1-06-10914\10 · 1-06-10914\10 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1-06-10914

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 15. jaanuar 2008 Tartu Kriminaalasja number 1-06-10914 (06286000340) Kohtukoosseis Ago Kutsar, Tiit Lõhmus, Mati Kartau Kohtuistungisekretär Piia Saar Kriminaalasi T.H süüdistuses KarS § 121 järgi Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu (Võru kohtumaja) 26. oktoobri 2007 otsus Apellatsiooni esitaja süüdistatava T.H kaitsja vandeadvokaat Andrus Lillo Prokurör Terje Aleksašin Süüdistatav T.H

isikukood: xxx elukoht: XXX X-XX töökoht: XXX , projektijuht

varem kriminaalkorras karistatud ühel korral Kaitsja vandeadvokaat Andrus Lillo. RESOLUTSIOON

Juhindudes KrMS §-st 337 lg 1 p 1 jätta Tartu Maakohtu 26. oktoobri 2007 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-06-10914 muutmata ja apellatsioon rahuldamata.

2

Edasikaebamise kord

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu

Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates 16. jaanuarist 2008.

Kassatsiooniõiguse kasutamisel on kohtuotsus tutvumiseks

kättesaadav ringkonnakohtu kantseleis alates 30. jaanuarist 2008.

Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist

teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni

Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates 31. jaanuarist 2008.

Esimese astme kohtu otsuse sisu

Tartu Maakohtu 26. oktoobri 2007 otsusega tunnistati T.H süüdi KarS § 121 järgi ning mõisteti talle karistuseks rahaline karistus 200 miinimumpäevamäära, s.o 10 000 krooni.

Maakohus arutas T.H süüdistust KarS § 121 järgi selles, et tema 13.07.2006 ajavahemikul kella 20.00-20.30 Võrus X maja juures kägistas kaelast 16-aastast G.K. , kellel

polnud käes ega haardeulatuses ühtegi asja, millega T.H ja tema lähedasi ohustada ning kes oli tulnud T.H aeda järele sinna kukkunud pallile, nii et G.K. ei saanud

hingata ja lõi temale seejärel käega näkku, millega põhjustas G.K. peavalu ja tugeva kaelavalu.

Süüdistatav T.H ennast kuriteo toimepanemises süüdi ei tunnistanud.

Kohtuotsuse motiivide kohaselt on T.H süü tõendatud: - Kannatanu G.K. ütlustega, et 13.07.2006 mängis ta koos R.K. , K.K. ja M.H. jalgpalli T.H

maja lähedal ja kui pall teistkordselt T.H aeda lendas, viis T.H palli

majja. K.K. läks seda tagasi küsima, kuid T.H palli ei tagastanud. Seejärel läks palli küsima kannatanu koos R.K. . Süüdistatav tõlgendas ilmselt palli küsimist kannatanu poolt ülbe käitumisena ja võttis kannatanul peale teistkordset palli küsimist käega kõrist kinni ning

pigistas nii, et kannatanu ei saanud hingata ja lõi seejärel käega näkku. Kägistamisest olid kaelal kriimustused. - Tunnistaja R.K. ütlustega, et ta läks koos G.K. T.H-lt palli tagasi küsima. T.H oli korduvatest palli aeda löömistest vihane ning kui G.K. ei loobunud palli nõudmisest, võttis T.H G.K. kõrist kinni. G.K. õnnestus käsi ära lükata ning peale seda lõi T.H G.K. randmekohaga näkku. G.K. olid kaelal pigistamisest marrastused. - Tunnistajate K.K. ja M.H. ütlustega, et kui pall lendas teist korda T.H aeda, siis võttis T.H palli ja viis selle tuppa. Palli läksid küsima G.K. ning R.K. , kes mõlemad nägid, kuidas T.H lõi G.K. käega vastu kaela ning kui G.K. palliplatsile tagasi tuli, olid näha kaelal verised triibud. - Tunnistaja E.K. ütlustega, et 13.07.2006 õhtul tuli tema poeg G.K. koju ning ütles, et sai T.H käest tappa. Pall oli lennanud T.H aeda ning kui poeg oli läinud seda koos R.K. küsima, oli T.H teda kägistanud kaelast ja löönud. Poja kaelal oli kolm tugevat joont ning põse peal oli punane joon.

- Patsiendikaardikaardi koopiaga nr 6174, millest nähtuvalt on G.K. meditsiinilisel

läbivaatusel 13.07.2006 tuvastatud kaelal vasakul pool 3 küünejälge kuni 10 cm pikad, kusjuures pea pööramine on olnud valulik ning vasakul põsel punetus ja vähene turse.

3

Seega said 10 cm pikkused marrastused tekkida kannatanu kaelale T.H jõulisest

pigistusest. Süüdistataval oli olemas motiiv kannatanu ründamiseks, sest palli süüdistatava pere aeda löömine ärritas nii süüdistatavat kui ka tema abikaasat. Kannatanu ja tunnistajate ütlused on õiged ja objektiivsed, nende ütlustes ei ole vastuolu ja

ütlused on kooskõlas meditsiinilisel läbivaatusel kannatanul tuvastatud vigastustega. Tunnistaja R.K. ütlustega on tõendatud, et kannatanu ei rünnanud T.H. Tunnistajate

K.K. ja M.H. ütluste kohaselt ei näinud nad kõike, mis juhtus, sedavõrd täpselt nagu

kannatanu kõrval seisev tunnistaja R.K. , kuid nad kuulsid jutukõminat ja nägid, mida T.H tegi kannatanule.

Kaitsja poolt esitatud videosalvestus ei kajasta tegelikku olukorda, mis oli sündmuskohal rohkem kui aasta tagasi, sest olustik sündmuskohal on vahepealsel perioodil muutunud. Aasta hiljem näidata täpselt ette oma liikumist palliplatsil ei ole kindlasti võimalik.

Tunnistajate K.-M.L. ja T.S. ütlused ei ole usaldusväärsed, sest üks tunnistajatest on

süüdistatava abikaasa ja teine on nende hea peretuttav. T.H enda ütlused on ennastõigustavad ja ei ole kooskõlas teiste tõenditega.

Karistuse mõistmisel arvestas kohus toimepandud kuriteo raskust ja laadi ning vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid. T.H käitumises karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puudusid.

Apellatsioonis esitatud taotluste sisu

Süüdistatava T.H kaitsja esitas apellatsiooni, milles palub tühistada maakohtu otsuse ning teha õigeksmõistva otsuse. Apellatsiooni kohaselt on KrMS §-st 34 lg 7 tulenevalt kahtlustataval õigus esitada tõendeid.

Maakohus rahuldas kaitsja taotluse sündmuskoha vaatluse läbiviimiseks, kuid seda läbi ei

viidud. Seega on maakohus võtnud kaitsjalt võimaluse menetluseseadustikus ette nähtud tõendite esitamiseks.

Vastavalt KrMS §-le 61 lg 1 ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu. Sama paragrahvi lõikest 2 tulenevalt tuleb tõendeid hinnata kogumis. Tunnistajate K.K. ja M.H. ütlustest nähtub, et nad ei saanud kuidagi näha ja kindlaks teha, kas rünne toimus või kes keda ründas. Samuti on esitatud videosalvestusel, mida maakohus ei ole pidanud vajalikuks aluseks võtta, selgelt näha, et tunnistajad K.K. ja M.H. ei saanud palliplatsilt näha süüdistatava elamu juures toimuvat. Seega ei saa aluseks võtta tunnistajate

ütlusi, mille kohaselt tunnistajad nägid, kuidas T.H lõi G.K. käega vastu kaela. Palliplatsile tagasi tulles võisid nad näha küll kannatanu kaelal veriseid triipe, kuid selgitusi

selle kohta, mille tagajärjel, kuidas ja kelle poolt need olid põhjustatud, ei saanud nad ilmselgelt anda. Tunnistajad K.K. ja M.H. on avaldanud, et nad liikusid palliplatsil ringi. Samas kui kaitsja

palus tunnistaja K.K. videoülesvõtte tegemise ajal näidata kohad, kus ta oli intsidendi

toimumise ajal, ei kõhelnud tunnistaja hetkegi ning jäi kohale, kus ta intsidendi toimumise ajal viibis. Antud kohal seistes aga ei saanud K.K. kuidagi olla toimunud sündmusele otseseks tunnistajaks. Tunnistajate K.M. L. ja T.S. ütluste kohaselt olid kannatanu ja tunnistaja R.K. agressiivselt meelestatud, käitusid väljakutsuvalt, karjusid ning vehkisid rusikatega. Samuti ei ole maakohus arvestanud judoklubi Rei treeneri E.R. ütlusi, mille kohaselt on G.K.

distsiplineerimatu, konfliktne, tal oli käitumisprobleeme treeningkaaslastega. Tunnistaja

ütluste kohaselt oli G.K. käitumine ettearvamatu. Sama seisukohta väljendas judoklubi Rei

treenerite poolt antud kirjalik tõend G.K. kohta. Samuti olid G.K. eelmises koolis, s.o Võrusoo Põhikoolis probleemid koolikohustuse täitmisega ja kaasõpilastega suhtlemisel.

4 Asja materjalide juures on tõendid selle kohta, et T.H varasem käitumine pikaajalise

judotreenerina on olnud rahulik ja tasakaalukas. T.H on suur kogemus noorukitega

suhtlemisel, tal ei ole esinenud probleeme noorukitega, sh. agressiivse käitumise märke. T.H on psühholoogiliselt tasakaalukas ja väga hea enesevalitusega. Samuti iseloomustab kriminaalhooldusametnik T.H kui avatud ja tasakaalukat inimest.

Kannatanu on andnud erinevaid ja vastuolulisi selgitusi. Enda ründamise põhjusena on ta

erinevates menetluse staadiumites ja erinevatele isikutele välja toonud süüdistaval käed

puusas olemise, süüdistatava aias kasvavate lillede kahjustamise võimaluse, süüdistava iseloomu, temapoolse ähvarduse ja öelnud, et ta ei saanudki aru, miks T.H talle kallale tuli. Usutav ei ole kannatanu politseis antud ütlus, et T.H lõi ta päris uimaseks ja pea hakkas valutama, kuna peale intsidenti ütles G.K. T.H, et küll sa veel kahetsed ja

kohtus saad. Küsitav on, kuidas uimane ja peavaluga noormees koheselt kõike nii ette planeeris. Kannatanu ütlustes on vastuolusid ka tunnistajate poolt antud ütlustega. G.K. väitis, et T.H lõi teda nukkidega, kuid teised tunnistajad on öelnud, et see toimus

käeserva või lahtise käega. G.K. ütluste kohaselt toimus esmalt kägistamine parem käega, seejärel lõi käega ja siis nukkidaga. K.K. ütluste kohaselt, kes nägi löömist palliplatsilt, nägi

ta löömist kaela piirkonda, aga mis käega, seda ei näinud. Samas vastates küsimusele, kas löök toimus lahtise käega või rusikaga, vastas tunnistaja, et lahtise, küüntega oli tõmmatud, tundus niimoodi. Seega ei näinud tunnistaja löömist, vaid tegi oma järeldused löömise kohta

pärast seda, kui oli näinud jälgi G.K. kaelal. Seda kinnitab ka tunnistaja vastus kaitsja

küsimusele, et ta sai aru löömisest alles siis, kui G.K. palliplatsile tagasi tuli. Eeltoodust tulenevalt on tunnistajate R.K. , M.H. ja K.K. ütlused vastuolulised.

Patsiendikaardil on märgitud täpsustatud diagnoosina kaela muljumine, kaela marrastused,

põse verevalum. Kui oleks toimunud kägistamine, nagu väidab kannatanu ja jõuline pigistamine kaelast, oleksid pidanud kannatanu kaelale jääma verevalumid - paremale poole

pöidla ja vasakule poole nelja sõrme pigistamise jäljed. Neid aga kannatanu arstliku ülevaatuse käigus ei tuvastatud. Patsiendikaardil on fikseeritud verevalum ainult põsel, seega

midagi verevalumilaadset arst kannatanu kaelal ei tuvastanud, mis ühe käega kägistamisel oleks pidanud kindlasti tekkima. Patsiendikaardil fikseeritud kriimustused kaelal on tingitud sellest, et kannatanu tõmbas peale süüdistatava poolt käe ründe tõrjumiseks etteasetamist selle oma kaelalt ära. Kannatanu poolt kohtumenetluse käigus antud ütluste kohaselt sai ta käe ära

tõmmata kergelt. Kui oleks toimunud jõuline pigistamine, ei oleks saanud kannatanu nii lihtsalt süüdistatava kätt ära tõmmata. Nimetatud asjaolud on seletatavad üksnes süüdistatava ütlustega, mille kohaselt pani ta avatud käe ette üksnes kannatanu poolt toime pandud ründe tõrjumiseks ning ei pigistanud, muljunud ega kägistanud kannatanu kõri. Kannatanu, soovides kõrvaldada süüdistatava poolt ette sirutatud kätt, rebis selle ilma suurema pingutuseta eest ära suunaga allapoole, millest tekkisid ka kriimustused kannatanu kaelal. Kui süüdistatav oleks

tõepoolest asunud jõuliselt kannatanu kaela pigistama (kägistama), siis ei oleks 16 aastane kannatanu suutnud lihtsalt ja ilma eriliste pingutuseta lahti rebida kõri pigistavat kätt. Samuti oleks täiskasvanud ja heas füüsilises vormis oleva mehe poolt toime pandud kaela pigistamine

jätnud kaelale verevalumid. Eeltoodust tulenevalt ei ole toimunud süüdistatava poolt

kannatanu kägistamist (rünnet) ja seega ei ole süüdistatav pannud toime temale inkrimineeritavat tegu. Samuti on tunnistaja E.R. ütluste kohaselt püstises asendis ühe käega sooritatav kägistamine

ebaloomulik, ebaefektiivne ja enesekaitse või ründevõttena kohaldamatu. Seega oleks judotreenerina töötanud T.H saanud, võinud ja osanud kohaldada hoopis efektiivsemaid ründetehnikaid, kui tal oleks tõepoolest olnud soov kannatanut rünnata. Samuti on K.K. ütlused vastuolus R.K. ja G.K. ütlustega. K.K. ütles, et palli löödi T.H aeda ühe korra. R.K. tunnistas aga politseis, et pall lendas T.H aeda kaks

5 korda, sama väitis ka G.K. . Tunnistaja M.H. väitis politseis, et T.H võttis palli ja läks aeda. Kohtus tunnistas M.H. , et ta ei tea kas pall jäi aeda. Politseis väitis M.H. , et kuulis natuke G.K. ja T.H vestlust ning seda kuidas G.K. küsis palli tagasi. Maakohtus vastas M.H. küsimusele, kas oli kuulda, mida räägiti, eitavalt, põhjendades, et sündmuskoht oli kaugel. Samuti väitis M.H. politseis, et T.H maja esist oli hästi näha, kohtus vastas ta samale küsimusele, et kuigivõrd. Samuti on M.H. jutus vastuolu G.K. ja R.K. ütlustega. M.H. väitel toimus löömine mitte vastu kaela, aga hoopis näo piirkonda (põse juurde). Samas ei näinud tunnistaja väidetavat kägistamist, mis pidi tunnistajale paratamatult rohkem meelde

jääma. Tunnistaja R.K. , kes seisis mõned meetrid sündmuskohast eemal, pidi löömist nägema täpselt, kuid ka tema andis G.K. ütlustega võrreldes vastuolulisi ütlusi, väites, et T.H lõi G.K. hoopis randmega. Tunnistajad M.H. ja R.K. ei saanud palliplatsilt

näha sündmusi T.H koduõuel. Nimetatud asjaolu tõendab ka sündmuskoha

videosalvestus. Kuna kannatanu ja tunnistajate ütlustes on olulised vastuolud, ei saa olla kõrvaldatud kõik kahtlused. Erinevus tunnistajate K.K. ja M.H. ütlustes võrrelduna kannatanu ja R.K. ütlustega osundab sellele, et K.K. ja M.H. ei näinud ise vahetult pealt T.H hoovis toimunut, vaid said selle kohta teavet G.K. elt või tema lähedastelt.

Vastavalt KarS §-le 28 lg 1 ei ole tegu õigusvastane, kui isik tõrjub vahetut või vahetult

eesseisvat õigusvastast rännet enda või teise isiku õigushüvedele, kahjustades ründaja õigushüvesid, ületamata seejuures hädakaitse piiri. KarS § 28 lg 3 kohaselt ei välista võimalus rünnet vältida või pöörduda abi saamiseks teise isiku poole õigust hädakaitsele. Süüdistatav kinnitab, et sirutas käe välja enesekaitseks, et tõrjuda G.K. rünnakut. T.H

puudus ründeks vähimgi motiiv. Tema eelnev töökogemus pedagoogina ja

kokkupuude raskete isikuomadustega noorukitega osundavad sellele, et temapoolne impulsiivne ja agressiivne käitumine ei olnud antud situatsioonis tõenäoline.

Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused

Ringkonnakohtus toetasid süüdistatav ja kaitsja apellatsiooni selles toodud motiividel. Prokurör palus apellatsiooni jätta rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.

Ringkonnakohus, olles uurinud ja hinnanud kriminaalasjas kogutud tõendeid, kuulanud ära

süüdistatava, kaitsja ja prokuröri, leiab, et apellatsioon on põhjendamatu, rahuldamisele ei

kuulu ja maakohtu otsus tuleb jätta muutmata selles toodud põhjendustel, milliseid ringkonnakohus ei pea vajalikuks üle korrata vastavalt KrMS §-le 342 lg 3 p 1.

Kaitsja apellatsioonis ei ole esitatud mingeid uusi tõendeid, vaid taotletakse olemasolevate

tõendite veelkordset hindamist ja sellest tulenevalt T.H õigeksmõistmist. Erilist tähelepanu palutakse pöörata kannatanu G.K. ning tunnistajate K.K. , M.H. ja R.K. ütlustele nendes väidetavalt sisalduvate vastuolude tõttu. Tõendite veelkordse hindamise taotlusest lähtudes ringkonnakohus leiab, et apellatsioonis ei

ole esitatud selliseid asjaolusid, mis tingiksid maakohtu süüdimõistva otsuse järelduste ümberhindamist.

Maakohus on tõendeid kogumis hinnates näidanud motiivid, miks kohus rajab oma otsuse nimelt nendele tõenditele (lk 127-129). Seejuures on otsuses antud hinnang kaitsja taotlusele T.H õigeks mõista, mis esitati kohtulikes vaidlustes (lk 103-112 ja 119). Sama taotlust korratakse ka apellatsioonis (lk 131-138), kus leitakse, et maakohus on tõendeid ühekülgselt hinnanud, pole arvestanud kannatanu ja tunnistajate ütluste vastuolulisust, on patsiendikaarti ebaõigesti hinnanud, pole arvestanud tunnistajate ütluste vastuolusid kohtueelses menetluses

ja kohtus ning ei ole otsuses analüüsinud hädakaitse võimalikkust antud juhtumi puhul. Kaitsja leiab, et puuduvad tõendid, mis kinnitaks, et T.H on talle inkrimineeritud kuriteo toime pannud ning seega maakohus on ta põhjendamatult süüdi mõistnud.

6

Lisaks eeltoodule on kaitsja arvates maakohus ka menetlusõigust oluliselt rikkunud.

Maakohus rahuldas kaitsja taotluse sündmuskoha vaatluse läbiviimiseks, kuid seda läbi ei

viidud ja kaitsja poolt salvestatud videomaterjali maakohus ei arvestanud. Kaitsja leiab, et sellega maakohus oluliselt rikkus menetlusõigust, sest võttis kaitsjalt võimaluse omapoolseid

tõendeid esitada. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja väitega, et eeltoodu puhul on tegemist

kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega, sest see ei sisaldu KrMS § 339 lg 1 toodud

loetelus. Ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohaldada ka KrMS § 339 lg 2 sätteid, sest

nimetatud rikkumisega ei kaasnenud ebaseaduslikku või põhjendamatut kohtuotsust.

Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et KrMS põhimõtete kohaselt tuleb

kohtumenetluse pooltel oma tõendid kohtule esitada kohtuliku uurimise alguseks. KrMS § 286 lg 1 kohaselt tõendite uurimine algab prokuröri esitatavate tõendite uurimisest ning jätkub

kaitsja ja teiste kohtumenetluse poolte esitatavate tõendite uurimisega. KrMS § 297 annab

küll võimaluse täiendavate tõendite kogumiseks kohtulikul uurimisel, kuid sel juhul tuleb

põhjendada täiendavate tõendite kogumise vajadust ja näidata, miks ei ole nende kogumist

varem taotletud. Antud juhul kaitsja taotles (lk 93) sündmuskoha vaatluse läbiviimist tuvastamaks, kas looduslikes tingimustes oli võimalik eemalt sündmust näha, alles 11.01.2007

kohtuistungil, kuigi oma varasemad taotlused oli ta esitanud juba 04.09.2006 (lk 52). Ringkonnakohus märgib, et süüdistuses näidatud sündmus toimus 13.07.2006, see on suvel ja talvel ei ole kuidagi võimalik sündmuskoha vaatluse käigus taastada suvist loodust. Reaalselt

aga sündmuskoha vaatlust vahepealsel ajal ei teostatud ja kaitsja kordas oma taotlust 08.08.2007 kohtuistungil, soovides filmida sündmuskohta (lk 102). Maakohus rahuldas selle taotluse ja seetõttu lükkas asja arutamise edasi. 27.09.2007 kohtuistungil vaadati kaitsja poolt

tehtud videosalvestust ja DVD liideti kriminaalasja materjalide juurde (lk 113). Kuigi sündmuskoha vaatlust KrMS § 84 sätestatud korras ei tehtud, on KrMS § 63 kohaselt tõendiks

ka film või muu teabesalvestis. Kuna seda tõendit maakohtus uuriti, siis on alusetu kaitsja

väide, et ta ei saanud omapoolset tõendit kohtule esitada. See, millise hinnangu maakohus sellele tõendile andis, ei ole käsitletav KrMS § 339 sätete rikkumisena.

Ringkonnakohus sarnaselt maakohtule leiab, et kriminaalasjas on olemas tõendid, mis

kinnitavad T.H-le esitatud süüdistust. Lisaks kannatanu G.K. ütlustele, kes üksikasjalikult kirjeldas, mis asjaoludel ja kuidas T.H tema suhtes vägivalda tarvitas, on süüdistust kinnitanud sündmust vahetult pealt näinud tunnistaja R.K. . Kannatanu vigastused on fikseeritud patsiendikaardil ning neid on näinud tunnistajad K.K. , M.H. ja E.K. .

Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja väitega, et maakohus on ühekülgselt tõendeid hinnanud.

Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et maakohus rahuldas kaitsja taotluse (lk 52) ja kuulas üle 5 kaitsja poolt esitatud tunnistajat. Samuti võeti kriminaalasja juurde kaitsja poolt

esitatud T.H iseloomustav materjal (lk 62-64). Maakohus on andnud hinnangu (lk 129) kaitsja poolt taotletud tunnistajate ütlustele ja on arvestanud kaitsja esitatud T.H

iseloomustavat materjali talle karistuse mõistmisel. Asjaolu, et kaitsja pole rahul maakohtu hinnanguga tunnistajate K.M. L. ja T.S. ütlustele, ei tähenda tõendite ühekülgset hindamist,

sest maakohus hindas tõendeid nende kogumis, sealhulgas ka prokuröri poolt esitatud tõendeid.

Ringkonnakohus märgib, et apellatsioonis pööratakse väga suurt tähelepanu nende

tunnistajate ütlustele, kes sündmust eemalt nägid. Samas aga ei ole eriti vaidlustatud sündmust vahetult pealt näinud tunnistaja R.K. ütlusi. Kuna tegemist on otsese tunnistajaga, siis ringkonnakohus peab vajalikuks välja tuua R.K. poolt maakohtus antud ütlusi. Prokuröri küsimusele, kas toimus füüsiline kontakt, on R.K. vastanud: „T.H võttis G. kõrist kinni, G. võttis ta käe ära. Aigar lõi teda siis randme kohaga näkku“ (lk 100). Prokuröri küsimusele, kas

kannatanul oli midagi viga, on R.K. vastanud: „kriimustus või marrastus oli tal“ (lk 100).

Kaitsja küsimusele, kuidas kõrist haaramine toimus, on R.K. vastanud: „nad rääkisid vastamisi. Mina olin neist 1-2 m kaugusel. Kõrist haaramine oli ühel korral“ (lk 101). Kaitsja

7 küsimusele, millise käega ja kuhu näo poolele süüdistatav kannatanut lõi, on R.K. vastanud: „ vist parema käega. Kui paremaga lüüakse, siis ikka on vasak näopool“ (lk 101). Ringkonnakohtus T.H kinnitas, et tal oli kannatanuga füüsiline kontakt, kuid seda seoses sellega, et kannatanu teda ründas. T.H oma ütluste kohaselt on vasakukäeline,

kuid kannatanu rünnet tõrjus parema käega. T.H kirjeldas sündmust järgmiselt: „Kannatanu tegi kaks rünnet. Esimese ründe (hüppas nagu mulle peale) blokeerisin nii, et käe panin ette, siis kannatanu kahe käega haaras minu käest kinni ja rebis minu käe enda kõri alla nii, et jäid jäljed. Minu käsi tuli poisi kaela küljest lahti. Siis tegi poiss teise ründe, ta tegi

hüppe minu suunas, siis sirutasin uuesti käe ette, siis läkski käsi vastu tema põske. Tema eesmärk oli mind lüüa. Mina seisin paigal, tema ründas, hüppas põsega vastu minu kätt, siis saigi tema põsk viga. Mina sirutasin enesekaitseks käe välja. Mina ei ole teda kägistanud ega löönud“ (lk 145-146). Maakohtus T.H, vastates prokuröri küsimusele, kas tõrjusite tema lööki, on sündmust

kirjeldanud selliselt: „löögi tõrjumine on teistmoodi, ma takistasin tema terve keha edasi

liikumise. Sirutasin parema käe ette, näpud ja pöial olid laiali, ei olnud rusikas, ei olnud

löömiseks. Käsi sattus K. le täpselt kaela peale. Kallas tuli hooga mulle ikka peale, ta ei jätnud, ta haaras kahe käega mu käest kinni ja võttis ära käe ja tegi kohe kiirelt uue ründe, ma

kohe parema käega peopesaga takistasin teda. Ma olen vasakukäeline ja oleks saanud teda lüüa kohe esimesel korral, aga ma ainult takistasin teda nõrgema käega“ (lk 115-116). Kohtu küsimusele, kuidas seletate kehavigastuste tekitamist kannatanule, on T.H vastanud: „ta tuli oma massiga mulle peale ja rebis mu kätt ära“ (lk 116).

Kannatanu G.K. on maakohtus sündmuse kohta andnud järgmisi ütlusi: „Ma tahtsin palli tagasi saada, läksin tema ukse taha K. ja lasime kella. T.H tuli välja, siis ma ütlesin, et paluks palli. T.H ütles, et mine platsi peale ja mõtle, kuidas palli tagasi saada. Ma ütlesin, et andke pall, ei ole mõtet probleemi tekitada, ta võttis mul kõrist kinni, ma ei saanud hingata, ta lõi mind siis käega näkku nukkidega“ (lk 72). Prokuröri küsimustele, kas randme kohaga ja kuhu, on kannatanu vastanud: „näkku põse koha peale“ ja kuidas kõrist kinnivõtmine oli, et „pigistas“ ning kas saite valu, et „ma ei saanud hingata“ (lk 72). Prokuröri küsimustele, et kui

T.H teid kõrist pigistas, mida siis tegite, on kannatanu vastanud: “tõukasin käe eemale“ ning kumma käega ta pigistas ja lõi, et „paremaga“ (lk 72). Prokuröri küsimustele, kas teil

mingid vigastused jäid, kannatanu vastas: „peale seda olid kriimud kaela peal“ ja kas

näitasite ka neid kellelegi, et „kiirabis käisime, sõbrad nägid – R. , K. , M. “ (lk 72-73). Prokuröri küsimusele, kas teie ise või K. tahtsite T.H-le kallale minna, võis ta aru saada niimoodi, on kannatanu vastanud: „ei, me tahtsime palli tagasi saada lihtsalt“ (lk 73). Kaitsja küsimusele, miks läksite palli tagasi kahekesi küsima, on kannatanu vastanud: „igaks juhuks, et kindlam oleks. K. lõi palli sinna, et tema küsib palli ja kui öeldakse, et see ei ole sinu pall, siis saan öelda, et minu pall on“ (lk 74). Kaitsja küsimusele, et kuidas palli tagasiküsimine toimus, on kannatanu vastanud (lk 74), et ta küsis ilusti palli, aga T.H käskis tal platsi peale minna ja mõelda, kuidas pall tagasi saada. Selle peale kannatanu ütles, et andke pall tagasi, ei

ole mõtet ilmaasjata probleeme tekitada. Seejärel T.H haaras kannatanul kõrist kinni. Kaitsja küsimusele, et miks nii juhtus, on kannatanu vastanud: „tal on selline iseloom, et ta ei

lase endale öelda, et ei ole vaja probleeme tekitada“ (lk 74). Ka kaitsjale on kannatanu vastanud (lk 74), et ta lükkas T.H käe ära, kui T.H tal ühe käega kõrist kinni võttis, nii

et ta tundis valu kaelas. Kaitsja küsimusele, et ajaliselt kuna löök järgnes, on kannatanu vastanud: „paar sekundit, sain käe ära lükata, astusin sammu kaks tagasi, ta tuli lähemale ja lõi“ (lk 74). Tunnistaja R.K. on prokuröri küsimustele, kas G. ka üritas T.H-le kallale minna, vastanud:

„ainult see, et ta võttis käe ära, enne rünnet ei olnud ei minu ega K. poolt“ ning kuidas sõnavahetus toimus, kas rahulikult või karjuti, et „ägedalt natuke ikka, närvis, et palli tagasi saada, aga mitte midagi sellist, et kallale tulla“ (lk 100).

8 Nagu süüdistatava, kannatanu ja tunnistaja R.K. eeltoodud ütlustest nähtub, räägib väidetavast kannatanupoolsest ründest ja sellest tulenevast enesekaitsest ainult süüdistatav, kannatanu ja

tunnistaja seda ei kinnita. Apellatsiooni kohaselt maakohus ei ole arvestanud tunnistajate

K.M. L. ja T.S. ütlusi, mis kinnitavad, et kannatanu ja tunnistaja R.K. olid agressiivselt

meelestatud, käitusid väljakutsuvalt, karjusid ning vehkisid rusikatega. Ringkonnakohus ei

nõustu selle väitega. Maakohus on andnud hinnangu nimetatud tunnistajate ütlustele ja põhjendanud (lk 129), miks ta nende ütlusi usaldusväärseks ei loe. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjenduste ja järeldustega ning ei pea vajalikuks neid üle korrata.

Apellatsioonis heidetakse maakohtule ette, et maakohus ei ole analüüsinud hädakaitse võimalikkust ega pikemalt peatunud küsimusel, kes pani kelle vastu ründe toime. Vastamata olevat küsimus, kas „ründas siiski T.H G.K. ja tekitas talle kehavigastusi või ründas hoopis G.K. T.H ja vigastused G.K. tekkisid tema enda ründe tõrjumisest“ (lk 138).

Ringkonnakohus ei nõustu selle väitega. Maakohus on tuvastanud (lk 128), et T.H ründas G.K. ja rünne seisnes selles, et algul ta kägistas kannatanut kaelast, nii et ta ei saanud

hingata ning seejärel lõi talle käega näkku, põhjustades kannatanule peavalu ja tugevat

kaelavalu. Seejuures maakohus luges tunnistaja R.K. ütlustega tõendatuks, et kannatanu ei rünnanud mingil viisil T.H (lk 127). Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjenduste ja järeldustega. Kaitsja viited hädakaitsele ei ole asjakohased. Kohtupraktika kohaselt selleks,

et hädakaitsest üldse rääkida, tuleb kõigepealt tuvastada hädakaitseseisund. Alles siis saab vaadata, kas kaitsetegevus oli õigustatud, kas see jäi hädakaitse piiridesse või ületas neid. Kui kaitseseisundit ei ole, ei ole ka hädakaitset kui õigustavat asjaolu ning kaitsetegevust ennast ei ole vaja hakatagi analüüsima. Isik vastutab sel juhul üldkorras. Maakohus ei tuvastanud antud süüdistust arutades hädakaitseseisundi esinemist ja seega polnud tal ka kohustust analüüsida hädakaitse võimalikkust, nagu seda apellant väidab. Ringkonnakohus olemasolevaid tõendeid

veelkord hinnates leiab samuti, et hädakaitseseisundit antud juhul ei esinenud. T.H

väide, et kannatanu pani tema vastu toime kaks teineteisele järgnenud rünnet, on ümber

lükatud kannatanu ja tunnistaja R.K. juba eelpool viidatud ütlustega sündmuse toimumise asjaolude kohta. Miks tunnistajate K.M. L. ja T.S. ütlusi ei arvestata, seda on ka juba eelpool käsitletud. Eeltoodust tulenevalt ei pea ka ringkonnakohus vajalikuks väidetaval hädakaitsel rohkem peatuda, sest hädakaitseseisundit ei esinenud.

Apellatsioonis väidetakse, et tunnistajate R.K. , M.H. ja K.K. ütlused on vastuolulised ja seega on alus kahelda ütluste õigsuses. Nende ütlused ei olevat objektiivsed ega kooskõlas meditsiinilisel läbivaatusel kannatanul tuvastatud vigastustega. Ringkonnakohus ei nõustu selle väitega. Ringkonnakohus märgib, et apellant toob vastuoludena välja detaile, mis ei oma

süüdistuse tõendatuse seisukohalt määravat tähtsust. Näiteks kas süüdistatav lõi kannatanut nukkidega, käeservaga või lahtise käega. Süüdistuse kohaselt T.H lõi kannatanut käega näkku ja sellist löömist on ka tunnistajad näinud. Asjakohased ei ole apellandi väited (lk 136)

tunnistajate vastuoluliste ütluste kohta kohtueelses menetluses ja kohtumenetluses, sest

tunnistajad R.K. , K.K. ja M.H. andsid maakohtus ütlusi ning kohtupraktika kohaselt tuleb lähtuda nende poolt kohtus antud ütlustest, mitte aga kohtueelses menetluses antud ütlustest. Maakohus on põhjendanud (lk 128), miks ei pea paika kaitsja seisukoht, et tunnistajate R.K. , M.H. ja K.K. ütlused on vastuolulised. Ringkonnakohus nõustub nende põhjendustega. Kaitsja leiab, et maakohus on valesti hinnanud patsiendikaardil fikseeritut. Ringkonnakohus ei nõustu ka selle väitega. Maakohus on patsiendikaardi kui tõendi avaldanud ja seda uurinud

(lk 117). Patsiendikaardist nr 6174 (lk 7) nähtub, et G.K. saabus tervishoiuasutusse 13.07.2006 kell 21.45, seega küllaltki kiiresti peale sündmust, mis süüdistuse kohaselt toimus

13.07.2006 ajavahemikul kella 20.00-20.30. G.K. on arstile avaldanud, et meesterahvas

ründas teda hoovis, kägistas ja lõi rusikaga näkku. G.K. tuvastati kaelal vasakul pool 3

küünejälge kuni 10 cm pikad, kusjuures pea pööramine valulik, vasakul põsel punetus ja

vähene turse löögist. Diagnoosiks märgiti kaela muljumine, kaela marrastused, põse

9 verevalum. Kaitsja leiab, et kuna süüdistuse kohaselt kannatanut kägistati, siis pidanuks tema

kaelal olema pigistusjäljed (verevalumid), kuid neid ei tuvastatud. Seega ei saanud ka

kägistamist toimuda, sest fikseeritud kaela muljumine seda ei kinnitavat. Kaitsja arvates küünejäljed võisid tulla sellest, et kannatanu lükkas T.H käe oma kaelast eemale. Kaua

aega judotreenerina töötanud T.H väitis ringkonnakohtus, et judotreeningu käigus esineb luumurde, rääkimata siis muljumistest ja kriimustustest. Kuna T.H oma sõnade

järgi kasutas enesekaitsevõtteid, siis selle käigus kannatanu oma vigastused saigi.

Ringkonnakohus juba eelpool märkis, et mingit hädakaitseseisundit ei esinenud. Samuti ei toimunud judotreeningut ning seega ei ole asjakohased kaitsja viited judotreenerist tunnistaja E.R. ütlustele. Ringkonnakohus märgib, et patsiendikaardile kantud andmeid hinnates kaitsja

asub neist järeldusi tegema sisuliselt eksperdi rollis, kuigi mingit ekspertiisi läbiviimist

maakohtus ei taotletud. Seda näitavad oletused ja järeldused, mis kuuluvad meditsiiniliste eriteadmiste valdkonda. Näiteks „kui oleks toimunud kägistamine, nagu väidab kannatanu ja jõuline pigistamine kaelast, nagu viitab kohus oma otsuses, oleks pidanud kannatanu kaelale

jääma paratamatult verevalumid – paremale poole pöidla ja vasakule poole nelja sõrme

pigistamise jäljed kaelal“ või „juhul kui süüdistatav oleks tõepoolest asunud jõuliselt kannatanu kaela pigistama (kägistama), siis ei oleks 16 aastane kannatanu suutnud lihtsalt ja ilma eriliste pingutusteta lahti rebida kõri pigistavat kätt. Samuti oleks täiskasvanud ja heas

füüsilises vormis oleva mehe poolt toime pandud kaela kasvõi äärmiselt lühiajaline pigistamine jätnud kaelale verevalumid“ (lk 135-136). Ringkonnakohus märgib, et samas ei

ole kaitsja vaidlustanud patsiendikaardi andmeid süüdistuse selle osa kohta, mis puudutab käega näkku löömist.

Ringkonnakohus tõendeid kogumis hinnates leiab, et T.H-le esitatud süüdistus on tõendamist leidnud ning pole alust teda õigeks mõista, nagu seda apellatsioonis taotletakse.

Ago Kutsar Tiit Lõhmus Mati Kartau