1-05-456\69 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 22. november 2007, Tartu Kriminaalasja number 1-05- 456 Kohtukoosseis Tiit Lõhmus, Aarne Sarjas, Mati Kartau Kohtuistungi sekretär Piia Saar Kriminaalasi Vladimir Šarov (endine perekonnanimi H.I) süüdistus KarS § 199 lg 2 p 4,7 järgi; A.U süüdistus KarS § 199 lg 2 p 4,7; § 214 lg 2 p 1,4,6 järgi, O.A süüdistus KarS § 199 lg 2 p 4,7 ; § 214 lg 2 p 1,4,6 järgi; N.E süüdistus KarS § 199 lg 2 p 4,5,7; § 209 lg 2 p 1; § 121 järgi; ja H.I süüdistus KarS § 199 lg 2 p 4,7 järgi Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu 1. juuni 2007 otsus Apellatsioonide esitajad

süüdistatav H.I ja tema kaitsja adv. Aivar Kello;

süüdistatav Vladimir Šarov ja tema kaitsja adv. Anne Vissak; süüdistatav O.A ja tema kaitsja adv. Niina Agarjova Prokurör Silva Rood Süüdistatav Vladimir Šarov (endine perekonnanimi H.I)

elukoht: XXXX XXX ; isikukood: 37809182740; töökoht: tööline OÜ-s XXX ; kriminaalkorras karistatud kuuel korral, väärteokorras karistatud ühel korral Kaitsja adv. Anne Vissak

2 Süüdistatav O.A

elukoht: XXX XXX , isikukood: XXX; ei tööta;

kriminaalkorras karistatud üheksal korral, väärteokorras karistatud viiel korral; Kaitsja adv. Niina Agarjova Süüdistatav H.I

elukoht: XXX XXX ; isikukood: XXX; ei tööta;

kriminaalkorras karistatud kolmel korral, väärteokorras karistamata Kaitsja adv. Aivar Kello

RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS §-st 337 lg 1 p 1 jätta Tartu Maakohtu 1.

juuni 2007 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-05-456 muutmata ja apellatsioonid rahuldamata.

Välja mõista kohtukulud, s.o kaitsja tasu advokaat Niina

Agarjova poolt osutatud õigusabi eest 2800 krooni

riigituludesse. O.A

tasuda väljamõistetud

summa Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB Eesti

Ühispangas nr 10220034800017 või Hansapangas nr

221023778606. Maksekorraldusele märkida viitenumber

2800049858 ning selgitus: „ O.A , 1-05-456,

kohtukulud“. Kohtukulud tasuda 30 päeva jooksul

käesoleva kohtuotsuse jõustumisest arvates. Kui rahalised

nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse

nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Välja mõista kohtukulud, s.o kaitsja tasu advokaat Anne

Vissaku poolt osutatud õigusabi eest 2478 krooni

riigituludesse. Vladimir Šarovil tasuda väljamõistetud

summa Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB Eesti

Ühispangas nr 10220034800017 või Hansapangas nr

221023778606. Maksekorraldusele märkida viitenumber

2800049858 ning selgitus: „Vladimir Šarov, 1-05-456,

kohtukulud“. Kohtukulud tasuda 30 päeva jooksul

käesoleva kohtuotsuse jõustumisest arvates. Kui rahalised

nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse

nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Välja mõista kohtukulud, s.o kaitsja tasu advokaat Aivar

Kello poolt osutatud õigusabi eest 2808.40 krooni

riigituludesse. H.I tasuda väljamõistetud

summa Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB Eesti

Ühispangas nr 10220034800017 või Hansapangas nr

221023778606. Maksekorraldusele märkida viitenumber

2800049858 ning selgitus: „H.I , 1-05-456,

kohtukulud“. Kohtukulud tasuda 30 päeva jooksul

3

käesoleva kohtuotsuse jõustumisest arvates. Kui rahalised

nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse

nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.

Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu

Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates 23.novembrist 2007.

Kassatsiooniõiguse kasutamisel on kohtuotsus tutvumiseks

kättesaadav ringkonnakohtu kantseleis alates 14. detsembrist 2007.

Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise

soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates 15.detsembrist 2007.

Esimese astme kohtu otsuse sisu

Tartu Maakohtu 1. juuni 2007 otsusega mõisteti süüdi KarS § 199 lg 2 p 4,7 Vladimir Šarov järgi ja karistati 1 aasta ja 6-kuulise vangistusega. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud vangistust Tartu Maakohtu 29.10.2004 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 1-aastase vangistuse võrra ja mõisteti liitkaristuseks kohtuotsuste kogumis 2 aastat 6 kuud vangistust. KarS § 68 alusel arvestati karistuse kandmise algust Vladimir Šarovi kinnipidamisest 03.02.2007 kriminaalasjas nr 07260100464.

Maakohus mõistis süüdi KarS § 199 lg 2 p 4,7 järgi ja karistas teda 3-aastase O.A vangistusega ning KarS § 121 järgi ja karistas teda 10-kuulise vangistusega. KarS § 64 lg 1 alusel suurendati raskeimat karistust ja mõisteti liitkaristuseks O.A-le 3 aastat ja 6 kuud vangistust. KarS § 68 alusel arvati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg 21.01.2005, s.o 1 päev ja mõisteti lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks karistuseks O.A-le 3 aastat 5 kuud 29

päeva vangistust. Karistuse kandmise aja algust arvestati O.A vahistamisest 22.02.2005

Maakohus mõistis süüdi KarS § 199 lg 2 p 4,7 järgi ja karistas teda 3-aastase H.I vangistusega.

KarS § 68 alusel arvati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg 20.-22.02.2005 ja 22.-

23.02.2005, s.o 5 päeva ja lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti H.I-le 2 aastat 11 kuud 25 päeva vangistust. Karistuse kandmise aja algust arvestati H.I vahistamisest 28.02.2007 kriminaalasjas nr 07260100253.

Maakohus mõistis süüdi ka A.U ja N.E ning karistas neid, kuid nende osas ei ole apellatsioone esitatud.

- A.U-le ja O.A-le KarS § 214 lg 2 p 1,4,6 järgi esitatud süüdistus. Kannatanu A.D. ütluste kohaselt istusid tema taksosse 07.01.2005 kella 20 paiku Hansa

taksopeatuses kolm meest. Kaks neist istusid tagumisele istmele ja üks istus juhi kürvale.

4 Süüdistatavad Vladimir ja O.A istusid tagumisele istmele. Kannatanul paluti sõita telemasti kanti XXX . Kui jõuti sihtkohta, siis kannatanu sõnul 2 isikut, kes istusid tagaistmel,

väljusid taksost ja see, kes istus juhi kõrval, jäi taksosse. Kannatanu ütluste kohaselt küsis tema taksosse jäänud isikult, et kes maksab taksoarve ja viimane oli talle öelnud, et temal raha ei ole. Seepeale väljus kannatanu taksost ja läks eelnevalt taksost väljunud meestele järele ja palus, et nemad maksaksid sõidu eest. Kannatanu viitas kohtus O.A-le ja kinnitas, et viimane oli talle vastanud, et kannatanu ise maksku takso arve. Kannatanu kinnitas kohtus, et seepeale kui tema oli öelnud, et arve maksku ikka need, kes taksoga sõitis, siis kohe lõi teda O.A. Mõni hetk hiljem lõi teda ka A.U. Kohtus ajas kannatanu A.U

algul segi N.E-ga , kuid ristküsitluse lõpus tunnistas oma esialgset viga ja kinnitas, et taksos sõitjad olid siiski Valeri ja A.U. Kannatanu kinnitas kohtus, et taksos olnud kolmas isik löömises ei osalenud. Kannatanu sõnul pöördus ta traumapunkti ja tal tuvastati verevalumid näol ja jalgade vahel. Kannatanu arvates löödi teda kas rusikate või jalgadega. Löömise käigus sai katki rebitud kannatanu sviiter ja kriimustada said ka kannatanu

prillide klaasid. Taksosõidu arve tasus kannatanule hiljem üks naisterahvas, samuti hüvitati sviitri rebimisega tekitatud kahju. Kannatanu ütlusi talle tekitatud vigastuste kohta kinnitab traumakaardi koopia, mille kohaselt tuvastas arst traumapunktis 07.01.2005 paremal pool otsmiku piirkonnas turse 2x3 cm parema silma all verevalumi ja alalõua piirkonnas verevalumi.

Kriminaalasjas selles episoodis kogutud tõendid isikute ütluste näol olid vastuolulised. Kohus

oli seisukohal, et kuivõrd Vladimir ja O.A ütlused sündmuse tehiolude osas on oluliselt erinevad ja ei riimu ka tunnistaja ning kannatanu ütlustega, siis ei saa A.U ütlusi pidada usaldusväärseteks. Tegemist on enda tegu õigustavate ütlustega, mis ei ole aga tõesed.

Tunnistaja U.S. ütlused langevad paljus kokku kannatanu ütlustega, andes sündmuse asjaolude kohta ühtse pildi. Erinevus seisneb vaid selles, et U.S. väidab, et taksojuht lõi Valeri Asmust esimesena, samas ise kinnitades, et kui taksojuht A.U-le järele jõudis, siis oli tema

nurga taga ja ei näinud ega kuulnud, mis toimus. Kohus oli veendumusel, et puudub alus

kahelda kannatanu ütluse õigsuses, seda enam, et need riimuvad enamuses U.S. poolt räägituga ja ka tunnistaja L.A. poolt nähtuga. Tunnistaja L.A. kinnitas seda, et taksojuht oli talle vahetult peale sündmust öelnud, et mehed sõimasid teda ja tulid käsipidi kallale. Kohus ei näinud mingit põhjust, miks kannatanu peaks A.U peale valetama selle kohta, et ka tema kannatanut lõi. Tunnistajad ei saanud nende endi sõnade kohaselt aga seda näha, kas A.U lõi või mitte, sest U.S. oli kokkusaamise hetkel nurga taga ja L.A. majas sündmuskohta ei näinud. Süüdistuses on Valeri ja A.U tegevus 07.01.2005 kvalifitseeritud KarS § 214 lg 2 p 1,4,6 järgi kui süüdistatavate poolt varalise kasu üleandmise nõudmine vara rikkumise ja

vägivallaga grupi poolt, isikutena, kes on varem toime pannud väljapressimise.

Väljapressimise objektiivne koosseis eeldab varalise kasu üleandmise nõudmist, millega

kaasneb ähvardus või vägivalla kasutamine. Subjektiivsest küljest eeldab väljapressimine

tahtlust koosseisu kõigi asjaolude suhtes. Kohus, uurinud antud episoodi kohta kogutud tõendeid, oli seisukohal, et tõendamist ei ole leidnud, et Vladimir ja O.A tahtlus oli

suunatud varalise kasu saamisele sundides vägivallana taksojuhti loobuma arve tasumisest.

Kohus leidis, et süüdistatavad ei soovinud ise arvet maksta ja jätsid selle U.S. lahendada, kuid, et nende tegevuse eesmärk oleks olnud väljapressimine, seda tõsikindlalt väita ei saa. Küll aga on tõendamist leidnud, et peale seda kui kannatanu tegi ettepaneku arve tasumiseks lõid nii Valeri kui ka A.U näo ja keha piirkonda põhjustades kannatanule sellega

valu. Kohus leidis, et süüdistatavate tegevus on kvalifitseeritav kehalise väärkohtlemisena KarS § 121 järgi. Kohtu veendumust kinnitab ka see, et süüdistatavate poolt taksost lahkudes

5

ei tehtud juttu arve tasumisest ja konflikt tekkis alles hiljem kui taksojuht järgnes süüdistatavatele. Süüdistatavad panid süüteo toime otsese tahtlusega. Kohus pidas vajalikuks rõhutada ka seda, et mingilgi moel ei ole tõendatud A.U ja O.A ühtne tahe, vaid nad tegutsesid teineteisest sõltumatult. Tunnistaja L.A. kinnitas kohtus, et A.U tuli eespool ja O.A talle järele. Ka kannatanu kinnitas, et O.A lõi teda esimesena ja alles seejärel lõi A.U. A.U rääkis sellest, et ta

pöördus kodu juurest tagasi kuuldes müra ja siis oli O.A aksojuhti juba löönud. Seega on alus A.U ja O.A tegevus 07.01.2005 kvalifitseerida KarS § 121 järgi ja nad tuleb kannatanu A.D. löömise eest süüdi mõista.

Maakohus arutas muuhulgas ka järgmisi varguste episoode: - A.U ja Vladimir H.I (Šarovi) süüdistus 06.12.2004 kella 19.45 paiku S.M. Hansapanga pangakaartiga S.M. arveldusarvelt raha varguses

Kannatanu S.M. ütluste kohaselt varastati temalt 06.12.2004 bussis nr 3a sõites rahakott.

Rahakotis oli tal muuhulgas deebetkaart ja selle pin-kood. Kannatanu sõnul varastati tema arveldusarvelt 20 000 krooni. Osa raha võeti samal päeval ja osa järgmisel päeval. Kannatanu esitas tsiviilhagi summas 20 250 krooni, millest 20 000 krooni oli arveldusarvelt võetud raha

ja ülejäänud summa rahakoti väärtus 90 krooni, sularaha 70 krooni ja kaartide taastamisväärtus. S.M. konto väljavõttelt nähtub, et sealt on 06.12.2004 kell 19.45 võetud maha 10 000 krooni

ja 07.12.2004 kell 00.08 10 000 krooni. Vastavalt Hansapanga tõendile on esimesena rahasumma võetud Hansapanga Raatuse 20 rahaautomaadist ja teine summa Hansapanga Kalda tee 32 rahaautomaadist.

Kohus oli seisukohal, et kuivõrd V. Šarov eitas kohtus A.U osavõttu vargusest ja

kohtul puuduvad tõendid, mis kinnitaksid vastupidist, siis tuleb asuda seisukohale, et on tõendamist leidnud vaid V. Šarovi poolt S.M. arveldusarvelt 10 000 krooni sularaha vargus 06.12.2004 V. Šarovi poolt ja ta tuleb selle teo toimepanemises süüdi tunnistada.

- A.U, H.I ja Vladimir H.I (Šarovi) süüdistus 07.12.2004 kella

00.08 Tartus Kalda tee 32 asuva Hansapanga sularahaautomaadist S.M. nimele väljastatud Hansapanga pangakaardiga S.M. arveldusarvelt raha varguses

Kannatanu S.M. kinnitas, et tema arveldusarvelt võeti välja kokku 20 000 krooni. S.M. konto

väljavõttelt nähtub, et sealt on 07.12.2004 kell 00.08 võetud 10 000 krooni. Vastavalt Hansapanga tõendile on summa võetud Hansapanga Kalda tee 32 rahaautomaadist. Vladimir Šarov tunnistas 10 000 krooni võtmist S.M. arvelduskontolt, kuid eitas teiste isikute osavõttu.

A.U ei tunnistanud, et ta oleks osa võtnud teo toimepanemises. H.I tunnistas end süüdi. Süüdistatav mäletas, et pin-kood oli koos pangakaardiga.

Kohus oli seisukohal, et kuivõrd antud episoodis kinnitavad nii V. Šarov kui ka H.I, et nad osalesid sularaha väljavõtmises, siis on alus nende ütlusi tõeseks pidada. Asjaolu, et V. Šarov eitas teiste osavõttu, ei välista H.I osalemist, sest V. Šarov tunnistas, et kaardi sai ta H.I käest. Samas puuduvad kriminaalasjas usaldusväärsed tõendid, mis kinnitaksid, et pangaautomaadist raha väljavõtmises osales A.U. Eeltoodust tulenevalt tuleb nimetatud kuriteoepisoodis süüdi tunnistada V. Šarov ja H.I ning A.U tuleb õigeks mõista.

6 -

O.A , H.I ja A.U süüdistus 18.12.2004 kella 13.21 ajal Tartus Kalda tee 1 c asuvast Hansapanga sularahaautomaadist Ü.S. nimele väljastatud Hansapanga pangakaardiga Ü.S. arveldusarvelt raha varguses

Kannatanu Ü.S. kinnitas kohtus, et H.I on talle tuttav seoses rahakoti vargusega. Ü.S.

ütluste kohaselt varastati tema rahakott 18.12.2004 bussis nr 3. Kannatanu sõnul tuli tema järel bussi naisterahvas, kes lõhnas alkoholi järele ja jäi tema ette seisma. Varguse avastas ta

mõni tund hiljem, kui tahtis uuesti välja minna. Rahakotti kasutas kannatanu viimati

toidupoes, kus ta käis enne bussi peale minekut. Kannatanu sõnul oli tal rahakotis 2

Hansapanga kaarti, mille juures olid ka pin-koodid. Kontolt võeti raha välja 2450 krooni. Kohtueelsel uurimisel tundis kannatanu isikus, kellega ta oli bussis füüsiline kontakt, ära H.I

. Kannatanu sõnu raha kontolt väljavõtmise kohta pärast rahakoti vargust kinnitab

Hansapanga konto väljavõte. Kohtus viitas kannatanu ka N.E-le kui isikule, keda ta rahakoti varguses süüdistas. H.I eitas kohtus enda süüd ja jäi oma seisukoha juurde ka

peale kohtueelsel uurimisel antud ütluste avaldamist. Kohtueelsel uurimisel avaldas H.I

, et ta pani teo toime koos Vladimir ja O.A-ga. Kohtus aga jäi endale kindlaks, et ta ei mäleta, et nimetatud isikud oleksid osalenud raha väljavõtmises.

Kohus oli seisukohal, et kuivõrd kannatanu Ü.S. tundis pärast rahakoti vargust isikuna,

kellega tal oli bussis füüsiline kontakt, ära H.I ja samal päeval on kannatanu

arveldusarvelt võetud sularaha 2450 krooni, siis sai nii rahakoti kui ka arveldusarvelt raha

varguse toime panna ja pani H.I. Kas ta tegi seda kellegagi koos või üksinda, selle

kohta usaldusväärsed tõendid puuduvad ja A.U ning O.A tulevad eeltoodus põhjusel selles episoodis õigeks mõista.

- O.A, H.I, Vladimir H.I (Šarovi) ja N.E süüdistus 18.01.2005 kella 09.00 paiku Tartus, Kalda tee 1 c asuva Hansapanga interneti panga terminaali

kaudu J.G. nimele väljastatud Hansapanga paroolikaartiga J.G. arveldusarvelt raha varguses

Kannatanu J.G. ütluste kohaselt sõitis ta 18.01.2004 öösel töölt koju. Järgmise päeva

hommikul helistas talle keegi naisterahvas ja ütles, et kannatanu rahakott on leitud Raadi

kalmistult. Rahakotis ei olnud enam aga pangakaarti koos paroolidega. Samal päeval öeldi

kannatanule pangast, et kell 08.45 on raha kantud J.K. arvele. Kannatanu kinnitas, et see kajastus ka tema konto väljavõttel.

Kohus oli seisukohal, et kriminaalasjas kogutud tõendid kinnitavad, et 18.01.2005 kella 09.00 paiku võtsid O.A, H.I, V. H.I (Šarov) ja N.E grupis isikutena, kes on

varem toime pannud varguse, Tartus Kalda tee 1 c asuva Hansapanga internetipanga

terminaali kaudu J.G. nimele väljastatud Hansapanga paroolikaartiga J.G. arveldusarvelt viimase tahte vastaselt välja ebaseadusliku omastamise eesmärgil sularaha 7000 krooni.

- O.A , H.I , Vladimir H.I (Šarovi) ja A.U süüdistus

19.01.2005 kella 17.17 ja 17.19 vahel Tartus, Kalda tee 1 c asuva Hansapanga

sularahaautomaadist V.K. nimele väljastatud Hansapanga pangakaardiga V.K. arveldusarvelt sularaha varguses

Kannatanu V.K. ütluste kohaselt märkas tema 19.01.2005 pärast sides paki eest tasumist ja rahakoti asetamist paki kõrvale, et rahakott on kadunud. Kannatanu läks Annelinnas Eedeni

7 peatusest koju ja helistas panka ning palus oma pangakaardi sulgeda. Pangast vastati talle, et tema arve on tühjaks tehtud. Koos pangakaardiga ja sellega koos olnud pin-koodiga varastati

kannatanult ära ka ID kaart, haigekassa kaart, kuupilet. Kannatanu sõnul oli tal raha arvel

4400 krooni. ID kaardi leidis Herne tänavalt üks võõras mees ja tõi selle kannatanule töö juurde.

Kannatanu ütlusi raha arveldusarvelt väljavõtmise kohta tõendab Hansapanga konto väljavõte, millest nähtub, et 19.01.2005 kell 17.17 on välja võetud kontolt 1500 krooni, kell 17.18 2000 krooni; kell 17.18 75 krooni; kell 17.19 800 ja 25 krooni. Kannatanu kedagi kahtlustada ei osanud.

Süüdistatav H.I kohtus ei mäletanud konkreetse teo toimepanemise asjaolusid. Ütluste

usaldusväärsuse kontrollimiseks avaldas kohus tema kohtueelsel uurimisel antud ütlused. Kohtueelsel uurimisel kinnitas H.I, et 19.01.2005 oli ta õhtul koos V. Šaroviga (sel ajal

perekonnanimi H.I) Eedeni kaubanduskeskuses ja kas Valeri või A.U helistasid H.I-le ja teatasid, et nad on just varastanud ühe rahakoti. A.U tahtsid, et V. Šarov aitaks sularahaautomaadist raha välja võtta. Kuna V. Šarov oli sellega nõus, siis H.I sõnul saadi kokku Eedeni juures Vladimir ja O.A-ga. Eedeni juures läksid V. Šarov ja O.A pangaautomaadi juurde, et varastatud kaardiga sularaha automaadist välja võtta. H.I ja A.U jäid neid ootama. Kui raha oli automaadist välja võetud, siis jagati H.I sõnul raha omavahel ära ja V. Šarovi osa anti H.I kätte.

Pärast ütluste avaldamist H.I möönis, et sündmus võis aset leida nii, nagu ta kohtueelsel uurimisel seletas. V. Šarov tunnistas kohtus, et tema võttis selle raha välja, kuid kuidas ta seda tegi, seda ta ei mäletanud. V. Šarov kinnitas, et kaardi andis temale H.I. O.A ja A.U eitasid osavõttu teo toimepanemises.

Kohus oli seisukohal, et selles kuriteoepisoodis tuleb tuginedes H.I ja V. H.I

(Šarovi) ütlustele süüdi tunnistada nii H.I, V. H.I (Šarov), O.A kui ka

A.U . Ütluste kohaselt varastasid kannatanu pangakaardi Vladimir ja O.A

. H.I ütlused on kooskõlas varguse toimepanemise asjaolude kohta kannatanu

ütlusega. Samas on läbi V. H.I (Šarovi) ütluste tõendatud, et pangaautomaadist võttis sularaha välja tema. H.I aga kinnitab, et raha jagati omavahel ära. Seega olid kõik neli

süüdistatavat seotud nii varguse toimepanemise kui ka varguse teel saadu jagamisega.

Asjaolu, et väidetavalt V. H.I (Šarovi) osa sai H.I kätte, ei oma antud teo puhul

olulist tähtsust, sest V. H.I (Šarov) oli ise isikuks, kes reaalselt raha arvelt varastas ja pangaautomaadi kaudu välja võttis. Seega tuleb selles episoodis kõik neli süüdistatavat süüdi tunnistada.

- O.A ja N.E süüdistus 20.01.2005.a. kella 19.00 paiku Tartus Astri 6 maja koridorist I.A. kuuluva mobiiltelefoni Siemens C62 varguses

Kannatanu I.A. ütluste kohaselt varastati kodust kapi pealt temale kuuluv mobiiltelefon

Siemens. Kannatanu sõnul tulid 20.01.2005 koos K.K. nende koju võõrad inimesed, kolm meesterahvast ja üks naisterahvas. Meesterahvas, kellega kannatanu rääkis eesti keeles, kuid tal oli vene aktsent. Kannatanu seletas kohtus, et võõrad isikud väitsid, et tõid kannatanu ise koju ja tahtsid sisse tulla, kuid kannatanu keelas neid. Võõrad isikud liikusid ainult koridoris. Telefoni väärtuseks hindas kannatanu 1782 krooni. Sama summa ulatuse esitas kannatanu ka tsiviilhagi.

8 Kohus oli seisukohal, et antud kuriteoepisoodis on tõendatud N.E ja O.A poolt

I.A. mobiiltelefoni vargus. Kannatanu, tunnistaja ja N.E ütlused riimuvad olulistes asjaoludes ja kohus on veendumusel, et kuigi korteris käisid peale N.E ja O.A ka V. Šarov ja H.I, siis on tõendamist leidnud, et telefoni varguse panid toime N.E ja O.A ning nad tuleb nimetatud varguse eest süüdi mõista.

- O.A , H.I ja N.E süüdistus 29.01.2005 kella 15.20 paiku E.O. käekotist temale kuuluva rahakoti varguses

Kannatanu E.O. ütluste kohaselt sõitis tema 29.02.2005 15.20 paiku Annelinnast Turu peatusse bussiga nr 3. Kannatanu sõnul istus ta bussis ja buss oli rahvast täis. Turu peatuses

märkas kannatanu, et tema rahakott on kadunud. E.O. helistas panka ja pani pangakaardi

kinni. Kannatanu sõnul läks tal peale rahakoti kaduma veel dokumendid (ID kaart, raamatukogu kaardid, säästukaart) ja üks hõbeese, mille väärtus oli 300-400 krooni. Rahakoti väärtuseks hindas kannatanu 500 krooni ja esitas tsiviilhagi summas 1205.- krooni.

Kohus oli seisukohal, et nii N.E kui ka H.I ütlused on kooskõlas kannatanu ütlustega. Kriminaalasjas kogutud tõendid kinnitavad, et N.E, H.I ja O.A koos tegutsedes varastasid E.O. käekotist E.O. kuuluva rahakoti väärtusega 500 krooni, milles

oli sularaha 50 krooni, E.O. nimele väljastatud ID kaart, haigekassakaart, õpetaja Teacher

kaart, Tartu Linnaraamatukogu lugejakaart, Hansapanga kaart, Tartu linnaliini bussi

kuupiletid 2 tk väärtusega vastavalt 210 krooni ning 90 krooni ja hõbedast vääriskiviga väärtese “Türgi silm” väärtusega 300 krooni.

- O.A, H.I, Vladimir H.I (Šarov) ja N.E süüdistus 31.01.2005 kella 15.00 ja 16.00 vahel H.P. seljakotist H.P. kuuluva rahakoti varguses

Kannatanu H.P. ütluste kohaselt läks tal 31.01.2005 linnaliini bussis nr 4 kaduma rahakott koos dokumentidega. Rahakott oli kannatanu sõnul seljakotis, mis oli lukustatav tõmblukuga. Kannatanu ütluste kohaselt oli bussis palju rahvast ja ta võttis seljakoti endale sülle. Bussis

vaatas ta ka ühele noormehele otsa, kellena ta tundis kohtuistungil ära V. Šarovi. Seoses rahakoti ja selles olnud asjade vargusega esitas kannatanu tsiviilhagi summas 1250 krooni. N.E ütluste kohaselt valis ohvri sel korral välja O.A ja pani ka ise toime rahakoti

varguse. Teised, s.o V. Šarov ja H.I , tegid nn katet. N.E sõnade kohaselt anti üksteisele märku silmadega. Asjad visati ära ja raha jagati omavahel ära. H.I nimetatud episoodi kohta, midagi kohtus ei mäletanud ja kinnitas, et ei ole selliseid tegusid toime pannud. O.A oma osavõttu varguses ei tunnistanud.

Kohus oli seisukohal, et puudub alus kahelda N.E ütlustes. Ütlused on kooskõlas

kannatanu poolt nähtu ja tajutuga, seda enam, et kannatanu märkas sündmuse käigus V.

Šarovi, kes oli koos grupiga ja täitis oma rolli nn katte tegemisel. Kohus oli seiskohal, et kriminaalasjas kogutud tõendid annavad aluse süüdi tunnistada O.A, H.I, V. H.I (Šarov) ja N.E grupis toime pandud varguse eest. Isikud varastasid Tartus linna

liinibussis nr 4 sõidu ajal Riia tänaval asuva Riiamäe peatuse ja Võru tänaval asuva

Sõbrakeskuse bussipeatuse vahelisel lõigul H.P. seljakotist H.P. le kuuluva rahakoti väärtusega 250 krooni, milles oli sularaha 1000 krooni, H.P. nimele väljastatud juhiluba, ISIC

Scholar Ühispanga kaart, Haigekassa liikmekaart, erinevad kliendikaardid, õpilaspilet ja

raamatukogu kaardid. Vargusega tekitati H.P. le varalist kahju kokku 1250 krooni, sama summa ulatuses kuulub rahuldamisele ka tsiviilhagi.

9 - O.A, H.I, A.U, V. H.I (Šarovi) ja N.E süüdistus 02.02.2005 kella 16.30 ja 17.00 vahel L.H. käekotist temale kuuluva rahakoti varguses

Kannatanu L.H. ütluste kohaselt on talle tuttavad H.I ja V. Šarov seoses rahakoti vargusega. L.H. sõnul sõitis ta 02.02.2005 kaubamaja peatusest Annelinna poole ja sõidu ajal varastati tal kotist ära rahakott. Kannatanu sõnul oli bussis palju rahvast ja koguaeg oli surve.

Pärmivabriku juures läksid maha ka H.I ja V. Šarov. Bussis olles seisid mõlemad

kannatanu läheduses. Kannatanule tundus, et kaasas olid veel 2 meest. Oma bussipeatuses avastas kannatanu, et rahakotti kotis enam ei ole.

H.I mäletas küll kohtus seda, et üks naisterahvas tuli Pärmivabriku juures küsima dokumentide kohta, kuid süüdistatav eitas varguse toimepanemist. N.E kinnitas kohtus, et ka sel päeval läks ta koos H.I, V. Šarovi ja O.A-ga

bussi nr 3 peale ja kui bussist väljuti, siis andsid V. Šarov ja H.I märku, et midagi saadi, N.E kinnitas kohtueelsel uurimisel antud ütluste õigsust. V. Šarov küll kinnitas kannatanuga suhtlemist, kuid ei mäletanud kohtus varguse konkreetseid

asjaolusid, samas ta ka ei eitanud toimunut. A.U ja O.A eitasid omapoolset vargusest osavõttu.

Kohus oli seisukohal, et N.E ütlused on tõesed ja riimuvad kannatanu ütlustega. Samuti kinnitavad H.I ja V. Šarovi ütlused nende seotust vargusega. Kohus oli seisukohal, et tulenevalt N.E ja kannatanu ütlustest, on alus ka O.A süüdimõistmiseks selles episoodis, sest kohus ei näinud põhjust, miks N.E peaks just selles osas valetama, seda enam, et A.U osavõttu N.E ei maini ja kohtu meelest ei ole see ühegi muu tõendiga ka kinnitust leidnud, seega tuleb A.U selles episoodis õigeks mõista.

Kohus oli seiskohal, et on tõendamist leidnud, et 02.02.2005 kella 16.30 ja 17.00 vahel varastasid O.A, H.I, V. H.I (Šarov) ja N.E grupis tegutsedes Tartus

linna liinibussis nr 3 sõidu ajal Riia tänaval asuva Kaubamaja peatuse ja Fortuuna tänaval

asuva Pärmivabriku bussipeatuse vahelisel lõigul L.H. käekotist temale kuuluva rahakoti väärtusega 400 krooni, milles oli sularaha 580 krooni, linnaliini kvartali pilet väärtusega 500

krooni, L.H. nimele väljastatud ID kaart, Haigekassa liikmekaart, juhiluba, Hansapanga

deebetkaart ja rohu retseptid. L.H. sai tagasi dokumendid ja rahakoti ja esitas tsiviilhagi summas 1 100 krooni, millises ulatuses pidas kohus põhjendatuks ka tsiviilhagi rahuldada.

- O.A, H.I, V. H.I (Šarov) ja N.E süüdistus 03.02.2005 kella 16.00 ja 17.00 vahel V.H. kuuluva rahakoti varguse episoodis

Kannatanu V.H. kinnitas kohtus, et 03.02.2005 sõitis tema bussis nr 4, kus varastati temalt ära rahakott. Kannatanu seisis bussis, sest rahvast oli palju ja kui ta läks Aardla peatuses bussist maja ja soovis midagi osta, siis avastas ta, et tal ei ole rahakotti. Kannatanu märkis, et bussis

äratas tema tähelepanu see, et üks naisterahvas trügis teda. Kannatanu viitas ka kohtus H.I-le , kuid ei olnud endas 100% kindel. N.E kinnitas kohtus, et ta ei tea täpselt, kas selles episoodis varastas H.I või O.A . Väljuti aga koos H.I, O.A ja V. H.I-ga Aardla peatuses ja raha jagati omavahel ära. H.I eitab teo toimepanemist. V. Šarov aga möönab, et ta võis selles varguses osaleda. O.A eitab oma osavõttu vargusest.

Kohus oli seiskohal, et on tõendamist leidnud, et 03.02.2005 kella 16.00 ja 17.00 vahel varastasid O.A, H.I, V. H.I (Šarov) ja N.E grupis tegutsedes, Tartus linna liinibussis nr 4 sõidu ajal Riia tänaval asuva Riiamäe peatuse ja Jalaka tänaval asuva

10

Aardla bussipeatuse vahelisel lõigul V.H. käekotist V.H. kuuluva rahakoti väärtusega 50

krooni, milles oli sularaha 600 krooni, linnaliini bussi kvartali pilet väärtusega 450 krooni,

V.H. nimele väljastatud Hansapanga deebetkaart, Säästukaart, Hansaneti koodikaart, raamatukogu töötõend, pensionitunnistus ja Haigekassa liikmekaart.

- O.A, H.I, A.U ja N.E süüdistus 10.02.2005 umbes kella 18.00 ja 18.15 grupis tegutsedes J.R. õlakotist J.R. kuuluva mobiiltelefoni №kia 6100 ja rahakoti varguse episood

Kannatanu J.R. kinnitas kohtus, et tunneb ära süüdistatavatest N.E seoses vargusega, mis toimus 10.02.2005. Kannatanu sõnul sõitis ta sel päeval bussiga nr 3, buss oli rahvast täis.

Kannatanu tundis bussis rabelemist ja kui ta tagasi vaatas, siis keeras tema taga olev meesterahvas pea ära. Koolikoti ees sahtlis oli kannatanul mobiiltelefon ja rahakott, mis ära varastati. N.E ütluste kohaselt sai ta sel päeval kokku O.A ja H.I-ga ja sõideti bussis nr 3. Seda N.E täpselt kohtus ei mäletanud, kes rahakoti ja mobiiltelefoni varastas, kuid N.E kinnitas kohtus kohtueelsel uurimisel antud ütlusi, millede kohaselt valis seekord ohvri

välja H.I , teised katsid teda. Rahakotis oli raha vähe ja selle viskas O.A hiljem minema. Mobiiltelefoni võttis ära H.I ja sellest ei teadnud teised midagi. H.I kinnitas kohtus, et tegelikult ta seda tegu teinud ei ole, kuid kohtueelsel uurimisel

võttis selle lihtsalt enda peale. O.A ja A.U eitasid osavõttu varguse toimepanemisest.

Kohus oli seisukohal, et puudub alus kahelda N.E ütluste õigsuses, sest need on ka

kooskõlas kannatanu ütlustega. Samas puudusid kriminaalasjas vastuvaidlematud tõendid

selle kohta, et varguses osales kindlasti ka A.U. Kohus pidas siinjuures vajalikuks

tõlgendada kahtlused süüdistatava kasuks. Seega oli kohus seisukohal, et kriminaalasjas kogutud tõendid kinnitavad, et 10.02.2005 umbes kella 18.00 ja 18.15 vahel varastasid O.A , H.I ja N.E grupis isikutena, kes on varem toime pannud varguse Tartus ,

linna liinibussis nr 3 sõidu ajal kesklinna (Riia tn algus) ja Fortuuna tänaval asuva

Pärmivabriku bussipeatuse vahelisel lõigul J.R. õlakotist J.R. kuuluva mobiiltelefoni №kia

6100 väärtusega 1890 krooni koos randmepaelaga väärtusega 35 krooni ning J.R. kuuluva rahakoti (väärtusetu), milles oli sularaha 90 krooni, J.R. nimele väljastatud ISIC Scholar kaart,

Haigekassa liikmekaart, ID kaart, õpilaspilet, telefonis olnud ZEN kõnekaart ja erinevad kliendikaardid.

- O.A, H.I, A.U ja N.E süüdistus 14.02.2005 V.K. käekotist temale kuuluva rahakoti varguses

Kannatanu V.K. ütluste kohaselt sõitis ta 14.02.2005 bussiga nr 3. Sõidu ajal läks tal käekotist kaduma rahakott. Kannatanu sõnul seisis ta bussis ja keegi tema tähelepanu endale ei tõmmanud. N.E ütluste kohaselt andis sel korral märku O.A, et ta on midagi saanud. N.E sõnul jagati saadud raha omavahel ära. Pärast kohtueelsel uurimisel antud ütluste avaldamist jäi aga N.E selle juurde, et rahakoti varastas H.I. Kohus avaldas kohtus H.I poolt kohtueelsel uurimisel antud ütluses, kuivõrd H.I keeldus kohtus ütluste andmisest. Kohtueelsel uurimisel on H.I oma süüd tunnistanud

ja ta ei soovinud kohtus midagi lisada. O.A ja A.U eitasid osavõttu varguse toimepanemisest.

11 Kohus oli seisukohal, et puudub alus kahelda N.E ja H.I ütluste õigsuses, sest need

on ka kooskõlas kannatanu ütlustega. Samas puudusid kriminaalasjas vastuvaidlematud tõendid selle kohta, et varguses osales kindlasti ka A.U. Kohus pidas siinjuures

vajalikuks tõlgendada kahtlused süüdistatava kasuks. Seega oli kohus seisukohal, et kriminaalasjas kogutud tõendid kinnitavad, et 14.02.2005 kella 16.30 ja 17.00 vahel varastasid

O.A, H.I ja N.E grupis isikutena, kes on varem toime pannud varguse , Tartus linna liinibussis nr 3 sõidu ajal kesklinna (Riia tn algus) ja Kalda teel asuva Emajõe bussipeatuse vahelisel lõigul V.K. käekotist temale kuuluva rahakoti väärtusega 140 krooni,

milles oli sularaha 1500 krooni, linnaliinibussi kvartali pileti väärtusega 500 krooni, V.K.

nimele väljastatud Hansapanga deebetkaart, ID kaart, Säästukaart, Haigekassakaart, Päevakeskus Kalda töötõend ja postkasti võti.

- O.A , H.I , A.U ja N.E süüdistus 14.02.2005 kella 16.30 ja 17.00 vahel M.J. käekotist M.J. kuuluva rahakoti varguses Kannatanu M.J. ütluste kohaselt on talle seoses vargusega tuttavad Valeri ja A.U.

Kannatanu sõitis bussiga nr 3 kaubamaja juurest Annelinna. Buss oli väga täis ja kui kannatanu jäi seisma trepiastmele, siis jäi tema taha prillidega mees, kelles tundis kannatanu ära A.U. Kannatanu sõnul oli tal kott õlal ja see oli süüdistatavate poole. Kui kannatanu Eedeni peatuses väljus, siis oli tema kott lahti ja rahakott oli kadunud.

Kohus oli seisukohal, et puudub alus kahelda N.E ja H.I ütluste õigsuses, sest need on ka kooskõlas kannatanu ütlustega. Seega oli kohus seisukohal, et kriminaalasjas kogutud

tõendid kinnitavad, et 14.02.2005 kella 16.30 ja 17.00 vahel varastasid O.A , H.I

, A.U ja N.E grupis isikutena, kes on varem toime pannud varguse, Tartus linna liinibussis nr 3 sõidu ajal kesklinna (Riia tn algus) ja Kalda teel asuva Emajõe

bussipeatuse vahelisel lõigul M.J. käekotist M.J. kuuluva rahakoti väärtusega 250 krooni,

milles oli sularaha 1100 krooni, linnaliinibussi kvartalipilet väärtusega 500 krooni, M.J.

nimele väljastatud ID kaart, kaks Hansapanga kaart, millest üks oli R.J. nimele, O.Lutsu raamatukogu lugejapilet, kaupluse Rademar kliendikaart, komisjonipoe Vaher kauba müügi

kviitung, kaupluse Citysport kliendikaart, kaupluse Sportland kliendikaart ning kaupluse Kangas ja Nööp kliendikaart.

- O.A, H.I, A.U, V. H.I (Šarov) ja N.E süüdistus

15.02.2005 umbes kella 13.30 ja 14.00 vahel S.P. spordikotist S.P. kuuluva rahakoti varguses

Kannatanu S.P. ütluste kohaselt sõitis ta 15.02.2005 Kaubamaja juurest bussiga nr 3a Annelinna. Rahakott oli tal spordikotis. Bussis oli palju rahvast ja kannatanu seisis keskmise ukse juures. Rahakoti varguse avastas kannatanu kodus. Bussis miski kannatanu tähelepanu ei äratanud. Kohtueelsel uurimisel kirjeldas kannatanu talle kahtlasena tundunud meesterahvaid, keda ta aga kohtusaalis ära ei tundnud.

Kohus oli seisukohal, et puudub alus kahelda N.E ja H.I ütluste õigsuses, mis puudutab nende ja O.A osavõttu. Samas puuduvad kriminaalasjas vastuvaidlematud

tõendid selle kohta, et varguses osales kindlasti ka A.U ja V. H.I (Šarov).

Kohus pidas siinjuures vajalikuks tõlgendada kahtlused süüdistatavate kasuks. Seega oli

kohus seisukohal, et kriminaalasjas kogutud tõendid kinnitavad, et 15.02.2005 umbes kella 13.30 ja 14.00 vahel varastasid O.A, H.I ja N.E grupis isikutena, kes on varem toime pannud varguse, Tartus linna liinibussis nr 3 a sõidu ajal kesklinna ja Kalda tee

vahelisel lõigul S.P. spordikotist S.P. kuuluva rahakoti väärtusega 800 krooni, milles oli

12

sularaha 700 krooni ning S.P. nimele väljastatud Hansapanga krediitkaardi, EGO järelmaksukaardi, haigekassa kaardi, üliõpilaspileti ja tühjad telefonikaardid.

Karistuse mõistmisel arvestas kohus kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, tahtluse liiki,

võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra

kaitsmise huvisid. Süüdistatavate osas karistust raskendavaid asjaolusid KarS 58 mõttes ei esinenud. Karistust kergendava asjaoluna KarS § 57 lg 1 p 3 alusel pidas kohus põhjendatuks

arvestada N.E puhul karistust kergendava asjaoluna puhtsüdamlikku kahetsust, mis

avaldus enamuse talle süüks arvatud episoodide puhul. Teiste süüdistatavate puhul kohtu

arvates karistust kergendavaid asjaolusid ei esinenud. Süüdistatavad on toime pannud tahtlikud kuriteod.

V. H.I (Šarov) on varel kriminaalkorras karistatud kuuel korral. O.A on varem

kriminaalkorras karistatud üheksal korral. H.I on varem kriminaalkorras karistatud neljal korral.

KarS § 199 lg 2 erinevate puntide järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest võib

kohus määrata karistusena kuni viie aasta pikkuse vangistuse. KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest võib kohus karistusena mõista rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistuse. KarS § 209 lg 2 erinevate punktide järgi kvalifitseeritava

kuriteo toimepanemise eest on kohtul õigus mõista karistuseks vangistus ühest kuni kolme aastani. KarS § 56 lg 2 sätestab, et vangistust võib mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole

võimalik saavutada kergema karistusega. Käesoleva kriminaalasja raames oli maakohus

seisukohal, et tulenevalt eelpool kajastatud sanktsioonidest ja ka tulenevalt isikute süü astmest, tuleb süüdimõistetuid kõiki karistada vangistusega.

O.A on pärast varasemate karistuste ärakandmist jätkanud süstemaatiliselt uute kuritegude toimepanemist, seega ei ole varasemad vangistused teda muutnud. O.A on alus süüdi mõista tegude eest, millised ta pani toime vaid mõni aeg pärast eelmise karistuse

kandmisest vabanemist. Käesoleval juhul lisandus varavastastele tegudele ka vägivallategu.

Kohus oli seisukohal, et isik, kelle sissetuleku saamise allikaks on saanud vargused ja kes

vabanedes ei ole suutnud õiguskuulekat elu alustada, tuleb igal järgmisel korral karistada

varasemast rangemalt, et vähemalt sel teel avaldada ühiskonna hukkamõistu ja tagada õiguskorda. O.A tuleb seetõttu karistada pikemaajalise vangistusega ja kohus pidas

põhjendatuks liitkaristusena mõista talle 3 aasta ja 6 kuu pikkuse vangistuse, mis kuulub reaalselt kandmisele.

V. H.I-le (Šarovile) karistuse mõistmisel arvestas kohus tema rolli varguste

toimepanemisel, mis seisnesid valdavalt kas nn katte tegemises või juba varastatud pangakaardiga sularaha väljavõtmises. Kriminaalasjas kogutud tõendid näitavad, et aktiivsed

tegutsejad ja esemete äravõtjad olid enamasti kas H.I või O.A, eeltoodust tulenevalt pidas kohus võimalikuks V. H.I (Šarovi) karistada lühema vangistusega kui teisi kaasosalisi ja pidas põhjendatuks mõista karistuseks 1 aasta ja 6 kuud vangistust. Kuivõrd V.

H.I (Šarov) on käesolevas kriminaalasjas kajastuvad kuriteod toime pannud Tartu Maakohtu 29.10.2004 otsusega mõistetud karistuse katseajal, siis tuleb KarS § 65 lg 2 alusel

suurendada käesoleva otsusega mõistetud karistust eelpoolnimetatud kohtuotsuse järgi kandmata karistuse, so 1 aasta vangistust võrra ja liitkaristuseks tuleb mõista 2 aastat 6 kuud

vangistust. Kuivõrd käesoleval ajal on V. H.I (Šarov) vahistatud kriminaalasjas nr

13

07260100464, siis pidas kohus põhjendatuks tuginedes KarS §-le 68 lugeda karistuse kandmise aja alguseks Vladimir Šarovi kinnipidamine 03.02.2007

H.I-le karistuse mõistmisel tuleb arvesse võtta tema aktiivne roll varguste

toimepanemisel. Käesolevas kriminaalasjas käsitletud episoodides oli pea kõigis vargusi puudutavates episoodides alus süüdistada H.I. Karistuse mõistmisel tuleb arvestada ka

seda, et tema oli reeglina rahakottide reaalne äravõtja. Kohus leidis, et H.I tuleb karistada varguste toimepanemise eest sanktsiooni keskmisest määrast suurema karistusega ja pidas põhjendatuks mõista karistuseks 3 aastat vangistust. H.I on 28.02.2007 vahistatud kriminaalasjas nr 07260100253 ja kohus pidas põhjendatuks, tuginedes KarS §-le 68, lugeda tema karistusaja algust nimetatud vahistamisest.

Apellatsioonides esitatud taotluste sisu

H.I kaitsja palub tühistada Tartu Maakohtu 1. juuni 2007 otsuse apellatsioonis toodud mahus ning motiividel, teha uue otsuse ja vähendada H.I-le mõistetud karistust.

Apellatsiooni põhjenduste kohaselt on H.I ebaõigesti mõistetud süüdi 18.12.2004 Ü.

Söödi arveldusarvelt raha varguses. Kohus on H.I süüdimõistmise nimetatud episoodis rajanud kannatanu ütlustele, kes väitis, et nägi selles bussis, kus tema sõitis, H.I. Seda, et

H.I oleks temalt rahakoti varastanud, kannatanu ei näinud. Välistada ei saa asjaolu, et kannatanu lihtsalt eksib H.I äratundmisel.

Kohus tunnistas H.I süüdi 31.0 1 . 2005 kella 15.00 ja 16.00 vahel H.P. seljakotist rahakoti varguses. Kannatanu H.I ei tunne ning selle kuriteoga ei seosta. Ainsana andis H.I

süüstavaid ütlusi N.E, kelle ütlused ei ole usaldusväärsed, kuna N.E ei pruugi

mäletada kõiki sündmusi täpselt ning N.E kohtus antud ütlused jätsid mulje soovist vähendada oma karistust isegi kaassüüdistatavate rõõnamise hinnaga. Kohtul ei olnud piisavalt tõendeid H.I süüdimõistmiseks selles kuriteoepisoodis.

Kohus on rajanud H.I süüdimõistmise kaassüüdistatava N.E ütlustele ka veel

02.02.2005 L.H. rahakoti varguse episoodis; 03.02.2005 V.H. rahakoti varguse episoodis;

10.02.2005 J.R. mobiiltelefoni ja rahakoti varguses; 14.02.2005 V.K. le kuuluva rahakoti varguse episoodis, arvestamata, et N.E ütlused ei ole objektiivsed ega tõesed.

Samuti on ebaõige H.I-le mõistetud karistus. Ebaõige on kohtu järeldus, et H.I on olnud seotud peaaegu kõigi varguste episoodidega ning talle tuleks seetõttu mõista sanktsiooni keskmisest määrast suurem karistus.

H.I palub tühistada Tartu Maakohtu 1. juuni 2007 otsuse apellatsioonis nimetatud episoodides süüdimõistmise osas ja teha uue otsuse, millega nimetatud episoodides H.I õigeks mõista ning vähendada H.I-le mõistetud karistust.

Kohus on jätnud H.I ütlused tähelepanuta. H.I ei osalenud 18.02.2004 Ü.S. varguses, kuna ta ei oska pangaautomaadist raha välja võtta. Kannatanu viitas kohtuistungil N.E-le

, mitte H.I-le. Samuti on H.I ebaõigesti süüdi mõistetud 19.01.2005 V.K. varguses, 31.01.2005 H.P. varguses, 02.02.2005 L.H. varguses; 03.02.2005 V.H. varguses; 10.02.2005 J.R. varguses; 14.02.2005 V.K. varguses. Nimetatud episoodides on süüdi N.E ning tema teisi süüdistatavaid süüstavad ütlused on ebaõiged. N.E ütlused ei ole tõesed ega usaldusväärsed, kuna need on antud enese õigustamiseks ja pealegi on need antud politsei surve all.

14 Samuti palub H.I kergendada talle mõistetud karistust, kuna mõistetud karistus on liiga karm.

V. H.I (Šarovi) kaitsja

palub tühistada Tartu Maakohtu 1. juuni 2007 otsuse osas,

millega mõisteti V. H.I süüdi KarS § 199 lg 2 p 4,7 järgi kuriteo täideviimises ning

kvalifitseerida V. H.I tegevus läbi KarS § 22 lg 3 kuriteole kaasaaitamisena ning vähendada sellest tulenevalt mõistetud karistust. V. H.I ei ole eitanud, et tema oli isik, kes võttis raha välja kahel korral S.M. pangakontolt, samuti J.G. ja V.K. pangakontolt. Samas on antud episoodide puhul selgunud, et V. H.I ei osalenud pangakaartide hõivamisel. Sularaha kontodelt väljavõtmist paluti V. H.I-lt, kuna tema tundis pangaautomaati ja oskas raha kontolt välja võtta. V. H.I on kohtus kinnitanud,

et ta andis tema poolt väljavõetud raha H.I kätte. Seda on kohtus kinnitanud ka H.I ise. Antud juhul ei olnud V. H.I puhul tegemist kaastäideviimisega, vaid kuriteost

osavõtuga kaasaaitamise vormis. Kaasaaitamine KarS § 22 lg 3 mõttes on teise isiku

õigusvastase teo soodustamine. Kuna V. H.I ise oma tegevusest mingit kasu ei saanud, tuleb tema tegu käsitleda kui kaasaaitamist.

V. H.I on mõistetud süüdi ka taskuvarguse toimepanemises episoodides, kus kannatanuteks olid H.P. , L.H. ja V.H. . Antud episoodides on V. H.I möönnud, et võis viibida samal ajal bussis. Samas ei ole keegi osalistest kinnitanud, et sel korral ega ka mõnel teisel korral oleks V. H.I olnud aktiivne roll varguse toimepanemises. V. H.I on alati viibinud kannatanust eemal ning ei ole olnud kannatanuga vahetus kontaktis. Nii V. H.I kui ka H.I ütlustest nähtub, et H.I lahkumisel kodust otsis V. H.I ta linnast üles ning käis H.I-ga kaasas selleks, et veenda viimast koju tulema. H.I kinnitab, et kui ta alkoholi pruukis, ei kuulanud ta kedagi. Neid ütlusi kinnitab ka süüdistusest nähtuv asjaolu, et V. H.I on osalenud vaid H.I-ga ühistes episoodides. Seega tuleb V. H.I

tegevus ka antud juhul kvalifitseerida mitte täideviijana, vaid läbi kuriteost osavõtu kaasaaitajana. Ülaltoodud põhjustel on põhjendatud ka V. H.I-le mõistetud karistuse kergendamine.

V. H.I (Šarov) palub tühistada Tartu Maakohtu 1. juuni 2007 otsuse reas varguseepisoodides, mida kaitsja on nimetanud oma apellatsioonis. Samuti palub süüdistatav tühistada maakohtu otsuse mõistetud liitkaristuse osas, kuna KarS § 65 lg 2 sätestab, et liitkaristus ei tohi ületada karistusliigi ülemmäära. KarS § 199 järgi on

karistuse ülemmäär 5 aastat, kuid kohus on mõistnud V. H.I-le karistuseks 2 aastat ja 6 kuud vangistust.

O.A kaitsja palub tühistada Tartu Maakohtu 1. juuni 2007 otsuse osas, milles

O.A tunnistati süüdi ja karistati KarS § 199 lg 2 p 4, 7 järgi ja teha uue otsuse, millega mõista O.A süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 4,7 järgi õigeks ja kergendada mõistetud karistust.

Apellatsiooni põhjenduste kohaselt on maakohtu poolt KarS § 121 järgi mõistetud karistus liiga range. Maakohus on ebaõigesti leidnud, et ei esine O.A karistust kergendavaid

asjaolusid. Maakohus on jätnud arvestamata, et O.A kahetseb. O.A lõi

kannatanut siis, kui viimane oli teda solvanud sõnaga „kozjol“. O.A seletas, et selline väljend oli talle nagu „nuga selga“.

15 Kriminaalasjas kogutud tõenditega ei ole tõendatud süüdistatava O.A süü temale

KarS § 199 lg 2 p 4, 7 inkrimineeritud kuriteo toimepanemises. Maakohus tugines O.A

süüditunnistamisel N.E antud ütlustele, mis ei ole objektiivsed ega tõesed. H.I ja V. Šarov muutsid oma eeluurimisel antud ütlusi. H.I avaldas kohtuistungil, et uurijad ähvardasid teda vahistamisega. Samuti öeldi talle, et O.A istub juba vanglas.

O.A eitab osavõttu teo toimepanemisest. Maakohtu järeldused ei vasta asjas

tuvastatud faktilistele asjaoludele. O.A süüd ei ole kinnitatud kannatanute ega

tunnistajate poolt. Kriminaalasjas puuduvad vastuvaidlematud tõendid selle kohta, et vargustes osales kindlasti O.A. O.A palub tühistada Tartu Maakohtu 1. juuni 2007 otsuse ja palub teha uue otsuse, millega kergendada mõistetud karistust.

Apellatsiooni põhjenduste kohaselt on kaassüüdistatavad H.I ja V. Šarov andnud

mitmes varguse episoodis ebaõigeid ütlusi, väites, et vennad A.U kutsusid neid appi pangaautomaadist raha välja võtma. O.A väitel oskavad nad mõlemad vennaga ise pangaautomaadist raha välja võtta.

Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused

Ringkonnakohtus toetasid süüdistatavad ja kaitsjad apellatsioone nendes toodud motiividel.

Prokurör palus apellatsioonid jätta rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.

Ringkonnakohus, olles eelnevalt tutvunud kriminaalasja materjalidega, kuulanud ära süüdistatavad, kaitsjad ja prokuröri, leiab, et apellatsioonid on põhjendamatud, rahuldamisele ei kuulu ja maakohtu otsus tuleb jätta muutmata selle põhiosas esitatud asjaoludel, milliseid ringkonnakohus ei pea vajalikuks korrata vastavalt KrMS §-le 342 lg 3 p 1.

H.I ja V. Šarovi apellatsioonides on esitatud taotlus osade kuriteoepisoodide osas

tehtud maakohtu otsuse järelduste ümberhindamiseks. Samas palutakse kergendada ka karistust. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonid ei sisalda sedavõrd kaalukaid uusi asjaolusid, millest juhinduvalt peaks maakohtu süüdimõistva otsuse tühistama. Maakohus on prokuröri taotlusest

lähtuvalt tõendeid põhjalikult hinnates osa kuriteoepisoode süüdistusest välja jätnud kuriteokoosseisu puudumise või kuriteo toimepanemise tõendamatuse tõttu.

Ringkonnakohus leiab, et maakohus on juba otsuse põhiosas ( 8 kd tl 73-88) motiveerinud

süüdistatavate süüditunnistamist ning veenvalt ümber lükanud ka nende sellekohased kaitseversioonid. Ringkonnakohtus jäid süüdistatavad varemantud ütluste juurde.

Süüdistatav H.I väitis endiselt, et enamikus vaidlustatud episoodides on teda süüdi

tunnistatud kaassüüdistatava N.E ütluste põhjal, samuti avaldasid politseitöötajad talle survet kohtueelsel uurimisel ütluste saamiseks.

Süüdistatav V. Šarov jäi maakohtus antud ütluste juurde. Tema roll kuritegudes seisnes selles, et talle anti pangakaart, PIN kood ja paluti sularaha pangaautomaadist välja võtta. Ta ei

kontrollinud, kes on pangakaardi omanik. Tema isiklikult pole pangakaarti ega raha varastanud. Süüdistatav möönis samas, et midagi seadusvastast ta küll toime pani, aga ta ei teinud seda kavatsusega.

Süüdistatav A.U täpsustas oma põhitaotlust ja palus maakohtu otsuse tühistada talle mõistetud karistuse osas. Samuti leidis, et KarS § 121 järgi mõistetud karistus on liiga range.

16

Maakohtu otsuses on põhjalikult käsitletud vaidlustatud varguseepisoodides kogutud tõendeid, sealhulgas kannatanute ütlusi ning süüdistatavate vastuväited ümber lükatud.

N.E ütlused kirjeldavad detailselt kaassüüdistatavate (H.I, V. Šarovi jt.) osalust kuriteoepisoodides, milliseid nad on apellatsioonides vaidlustanud. Käesolevas kriminaalasjas tuleb tõendite puhul arvestada kuriteo spetsiifikat, kus vargustega bussis lootsid süüdistatavad

rahvarohkes ühissõidukis märkamatult tegutseda. Sellise tegevuse juures ei salvestu ka

oluliselt tõendeid materiaalses maailmas, mistõttu on õigustatult olulised varguste toimepanijate grupi liikmete, käesoleval juhul kaassüüdistatava N.E ütlused.

Kaitsjad seavad alusetult kahtluse alla kaassüüdistatava N.E ütlused, kes on detailselt avanud ja kirjeldanud kuritegudes toimepanijate osaluse. Ainuüksi väide, et N.E on enda ja kaassüüdistatavate kuritegeliku eluviisi selle detailides avanud ja ennast süüdi tunnistanud, ei sea veel kahtluse alla tema ütluste sisu ja õigsust. Kaassüüdistatav N.E on kinnitanud maakohtus ka kohtueelsel uurimisel antud ütluste õigsust.

Ringkonnakohus leiab, et väheveenev on kaitseversioon, mille kohaselt V. Šarov viibis küll varguste toimepanemise ajal bussis, „kuid teda ei huvitanud, mis täpsemalt bussis toimus“ või „ta viibis seetõttu bussis juhuslikult, et oli läinud abikaasa H.I otsima“. Süüdistatava

V. Šarovi apellatsioonis esitatud vastuväited on maakohtu otsuse põhiosas juba käsitlust leidnud. Väide, et V. Šarov oli kuritegude toimepanemisel ainult kaasaaitaja rollis, on ekslik. Ainetu on süüdistatava V. Šarovi versioon, et ta ei teadnud, mida kaassüüdistatavad bussides teevad. Samas möönis, „et võib olla ka teadis, aga see teda ei huvitanud.“ V. Šarovi kaitsja leidis endiselt, et kaitsealune pole mitte kuriteo täideviija, vaid kaasaaitaja. Samas väide, et ta viibis

lihtsalt bussis koos kaassüüdistatavatega, sest läks abikaasat otsima ja koju tooma, on tõenditest tulenevalt mitteusaldusväärne.

Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-97-04 on märgitud, et kaastäideviijatena on igal juhul

käsitletavad kõik, kes vahetult ise realiseerisid mingi süüteokoosseisu objektiivsesse külge

jääva teo. Käesoleval juhul tuleb lugeda põhjendatuks lähtumist avaramast - materiaalobjektiivsest ehk teovalitsemise teooriast. KarS § 21 lg 2 lause 1 kohaselt vastutavad isikud kaastäideviijatena, kui vähemalt kaks isikut panevad süüteo toime ühiselt ja kooskõlastatult. Kõnealusest teooriast lähtuvalt ei ole nõutav,

et täideviijana käsitletav isik realiseeriks ise kas tervikuna või osaliselt objektiivse

teokoosseisu. Objektiivses mõttes panevad isikud süüteo toime ühiselt, kui nad valitsevad

toimuvat funktsionaalselt tööjaotuslikus koostoimes. See tähendab, et igaüks

(kaas)täideviijatest peab lisama tagajärje saabumisse teoühtsust hinnates olulise teopanuse,

millest kokkuvõtvalt sõltub taotletava eesmärgi saavutamine. Tegemist peab olema kõigist

täideviijatest sõltuva ühtse teovalitsemisega, kus kõik isikud tegutsevad ühtsest teoplaanist

lähtuva tööjaotuse alusel. Süüteo realiseerimise suhtes peab olema tegemist just olulise

teopanusega, st ei piisa ainult toetavatest, teo täideviimise seisukohalt teisejärgulistest tegevustest. Subjektiivses mõttes eeldab kõnealusest teooriast lähtuvalt mõistetav kaastäideviimine ühist teootsust, mis sisaldub KarS § 21 lg 2 lause 1 mõistes kooskõlastatult. Kaastäideviijad peavad olema kokku leppinud rollijaotuses ja selle vastastikusest sõltuvusest - st süütegu pannakse

toime läbi teadliku ja soovitud koostegutsemise. Kaastäideviimise korral soovib isik enda teopanust näha just osana ühtsest tegutsemisest. Teovalitsemise teooria tähenduses tuleb seda

17

mõista teovalitsemise tahtlusena. See kokkulepe ei pea olema suuline ega eelnema süüteokatsele ja seda on võimalik saavutada ka vaikimisi ning konkludentsete tegudega juba

süüteo toimepanemise käigus. Erinevalt formaal-objektiivsest teooriast on ühine ja kooskõlastatud tegu kui tervik teovalitsemise teooria mõttes olemuselt jagamatu ja omistatav

kõigile kaastäideviijatele ka siis, kui keegi neist kaastäideviijatest mingit üksikut tegu n.ö

omakäeliselt toime ei pannud. Selle ühise teoga on hõlmatud ka kaastäideviijate koosseisupärase tegevuse kõik ebaolulised kõrvalekalded, mis pole käsitletavad ekstsessina.

Seega lähtutakse teovalitsemise teoorias arusaamast, et KarS § 21 lg 2 lause 1 näol on tegemist omistamisnormiga, mille alusel üks isik vastutab ka teise poolt faktiliselt tehtu eest nii, nagu oleks ta seda ise teinud. Teovalitsemise teooria tähenduses nõutav, et täideviijana

käsitletav isik paneks toime objektiivsesse teokoosseisu kuuluva teo. Küll on aga nõutav "ühtsest tahtest hõlmatud ja kuriteokoosseisu tunnustele vastava sündmuste kulgemise enda kontrolli all hoidmine". Järelikult võib süüteo kaastäideviija olla teoplaani väljatöötaja, samuti

ühise teopaani ja tööjaotuse alusel toimuva kaasvalitseja: nt valvab, et keegi süüteo

toimepanemisele vahele ei tuleks, juhib tähelepanu kõrvale jne. Nii on ka Riigikohtu

kriminaalkolleegium kriminaalasjas nr 3-1-1-20-03 märkinud, et kriminaalkoodeksi mõttes

kuriteo ettevalmistamises ja organiseerimises osalenud isikuid võib vaadelda

(kaas)täideviijana, mis veelgi kinnitab, et täideviija mõiste ei ole tingimata ja alati seotud objektiivse teokoosseisu realiseerimisega.

Käesolevas kriminaalasjas on tuvastamist leidnud, et tegemist oli varasemalt kriminaalse

minevikuga isikute grupiga, kes olid spetsialiseerunud muuhulgas süsteemsele varguste toimepanemisele bussides.

Süüdistatavate endi ütlustest ilmneb kuritegudes osalenud isikute rollijaotus. Kõik said osa

varastatud rahast. Sõltuvalt konkreetse kuriteo tehioludest, kannatanu valikust jne.,

kavandasid süüdistatavad tihtipeale ka kuriteopaigas (bussis) detailsema rollijaotuse. Vastavalt bussis asunud isikute arvule valiti üksteisele miimika ja žestide abil märku andes

kuriteoohvrid. Eelkõige olid ründeobjektideks kotte kandvad naisisikud. Kes pidas reisijate

hulgas valvet, kes viis kannatanu tähelepanu eemale, kes komistas segaduse tekitamiseks

vajadusel kannatanule füüsiliselt otsa, kes võttis reaalselt rahakoti ja kes võttis

rahaautomaadist raha välja. Sellest tulenevalt oli igal süüdistataval suurem või väiksem teopanus konkreetse varguse toimes.

A.U kaitsja apellatsioon sisaldas palju üldsõnalist ja konkreetseid asjaolusid esitamata taotlust õigeksmõistmiseks, kuid ringkonnakohtus A.U täpsustas taotluse sisu ja soovis karistuse kergendamist.

Karistused Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsusega süüdistatavatele mõistetud karistused on KarS §

56 kohaselt motiveeritud ning karistuste kergendamiseks puudub seaduslik alus. Mingeid uusi, maakohtule mitteteadaolevaid asjaolusid karistuse mõistmisse puutuvalt pole hiljem esitatud. Seetõttu ei kuulu süüdistatavatele mõistetud karistused kergendamisele. H.I-le karistuse mõistmisel on maakohus põhjendatult arvestanud tema aktiivset ja keskset rolli arvukate varguste toimepanemises. Ringkonnakohus ei nõustu V. Šarovi väitega, et maakohtu otsusega on talle mõistetud karistus

KarS § 65 lg 1 järgi ebaõigesti. V. Šarov leiab väheveenva asjaoluna, et kuna ta ennast

toimepandud kuritegudes süüdi ei tunnista ja pole neid toime pannud, siis ei saanud maakohus talle ka liitkaristust mõista.

18 Maakohus leidis põhjendatult, et kuivõrd V. Šarov on käesolevas kriminaalasjas kajastuvad kuriteod toime pannud Tartu Maakohtu 29.10.2004 otsusega mõistetud karistuse katseajal, siis

tuleb KarS § 65 lg 2 alusel suurendada käesoleva otsusega mõistetud karistust eelpoolnimetatud kohtuotsuse järgi kandmata karistuse võrra.

A.U-le mõistetud karistuse kergendamise aluseks ei saa olla ka laste olemasolu, mis oli

teada maakohtule. Kaitsja väide, et A.U kahetseb toimepandud kuritegusid ei sobitu veenvalt aga olukorda, kus süüdistatav eitab osade kuritegude toimepanemist. Tähelepanuta ei saa jätta ka varasemat korduvat kohtulikku karistamist, mida maakohus on märkinud. Samuti pole põhjendatud A.U-le KarS § 121 järgi mõistetud karistuse kergendamine, sest maakohus on mõistnud selle seadustjärgivalt.

KrMS § 180 lg 1 kohaselt süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu, millised vastavalt KrMS §-le 175 lg 1 p 4 koosnevad ka määratud kaitsjatele makstud tasudest seoses nende osalemisega kohtuistungil ja seega on V. Šarov, H.I ja A.U kohustatud hüvitama kulud õigusabile, mis olid osutatud advokaatide A. Kello, A. Vissaku, N. Agarjova poolt.

Tiit Lõhmus Mati Kartau Aarne Sarjas