1-07-5814\11 · Tartu Ringkonnakohus

- 1 - 1-07-5814

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 20. september 2007. a Tartu Kriminaalasja number 1-07-5814 (06760000119) Kohtukoosseis Andra, Pärsimägi, Aarne Sarjas, Ago Kutsar Kohtuistungi sekretär Piia Saar Kriminaalasi A.R-i süüdistus KarS § 320 lg 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu 21. juuni 2007 otsus Apellatsiooni esitaja kaitsja vandeadvokaat Ann Saar Prokurör Tatjana Tamm Süüdistatav A.R

isikukood XXX, elukoht: XXX XX-X ; töökoht: OÜ XXX

varem kriminaalkorras karistamata väärtegude eest karistatud Kaitsja vandeadvokaat Ann Saar. RESOLUTSIOON

Juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1 ringkonnakohus otsustas:

Jätta Tartu Maakohtu 21. juuni 2007 otsus muutmata ning

A.R-i kaitsja apellatsioon rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu

Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates 21. septembrist 2007.

Kassatsiooniõiguse kasutamisel on kohtuotsus tutvumiseks

- 2 - kättesaadav ringkonnakohtu kantseleis alates 11. oktoobrist 2007.

Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise

soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates 12. oktoobrist 2007.

Esimese astme kohtu otsuse sisu

Tartu Maakohtu 21.juuni 2007 otsusega tunnistati A.R süüdi KarS § 320 lg 1 järgi ning karistuseks mõisteti 6 kuud vangistust. KarS § 73 lg 1, 3 alusel ei pööratud mõistetud karistust täielikult täitmisele, kui A.R ei pane 3 aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. KarS § 78 p 1 alusel hakkab katseaeg kulgema kohtuotsuse kuulutamisest.

Maakohus arutas A.R-ile esitatud süüdistust selles, et tema:

- 03.07.2006 andis Tartu Maakohtus (Tartus, Kalevi 1) tunnistajana ülekuulamisel teadvalt

vale ütlusi selle kohta, nagu oleks tema juhtinud 03.04.2005 kella 01.00 ajal Tartus, Riia

tänaval sõiduautot Opel Omega Caravan reg nr XXX , parkides selle Riia 179a asuvasse parklasse. Sellise käitumisega pani A.R toime kriminaalmenetluses teadvalt vale ütluse andmise, s.o KarS § 320 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Maakohtus A.R ennast süüdi ei tunnistanud.

Maakohus leidis, et A.R-i süü on tõendatud järgmiste tõenditega kogumis: 15.08.2005 koostatud süüdistusakt kriminaalasjas nr 05260200373 S.S. süüdistuses KarS § 424 järgi (lk 1-3); A.R-i 03.07.2006 kohtuistungil antud allkiri tema hoiatamise kohta KarS § 318 järgi ütluste andmisest aluseta keeldumise eest ja KarS § 320 järgi teadvalt valeütluste

andmise eest (lk 22); 03.07.2006 kohtuistungi protokoll kriminaalasjas S.S. süüdistuses KarS § 424 järgi (lk 26-32); jõustunud Tartu Maakohtu 04.07.2006 kohtuotsus S.S. süüdi tunnistamise kohta KarS § 424 järgi (lk 36-39); jõustunud Tartu Ringkonnakohtu 18.09.2006

kohtuotsus kaitsja apellatsiooni rahuldamata jätmise ja Tartu Maakohtu 04.07.2006 kohtuotsuse muutmata jätmise kohta (lk 54-57); Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 06.12.2006 määrus kaitsja kassatsiooni menetlusse võtmata jätmise kohta (lk 65). Eeltoodud tõendite kogumiga on kummutatud ka süüdistatava A.R-i enda süüd KarS § 320 lg 1 järgi täielikult eitavad ütlused. A.R andis valeütlusi eesmärgiga päästa sõber S.S. reaalse vangistuse eest

Ütluste andmine Tartu Maakohtus 03.07.2006 kohtuistungil tunnistajana keda on enne

ütluste andmist kohtuistungil kohtu poolt allkirja vastu hoiatatud KarS § 318 järgi ütluste andmisest aluseta keeldumise eest ja KarS § 320 järgi teadvalt valeütluste andmise eest (lk

22), on teadlik ja tahtlik tegevus. Tunnistaja A.R, andes eelmärgitud asjaoludel

- 3 - selleks, et sõber (lk 29) S.S. kuriteo eest süüdi ei mõistetaks (lk 30), teadvalt vale ütlusi selle kohta, nagu oleks tema juhtinud 03.04.2005 kella 01.00 ajal Tartus, Riia tänaval sõiduautot Opel Omega Caravan reg nr XXX , parkides selle Riia 179a asuvasse parklasse, pani KarS §

320 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo - see on tunnistajana teadvalt vale ütluse andmise toime kavatsetult (KarS § 16 lg 2 mõttes). Tunnistaja A.R-i poolt teadvalt vale ütluse

andmisel oli kindel eesmärk – ta andis teadvalt vale ütlusi, et tema sõpra, S.S. , kuriteo

toimepanemises süüdi ei mõistetaks. A.R kujutas endale ette, et tema poolt teadvalt vale ütluse andmine on hädavajalik tingimus eesmärgi saavutamiseks – selleks, et sõber S.S. kuriteo toimepanemises süüdi ei mõistetaks.

A.R-i käitumises puuduvad õigusvastasust välistavad asjaolud ja tema süüd välistavad asjaolud

Karistuse mõistmisel arvestas kohus toimepandud kuriteo raskust ja laadi ning vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid.

Lähtudes A.R-i süü ulatusest – teadvalt vale ütluse andmise pani toime kavatsetult, ning arvestades asjaolu, et A.R-ile on väärtegude eest 15.07.2003 liiklusseaduse § 74- 19 ja § 74-1 lg 1 järgi karistuseks mõistetud rahatrahv 10 200 krooni on senini täies ulatuses tasumata, ei pea kohus kohaseks ja otstarbekaks karistada A.R-i rahalise karistusega. Asjaolud, et süüdistatav A.R avaldas kohtule, et tal on 1.juunist 2007 olemas töökoht

ning kohtule esitati süüdistataval töökoha olemasolu kohta ka tööleping (lk 102-103) ja süüdistatav A.R avaldas, et ta hakkab väärtegude eest karistuseks mõistetud rahatrahvi

tasuma, ei anna A.R-i senisest faktilisest käitumisest nähtuvalt põhjendatud alust rahalise karistuse kohaldamiseks. A.R-i tuleb karistada vangistusega, kohaldades KarS § 73 sätteid. Kuna ta pani kuriteo toime kavatsetult, selleks vältida sõber S.S. kuriteo toimepanemises süüdimõistmist, millest

tulenevalt on tema süü aste suurem kui see oleks ainult otsese tahtlusega kuriteo toimepanemisel, siis on välistatud karistuseks vangistuse miinimummääras mõistmine.

Apellatsioonis esitatud taotluste sisu

A.R-i kaitsja esitas apellatsiooni, milles palub tühistada maakohtu otsuse ning teha uue otsuse, millega A.R õigeks mõista. Apellatsiooni kohaselt on maakohus oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339

lg 1 p 7 ja 8 tähenduses. Väär hinnang tõenditele nende kogumis on viinud ebaõige kohtuotsuse langetamiseni ja materiaalõiguse ebaõigele kohaldamisele (KrMS § 338 p 2). Maakohus ei ole otsuses põhjendanud, miks ei ole arvestatud A.R-i ütlusi 21.06.2007 kohtuistungil. KrMS § 14 sätestab protsessis võistlevuse põhimõtte. KrMS § 61 lg 1 mõtte kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu. Seega tulnuks arvestada vastavalt KrMS §-le 63 lg 1 kahtlustatava A.R-i ütlusi. Kuivõrd ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu, siis on otsus ebaõigesti rajatud S.S. kriminaalasjas (nr 1-06-167) tehtud kohtuotsustele. Maakohus on vahetu uurimise põhimõtet eirates märkinud, et S.S. kriminaalasjas tõendite kogumist nähtuvaga on kummutatavad ka A.R-i

enda süüd KarS 320 lg 1 järgi täielikult eitavad ütlused (otsuse lk 3). Taoline järeldus ei ole kooskõlas kriminaalasja materjalidega. Maakohus on asunud seisukohale, et A.R ja S.S. on sõbrad ning esimene püüdis oma

ütlustega sõpra päästa. Otsusest ei selgu, miks maakohus ei pea õigeks või ei nõustu A.R-i

ütlustega selles, et tema tõepoolest juhtis 03.04.2005 kella 01.00 ajal Tartus Riia

tänaval sõiduautot Opel Omega Caravan, parkides selle Riia 179A asuvasse parklasse. A.R ei ole kunagi eitanud, et just tema juhtis sõidukit 03.04.2005, mida kinnitas ka S.S. .

- 4 - Maakohus on meelevaldselt tõlgendanud mõistet sõbra päästmisest. A.R-i ütluste mõte seisnes selles, et S.S. ei peaks karistust saama ega kandma A.R-i poolt toimepandud teo eest. 03.07.2006 ja 21.06.2007 kohtuistungil A.R-i poolt antud ütlused on veenvad ja nendest ei nähtu valeütluste andmise tahtlust.

Kohtuotsuse kohaselt (lk 5) on A.R-i ja S.S. ütlused kummutatud S.S. süüdistuses

KarS § 424 järgi kohtulikul uurimisel üle kuulatud tunnistajate L.S. , A.L. , A.M. ja J.P. ütlustest nähtuvaga ja S.S. joobeseisundi tuvastamise protokolliga.

Kaitsja on seisukohal, et A.R puudus tunnistajana S.S. kriminaalasjas seadusest

tulenev võimalus kohtuotsuse vaidlustamiseks. Eelnimetatud isikute ütlusi A.R-i süüdistuses kohtus vahetult ei uuritud. Samuti ei näinud ega tajunud tunnistajad A.M. ja J.P. ,

A.L. sündmuste algust, kuna nemad saabusid sündmuskohale alles hiljem, mistõttu nendel ütlustel kaalu ei ole. Ka L.S. ütlused sõiduki juhi isiku suhtes on kahtlusttekitavad. Seega on maakohus meelevaldselt järeldanud ja võrrelnud, et S.S. süüdistuses tunnistajate L.S. , A.L. , A.M. ja J.P. a antud ütlused on olulisel määral suuremad ja kaalukamad ning veenvamad, kui seda on kogumis S.S. ja A.R-i ütlused. Selline järeldus ei ole aga kooskõlas võistleva protsessi põhimõtetega ja on vastuolus Eesti Vabariigi Põhiseaduse §-s 22 märgitud süütuse

presumptsiooniga ning KrMS §-s 15 sätestatud tõendite vahetu uurimise printsiibiga.

Kaevatavast kohtuotsusest saab küll lugeda S.S. süüdistuses ja kohtuotsustes kajastatud asjaolusid, aga mitte järeldusi A.R-i süü kohta selles, et tema teadvalt ja tahtlikult andis valeütlusi.

Isegi kui tinglikult asuda seisukohale, et A.R on toime pannud kriminaalkorras

karistatava teo, siis varem kriminaalkorras karistamata isikule isegi tingimusliku vabaduskaotusliku karistuse mõistmine on liiga karm. KarS § 320 lg 1 sanktsioon näeb

vabaduskaotusliku karistuse kõrval ette ka rahalise karistamise võimaluse. Karistuse

mõistmisel tulnuks igal juhul arvestada kohtule esitatud dokumendist, mõistlikkuse ja otstarbekuse printsiibist lähtuvalt, et A.R on töökoht ja temal ei ole takistusi hakata tasuma rahalist karistust.

Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused

Ringkonnakohtus toetasid süüdistatav ja kaitsja apellatsiooni selles toodud motiividel. Prokurör palus apellatsiooni jätta rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.

Ringkonnakohus, olles uurinud ja hinnanud kriminaalasjas kogutud tõendeid, kuulanud ära

süüdistatava, kaitsja ja prokuröri, leiab, et apellatsioon on põhjendamatu, rahuldamisele ei

kuulu ja maakohtu otsus tuleb jätta muutmata selles toodud põhjendustel, milliseid ringkonnakohus ei pea vajalikuks korrata vastavalt KrMS §-le 342 lg 3 p 1. Maakohus on veenvalt tuvastanud A.R-i süü KarS § 320 lg 1 järgi ja mõistnud KarS §-l 56 põhineva karistuse.

KarS § 320 lg 1 sätestab muuhulgas kriminaalkorras karistatava teona tunnistaja poolt kriminaalmenetluses teadvalt vale ütluse andmise.

A.R andis kriminaalasjas S.S. süüdistuses KarS § 424 järgi Tartu Maakohtus

tunnistajana ütlusi 03.07.2006 (tl 29-30), mille kohaselt 2005 aprilli algul juhtis tema sõiduautot, milles oli tagaistmel kaassõitjana S.S. . Ta parkis auto Tartu Arestimaja juures ja

lahkus mõnesaja meetri kaugusel peetavale sünnipäevale, kusjuures alkoholijoobes S.S. jäi

sõiduautosse. Hiljem kuulis ta, et S.S. kahtlustati ja süüdistati alkoholijoobes sõiduauto

juhtimises. Enne nende ütluste andmist oli teda KarS 318 ja 320 kohaselt hoiatatud

vastutusest teadvalt valeütluste andmise ja ütluste andmisest keeldumise eest (tl 22). Tartu

Maakohtu 04.07.2006 otsusega mõisteti S.S. KarS § 424 järgi süüdi ja tunnistajana A.R-i poolt antud ütlusi hinnati ebausaldusväärseteks. Sama järelduseni jõudis ka Tartu

- 5 -

Ringkonnakohus oma 18.09.2006 otsuses, millega maakohtu otsus jäeti muutmata. Sellele otsusele esitatud kassatsiooni Riigikohus menetlusse ei võtnud. Nimetatud otsuse koopiatest ja kohtuistungi protokollidest (tl 11-17 ja 26-32) nähtub, et A.R-i ja S.S. ütlused, mille kohaselt sõiduautot juhtis A.R lähevad oluliselt lahku tunnistajate A.S. , A.L. , A.M. ja J.P. a ütlustest, mille kohaselt sai sõiduautot juhtida vaid alkoholijoobes S.S. . Sellist ütluste kardinaalset lahknevust ei saa selgitada millegi muuga (näit eksitusega vmt) kui et A.R andis kokkuleppel S.S. ga valeütlusi.

On ebatõenäoline, et S.S. , teades, et autot juhtis A.R, mille tõeks osutumine välistanuks tema süü, vaikib sellest ja alles kohtuliku uurimise lõppfaasis avaldab selle. Seda

ei saa pidada kaitseversiooniks, aktiivne kaitse eeldanuks hoopis intensiivsemat tegevust

pärast kaitseversiooni (süüdistatava asemel juhtis autot keegi teine) esitamist. A.R,

teades, et tema sõpra S.S. süüdistatakse sõiduki juhtimises alkoholijoobes, kusjuures autot

juhtis tegelikult tema, vaikib samuti nagu S.S. . Need on sellised objektiivsed ja

usaldusväärsed faktid, mis viitavad sellele, et A.R andis kohtuistungil valeütlusi.

Süüdistatav on ise sõnaselgelt väitnud, et ta soovis sõpra (S.S. ) aidata. Nii S.S. kui A.R teadsid, et S.S. süü tõendamise korral kohtu poolt määratud katseaja jooksul, võib S.S. le kaasa tuua vangistuse, kuna ta juhtis sõidukit isikuna, keda on sama teo eest karistatud. A.R-i ähvardanuks vaid karistus juhtimisõiguseta sõiduki juhtimise eest.

Karistuse mõistmisel on maakohus põhjendanud, miks on vajalik A.R-ile mõista karistus tingimisi KarS § 73 sätete kohaldamisega, aga mitte rahatrahviga. Ringkonnakohtu jaoks on need põhjendused veenvad.

Andra Pärsimägi

Aarne Sarjas

Ago Kutsar