4-07-6576\13 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 10. jaanuaril 2008. a Tartu kohtumaja Väärteoasja number 4-07-6576 Kohtukoosseis Kohtunik Ingeri Tamm Sekretär Kristi Suvi Väärteoasi Liiklusseaduse § 742 järgi kaebemenetluses Kaebuse esitaja Menetlusalune isik Andres Tamm Vaidlustatud lahend Lõuna Politseiprefektuuri 01.11.2007. a otsus väärteoasjas nr 11549717 Menetlusalune isik Andres Tamm, isikukood: 34605045715; elukoht: X X-X, X, X; töökoht: Kaitsja - Kohtuväline menetleja Lõuna Politseiprefektuur, esindaja vanemkonstaabel Urmas Solovjov RESOLUTSIOON

Juhindudes Väärteomenetluse seadustiku §-st 132 p 2, kohus otsustas:

Tühistada Lõuna Politseiprefektuuri 01.11.2007. a otsus väärteoasjas nr 11549717, millega karistati Andres Tamme LS § 742 järgi rahatrahviga 50 trahviühikut, s.o 3000 krooni, osaliselt, s.o mõistetud karistusmäära osas.

Vähendada mõistetud karistusmäära ja karistada Andres Tamme LS § 742 järgi rahatrahviga 35 (kolmkümmend viis) trahviühikut, s.o 2100 (kaks tuhat ükssada) krooni.

KarS § 66 lg 2 alusel määrata rahatrahvi tasumine ositi: kolme kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisele järgnevast kuust kuulub tasumisele igakuiselt 700 (seitsesada) krooni.

2 Rahatrahvi summa tuleb tasuda Lõuna Politseiprefektuuri arveldusarvele 10220035028018 Eesti Ühispangas, viitenumbri lahtrisse tuleb märkida otsuse nr 115495717.

Edasikaebamise kord Kohtumenetluse poolel on õigus loobuda kassatsioonimenetlusest kohe. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama Tartu Maakohtule 7 päeva jooksul, alates kohtuotsuse või selle lõpposa kuulutamisest. Kassatsiooni esitamisel on kohtuotsus tervikuna kohtumenetluse pooltele kättesaadav Tartu Maakohtu kantseleis 29. jaanuaril 2008. a alates kella 14.00-st. Otsuse peale võivad kassatsioonkaebuse esitada menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja Riigikohtule 30 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtukantseleis tutvumiseks kättesaadav.

Menetluse käik

Lõuna Politseiprefektuuri 01.11.2007. a kiirmenetluse otsusega väärteoasjas nr 115495717 (koopia tl 11) karistati A. Tamme liiklusseaduse (edaspidi LS) § 742 järgi rahatrahviga 50 trahviühikut, s.o 3000 krooni selle eest, et tema mootorsõiduki omanikuna eiras liikluseeskirja (edaspidi LE) § 78 nõudeid ja lubas 01.11.2007. a kella 10.40 ajal Tartu maakonnas Rõngu vallas Tartu-Valga mnt 35. km-l mootorsõidukit juhtima juhtimisõiguseta alaealise (10 aastat vana) K-E T.

08.11.2007. a esitas menetlusalune isik A. Tamm kohtuvälise menetleja otsuse peale Tartu Maakohtule kaebuse (tl 1-2), milles taotles temale kohtuvälise menetleja poolt karistuseks määratud rahatrahvi vähendamist. Tartu Maakohtu 10.01.2008. a toimunud istungil jäi menetlusalune isik esitatud kaebuse juurde. Ta leidis, et poja sõitma õpetamise eest on temale määratud karistus liiga suur.

Kohtuvälise menetleja Lõuna Politseiprefektuuri ametnik leidis kohtus, et kaebus tuleb jätta rahuldamata ja Lõuna Politseiprefektuuri 01.11.2007. a kiirmenetluse otsus väärteoasjas nr 115495717 muutmata.

Asjaolud ja kohtuotsuse põhjendused

Väärteomenetluse seadustiku (edaspidi VTMS) § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid.

Menetlusalune isik A. Tamm andis kohtus ütlusi, millest selgub, et teel Tartust Helmesse lubas ta auto rooli oma poja, kuna tahtis poisile autosõitu õpetada. A. Tamm ise istus kõrvalistmel ning suunas poega, nagu õppesõidus ikka - ta oli enne koondamist töötanud 20 aastat sõiduõpetajana Helme Kutsekeskkoolis. A. Tamme auto ei olnud õppesõiduks kohandatud ning menetlusalune isik teadis, et ta ei tohi poega autot juhtima lubada, kuid ta oli veendunud, et sõiduki reaalset käsitsemist saab õpetada ainult maanteel, sest vaid seal saab sirget sõitu teha ja kiirust arendada. Kohtus avaldatud jalgratturi juhiloast (koopia tl 21) nähtuvalt on K.-E. T sündinud X.X.XXXX. a.

3 Kohtus avaldatud tunnistuse nr 481 (koopia tl 4) kohaselt omandas A. Tamm X.X.XXXX. a õiguse õpetada praktilist sõitu autojuhtide ettevalmistamise kursustel.

Kohtus avaldatud tööraamatu väljavõttest (koopia tl 5) ilmneb, et A. Tamm on Helme Kutsekeskkoolist vabastatud kohtade koondamise tõttu 01.01.1995. a.

Kohus, ära kuulanud menetlusaluse isiku ja kohtuvälise menetleja ametniku, vahetult uurinud asjas esitatud tõendeid ja siseveendumuse kohaselt hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis, leiab, et A. Tamme kaebus karistuse vähendamiseks on põhjendatud.

LE §-st 78 tulenevalt ei tohi mootorsõiduki juhtimist üle anda isikule, kellel puudub vastav juhiluba. LS § 20 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki omanik, valdaja või juht lubada mootorsõidukit juhtima isikut või anda juhtimist üle isikule, kellel puudub vastava kategooria mootorsõiduki juhtimise õigus. LS § 742 sätestab väärteona mootorsõiduki omaniku poolt vastava kategooria mootorsõiduki juhtimise õiguseta isiku mootorsõidukit juhtima lubamise.

Käesolevas asjas on menetlusalune isik ise omaks võtnud ja seega ei ole vaidlust selles, et 01.11.2007. a kella 10.40 ajal Tartu maakonnas Rõngu vallas Tartu-Valga mnt 35. km-l lubas ta mootorsõiduki omanikuna mootorsõidukit juhtima oma poja K.-E. Tamme.

Puudub vaidlus selleski, et A. Tamme poja näol oli tegu lapsega. Viimast tõendab ka K.-E. T nimele välja antud jalgratturi juhiluba, millest ilmneb, et A. Tamme poeg oli teo toimepanemise ajal 01.11.2007. a kõigest 10-aastane.

LS § 28 sätestab, missugustel tingimustel Eesti Vabariigis juhtimisõigust antakse. Osundatud sätte lõike 1 kohaselt antakse juhtimisõigus Eesti kodanikule, kelle alaline elukoht on Eestis, ja elamisloa alusel Eestis viibivale välismaalasele, kui nende vanus ja terviseseisund vastavad kehtivatele nõuetele ja kui nad on saanud vastava ettevalmistuse ning edukalt sooritanud nõutavad liiklusteooriaja sõidueksami. Seega on üheks määravaks tingimuseks isiku vanuse vastavus kehtivatele nõuetele.

Juhi vanuse alammäära kehtestab LS § 29. Selle paragrahvi lg 1 p-le 2 vastavalt võib B-kategooria auto juhtimisõiguse anda isikule, kes on vähemalt 16-aastane. Erandi moodustab siin LS § 23 lg-s 2 sätestatu, mille kohaselt B-kategooria auto juhtimisõiguse võib anda 16-17-aastasele isikule tingimusel, et mootorsõidukis on tema kõrval B-kategooria auto juhiluba vähemalt 2 aastat omav lapsevanem (seaduslik eestkostja) või lapsevanema (seadusliku eestkostja) poolt selleks volitatud isik. Sellisel juhul on tegu piiratud juhtimisõigusega.

Kuna A. Tamme 10-aastane poeg ei vastanud oma vanuse poolest tingimustele, mis on vajalik B- kategooria auto juhtimisõiguse (ka piiratud juhtimisõiguse) andmiseks, siis saab järeldada, et K.-E. T puudus vastava kategooria mootorsõiduki juhtimise õigus.

A. Tamm on väitnud, et ta lasi oma poja rooli õppesõiduks ning et ta ise endise sõiduõpetajana juhendas poega kõrvalistmelt. Selle kohta märgib kohus järgnevat.

4 See, kuidas toimub mootorsõiduki juhi koolitus, on reguleeritud LS 7. peatükis, mootorsõiduki juhtimine õppeja eksamisõidul, samuti õppevõi praktikasõidule lubatava isiku alammäär aga LS 6. peatüki §-des 29, 32 ja 33.

LS 7. peatükist ilmneb, et kuigi praktilist liiklusõpet viivad läbi mootorsõidukijuhtide õpetajad (LS § 36), saab mootorsõidukijuhte välja õpetada ainult mootorsõidukijuhi koolituse raames, mida LS § 34 lg-tele 1, 2 vastavalt teostavad eraõiguslikud juriidilised isikud, füüsilisest isikust ettevõtjad ning riigija munitsipaalharidusasutused, kes on kantud äriregistrisse või seaduse alusel teise registrisse ja kellele on haridusja teadusministri poolt välja antud mootorsõidukijuhi koolitamise luba ning kes vastavad LS §-s 35 sätestatud nõuetele. Võimalik on mootorsõidukijuhte ette valmistada ka üksikkorras (LS § 40), kuid selgi juhul saavad koolitajateks olla üksnes LS §-s 34 nimetatud isikud.

Kohtule esitatud tõenditest ei nähtu, et A. Tamm oleks vastanud mootorsõidukijuhi koolitaja, sh ka üksikkorras mootorsõidukijuhi koolitaja nõuetele. Samuti ei ole kohtule esitatud ühtegi tõendit selle kohta, et A. Tamm oleks töötanud mõne mootorsõidukijuhi koolitaja juures mootorsõidukijuhi õpetajana. A. Tamme ütlused, tööraamatu väljavõte ning sõiduõpetaja tunnistus nr 481 tõendavad seda, et A. Tamm küll töötas sõiduõpetajana, kuid koondati ning on käesoleval ajal töötu. Lisaks tuleb arvestada sellega, et K.-E. T oli kõigest 10-aastane, kuid LS § 32 lg 1 ja LS 29 lg 2 p 2 koostoimest tulenevalt võib õppesõidu ajal B-kategooria autot juhtida isik, kes õpib koolituskursusel ning kes on saanud vähemalt 15,5 aastaseks. Järelikult ei olnud menetlusalusel isikul õigust oma pojale autosõitu õpetada ning teda sel eesmärgil rooli lubada.

A. Tammel ei olnud õigust oma poega rooli taha lubada ka praktikasõidu eesmärgil. Nimelt peab sõidupraktika juhendajal lisaks sellele, et ta peab omama vastava kategooria mootorsõiduki juhiluba vähemalt viis aastat ning ei tohi olla viimase viie aasta jooksul karistatud mootorsõiduki joobes juhtimise eest ega viimase kolme aasta jooksul liiklusalaste õigusaktide nõuete sellise rikkumise eest, mille eest on ette nähtud mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmine (LS § 32 lg 2 p-d 1, 2), olema majandusja kommunikatsiooniministri määratud asutuselt saadud tunnistus selle kohta, et ta vastab eelloetletud tingimustele (LS § 32 lg 2 p 3). Kohtule esitatud materjalid annavad alust asuda seisukohale, et sellist luba A. Tammel ei olnud. Ja lõpuks, nii nagu 10-aastane K.-E. T ei vastanud LS § 32 lg-s 1 nimetatud sõiduõppija nõuetele, ei vastanud ta ka LS § 32 lg-s 2 sätestatud sõiduõppija tingimustele, sest LS § 32 lg-st 2 ning LS § 29 lg 2 p-st 2 tulenevalt tohib sõidupraktika eesmärgil B-kategooria autot juhtida vaid selline isik, kes õpib mootorsõidukijuhi koolituskursusel või on koolituskursuse lõpetanud ning kes on saanud vähemalt 15,5 aastaseks.

Kõike eelnevat arvesse võttes asub kohus seisukohale, et A. Tamme tegevuses on tõendamist leidnud LS §-s 742 ettenähtud väärteokoosseisu objektiivne külg, s.o vastava kategooria mootorsõiduki juhtimise õiguseta isiku mootorsõidukit juhtima lubamine.

KarS § 16 lg 3 kohaselt paneb isik teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu, ja tahab või vähemalt möönab seda. Kohus leiab, et A. Tamm isana, autojuhina ning endise sõiduõpetajana pidi teadma, et K.-E. T ei oma auto juhtimise õigust. Kui ta sellele vaatamata lubas oma poja maantee peal mootorsõidukit juhtima, tegutses ta otsese tahtlusega.

5 Kohus ei tuvastanud õigusvastasust ega süüvõimet välistavaid asjaolusid. Puudusid ka süüd välistavad asjaolud, sh KarS §-s 39 sätestatud eksimus teo keelatuses. KarS § 39 lg 1 kohaselt puudub isikul süü, kui ta ei saa aru oma teo keelatusest ja see eksimus on temale vältimatu. A. Tamme ütlused tõendavad, et ta teadis, et ei tohi oma mootorsõiduki juhtimise õigust mitteomavat poega rooli taha lubada, seda isegi mitte õppesõidu eesmärgil. Järelikult sai menetlusalune isik oma teo keelatusest aru ning pani teo toime süüliselt.

Eelnevale toetudes asub kohus seisukohale, et menetlusalune isik A. Tamm pani toime LS § 742 järgi kvalifitseeritava väärteo ning et teda tuleb toimepandu eest karistada.

Karistuse mõistmine

LS § 742 kohaselt karistatakse mootorsõiduki juhtimise õiguseta isiku mootorsõidukit juhtima lubamise eest rahatrahviga kuni 100 trahviühikut. Lõuna Politseiprefektuuri 01.11.2007. a kiirmenetluse otsusega väärteoasjas nr 115495717 karistati A. Tamme rahatrahviga 50 trahviühikut, s.o 3000 krooni

Karistuse mõistmisel arvestab kohus vastavalt karistusseadustiku (edaspidi KarS) § 56 lg-le 1 kohtualuse vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

A. Tamme tegevuses karistust raskendavaid asjaolusid, mis on sätestatud KarS §-s 58, ei ole. Puuduvad ka KarS § 57 järgsed karistust kergendavad asjaolud. Arvestades eelnevat ja seda, et A. Tamme pole varem väärtegude eest karistatud (tl 13), asub kohus seisukohale, et kohtuvälise menetleja poolt A. Tammele määratud rahatrahv sanktsiooni keskmises määras on liiga range. Samas tuleb silmas pidada sedagi, et K.-E. T oli kõigest 10-aastane. Seega asetas A. Tamm suurde ohtu mitte ainult oma poja ja iseenda, vaid ka kõik kaasliiklejad. See, et A. Tamm ise on endine sõiduõpetaja, ei vähenda tema süüd. Sellest tulenevalt leiab kohus, et A. Tamme ei saa karistada ka miinimumilähedase rahatrahviga, vaid õiglane on teda karistada rahatrahviga 35 trahviühikut, s.o 2100 krooni.

Karistusseadustiku § 66 lg 2 kohaselt võib kohus mõjuvatel põhjustel määrata rahatrahvi tasumise ositi. Sama paragrahvi lõike 3 järgi ei tohi ositi tasutava karistuse täitmise tähtaeg ületada üht aastat. A. Tamme ütlused ning neid ütlusi kinnitav tööraamatu väljavõte tõendavad, et menetlusalune isik koondati Helme Kutsekeskkoolist ning et töökohta ja iseseisvat sissetulekut tal käesoleval ajal ei ole. Ta elatub naise palgast. Kohus on seisukohal, et töökoha ja kindla sissetuleku puudumine on käsitletav mõjuva põhjusena KarS § 66 mõttes. Seega tuleb võimaldada A. Tammel tasuda talle mõistetud rahatrahv ositi selliselt, et otsuse jõustumisele järgneva kolme kuu jooksul peab ta tasuma 700 krooni kuus.

Ingeri Tamm Kohtunik