1-07-15099\10 · Tallinna Ringkonnakohus

1-07-15099

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 28. aprill 2008.a Tallinn Kriminaalasja number 1-07-15099 Kohtukoosseis

Eesistuja Meelika Aava, liikmed Ene Randmäe ja Igor Amann Kohtuistungi sekretär Maaria Rei

Kohtuistungi toimumise aeg ja koht 21. aprill 2008.a Tallinnas, avalik kohtuistung Kriminaalasi

I.N süüdistuses KarS § 423 lg 1 järgi lühimenetluses Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 14. veebruari 2008.a otsus Apellatsiooni esitaja Süüdistatava I.N kaitsja advokaat Owe Ladva Prokurör Raivo Kala Süüdistatav I.N

ik: xxx, varem kohtu poolt karistamata Kaitsja

Advokaat Owe Ladva RESOLUTSIOON

Harju Maakohtu 14. veebruari 2008.a otsus I.N suhtes jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsus tehakse teatavaks 28. aprillil 2008.a kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul

alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. lühimenetluses süüdi Harju Maakohtu 14. veebruari 2008.a otsusega mõisteti I.N KarS § 423 lg 1 järgi vangistusega 2 aastat. KrMS § 238 alusel vähendati mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra ja kandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti 1 aasta 4 kuud vangistust.

KarS § 73 lg 1,2 sätteid kohaldades määrati, et mõistetud karistusest kuulub koheselt ärakandmisele 2 kuud. Vangistusest 1 aasta 2 kuud tingimisi täitmisele mitte pöörata, kui I.N ei pane 3 aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. KarS § 50 lg 1 alusel võeti I.N-ilt lisakaristusena ära mootorsõiduki juhtimise õigus 2 aastaks.

2. mõisteti süüdi selles, et ta 4. juulil 2006.a juhtides kaubikut Mercedes Benz Vito I.N kaldus Tallinn-Rapla-Türi tee 12,5 kilomeetril vale sõidukiiruse tõttu vastassuunavööndisse ja

2(3)

põrkas kokku sõiduautoga Toyota Corolla, põhjustades sündmuskohal A.T surma. I.N rikkus ettevaatamatusest LE § 107 ja § 123 nõudeid, kuna oli valinud vale sõidukiiruse ega suutnud seetõttu püsida oma sõidurajal.

3.

Ringkonnakohtule esitatud apellatsioonis taotleb kaitsja kohtuotsuse tühistamist I.N-ile

omistatud LE § 123 rikkumise ning mõistetud karistuse osas. Apellant palub karistuse mõistmise osas teha uue otsuse, millega mõista I.N-ile lühiajaline vangistus ja seda KarS § 73 lg 1 alusel mitte pöörata täielikult täitmisele, samuti mitte mõista lisakaristust.

3.1. Apellatsiooni motiivide kohaselt ei suudetud liiklustehnilise ekspertiisi käigus kindlaks teha I.N poolt juhitud kaubiku kiirust. Seega on tõendamata, et I.N oleks juhtimisel

ületanud lubatud sõidukiirust või et vastassuunavööndisse kaldumine oleks aset leidnud

mittekohase kiiruse tõttu. Tõendatud on, et I.N poolt juhitud kaubik oli kaldunud vastassuunavööndisse, kuid selle põhjus ei ole selge ega tõendatud.

3.2. isikule. I.N on Kohtu poolt mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele ja I.N

varem kriminaalkorras karistamata isik. Tegemist oli ettevaatamatusest toime pandud

kuriteoga. Karistust kergendava asjaoluna tuleb arvesse võtta puhtsüdamlikku kahetsust,

karistust raskendavaid asjaolusid tuvastatud ei ole. I.N sai toimunud liiklusõnnetuses

üliraskelt vigastada. Talle tekkis avarii tulemusel jääv tervisekahjustus, mistõttu on vajalik erialaarsti pidev järelevalve. Reaalset vanglakaristust kandes ei oleks see ilmselt võimalik. I.N

ülalpidamisel on tema perekond, sh tema elukaaslase alaealine laps. Lapse isa

ülalpidamiskohustust ei täida ning seetõttu on laps oma ema ja I.N ülalpidamisel, kes elavad perekonnana. Reaalse vanglakaristuse kandmine võib põhjustada töökoha ja eluaseme kaotuse ning seada perekonna raskesse majanduslikku olukorda. I.N vajab mootorsõiduki juhtimise õigust töökoha säilitamiseks. Tööandja on tema tööga rahul. Samuti sõltub I.N operatiivsest tööülesannete täitmisest veel vähemalt viie tema otsese alluva töö.

4. Ringkonnakohtu istungil toetasid süüdistatav ja tema kaitsja esitatud apellatsiooni, taotledes selle rahuldamist. Prokurör vaidles esitatud apellatsioonile vastu, leides, et esimese astme kohtuotsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks puudub alus.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

5. Kohtukolleegium, kuulanud ära kohtumenetluse poolte seisukohad ja tutvunud kriminaalasja materjalide ning apellatsiooni sisuga leiab, et kohtuotsuse tühistamiseks puudub alus, kuna see on seaduslik ja põhjendatud.

5.1. Apellatsioonis vaidlustatakse muuhulgas maakohtu poolt kriminaalasjas kogutud

tõenditele antud hinnangut I.N poolt LE § 123 rikkumise osas. Siinkohal peab

kohtukolleegium vajalikuks osundada, et Riigikohtu kriminaalkolleegium on 5. mai 2003.a kohtuasjas nr 3-1-1-17-03 märkinud, et kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise

kohustus esimese astme kohtul. Ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste

osas on asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt

kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused (RT III 2003, 17, 160). Kohtukolleegium leiab, et nii esitatud apellatsiooni väidete

kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida veenvaid

argumente esimese astme süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite

ümberhindamiseks. Maakohtu poolne tõendite analüüs on toimunud kooskõlas KrMS § 61

nõuetega, st maakohus on kogutud tõendeid kontrollinud ja hinnanud nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt, mis põhineb kõikide asjaolude igakülgsel, täielikul ja objektiivsel

läbivaatamisel. Ühtlasi on maakohus motiveerinud oma tõendite usaldusväärsuse eelistusi.

3(3) Apellatsioonimenetluse käigus ei ilmnenud I.N-ile esitatud süüdistuse tõendatuse osas uusi asjaolusid, mis oleks aluseks kohtuotsuse tühistamisele. Kohtukolleegium nõustub maakohtu poolt tõendite sellise hindamisega ja kasutab KrMS § 342 lg 3 p-s 1 antud õigust maakohtu otsuses esitatud põhjendusi mitte korrata. 5.2. Kohtukolleegium ei nõustu kaitsja apellatsioonis sisalduva etteheitega, et liiklustehnilise ekspertiisi käigus ei suudetud kindlaks teha I.N poolt juhitud kaubiku kiirust. Siinjuures märgib kohtukolleegium, et kuna toimus sõidukite laupkokkupõrge, siis ei olnudki võimalik I.N poolt juhitud sõiduki kiirust kindlaks teha, sest ei olnud teada, kui suur oli kannatanu poolt juhitud sõiduki kiirus. Ekspert saab tuvastada sõiduki kiiruse vaid juhul, kui kokkupõrge

toimus liikumatu objektiga (nt post, puu, hoone vms) või kui on tuvastatud teise sõiduki kiirus. I.N aga ei süüdistatagi lubatud piirkiiruse ületamises, vaid LE § 123 järgi selles, et ta ei valinud oludele vastavat sõidukiirust. Tunnistaja G. Grünthali ütlustest nähtub, et ta sõitis oma autoga lubatud sõidukiiruse piires, kuid I.N juhitud kaubik möödus temast ja

kaugenes kurvi taha. Kurvi jõudes nägi ta, et I.N poolt juhitud kaubik oli sõitnud

vastassuunavööndisse ja seal vastutuleva autoga kokku põrganud. Kokkupõrke hetke ta ei näinud, kuid nägi kuidas sõidukid pärast kokkupõrget teineteisest eemale paiskusid ja tekkis

tolmupilv. Kohtukolleegium nõustub apelleeritud kohtuotsuse seisukohaga, et kui I.N oleks valinud sobiva sõidukiiruse ega oleks sõitnud vastassuunavööndisse, siis oleks jäänud kokkupõrge toimumata. 5.3. Apellatsioonist ei nähtu, et Harju Maakohus oleks I.N-ile karistuse mõistmisel ja tema

suhtes KarS § 73 lg 1,2 rakendamisel ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust või rikkunud

oluliselt kriminaalmenetluse seadust. Apellatsioonis kirjeldatud asjaolud ei muuda kuriteo

toimepanemise asjaolusid ega vähenda süüdistatava süüd. Apellatsioonis pole esitatud ka süüdistatava isiku kohta selliseid andmeid, mis tingiksid kindlasti talle mõistetud karistusest

täies ulatuses tingimisi vabastamise. I.N süüdistataksegi ettevaatamatusest tingitud

liikluseeskirja nõuete rikkumises, mistõttu ei saa see asjaolu olla aluseks temale mõistetud karistuse kergendamisele. Puhtsüdamlikku karistust kergendava asjaoluna on kohus karistuse

mõistmisel juba arvesse võtnud, mistõttu selle teistkordne arvestamine ei oleks kooskõlas

seadusega. I.N on korduvalt karistatud liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest,

sealhulgas pärast käesoleva kuriteo sooritamist. Töökoha ja perekonna olemasolu ei ole

takistanud I.N süütegude toimepanemisest hoiduma. Tema tervislikku seisundit on samuti kohus juba arvesse võtnud.

5.4. paneb jätkuvalt toime liiklusalaseid süütegusid, siis kohtukolleegium Kuna I.N nõustub ka selle apelleeritud kohtuotsuse seisukohaga, et I.N-ilt tuleb lisakaristusena ära

võtta mootorsõiduki juhtimise õigus 2 aastaks. Riigikohtu üldkogu on 27. juuni 2005.a

otsuses nr 3-4-1-2-05 märkinud, et liikluskuriteos süüdimõistetult võib kohus jätta juhtimisõiguse ära võtmata üksnes väga erandlikel asjaoludel (RT III 2005, 24, 248, p 50).

Seaduse ühetaolise kohaldamise tagamiseks on Riigikohtu kriminaalkolleegium seda põhimõtet edaspidi korranud veel 20. aprilli 2006.a otsuses nr 3-1-1-20-06 (RT III 2006, 15, 137). Kohtukolleegium I.N suhtes selliseid erandlikke asjaolusid ei tuvastanud.

6. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS §-dest 337 lg 1 p 1 on kohtukolleegium seisukohal, et

Harju Maakohtu 14. veebruari 2008.a otsus I.N suhtes tuleb jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata.

Meelika Aava Ene Randmäe Igor Amann