1-07-7413\10 · Tallinna Ringkonnakohus

1-07-7413

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 17. märts 2008.a Tallinn Kriminaalasja number 1-07-7413 Kohtukoosseis

Eesistuja Meelika Aava, liikmed Ene Randmäe ja Igor Amann Tõlk Svetlana Talli Kohtuistungi sekretär Maaria Rei

Kohtuistungi toimumise aeg ja koht 10. märts 2008.a Tallinnas, avalik kohtuistung Kriminaalasi S.T süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 4,5 § 200 lg 1 ja § 274 lg 1 järgi lühimenetluses Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 7. detsembri 2007.a otsus Apellatsiooni esitaja Süüdistatav S.T Prokurör Natalia Lebed Süüdistatav S.T

ik: xxx, elukoht x, ei tööta, varem 8 korda

kohtu poolt karistatud, neist viimati 15.02.2006.a Harju Maakohtu poolt KarS § 199 lg 2 p 4 - § 25 lg 2

järgi vangistusega 1 aasta 1 kuu 10 päeva. Harju

Maakohtu 10.11.2006.a määruse alusel vabastati 21.11.2006.a vanglast tingimisi enne tähtaega 5 kuud 9 päeva, vahi all uuesti 18.07.2007.a. Kaitsja

Advokaat Uido Truija RESOLUTSIOON

Harju Maakohtu 7. detsembri 2007.a otsus S.T suhtes jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsus tehakse teatavaks 17. märtsil 2008.a kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul

alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. lühimenetluses süüdi Harju Maakohtu 7. detsembri 2007.a otsusega mõisteti S.T ja karistati KarS § 274 lg 1 järgi 8 kuu vangistusega, KarS § 199 lg 2 p 4,5 järgi 1 aasta 6 kuu

vangistusega ja KarS § 200 lg 1 järgi 2 aasta 6 kuu vangistusega. KarS § 64 lg 1 alusel

mõisteti liitkaristuseks 4 aastat vangistust. KrMS § 238 alusel lähendati mõistetud karistust

ühe kolmandiku võrra ja kandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti 2 aastat 8 kuud vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Harju Maakohtu 15. veebruari

2006.a otsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa, so 5 kuu 9 päeva võrra ja liitkaristuseks mõisteti 3 aastat 1 kuu 9 päeva vangistust.

2. süüdi selles, et ta 1. juunil 2007.a Tallinnas KarS § 274 lg 1 järgi mõisteti S.T

Merimetsa Selveris narkojoobe seisundis kasutas vägivalda avalikku korda kaitsva Falcki turvatöötaja R. T suhtes, lüües ning hammustades teda. KarS § 200 lg 1 järgi mõisteti S.T süüdi selles, et ta varem vargusi toime pannud isikuna Tallinnas Ümera tänaval avas sõiduauto ukse ja rebis S. H jõuga, füüsilist valu

tekitades 1500 kroonise käekoti, milles oli 150 000 krooni, 4000 eurot, 140 USA dollarit, 1200 kroonine Christian Diori siidrätt ja Versace rahakott dokumentidega kokku 216 892.40 krooni väärtuses. KarS § 199 lg 2 p 4,5 järgi mõisteti S.T süüdi 13. juunil ja 17. juunil 2007.a jalgratta ning käekoti varguses, kuid selles osas kohtuotsust ei vaidlustata.

3. KarS § 200 lg 1 järgi Ringkonnakohtule esitatud apellatsioonis taotleb S.T

kvalifitseeritud röövimise kvalifitseerimist KarS § 199 järgi vargusena, kergendada KarS §

274 lg 1 järgi mõistetud karistust ning seoses sellega KarS § 64 lg 1 ja § 65 lg 2 alusel mõistetud liitkaristust. Apellatsiooni motiivide kohaselt palub ta kergendada KarS § 274 lg 1

järgi mõistetud karistust seose sellega, et ta ei kasutanud turvatöötaja suhtes vägivalda

tahtlikult, vaid ettevaatamatusest rabelemise käigus. Kuna tal ei õnnestunud kauplusest midagi varastada, siis ei olnud ta nõus käeraudade kasutamisega. KarS § 200 lg 1 järgi palub

ta end õigeks mõista ja kvalifitseerida see tegu vargusena, sest ta ei kasutanud koti hõivamiseks füüsilist vägivalda. Ta ei tahtnud S. H füüsilist valu tekitada, vaid ainult käekott enda kätte saada. Lisaks sellele palub ta vähendada S. H kasuks välja mõistetud tsiviilhagi,

sest nii suure kahju tekitamine on tõendamata. Apellant ei usu, et üks inimene nii suurt rahasummat endaga kaasas kannab.

4. ja tema kaitsja toetasid esitatud Ringkonnakohtu istungil süüdistatav S.T apellatsiooni, prokurör taotles kohtuotsuse muutmata jätmist.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

5. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja kuulanud ära

menetlusosaliste arvamused leiab, et kohtuotsuse tühistamiseks puudub alus, kuna see on seaduslik ja põhjendatud.

5.1. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma 5. mai 2003.a otsuses nr 3-1-1-17-03 V. Semjonovi süüdistusasjas märkinud, et kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise

kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist

puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused (RT III 2003, 17, 160). Kohtukolleegium leiab, et nii esitatud apellatsiooni

väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida

veenvaid argumente esimese astme süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks, sealhulgas S.H kasuks välja mõistetud tsiviilhagi osas. 5.2. KarS § 200 lg 1 järgi kvalifitseeritud röövimine seisneb objektiivsest küljest võõra asja äravõtmises vägivalla abil. Sisult on vägivald kannatanu psüühiline või füüsiline mõjutamine.

Psüühiline vägivald on ähvardamine. Füüsiline vägivald on kehalise jõu rakendamine

kannatanu füüsiliseks mõjutamiseks tema osutatava või eeldatava vastupanu mahasurumiseks,

mis loob aluse asja üleminekuks. Vägivald peab olema suunatud kannatanu vastupanu

murdmisele või selle vältimisele ning võib olla nii avalik kui ka salajane. Vägivald peab

olema ajaliselt seotud asja hõivamisega. Ajaline seotus tähendab seda, et vägivalda

kasutatakse asja äravõtmise ajal, aga samuti vahetult enne või pärast selle üleminekut

süüdlase valdusse. Vägivalla kasutamisega on alanud röövimise selle koosseisuasjaolu

realiseerimine. Seega võib võõra asja äravõtmine alata vargusena, kuid vägivalla kasutamisega üle kasvada röövimiseks. Apelleeritud kohtuotsuses märgitakse seetõttu õigesti, et S.T poolt alanud vargus kasvas kannatanu S. H vastupanu mahasurumise tõttu üle röövimiseks. Ilma füüsilist jõudu kasutamata ei oleks A. Rostovki käekotti enda kätte saanud.

KarS § 200 lg 1 sanktsioon näeb karistusena ette vangistuse kahest kuni kümne aastani.

Kohus karistas S.T röövimise toimepanemise eest 2 aasta 6 kuu vangistusega.

Seega karistati S.T sanktsiooni alammäära lähedase karistusega. Apellatsiooni väited ei ole aluseks mõistetud karistuse veelgi kergendamiseks.

5.3. KarS § 274 lg 1 järgi kvalifitseeritud kuriteo objektiivse koosseisu moodustab võimuesindaja või avalikku korda kaitsva muu isiku suhtes vägivalla toimepanemine seoses

tema ametikohustuste täitmisega. Subjektiivsest küljest eeldab antud koosseis tahtlust

koosseisu asjaolude suhtes. Süüteokoosseis on täidetud, kui isik pani teo toime vähemalt kaudse tahtlusega. KarS § 16 lg 4 kohaselt paneb isik teo toime kaudse tahtlusega, kui ta peab

võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönab seda. Apelleeritud

kohtuotsuses on põhjendatult leitud, et kaupluse turvatöötajale füüsilist vastupanu osutades pidi S.T oma teo keelatusest aru saama. Seega pani S.T teo toime kaudse

tahtlusega. S.T ei ole kunagi süüdistatudki selles, et ta pani kuriteo toime kavatsetult või otsese tahtlusega. KarS § 274 lg 1 sanktsioon näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistuse. KarS § 45 lg 1 kohaselt on vangistuse minimaalne määr kolmkümmend päeva. Kohus karistas S.T selle teo toimepanemise eest 8 kuu

vangistusega, so tunduvalt alla sanktsiooni keskmist määra. Seetõttu ei nõustu kohtukolleegium S.T apellatsiooni taotlusega vähendada talle KarS § 274 lg 1 järgi mõistetud karistust.

5.4. KarS § 64 lg 1 ja § 65 lg 2 alusel Kohtukolleegium on seisukohal, et S.T-le

liitkaristuste mõistmine on toimunud kooskõlas seadusega, mistõttu ka selles osas puudub kohtuotsuse tühistamiseks seaduslik alus.

5.5. Kohus on igakülgselt põhjendanud, miks ta kannatanu S. H poolt esitatud tsiviilhagi põhjendatuks peab, mistõttu kohtukolleegiumil puudub alus neid tõendeid teisiti hinnata. Kuna süüdistatav S.T tekitas oma käitumisega kannatanu S. H otsest varalist kahju, siis on ta VÕS § 127 lg-te 1 ja 4 kohaselt kohustatud selle kannatanule hüvitama. Seetõttu on

kohus S. H tsiviilhagi põhjendatult rahuldanud ja süüdistatavalt S.T-lt 216 892.40 krooni välja mõistnud. 6. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS §-dest 337 lg 1 p 1 on kohtukolleegium seisukohal, et

Harju Maakohtu 7. detsembri 2007.a otsus S.T suhtes tuleb jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata.

Meelika Aava Ene Randmäe Igor Amann