.G

ja F.P vasttu summale 31575 krooni. Mittevaralise kahju hüvitamist kannatanu kohtuistungil ei nõudnud.

F.P ei vaidlustanud tsiviilhagi summas 31575 krooni ( (köide 3 lk

126 pöördel). U.G oma arvamust tsiviilhagi tunnistamise või mittetunnistamise kohta väljendanud ei ole.

42

Võlaõigusseaduse ( edaspidi VÕS) § 129 lg 1 sätestab, et isiku surma põhjustamisest tuleneva kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb

hüvitada surma põhjustamisest tekkinud kulud, eelkõige mõistlikud matusekulud… . VÕS § 129 lg 2 sätestab, et matusekulud tuleb hüvitada isikule, kellel lasub nende kandmise kohustus.

VÕS § 127 lg 4 sätestab, et isik peab kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekitamisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg ( põhjuslik seos). VÕS § 137 lg 1 sätestab, et kui mitu isikut vastutavad samal või erinevatel alustel kolmanda isiku suhtes viimasele tekitatud sama kahju eest, vastutavad nad hüvitise maksmise eest solidaarselt.

VÕS § 1043 sätestab, et teisele isikule ( kannatanu) õigusvastaselt kahju

tekitanud isik ( kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele.

VÕS § 1045 lg 1 p 1 ja 5 sätestab, et kahju tekitamine on õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati: kannatanu surma põhjustamisega;…kannatanu omandi või sellega sarnase õiguse või valduse rikkumisega.

Kohus on juba tuvastanud, et U.G ja F.P on süüdi KarS § 117 järgi kvalufitseeritava kuriteo toimepanemises ehk A A surma põhjustamises

ettevaatamatusest. Seega neile lasub, VÕS § 127 lg 4 kohaselt, kohustus hüvitama oma teoga tekitatud kahju. VÕS § 137 lg 1 kohaselt, vastutavad F.P

ja U.G tekitatud kahju eest solidaarselt, sest A. A surma põhjustamises on mõlemad süüdistatavad süüdi.

Matusekulude tõendamiseks on kohtule esitatud kuludokumentide koopiad

(köide 1 lk 244-246), samuti TÜ Virumaa Aleks-Alla tõend ( lk 251).

Matusekulud koosnevad järgmisest: kalmistu teenused ( haud), transport,

pärjad, bussiteenused, matuseteenused ( kviitung 515) ning toitlustamine.

Kogusumma on 31575 krooni. Hagisumma suurust on kannatanu põhjendanud sellega, et matustel oli käinud väga palju inimesi. Kohus leiab, et need matusekulud on mõistlikkuse piirides. Kannatanu G A

on õigus koraldada oma poja matuseid väärikalt, mis nõuab ka suurema taseme kulutusi. Kannatanu on armeenia rahvuselt ja seega ei ole välistatud, et oma kaasmaalast tuleb viimasele teele saata kohalik armeenia diaspora. Matusekulud tuleb välja mõista F.P-lt ja U.G-lt solidaarselt.

Kohtuistungil ülekuulatud kannatanu J V esitas U.G vastu tsiviilhagi

summas 4000 krooni ( köide 3 lk 114). U.G tunnistas ennast röövimise episoodis süüdi ega vaidlustanud faktilisi asjaolusid ega tsiviilhagi.

Seega talle lasub, VÕS § 127 lg 4 kohaselt, kohustus hüvitama oma teoga tekitatud kahju.

43

TsMS § 231 lg 2 sätestab, et poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei

vaja tõendamkst, kui vastaspool võtab selle omaks. Omaksvõtt on faktilise väitega tingimusteta ja selgesõnaline nõustumine kohtuistungil.

TsMS § 231 lg 4 sätestab, et omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei

vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest.

Seega, leiab kohus, et U.G on tema vastu esitatud tsiviilhagi summas 4000 krooni omaks võtnud. Tsiviilhagi tuleb rahuldada summas 4000 krooni.

Karistus

Karistuse mõistmisel lähtub kohus KarS §-st 56.

§ 56. Karistamise alus

(1) Karistamise alus on isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või

määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja

raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. (2) Vangistust võib mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik

saavutada kergema karistusega. Kui käesoleva seadustiku eriosa paragrahv võimaldab vangistuse kõrval mõista ka muid, kergemaid karistusi, peab kohus otsuses vangistuse mõistmist põhistama.

F.P mõistetakse süüdi KarS §§ 136 lg 1, 117, 121 järgi ettenähtud kuritegudes. Kokku on kolm kuritegu. Kõik neid kuriteod on teise

astme kuriteod. Nendest on sanktsioonilt raskem KarS § 136 lg 1 järgi

kvalifitseeritav kuritegu – isikult ebaseaduslikult vabaduse võtmine. Kaks kuritegu – KarS § 121 ja 136 lg 1 järgi on tahtlikud kuriteod, KarS § 117 järgi kvalifitseeritud kuritegu on ettevaatamatusest toimepandud tegu. Samal ajal KarS § 121 ja 136 lg 1 järgi toimepandud kuritegudes raskeid tagajärjeid

saabunud ei ole. KarS § 117 järgi kvalifitseeritavas kuriteos on tagajärjeks

inimese surm, mis on korvamatu ja seega kannatanule ( A. A isale) eriti valulik.

F.P karistust kergendavaid asjaolusid kohus tuvastanud ei ole. F.P tunnistas ennast ühes kuriteos süüdi täielikult, ühes kuriteos osaliselt süüdi, kuid selgesõnalist puhtsüdamlikku kahetsust ta väljendanud ei ole. Samuti ei palunud ta kannatanult G. A vabandust. Kuid seda ei saa siiski

süüdistatavale etteheiteks panna, sest kannatanu on korduvalt jätnud kohtuistungilele ilmumata, vaatamata prokuröri ja kohtu püüdlustele tema

44 kohtuistungil osalemine tagada. Kannatanu lahkus kohtuistugiltl ootamatult ja kohtu loata, väljendudes süüdistatavate aadressil, mille kohta on kohtuistungi protokollis ka vastav märge tehtud. F.P karistust raskendavaks asjaoluks on KarS § 58 p 10 alusel kuriteo toimepanemise grupi poolt ( KarS § 136 lg 1 järgi).

KarS § 136 lg 1 järgi toimepandud kuritegu on teise astme tahtlik kuritegu. See kuritegu oli toime pandud F.P ja U.G grupis, kusjuures kohus leiab, et F.P osakaal toimepandud teos on tunduvalt suurem

kui tema kaasosalisel U.G . Seega, F.P ja U.G

karistused selle kuriteo toimepanemise ees tuleb diffirentseerida sõltuvalt sellest, milline roll oli igal toimepanijal ja kelle osavõtt oli kaalukam. KarS § 136 lg 1 näeb ette karistusena kas rahaline karistus või vangistus kuni 5 aastane.

Kohus ei pea võimalikuks karistada F.P KarS § 136 lg 1 järgi

rahalise karistusega, kuna see poleks karistamise eesmärkidega kooskõlas.

02.11.2005 seisuga ( k 1 lk 362-364) oli F.P väärtegude

toimepanemise eest karistatud 7 korral, talle määrati trahve üldsummale 11100 krooni ja ei ole andmeid, et need karistused oleksid F.P poolt

täidetud. See tähendab, et rahalise karistuse mõistmine poleks piisavaks

meetmeks mõjutada F.P , et ta hoiduks edaspidi uute süütegude toimepanemisest.

KarS § 136 lg 1 järgi tuleb F.P karistada vangistusega. Selle sanktsiooni keskmine määr on 2 aastat 6 kuud. Kuna F.P roll antud kuriteo toimepanemises oli suurem, just tema otsustas, et tuleb minna A. A

otsima ja hakkama asju klaarima, tema istus auto rooli ja seega tema

otsustamisel oli valida kuidas käituda, kuhu sõita ja millal peatuda. U.G selgitas kohtuistungil, et kuhu nad sõidavad, ta ei teadnud ( köide 3 lk 122). Seega, kohus leiab, et F.P tuleb karistada vangistuse määral, mis on keskmisest määrasr veidi suurem – 2 aastat 8 kuud vangistust.

KarS § 121 järgi tuleb F.P karistada samuti vangistusega, kuna rahalise karistusega karistamisne poleks oma eesmärki saavutanud. Siinjuures kohus ei korda rahalise karistuse mõistmise võimatuse motiiive, sest need on üleval toodud. KarS § 121 näeb ette karistusena kas rahaline karistuse või

vangistus kuni 3 aastani. Keskmine määr on 1 aasta 6 kuud. Kohus võtab arvesse, et selle kuriteo toimepanemisel ei olnud kasutatud ohtlikke esemeid

( nuge või muud), F.P lõi kannatanu ühe korra, tegu ei ole toime

pandud grupis. Seega peab kohus võimalikuks mõista F.P-le vangistust kesmisest määrast väiksemal määral – 4 kuud vangistust.

KarS § 117 järgi tuleb F.P karistada samuti vangistusega. KarS §

117 sanktsioon näeb ette karistusena rahaline karistus või vangistus kuni 3 aastani. Kohus märgib, et ei pea võimalukuks karistada rahalise karistusega

45

isegi ettevaatamatusest toimepandud kuriteo eest, kui selle tagajärjeks on

inimese surm. Kohus leiab, et selline karistus riivaks oluliselt ühiskonnas

tunnustatud õigluse põhimõtteid, samuti poleks selline karistus vastavuses saabunud korvamatu tagajärjega – inimese surmaga.

KarS § 117 järgi peab kohus põhjendatuks karistada F.P

vangistusega sanktsiooni keskmisest määrast suuremal määral, maksimummäärale lähedasel määral - 2 aastat 6 kuud vangistust. Siinjuures kohus võtab arvesse karistamise eripreventiivset eesmärki, mõjutada süüdlase

isikut, arvestades süüdlase enda isikut. Kohus leiab, et F.P ei teadvustanud endale täiel määral oma tegu lubamatust. Just F.P soov tuua kannatanu Ontikale, et too läheks tagasi linna jalgsi ja mõtleks, kus on F.P poja asjad, oli traagilise sündmuse lähtepunktiks. Sisuliselt F.P korraldas omakohut, mis ei ole ühiskonnas lubatud käitumise viis. F.P asetas oma huvi saada poja asjad tagasi kõrgemale positsioonile,

kui kannatanu õigust tervisele ja elule. Karistuse määramisel tuleb F.P-le

anda signaali, et tema elulised väljavaated ei ole ühiskonnale

aktsepteeritavad, ja nende väljavaadete alusel toimepandud kuritegu on sügavalt taunitav.

KarS § 64 lg 1 alusel tuleb F.P-le mõista liitkaristus raskeima üksikkaristuse suurendamise teel.

F.P on varem kriminaalkorras karistamata. Tal on kindel elukoht, töökoht kalanduses, teda toetav perekond. Süüdistatav on eelvangistuses vahi

all viibinud 2 aastat 6 kuud, mis ei ole suhteliselt lühiajaline vangistuses viibimine. Kriminaalmenetlus on juba kestnud 3 aastat, sellest kohtumenetlus on kaks ja pool aastat. Kohtumenetlus ei ole veninud süüdistatavate ega nende kaitsjate süül. Alates 10.04.2008 viibib F.P vabaduses. Kohtule ei

ole esitatud andmeid, et F.P oleks selle poole aasta jooksul uusi

süütegusid toime pannud. Kohus ei leia, et karistamise eesmärk võib olla

saavutatud varem karistamata isiku suhtes üksnes reaalse vangistuse

kohaldamisega. Isikut saab mõjutada ka muul viisil, muuhulgas kriminaalhoolduse kohaldamisega.

Kohus leiab, et F.P võib karistusest tingimuslikul vabastada, määrates talle katseaega 3 aastat, allutades teda käitumiskontrollile KarS § 75 sätestatud alusel ja tingimustel.

U.G mõistetakse süüdi KarS §§ 136 lg 1, 117, 121 ja 200 lg 1 järgi ettenähtud kuritegudes. Kokku on neli kuritegu. Kolm kuritegu on teise astme kuriteod. KarS õ 200 lg 2 järgi ettenähtud kuritegu on esimese astme

kuritegu. Nendest on sanktsioonilt raskem KarS § 200 lg 1 järgi

kvalifitseeritav kuritegu – röövimine, mille sanktsioon on 2-10 aastat

vangistust. Kolm kuritegu – KarS § 121, 200 lg 1 ja 136 lg 1 järgi on

tahtlikud kuriteod, KarS § 117 järgi kvalifitseeritud kuritegu on

46 ettevaatamatusest toimepandud tegu. Samal ajal KarS § 121, 200 lg 1 ja 136 lg 1 järgi toimepandud kuritegudes raskeid tagajärjeid saabunud ei ole. KarS §

117 järgi kvalifitseeritavas kuriteos on tagajärjeks inimese surm, mis on korvamatu ja seega kannatanule ( A. A isale) eriti valulik.

U.G karistust kergendavaid asjaolusid kohus tuvastanud ei ole. U.G tunnistas ennast kahes kuriteos süüdi täielikult, ühes kuriteos osaliselt süüdi, kuid selgesõnalist puhtsüdamlikku kahetsust ta väljendanud ei ole. Samuti ei palunud ta kannatanult G. A vabandust. Kuid seda ei saa siiski

süüdistatavale etteheiteks panna, sest kannatanu on korduvalt jätnud kohtuistungilele ilmumata, vaatamata prokuröri ja kohtu püüdlustele tema kohtuistungil osalemine tagada. Kannatanu lahkus kohtuistugiltl ootamatult ja kohtu loata, väljendudes süüdistatavate aadressil, mille kohta on kohtuistungi protokollis ka vastav märge tehtud. U.G karistust raskendavaks asjaoluks on KarS § 58 p 10 alusel kuriteo toimepanemise grupi poolt ( KarS § 136 lg 1 järgi).

KarS § 136 lg 1 järgi toimepandud kuritegu on teise astme tahtlik kuritegu. See kuritegu oli toime pandud F.P ja U.G grupis, kusjuures kohus leiab, et U.G osakaal toimepandud teos on väiksem kui tema

kaasosalisel F.P . Kohus on juba märkinud F.P ja U.G

karistused selle kuriteo toimepanemise ees tuleb diffirentseerida

sõltuvalt sellest, milline roll oli igal toimepanijal ja kelle osavõtt oli kaalukam. KarS § 136 lg 1 näeb ette karistusena kas rahaline karistus või vangistus kuni 5 aastani. Kohus ei pea võimalikuks karistada U.G KarS § 136 lg 1 järgi rahalise karistusega, kuna see poleks karistamise eesmärkidega kooskõlas. 02.11.2005

seisuga ( k 1 lk 365-368) oli U.G väärtegude toimepanemise eest karistatud 16 korral, talle määrati trahve üldsummale 41400 krooni ja ei ole andmeid, et need karistused oleksid U.G poolt täidetud. See tähendab,

et rahalise karistuse mõistmine poleks piisavaks meetmeks mõjutada J. U.Gt, et ta hoiduks edaspidi uute süütegude toimepanemisest.

KarS § 136 lg 1 järgi tuleb U.G karistada vangistusega. Selle sanktsiooni keskmine määr on 2 aastat 6 kuud. Kuna U.G roll antud

kuriteo toimepanemises oli väiksem – tal ei olnud aktiivne tegija, selle teo

toimepanemise algatus talle ei kuulunud. U.G oli selle kuriteo toimepanemisel pigem oma isa mõju all. U.G selgitas kohtuistungil, et kuhu nad sõidavad, ta ei teadnud ( köide 3 lk 122). Seega, kohus leiab, et U.G tuleb karistada vangistuse määral, mis on keskmisest määrast veidi väiksemal määral– 2 aastat 4 kuud vangistust.

KarS § 121 järgi tuleb U.G karistada samuti vangistusega, kuna rahalise karistusega karistamisne poleks oma eesmärki saavutanud. Siinjuures

47 kohus ei korda rahalise karistuse mõistmise võimatuse motiiive, sest need on üleval toodud. KarS § 121 näeb ette karistusena kas rahaline karistuse või

vangistus kuni 3 aastani. Keskmine määr on 1 aasta 6 kuud. Kohus võtab arvesse, et selle kuriteo lükkas kannatanu ühe korra jalaga, tegu ei ole toime

pandud grupis. Seega peab kohus võimalikuks mõista U.G-le vangistust miiminummäärale lähedasel määral – 2 kuud vangistust.

KarS § 117 järgi tuleb U.G karistada samuti vangistusega. KarS § 117 sanktsioon näeb ette karistusena rahaline karistus või vangistus kuni 3 aastani. Kohus kordab seisukohta, et ei pea võimalukuks karistada rahalise karistusega

isegi ettevaatamatusest toimeoandud kuriteo eest, kui selle tagajärjeks on

inimese surm. Kohus leiab, et selline karistus riivaks oluliselt ühiskonnas

tunnustatud õigluse põhimõtteid, samuti poleks selline karistus vastavuses saabunud korvamatu tagajärjega – inimese surmaga. KarS § 117 järgi peab kohus põhjendatuks karistada U.G vangistusega sanktsiooni keskmisest määrast suuremal määral, - 2 aastat vangistust.

Kohus arvestab, et U.G oli KarS § 117 järgi kvalifitseeritav teo

toimepanemisel vähem aktiivne, ta hoiatas kannatanu vähemalt sõnaliselt

nende poolt loodud ohust ( kannatanu viibimine järsaku äärel). Siinjuures kohus võtab arvesse karistamise eripreventiivset eesmärki, mõjutada süüdlase isikut, arvestades süüdlase enda isikut. Kohus leiab, et U.G nagu ka F.P ei teadvustanud endale täiel määral oma tegu lubamatust. U.G ei näidatud piisavalt julgust ja kindlust selleks, et mitte alustada kannatanu suhtes kuritegude toimepanemist, ja kui see oli alustatud, siis lõpetada oma

tegevuse ära ja takistada ka om isale kuritegude toimepanemise jätkamist.

Karistuse määramisel tuleb U.G-le anda signaali, et tema elulised väljavaated ei ole ühiskonnale aktsepteeritavad, ja nende väljavaadete alusel toimepandud kuritegu on sügavalt taunitav.

KarS § 200 lg 1 alusel tuleb U.G karistada vangistusega. KarS § 200 lg 1 sanktsioon näeb ette vangistuse 2-10 aastat. Keskmine määr on seega 4 aastat vangistust.

Karistus peab olema tegupõhine. Antud juhul on tegemist üheepisoodilise

röövimisega, mille käigus U.G

ähvardas kannatanut, kuid tervisekahjustust kannatanule tekitanud ei ole. Röövimise käigus varastatud mobiiltelefoni väärtus on 4000 krooni, mis samnuti ei ole eriti oluline kahju. U.G tunnistas ennast selles episoodis täielikult süüdi ega vaidlustanud faktilisi asjaolusid. See näitab, et U.G on oma tegu hukka mõistnud ja sellest vastavaid järeldusi teinud. Kohus leiab, et U.G tuleb KarS § 200 lg 1 järgi karistada vangistusega 2 aastat ehk sanktsiooni keskmisest väiksemal määral.

KarS § 64 lg 1 alusel tuleb F.P-le mõista liitkaristus raskeima üksikkaristuse suurendamise teel.

48

U.G on varem kriminaalkorras karistamata. Tal on kindel elukoht, töökoht kalanduses, teda toetav perekond – vanemad, elukaaslane ja laps. Süüdistatav on eelvangistuses vahi all viibinud 2 aastat 6 kuud, mis ei ole suhteliselt lühiajaline vangistuses viibimine. Kriminaalmenetlus on juba kestnud 3 aastat, sellest kohtumenetlus on kaks ja pool aastat. Kohtumenetlus

ei ole veninud süüdistatavate ega nende kaitsjate süül. Alates 10.04.2008 viibib U.G vabaduses. Kohtule ei ole esitatud andmeid, et U.G oleks selle poole aasta jooksul uusi süütegusid toime pannud. Kohus ei leia, et karistamise eesmärk võib olla saavutatud varem karistamata isiku suhtes

üksnes reaalse vangistuse kohaldamisega. Isikut saab mõjutada ka muul viisil, muuhulgas kriminaalhoolduse kohaldamisega.

Kohus leiab, et U.G võib karistusest tingimuslikul vabastada, määrates talle katseaega 3 aastat, allutades teda käitumiskontrollile KarS § 75 sätestatud alusel ja tingimustel. Kuna U.G oli varem mitmel korral

karistatud NPAS rikkumise eest ehk narkootilise aine tarvitamise eest ilma arsti ettekirjutuseta, siis uue kuriteo toimepanemise riski maandamiseks tuleb

talla määrata täiendavaks kohustuseks KarS § 75 lg 2 p 2 alusel mitte tarvitada alkoholi ja narkootikume katseaja jooksul.

Asitõendid, kriminaalmenetluse kulud, tõkend.

F.P esitas kohtule taotluse tagastada talle tema spordijalatsid ja spordijope ( süüdistusasktis dressipluus musta värvi). U.G taotles oma

kingade tagastamist. Prokurör leidis, et süüdistatavate asjad, mis on kriminaalmenetluse ajaks asitõenditeks tunnistatud, tuleb süüdistatavatele ka tagastada.

Kohus leiab, et süüdistatavate taotlused spordijope ( musta värvi

dressipluus), spordijalatsite ja kingade tagastamiseks on põhjendatud ja

kuulub rahuldamisele KrMS § 126 lg 2 p 2 näidatud alusel. Kohus peab põhjendatuks tagastada F.P-le temalt 12.10.2005 äravõetud tumedad dressipüksid.

Videskassett ja CD tuleb võtta kriminaaltoimikusse KrMS § 126 lg 3 p 1 näidatud alusel.

Kilekoot, ajakirja osad, süstal, puuleht – tuleb hävitada KrMS § 126 lg 3 p 4 alusel.

Musta värvi meeste jope ( kannatanu A. A), valget värvi peakate, mobiiltelefon №kia 3310 ( kannatanu A. A) – tuleb hävitada KrMS § 126 lg 3 p 4 alusel, sest kannatanu G. A avaldas kohtuistungil, et ta ei soovi oma poja A. A asjad tagasi saada.

49 Antud kriminaalasja menetlemisel on tekkinud järgmised kriminaalmenetluse kulud:

-kahtlustatavatele õigusabi osutamise kulud kohtueelsel menetluses – U.G-le 1699,20 krooni, F.P-le – 3398,40 krooni;

-DNA ja surnukohtuarstliku ekspertiisi tegemise kukud 18980 krooni ja 6 800 krooni, - toimiku paljundamise kulud 272 krooni ( iga süüdistatava kohta).

KrMS § 180 lg 1 alusel, süüdimõistva kohtuotsuse korral kannab menetluskulusid süüdimõistetu. Kuna F.P ja U.G mõistetatkse süüdi, siis peavad nad kandma ka krkminaalmenetlusega seotud kulud.

F.P-lt tuleb välja mõista menetluse kulud: -õigusabikulud summas 3398,40 krooni KrMS § 175 lg 1 p 4 alusel, -toimiku paljundamise kulud 272 krooni KrMS 175 lg 1 p 5,

-sundraha teise astme kuriteo puhul (1,5 miinimumpalka) summas 6525 krooni KrMS § 175 lg 1 p 9 alusel.

U.G-lt tuleb välja mõista menetluse kulud: -õigusabikulud summas 1699,20 krooni KrMS § 175 lg 1 p 4 alusel, -toimiku paljundamise kulud 272 krooni KrMS 175 lg 1 p 5, -sundraha esimese astme kuriteo puhul (2,5 miinimumpalka) summas 10875 krooni KrMS § 175 lg 1 p 9 alusel.

Samuti tuleb F.P-lt ja U.G-lt välja mõista ekspertiisi tegemise kulud KrMS § 175 lg 1 p 3 alusel - 18980 krooni ja 6800 krooni, kokku 25780 krooni, igaüks peab kandma 12890 krooni.

Prokuröri taotlus muuta F.P ja U.G tõkend ja valida neile uueks tõkendiks vahistamine- tuleb jätta rahuldamata. Kohus leiab, et F.P ja U.G alates 10.04.2008 valitud tõkend – elukohast lahkumise keeld - on piisav meede kriminaalmenetluse tagamiseks. Kohtule ei ole esitatud andmeid, et süüdistatavad oleksid kohtumenetluse ajal

nende suhtes valitud tõkendit rikkunud. Mõlemad süüdistatavad ilmusid

02.09.2008 toimunud kohtuistungile. Samuti ei pea kohus vajalikuks kohaldada F.P ja U.G suhtes tõkendit vahistamist KrMS § 130

lg 4-1 alusel, kohtuotsuse täitmise tagamiseks, sest kohtule ei ole esitatud piisavaid andmeid, et kohtuotsuse jõustumisel võivad süüdimõistetud hakata kohtuotsuse täitmisest kõrvale hoiduma.

Kohtunik Inna Kirsipuu

50

Rahvakohtunik Õilme Rannamäe

Rahvakohtunik Urve Kohver