4-07-7375\4 · 4-07-7375\4 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

4-07-7375

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Harju Maakohus Liivalaia Kohtumaja Otsuse tegemise aeg ja koht 04. aprillil 2008. a Tallinn Väärteoasja nuxxxer 4-07-7375

2314,07,035010 Kohtunik Katrin Puhkason Kohtuistungi sekretär

Kohtutõlk Thea Tikenberg

Valeri Helmar

Väärteoasi Olga Simakova kaebuses Põhja Politseiprefektuuri osakonna liiklustalituse komissar Rene Birk´i otsuse nr 2314,07,035010 22.11.2007.a talle Liiklusseaduse § 74 17 lg 1 alusel määratud rahatrahvi 600 krooni tühistamiseks. Otsuse kohaselt juhtis O. Simakova 22.12.2006.a kella 17.20 ajal Toompuiestee. 33a juures mootorsõidukit,ei hoidnud vastavalt kiirusele sellist pikivahet, mis oleks võimaldanud vältida otsasõitu ees ootamatult pidurdanud või peatunud sõidukile. Sõitis tagant otsa ees pidurdanud sõidukile XXX 919MEL, millega põhjustas liiklusõnnetuse ja varalise kahju AS SEB Ühisliisingule ning DKe. Rikkus Liikluseeskirja § 123 ja § 129 nõudeid.. Menetlusalune isik

Kaitsja

Olga Simakova IK 47209110297 elukoht:xxx, xxx

Valdis Härmsalu IK 36011255219

Kohtuväline menetleja Põhja Politseiprefektuuri osakonna liiklusjärelevalve

osakonna haldustalistuse konstaabel Helen Kommusaar RESOLUTSIOON Juhindudes VTMS-dest § 30 lg 1 p 1, 132 p 3, § 133-135 Kohtunik otsustas:

1. T ü h i s t a d a Põhja Politseiprefektuuri osakonna liiklustalituse komissar Rene Birk´i otsus väärteoasjas 2314,07,035010 22.11.2007.a Olga Simakova karistamises Liiklusseaduse § 74 17 lg 1 alusel rahatrahviga 600 krooni krooni ja lõpetada menetlus otstarbekuse kaalutlusel..

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib esitada kassatsioon Riigikohtule. Kassatsiooniõiguse kasutamiseks tuleb kohtule sellest kirjalikult teatada 7 /seitsme/ päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest / 14.04.2008 otsuse teinud kohtule Sellisel juhul on kohtuotsuse terviktekst kättesaadav Liivalaia Kohtumajas 15 päeva peale teate saabumist.. Kassatsioon tuleb esitada vastavalt VTMS §-le 155 ja 156 advokaadi vahendusel Harju Maakohtu Liivalaia Kohtumajja 30 /kolmekümne/ päeva jooksul alates päevast, mil kohtuotsus on menetlusosalistele kantseleis tutvumiseks kättesaadav. Kassatsioonist loobumisel jõustub otsus peale teate esitamise tähtaja möödumist. .

Kaebuse sisu, tuvastatud faktilised asjaolud, menetluspolte seisukohad:

Olga Simakova on pöördunud kohtusse kaebusega otsusele väärteoasjas nr 2314,07,035010 22.11.2007.a tema karistamisest Liiklusseaduse §§ 74 17 lg 1 alusel. Kaevaja leiab, et otsus on liiga range. Kaebaja ise pöördus politsei poole, et alustataks väärteomenetlust. Ta tegi kõik võimaliku, et vältida avariid, kuid see ei osutunud võimalikuks kuna temast olenematutel põhjustel. Nimelt XXX juht tegi manöövri, teostas ohtlikku möödasõidu ja reastus suunda näitamata. Seetõttu ei olnud temal võimalik hoida pikivahet. Ohtlikku manöövrit tõendavad ka tunnistajad. XXX juht rikkus LE § 82 – reastus ilma märku andmata, samuti § 91, manööver oli ohtlik ja takistas tagant sõitvat juhti. XXX juht tegi tahtlikult ohtliku manöövri. Ees ei sõitnud autosid kuni valgusfoorini, seega XXX juht oleks võinud reastuda ohutul kaugusel. Kuid politsei leidis, et XXX juht jõudis reastuda, järelikult on kaebaja süüdi. Samuti ei nähtu materjalidest, et kaebaja poolt on tekitatud varaline kahju, sda nõuet pole keegi esitanud. Kohtuistungil jääb kaebuse juurde. Kaitsja leiab, et O. Simakova karistamine LS § 74 17 lg 1 Alusel on põhjendamatu. Samuti pole välja toodud ühegi dokumendiga, kas varaline kahju tekitati, seda väidab vaid sõiduki XXX juht D. K Liiklusõnnetus toimus 26.11.2006.a Väärteoprotokoll aga koostati 24.10.2007.a ja otsus tehti 22.11.2007.a. Menetlust alustada palus O.Simakova, kes oli sunnitud ise tegema raadioavalduse, et leida tunnistajaid. Politsei pildistas sündmuskohal sõidukid ja tegi liiklusõnnetuse aktid. O. Simakoval puudus võimalus avariid vältida, sest kõrvalreas liikusid sõidukid ja XXX juhi manööver oli ootamatu.. O. Simakova selgitab kohtistungil, et XXX juht oli ka eelnevalt Paksu Margareeta juures tema

sõidukile ette sõitnud. Seetõttu arvabki, et XXX juht oli tema peale pahane, sest Paksu Margareeta juures andis XXX talle signaali, et ta liikuma hakkaks.Toompuiesteel tükk maad enne Tehnika tn ristmikku reastus XXX vasakult rajalt ootamatult ja järsult tema sõiduki ette umbes 0,5 m vahemaaga, selle juures ei näidanud ta suunda. Sõiduk XXX sõitis temast tema sõidukist suurema kiirusega mööda ja jõudis tema auto ette ning kohe hakkas pidurdama. Tema püüdis ka pidurdada, sest nägi eesoleva auto pidurdustulesid. Ees ei olnud autosid, mis oleksid tinginud sõidukil XXX pidurdada. Tehnika tn. ristmiku valgusfoorini, kus tal oli vajadus ära keerata Tehnika tänavale, oli aga vahemaa 100-150 m . Tunnistaja VK kinnitab, et tol korral sõitis ta Balti jaama juurest Rahvusraamatukogu poole. Snelli hotelli juures keeras I ritta, teisest reast sõitis tema ette XXX. Peale seda sõitis neist mööda XXX ja keeras I ritta XXX ette ning hakkas äkitselt pidurdama. XXX ei suutnud pidurdada ja toimus kokkupõrge. Tema pidurdas energiliselt ja suutis peatuda. Ka teised autod suutsid pidurdada. Peale kokkupõrget sõitis XXXst ja XXXt mööda. Kinnitab, et XXX ja XXX vahe oli väike, kui XXX keeras XXX ette. Kui ka XXX näitas suunatuld, võis XXX seda mitte märgata. Valgusfoor oli eemal ja seal võis olla mõni auto, kuid talle tundus, et XXX ees oli paarsada meetrit vaba maad. Seetõttu tundus talle XXX pidurdumine arusaamatuna. Tunnistaja DK kinnitab, et tol korral sõitis Balti jaama kaudu Õismäele. Toompuiesteel oli üsna intensiivne liiklus. Vaksali juurest sõitis teises reas ja umbes 100 m peale valgusfoori hakkas reastuma I ritta. Kahe valgusfoori vahe on ca 500 m. Märkas Tehnika ristmiku seisvaid autosid ja hakkas pidurdama, pidurdas kahel korral Kui valgusfoorini jäi umbes 30 m pidurdas ta sujuvalt uuesti. Oli enne sõitnud umbes 40 m, kahe pidurduse vahe oli umbes 30 m. Kui ta rida vahetas, oli teine sõiduk temast 5-7 m kaugusel kaugusel. Manöövrit alustades vaatas paremasse peeglisse ja teine sõiduk oli ohutus kauguses. Kui ta pidurdas, siis oli teisel juhil piisavalt aega jääda seisma. Kokkupõrge toimus Eesti Posti maja juures, kus on sissesõit hoovi. Tema ees autot ei olnud. Tunnistaja SJ kinnitab, et tol korral sõitis hotell Tallinna juurest Balti Jaama poole. Vastassuunas tuli talle vastu kaks autot, kellest XXX oli suur kiirus. Ta sõitis vasakus reas ja vasakpoolsed rattad olid vastassuuna reas.. XXX sõitis XXXst mööda ja hakkas paremale tegema äkilist manöövrit. Kui XXX hakkas manöövrit tegema, siis ta ees takistust polnud, oli piisav vahemaa ristmikul oleva valgusfoorini ja tema rida oli sõidukitest vaba, samuti rida kuhu ta pööras oli vaba. Valgusfoori juures seisis vist paar autot. Nägi kui XXX jõudis XXX ette. Ei märganud, kas XXX andis suunatuld, kui alustas manöövrit või ei. Kui ta oli neist möödunud, siis paari sekundi pärast kuulis kokkupõrke müra, see ajavahemik ei olnud aga kindlasti mitte 30 sekundit. XXX juhi käitumine äratas tähelepanu negatiivses mõttes. Kirjalikest materjalidest nähtub, et liiklusõnnetuse aktist 919 22.12.2006.a on kell 17.20 fikseeritud O. Simakova sõidukil XXX X XXX on kahjustatud esiosa, liiklusõnnetuse kirjeldus: XXX sõitis XXX-le tagant otsa. Teise osaleja DK sõidukil XXX XXX on tagastange vasak nurk kahjustatud. Liiklusõnnetuse akti juurde lisatud fototabelist nähtub fotodelt kahe auto kokkupuutekoht I sõidureas - XXX vasaku tagumise nurga vastu on XXX parem esinurk, purunenud suunatuleklaas. XXX Benz rattad on otse telgjoonega paralleelselt. XXX on suunaga II-le sõidurajale esiosaga, vasakpoolne esiosa on XXX tagumise ratta juures. Liiklusõnnetuse skeem- plaani ei ole koostatud, mõõdistamata on kaugused, teelaius, jne. Antud fototabel on ainus, mis on fikseerinud autode seisundi ja asetuse peale kokkupõrget. See on ka materjal, mis esitati liikluskindlustusele koos asjaosaliste ülekuulamiste protokollidega. O. Simakova poolt kohtule esitatud kindlustusjuhtumiks tunnistamise otsusest 30.03.2007.a nähtub, et liiklusõnnetuse tagajärjel tekitatud kahju korral on tegemist liikluskahjuga, mis vastab liikluskindlustuse seaduse § 26 sätestatud liikluskahju mõistele ja tsiviilvastutus lasub

50% sõidukil XXX XXX just O. Simakoval, kes rikkus liikluseeskirja § 123 nõudeid ja XXX XXX juht DK, kes rikkus liikluseeskirja § 91 nõudeid. Kohtuväline menetleja on seisukohal , et kohtulikul uurimisel ülekuulatud tunnistajate ja O. Simakova ütlustega pole kinnitust leidnud, et O. Simakova ei oleks rikkunud LE § 123 ja § 129 nõudeid. Talle pole väärteomenetluses esitatud süüdistust LE §93 nõuete rikkumises, mille kohaselt tulnuks tal anda teed ümberreastuvale naaberrea juhile. Liiklusõnnetuse materjalidest ja tunnistajate ütlustest nähtub, et XXX juht oli jõudnud juba ümber reastuda ja oma sõiduki esimeses sõidureas otseks keerata. Sellest tulenevalt oleks Olga Simakoval tulnud vähendada sõidukiirust ja kohandada sõiduki pikivahet ees liikunud sõidukiga, et vajadusel ees ootamatult pidurdunud sõiduki järel õigeaegselt oma sõiduk peatada. Seega pole ka kohtulikul uurimisel tuvastatud, et D. K oleks oma sõiduki liikumisega tekitanud sellise takistuse, mida Olga Simakova vajaliku hoolsuse ja ettevaatlikkusega oleks suutnud vältida. Menetlusalune isik ja tema kaitsja on samadel seisukohtadel, mida väljendasid kohtuliku uurimise algul ja kaebuses, et O. Simakova ei suutnud vältida avariid seetõttu, et XXX juht rikkus LE § 91 nõudeid ümberreastumisel, tehes järsu ümberreastumise ja järsult pidurdades tema sõiduki ees. Kohtu seisukoht: Kohus on leiab, et antud väärteootsus O Simakova karistamises LS § 7417 lg 1 alusel rahatrahviga 10 trahviühikut- 600 krooni ja väärteo menetlus lõpetamisele otstarbekuse kaalutlusel. Väärteomenetlus on läbi viidud pinnapealselt. Antud liiklusõnnetuse puhul olulisem sündmuskoha vaatlus-skeem ja plaan on tegemata. Käesolevaks ajaks on mõlemad sõidukid remonditud. Taastada nii sündmuskoha olustikku kui ka sõidukite seisundit ei ole võimalik. Seetõttu pole ka võimalik määrata liiklustehnika ekspertiisi, kas O. Simakoval oli võimalik vältida otsasõitu või mitte. Tunnistajad on üheselt kinnitanud, et XXX juhti manööver- ümberreastumine oli järsk ja tema pidurdamine ilmselt sellel kohal põhjendamatu, kuid üks tunnistaja S. Järv sõitis teises sõidusuunas neist mööda, tunnistaja VK aga sõitis O. Simakova taga. Mõlemad tunnistajad arvavad, et XXX juhil oli piisavalt vahemaad enne Tehnika tn. ristmikku pidurdamisel, samas aga nendivad, et valgusfoori taga seisis paar autot. Kuivõrd XXX oli jõudnud tõepoolest ümberreastuda, vahemaa avarii kohast valgusfoorini on paarsada meetrit, mitu autot seisis või alustas pööret Tehnika tänavale pole tuvastatud, siis ei saa üheselt ka hinnata tema liikluskäitumist. Kuid iga liiklusõnnetuse puhul tuleb hinnata siis mõlema poole käitumist. Seda aga on tehtud vaid Olga Simakova suhtes. Tunnistajate õlekuulamisest nähtus juba menetluse ajal, et XXX juht äratas tähelepanu teistes liiklejates eelkõige negatiivses tähenduses, mida tunnistaja Sergei Järv, et ümberreastumine oli järsk ja kiire. Kindlustuse seiskoht ei ole kohtule määrav, kuid selle aluseks olid väärteotoimiku materjalid. Kindlustus on leidnud, et tegemist oli nn. segasüüga. Seega D. K ei olnud samuti liikluses piisavalt hoolikas ja ettevaatlik, kuigi ta ise vastupidist väitis, kuid see on tema enda hinnang. Samas aga peab kohus vajalikuks märkida, et kaebaja viide, XXX juhi LE § 94 –le- mille kohaselt kõrvuti sõitvate juhtide vastastikusel reavahetamisel peab juht andma teed temast paremal olevale juhile ei ole antud olukorras asjakohane, sest rida vahetas vaid XXX juht. Antud intensiivse liiklusega teel nagu Toompuiestee on vajalik LE 123 eeskirja nõuet järgida, sest sätte mõtte on eelkõige see, et mistahes etteaimatava takistuse puhul suudetaks peatuda. O. Simakova sõiduk aga oli suunaga teise sõidurea poole. Eelnevast tulenevalt ei saa kohus soostuda kaebaja seiskohaga, et 26.12.2006 oli olukorras, kus tal polnud võimalik vältida kokkupõrget, sest auto pidurdas ootamatult, kuid enne seda XXX alustanud ka manöövrit. Samas aga on ka menetleja määranud O. Simakovale suhteliselt väikese rahatrahvi, millest saab eeldada, et karistus otsuse tegemisel leidis ka tema asjaolud ei ole ainult O. Simakova tingitud. Kuid teisele liiklusõnnetuse osaleja käitumisele ei ole hinnangut antud. Liiklusõnnetusest on möödunud üle aasta ja kohus leiab, et puudub avalik huvi O. Simakova

suhtes menetluse jätkamiseks ja tema karistamiseks. Seetõttu kuulub väärteomenetlus antud asjas lõpetamisele otstarbekuse kaalutlusel.

Kohtunik

Katrin Puhkason

Riigikohtu kriminaalkolleegium pöörab taas tähelepanu asjaolule, et liiklusõnnetusega seotud kuritegude uurimisel tuleb kaaluda kõikide liiklusõnnetuses osalenud isikute käitumist ja anda sellele õiguslik hinnang (vt. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus 3-1-1-94-02 RT III, 2002, 23, 265). Vaid nii saab tagada asja erapooletu igakülgse ning objektiivse arutamise. Käesolevas asjas on seda põhimõtet ignoreeritud, kuna eeluurimisel on ilma igasuguse sisulise analüüsita ning seega ka motiveerimatult keeldutud M. Andilevko kriminaalvastutusele võtmisest. Kuna seda otsustust ei ole senise menetluse käigus vaidlustatud, puudub Riigikohtu kriminaalkolleegiumil protsessuaalne alus selle küsimuse tõstatamiseks. See aga tingib seda tähelepanelikuma suhtumise G. Sitniku süü tuvastamise aluseks olnud õiguslike asjaolude hindamisse. 12. G. Sitniku süü hindamisel KrK § 204 lg-s 1 kirjeldatud ettevaatamatu teo toimepanemisel on võtmeküsimuseks, kas tema tegu on vahetus põhjuslikus seoses tagajärjega ehk teisisõnu, kas teise liiklusõnnetuses osalenud autojuhi õiguskuuleka käitumise puhul oleks tagajärg olnud ärahoitav. Kriminaalasja materjalides leidub selle kohta üksainus tõend - ekspertiisiakt nr. LL-186-02/2159 9. juulist 2002. a., mille arvamuse p 9 kohaselt "æ võis kaubiku juhil olla võimalus ühtlustada oma sõiduki kiirus enne kontakti talle ettepööranud sõiduautoga Ford Mondeo ja seda juhul, kui ta oleks liikunud lubatud sõidukiirusega." Ringkonnakohus on asunud õigele seisukohale, et see arvamus pole absoluutse vaid tõenäosusliku iseloomuga ega ole kontrollitav muude tõenditega. Sellest õigest eeldusest on aga tehtud ebaõige järeldus. Riigikohtu kriminaalkolleegium on seisukohal, et isegi selline, tõenäosuslik arvamus, on G. Sitniku süü tuvastamisel tähtis. Ringkonnakohus on tuvastanud, et on olemas tõenäosus, et M. Andilevko õiguskuuleka käitumise puhul oleks liiklusõnnetuse tagajärg olnud välditav. Samuti on ringkonnakohus tuvastanud, et seda tõenäosust ei ole võimalik teiste tõenditega kontrollida. Seega on tegemist kõrvaldamata kahtlusega, mis süütuse presumptsiooni põhimõtte kohaselt tuleb tõlgendada kohtualuse kasuks. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuse kontekstis on aga seda kahtlust käsitletud asjaoluna, mis ei välista G. Sitniku kriminaalvastutust. Nagu juba eelpool nimetatud, pole protsessuaalsetel põhjustel võimalik kassatsioonimenetluses pöörduda tagasi mõlema liiklusõnnetuses osalenud juhi süü komplekssele käsitlusele. Eeltoodu alusel ning juhindudes AKKS § 63 p-st 3, § 64 p-st 1 ja 2 ning § 65 lg-st 3 tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada ning mõista G. Sitnik õigeks.

Esmalt peatub kriminaalkolleegium kohtuvälise menetleja väitel, nagu tuleks tõendina käsitleda ekspertiisiakti tervikuna, mitte üksnes selle lõpposas sisalduvat eksperdiarvamust. Ekspertiis teostatakse olukorras, kus on tarvis selgitada mingit mitteõiguslikku eriteadmist nõudvat asjaolu. Ekspertiisi läbiviimiseks teeb menetleja määruse (KrMS § 105 lg 1), milles muuhulgas märgitakse ekspertiisi teostamiseks vajalikud lähteandmed ja eksperdile esitatavad küsimused (KrMS § 106). Ekspert koostab peale eksperdiuuringu läbiviimist ekspertiisiakti, milles kirjeldab teostatud uuringuid ja nende tulemuste hindamise aluseid, esitab oma põhjendused ja uuringutele tugineva eksperdiarvamuse (KrMS § 107). Vastuseks eksperdile esitatud küsimustele on just eksperdiarvamus. KrMS § 63 lg 1 kohaselt on tõendiks eksperdiarvamus ja eksperdi ütlused ekspertiisiakti selgitamisel. Üldjuhul on akt aga dokumendiks, millest nähtub üksnes tõendina kasutatava eksperdiarvamuse kujunemine ja põhjendused (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. märtsi 2006. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-142-05, p 10, RT III 2006, 8, 70). Ekspertiisiakti tervikuna on võimalik tõendina käsitada üksnes selles mõttes, et põhiosas sisalduvad põhjendused ja uuringud selgitavad eksperdiarvamuse kujunemist. Seejuures tuleb silmas pidada, et ka eksperdi ülekuulamisel on võimalik saada selgitusi ekspertiisiakti või ekspertiisist keeldumise akti sisu selgitamiseks. Süüteoasja menetleja ei või tuletada ekspertiisiakti põhiosast ega eksperdi ülekuulamisel antud selgitustest vastuseid küsimustele, mida ekspertiisimäärusega eksperdile esitatud ei ole. Kui ekspertiisiakti uurimisel või eksperdi ülekuulamisel tekib vajadus leida vastuseid küsimustele, mida ekspertiisimääruses ei sisaldu, tuleb need esitada eksperdile määrusega KrMS §-s 106 sätestatud korras ja nendele on eksperdil võimalik vastata üksnes KrMS § 107 korras ekspertiisiakti koostamisega. 8. Kassatsioonis on viidatud väärteomenetlusõiguse olulisele rikkumisele VTMS § 150 lg 1 p 8 mõttes, s.t et kohtuotsuse lõpposa järeldused ei vasta tuvastatud tõendamiseseme asjaoludele. Samas ei nähtu kassatsioonist, milles kohtuotsuse lõpp- ja põhiosa vastuolud seisnevad. Teistele VTMS §-s 150 loetletud väärteomenetlusõiguse olulistele rikkumistele ei ole kassatsioonis viidatud. Kohtuvälise menetleja esindaja on kassatsioonis esitanud oma arusaamise väärteoasja aluseks olevatest sündmustest. Seejuures on kassatsiooni esitaja tuginenud faktilistele asjaoludele, mida maakohus ei ole tuvastanud. Uute faktiliste asjaolude tuvastamine ei kuulu kassatsiooniastme kohtu pädevusse. Materiaalõiguse ebaõigele kohaldamisele ei ole kassatsioonis viidatud. Kohtu poolt tuvastatud faktiliste asjaoludega ja nende pinnalt tehtud järeldustega mittenõustumine ei ole VTMS § 157 kohaselt kassatsiooni aluseks, kui ei esine materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist või väärteomenetlusõiguse olulist rikkumist. Kriminaalkolleegium leiab, et maakohtu otsuse lõpp- ja põhiosa vahel vastuolusid ei esine. Samuti ei ole maakohus muul viisil rikkunud väärteomenetlusõigust. Kohtuotsus on küllaldaselt motiveeritud ja tuvastatud faktiliste asjaolude pinnalt on kohus õigesti kohaldanud materiaalõigust. 9. Seoses kassaatori tõstatatud küsimusega segasüüst viitab kriminaalkolleegium varasemale kohtupraktikale, mille kohaselt tuleb liiklusõnnetusega seotud süütegude uurimisel kaaluda kõikide liiklusõnnetuses osalenud isikute käitumist ja anda sellele õiguslik hinnang, sest vaid nii saab tagada asja erapooletu, igakülgse ning objektiivse arutamise (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13. veebruari 2003. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-1-03, RT III 2003, 6, 62). Seega oleks ootuspärane, et liiklusõnnetuse puhul arutatakse kõigi võimalike liikluseeskirja rikkujate käitumist ühe väärteoasja raames, mitte iga liiklusõnnetuses osalenud isiku suhtes eraldi. Seda põhjusel, et sellistel juhtudel on kõigi menetlusaluste isikute toime pandud õigusrikkumiste asjaolud omavahel olemuslikult seotud ja neile antavad õiguslikud hinnangud

üksteisest sõltuvad, mistõttu nende asjade eraldi menetlemisel võivad kergesti tekkida vastuolud. 10. Eeltoodule tuginedes ja juhindudes VTMS § 174 p-st 1 jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Harju Maakohtu 2. veebruari 2006. a otsuse muutmata ja kohtuvälise menetleja kassatsiooni rahuldamata. Hannes Kiris, Ott Järvesaar, Lea Kivi