4-08-1756\3 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

1 4-08-1756

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Harju Maakohus Liivalaia Kohtumaja Otsuse tegemise aeg ja koht 14. aprillil 2008. a Tallinn Väärteoasja number 4-08-1756

2316,08,001315 Kohtunik Katrin Puhkason Kohtuistungi sekretär

Kohtutõlk Thea Tikenberg

Valeri Helmar

Väärteoasi Ilmar Pavelsoni kaebuses Põhja Politseiprefektuuri Kesklinna Politseiosakonna konstaabel Marko Peris kiirmenetluse otsuse nr.116278768

18.02.2008.a tühistamiseks. Otsuse kohaselt Ilmar Pavelson 18.01.2008.a Kella 17.55 ajal Tallinnas Vesivärava tn. 37 Gonsiori tn. suunas juhtides mootorsõidukit, ei täitnud liiklusmärgi ”kohustuslik sõidusuund” LM 413 nõudeid, rikkus nr 413 nõudeid, pani toime väärteo Liiklusseaduse § 7435 järgi ja määrati karistus 15 trahviühikut, see on 900 krooni.

Menetlusalune isik

Ilmar Pavelson IK 36402080223 elukoht: xxx pensionär

Kohtuväline menetleja Põhja Politseiprefektuuri Kesklinna Politseiosakonna vanemkonstaabel Kadi Muts RESOLUTSIOON Juhindudes VTMS §-dest 29 lg 1 p 1, 132 p 3, § 133-135

2 Kohtunik otsustas:

1. T ü h i s t a d a Põhja Politseiprefektuuri Kesklinna Politseiosakonna konstaabel Marko Peris kiirmenetluse otsus nr.116278768 18.02.2008.a Ilmar Pavelsoni karistamises Liiklusseaduse § 74 35 alusel rahatrahviga 600 krooni ja lõpetada menetlus väärteo tunnuste puudumisel.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib esitada kassatsioon Riigikohtule. Kassatsiooniõiguse kasutamiseks tuleb kohtule sellest kirjalikult teatada 7 /seitsme/ päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest / 21.04.2008 otsuse teinud kohtule Sellisel juhul on kohtuotsuse terviktekst kättesaadav Liivalaia Kohtumajas 15 päeva peale teate saabumist.. Kassatsioon tuleb esitada vastavalt VTMS §-le 155 ja 156 advokaadi vahendusel Harju Maakohtu Liivalaia Kohtumajja 30 /kolmekümne/ päeva jooksul alates päevast, mil kohtuotsus on menetlusosalistele kantseleis tutvumiseks kättesaadav. Kassatsioonist loobumisel jõustub otsus peale teate esitamise tähtaja möödumist. .

Kaebuse sisu ja tuvastatud faktilised asjaolud:

Ilmar Pavelson on pöördunud kohtusse kaebusega tühistada kiirmenetluseotsuse nr. 116278768 18.02.2008.a tema karistamisest Liiklusseaduse § 74 35 alusel. Kaebaja leiab, et otsus on ebaseaduslik ja põhjendamata. Tema ei ole väidetavat väärtegu toime pannud, otsuses viidatud liiklusmärk, mida tema rikkus puudus selles kohas, kus tema sõiduk liikus. Otsuses puudub teo lühikirjeldus nagu sätestab VTMS § 57 lg 1 p 7. Teda süüstatakse tema arusaama järgi väärteo toimepanemises LS § 741 35 järgi. Liiklusseadus ei sisalda sellist sätet VTMS § 57 lg 1 p 9 sätestab kohustuse kiirmenetluse otsusesse märkida väärteo kvalikatsioon: seaduse nimetus, paragrahv, lõige ja punkt. Samuti puudub kiirmenetluse otsuses viide Liikluseeskirjade rikkumisele.Vaidlustatud otsusest ei selgu isiku teo vastavus kõigile deliktistruktuuri elementidele. Menetlusalusele isikule on arusaamatu vastavalt rikkumise kirjeldusele, et ta rikkus nr. 413 nõudeid. Millise õigusakti nr. 413 nõudeid ta rikkus, see ei ole selge. Puudub seaduse nimetus, paragrahv, lõige ja punkt. Karistuse määramisel pole kohtuväline menetleja arvestanud kergendavaid raskendavaid asjaolusid. Tõene pole ka kiirmenetluse otsuse koostaja, tegelikult koostas kiirmenetluse otsuse konstaabel Marko Perise kõrval istunud politseiametnikust naisterahvas, M. Peris oli vahepeal autost väljas, ka üle kuulas teda teine politseiametnik. Kohtuistungil jääb I. Pavelson kaebuse juurde. Kaebaja selgitab, et 18.02.2008.a sõitis ta oma sõiduautoga välja Torupilli Selveri parklast Vesivärava tänavalt Gonsiori tänava poole vasakult poolt ohutussaart. Kohustusliku sõidusuuna märk 413 on aga paremal pool peale ohutussaart. Sealt, kus tema välja sõitis, sellist liiklusmärki polnud. Samas möönab, et välja sõites vasakule rikkus liikluseeskirja, et sõitis parklast välja mööda teed, kust ei ole lubatud välja sõita, kuid sellist manöövrit teeb seal praktiliselt iga kuues auto kümnest. Möönab, et rikkus liikusmärgi 421 nõuet, kuid liiklusmärk 413 on hoopis teisel pool. Menetlusaluse isikuna ülekuulamisel on andnud ütlus, et 18.02.2008.a sõitis Selveri parklast välja sooritades vasakpöörde Gonsiori tänavale samast kohast, kus sooritavad sooritavad politseiautod

3 samamoodi. Kohtuistungil selgitab, et faktiliselt andis ülekuulamise protokollile allkirja, kuid blankett oli täitmata, mistõttu ei teagi menetleja nime, kes teda küsitles. Kohtuistungil üle kuulatud tunnistaja – politseiametnik Anne Hermaste kinnitab, et tõepoolest täitis kohtuvälise menetleja Marko Perise korraldusel ise kiirmenetluse otsust, selleks on neil näidised, millise rikkumise puhul mida fikseerida. Faabula ütles paarimees ette. Menetlusalune isik sõitis parklast välja Gonsiori tn. poole, kuid sealt ei tohi välja sõita, vaid välja saab sõitaainult paremale Lasnamäe poole. Kuid menetlusalune isik sinna ei sõitnud, sest tegi vastassuunavööndist tagasipöörde. Ta sõitis parklast välja mööda teed, kus võib ainult sisse sõita. Kinnitab, et paarimehe korraldusel protokollis I. Pavelsoni ütlusi. Kaebaja jääb kaebuse juurde ja palub kiirmenetlus otsus tühistada, sest otsuses ei ole õieti kirjeldanud liiklusnõuet mida ta rikkus ja otsus ei ole arusaadav. Otsuse tegemisel on rikutud VTMS protsessinõudeid oluliselt, millised on kirjalikus avalduses välja toonud. Kohtuväline menetleja leiab, et väärtegu on tõendatud isiku enda ütlustega. Väärteo rikkumise kirjeldus on viitega liiklusmärgile, mille nõudeid rikuti. Liikluseeskirjade § 5 on üldsõnaline ja viiteline - lisale 2, milles olevaid nõudeid menetlusalune isik rikkus. Kohtuväline menetleja leiab, et otsuses LE § 5 mitte osundamine ei ole oluline materiaalõigusenormi rikkumine. Asjaolu, et Liiklusseaduse § 7435 on väljakirjutatud apostroofiga 74`35 ei ole samuti lubamatu seaduse sätte kirjutamatu. Palub jätta kaebus rahuldamata ja kiirmenetluse otsus jätta muutmata.

Kohtu põhjendus:

Kaebus on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Põhja Politseiprefektuuri Kesklinna Politseiosakonna konstaabel Marko Peris kiirmenetluse otsus nr.116278768 18.02.2008.a Ilmar Pavelsoni karistamises Liiklusseaduse § 74 35 alusel rahatrahviga 600 krooni tuleb tühistada väärteotunnuste puudumisel. Riigikohus on oma lahendis - kriminaalkolleegiumi kohtuotsuses 23.03.2005.a on 3-1-1-9-05 üheselt selgitanud, et kiirmenetluse otsuses tuleb lühidalt, kuid ammendavalt kirjeldada faktilisi asjaolusid, mida hinnates otsustatakse, kas isik on pannud toime väärteo või mitte - teokirjelduse alusel peab olema võimalik teha järeldusi selle kohta, kas isik on toime pannud koosseisupärase, õigusvastase ja süülise teo. Antud kiirmenetluse otsuses on teo kirjeldusena fikseeritud vaid, et I Pavelson juhtides mootorsõidukit ei täitnud liiklusmärgi “Kohustuslik sõidusuund“ LM 413 nõudeid. Kuid tegu ennast, milles see väljendus pole kirjeldatud. Menetlusalune isik aga väidab, et tema rikkus küll liiklusmärgi 421 nõudeid, kuid mitte liiklusmärgi 413 nõudeid. Kuivõrd puudub tegevuse konkreetne kirjeldus, ei ole otsusest võimalik üheselt aru saada, kas ta rikkus nimetatud liiklusmärgi nõudeid. Puudub viide materiaalõigusnormile LE § 5 lisa 2 ( kus on liikluseeskirja juurde kuuluv lisa 2 - graafiline osa Liiklusmärgid 4 alajaotus – „kohustusmärgid“. Liikluseeskirja üldsätete § 5 kohaselt peab liikleja juhinduma käesoleva määruse lisas 1 kirjeldatud reguleerija märguandest ning täitma reguleerija ja kontrollija muud liiklusalast korraldust, liikluskorraldusvahendi nõuet ning kinni pidama sõidukile käesoleva määruse lisas 4 ettenähtud tunnusmärkide kasutamise korrast. Liikluskorraldusvahendi all mõistetakse ka liiklusmärki ja teemärgist (Teeseaduse § 10 lg 2). Kaebaja möönab, et ei pidanud kinni kohustuslikust sõidusuunast, vaid valis selleks tee, kus on liiklusmärk 421, mis lubab sõita vaid vastupidises suunas. Seega faktiliselt eiras ta kahe kohustusliku sõidusuuna liiklusmärki. Kuid VTMS § 87 kohaselt on kohus kiirmenetluse otsuse peale esitatud kaebust läbi vaadates seotud kiirmenetluse otsuses toodud rikkumise kirjeldusega ega saa selle piiridest väljuda (vt RKKKo nr 3-1-1-75-03, p 7 ja 3-1-1-4-06, p 6). Antud teo kirjeldusest aga ei nähtu, kuidas, s.o. millise tegevusega rikkus I. Pavelson liiklusmärgi 413 nõuet.

4 Väärtegu on kvalifitseeritud vaid § 74 35 alusel. Kohus soostub kohtuvälise menetleja seisukohaga, et seaduse kirjendamine kas 74 35 või 74`35 on lubatav. Kuid väärteokvalifikatsioon on puudulik, faktiliselt on määratud karistus seaduse - Liiklusseaduse § 74 35 nimetuse alusel – „Mootorsõidukivõi trammijuhi poolt liiklusnõuete muu rikkumine“ . Kuid LS § 74 35 on nelja lõikega, millest kolme lõiget sätestavad süüteokooseisud ja sellest tulenevad erinevad karistuse määrad ning lisakaristuse rakendamise tingimuse: (1) Mootorsõidukivõi trammijuhi poolt liiklusnõuete rikkumise eest, kui puudub käesoleva seaduse §-des 741-7427 või 7430-7432 sätestatud väärteokoosseis - karistatakse rahatrahviga kuni 50 trahviühikut. (2) Sama teo eest, kui sellega on tekitatud liiklusoht, - karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut. (21) Kohus või kohtuväline menetleja võib kohaldada käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist ühest kuust kuni kolme kuuni. (3) Liiklusoht on olukord, mis sunnib teist liiklejat ohu vältimiseks järsult muutma liikumissuunda või -kiirust või peatuma. [RT I 2005, 40, 311 – jõust. 1.10.2005] Seejuures esimene lõige on nn. materiaalse ja blanketse süüteokoosseisuga. Koosseisu sisustamiseks tuleb pöörduda õigusaktide poole, mis kehtestavad liiklemisja käitumisnõuded, antud juhul Liikluseeskirjaga. Viide materiaalõigusnormile on kaebajale arusaamatu, tegelikult puudub otsuses teo lühikirjeldus, rääkimata väärteo kvalifikatsioonist vaid LS § 7435 järgi, välja toomata süüteokoosseisu lõiget. Kiirmenetlus otsus peab olema üheselt arusaadav ja õigesti kvalifitseeritud vastavalt seaduse sätetele. Nimetatud puudused antud kiirmenetluse otsuses on olulised protsessinormi rikkumised, sest ei ole piisavad lahendamaks küsimust kas, kuidas ja millist liiklusnõuet rikkus I. Pavelson. Seega pole otsuses tuvastatav süüteokoosseisu objektiivne külg. Oluliste protsessinormide mittejärgmine toob kaasa otsuse tühistamise väärteo tunnuste puudumisel VTMS § 129 lg 1 p 1 alusel. Vastavalt VTMS §-le 87 on kohus kiirmenetluse otsuse peale esitatud kaebust läbi vaadates seotud kiirmenetluse otsuses toodud rikkumise kirjeldusega ega saa selle piiridest väljuda (vt RKKKo nr 3-1-1-75-03, p 7 ja 3-1-1-4-06, p 6) ega saa ka täiendada otsuse sisu.

Kohtunik

Katrin Puhkason

5

Riigikohtu kriminaalkolleegium pöörab taas tähelepanu asjaolule, et liiklusõnnetusega seotud kuritegude uurimisel tuleb kaaluda kõikide liiklusõnnetuses osalenud isikute käitumist ja anda sellele õiguslik hinnang (vt. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus 3-1-1-94-02 RT III, 2002, 23, 265). Vaid nii saab tagada asja erapooletu igakülgse ning objektiivse arutamise. Käesolevas asjas on seda põhimõtet ignoreeritud, kuna eeluurimisel on ilma igasuguse sisulise analüüsita ning seega ka motiveerimatult keeldutud M. Andilevko kriminaalvastutusele võtmisest. Kuna seda otsustust ei ole senise menetluse käigus vaidlustatud, puudub Riigikohtu kriminaalkolleegiumil protsessuaalne alus selle küsimuse tõstatamiseks. See aga tingib seda tähelepanelikuma suhtumise G. Sitniku süü tuvastamise aluseks olnud õiguslike asjaolude hindamisse. 12. G. Sitniku süü hindamisel KrK § 204 lg-s 1 kirjeldatud ettevaatamatu teo toimepanemisel on võtmeküsimuseks, kas tema tegu on vahetus põhjuslikus seoses tagajärjega ehk teisisõnu, kas teise liiklusõnnetuses osalenud autojuhi õiguskuuleka käitumise puhul oleks tagajärg olnud ärahoitav. Kriminaalasja materjalides leidub selle kohta üksainus tõend - ekspertiisiakt nr. LL-186-02/2159 9. juulist 2002. a., mille arvamuse p 9 kohaselt "æ võis kaubiku juhil olla võimalus ühtlustada oma sõiduki kiirus enne kontakti talle ettepööranud sõiduautoga Ford Mondeo ja seda juhul, kui ta oleks liikunud lubatud sõidukiirusega." Ringkonnakohus on asunud õigele seisukohale, et see arvamus pole absoluutse vaid tõenäosusliku iseloomuga ega ole kontrollitav muude tõenditega. Sellest õigest eeldusest on aga tehtud ebaõige järeldus. Riigikohtu kriminaalkolleegium on seisukohal, et isegi selline, tõenäosuslik arvamus, on G. Sitniku süü tuvastamisel tähtis. Ringkonnakohus on tuvastanud, et on olemas tõenäosus, et M. Andilevko õiguskuuleka käitumise puhul oleks liiklusõnnetuse tagajärg olnud välditav. Samuti on ringkonnakohus tuvastanud, et seda tõenäosust ei ole võimalik teiste tõenditega kontrollida. Seega on tegemist kõrvaldamata kahtlusega, mis süütuse presumptsiooni põhimõtte kohaselt tuleb tõlgendada kohtualuse kasuks. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuse kontekstis on aga seda kahtlust käsitletud asjaoluna, mis ei välista G. Sitniku kriminaalvastutust. Nagu juba eelpool nimetatud, pole protsessuaalsetel põhjustel võimalik kassatsioonimenetluses pöörduda tagasi mõlema liiklusõnnetuses osalenud juhi süü

6 komplekssele käsitlusele. Eeltoodu alusel ning juhindudes AKKS § 63 p-st 3, § 64 p-st 1 ja 2 ning § 65 lg-st 3 tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada ning mõista G. Sitnik õigeks. Esmalt peatub kriminaalkolleegium kohtuvälise menetleja väitel, nagu tuleks tõendina käsitleda ekspertiisiakti tervikuna, mitte üksnes selle lõpposas sisalduvat eksperdiarvamust. Ekspertiis teostatakse olukorras, kus on tarvis selgitada mingit mitteõiguslikku eriteadmist nõudvat asjaolu. Ekspertiisi läbiviimiseks teeb menetleja määruse (KrMS § 105 lg 1), milles muuhulgas märgitakse ekspertiisi teostamiseks vajalikud lähteandmed ja eksperdile esitatavad küsimused (KrMS § 106). Ekspert koostab peale eksperdiuuringu läbiviimist ekspertiisiakti, milles kirjeldab teostatud uuringuid ja nende tulemuste hindamise aluseid, esitab oma põhjendused ja uuringutele tugineva eksperdiarvamuse (KrMS § 107). Vastuseks eksperdile esitatud küsimustele on just eksperdiarvamus. KrMS § 63 lg 1 kohaselt on tõendiks eksperdiarvamus ja eksperdi ütlused ekspertiisiakti selgitamisel. Üldjuhul on akt aga dokumendiks, millest nähtub üksnes tõendina kasutatava eksperdiarvamuse kujunemine ja põhjendused (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. märtsi 2006. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-142-05, p 10, RT III 2006, 8, 70). Ekspertiisiakti tervikuna on võimalik tõendina käsitada üksnes selles mõttes, et põhiosas sisalduvad põhjendused ja uuringud selgitavad eksperdiarvamuse kujunemist. Seejuures tuleb silmas pidada, et ka eksperdi ülekuulamisel on võimalik saada selgitusi ekspertiisiakti või ekspertiisist keeldumise akti sisu selgitamiseks. Süüteoasja menetleja ei või tuletada ekspertiisiakti põhiosast ega eksperdi ülekuulamisel antud selgitustest vastuseid küsimustele, mida ekspertiisimäärusega eksperdile esitatud ei ole. Kui ekspertiisiakti uurimisel või eksperdi ülekuulamisel tekib vajadus leida vastuseid küsimustele, mida ekspertiisimääruses ei sisaldu, tuleb need esitada eksperdile määrusega KrMS §-s 106 sätestatud korras ja nendele on eksperdil võimalik vastata üksnes KrMS § 107 korras ekspertiisiakti koostamisega. 8. Kassatsioonis on viidatud väärteomenetlusõiguse olulisele rikkumisele VTMS § 150 lg 1 p 8 mõttes, s.t et kohtuotsuse lõpposa järeldused ei vasta tuvastatud tõendamiseseme asjaoludele. Samas ei nähtu kassatsioonist, milles kohtuotsuse lõppja põhiosa vastuolud seisnevad. Teistele VTMS §-s 150 loetletud väärteomenetlusõiguse olulistele rikkumistele ei ole kassatsioonis viidatud. Kohtuvälise menetleja esindaja on kassatsioonis esitanud oma arusaamise väärteoasja aluseks olevatest sündmustest. Seejuures on kassatsiooni esitaja tuginenud faktilistele asjaoludele, mida maakohus ei ole tuvastanud. Uute faktiliste asjaolude tuvastamine ei kuulu kassatsiooniastme kohtu pädevusse. Materiaalõiguse ebaõigele kohaldamisele ei ole kassatsioonis viidatud. Kohtu poolt tuvastatud faktiliste asjaoludega ja nende pinnalt tehtud järeldustega mittenõustumine ei ole VTMS § 157 kohaselt kassatsiooni aluseks, kui ei esine materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist või väärteomenetlusõiguse olulist rikkumist. Kriminaalkolleegium leiab, et maakohtu otsuse lõppja põhiosa vahel vastuolusid ei esine. Samuti ei ole maakohus muul viisil rikkunud väärteomenetlusõigust. Kohtuotsus on küllaldaselt motiveeritud ja tuvastatud faktiliste asjaolude pinnalt on kohus õigesti kohaldanud materiaalõigust. 9. Seoses kassaatori tõstatatud küsimusega segasüüst viitab kriminaalkolleegium varasemale kohtupraktikale, mille kohaselt tuleb liiklusõnnetusega seotud süütegude uurimisel kaaluda kõikide liiklusõnnetuses osalenud isikute käitumist ja anda sellele õiguslik hinnang, sest vaid nii saab tagada asja erapooletu, igakülgse ning objektiivse arutamise (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13. veebruari 2003. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-1-03, RT III 2003, 6, 62). Seega oleks ootuspärane, et liiklusõnnetuse puhul arutatakse kõigi võimalike liikluseeskirja

7 rikkujate käitumist ühe väärteoasja raames, mitte iga liiklusõnnetuses osalenud isiku suhtes eraldi. Seda põhjusel, et sellistel juhtudel on kõigi menetlusaluste isikute toime pandud õigusrikkumiste asjaolud omavahel olemuslikult seotud ja neile antavad õiguslikud hinnangud üksteisest sõltuvad, mistõttu nende asjade eraldi menetlemisel võivad kergesti tekkida vastuolud. 10. Eeltoodule tuginedes ja juhindudes VTMS § 174 p-st 1 jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Harju Maakohtu 2. veebruari 2006. a otsuse muutmata ja kohtuvälise menetleja kassatsiooni rahuldamata. Hannes Kiris, Ott Järvesaar, Lea Kivi