1-08-4937\15 · 1-08-4937\15 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1-08-4937

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 23. september 2008, Tartu Kriminaalasja number 1-08-4937 (08260100502) Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Mati Kartau, Tiit Lõhmus Kohtuistungi sekretär Liina Parv Kriminaalasi N.V süüdistus KarS § 424 järgi Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu 30. mai 2008 otsus Apellatsiooni esitaja süüdistatava N.V kaitsja Tarmo Pilv Prokurör Külli Saks Süüdistatav N.V

elukoht: XXX-XX , isikukood: XXX, töökoht: XXX

varem kriminaalkorras karistatud ühel korral Kaitsja vandeadvokaat Tarmo Pilv.

RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS §-st 337 lg 1 p 1 jätta Tartu Maakohtu

30. mai 2008 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-08-4937 muutmata ja apellatsioon rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu

Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates 24. septembrist 2008.

Kassatsiooniõiguse kasutamisel on kohtuotsus tutvumiseks

kättesaadav ringkonnakohtu kantseleis alates 14. oktoobrist

2 2008.

Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist

teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni

Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates 15. oktoobrist 2008.

Esimese astme kohtu otsuse sisu

Tartu Maakohtu 30. mai 2008 otsusega mõisteti N.V süüdi ja karistati KarS § 424

järgi rahalise karistusega 250 päevamäära, s.o 36 750 krooni. KarS § 50 lg 1 p 1 alusel mõisteti lisakaristus ja võeti N.V-lt ära mootorsõiduki juhtimise õigus 6 kuuks.

Maakohus arutas N.V-le KarS § 424 järgi esitatud süüdistust selles, et tema isikuna,

keda on 15. detsembril 2005 Tartu Maakohtu Tartu kohtumaja otsusega nr 1-871/05

karistatud KarS § 424 järgi mootorsõiduki juhtimise eest alkoholijoobe seisundis rahalise

karistusega 34 983 krooni ja lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kolmeks kuuks, juhtis 26. detsembril 2007 kella 17.35 ajal Tartu linnas Rebase tänaval mootorsõidukit Nissan Patrol, registreerimismärgiga XXX XXX, olles alkoholijoobes.

N.V ennast esitatud süüdistuses süüdi ei tunnistanud.

Kohtuotsuse motiivide kohaselt on süüdistatavale esitatud süüdistus tõendatud. Joobe tuvastamine on toimunud liiklusseaduse § 20 lg 6 alusel VV 2. aprilli 2001 määrusega nr 120 kehtestatud „Joobeseisundi tuvastamise ja joobeastme määramise ning joobeastme määramise otsuse vaidlustamise korra“ järgi.

Süüdistatava ütlustest järeldub teadmine Doppelherz tooniku kasutusjuhendis märgitud

kogustest ja viisist. Kasutusviisi järgimata tarvitas ta kogu päeva koguse korraga temast endast olenevatel põhjustel. Millegagi ei ole ümber lükatud süüdistatava teadmine ka tooniku alkoholisisaldusest. Teadlik alkoholi tarvitamine ei ole välistatud. Tähtsust ei oma asjaolu, kas joobeseisund tekkis tarvitatud õlu ja alkoholi sisaldava tooniku koosmõjus või ainult tooniku

tarvitamisest. Tuvastatud joobeaste vastab eelnimetatud korra § 19 lg 1 p 1 järgi kergele joobeastmele.

Tartu Maakohtu 15. detsembri 2005 otsusega on tõendatud KarS § 424 sätestatud süüteo

subjektina nõutav erilise isikutunnusega isik. N.V on isik, kellel on kehtiv kriminaalkaristus KarS § 424 sätestatud kuriteo eest. Asjakohatud on süüdistatava väited, et ringkonnaprokuröri 24. novembri 2006 määruses on teda nimetatud karistamata isikuks ning sellest on tal teadmine kriminaalkaristuse puudumisest. Määruses on märgitud, et N.V

on kriminaalkorras karistamata. Samas lõigus on märgitud ka järgmist: „N.V on karistatud Tartu Maakohtu poolt 15. detsembril 2005 KarS § 424 järgi rahalise karistusega

34 983 krooni, mis on tasutud“. Erinevates kriminaalasjades sama isiku suhtes toimunud

menetlustes erinevate menetlejate seisukohad ei saa olla siduvad, kui seisukohad ei ole seadusega kooskõlas. N.V karistatus ei olnud määrav tema suhtes teise kriminaalasja

lõpetamisel. Millegagi ei ole põhjendatud väide, et teises kriminaalasjas menetleja esitatud vastuolulised andmed annavad isikule õiguspärase ootuse valida endale kasulikke andmeid ja

väita sellest lähtuvat teavet. Menetleja määruses oli näidatud fakt: karistus kohtuotsusega.

Menetleja järeldus karistamata isikust ei tulene faktilistest asjaoludest. N.V-le 15.

detsembri 2005 kohtuotsusega mõistetud karistuse tasumisest ei olnud 26. detsembril 2007

3

möödunud KarRS § 25 lg 1 p 4 sätestatud tähtaeg. Seetõttu ei olnud varasem karistus kustunud ja see omas õiguslikku tähendust KarRS § 31 järgi.

Eeltoodust järeldub, et süüdistataval oli tahtlus kõigi KarS § 424 kuriteokoosseisu objektiivsete tunnuste suhtes. N.V teadmine varasemast kriminaalkorras karistatusest samasuguse teo eest ei ole välistatud. Alkoholi tarvitamise järel sõidukiga sõitma minnes juht

vähemalt möönab tema käitumises süüteokoosseisu realiseerumise ohtu. Süüdistatava ja

tunnistajate ütlustest järeldub, et alkoholijoobe tuvastamisel võttis N.V saabunud

tagajärge tõsiselt. Kuriteokoosseis KarS § 424 järgi on realiseeritud, kui süüdlane pani teo toime vähemalt kaudse tahtlusega. Kohus ei tuvastanud N.V süüd ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid.

Apellatsioonis esitatud taotluste sisu

N.V kaitsja palub tühistada maakohtu otsuse ja teha uue otsuse, mõistes N.V õigeks KarS § 424 järgi seoses kuriteokoosseisu puudumisega.

Apellatsiooni põhjenduste kohaselt nõustub N.V süüdistuses toodud faktiliste

asjaoludega, mis puudutavad 26. detsembril 2007 aset leidnud sündmusi, kuid leiab, et maakohus on ebaõigelt tõlgendanud toimepandu subjektiivset koosseisu.

Asjaolu, et N.V on enne käesolevat menetlust Tartu Maakohtu 15. detsembri 2005 otsusega karistatud KarS § 424 järgi mootorsõiduki juhtimise eest, ei ole piisav, et lugeda N.V

vastavaks erisubjektiks. KarS § 424 sätestatud süüteo toimepanemine eeldab

subjektiivsest küljest tahtlust kõigi selle elementide, muu hulgas ka isiku erisubjektiks

olemise suhtes. N.V ei pidanud ennast vastavaks erisubjektiks, kuivõrd Lõuna

Ringkonnaprokuratuur on 24. novembri 2006 määruses lugenud süüdistatava karistamata isikuks, samas viidates 15. detsembri 2005 kohtuotsuse täidetusele. Seega N.V tahtlus kuriteokoosseisu kõigi objektiivsete tunnuste osas puudus.

N.V oli õiguspärane ootus, et ringkonnaprokuratuuri määruses sisalduv seisukoht vastab tegelikkusele. Prokuratuuri seisukohtadel on avalikult usaldatav staatus. Ilma õiguslike eriteadmisteta isik on õigustatud selliseid seisukohti õigeks pidama ning võib neile tugineda. Õiguse üldpõhimõttena on isikul avaliku võimu aktide suhtes õiguspärane ootus, et need on tehtud selleks pädevate isikute poolt ning nendes sisalduvad asjaolud, samuti õiguslikud

hinnangud asjaoludele on korrektsed ja õiguskorraga vastavuses. Analoogia korras on

samalaadne avalik usaldatavus kohtuotsustel. Juhul, kui kohtuotsus on jõustunud, siis isegi juhul, kui seal esineb õiguslikke ebatäpsusi, ei saa menetlusosalistele panna kohustust hakata

neid ebatäpsusi sealt otsima. Samuti ei saa hiljem tugineda kohtuotsuse „tegelikule“

tähendusele, kui selles esitatud ja jõustunud seisukohad on kehtivast õigusest erinevad. Vastasel juhul oleks kahjustatud kogu õiguskorra usaldusväärsus.

Ka ei olnud tegemist ilmselge veaga, mis oleks pidanud tavainimesele teada olema. Karistusregistri seadus reguleerib karistusõiguse kitsast ja spetsiifilist aspekti. Tavakäsitluses on levinud väärarusaam, et kõik karistusregistri andmed kustuvad ühe aasta jooksul. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuse nr 3-1-1-96-06 järgi normatiivsete koosseisutunnuste [nt karistatus] puhul ei ole nõutav, et isik teaks nende täpset juriidilist tähendust, küll on aga

vajalik, et isik mõistaks selliste tunnuste üldist sotsiaalset tähendust või vähemalt taolise õiguskeelest pärineva tunnuse üldkeelelist paralleelhinnangut (vt ka RKKKo nr 3-1-1-92-05).

Kuna üldkeeleline paralleelhinnang ja vastavate asjaolude sotsiaalse tähenduse mõistmine

kujutavad endast tahtliku käitumise eeldust, siis tuleb toimepanija eksimust koosseisu

4

normatiivse tunnuse sotsiaalse tähenduse suhtes käsitada eksimusena süüteokoosseisule vastavas asjaolus KarS § 17 mõttes, mis välistab tahtluse. Antud juhul karistatuse juriidiline tähendus, mis tuleneb karistusregistri seadusest, ning selle

üldkeeleline paralleelhinnang on osaliselt kattuvad ning erinevad ainult tähtaegade osas. KarRS § 25 lg 1 p 1 järgi karistusandmed kustutatakse registrist ja kantakse üle arhiivi, kui väärteo eest mõistetud või määratud rahatrahvi või aresti täitmisest on möödunud üks aasta.

15. detsembri 2005 kohtuotsusega on N.V karistatud rahalise karistusega. Rahaline karistus ja rahatrahv ei ole kattuvad mõisted, kuivõrd esimene mõistetakse kuriteo ning teine

väärteo eest, kuid tavateadmises sellist eristamist ei toimu. Lihtsustatult on kummagi näol tegemist rahasummaga, mis mõistetakse karistusena rikkumise eest.

Olukorras, kus N.V-le mõisteti 15. detsembril 2005 rahaline karistus, mille ta on

täitnud, ringkonnaprokuratuur luges ta 24. novembril 2006 karistamata isikuks ning sellist

staatust kinnitab ka üldine tavateadmine, tugines N.V nii avaliku võimu akti usaldatavusele kui üldisele tavateadmisele, mistõttu kõik koosseisuelemendid – KarS § 424 erisubjektiks olemine – ei ole tahtlusega kaetud ja isiku karistamine kuriteo eest on välistatud.

Lisaks puudus N.V tahtlus ka KarS § 424 teise koosseisutunnuse – joobeseisundi –

osas. N.V tekkis kerge joove mitte alkoholi, vaid alkoholisisaldusega ravimi tarbimisest. Isikul puudus igasugune ettekujutus, et ta võiks olla joobeseisundis. Doppelherz

Energie Tonikum on suunatud kergemate külmetushaiguste ennetamisele ja ravile, samuti immuunsüsteemi tugevdamisele. Sel eesmärgil tarbis seda ka N.V. Külmetushaigusest tulenevalt võis tema tervis olla tavapärasest mõnevõrra halvemas seisus, mistõttu süüdistatav

võis pidada ravimist tingitud praktiliselt olematuid nähte haigusest põhjustatud nähtudeks.

Lisaks N.V-le viibis sõiduautos kinnipidamise hetkel ka N.V abikaasa, kes

omab nii juhtimisõigust kui -kogemust. Juhul kui N.V või tema abikaasa oleks kahtlustanud, et N.V on joobes või esineb selline võimalus, oleks süüdistatava asemel asunud autorooli tema abikaasa. Süüdistatav on Doppelherz toonikut tarbinud pikema perioodi vältel. Samuti on süüdistatav

korduvalt osalenud Saaremaa rallil, kus mõõdetakse võistlejate võimalikku joovet.

Süüdistatav on samal ajal annustanud ka kõnealust ravimit, kuid kontrolli käigus ei ole tal joobeseisundit tuvastatud. Nimetatud asjaolust tulenevalt oli süüdistataval mõistlik eeldus, et ravim ei põhjustagi joobeseisundit.

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuse nr 3-1-1-95-05 järgi on koosseisueksimusega tegemist siis, kui isik ei tea mingit süüteokoosseisule vastavat faktilist asjaolu ega pea seda

isegi mitte võimalikuks. Kuna kõnealused faktilised asjaolud – erisubjektiks olemine ning

joobeseisund – ei kuulunud isiku ettekujutusse enda teost, ei saa olla tegemist tahtliku käitumisega. Koosseisueksimuse tuvastamisel saab isikut karistada vaid tingimusel, et sama

süütegu on karistatav ka ettevaatamatu süüteona. Karistusseadustik vastavat

ettevaatamatusdelikti ette ei näe. Samas ei saa süüdistavale ette heita ka ettevaatamatut

käitumist, kuivõrd ta on hoolsuskohustuse täielikult täitnud – isikult ei saa nõuda midagi täiendavat, kui tal on analoogilises olukorras varem ravimi tarvitamise järgselt joobeseisundit korduvalt mõõdetud ning saadud negatiivne tulemus. N.V võimalik vastutus LS § 74 19 järgi tuleb lahendada väärteomenetluses.

Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused

Tartu Ringkonnakohtu istungil jäi süüdistatav ja kaitsja esitatud apellatsiooni juurde selles toodud motiividel, paludes apellatsiooni rahuldada.

5 Prokurör vaidles apellatsioonile vastu, leides, et see on põhjendamatu. Tartu Maakohtu otsuse palus prokurör jätta muutmata.

Tartu Ringkonnakohus, kuulanud ära süüdistatava, kaitsja, prokuröri ning uurinud kõiki kriminaalasjas kogutud materjale, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning

ringkonnakohus ei pea KrMS § 342 lg 3 p 1 alusel vajalikuks selles toodud põhjendusi käesolevas otsuses korrata.

Ringkonnakohtu arvates ei ole kriminaalasja vaidlust selle üle, et 26. detsembril 2007 juhtis N.V mootorsõidukit olles alkoholijoobes.

Apellatsioonist tulenevalt leitakse, et N.V saab tema poolt toimepandu, s.t

alkoholijoobes mootorsõiduki juhtimise eest karistada vaid väärteokorras ja tema kriminaalvastutus KarS § 424 järgi on KarS § 17 lg 1 sätestatu alusel välistatud.

Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonis esitatuga.

KarS § 17 lg 1 kohaselt isik, kes tegu toime pannes ei tea asjaolu, mis vastab

süüteokoosseisule, ei pane tegu toime tahtlikult. Sellisel juhul vastutab isik seaduses sätestatud juhtudel ettevaatamatusest toimepandud süüteo eest. Seega tuleneb KarS § 17 lg 1, et isik paneb teo toime koosseisueksimuses kui ta ei tea mingit

süüteokoosseisule vastavat faktilist asjaolu, ei pea seda isegi mitte võimalikuks ega mööna seda ning seega ei kuulu kõnealune faktiline asjaolu isiku ettekujutusse enda teost ja ta ei saa aru selle tähendusest.

Apellatsioonis leitakse, et N.V ei pannud talle süüks arvatavat tegu toime tahtlikult,

sest tegutsedes koosseisueksimuses ta ei teadnud, et on erilise isikutunnusega isikuks, s.o isikuks, kes on varasemalt karistatud alkoholijoobes mootorsõiduki juhtimise eest.

Ringkonnakohtu istungil andis N.V ütlusi, et oma teadmistele tuginedes arvas ta, et

kõik karistused, mis on määratud rahatrahvina, aeguvad ühe aasta jooksul. Alkoholijoobes

mootorsõiduki juhtimise eest karistati teda KarS § 424 järgi Tartu Maakohtu poolt 15. detsembril 2005 ja kuna ta tasus rahatrahvi veel samal kuul, siis pidanuks tema karistus tema teada kustutatama 2006 detsembris. Taolist arvamust kinnitas ka tema suhtes 24. novembril

2006 koostatud kriminaalasja lõpetamise määrus, mille kirjeldavas osas on prokurör märkinud, et N.V on varem kriminaalkorras karistamata. Ringkonnakohus leiab, et ülaltoodud N.V ja ka tema kaitsja samasisulised väited ei ole põhjendatud. Ringkonnakohtu arvates näitab nimetatud väidete põhjendamatus esmalt asjaolu, et isegi N.V

enese juriidilistest teadmistest lähtudes ei olnud tal mingit alust arvata, et 24. novembriks 2006, mil tema suhtes koostati kriminaalasja lõpetamise määrus, oleks tema varasem karistatus KarS § 424 järgi kustutatud, sest selleks momendiks ei olnud möödunud ühe aasta pikkust tähtaega, mida N.V ise pidas karistuse kustutamise tähtajaks. Seega oleks N.V ka tema enda juriidilistest teadmistest lähtudes pidanud vähemalt möönma, et 24. novembril 2006 koostatud määruse väide tema mittekaristatuse kohta on ekslik. Taolise süüdistatava väite tõsiseltvõetavuse seab kahtluse alla ka fakt, et samas määruses vaid mõni lõik allpool on viidatud sellele, et N.V on KarS § 424 järgi karistatud. Ringkonnakohus leiab, et olukorras, kus ühes määruses on kaks teineteist välistavat väidet, kusjuures N.V teadis, et ta tegelikult on kriminaalkorras karistatud ja see karistatus ei

saa ka tema enese juriidilistest teadmistest lähtudes nimetatud määruse tegemise ajaks olla

kustutatud, ei olnud N.V mingit mõistlikku alust eeldada, et teda ei ole varem kriminaalkorras karistatud ning tema varasem karistus KarS § 424 järgi on kustutatud. Samas

ei ole eluliselt usutav, et isik, keda on kord juba karistatud mootorsõiduki juhtimise eest

6

kriminaalkorras ning kes on kokkupuutunud selle tagajärgedega ei tea või isegi ei vaevu uurima, mida järgmine samalaadne rikkumine enesega kaasa võib tuua.

Ringkonnakohus peab veel vajalikuks märkida, et KarRS § 31

kohaselt lähtutakse isiku

karistatuse ja kuriteo või väärteo korduvuse arvestamisele karistusregistrisse kantud

karistusandmetest. Seega lähtutakse isiku karistatuse otsustamisel karistusregistri seaduse sätetest. Tulenevalt eeltoodust leiab ringkonnakohus, et alusetu on ka apellatsiooni väide, et kuivõrd

N.V õiguslikud teadmised puuduvad, siis ei saa temalt nõudagi teadmisi karistuse kustutamise regulatsiooni kohta. KarS § 17 lg 3 kohaselt ei välista seaduse mittetundmine tahtlust ega ettevaatamatust ning nimetatud paragrahvis sätestatud saab ja tuleb kohaldada ka N.V süüküsimuse otsustamisel.

Apellatsioonis ei ole vaidlustatud ajaolu, et 26. detsembril 2007 juhtis N.V

mootorsõidukit alkoholijoobes. Ringkonnakohtu istungil avaldas N.V, et ta ei tea millest tingitult tal alkoholijoove esines. N.V ütluste kohaselt võis see tekkida tema

poolt joodud Doppelherz Energie-Tonikumist, mille tarvitaja ta on juba pikemat aega. N.V

väitis, et teda on ka varasemalt korduvalt pärast Doppelherz Energie-Tonikumi

tarvitamist kontrollitud alkoholijoobe suhtes, kuid kunagi ei ole alkoholijoovet tuvastatud ning seetõttu tegutses ta koosseisueksimuses, kuna pidas end sõidukit juhtima asudes kaineks. Ringkonnakohus leiab, et taoline väide ei ole tõsiseltvõetav. Isegi kui lugeda tõeseks N.V väide, et alkoholijoove tekkis tal Doppelherz Energie- Tonikumi tarvitamisest ei anna see alust väiteks nagu oleks süüdistatav tegutsenud eksimuses KarS § 17 lg 1 mõttes. N.V enese ütlustest nähtuvalt on ta Doppelherz Energie-Tonikumi kasutanud pikemat aega ning ta on teadlik, et nimetatud toonik on valmistatud alkoholi baasil. Seega tarvitades alkoholibaasil valmistatud toonikut enne mootorsõiduki juhtimisele asumist, pidi N.V vähemalt möönma, et tal võib esineda joove. Seda enam, et Doppelherz Energie-Tonikumi

kasutusjuhendis on olemas hoiatus selle kohta, et alkoholisisalduse tõttu võib preparaat mõjutada autojuhtimise võimet ning ühe ettenähtud annuse korral satub organismi 2,5 grammi alkoholi ja seda tuleb arvestada liiklusvahendi juhtimisel.

Ülatoodut arvestades leiab ringkonnakohus, et puudub alus väiteks nagu esineks N.V

käitumises KarS § 17 lg 1 tunnused ning seetõttu ei ole võimalik teda süüdi tunnistada kriminaalkorras.

Aarne Sarjas

Mati Kartau

Tiit Lõhmus