1-07-15426\10 · 1-07-15426\10 · Tallinna Ringkonnakohus

1

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 16. september 2008. a, Tallinn Kriminaalasja number 1-07-15426 Kohtukoosseis

Eesistuja Paavo Randma, liikmed Malle Preimer ja Ene Randmäe Kohtuistungi sekretär Maaria Rei Kohtuistungi toimumise aeg ja koht 10. september 2008. a, Tallinn Kriminaalasi M.T süüdistuses KarS 298 lg 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 30. aprilli 2008. a otsus

Apellatsiooni esitaja

M.T kaitsja vandeadvokaat Eva Rivis Prokurör Leelet Kivioja Süüdistatav

M.T, ik: xxx, EV kodanik, keskeriharidus,

töökoht: puudub, elukoht: xxxxx xx-xx, xxxxxxx, tõkend – kahtlustatavana kinni peetud 15.09.2007 kuni 16.09.2007, so 2 päeva, elukohast lahkumise keeld Kaitsja Vandeadvokaat Eva Rivis

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 30. aprilli 2008. a otsus M.T süüditunnistamises ja karistamises KarS § 298 lg 1 järgi jätta muutmata. 2. Apellatsioon jätta rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30

päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

2

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 30. aprilli 2008. a otsusega tunnistati M.T süüdi KarS § 298 lg 1 järgi ja

mõisteti talle karistuseks üks aasta vangistust, millest arvati maha eelvangistuses viibitud aeg pikkusega kaks päeva, lõplikuks ärakandmata karistuseks loeti üksteist kuud kakskümmend kaheksa

päeva vangistust. KarS § 74 ja § 75 alusel vabastati M.T tingimisi karistuse kandmisest, kohaldades tema suhtes katseaega pikkusega üks aasta kuus kuud ning allutati ta käitumiskontrollile.

M.T tunnistati süüdi järgmise kuriteo toimepanemises. Ta juhtis 15. septembril 2007. a

mootorsõidukit joobeseisundis ning pani sellega toime liikluseeskirja § 76 p 1 (juht ei tohi olla

joobeseisundis) rikkumise. Istudes pärast kinnipidamist politseisõidukisse, andis M.T Põhja

Politseiprefektuuri Kesklinna politseiosakonna korrakaitsetalituse vanemkonstaabel Uno

Baldesportile ja konstaabel Marko Lippile altkäemaksu 500 krooni, et tema suhtes jäetaks

vormistamata väärteomaterjalid liiklusrikkumise eest ning ta pääseks väärteokaristusest. Altkäemaksu andmisega üritas M.T vältida karistust liiklusseaduse § 74 19 lg 1 (mootorsõiduki või trammi juhtimine joobeseisundis) järgi.

Seega M.T pani toime altkäemaksu andmise, so KarS § 298 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Kohtuistungil eitas süüdistatav altkäemaksu pakkumist. Tema sõnade kohaselt andis ta

politseiametnikule sõiduki dokumendid, mis olid kaante vahel ja juhuslikult oli sinna sattunud ka

500 kroonine, mille olemasolust ta ei olnud ise teadlik. Samas politseitöötajate M.Lipp ja

U.Baldesport ütlustest nähtuvalt palus M.T politseibussi juures olles, et politseiametnikud

jätaksid mootorsõiduki joobes juhtimise kohta väärteomaterjali vormistamata. Seejuures M.Lipp

selgitas, et rahatäht paistis dokumentide vahelt välja. U.Baldesporti ütluste kohaselt ütles ta veel M.T-le, et võtku oma raha tagasi, kuid M.T palus jätkuvalt jätta väärteoasi vormistamata, selgitades, et on joobes ja ei taha karistust.

Kohus märkis, et muude arvestavate tunnistajate puudumisel tuleb M.T süüküsimus lahendada nimetatud kolme isiku (süüdistatav ja kaks tunnistajat) ütluste alusel. Otsuses lükatakse ümber

süüdistatava esitatud versioon selle kohta, et politseinikud annavad tema suhtes süüstavaid ütlusi põhjusel, et loodavad saada preemiat. Analüüsi tulemusel leidis kohus, et tunnistajate M. Lipu ja U.

Baldesporti ütlused tuleb lugeda usaldusväärsemaks süüdistatava süüd eitavatest ütlustest. Kohtu

arvates oli pea võimatu tuvastada politseiametnikest tunnistajate huvi süüdistatava süüdi

lavastamiseks, kuivõrd neil puudusid varasemad kokkupuuted M.T-ga. Juhtimiskeskusele teatamise ja M.T kinnipidamise ajendiks oli just asjaolu, et M.T andis koos dokumentidega

politseiametnikele üle altkäemaksu, so pärast liiklusalase väärteo toimepanemist püüdis vabaneda

vastutusest. Sellest said politseiametnikud üheselt mõistetavalt ka aru, kuid nad ei käitunud M.T-le ootuspäraselt ning ei jätnud reageerimata ei väärteomenetluse alustamisele ega M.T kinnipidamisele.

Et rahatäht sattus dokumentide vahele juhuslikult, pidas kohus seega mitteusutavaks kaitseversiooniks, eriti kui arvestada, et raha paistis dokumentide vahel välja. Süüdistataval oli ka

motiiv altkäemaksu andmiseks. Selle abil oleks ta vältinud oluliselt suuremate väljaminekute tekkimist või isiku vabadust piirava karistuse kandmist, samuti juhtimisõiguse äravõtmist pikemaks

ajaks. Kohus pidas seda eriti usutavaks olukorras, kus süüdistatavalt oli viimase aasta jooksul

juhtimisõigust ära võetud juba kolmel korral erinevate raskete liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest ning talle oli määratud rahatrahve enam kui 20 000 krooni ulatuses.

3

2. kaitsja vandeadvokaat E. Rivis, Harju Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni M.T kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja süüdistatava õigeksmõistmist talle etteheidetavas kuriteos.

2.1 Apellant märgib esmalt, et kriminaalasjas on ainsaks võtmeküsimuseks ning

tõendamisesemeks, miks oli raha politseinikele antud dokumentide vahel ja kes selle sinna pani.

Seejuures märgib kaitsja, et puuduvad tõendid, mis kinnitaks usutavalt kupüüri kuulumist

süüdistatavale. M.T palve, et väärteomaterjalid jäetaks vormistamata, ei kinnita kuidagi

altkäemaksu pakkumist. Nimetatud palve seostamine dokumentide vahel avastatud rahatähega ja nende kahe asja tõlgendamine altkäemaksu pakkumisena on meelevaldne, loogiliselt põhjendamatu ja ebaõiglane.

2.2 Samuti on kohus alusetult jätnud arvestamata tunnistaja V. F. ütlused – viimased kinnitavad, et raha võis dokumentide vahele sattuda juhuslikult. Kuna M.T taskutes oli üle 10 000 krooni,

on see ka piisavalt tõenäoline. Samuti olnuks politsei poolt korrektne esmalt juhtida tähelepanu rahale ning anda käsk see tagasi võtta, mida aga ei tehtud.

2.3 väidet, et politseinikud võivad teda süüstada sel Apellatsioonis korratakse M.T põhjusel, et neile on lubatud altkäemaksu andja tabamise eest 3000 krooni preemiat. Kaitsja leiab, et

välistatud ei ole võimalus, et politseinikud panustavad kahe peale isiku süüdilavastamiseks 500 krooni ning pärast kohtuotsuse jõustumist teenivad kumbki 3000 krooni. Kaitsja tõstab esile ka mitu kohtuotsuse lõiku, mis jäävad talle lihtsalt arusaamatuks.

3. Ringkonnakohtu istungil jäi kaitsja apellatsioonis esitatud taotluse juurde, seda toetas ka süüdistatav. Prokurör palus maakohtu otsus jätta muutmata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsioonide väidetega ning kuulanud

ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ning põhjendatud ja selle

tühistamiseks apellatsioonis esitatud väidetel puudub alus. Enda seisukohta põhistab

kriminaalkolleegium järgmiselt, selgitades esmalt tõendite hindamise põhimõtteid (I) ning andes seejärel hinnangu apellatsiooni väidetele (II).

I

4. Kriminaalkolleegium märgib, et apellatsioonis vaidlustatakse üksnes maakohtu poolset

tõendite hindamist ning taotletakse maakohtu poolt hinnatud tõendite ümberhindamist

ringkonnakohtu poolt. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kestva praktika kohaselt tuleb ringkonnakohtul juhul, kui ta hindab samu tõendeid maakohtust diametraalselt erinevalt ning asub

nende alusel võrreldes maakohtuga vastupidisele seisukohale, ära näidata ka esimese astme kohtu

poolt tehtud vead tõendite hindamisel. Seejuures tuleb põhjusi, miks antakse tõenditele senisest

vastupidine hinnang, erilise hoolikusega selgitada – „lisaks omapoolsele tõendite analüüsile peab

ringkonnakohus näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega“ (vt nt RKKKo 3-1-1-89-06; 3-1-1-85- 07).

5. Käesolevas kriminaalasjas on süüdimõistev otsus rajatud kahe politseitöötaja ütlustele. Apellatsiooni sisuliseks väiteks tulebki lugeda, et lubamatult on süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel

võetud aluseks nimetatud ütlused, mis aga ei haaku süüdistatava versiooniga toimunu kohta.

4 Apellatsioonist on välja loetav etteheide, et politseitöötajatest tunnistajate ütlused on loetud alusetult usaldusväärsemaks kui süüdistatava ütlused.

Selles osas selgitab kriminaalkolleegium, et KrMS § 61 lg 1 ei välista tõendite hindamise tulemusena esmalt erinevate tõendite omavahelist astmestamist, vaid keelab üksnes ühtede tõendite

eelistamise teistele aprioorselt, ilma neid kogumis hindamata (vt RKKKo 3-1-1-127-06). Tuleb märkida sedagi, et üksteist välistavate ütluste korral on tõendite omavaheline konflikt ka vältimatu

ning vaieldamatult tuleb lahendada ühe või teise tõendi usaldusväärsuse küsimus, mis tähendabki tõendite hindamist. Seejuures on kohus tõendite hindamisel vaba, hinnates tõendeid nende kogumis ja oma siseveendumuse kohaselt (RKKKo 3-1-1-45-07). Ühe või teise tõendi usaldusväärsuse üle otsustamine ongi üheks omavahel vastanduvate tõendite hindamise tulemuseks. Silmas tuleb pidada sedagi, et kuigivõrd ei ole välistatud isiku süüditunnistamine üksnes kannatanu ütluste kui ainukese tõendi alusel (RKKKo 3-1-1-94-04).

6. Kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel KrMS § 61 lg 2 järgi eeldab

tõendite omavahelist kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist,

millisele tõendile tugineda (vt RKKKo 3-1-1-4-07; 3-1-1-88-06). Vastuoluliste tõendite kogumis hindamise vältimatuks tulemuseks ongi seega üh(ted)e tõendi(te) eelistamine teis(t)ele (mõistagi on

võimalik ka mõlema tõendi ebausaldusväärseks tunnistamine). Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei

ole käesoleval juhul eelistatud ühtesid tõendeid teistele aprioorselt, vaid see on toimunud tõendamisprotsessi tulemina.

Kirjeldatud tõendamisprotsess peab olema motiveeritud. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas

on asutud seisukohale, et kohtuotsuse motiveerimise nõue tähendab muuhulgas seda, et kohtu

seisukoha kujunemine peab olema lugejale jälgitav (vt RKKKo 3-1-1-47-04; 3-1-1-100-06). Sisuliselt tähendab see, et kohtuotsuses tuleb ära näidata, millised asjaolud kohus tõendatuks luges

ning millistele konkreetsetele tõenditele ja miks ta seejuures tugines (RKKKo 3-1-1-5-08). Situatsioonides, kus on ainult n.ö sõna-sõna vastu (ning selliseks võib sisuliselt lugeda ka käesoleva

kriminaalasja), peab kohus erilise tähelepanelikkusega arvestama kõigi asjaoludega, mis enda

olemuselt on kaasuse lahendamisel asjakohased ning mis võivad mõjutada tõendite hindamist, kusjuures otsusest peab selgesõnaliselt tulenema, et kohus on neid asjaolusid ka arvestanud (RKKKo 3-1-1-94-04).

Ringkonnakohtu hinnangul vastab maakohtu otsus kõigile kirjeldatud nõuetele täiel määral ning puudub alus tõendite ümberhindamiseks võrreldes maakohtuga.

II

7. Kriminaalkolleegium soostub esmalt apellandiga selles osas, mis puudutab käesoleva kriminaalasja üht n.ö keskset küsimust – miks oli raha dokumentide vahel ja kes selle sinna pani. Maakohus on lugenud tõendatuks, et see raha kuulus M.T-le. Ringkonnakohus peab kõnealuse asjaolu vaidlustamist apellandi poolt kummaliseks situatsioonis, kus raha kuulumist talle tunnistab

ka süüdistatav M.T ise. Olukorda on M.T kirjeldanud järgmiselt: „…kutsus seepeale

autosse, nägi dokumentide vahel 500 krooni, arvas, et altkäemaks./…/soovisin seda raha tagasi küsida“ (kd 2, tlk 25 pöördel); „selgitasin, et (raha) tuli kogemata, et oli raha taskus“ (kd 2, tlk 26).

Kriminaalkolleegium peab olukorras, kus raha kuulumist temale tunnistab ka süüdistatav ise, alusetuks heita menetlejale ette seda, et täiendavate tõendite alusel ei ole püütud tuvastada rahatähe kuulumist süüdistatavale. Süüdistatava kestvaks kaitseversiooniks on olnud, et raha sattus esitatud

dokumentide vahele juhuslikult ning just nimetatud küsimus kuulub esmaselt ja peamisena lahendamisele.

5

8. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus veatult määratlenud ka isikute ringi, kellest lähtuva teabe alusel saab kriminaalasjas lahendada M.T süüküsimuse – nendeks on süüdistatav ise ja kaks politseitöötajast tunnistajat. Tunnistaja V. F., kes viibis süüdistatava juhitud autos, ei lisa raha üleandmise fakti kohta tõenduslikust küljest midagi. Tunnistaja kirjeldab vaid seda, kuidas M.T „otsis autos dokumente, taskutest otsis, leidis, avas ukse, väljus autost“. Millistel asjaoludel sattus raha üleantud dokumentide vahele, tunnistaja ei tea, andes edasi vaid süüdistatava ütlusi: „(M.T) selgitas, et andis dokumendid, oli mingi raha seal, mitte suur, politsei võtab seda kui altkäemaksu“ (kd 2, tlk 25). Seega on maakohus jätnud põhjendatult arvestamata V. F. ütlused, kuna tema poolt

kirjeldatud asjaolude üle puudub käesolevas kriminaalasjas ka vaidlus. Seega ei ole maakohus eiranud süüdistatava kasuks olevaid tõendeid, nagu seda väidab apellant; on vaid süüdistatava väide,

et raha sattus dokumentide vahele juhuslikult ning seda versiooni on maakohus põhjalikult ka kontrollinud.

9. Maakohus on põhjaliku ning järgitava arutluskäigu tulemusel leidnud, et raha oli antud

politseitöötajatele just altkäemaksuna. Ringkonnakohus soostub maakohtu järeldusega, et

politseitöötajatest tunnistajate ütlustes kahtlemiseks puudub alus. Kriminaalkolleegium ei pea

mingilgi määral usutavaks apellandi esitatud väidet, et politseinikud panustavad isiku süüdilavastamisesse kahe peale 500 krooni ja pärast kohtuotsuse jõustumist teenivad kumbki 3000 krooni. See on aga olnud algusest peale ka ainuke argument, millega on püütud seletada võimalust,

et kaks politseitöötajat annavad teadlikult valeütlusi ning loovad lisaks kunstlikult tõendeid isiku

süüdimõistmiseks. Kohus toonitab veelkord, et ka süüdistatav ise ei eita, et maakohtu poolt

konfiskeeritud rahasumma (500 krooni) pärines temalt. Seega on ainetu arutleda teemal, et

tegelikkuses on see summa pärit politseinike nö ühiskassast, millest finantseeritakse isikute süüdilavastamisi. Apellant opereerib alusetult ka teesiga, et politseinikud, kes tuvastavad altkäemaksu andja, saavad

kumbki 3000 krooni preemiat; millel selline teave rajaneb, jääb ringkonnakohtule arusaamatuks. Samuti peab kohus vajalikuks märkida, et vahetut teavet võimaliku premeerimissüsteemi vms kohta võinuks anda tunnistajad M. Lipp ja U. Baldesport. Kummatigi ei ole kaitsja nimetatud tunnistajate käest kõnealuse asjaolu kohta maakohtus midagi küsinud ning seetõttu tuleb see väide kui oletuslik tervikuna kõrvale jätta.

10. Seega puudub igasugune alus väitmaks, et politseitöötajatest tunnistajad annavad käesolevas

kriminaalasjas teadvalt valeütlusi. Nende selgitused toimunu kohta on kokkulangevad ning

loogilised ja sarnaselt maakohtule leiab kriminaalkolleegium, et nende alusel saab rääkida

altkäemaksu pakkumisest M.T poolt. Ringkonnakohus peab vajalikuks toonitada, et politseinike ütlusi ei ole eelistatud süüdistatava ütlustele mitte politseitöötajate ametiseisundi tõttu,

vaid neid on hinnatud kogumis teiste tõenditega, nagu seda nõuab väljakujunenud praktika (vt RKKKo 3-1-1-47-08).

M. Lipp on selgitanud, et rahatäht – 500 krooni – oli selgelt nähtav juba dokumentide üleandmise

hetkel. Enne kui dokumendid vastu võeti, selgitati M.T-le, et altkäemaksu pakkumine on

karistatav, kuid isik kordas, et unustame selle asja ära ning ehk saab teistmoodi. Juhtimiskeskust teavitati alles pärast seda, kui isik korduvalt avaldas soovi asi nö ära unustada (kd 2, tlk 16 pöördel).

Sarnaseid ütlusi annab ka tunnistaja U. Baldesport (kd 2, tlk 17). Seega oli tegemist teadliku altkäemaksu pakkumise, mitte aga juhuslikult dokumentide vahele jäänud rahatähega.

Seejuures tuleb tähele panna, et ka süüdistatav ise ei eita, et ta palus asi nö ära unustada ning

piirduda hoiatusega (kd 2, tlk 25 pöördel). Olukorras, kus isikule on liiklusalaste väärtegude eest mõistetud korduvalt rahalisi karistusi, peaks olema arusaadav, et joobes juhtimisele – ning seda eriti

praegu valitsevat liiklusolukorda tervikuna arvestades – ei jäeta mingil juhul reageerimata. Seega peab kriminaalkolleegium juba asjaoludele üldhinnangu andmisel enam kui ebausutavaks versiooni,

6

et koos palvega jätta väärtegu vormistamata antakse koos dokumentidega politseitöötajatele „juhuslikult“ üle ka 500 krooni. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegium on ütluste hindamisel tõendina

märkinud, et oluline on muu hulgas hinnata ütlustes väljendatud asjaolude "elulist usutavust" ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus (RKKKo 3-1-1-74-05). Kriminaalkolleeguim peab raha „juhuslikku“ sattumist dokumentide vahele ning seejuures nähtavale kohale kaduvväikeseks ehk teisisõnu – olematuks.

Sarnaselt maakohtule leiab kriminaalkolleegium seega, et tegemist oli teadliku altkäemaksu pakkumisega M.T poolt.

Nagu on tuvastamist leidnud, teavitati juhtimiskeskust alles peale seda, kui M.T oli hoiatatud raha pakkumise õiguslike tagajärgede eest. Seega on alusetu ka apellandi etteheide, et politseinikud

ei juhtinud süüdistatava tähelepanu rahale ning ei käskinud seda tagasi võtta. Olukorras, kus isik palub jätta väärteomaterjalid vormistamata ning vaatamata korduvatele soovitustele selline tegevus

lõpetada jätkab selle eest raha pakkumist, on kohatu ka apellandi väide, et tõenäoliselt peeti rahasummat lihtsalt ebapiisavaks ning mõlemad või vähemalt üks politseitöötajatest oli provokaator.

11. Kokkuvõtlikult – kriminaalkolleegium ei pea tõsiseltvõetavaks apellandi väiteid, millega

püütakse seada kahtluse alla tunnistajate U. Baldesporti ja M. Lippi ütluste usaldusväärsust. Ringkonnakohtu arvates on maakohus hinnanud tõendeid loogiliselt, erapooletult ning täiel määral vastavuses seaduse nõuetega. Kohus ei jaga apellandi arvamust, kes kirjeldab maakohtu otsust kui

„loogiliselt hägust“, „ebatäpset“, „vigadega konstrueeritut“, „meelevaldset“, „ebaõiglast“,

„vastuolulist“, „ebajärjekindlat“ jne. Maakohtu otsuses on tõendite hindamise ning asjaolude

tuvastamise protsess lugejale täiel määral järgitav ning kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole

tegemist pelgalt „lugejahuvi ärgitava spekulatsiooni“ ning „mõistujutuga“, kui lõpptulemusel on asutud seisukohale, et M.T süü altkäemaksu pakkumises on täiel määral tõendatud. Seega ei

ole tegemist mõningate kahtlustega, nagu seda leiab apellant, vaid M.T poolt toimepandud kuriteo tõsikindla tuvastamisega.

12. käitumisele on antud ka õige juriidiline kvalifikatsioon. Ringkonnakohus leiab, et M.T Paludes jätta väärteomaterjalid joobes juhtimise eest vormistamata, oleks selle soovi täitmise korral olnud tegemist objektiivselt ebaseadusliku lahendiga (vt RKKKo 3-1-1-108-06, p 18); seetõttu on ka

raha pakkumine sellise toimingu tegemiseks õigesti kvalifitseeritud KarS § 298 järgi kui altkäemaksu andmine.

13. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab Tallinna Ringkonnakohtu

kriminaalkolleegium Harju Maakohtu 30. aprilli 2008. a otsuse M.T süüditunnistamises ja karistamises KarS § 298 lg 1 järgi muutmata ja apellatsiooni rahuldamata.

Paavo Randma

Malle Preimer

Ene Randmäe