1-06-10446\36 · Viru Maakohus Kohtla-Järve kohtumaja

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Viru Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 09. aprillil 2008 Kohtla-Järve kohtumajas Kriminaalasja number 1-06-10446 (01244002019)

Kohtukoosseis Kohtunik Inna Kirsipuu Rahvakohtunikud Õilme Rannamäe, Tiia Nelk Kohtuistungi sekretär, tõlk

Olga Štšeglova, tõlk Leonora Nõmmik ja Svetlana Hamaza

Kriminaalasi R.V süüdistuses KrK § 141 lg 2 p 1,4,4-1 ja § 139 lg 2 p 2 järgi järgi üldmenetluses

Prokurör

Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Larissa Prokopenko Süüdistatav

R.V, , isikukood xxx

kodakondsuseta, haridus- 9 klassi, emakeel – vene keel, töökoht - xxx, elukoht xxx, varem kohtu poolt karistatud:

1. 12.06.1998 Ida-Viru Maakohtu poolt KrK § 139 lg 2 p 3 järgi 3 kuud vabadusekaotust katseajaga 1 aasta. Karistuse algus 22.06.1998.

2. 15.09.2000 Ida-Viru Maakohtu poolt KrK § 139

lg 2 p 1,3, § 203 lg 1 järgi 6 kuud 7 päeva

vabadusekaotust. Vabanes 15.09.2000 pärast karistuse kandmist.

3. 30.10.2001 Lääne-Viru Maakohtu poolt KrK §

139 lg 2 p 2,3 järgi 4 kuud vabadusekaotust.

Karistuse algus 19.04.2006. Karistus on ära kantud. Tõkendei ole valitud.

Viibis vahi all antud kriminaalasjas 24.06.2001- 25.06.2001, kokku 2 päeva

2 Kaitsja Vandeadvokaat Nikolai Rõžov

RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS § 306; 309 lg 1,3; 310 lg 1; 311; 312; 313; 315; 318 lg 1; 319 lg 1,2, kohus

O T S U S T A S:

R.V süüdi tunnistada KrK § 139 lg 2 p 2 järgi, millele vastab KarS § 199 lg 2 p 4. Mõista karistuseks 6 (kuus) kuud vangistust. R.V süüdi tunnistada KrK § 141 lg 2 p 1,4,4-1 järgi, millele vastab KarS § 200 lg 2 p 7,9,10. Mõista karistuseks 3 (kolm) aastat vangistust.

KarS § 64 alusel lugeda kergem karistus kaetuks raskeima karistusega, mõista liitkaristuseks 3 (kolm) aastat vangistust.

KarS § 65 lg 1 alusel, lugeda kergem Lääne-Viru Maakohtu 30.10.2001

kohtuotsusega mõistetud ja täielikult ärakantud karistus, 4 kuud vangistust,

kaetuks käesoleva kohtuotsusega mõistetud karistusega, ja mõista

liitkaristuseks 3 (kolm) aastat vangistust. Arvata Lääne-Viru Maakohtu 30.10.2001 kohtuotsusega mõistetud ja täielikult ärakantud karistus, 4 kuud

vangistust, liitkaristusest maha. Kandmisele kuulub 2 (kaks) aastat 8 (kaheksa) kuud vangistust.

KarS § 68 alusel, arvestada karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg 24.06.2001-25.06.2001, kokku 2 päeva.

Kandmisele kuulub 2 (kaks) aastat 7 (seitse) kuud 28 (kakskümmend kaheksa) päeva vangistust.

Lähtudes KarS § 74 lg 1,3 jätta vangistus tingimisi R.V suhtes kohaldamata ning täitmisele pööramata, kui R.V katseaja kestel ei pane toime uut tahtlikku kuritegu ja täidab KarS § 75 lg. 1 ja lg 2 p 1 järgi ettenähtud kontrollnõudeid ja kohustusi. Katseajaks määrata 18 (kaheksateist) kuud. Katseaja algus – 09.04.2008.

KarS § 75 lg 1 tulenevalt kohustada R.V käitumiskontrolli ajal järgima järgmisi kontrollnõudeid ja kohustusi:

1. elama kohtu määratud alalises elukohas;

2. ilmuma kriminaalhooldaja määratud ajavahemike järel

kriminaalhooldusosakonda registreerimisele;

3. alluma kriminaalhooldaja kontrollile oma elukohas ning esitama talle

andmeid oma kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta;

3

4. saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elukohast lahkumiseks

kauemaks kui viieteistkümneks päevaks;

5. saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elu-, töövõi

õppimiskoha vahetamiseks.

KarS § 75 lg 2 p 1 alusel, määrata R.V-le kohustuseks heastada

kannatanu A. F. kuriteoga tekitatud kahju summas 2000 krooni katseaja jooksul ehk 08. 10.2009.

Määrata R.V katseajaks Viru Maakohtu kriminaalhooldusosakonna juhataja määratava kriminaalhooldusametniku järelevalve alla.

Kannatanu A. F. tsiviilhagi rahuldada summas 2000 krooni.

Välja mõista R.V-lt A. F., elukoht xxx, kasuks 2000 (kaks tuhat) krooni tsiviilhagi katteks.

Asitõend: mask-müts, mis on kriminaalasja juures, - hävitada kohtuotsuse jõustumisel.KrMS § 126 lg 3 p 4 alusel.

Välja mõista R.V-lt riigituludesse kriminaalmenetluskulud: 10875 (kümme tuhat kaheksasada seitsekümmend viis) krooni sundraha,

2318,70 ( kaks tuhat kolmsada kaheksateist krooni 70 senti) krooni kaitsjatasu kohtueelses menetluses osutatud õigusabi eest, 5959 ( viis tuhat üheksasada viiskümmend üheksa) krooni kaitsjatasu kohtus osutatud õigusabi eest.

Menetluskulud tuleb tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele nr

10220034800017 SEB EESTI ÜHISPANK või arveldusarvele nr 221023778606 HANSAPANK, viitenumber 2800049900. Maksekorraldused tuleb teostada oma nimelt, näidata ära kohtuotsuse number ja makse liik.

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsiooni Viru Ringkonnakohtusse Viru

Maakohtu kaudu 15 päeva jooksul alates päevast, mil kohtuotsus on kohtukantseleis tutvumiseks kätte saadav.

Apellatsiooni kasutamise soovist tuleb teatada Viru Maakohtule kirjalikult 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse või selle lõpposa kuulutamise kuupäevast. Kohtuotsuse terviktekst on kohtukantseleis kättesaadav alates 19.05.2008 kell 15.00

4

Kohtuotsus jõustub 15 päeva jooksul alates kohtuotsuse tervikteksti

kohtukantseleis kättesaadavuse päevast ( 04.06.2008) juhul, kui ükski menetluspoolt ei esitanud kaebust kohtuotsuse peale.

KOHTU TUVASTATUD ASJAOLUD JA PÕHJENDUSED

R.V-le on süüdistus esitatud selles, et tema, olles varem karistatud varguse toimepanemise eest, ehk olles isikuna, kes on varem varguse toime pannud, 24.06.2001 ajavahemikus 18.00-19.00, vaba juurdepääsu teel, Ida-

Virumaal, tammiku alevikus, maja nr 3a juurest varastas kannatanu O. R. kuuluva lastevankri maksumusega 1800 krooni, tekitades kannatanule kahju.

Seega, R.V pani toime võõra vallasasja salajase varguse, isiku poolt, kes on varem toime pannud KrK § 139 järgi ettenähtud kuriteo, so pani toime KrK 139 lg 2 p 2 järgi ettenähtud kuriteo.

Alates aastast 2002 kehtima hakkanud KarS alusel on antud kuritegu

jätkuvalt karistatav KarS § 199 lg 2 p 4 järgivõõra vallasasja äravõtmine omastamise eesmärgil, isiku poolt, kes on varem toime pannud varguse.

R.V oli Ida-Viru Maakohtu 15.09.2000 kohtuotsusega süüdi tunnistatud ja karistatud KrK § 139 lg 2 p 1,3 järgi vabadusekaotusega 6 kuud 7 päeva. Seega 24.06.2001 seisuga oli ta isik, kes on varem varguse toime pannud.

R.V andis kohtuistungil ütlusi talle esitatud varguse süüdistuses. Ta selgitas, et tunnistab varguse üles, et vaidle kahju summaga. Ta tõesti võttis maja juurest lastevankri, viis selle garaaži taga. Lastevanker on kannatanule tagastatud.

Peale süüdistatava ütluste, tema osavõtt antud kuriteost on tõendatud kannatanu avaldusega lk 2 k 1, millest nähtub, et 24.06.2001 ajavahemikus

18.00-19.00, Tammiku alevikus, maja 3a juurest varastati talle kuuluv lastevanker maksumusega 1800 krooni; sündmuskoha vaatluse protokolliga lk

3-5, millest nähtub, et masja nr 3a juures on avastatud vankri jäljed, mis viivad trepikoja juurest vasakule; võetuse protokolliga lk 11, millest nähtub,

et 24.06.2001 kannatanu annab vabatahtlikult välja temalt varastatud lastevankri uurijale; asitõendi vaatluse protokolliga lk 12, millest nähtub, et

vaadeldavaks objektiks on lastevanker rohelist värvi, vasak tagaratas on

vigastatud; kannatanu allkiri lk 14, millest nähtub, et kannatanu sai

lastevankri tagasi 24.06.2001; R.V ütluste olustikuga seostamise

protokolliga lk 30-34, millest nähtub, et R.V näitas kohta, kust ta varastas lastevankri ning kohta, kuhu ta peitis lastevankri.

5 Vargus on toime pandud kavatsetusega, sest R.V eesmärgiks oligi võõra vara, antud juhul lastevankri, ebaseaduslik omastamine.

R.Vegu on õigesti kvalifitseeritud KrK § 139 lg 2 p 2 aluselvargus korduvuse tunnusel. KarS-sse puutuvalt vastab antud tegu KarS § 199 lg 2 p 4 järgi ettenähtud kuriteo koosseisule.

Samuti R.V-le oli süüdistus esitatud selles, et tema, 05.07.2001,

ajavahemikus 02.00-02.30, tegutsedes grupis koos teise, uurimisel

tuvastamata jäänud isikuga, tungis kannatanu A. F. korterisse, asukohaga

xxx, kasutades näovarjavat maski-mütsi suuja silmaavadega. Kui kannatanu avas ukse, tungisid mõlemad korterisse ja tuvastamata isik lõi kannatanut käega vastu nägu, mille tagajärjel kukkus kannatanu maha. Peale seda R.V ja tuvastamata isik keerasid kannatanut kõhuli ja tuvastamata

isik istus kannatanule selga, hoides sellega kannatanu põrandal kinni. Seejuures ähvardati füüsilise vägivallaga. R.V küsis raha, samas otsides toa läbi. R.V lõi kannatanut jalgadega vähemalt kaks korda. R.V

ja tuvastamata isik võtsid korterist kannatanule kuuluva televiisori Daewoo maksumusega 2000 krooni, tekitades sellega materiaalse kahju. Kannatanule

olid tekitatud kehavigastused: verevalumid mõlema silma piirkonnas, ninajuurel, rindkerel, mis on kerge tervisekahjustus.

Seega, pani R.V toime võõra vara röövimise ähvardusega kasutada

vahetult elule või tervisele õhtlikku vägivalda, grupi poolt, vara asukohta

pääsemist takistamnud tõkke või lukustuse kõrvaldamisega, seotud näo varjamisega, so pani toime KrK § 141 lg 2 p 1,4,4-1 ettenähtud kuriteo.

Alates aastast 2002 kehtima hakkanud KarS alusel on antud kuritegu

jätkuvalt karistatav KarS § 200 lg 2 p 7,9,10 järgi - võõra vallaaasja äravõtmine omastamise eesmärgil, kui see on toime pandud vägivallaga, grupi poolt, sissetungumisega jas näo varjamisega näikattega.

Süüdistatav end antud kuriteo toimepanemises süüdi ei tunnistanud. Prokurör ega kaitsja pole taotlenud süüdistatava ülekuulamist antud episoodis.

Antud episoodis esitas riiklik süüdistaja järgmised tõendid.

Kannatanu A. F. ütlused. Kannatanu andis kohtuistungil ütlused, et aastal

2001 töötas ta Venemall ja juuliks 2001 tuli ta koju Tammikusse, palga saanud. Tütar ja naine jäid mõneks ajaks veel Venemaale. Süüdistatavat ta tundis väga hästi. Ta oli temaga kohtunud tänavatel, süüdistatav suhtles tema tütrega ja tema korteris külas käinud küll. Kannatanu selgitas, et juulis 2001 toimunud sündmusi ta mäletab küll. Ta oli üksi kodus öösel, kella 01 paiku. Ta tegi endale õhtusöögi ja tarvitas veidi alkohooli. Ühel hetkel avas ta ukse,

6 et kassi õuele välja lasta, kui sisse tungisid kaks inimest, keskmisest kasvu.

Mõlemal olid maskid. Talle löödi kohe rusikaga näkku. Ta kukkus selili ja vist kaotas teadvuse. Kui tuli teadvusse, siis oli ta juba kõhuli põrandal. Üht inimest ta ei tundnud. Kuid teise, kes lammutas kõike korteris, ta tundis ära. See teine mees viskas kõik asjad kappidest laiali ja rebis kardinad lõhki. See teine mees oligi Vitali. Ta tundis Vitali ära kasvu, kõnnaku, hääle ja riiete järgi. Ta üritas püsti tõusta, kuid tundmatu mees hüppas talle peale ja ütles, et

oleks pikali, muidi lööb maha. Kui mõlemad hakkasid ära minema, üks nendest lõi teda jalaga. Televiisori võttis Vitali. See, kes televiisorit kandis,

lõi teda jalaga ja ta kaotas teadvuse. Maskid olid mustad, avadega suu ja silmade jaoks, nagu valge õmblustega avade ümber, silmade jaoks oli vist üks ava, või igale silmale eraldi. Kohtuiistungil vaadeldud müts ongi selletaoline.

Televiisor ei ole tagastatud, esitab hagi summale 2000 krooni. Tal oli kehavigastused – hematoomid näol. Dokumente talt tol korral ei varastatud.

Peale selle, kohus avaldas ja uuris kohtuistungil prokuröri taotlusel järgmised tõendid:

Sündmuskoha vaatluse protokollist lk 46-48 nähtub, et 05.07.2001 oli

vaadeldud korter asukohaga xxx. Lukud on korras. Korteri koridoris on

isiklikud asjad laiali loobitud. Kapi uksed on avatud olekus. Toas on

sektsioonikapp, mille uksed ja kastid on avatud olekus. Põrandal on asjad laiali loobitud. Magamistoas on kapp, mille uksed on avatud olekus, asjad on põrandale visatud; Traumapolikliiniku teadeandest lk 53 nähtub, et A. F. pöördus traumapunkti 06.07.2001 kell 10.47, tuvastatud on pea ja näopõrutus; Kannatanu kohtuarstliku ekspertiisi aktist lk 55-56 nähtub, et kannatanu oli vaadeldud kohtuarsti poolt 12.07.2001, objektiivselt olid tuvastatud mõlema silma all masssiivsed verevalumid, ninajuure piirkonnas on marrastus, seljal

on kolm verevalumit suurustega 6 cm, 3 cm ja 2 cm. Kannatanu selgitas

arstile, et kaks tundmatut ründasid teda 05.07 trepikoja juures, peksti

jalgadega, oli rohke verejooks ninast. Kohtuarsti arvamusel, esinesid

kannatanul mõlema silma verevalumid, verevalum rindkere tagapinnal, marrastus ninajuure piirkonnas, mis on kerge tervisekahjutus; Läbiotsimise protokollist lk 62 nähtub, et 11.07.2001 aadressil xxxx teostati läbiotsimine, korteri perenaine on I. B.. Läbiotsimise käigus leiti koridorist

peeglialusel musta värvi kootud müts silmaja suuavadega, valge värvi voodriga. Läbiotsimine olid teoastatud perenaise ja manukate juuresolekul; Asitõendi vaatluse protokollist lk 63-64 nähtub, et vaadeldavaks objektiks on musta värvi kootud müts, suuja silmaavadega, silmade jaoks on üks piklik ava, valge voodriga. Tehtud pildid; Antud asitõend oli uuritud ja vaadeldud vahetult kohtuistungil.

7

Süüdistatav R.V kaitsja palus omalt poolt uurida kohtus tema kaitsealuse alibi.

Kaitsja taotlusel kohtuistungil ülekuulatud tunnistaja V. U. selgitas, et R.V

on tema kasupoeg. Aastal 2001 juulis elasid nad koos xxx, I. B. juures. 25.07.2001 sündmusi ta mäletab, kuni kella 23-24.00 viibis ta koos R.V-ga garaažis. Peale seda koos läksid koju, sõid oma õhtusöögi ja läksid magama kella 01.-02.00 paiku. Öösel mitte keegi väljas ei käinud. 2-3 päeva

peale arutatavat sündmust suhtles tunnistaja kannatanuga eesmärgiga välja

selgitada, kas kannatanu on kindel, et just Vitali teda ründas, ja kannatanu

selgitas talle, et ta ei näinud midagi. See müts, mis oli vaadeldud kohtuistungil, oli tõesti nende peres ja Vitali kandis seda vahepeal, kui külm oli. Suvel aga see oli mitte kodus, vaid keldris, kust teda leitigi läbiotsimisel.

Tunnistaja avaldas, et ta viibis läbiotsimise juures, mingeid manukaid ei

olnudki. Need sündmused jäid talle mällu seetõttu, et Vitalit hakati süüdistama.

Kaitsja taotlusel oli avaldatud ja uuritud lk 45, kannatanu suulise avalduse

protokoll, millest nähtub, et kannatanu pöördus politseisse 05.07.2001 kell

14.20 ja teatas, et 05.07.2001 kella 02.00-02.30 paiku, kaks tundmatut tungisid tema korterisse, peksid kannatanu läbi ja võtsid televiisori Daewoo, samuti kannatanu passi.

Kohus annab hinnangu esitatud alibile. Alibi sisuks on see, et süüdistatav ei viibinud kuriteo toimepanemise ajal kannatanu korteris xxx, vaid oma kodus yyy. Kohus suhtub esitatud alibisse kriitiliselt ja seda on järgmistel põhjustel.

Esiteks, röövimine kannatanu A. F. suhtes leidis aset 05.07.2001. Kaitsja

esitas küsimusi 25.07.2001 sündmuste kohta. Päris võimalik, et 25.07.2001

ajavahemikul 02.00-02.30 viibis R.V kodus, kuid see ei kummuta riikliku süüdistaja väidet, et 05.07.2001 ajavahemikus 02.00-02.30 viibis R.V kannatanu korteris ja pani kannatanu suhtes toime vägivalse kuriteo. Isegi kui arvestada kaitsja inimliku veaga ( segi ajatud 05.07 ja 25.07), ei saa esitatud alibit võtta tõsimeelselt. See on esitatud kuus ja pool aastat peale sündmust. Juba seda ajavahemikku arvestades, tuleb alibi kontrollida eriti hoolikalt. Tunnistaja selgitab, et mäletab sündmusi hästi, sest Vitalit hakati süüdistama ja ta läks kannatanu juurde selgust saama. Selles mõttes on päris võimalik, et inimese mällu jääb sündmus ja sellele kaasnevad ajavahemikud, sest tunnistaja püüdis analüüsida ja kõrvutada omavahel kannatanu selgitusi ja oma kasupoja käitumist. Kuid alibi hindamisel arvestab kohus mitte ainult selle loogilist ülesehitust, vaid ka selle elulist usutavust. Kuna tunnistaja ja R.V said kannatanult teada millal leidis aset rünne, siis R.V jaoks

ei oleks probleemi ilmuda uurija juurde ja esitada talle oma selgitusi, mis

võiksid tõesti asjasse rohkem selgust tuua. Isiku poolt esitatav alibi peab

olema kontrollitav. Kui R.V se ei anna uurijale teada, et ta viibis kuriteo toimepanemise ajal teises kohas, siis kuidas uurija võiks sellest teada saada ja neid asjaolusid kontrollida. Selle asemel, et asuda ennast aktiivselt

8 kaitsma, esitades uurijale oma alibi kontrollimiseks vajaliku informatsiooni, rikkus R.V tema suhtes 27.06.2001 varguse episoodis valitud tõkendit

– allkiri elukohast lahkumise keelduja lahkus ilma menetleja loata Venemaale, lk 74-75. R.V põgenes uurimisest samal päeval, mil tema kodus teostati läbiotsimine ja leiti mask-müts. Olukorras, kui isik ei esitanud

ennast õigustavaid andmeid ajal, mil tal oli selleks täelik võimalus, vaid

hakkas ennast uurimisest varjama, ja esitas alibi alles kuus ja pool aastat

hiljem, peab isik arvestama võimalusega, et kohus tunnistab tema alibi mitteusaldusväärseks. Antud juhul kohus nii leaibki. R.V alibi ei ole usaldusväärne, kohus suhtub sellesse kriitiliselt.

Antud episoodis on otseseks tõendiks kannatanu ütlused. Kohus võib teha süüdimõistva kohtuotsuse tuginedes ainukesele otsesele tõendile. Oluline on see, et tõend oleks usaldusväärne. Kannatanu ilmus kohtuistungile ja andis

vabalt ütlusi. Ta kinnitas kohtuistungil, et üheks inimeseks, kes pani tema suhtes toime kuriteo, on R.V, kelle ta tundis ära kõnnaku, hääle,

riiete ja kasvu järgi. Teist ta ei tundnud. Isiku äratundmist, kui menetlustoimingut, antud kriminaalasja raames teostatud ei olnud, kuid see

mitte menetleja, vaid süüdistatava enda süül, kes põgenes uurimisest.

Kohtule ei ole esitatud ühtki tõendit, mille alusel võiks kohus tulla järeldusele, et kannatanul on või oleks põhjus tahtlikult valetada süüdistatava

peale. Kohus peab hindama, kas kannatanu võib eksida, osutades R.V-le

kui kuriteo toimepanijale. Inimlik viga on antud juhul tõesti võimalik, sest kannatanu ise ei eita, et ta viibis kodus üksi, tarvitas alkohooli, järelikult tema seisund ( näiteks tajumisvõi arusaamisvõime) ei saanud olla

täielikult adekvaatne, ja ründajate näod olid maskidega hästi kaetud. Siinjuures hindab kohus, kas kannatanu ütluste kinnitamiseks on esitatud ka muid tõendeid. Kohtuarsliku ekspertiisi akt kinnitab kannatanu ütlusi, kuhu ta löödi ja talle seljale hüpati kui ta oli kõhuli põrandal, temal olid tegelikult

avastatud verevalumid silmade all ja ninajuure marrastus, samuti

verevalumid seljal. Sündmuskoha vaatluse protokoll kinnitab kannatanu ütlusi, et R.V otsis toa läbi ja viskas asjad kapist välja, vaatlusega oli

tuvastatud, et tõesti koridoris, eluja magamistoas on asjad põrandale

visatued. Tõsi, rebitud kardinate kohta sündmuskoha vaatluse protokollis

märgitud ei ole, kohus ei leia, et see oleks oluline vastuolu. Läbiotsimise

protokoll, asitõendi vaatlusprotokoll ning asitõendi vaatlus kohtuistungil

kinnitavad kannatanu ütlusi, et ründajal oli näol mask-müts, suuka

silmaavadega. Esineb vastuolu selles, et kannatanu ütlustel, ta ei saanud

kohtuistungil määrata, kui palju auke oli silmade jaoks ning selgitas, et õmblused olid valged. Protokollidest aga nähtub, et silmade jaoks on ainult

üks piklik ava ja maski vooder on valge. Kohus ei pea neid vatuolusid oluliseiks. Tähtsam on siinjuures kohtu arvates see, et kannatanu mällu jäi

mütsil olev valge värv. Ta püüdis kirjeldada selle valge värvi paiknemist

mütsil ja selgitas, et need olid õmblused. Kui kohus vaatles maski

9 kohtuistungil, ja maski on võimalik näha ka fotodelt lk 64, siis on tuvastatav, et valge vooder paistab silmaja ava aukudest välja nagu selline kitsas äär, mis tõesti võib isikule jätta assotsiatiivse mulje, et müts oli töödeldud valge õmblusega. Seega, kannatanu ütlused leiavad kinnitust teiste objektiivsete usaldusväärsete tõenditega.

Need tõendid oma kogumis kujundavad kohtul siseveendumuse, et just R.V

oli see isik, kes 05.07.2001 ajavahemikus 02.00-02.30, tegutsedes grupis koos teise isikuga, kandes näovarjavat maske, tungis kannatanu A. F.

korterisse asukohaga xxx, kus löödi kannatanule rusikaga näkku, mille

tagajärjel kukkus kannatanu maha. Siis tundmatu isik istus kannatanule seljale, hoides teda kinni, ähvardades maha lüüa, R.V otsis toa läbi, võttis televiisori Daewoo maksumusega 2000 krooni, lõi lamavat kannatanut

jalaga, ja koos teise isikuga lahkus sündmuskohalt, tekitades kannatanule materiaalse kahju ja kehavigastused, verevalumid näo piirkonnas, marrastus ninajuurel ja verevalumid selja piirkonnas.

Kohus leiab, et R.V ja tuvastamata isik tegutsesid ühiselt ja

kooskõlastatult ehk grupis. Kohtulikul arutamisel tuvastatud kuriteo

objektiivsest pildist nähtub, et nende tegevus oli suunatud võõra vara

hõivamisele ja selleks oli kasuatud vägivalda (löömine, ähvardamine),

maske, et takistada kannatanu poolt äratundmist, sissetungimisega, mis

seisnes selles, et R.V ja tuvastamata isik, kasutasid olukorda, mil kannatanu tegi ukse lahti, et kassi õue välja lasta, ja tungisid sisse, kasutades ootamatuse momenti.

Röövimine on toime pandud kavatsetusega, sest R.V eesmärgiks oli võõra vara ebaseaduslik hõivamine ja omastamine.

R.V tegu on õigesti kvalifitseeritud kui võõra vara röövimine

vägivallaga, ähvardusega kasutada vahetult elule või tervisele ohtlikku

vägivalda, grupi poolt, vara asukohta pääsemist takistanud tõkke või lukustuse kõrvaldamisega, seotud näo varjamisega, so KrK § 141 lg 2 p 1,4,4- 1 ettenähtud kuritegu. KarS alusel on antud kuritegu jätkuvalt karistatav KarS § 200 lg 2 p 7,9,10 järgi - võõra vallaaasja äravõtmine omastamise eesmärgil, kui see on toime

pandud vägivallaga, grupi poolt, sissetungumisega jas näo varjamisega näokattega.

R.V on nimetatud kuritegudes süüdi, KarS § 32 ja 33 mõttes, kuna ta on täiskasvanu isik ja tema süüdivuses kohtul ühtki kahtlust tekkinud ei ole.

10 TSIVIILHAGI

Kannatanu A. F. esitas kohtule tsiviilhagi summale 2000 krooni, selline oli kannatanu arvates televiisori Daewoo väärtus aastal 2001.

Asjassepuutuvad normid

Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 37 lg 1 ja § 38 lg 1 p 2 kohaselt võib isik, kellele on kuriteoga tekitatud füüsilist, varalist või moraalset kahju,

esitada kriminaalmenetluses enne kohtuliku uurimise lõpetamist maavõi

linnakohtus tsiviilhagi tekitatud kahju hüvitamiseks. Kuna

kriminaalmenetluse seadustik ei käsitle täpsemalt kannatanu nõudeõigust

õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamiseks, tuleb selles osas kriminaalasja arutaval ja selle käigus tsiviilhagi lahendaval kohtul lähtuda võlaõigusseaduse vastavatest sätetest ja tsiviilkohtumenetluse põhimõtetest.

Võlaõigusseaduse (VÕS) § 1043 kohaselt, teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui

ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt

seadusele kahju tekitamine on ning vastavalt VÕS § 1045 lg 1 p 5,

õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanu omandi või sellega sarnase õiguse või valduse rikkumisega.

Vastavalt VÕS § 1050 lg 1, kahju tekitaja ei vastuta kahju tekitamise eest, kui ta tõendab, et ei ole kahju tekitamises süüdi, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti.

VÕS § 127 lg 1 ja lg 4 kohaselt, kahju hüvitamise eesmärk on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta

oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks

esinenud. Isik peab kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos).

Lähtuvalt VÕS § 128 lg 1-3, hüvitamisele kuuluv kahju võib olla varaline või

mittevaraline. Varaline kahju on eelkõige otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu. Otsene varaline kahju hõlmab eelkõige kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemise, isegi kui

see tekib tulevikus, ning kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks

või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks.

11 Vastavalt VÕS § 132 lg 1, asja hävimisest või kaotsiminekust tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb maksta hüvitis, mis vastab uue

samaväärse asja soetamiseks tehtavatele mõistlikele kulutustele. Kui asja väärtus oli hävimise või kaotsimineku hetkel, võrreldes uue samaväärse asja

väärtusega, oluliselt vähenenud, tuleb väärtuse vähenemist kahjuhüvitise määramisel mõistlikult arvestada.

VÕS § 136 lg 1 kohaselt, kahju tuleb hüvitada ühekordselt makstava rahasummana, välja arvatud juhul, kui vastavalt kahju iseloomule on mõistlik kahju hüvitamine perioodiliste maksetena.

Kohus leiab, et ülalanalüüsitud tõenditega on kinnitatud, et kahju saajaks on

A. F. ja kahju tekitajaks R.V. Kahju tekkis röövimise toimepanemisel, seega R.Veo ja kahju saabumise vahel on põhjuslik

seos. R.V võttis televiisori ja lahkus sellega kannatanu korterist. Televiisor ei ole tagastatud.

Kannatanu ei esitanud kohtule televiisori väärtust kinnitavaid dokumente.

Kohus lähtub asjaõguse normistikust, mille kohaselt asja harilik väärtus on

selle turuhind. Kannatanult varastatud asja puhul pole tegemist näiteks

ajaloolise või kultuurilise või muu erilise väärtuse asjaga, mille väärtuse hindamisel peaks hageja esitama täiendavaid tõendeid. Kohus leiab, et aastal 2001 võiks televiisori Daewoo väärtuseks olla 2000 krooni. See on mõistlik hind.

Kohus leaib, et tsiviilhagi summas 2000 krooni on põhjendatud ja kuulub väljamõsitmisele süüdlaselt- R.V-lt.

KARISTUS

Kohus leidis, et süüdistatav on süüdi KrK § 139 lg 2 p 2 ja 141 lg 2 p 1, 4, 4- 1 järgi sätestatud tegude toimepanemises. Et vähemalt ühe teo, varguse, eest näeb KarS eriosa vastav paragrahv 199 lg 2 p 4 ette rahalise karistuse, tuleb kohtul kaaluda rahalise karistuse kohaldamise võimalikkust.

Kohus jõuab järeldusele, et varalist laadi karistus poleks süüdistatavale vajalikku eripreventiivset mõju avaldanud. Varalist laadi karistuse eesmärgiks

on mõjutada süüdistatavat varaliste vahendite vähendamise ja selle kaudu süüdistatava igapäevase tegevusvabaduse piiramisega. R.V on varem

kolmel korral kriminaalkorras karistatud isik, ühel korral tingimisi ja kahel korral reaalse vangistusega. Ja isegi rangemad kui rahaline karistus meetmed ei takistanud R.V uusi kuritegusid toime panna.

Kohus leiab, et süüdistatava suhtes ei ole põhjendatud rahalise karistuse kohaldamine ning mõlemas süüsistuses tuleb karistuseks mõista vangistus.

12 KrK § 139 lg 2 p 2 (KarS § 199 lg 2 p 4) sätestatud teo toimepanemise eest võib kohus mõista karistuseks vangistuse tähtajaga kolmkümmned päeva kuni

viis aastat. KarS § 139 lg 2 sanktsiooni keskmiseks määraks on vangistus

tähtajaga kaks aastat ja kuus kuud. Kohus leiab, et arvestades süüdistatava

süüd, karistust kergendavaid asjaolusid, üldja eripreventiivseid eesmärke, tuleb süüdistatavat karistada sanktsiooni keskmisest väiksemas määras.

Süüdistatava süü hindamisel lähtub kohus asjaolust, et süüdistatav pani toime 1 vargus. Karistust kergendavaks asjaoluks loeb kohus süüdistatava poolt oma

süü tunnistamist täies ulatuses. Süüdistatav andis kohtuistungil ennast

süüstavaid ütlusi, millega soodustas kohtuliku uurimise läbiviimist. Kohus

järeldab, et süüdistatav on aru saanud oma teo keelatusest ning oma süü

tunnistamisega ühtlasi avaldanud ka kahetsust toimunu osas. Arvestades

süüdistatava süüd ja karistust kergendavat asjaolu, peab kohus võimalikuks kohaldada karistust sanktsiooni kesmisest määrast väiksemal määral.

Üldpreventiivsetel kaalutlustel tuleks süüdistatavale mõista karistuseks

vangistus tähtajaga, mis jääb sanktsiooni keskmise määra ja alumise piiri vahele, KrK § 139 lg 2 p 2 järgi vangistus tähtajaga 6 kuud. Üldpreventiivsetel kaalutlustel varguste puhul on põhjendatud vangistus, mis ei ole lühiajaline kuid ikka sellele lähedane, sest varguse toimepanemisest on möödunud rohkem kui 6 aastat.

Eripreventiivselt tuleb võtta arvesse, et R.V on kohtuotsuse tegemise ajaks tööpraktikale asunud, mille kohta esitas kohtule ka dokumendid lk 41- 42 k 2. See annab positiivset märku tema eluviisi muutmisest.

KrK § 141 lg 2 järgi toimepandud kuriteo eest, arvestades seaduse kergendavat mõju KarS § 200 lg 2 sanktsiooni mõttes, võib mõosta karistus

alates kolmest kuni viieteist aastani. Seega, keskmiseks on 8-9 aastat vangistust. Üldpreventiivselt kohus arvestab, et kannatanu A. F. röövimisel

ei tekkinud raskeid tagajärgi kannatanu tervisele ega tekitatud olulist

materiaalset kahju. Kuriteo toimepanemisest on möödunud rohkem kui 6

aastat. Kuna kvalifitseeritud röövimise sanktsiooni alammäär on 3 aastat,

mis on juba pikaajaline vangistus, peab kohus põhjendatuks mõista R.V-le

karistuseks KrK § 141 lg 2 p 1,4,4-1 järgi vangistus tähajaga 3 aastat.

KarS §-s 58 nimetatud karistust raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud.

KarS § 63 lg 2 kohaselt, kui isik on toime pannud mitu tegu, mis vastavad

mitmele eri kuriteokoosseisule ja teda ei ole nendest ühegi eest varem karistatud, mõistetakse eraldi karistus iga teo eest ning liitkaristus KarS § 64

järgi. Vastavalt KarS § 64 lg 1 ja lg 3, samaliigiliste põhikaristuste korral

13

mõistetakse liitkaristus mõistetud üksikkaristustest raskeima suurendamise teel või loetakse kergem karistus kaetuks raskeima karistusega. Liitkaristus ei

tohi ületada mõistetud üksikkaristuste summat ega käesoleva seadustiku eriosa vastavas paragrahvis sätestatud raskeima karistuse ülemmäära.

Kohus on seisukohal, et karistuste liitmisel on põhjendatud kergema karistuse

lugemine kaetuks raskemaga. Kohus leiab, et karistused tuleb liita

süüdistatavale soodsamal viisil. Kohus võtab arvesse seda, et R.V-le mõistetud karistustest üks on lühiajaline ja teine on tunduvalt pikem. Seetõttu oleks õiglane lugeda kergem karistus kaetuks raskeimaga.

KarS § 64 lg 1 alusel, kuritegude kogumi eest tuleb süüdistatavale mõista liitkaristuseks kolm aastat vangistust.

Karistuse moodustamisel tuleb mõista liitkaristus kohtuotsuste kogumi eest,

sest R.V peale talle inkrimineeritud kuritegude toimepanemisest on

Lääne-Viru Maakohtu 21.10.2001 kohtuotsusega süüdi mõistetud ja

karistuseks on 4 kuud vangistust, mis on täielikult ära kantud. Ärakantud karistuse osa kuulub liitkaritusest mahaarvamisele KarS § 65 lg 1 alusel.

Karistusaja hulka tuleb arvestada eeelvangistuses viibitud aega kokku 2 päeva (24.06.2001-25.06.2001).

Kohus leiab, et R.V suhtes võib kohaldada KarS § 74 ettenähtud

karistusest vabastamine, allutades teda käitumiskontrollile ja määrates

katseaega. Katseajaks 18 kuud. Kohus peab vajalikuks määrata R.V-le

täiendavaks kohustuseks hüvitada A. F. tekitatud kahju summas 2000 krooni 08.10.2009 ehk katseaja jooksul.

Tõkend

R.V tõkend – vahistamine - oli prokuröri poolt tühistatud lk 115 k 1, uus tõkend valitud ei olnud. Kohus leiab, et tõkendi kohaldamiseks kuni kohtuotsuse jõustumiseni puudub vajadus, sest süüdistatav ei ole kohtulikust

uurimisest kõrvale hoidunud, ja kuna kohtuotsusega on ta karistusest

tingimuslikult vabastatud, on alust eeldada, et ta ka edaspidi ei hakka menetlusest või kohtuotsuse täitmisest kõrvale hoiduma.

Asitõendid

Antud kriminaalasjas asitõendiks tunnistatud müts-mask, mis on kriminaalasja juures, tuleb hävitada KrMS § 126 lg 3 p 4 alusel, kohtuotsuse jõustumisel.

14

Menetluskulud

Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 180 lg 1 kohaselt, süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu.

Käesolevas kriminaalasjas peab kohus põhjendatuks välja mõista

süüdimõistetult menetluskuluna sundraha. II astme kuriteo toimepanemise

eest süüdimõistmise korral on sundraha 2,5 palga alammäära, s.o. 10875 krooni. Kohus peab põhjendatuks välja mõista süüdimõistetult KrMS § 175 lg 1 p 3

alusel kaitsjatasu kohtueelses menetluses osutatud õigusabi eest ( 2318,70

krooni) ja kaitsjatasu kohtulikul arutamisel osutatud õigusabi eest (5959 krooni). Menetluskulud tuleb välja mõista riigituludesse.

Kohtunik Inna Kirsipuu

Rahvakohtunik Tiia Nelk

Rahvakohtunik Õilme Rannamäe