1-07-11718\14 · 1-07-11718\14 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 4. märts 2008. a, Tallinn

Kriminaalasja number 1-07-11718 Kohtukoosseis Eesistuja Paavo Randma, liikmed Julia Katškovskaja ja Malle Preimer Kohtuistungi sekretär Tatjana Derkatš Tõlk Svetlana Talli Kohtuistungi toimumise aeg ja koht 26. veebruar 2008. a, Tallinn Kriminaalasi S.J-i süüdistuses KarS § 424 järgi, üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu 7. detsembri 2007. a otsus

Apellatsiooni esitaja

S.J-i kaitsja Vladimir Kuznetsov Prokurör Kristine Tamm Süüdistatav S.J (ankeetandmed maakohtu otsuses) Kaitsja Vladimir Kuznetsov

RESOLUTSIOON

1. Pärnu Maakohtu 7. detsembri 2007. a otsus S.J-i süüditunnistamises ja karistamises KarS § 424 järgi jätta muutmata. 2. Apellatsioon jätta rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30

päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

2

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. esitati süüdistus KarS § 424 järgi kvalifitseeritud süüteo toimepanemises, S.J-ile mis seisnes järgnevas.

17.02.2007.a kella 08.25 ajal märkas Pärnu linnas Karja tänaval liikunud motoriseeritud

politseipatrull vastutulevat sõiduautot Audi A6, riikliku registreerimismärgiga xxx xxx. Patrull kontrollis juhi andmeid politseiandmebaasi vahendusel ja tundis sõiduki juhis ära süüdistatava.

Süüdistatavat oli 30.10.2006.a. karistatud väärteo korras alkoholijoobes mootorsõiduki juhtimise

eest rahatrahviga ning juhtimisõiguse äravõtmisega kolmeks kuuks (tähtajaga kuni 24.02.2007 a). Seega puudus sõidukit juhtinud süüdistataval 17.02.2007.a juhtimisõigus. Politseipatrull lülitas sisse

punase ja sinise vilkuri ning asus süüdistatava juhitud sõidukile järele sõitma. Süüdistatav keeras Karja tänavalt Mai tänavale ja sealt Laine tänavale, kus peatas sõiduki maja nr. 8 ees. Politseipatrull tuvastas sündmuskohal, et sõidukis istus juhi kohal süüdistatav ning kõrvalistmel naisterahvas, kes

koheselt lahkus. Süüdistataval tuvastati indikaatorvahendiga Lion 400 alkoholijoove 0,44 mg/l.

Joobeseisundi meditsiinilisest tuvastamisest süüdistatav loobus. Seega rikkus süüdistatav Liiklusseaduse § 20 lg-te 3, 4 ja Liikluseeskirja § 76 p-de 1,3 nõudeid. Mootorsõiduki juhtimisega joobeseisundis isiku poolt, kes on varem karistatud sellise teo eest, pani S.J seega toime KarS § 424 tunnustele vastava teo.

2. süüdi KarS § 424 järgi ja Pärnu Maakohtu 7. detsembri 2007. a otsusega tunnistati S.J mõisteti talle karistuseks kuus kuud vangistust. KarS § 74 lg 1, 3 vabastati S.J tingimuslikult karistusest, kui ta ei pane kaheksateist kuulise katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu ja täidab

kriminaalhooldaja järelevalve all KarS § 75 toodud kontrollnõudeid. Lisakaristusena võeti S.J-ilt ära mootorsõiduki juhtimise õigus üheks aastaks.

Kohus leidis, et S.J-i süü talle inkrimineeritud kuriteos on leidnud tõendamist ennekõike

tunnistajate (politseitöötajad) P. Nurmise ja T. Väljaotsa ütlustega. Nende ütlusi hinnates leidis

kohus, et sündmus leidis aset just nii, nagu see leidis kajastamist süüdistusaktis. Nimetatud tunnistajate usaldusväärsuse suhtes ei tekitanud kohtul põhjendatud kahtlusi ka (kaitse)tunnistajate A. L, E. P ja süüdistatava enda ütlused.

P. Nurmiste ja T. Väljaotsa ütluste kohaselt oli süüdistatava juhitud sõiduk 17.02.2007.a. kella 08.25

ajal Pärnu linnas Karja tänaval ainuke liiklusvahend sellel tänaval ning selle juhi isik oli sõiduki

väikese liikumiskiiruse tõttu selgesti äratuntav. Sõiduki märkamisest kuni juhi kontrollimiseni oli politseiametnikel sõidukiga katkematu silmside. Kõik tunnistajad kinnitasid fakti, et 17.02.2007.a. kella 08.00 ja 08.30 vahel oli Pärnus Laine tänaval maas värske lumi. Tunnistajate P. Nurmise ja T. Väljaotsa ütluste kohaselt olid süüdistatava auto juures ainsad jäljed politseisõiduki ja süüdistatava sõiduki rehvijäljed. Süüdistatava sõiduki rehvijälgi ei oleks värskelt sadanud lumel saanud olla, kui

sõiduk oleks pargitud sündmuskohale eelmise päeva õhtul, nagu seda väitis süüdistatav. Pealegi seisis süüdistatava auto suure kortermaja sissesõiduteel, nii et pikemat aega ei saanuks ta kuidagi seal seista, millega leidis samuti ümberlükkamist väide selle kohta, et auto seisis nimetatud kohal juba eelmisest õhtust.

3. kaitsja Vladimir Kuznetsov, kes palub Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni S.J-i süüdimõistev kohtuotsus tühistada ja saata kriminaalasi esimese astme kohtusse uueks arutamiseks, sh uurimiseksperimendi läbiviimiseks ja 17.02.2007. a ilmastikutingimuste tuvastamiseks.

3

3.1 Apellandi hinnangul on kohtuotsus ebaseaduslik ja ühekülgne. Arusaamatutel põhjustel ei ole

arvestatud otsuse tegemisel kaitsetunnistajate ütlusi, nende ütluste kõrvalejätmine ei ole

põhjendatud. Mõlemad kaitsetunnistajad kinnitavad seejuures üheselt, et S.J sõiduautot ei juhtinud.

Kaitsja taotles ka uurimiseksperimendi läbiviimist, kuna ilma selleta on võimatu uskuda politseinikest tunnistajate ütlusi, et nad suutsid fikseerida nii vastutuleva auto, selle numbri kui ka sõiduki juhi näo. Kaitsja hinnangul on selline väide äärmiselt kaheldav ning seda saaks kontrollida

vaid uurimiseksperimendi läbiviimisega, millest kohus on aga keeldunud. Liiatigi on politseinike ütlused vastuolulised.

3.2 Samuti teatasid politseinikest tunnistajad, et tänavatele oli sadanud värske lumi. Kaitsja

väidab, et seda teatasid nad alles kohtus, samas kui süüdistatav ja tema tunnistajad seda eitasid.

Nimetatud asjaolu vajaks seega kinnitust hüdrometereoloogiajaama tõendiga, mis aga käesoleval hetkel puudub.

3.3 Apellatsioonis viidatakse ka erinevatele menetlusõiguse rikkumistele maakohtu poolt. Nimelt

on kaitsja kirjutanud taotluse 29.11.2007. a toimunud kohtuistungi protokolli parandamiseks, mis

jäeti 7. 12. 2007. a määrusega rahuldamata. Kuna samal päeval toimus kriminaalasjas teine

kohtuistung, jääb kaitsjale arusaamatuks, miks ei lahendatud taotlust tema juuresolekul.

Apellatsioonist võib mõista, et nimetatud taotluse esitamine eeldab kaitsja arvates alati osapoolte kokkukutsumist. Veel märgib kaitsja, et talle ei ole saadetud S.J-i kohtu alla andmise määruse koopiat, mis on KrMS § 265 lg 2 rikkumine. Samuti ei teatatud pärast kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamist, millal

on võimalik tutvuda tervikotsusega ja selle kohta puudub sissekanne ka protokollis – seega on tegemist KrMS KrMS § 315 lg 5 p 5 rikkumisega.

4. Ringkonnakohtu istungil leidis prokurör, et maakohtu otsuse tühistamiseks puudub alus ning

palus jätta otsus muutmata. Süüdistatav ja tema kaitsja jäid apellatsioonis esitatud seisukohtade juurde.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsioonide väidetega ning kuulanud

ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks apellatsioonis esitatud väidetel puudub alus.

5. Kriminaalkolleegium ei soostu apellandi väitega, et maakohtu otsus on enda motiveeringus

ühekülgne ning kallutatud süüdistatavale kahjulikus suunas. Tõesti, maakohus on enda argumentatsioonis jätnud kõrvale kaitsetunnistajate ütlused, kuid kriminaalkolleegiumi hinnangul on

see toimunud põhjendatult. Maakohus on viidanud (otsuse lk 4) kohtupraktikas omaks võetud arusaamale, et üheks kriteeriumiks ütluste hindamisel tõendina on ka ütluste nn eluline usutavus (vt

RKKKo 3-1-1-74-05, p 15). Hinnates selle tõdemuse valguses põhjalikult süüdistatava ja kaitsetunnistajate ütlusi, on maakohus jõudnud kriminaalkolleegiumi arvates õigustatult järelduseni,

et nimetatud ütlused ei ole usaldusväärsed ning nad tuleb tervikuna tõendikogumist välja jätta.

Erinevalt apellatsioonis väidetust ei pea ringkonnakohus maakohtu asjakohaseid põhjendusi

naeruväärseteks. Seejuures jääb kriminaalkolleegiumile arusaamatuks apellandi etteheide, et kaitsetunnistajaid ei ole välja kutsutud – nagu nähtub, on üle kuulatud nii E. P kui ka A. L, kelle ütlustele apellandi kaitsetaktika suuresti ka rajanes.

4

6. Ringkonnakohus ei soostu ka väitega, nagu eeldaks tõe tuvastamine käesolevas kriminaalasjas vältimatult uurimiseksperimendi läbiviimist. Enda seisukoha kinnituseks on apellant esitanud väite, et kuna autod liikusid teineteisele vastu kiirusega vähemalt 50 km/h (seega kokku 100

km/h), siis oli võimatu politseinikel tajuda kõike seda, mida nad kohtuistungil väitsid (auto, selle number ja roolis istunud isiku välimus).

Kriminaalkolleegiumile jääb selgusetuks, millel rajaneb kaitsja arusaam sõidukite sellisest kiirusest.

Kuna süüdistatav ise väidetavalt autoga üleüldse ei sõitnud (see on süüdistatava ja tema kaitsja positsioon), ei saa ta loogiliselt võttes anda ka mingeid ütlusi sõidukiiruse kohta, samuti ei saa seda

öelda tunnistaja E. Pirn. Seega saavad sõidukiiruse osas anda ütlusi vaid politseitöötajad. Ja nii kinnitabki tunnistaja P. Nurmis, et „kiirust ei olnud eriti“, kiirust lisas auto alles siis, kui märgati

politseimasinat. Seejuures hindab autot juhtinud tunnistaja enda sõiduki kiirust väikeseks,

süüdistatava sõidukiirust iseloomustab ta kui „aeglast kulgemist“ (tlk 73-74). Ka T. Väljaots selgitab, et liiklus oli hõre, mistõttu kontrollisid nad kõiki sõiduautosid ning auto kasutaja pilt oli

neil arvutis juba siis, kui autod olid kohakuti. See võimaldaski tuvastada välisel vaatlusel isikusamasuse ning põhjustas süüdistatava autole järgnemise (tlk 76).

Apellant leiab sisuliselt, et see politseitöötajate poolt lühikese ajahetke jooksul fikseeritud andmemaht oli liiga suur ning seega ka nende ütlused ebausutavad. Kriminaalkolleegium ei soostu

sellise seisukohaga. Politseitöötaja jaoks, kelle igapäevane töö on liiklusjärelvale, ei valmista pingutusi auto margi ja numbrimärgi fikseerimine lühikese hetke vältel – seda enam olukorras, kus süüdistatava sõiduauto numbrikombinatsioon moodustus arvudest „888“. Kriminaalkolleeguim peab sellist võimekust politseitöötajate puhul pigem elementaarseks. Eeltoodu alusel asub kriminaalkolleegium seisukohale, et maakohtu otsus mitte rahuldada taotlust

uurimiseksperimendi korraldamiseks oli põhjendatud. Kohus kordab, et loogiliselt võttes saanuks eksperimenti korraldada vaid politseinike ütlustel rajanevate lähteandmete alusel, kuid see teinuks apellandi taotluse sisuliselt mõttetuks, kuna viimane opereerib teiste andmetega. Süüdistuse tehiolud kirjeldasid aga just aeglaselt liikuvaid sõiduautosid; seega ei saanuks uurimiseksperiment, mis oleks

ette võetud kaitse andmeid silmas pidades, kuidagi ümber lükata tunnistajate P. Nurmise ja T. Väljaotsa ütlusi.

7. Kriminaalkolleegiumi hinnangul on apellant eksiteel ka arvutuste osas, mis on esitatud apellatsiooni p-s 8. Ka seal loob apellant enda versiooni toimunust ning jõuab tänavapikkuste ning

sõidukiiruste kombineerimisel tulemuseni, et tegelikkuses ei saanud politseitöötajatel olla pidevat silmsidet süüdistatava autoga, nagu nad seda väidavad.

Ka siinkohal jääb kriminaalkolleegiumile arusaamatuks, millel põhinevad apellandi arusaamad sündmuse ajalise ja situatsioonilise kulgemise osas. Apellant lähtub arusaamast, et autod pidid olema teineteisest kaugenenud juba sel määral, et silmside sõidukite vahel oli võimatu – „üks auto liikus

ühes suunas kiirusega 60 km/h, teine aga ca pool minutit teises suunas“. Kriminaalkolleegium kordab, et aluseks ei saa võtta sündmuse taastamisel sisuliselt meelevaldselt koostatud andmestikku.

Apellant lähtub arusaamast, nagu jõudnuks info politseitöötajatele selle kohta, et sõiduk on operatiivhuvis ja selle roolis oli S.J, oluliselt hiljem peale autode kohakuti olemist. Mõlemad

politseitöötajad on aga selgitanud, et hetkeks, mil autod olid kohakuti, oli neil juba olemas nii

teadmine auto nn operatiivhuvi kohta kui ka pilt auto kasutaja kohta. Seejuures on T. Väljaots selgitanud, et sellise info saamine toimub sekunditega (tlk 77), mis muudab täielikult spekulatiivseks

apellandi väite, et see võttis aega ca pool minutit. Politseiauto ümberpööramine ja kontrollitavale autole järelesõitmine algas koheselt peale vastutuleva auto möödumist (P. Nurmise ütlused, tlk 73), mistõttu apellandi arutluskäik pideva silmsideme võimatusest on asjakohatu.

5

8. Nimetatud asjaolusid arvestades muutub iseenesest täiesti tähtsusetuks selle tuvastamine, kas

tänavatele oli sadanud värske lumi või mitte. Lugedes usaldusväärseteks politseitöötajate ütlused auto tuvastamise, liikumise pideva jälgimise, kinnipidamise ning autoroolist S.J-i avastamise

kohta, on ainetu vaielda teemal, kas maha oli sadanud värske lumi või ei. Nimetatud argument kaasati vaid selle täiendavaks kinnituseks, et S.J-i poolt juhitud sõiduauto liikus ning osundati sellele, et sõiduauto juures puuduvad teised, sh jalakäija jäljed. Isegi kui see argument kõrvale jätta, ei muutu seega midagi selles, mis puudutab S.J-ile kuuluva sõiduauto varasemat (või vahetult

eelnenud) liikumist Pärnu tänavatel ning mis kriminaalkolleegiumi hinnangul leidis

vastuvaidlematut tõendamist nii maakohtu otsuses kui ka käesoleva otsuse p-des 6-7.

Kriminaalkolleegium juhib ainult täiendavalt apellandi tähelepanu sellele, et lume olemasolu tänavatel kinnitasid ka kaitsetunnistajad A. L (tlk 72) ja E. Pirn (tlk 73).

10. Kui hinnata süüdistatava kaitsetaktikat tervikuna, siis seisneb see sisuliselt äärmiselt lihtsas väites – kuna temalt oli ära võetud juhtimisõigus, siis ta autoga ka ei sõitnud; Laine tänavale parkis auto tema sõber, kellele oli antud ka üks autovõtmetest. Tema läks auto juurde üksnes põhjusel, et

võtta sealt tööriistad, mis anda edasi paarimehele. (tlk 78-79). Selle versiooni osas märgib kriminaalkolleegium järgmist.

10.1 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peab süüdistatav juhul, kui ta otsustab end kaitsta aktiivselt, ise esitama tõendid oma väidete õigsuse kinnitamiseks või vähemalt looma menetlejale

reaalse võimaluse nende väidete kontrollimiseks. Kui end aktiivselt kaitsev süüdistatav jätab

esitamata oma väidete õigsust kinnitavad tõendid ega loo reaalset võimalust nende väidete

kontrollimiseks, pole alust rääkida süüdistusversiooni suhtes tekkinud kahtlustest, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. Sellest põhimõttest on lähtunud enda siseveendumuse kajastamisel ka maakohus (otsuse lk 4).

Kui süüdistatav väidab, et tema sõiduauto oli tegelikkuses sõbra kasutuses (või oli seda vähemalt hetkel, kui see pargiti Laine tänavale sündmusele eelneval õhtul), siis oleks elementaarne, et seda ka

öeldakse kriminaalasja kohtueelsele menetlejale, et seda väidet kontrollida. Samas on isiku

kaitsetaktika mõistagi tema enda valik, õigustava tõendiga võib tulla välja ka alles kohtuliku

menetluse staadiumis. Kuid siis oleks loogiline, et nimetatud isik oleks kutsutud kohtusse KrMS

§ 227 lg 1 korras. Kummatigi on vaieldamatult aktiivne kaitsja V. Kuznetsov pidanud vajalikuks kohtusse kutsuda vaid A. L ja E. P, minnes täielikult mööda isikust, kes võiks sedavõrd põhimõttelist

asjaolu selgitada. Kriminaalkolleegiumi arvates viitab see pigem kaitsetaktika ebaloogilisusele ja kinnitab tegelikkuses süüdistuse versiooni sellest, et vaatamata juhtimisõiguse puudumisele juhtis S.J sõiduautot edasi ja seda ka ebakaines olekus.

Põhjus, miks S.J enda väite kohaselt üldse auto juurde läks, oli kõne paarimehelt, kellele anda üle autos olnud tööriistad (ka see viitab kriminaalkolleegiumi hinnangul täiendavalt sellele, et auto

oli tegelikkuses süüdistatava jätkuvas aktiivses kasutuses). Kui jätkata praegu kasutusel oleva

kaitseversiooni loogilist tõendamisprotsessi, siis oleks olnud järgmiseks sammuks S.J-i

paarimehe kasutamine kaitsetunnistajana, kes oleks kohtule selgitanud, et: a) jah, tema helistas

S.J-ile, et saada tema käest kätte tööks vajalikud tööriistad ning b) kokkusaamine oli kokku

lepitud Laine tänavale (kuna seal asus väidetavalt eelmisest õhtust alates S.J-i auto ja süüdistatav ei saanud seda juhtimisõiguse puudumise tõttu liigutada).

Nimetatud tunnistajad oleks olnud vaieldamatult vajalikud süüdistatava kaitseversiooni kontrollimiseks, kuid seda võimalust ei ole menetlejale (ega kohtule) antud – neid ei ole nimetatud

nimeliselt, samuti ei ole taotletud nende ülekuulamist kohtumenetluses. Seega ei saa kohtule ette heita seda, et ei ole uskuma jäädud S.J-i kirjeldust asjade „tegelikust“ käigust.

6

10.2 Samuti puudub igasugune arusaadav põhjendus sellele, et kui autosse oli vaja minna vaid

selleks, et võtta sealt tööriistad, siis miks oli täiendavalt vaja sinna sisse istuda ja auto käivitada. E. Pirn on vaid selgitanud, et „Mina soovisin koju minna, me läksime ja istusime autosse..“ (tlk 73). Kriminaalkolleegium peab ebatõenäoliseks, et kui soovitakse minna koju, siis istutakse sõiduautosse, millega S.J sõita ei tohtinud.

Argumendiks võiks olla, et kuna sündmus toimus veebruaris, siis sooviti sooja saamiseks sõiduauto

käivitada. Kuid kriminaalkolleegiumi hinnangul ei haakuks ka see väide loogiliselt võttes sündmustikuga. Nimelt on S.J kinnitanud, et A. L juurest, kelle juures alkoholi pruugiti, oli sõiduautoni vähe maad (hinnanguliselt 500-800 meetrit, tlk 78). A. L juurest lahkumise põhjuseks aga oligi kõne saamine paarimehelt. Samas kinnitab süüdistatav, et enda sõpra ootas ta tänaval enne politsei saabumist ca pool tundi (tlk 79). Mõistusepäraseks käitumiseks kõnealuses olukorras oleks

kohtu hinnangul olnud, et paarimees oleks helistanud vahetult enne Laine tänavale jõudmist S.J-ile, kes oleks alles siis lahkunud korterist ja andnud üle soovitud esemed. Ringkonnakohus ei pea eluliselt usutavaks väidet, et kohe peale kõne saabumist väljutakse õue, et seal siis pool tundi oodata paarimehe saabumist ja külmetada.

Kuigi S.J väidab enda sõnade kinnituseks, et paarimees tuli isegi politseisse, et saada

autovõtmed („tal oli tööriistu vaja“, tlk 79), siis peab kriminaalkolleegium usutavaks versiooni sellest, et selle isiku tegelikuks ülesandeks oli auto parkimine viisil, et see ei seisaks sissesõiduteel ja ei jääks sellega ette teistele liiklejatele.

Kokkuvõtvalt – sarnaselt maakohtule peab ka ringkonnakohtu kriminaalkolleegium S.J-i

kaitseversiooni ebausaldusväärseks ning täiel määral ümberlükatuks teiste kriminaalasjas olevate tõendtitega.

11. Apellatsioonis osundatakse ka kriminaalmenetlusõiguse rikkumisele, mis peaks kaasa tooma kohtuotsuse tühistamise ja kriminaalasja saatmise esimese astme kohtule uueks arutamiseks. Nende väidetega nõustumata vastab kriminaalkolleegium järgmist.

11.1 Kaitsja esitas esimese astme kohtule taotluse kohtuistungi protokolli parandamiseks (tlk 75), mis jäeti rahuldamata (tlk 84-85). Nimetatud taotluse läbivaatamine on toimunud KrMS § 158 lg-s 3

sätestatud korras ning väär on kaitsja arusaam, et seejuures on nõutav taotluse esitaja kohalviibimine. Pigem on mõistetav, et apellanti häirib jätkuvalt tema taotluse rahuldamata jätmine,

mida kinnitab ka etteheide prokurörile, et „miks ta mulle seda otse silmast-silma ei öelnud“ (apellatsiooni p 6).

11.2 Apellant heidab kohtule ette ka „prokuratuuri filiaaliks muutumist“, mida kinnitavat asjaolu,

et S.J-ile mõistetud karistus kattus sellega, mida taotles prokurör. Kriminaalkolleegium selgitab apellandile, et sellise süüdistuse eest saaks kohus end kaitsta vaid juhul, kui ta süüdimõistva

kohtuotsuse tegemisel mõistab karistuse alla (või üle) prokuröri taotletud määra. Nõustumine

prokuröri poolt palutud karistusega on kohtu vaieldamatu õigus, mida ei saa lugeda kallutatud menetluse tunnuseks.

Apellant väidab sedagi, et kohus naasis nõupidamistoast kohtuotsuse resolutiivosa kuulutama vaid mõne sekundi möödudes, mis on ilmselgelt liiga vähe selleks, et formuleerida 1,5 lehekülge teksti (kuidas on seejuures rikutud KrMS §-de 15, 206 ja 313 sätteid, millele viidatakse apellatsiooni p-s 1,

jääb kriminaalkolleegiumile täielikult arusaamatuks; nt KrMS § 206 sätestab kriminaalasja lõpetamise määrusele esitatavad nõuded). Esiteks on apellandi hinnang kulunud ajale spekulatiivne

ning seega ei pööra kriminaalkolleegium sellele väitele tähelepanu. Teiseks on suuresti kohtu

professionaalsuse küsimus, kui kiiresti suudetakse kohtumenetluse käigus kujunenud sisemine

7 veendumus kajastada resolutiivosas, mille pikkuseks märgib apellant isegi vaid 16 rida (ning sellest

suur osa kajastab arveldusarve numbreid, maksekorraldusele märgitavat, sundraha suurust jne).

Siinkohal on taaskord arusaadav pigem apellandi mittenõustumine süüdimõistva kohtuotsuse tegemisega.

11.3 Ainuke, millega tuleb apellandiga nõustuda, on KrMS § 315 lg 5 p 1 rikkumine maakohtu

poolt – tõepoolest, 7. detsembri 2007. a kohtuistungi protokollis ei ole kajastatud, millal on kohtuotsus kohtumenetluse pooltele kättesaadav (tlk 82). Kriminaalkolleegium leiab aga samas, et nimetatud sätte eesmärgiks on ennekõike kaitseõiguse garanteerimine tähenduses, et oleks võimalik

menetlustähtaegadest kinnipidamine, apellatsiooniõiguse realiseerimine jne. Kriminaalkolleegium, tuvastades küll selle formaalse rikkumise, märgib, et sisulist tähendust omavaks saaks see rikkumine

vaid siis, kui sel oleks kaitseõiguse seisukohalt ka tegelikkuses kahjulikud tagajärjed. Kuna käesoleval juhul see nii aga ei ole, ei pea ringkonnakohus seda kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 mõttes.

12. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab Tallinna Ringkonnakohtu

kriminaalkolleegium Pärnu Maakohtu 7. detsembri 2007. a otsuse S.J-i süüditunnistamises ja karistamises KarS § 424 järgi muutmata ja apellatsiooni rahuldamata.

Paavo Randma

Julia Katškovskaja

Malle Preimer