1-07-13185\10 · Tallinna Ringkonnakohus

1

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 27. mai 2008. a, Tallinn

Kriminaalasja number 1-07-13185 Kohtukoosseis

Eesistuja Paavo Randma, liikmed Ene Randmäe ja Julia Katškovskaja Kohtuistungi sekretär Tatjana Derkatš Tõlk Svetlana Talli Kohtuistungi toimumise aeg ja koht 20. mai 2008. a Kriminaalasi G.N-i süüdistuses KarS § 200 lg 2 p 7, § 209 lg 2 p- de 1, 3 ja § 199 lg 2 p-de 4, 5 järgi ning I.N-i ja R.T süüdistuses § 200 lg 2 p 7 järgi, lühimenetluses Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 11. jaanuari 2008. a otsus

Apellatsiooni esitaja

Süüdistatav G.N Prokurör Toomas Tomberg Süüdistatav

G.N, isikukood xxx, viimane elukoht

xxxxxxx xxxxxx x-x. Kriminaalkorras karistatud seitse korda, viimati 23.01.2006.a Harju Maakohtu poolt KarS § 199 lg 2 p. 4,5 järgi vangistusega 11 kuud 28 päeva tingimisi katseajaga 1 aasta 6 kuud, vahi all alates 07.08.2007.a. Kaitsja Advokaat Owe Ladva

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 11. jaanuari 2008. a otsus G.N-i süüditunnistamises ja

karistamises KarS § 200 lg 2 p 7, § 209 lg 2 p-de 1, 3 ja § 199 lg 2 p-de 4, 5 järgi jätta muutmata. 2. Apellatsioon jätta rahuldamata.

2 Edasikaebamise kord

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30

päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. süüdi KarS § 200 Harju Maakohtu 11. jaanuari 2008. a otsusega tunnistati G.N lg 2 p 7, § 209 lg 2 p-de 1, 3 ja § 199 lg 2 p-de 4, 5 järgi ja mõisteti talle karistuseks vastavalt kolm, üks ja üks aastat vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel, lugedes kergemad karistused kaetuks raskema karistusega, mõisteti talle liitkaristuseks kolm aastat vangistust.

KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati karistust ühe kolmandiku võrra ja loeti karistuseks kaks aastat

vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Harju Maakohtu 23.01.2006.a. otsusega mõistetud ärakandmata karistuse võrra ja mõisteti süüdistatavale lõplikuks liitkaristuseks 2 aastat 11 kuud 28 päeva vangistust. Sama otsusega tunnistati KarS § 200 lg 2 p 7 järgi süüdi ja karistati veel I.N ning R.T, kuid nende osas ei ole kohtuotsust vaidlustatud.

KarS § 200 lg 2 p 7 järgi tunnistati G.N süüdi selles, et ta 5. augustil 2007. a grupis koos

R.T ja I.N-iga kasutas võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil vägivalda kannatanu N. P. suhtes. Nimelt ründasid nad kannatanut, lüües teda mitu korda rusikate ja jalgadega keha piirkonda ning võtsid temalt ära nokamütsi ja karbi kalapüügitarvikutega.

Kohus analüüsis kõiki olemasolevaid tõendeid kogumis ja leidis, et süüdistatavate süü grupiviisilise

röövimise toimepanemises on täielikult tõendatud. Süüdimõistva otsuse rajas kohus ennekõike

kannatanu ütlustele, kuna erinevalt süüdistatavate seletustest olid tema ütlused kohtu hinnangul loogilised ning riimusid teiste kriminaalasjas leiduvate tõenditega.

2. , kes ei vaidlusta enda Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni G.N

süüditunnistamist KarS § 209 lg 2 p-de 1, 3 ja § 199 lg 2 p-de 4, 5 järgi, kuid taotleb õigeksmõistmist süüdistuses KarS § 200 lg 2 p 7 järgi.

2.1 , et ta ei ole röövimist toime pannud. Kannatanu Apellatsioonis kinnitab G.N eeluurimisel antud ütlused on vastuolulised. Nii on ta esialgselt kinnitanud, et sündmuskohal viibis mitte kolm, vaid viis isikut.

2.2 Samuti tuleneb G. M. ütlustest, et kuriteo pani ta toime koos A. P. ja talle vähetuntud isikuga.

Teda tunneb G. M. aga hästi ning kuna ta oli huvitatud kriminaalasja võimalikult kiirest lahendamisest, oleks ta kohe viidanud temale kui süüteo toimepanijale. G.N ei eita samas, et ta viibis sündmuskohal, kuid kinnitab, et ta oli seal pelgalt tunnistajana ning röövi toimepanemises ei osalenud.

3. esitatud apellatsiooni juurde, Ringkonnakohtu istungil jäi süüdistatav G.N

apellatsiooni toetas ka kaitsja O. Ladva. Prokurör leidis, et maakohtu otsuse tühistamiseks ning apellatsiooni rahuldamiseks puudub alus.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

3

Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsiooni väidetega ning kuulanud

ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ning põhjendatud ja selle tühistamiseks apellatsioonis toodud väidetel puudub alus. Enda seisukohti põhistab ringkonnakohus järgmiselt.

4. Kriminaalkolleegium märgib, et apellatsioonis vastustatakse üksnes asjaolusid, mida

maakohus on enda otsuses põhjalikult käsitlenud ning ka hinnanud. Sisuliselt taotleb apellant

maakohtu poolt hinnatud tõendite ümberhindamist ringkonnakohtu poolt. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kestva praktika kohaselt tuleb ringkonnakohtul juhul, kui ta hindab samu

tõendeid maakohtust diametraalselt erinevalt ning asub nende alusel võrreldes maakohtuga vastupidisele seisukohale, ära näidata ka esimese astme kohtu poolt tehtud vead tõendite hindamisel.

Seejuures tuleb põhjusi, miks antakse tõenditele senisest vastupidine hinnang, erilise hoolikusega

selgitada – „lisaks omapoolsele tõendite analüüsile peab ringkonnakohus näitama ära ka esimese

astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega“ (vt nt RKKKo 3-1-1-89-06; 3-1-1-85-07).

5. Apellatsiooni sisuliseks väiteks on, et lubamatult on süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel võetud aluseks kannatanu ütlused, mis ei haaku aga süüdistatava ja kaassüüdistatava G. M. ütlustega. Sellest võib välja lugeda etteheite, et kannatanu ütlused on loetud alusetult usaldusväärsemaks kui

süüdistatavate ütlused. Selles osas selgitab kriminaalkolleegium, et KrMS § 61 lg 1 ei välista

tõendite hindamise tulemusena erinevate tõendite omavahelist astmestamist, vaid keelab üksnes ühtede tõendite eelistamise teistele aprioorselt, ilma neid kogumis hindamata (vt RKKKo 3-1-1-127- 06). Seejuures tuleb märkida, et üksteist välistavate ütluste korral on tõendite omavaheline konflikt ka vältimatu ning vaieldamatult tuleb lahendada ühe või teise tõendi usaldusväärsuse küsimus, mis

tähendab tõendite hindamist kogumis. Silmas tuleb pidada ka seda, et tõendi usaldusväärsuse hindamisel ei saa iseenesest kriteeriumiks olla see, kuivõrd napp või mahukas on tõend - sõltumata viimatinimetatud asjaoludest on kohus tõendite hindamisel vaba, hinnates tõendeid nende kogumis ja oma siseveendumuse kohaselt (RKKKo 3-1-1-45-07).

Kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel KrMS § 61 lg 2 järgi eeldab

tõendite omavahelist kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda (vt RKKKo 3-1-1-4-07; 3-1-1-88-06). Kirjeldatud protsess peab olema

motiveeritud. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas on asutud seisukohale, et kohtuotsuse motiveerimise nõue tähendab muuhulgas seda, et kohtu seisukoha kujunemine peab olema lugejale jälgitav (vt RKKKo 3-1-1-47-04; 3-1-1-100-06).

Ringkonnakohtu hinnangul vastab maakohtu otsus kõigile kirjeldatud nõuetele ning puudub alus tõendite ümberhindamiseks võrreldes maakohtuga.

6. Kriminaalasja menetlemisel maakohtus ei soovinud ükski süüdistatavatest enda ülekuulamist KrMS § 237 lg 5 kohaselt ning kõik kinnitasid, et jäävad eeluurimisel antud ütluste juurde (kd 2, tlk 232). Nimetatud ütlusi on maakohus enda otsuses põhjalikult kajastanud (otsuse lk 5) ning asunud ringkonnakohtu hinnangul ainuõigele seisukohale, et kuivõrd süüdistatavate poolt esitatud versioon

toimunust läheb sündmuse kirjeldamisel lahku juba omavahel (otsuse lk 7), tuleb nad tervikuna lugeda ebausaldusväärseteks (otsuse lk 8).

Kõnealuste ütluste hindamisel on vastuvaidlematu, et igaüks süüdistatavatest vähendab neis maksimaalselt enda osa toimunus (I.N-i selgituste kohaselt peksid kannatanut R.T ja

G.N; R.T ütluste kohaselt tegutses tema kannatanut lüües hädakaitses; G.N

4 seletas, et kannatanut peksis R.T ja tema püüdis neid üksnes lahutada). Seejuures eitavad nad

kõik kolm, et kannatanult oleks midagi võetud, samal ajal kui vastuvaidlematult on leidnud tuvastamist, et kannatanu müts ja kalastustarbed saadi hilisemal kinnipidamisel kätte I.N-i

käest (otsuse lk 8). Sellises olukorras on järeldus, et süüdistatavate ütlused tuleb kui

ebausaldusväärsed kõrvale jätta, ainuõige ning kriminaalkolleegium ei näe selles kriminaalmenetlusõiguse rikkumist.

7. teada, oleks ta seda koheselt Apellant leiab, et kuivõrd tema isik oli I.N-ile

politseitöötajatele öelnud. Siinkohal peab kriminaalkolleegium vajalikuks märkida, et erinevalt kaassüüdistatavatest peeti G.N kinni alles kaks päeva pärast kuriteo toimepanemist. Väide, et

I.N oli huvitatud kriminaalasja võimalikult kiirest lahendamisest ning seetõttu andis ta tõepäraseid ütlusi, ei pea aga paika. Kriminaalkolleegium märkis juba p-s 6, et enda ütlustes on I.N

end täielikult distantseerinud kuriteo toimepanemisest, kuigi tõendamist on leidnud vastupidine; ning kui pidada tõeseks apellandi väidet, et I.N oli tema hea tuttav, siis on ka arusaadav, miks ta ei tahtnud anda olukorras, kus G.N ei olnud koheselt kinni peetud, tema suhtes süüstavaid ütlusi ning püüdis kahtlust temalt kõrvale juhtida. Seejuures tuleb tähele panna, et G.N on ise kinnitanud ülekuulamisel, et R.T ja I.N-i kaaslaseks kogu toimunu

vältel oli just tema, mitte aga keegi teine (kd 1, tlk 65-70). Apellandi nimetatud väide on seega asjakohatu.

8. Samuti ei ole põhjendatud apellatsioonis esitatud väide kannatanu N. P. ütluste

vastuolulisusest. Kohus on põhjendanud, et kannatanu ütluste mõningane vastuolulisus tulenes asjaolust, et ta kuulati esmalt üle vahetult peale kuriteo toimepanemist ning ta oli seetõttu ärritunud

ning stressiseisundis, mis tingis tema esmaste ütluste teatava ebatäpsuse (otsuse lk 8). Kriminaalkolleegium leiab sarnaselt maakohtule, et kannatanu selgitused ütluste teatava vastuolulise

kohta on nii arusaadavad kui ka usutavad, mis võimaldab tema ütluste jätkuvat kasutamist usaldusväärse tõendina; on mõistetav, et õiguskuulekale inimesele on täielikult põhjendamatu ning

ootamatu rünne äärmiselt šokeeriv. Seejuures tuleb tähele panna, et kui isik suudab erineval

ajahetkel antud ütlustes sisalduva isegi nn diametraalse ehk täieliku vastuolu kohtule

mõistusepäraselt ning arusaadavalt ära selgitada, ei muuda see vastavalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikale tema hilisemaid ütlusi ebausaldusväärseks (RKKKo 3-1-1-113-06,

p 17). Käesoleval juhul ei saa aga rääkida ka diametraalsest lahknevusest kannatanu poolt antud ütlustes.

9. Apellandi poolt viidatud asjaolu, et enda esialgsetes ütlustes viitas kannatanu viieliikmelisele

seltskonnale, kellest kolm teda ründasid, ei ole asjaoluks, mis tingiks tema ütluste tervikliku

ebausaldusväärsuse. Tähele tuleb panna, et käesoleval juhul ei ole määravaks mitte küsimus, kui suur oli süüteo toimepanemise kohas olnud seltskond, vaid nende isikute tõsikindel tuvastamine, kes püüdsid vägivalda tarvitades võtta kannatanult ära temale kuuluvaid vallasasju.

Esmalt tuleb märkida, et kuriteo toimepanemise koht (Schnelli tiigi ääres) asub vahetult Tallinna

südalinna läheduses ning on pigem usutav, et kuriteo toimepanemise ajal (5. augustil 2007. a, st

suvel ja kell 20.00) viibis seal teisigi isikuid, keda kannatanu võis ekslikult hinnata kui ühtset

seltskonda. Et see hilisemalt tõeseks ei osutunud, ei oma mingit otsustavat tähendust. Ning nagu öeldud, omab määravat tähendust hoopis küsimus, kas tõsikindalt on tuvastatud need kolm isikut, kes kannatut tegelikkuses ründasid.

Kriminaalkolleegium leiab, et maakohus on tõendite hindamisel veatult jõudnud järeldusele, et kannatanult vallasasja äravõtmise eesmärgil ründasid teda G.N, I.N ja R.T, kusjuures üheks vahetult vägivalda tarvitanud isikuks oli just G.N (otsuse lk 8-9). Seetõttu leiab kriminaalkolleegium, et G.N-i selgitus selle kohta, et tema viibis sündmuskohal üksnes

5 n.ö tunnistajana, on maakohtu poolt tõendite terviklikul hindamisel õigustatult kõrvale lükatud kui ebausaldusväärne kaitseväide.

10. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium Harju Maakohtu 11. jaanuari 2008. a otsuse muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata.

Paavo Randma

Ene Randmäe

Julia Katškovskaja