1-08-1500\12 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 8.september 2008.a. Tallinn Kohtuistungi aeg ja koht 2.september 2008.a. Tallinn Kriminaalasja number 1-08-1500 Kohtukoosseis

eesistuja Julia Katškovskaja, liikmed Ivi Kesküla ja Meelika Aava Kohtuistungi sekretär Maaria Rei Kriminaalasi

H.G süüdistuses KarS § 422 lg 1 järgi lühimenetluses

Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu otsus 12.mai 2008.a. Apellatsiooni esitaja H.G kaitsja adv. Owe Ladva Prokurör Raivo Kala Süüdistatav H.G (ankeetandmed Harju Maakohtu otsuses) Kaitsja Adv. Owe Ladva Kannatanu esindaja Andrei Lipatov RESOLUTSIOON Harju Maakohtu otsus 12.maist 2008.a. H.G suhtes jätta muutmata. Esitatud apellatsioon jätta rahuldamata.

2 Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada

kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu

30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse

poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav ja kannatanu võivad kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK:

Harju Maakohtu otsusega 12.maist 2008.a. mõisteti H.G süüdi KarS

§ 422 lg 1 järgi ja karistati 3-(kolme) aastase vangistusega. KrMS § 238 lg.2 alusel vähendati H.G-le mõistetavat karistust 1/3 võrra ja lõplikuks karistuseks mõisteti 2 aastat vangistust. KarS § 74 lg. 1,3 alusel ei pöörata 2(kahe) aastast vangistust tingimuslikult täitmisele, kui H.G ei pane

2(kahe) aastase katseaja kestel toime uut tahtlikku kuritegu ja täidab Harju Maakohtu kriminaalhooldusosakonna kriminaalhooldaja järelevalve all KarS § 75

lg.1 ettenähtud kontrollnõuded ja kohustused. KarS § 50 lg.1 alusel

lisakaristusena võeti H.G-lt mootorsõiduki juhtimise õigus 2 (kaheks)

aastaks. Tõkend- elukohast lahkumise keeld otsustati tühistada kohtuotsuse jõustumisel. H.G-lt mõisteti välja VÕS § 127 lg.1, 4 ja § 129 lg.1, 3,4 alusel Niina Tšelõševa poolt esitatud tsiviilhagi summas 216000.- (kakssada kuusteist tuhat) krooni.

H.G mõisteti selles, et ta 09.03.2006.a. kella 17.11 paiku juhtis

Tallinnas mootorsõidukit Nissan Primera registreerimismärgiga xxxxxx, liikudes mööda Punast tänavat kesklinna poolt Smuuli tee suunas, H.G ei olnud autokoolis õppinud ega nõutavaid liiklusalaseid eksameid sooritanud, mistõttu tal

ei olnud ka vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigust. Samuti ta ei kohandanud oma sõiduki kiirust selliseks, mille puhul oleks arvestatud tema

sõidukogemusi, teeolusid, teeseisundit, ilmastikutingimusi, liikluse tihedust ning

muid liiklusolusid, et ta suudaks peatada sõiduki eespoolse nähtavusulatuse

piires ning teel etteaimatava mistahes takistuse ees. H.G lähenedes

reguleerimata ülekäigurajale ei olnud piisavalt tähelepanelik, ei vähendanud vajalikul määral kiirust ega peatunud, et anda teed ülekäigurajal teed ületavale jalakäijale ja ülekäigurajal teeületamise võimalust ootavale jalakäijale. Seepärast ta sõitis otsa Punasel tänaval maja number 24 juures reguleerimata ülekäigurajal

3

sõiduteed ületanud jalakäijale P. T.le. Jalakäija toimetati sündmuskohalt üliraskes seisundis haiglasse.

Oma tegevusega rikkus H.G Vabariigi Valitsuse 02.02.2001.a. määruses nr. 48 „Liikluseeskiri“ (LE) toodud järgmisi liiklusnõudeid: § 44 , § 46 ,

§ 70 p.1 , § 123. Liiklusnõuete rikkumisega põhjustas H.G

ettevaatamatusest jalakäija P. T.le mitme kehapiirkonna hulgivigastused koos

kehasisese verevalumite ja verejooksuga, mille tagajärjel P. T. 11.03.2006.a.

suri. H.G tekitas varalise kahju sõiduauto Nissan Primera registreerimismärgiga xxxxxx omanikule J. L. le.

Apellatsioonis ei ole vaidlustatud süüdistatava süüd ega temale mõistetud karistust. Vaidlustatakse tsiviilhagi väljamõistmist kohtuotsusega.

Maakohus mõistes H.G-lt välja 216000 krooni N. T. kasuks, põhjendas oma seisukohta alljärgnevalt.

Maakohus leidis, et esitatud hagi 216 000 krooni nõudes on põhjendatud.

Asjaolu, et kostja H.G põhjustas õigusvastaselt P. T. surma, on

tõendatud kohtuotsuses loetletud tõenditega. E. T.i sünnitunnistusega (tl 91) ja

O. T. sünnitunnistusega (tl 94) on tõendatud, et nad on P. T.i lapsed. Perekonnaseaduse (PKS) § 60 lg 1 kohaselt on vanem kohustatud ülal pidama

oma alaealist last ja abi vajavat töövõimetut täisealiseks saanud last. J. T.i

sünnitunnistusest nähtuvalt on ta sündinud xx.xx.xxxx.a., s.t. ta oli kuriteo toimepanemise ajal ja ka kohtuotsuse tegemise ajal alaealine. O. T. on arstliku

ekspertiisi otsusest nr 186823 (tl 92) ja nr 193939 (tl 93) nähtuvalt sügava puudega, seega oli P. T. kohustatud pidama ülal ka teda. PKS § 61 lg 4 kohaselt ei või igakuine elatusraha ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse

kehtestatud kuupalga alammäära. Kuna hagi on esitatud arvestusega E. T.le

1000 krooni kuus ja O. T.le 1500 krooni kuus kuni 23.04.2009.a. 1500 krooni

kuus ja sealt edasi 2500 krooni kuus ja nimetatud summad on kas alla poole Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära või alammäära lähedal, ei pea kohus vajalikuks lastele mõeldud kulutuste tõendamist ja leiab, et haginõude suurus on tõendatud.

Võlaõigusseaduse (VÕS) § 1045 lg 1 p 1 kohaselt on kahju tekitamine on õigusvastane, kui see tekitati kannatanu surma põhjustamisega. VÕS § 127 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis

on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. VÕS § 129 lg 3 sätestab, et kui isikul, kelle surm põhjustati, oli surma ajal seadusest tulenev kohustus teist

isikut ülal pidada, peab kahju hüvitamiseks kohustatud isik maksma sellele

isikule mõistliku rahalise hüvitise, mis vastaks ülalpidamise suurusele, mida surmasaanu oleks oma eeldatava eluea kestel sellele isikule andnud. VÕS § 129

lg 4 kohaselt peab VÕS § 129 lg 3 nimetatud alustel ja ulatuses kahju

hüvitamiseks kohustatud isik maksma kolmandale isikule hüvitise ka siis, kui

4

kohustus seda isikut ülal pidada oleks seaduse alusel tekkinud surmasaanu eeldatava eluea jooksul tulevikus.

APELLATSIOONI SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD:

Süüdistatava H.G kaitsja adv. O.Ladva vaidlustab esitatud apellatsioonis

maakohtu otsust tsiviilhagi väljamõistmise osas ja taotleb selles osas

kohtuotsuse tühistamist ning uue otsusega jätta tsiviilhagi läbivaatamiseks tsiviilkohtumenetluse korras. Apellant põhjendab oma taotlust alljärgnevaga.

1) Kohus ei ole vaidlustatud otsuses arvestanud kindlustuse poolt juba välja makstud või veel väljamaksmisele kuuluvaid hüvitisi. Tulenevalt VÕS prg. 127 lg 1 mõttest tuleb kahju hüvitamise suuruse otsustamisel arvestada ka kindlustuse hüvitisi, kuid kohtus on jäänud välja selgitamata, mille eest ja

millises määras on tsiviilhageja saanud kindlustuselt hüvitisi. Seega ei

saanud kohus tsiviilhagi rahuldamisel välja arvestada süüdistatava poolt hüvitamisele kuuluvat kahju määra.

2) Isegi kui mitte arvestada kindlustuselt saadud ja veel saadavaid hüvitisi, siis oleks pidanud kohus otsustama tsiviilhagi selliselt, et

2.1. mõistma H.G-lt N. T. kasuks kahju hüvitamiseks VÕS prg. 129

lg 3 ja lg 6 ning prg. 136 lg 2 ja 3 alusel E. T.i ülalpidamiseks 1000

krooni kuus, mis kuulub hüvitamisele perioodiliselt maksetena iga kolme kuu eest ette kuni 23.04.2009.a.

2.2. mõistma H.G-lt N. T. kasuka kahju hüvitamiseks VÕS prg. 129

lg 3 ja 6 ning 136 lg 2 ja 3 alusel O. T. ülalpidamiseks 1500 krooni kuus, mis kuulub hüvitamisele perioodiliste väljamaksetena iga kolme

kuu eest ette. Apellant leiab, et maakohus on põhjendamatult jätnud kohaldamata VÕS prg. 136 lg 2 ja lg 3 kuna lapsed oleks saanud P. T.lt ülalpidamist igakuiselt.

2.3. Lisaks on apellant seisukohal, et 2500 krooni kuus ületab nii 2006.a.

kui ka 2008.a. kehtivat poolt kuupalga alammäära ning seetõttu on

sellises ulatuses kahju hüvitamise korral vajalik kulutuste rahalise sunna tõendamine.

Apellatsioonikohtu istungil toetas kaitsja oma kaebust vaid osaliselt ja nimelt osas, kus taotletakse hüvitise väljamõistmist perioodiliste maksetena. Muus osas

, s.o. osas, milles taotleti tsiviilhagi läbivaatamata jätmist ja hagisumma

tõendamiseks tõendite esitamist, kaitsja ja süüdistatav loobusid apellatsioonist. Prokurör ja kaitsja vaidlesid apellatsioonile vastu.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT:

Kohtukolleegium, kuulanud ära menetlusosalised, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja esitatud apellatsioonide väidetega ,leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks puudub alus.

5 Tsiviilhagi summa, milline välja mõisteti süüdistatavalt kannatanu kasuks, ei ole elatisraha. VÕS prg. 129 lg 3 kohaselt on tegemist rahalise hüvitisega, mis peab

vastama ülalpidamise suurusele, mida surmasaanu oleks oma eeldatava eluea

kestel sellele isikule andnud. Kohtukolleegium ei pea mõistlikuks ka tsiviilhagi

summa väljamaksmist selliselt nagu seda taotletakse apellatsioonis e.

perioodiliste väljamaksetena. Nimelt, poja E. T.i ülalpidamiseks on kannatanu

taotlenud kuni 23.04.2009.a. välja mõista 1000 krooni kuus e. 36000 krooni. Kannatanu hukkumisest kuni poja täisealiseks saamiseni ongi sisuliselt kolm

aastat ja seega on tegemist sisuliselt tagantjärgi makstava summaga. Selleks

ajaks , kui käesolev kohtuotsus täitmisele pööratakse, peaks süüdistatav apellatsiooni taotluse kohaselt sisuliselt tegema veel kaks perioodilist makset. Ka invaliidist tütre ülalpidamiseks mõeldud hüvitis on osaliselt tagantjärele makse e. samuti 2,5 aasta eest sisuliselt tagantjärgi. Ka ei pea kohtukolleegium mõistlikuks

panna süüdistatavale kriminaalasjas tehtud kohtuotsusega perioodilisi

maksekohustusi, millised ajaliselt ületavad tunduvalt kohtu poolt määratud katseaja kestuse.

Samuti ei pruugi perioodilised maksed konkreetses suuruses tulevikus rahuldada ühelt poolt kannatanut – ja ta võib taotleda nende suurendamist e. süüdistatava

olukorra raskendamist ja teiselt poolt süüdistatavat, kes teatud asjaolude

olemasolul võib hakata taotlema ka maksete summa vähendamist, mis

omakorda ei tekita kannatanul võrreldes ühekordselt väljamõistetud summaga kindlustunnet õiglase hüvitise saamisel (VÕS 136 lg 4). Kohtukolleegium ei pea sellise olukorra soodustamist kriminaalmenetluses mõistlikuks.

Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi KrMS prg.338 ettenähtud

kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS prg.337 lg 1 p.1 , prg.

344-345 lg 1 , 2 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu otsuse 12.maist 2008.a. H.G suhtes muutmata.

Julia Katškovskaja Ivi Kesküla Meelika Aava