1-07-4178\31 · Tallinna Ringkonnakohus

1

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 12. mai 2008.a Kriminaalasja number 1-07-4178 Kohtukoosseis Eesituja Ene Randmäe, liikmed Igor Aman ja Ivi Kesküla Kohtuistungi sekretär Kohtuistungi toimumise aeg Maaria Rei 30.aprillil 2008.a Kriminaalasi Valter Kuuse (Kuusk) süüdistuses KrK § 180 järgi Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu 6.märtsi 2008.a kohtuotsus Apellatsiooni esitajad Süüdistatava kaitsja vandeadvokaat Mariann Tusti ja kannatanu Leonid K Prokurör Sirje Hunt Süüdistatav Valter Kuusk, ik 36612040256, keskeri haridusega, elukoht: x, töökoht: KOÜ osakonna juhataja Kaitsja Vandeadvokaat Mariann Tusti RESOLUTSIOON

Tühistada Pärnu Maakohtu 6.märtsi 2008.a kohtuotsus Valter Kuuse süüditunnistamises ja karistamises KrK § 180 järgi ning liitkaristuse mõistmises ja sundraha 6525 krooni, määratud kaitsja õigusabikulude 4227.35 krooni ja tunnistajate sõidukulude 5297 krooni väljamõistmises. Mõista Valter Kuusk KrK § 180 ettenähtud kuriteos õigeks. Valter Kuuselt väljamõistetud määratud kaitsja õigusabikulud 4227.35 krooni ja tunnistajate sõidukulud 5297 krooni, jätta riigi kanda. Kaitsja Mariann Tusti apellatsioon rahuldada, kannatanu Leonid K apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsiooni Riigikohtusse, mille esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul, alates kohtuotsuse kuulutamisest või kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav ja kannatanu võivad kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel.

Asjaolud ja menetluse käik

2 1. Valter Kuusk tunnistati süüdi KrK § 180 järgi ja karistati 1 aasta 6 kuu vangistusega millega KarS § 65 lg 1 kohaselt loeti kaetuks Pärnu Maakohtu 13.septembri 2006.a otsusega mõistetud vangistus 1 aasta ja 6 kuud. Seoses eelvangistuses viibimisega 08.augustist 2002.a kuni 08.oktoobrini 2003.a loeti mõistetud karistusest kantuks üks aasta ja kaks kuud ning ärakandmisele kuuluvaks 4 kuud vangistust.

2. Valter Kuusk mõisteti süüdi selles, et tema olles 22. aprillil 2002. kella 20.30 paiku kohtunud Lääne maakonnas Rohuküla sadamas R. K, kes kohtumise ajal tuvastamata asjaoludel lasuga pähe tapeti, eitas kuriteo varjamise eesmärgil kuni 05.maini 2002.a, mil leiti R. K auto, R. K tuttavate ja lähedaste ees enda ja R. K kokkusaamise kokkulepet; võimaldas 22. aprilli õhtul ja ööl vastu 23. aprilli 2002 enda kasutuses olnud H. J kaatriga meritsi transportida R. K laiba ja esemed ning need peita, et luua R. K lähedastele mulje R. K võimalikust elusolekust ja vältida tapmise kohest avastamist; teeskles R. K otsimist, väites tema tuttavatele, et on pöördunud politseisse ja haiglatesse, toimetas kannatanu K-E. K selgeltnägija juurde, viies nii R. K lähedasi sihilikult eksitusse tema saatuse osas. Maakohus tunnistas Valter Kuuse selle tegevuse eest süüdi kuni 31.augustini 2002.a kehtinud Kriminaalkoodeksi § 180 järgi ettenähtud kuriteos s.o. esimese astme kuriteo eelnevalt mittelubatud varjamises.

2.2. Samas leidis maakohus, et V. Kuusele esitatud süüdistus ei ole tõendatud kogu ulatuses ja nimelt selles et: - V. Kuusk varjas R. K auto asukohta Rohuküla sadamas, mida ta pidi 23.aprillil 2002.a märkama ja mis takistas R. K lähedastel koheselt ja adekvaatselt reageerida R. K kadumisele ja pidurdas ajaliselt R. K otsinguid ja tema tapmise võimalike, asitõenduslikult oluliste asjaolude tuvastamist; - V. Kuusk kallutas tunnistaja K. R andma enda kasuks valeütlusi ja lõi sel viisil sündmust uurinud politseiametnikele ebaõige ettekujutuse oma liikumisest ja tegevusest 22. aprilli õhtul 2002.a ööl vastu 23. aprilli ja 23. aprilli hommikul; - V. Kuusk kõrvaldas kaatri põrandalt ja istmekattelt veremäärdumise jälgi ja porivaiba. - V. Kuusk eitas R. Kga kokkusaamise fakti 22. aprilli õhtul 2002.a. ( seadus ei kohusta end süüstavaid ütlusi andma ).

Apellatsioonide taotlused.

3. Süüdistatava kaitsja taotleb apellatsioonis Pärnu Maakohtu 6. märtsi 2008.a kohtuotsus Valter Kuuse süüdistuses täies ulatuses tühistada ja teha uus otsus, millega ta KrK § 180 järgi õigeks mõista. Kaitsja leiab eelkõige, et kriminaalasja 2.aprillil 2004.a täiendavale eeluurimisele saatmine on ebaseaduslik, kuivõrd KrMK § 219, mis sätestas sellise võimaluse, oli kehtetu alates 1.jaanuarist 2004.a. Viidatud menetlustoiminguga oli kaitsja arvamusel oluliselt rikutud V. Kuuse kaitseõigust ja menetlusnorme, mis on viinud ebaõige lahendini.

3.1. Kaitsja leiab, et 22. märtsil 2007.a oli V. Kuuse suhtes kohaldatud ebaõigesti tõkend elukohast lahkumise keeld ja see kandis eesmärki katkestada aegumistähtaeg, kuna väidetav kuritegu pandi toime aprilli lõpus - mai alguses 2002.a. Tõkendi valimine nii pika aja

3 möödudes ja arvestades, et ei olnud ilmnenud ühtki menetluse tagamist nõudvat asjaolu, ei ole millegagi põhjendatud ning rikub oluliselt V. Kuuse kaitseõigust. Kriminaalasja arutamine on kestnud üle mõistliku aja. Selle on põhjustanud kriminaalasja ebaseaduslik täiendavale eeluurimisele saatmine ning kolme aastane kohtulik uurimine. KrMS § 268 lg-s 1 sätestatakse kriminaalasja kohtuliku arutamise piiridena süüdistusaktis sisalduv. Sama § lg 2 lubab üksnes prokuröril süüdistust muuta ja täiendada. Kohus on väljunud esitatud süüdistusest ja esitanud sisuliselt uued asjaolud, millega süüdistust sisustada.

3.2. Kohus on oma otsusega tuvastanud, et K. E. K ütlused selle kohta, et R. K sõitis kohtuma V. Kuusega on tõendatud jälitusprotokollidega selle kohta, et mõlema telefonid olid 22. aprilli 2002 ühe tugijaama piirkonnas. Millegagi ei ole tõendatud, et R. K ja V. Kuusk tegelikult kohtusid. Kuna V. Kuusk ei kohtunud 22. aprilli 2002 õhtul Kga, siis ei saa tema eitust mittekokkusaamise fakti kohta nimetada varjamiseks. Kaitsja leiab, et süüdistatava sündmuse eitamine ei ole käsitletav otsese tahtlusega toimepandud kuriteo üheks asjaoluks. Kohtuistungil tuvastati, et ettepaneku politseisse helistada tegi V. Kuusk. Kaitsjale on arusaamatu kuidas taolist tegevust on võimalik käsitleda varjamisena. Millegagi ei ole tõendamist leidnud süüdistuse väide, et V. Kuusk eitas R. K auto märkamise võimalikkust. V. Kuusk ei ole R. K autot varjanud. See seisis sadama parkimisplatsil ja seda märkas peale poja surma ka K. E. K pärast poja kadumajäämist, kuid tema ütluste järgi ei seostanud ta seda millegagi. Apellandi arvates on võimalik asuda ekspertiisi alusel seisukohale, et tuvastatud on ainult 2 asjaolu: tegemist oli R. K surnukehaga ja surma põhjustas lasuvigastus. Tunnistaja K. R väitel ei ole keegi palunud tal valeütlusi anda. Arusaamatu on apellandile kohtu järeldus, et V. Kuusk sai pärast kella 22.32 teada R. K tapmisest, toimetas laiba meritsi ära ja ei teatanud omastele ega politseile R. K tapmisest. Kaitsja arvates ei ole tõendeid kellelt ja kuidas V. Kuusk merel R. K tapmisest teada sai ja kuidas pidi laiba enda valdusse saama ning see on isegi hüpoteesi korras jäänud otsuses kajastamata. Kriminaalasja kohtuliku arutamise piirideks on süüdistusaktis sisalduv ja kohtul ei ole õigust omal initsiatiivil süüdistuse sisu õiguslikult parandada.

4. Kannatanu L. K, R. K isa, vaidlustab kohtuotsuse tema suhtes rikutud kriminaalmenetluse normide osas ja nimelt selles, et prokuratuur ei informeerinud teda kriminaalasja saatmisest kohtusse, kohtuliku uurimise käigus jäid rahuldamata tema taotlused ning õigusabikulud. Tema suulised avaldused jäid tähelepanuta. Talle ei kindlustatud tõlki. Ka on kannatanu seisukohal, et süüdlasele mõistetud karistusmäär ei vasta kuriteo raskusele ja talle tuleks mõista rangem karistus.

Ringkonnakohtu seisukoht

5. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega, apellatsioonide sisuga ja kuulanud ära kohtumenetluste poolte seisukohad, leiab, et maakohtu otsus kuulub V. Kuuse süüditunnistamises ja karistamises KrK § 180 järgi tühistamisele tõendamatuse tõttu.

4 5.1. Esmalt märgib kohtukolleegium, et kuriteo eelnevalt mittelubatud varjamise süüteokoosseisu objektiivne külg nii Krk § 180 kui KarS § 306 lg 1 järgi võib seisneda erinevates tegudes või tegevusetuses, mille eesmärk on raskendada esimese astme kuriteo või toimepanija avastamist või kuriteo asjaolude tõendamist. Subjektiivsest küljest eeldab vaadeldav süütegu tahtlust kõigi koosseisu objektiivsete asjaolude suhtes. V. Kuusk eitab R. K tapja ja tapmise asjaolude teadmist, samuti selle tahtlikku varjamist. R. K tapmise toime pannud isikut ning sellega seotud asjaolusid ei ole käesoleva ajani tuvastatud. Kriminaalasjas on kindlaks tehtud, et 3.juulil 2002 leiti Lääne maakonnas Hanila vallas Rannakülas R. K laip. Kohtuarstliku ekspertiisi akti arvamuse kohaselt põhjustas R. K surma kuuli laskevigastus pähe. Surm võis olla saabunud R. K kadunuksjäämise ajal, 22. aprillil 2002.a Andmeid millegi konkreetse väitmiseks laiba pärastsurmase transportimise, vees viibimise jms kohta napib. ( kd. 1 tl. 29-34 ).

5. 2. Maakohtu otsuse kohaselt pani V. Kuusk oma tegevusega - R. K laiba ja esemete transportimisega kaatril, R. Kga kokkusaamise kokkuleppe eitamisega R. K vanematele ja tuttavatele ning R. K näiliku otsimisega ja oma käitumisega mulje loomisega R. K elusolekust - toime R. K tapmise varjamise. Maakohus leiab, et süüasjas on V. Kuuse ja R. K kokkusaamine 22. aprillil 2002.a tõendatud K. E. K ütlustega, et tema poeg R. K lubas sel päeval sõita Rohukülla V. Kuusega kohtuma. Pärast seda ta poega enam ei näinud. 3.mail 2002.a. tuli tema korterisse V. Kuusk ja kuuldes, et R. K on kadunud, lubas teda otsima hakata. Kohus asus K. E. K ütluste alusel seisukohale, et V. Kuusk teadis R. K tapmisest juba 3.mail 2002.a, millele viitab V. Kuuse väljend 4.mail 2002.a telefonikõnes K. E. Kle „tuleb ülikond valmis panna“ ja V. Kuuse soov 5. mai 2002.a hommikul mitte teatada R. K auto asukohast Rohuküla sadamas politseisse enne, kui ta ise auto üle vaatab ja väide, et R. K oli tahtnud 22. aprillil 2002.a õhtul sadamast veoautot varastada ning viide ühele pahale asjale. K. E. K ütlused on kooskõlas mobiiltelefonide kõneeristuse jälitustoimingu protokolliga, mille järgi olid 22. aprillil 2002.a kella 20.55 ja 22.32. ajal V. Kuuse ja R. K mobiiltelefonid ühes Rohuküla ja Vormsi levialas. K. R ütluste kohaselt sõitis V. Kuusk 22.aprilli õhtul ja ööl vastu 23 aprilli 2002. a merel H. J laenatud kaatriga. Kaatri põrandaplaadilt leiti inimvere jälgi. Eeltoodud tõenditele tuginedes jõudis maakohus järeldusele, et V. Kuusk sai 22. aprillil 2002.a pärast kella 22.32 R. K tapmisest teada, toimetas laiba ja temaga kaasas olnud esemed oma kasutuses olnud kaatriga meritsi ära ega teatanud sellest R. K omastele ja politseile

5.3. Kohtukolleegiumi arvamusel kirjeldatakse maakohtu otsuses juhtumit, mida kohus peab tõendatuks, kuid selles ei ole selgelt äratuntav, kas esitatud asjaolude kirjelduses leiduvad ka kuriteo tunnused. Kohtukolleegium tõdeb, et maakohtu otsuses esitatud asjaolud - see, et V. Kuusk ja R. K võisid jälitustegevuse protokolli kohaselt neile kuuluvate mobiiltelefonide kõneeristuste alusel viibida 22. aprillil 2002.a samaaegselt ühes piirkonnas s.o. Vormsi ja Rohuküla tugijaama alal ja samal ööl R. K kasutuses olnud H. J kaatri vineerplaadilt leiti inimvere jäljed, mille proovides ei õnnestunud saada DNA analüüsi usaldusväärset tulemust - annavad küll aluse kahtlustuseks, et V. Kuusk ja R. K võisid 22.aprillil 2002.a kohtuda ja V. Kuusk võis saada teada R. K tapmise asjaoludest, kuid ei tõenda V. Kuuse süüd kuriteo varjamises. Need kahtlustused ei ole kõrvaldatud ka süüasjas olevate tõendite kogumi tervikhinnangu tulemina, sealjuures kannatanu K. E. K ja K. Rüütli ütlustega.

5 Kohtukolleegium tähendab, et K. E. K ütlused poja väidetavast kokkuleppest kohtuda V. Kuusega 22. aprilli 2002.a õhtul Rohukülas, ei kinnita vaieldamatult selle kohtumise faktilist toimumist. Selles osas puuduvad usaldusväärsed tõendid. Kohtukolleegium ei jaga maakohtu arvamust ka selles, et K. E. K ütlused V. Kuuse tegevuse kohta kindlustuspoliisi otsimises, enne politsei uurimist R. K auto ülevaatamises ja tema viide ülikonna muretsemise vajalikkusest, kinnitaks vaieldamatult, et V. Kuusk oli teadlik R. K tapmisest ja tegutses eesmärgil varjata tapmisega seonduvaid asjaolusid. Mis puutub K. R ütlusi, et V. Kuusk kasutas terve öö H. J laenatud kaatrit, mille ta mõni kuu hiljem endale ostis, siis neid asjaolusid ei ole süüasjas käesoleval ajal vaidlustanud ka süüdistatav. Arvestades eeltoodut on kohtukolleegium seisukohal, et maakohtu otsuses ei ole esitatud ühtegi otsest tõendit ega analüüsitud jälgitavalt kaudsete tõendite ahelat, mis oma kogumis võimaldaks rääkida V. Kuuse käitumises süüteo koosseisu tõsikindlast tuvastamisest. Maakohtu otsusest ei nähtu põhistused, millistele tõenditele tuginedes kohus tuvastas V. Kuuse süüteo objektiivse koosseisu, talle süüks pandud tegevuse - teadvalt tapetud R. K laiba vedamise tema kasutuses olnud kaatriga meritsi ning subjektiivse koosseisu – tahtluse. Tuleb nõustuda kaitsja apellatsioonis esitatuga, et kohtuotsuses ei ole isegi hüpoteetiliselt kajastatud, kelle käest ja millal V. Kuusk sai teada R. K tapmisest ja kuidas ta sai laiba transportimiseks enda valdusse. Kohtukolleegium leiab, et maakohtu otsuses ei ole esitatud tõendeid, mis haakuks kohtu järeldusega selles et V. Kuusk sai 22. aprillil 2002.a pärast kella 22.32 R. K tapmisest teada, toimetas laiba ja R. Kl kaasas olnud esemed oma kasutuses olnud kaatriga meritsi ära ega teatanud tapmisest R. K omastele ja politseile ( süüdistuse kohaselt võimaldas V. Kuusk 22. aprilli õhtul ja ööl vastu 23 aprilli 2002 enda kasutuses olnud H. J kaatriga meritsi transportida R. K laiba ja esemed ning need peita) - s.o. varjas eelnevalt mittelubatud tapmise toimepanemist. Kohtukolleegium on seisukohal, et tõendite puudulikkuse tõttu jääb kõrvaldamata kahtlus selles, et V. Kuusk pani toime KrK § 180 ettenähtud kuriteo. Lähtuvalt süütuse presumptsiooni põhimõttest tuleb kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus tõlgendada süüdistatava kasuks ning V. Kuusk kuriteos KrK § 180 järgi õigeks mõista.

6. Puutuvalt kannatanu L. K apellatsiooni, leiab kohtukolleegium, et see on põhjendamatu. Kohtukolleegium on seisukohal, et L. K taotlus heastada talle vandeadvokaat Otsalt saadud õigusabi konsultatsiooni eest Advokaadibüroole Aivar Pilv tasutud 10 030.00 krooni, ei kuulu rahuldamisele. ( kd. 5 tl. 70-71 ) Seda põhjusel, et L. K, taotlemata riigi õigusabi ja valimata endale esindajat kriminaalmenetluses, pöördus advokaadibüroosse konsultatsiooni saamiseks, mis ei ole samastatav KrMS § 175 lg 1 p 1-s sätestatuga ega ole hinnatav menetluskuluna, mis kuuluks käesolevas kriminaalasjas riigi poolt kannatanule heastamisele. Samuti ei ole kinnitust leidnud L. K suhtes väidetav menetlusnormide rikkumine, mida ta ei ole vaidlustanud ka maakohtu istungil 15.veebruaril 2008.a ( kd. 5 tl. 176 ). Nähtuvalt kohtuistungi protokollidest esitati L. Kle kriminaalasja materjalide koopiad, talle on võimaldatud tõlk kõikidel kohtuistungitel, samuti nagu anda seletusi ja küsitleda menetlusosalisi. Süüasjas olevate materjalide põhjal on L. K avalduste alusel talle välja mõistetud sõidukulud.

7. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 4; 338 p 2; 340 lg 2 p. 1 kohtukolleegium tühistab Pärnu Maakohtu 6. märtsi 2008.a kohtuotsuse Valter Kuuse süüdimõistmises ja karistamises KrK § 180 järgi, liitkaristuse mõistmises ja temalt sundraha 6525 krooni, õigusabikulude 4227.35 krooni ja tunnistajate sõidukulude 5297 krooni välja

6 mõistmises. Kohtukolleegium mõistab Valter Kuuse KrK § 180 järgi õigeks. KrMS § 185 lg 2 alusel jätta Valter Kuuselt väljamõistetud õigusabikulud 4227.35 krooni ja KrMS § 178 lg 1 p 3 järgi tunnistajate sõidukulud riigi kanda.

KrMS § 177 lg 4 alusel on Valter Kuusel õigus taotleda riigi poolt alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamist ajavahemikus 8. august 2002.a kuni 8. oktoober 2003.a vahi all viibitud aja s.o. 427 päeva ulatuses.

Ene Randmäe Igor Amann Ivi Kesküla

.