1-05-623\4 · 1-05-623\4 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

28.06.2007.a. Harju Maakohus koosseisus:

kohtunik

JULIA VERNIKOVA

sekretär

SILVI VÄIKMERI, tõlgi ANNELI HELMANN juuresolekul

prokurör

STEVEN-HRISTO EVESTUS

kaitsja

LIIS TOOMSALU osavõtul

arutas avalikul kohtuistungil Tallinnas kriminaalasja

V.I , elukoht XXX, isikukood XXX, EV kodakondsus, kesk-

eriharidus, töökoht puudub, varem kriminaalkorras karistatud: 1) 16.12.1994.a. Tallinna Linnakohtu poolt KrK § 113 järgi rahatrahviga 50 krooni; 2) 27.11.2003.a. Tallinna Linnakohtu poolt KrK § 195 lg.2 järgi 3-kuulise vangistusega tingimisi katseajaga 3 aastat

Tõkend – elukohast lahkumise keeld

Süüdistuses KarS § 303, § 418 lg.1, § 274 lg.1 järgi.

V.I süüdistatakse selles, et tema 18.12.2003.a. oma elukohas Tallinnas XXX lõi Tallinna Politseiprefektuuri Kesklinna Politseiosakonna ametnike poolt läbiviidava läbiotsimise

käigus läbiotsimist juhtivat politseiuurijat Tamara Artjomovat tema ametikohustuste täitmise tõttu korduvalt õla piirkonda, millega põhjustas füüsilist valu ning tõukas ja üritas lüüa kätega kannatanut, mida takistas politseiametnik Valeri Bogatõr, samuti ähvardas kannatanut tapmise ja tervisekahjustuste tekitamisega.

Sellise tegevusega pani V.I toime KarS § 303 järgi kvalifitseeritava kuriteo,

s.o. uurija suhtes vägivalla toimepanemise kättemaksuks uurija poolt oma kohustuste täitmise eest.

Samuti tema valdas eeluurimisega tuvastamata ajavahemikul ebaseaduslikult 9 mm kaliibrilisi Makarov püstolipadruneid koguses 6 tk., mis vastavalt 05.01.2004.a. ekspertiisiaktile nr. XXX

on laskekõlbuliku tulirelva laskemoon, hoides neid oma elukohas Tallinnas XXXasuva

kirjutuslaua ülemises sahtlis kuni Tallinna Politseiprefektuuri Kesklinna Politseiosakonna

ametnike poolt teostatud läbiotsimiseni 18.12.2003.a., millega rikkus Relvaseaduse §-de 32 lg.1,2, § 34 lg.2 ja § 45 lg.1 sätteid.

Sellise tegevusega pani V.I toime KarS § 418 lg.1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o. tulirelva laskemoona ebaseadusliku valdamise.

Samuti tema 13.03.2007.a. kella 13.00-14.00 vahel Tallinnas XXX keldrikorrusel keeldus allumast sündmuskohale välja kutsutud politseiametnike seaduslikele korraldustele lahendamaks Kriminaalasi nr. 1-05-623

2

rahumeelselt tekkinud tüli majahalduriga ning ründas seejärel Põhja Politseiprefektuuri Kesklinna Politseiosakonna vanemkonstaablit Jane Hermanni, hammustades teda paremast käest ning põhjustades sellega kannatanule vastavalt AS Ida-Tallinna keskhaigla patsiendikaardile ühe hammustushaava paremale küünarvarrele ning vigastused labakäele.

Sellise tegevusega pani V.I toime KarS § 274 lg.1 järgi kvalifitseeritava

kuriteo, s.o. võimuesindaja suhtes vägivalla toimepanemise seoses tema ametikohustuste täitmisega.

Süüdistatav ei tunnistanud ennast üheski kuriteos süüdi ja seletas, et 18.12.2003.a. teostatava läbiotsimise käigus läks endast välja pärast uurija kavatsust ära võtta dokumente, mis ei olnud läbiotsimise esemeks, kuna arvas, et uurijal ei ole selleks vajadust ega õigust. Uurija Artjomova hoidis pabereid enda käes, V.I püüdis neid ära võtta, ajas uurija nurka, kuid vägivalda ei

kasutanud, ei löönud ega tõuganud uurijat. Käskis uurijal paberid tagasi panna, uurija aga „mängis“ temaga, öeldes „ei anna“. Seejärel hakkas Artjomova karjuma, tema karjumise peale

tuli kööki teine politseiametnik, astus nende vahele ja V.I otsustas loobuda paberite enda kätte saamisest. Seoses 13.03.2007.a. toimunuga seletas V.I, et ei olnud informeeritud üldkoosoleku otsusest

keldrikorrusel asuva kaminaruumi vabastamise vajaduse kohta. V.I kasutas kaminaruumi kaua aega, hoidis seal oma isiklikke asju. 13.03.2007.a. viibis kaminaruumis V.I tuttav G, kes teatas talle, et kohale on saabunud politsei, majahaldur ja töömehed, kes hakkasid V.I-le kuuluvaid asju välja viima. Tules kohale, V.I nägi majahalduri käes võtmekimpu ja tahtis

selle temalt ära võtta. Majahaldur hüppas eemale, arvates, et V.I püüab teda lüüa, politseiametnikud astusid vahele ja hakkasid talle käsi seljataha raudu panema. V.I hakkas vastu, rabeles ja selle rüseluse käigus võis naispolitseinik vigastada oma kätt, kuna V.I ei hammustanud teda. Saadud vigastusi kannatanu V.I-le ei näidanud ning V.I sai sellest

teada alles politseiosakonnas. V.I tunnistab, et politseiametnikud kutsusid teda korduvalt korrale, kuid ta ei pidanud vajalikuks alluda politsei korraldustele, kuna ei näinud vajadust nende kaminaruumis viibimiseks.

Uurinud kõiki kriminaalasjas kogutud tõendeid kogumis, kohus asub seisukohale, et vaatamata

süüdistatava ja tema kaitsja arvamusele süüdistuses põhjendamatuse kohta, V.I süü talle KarS § 303, § 274 lg.1 järgi inkrimineeritud kuritegude toimepanemises on täielikult

tõendamist leidnud. Samas loobus prokurör kohtuvaidlustes süüdistusest KarS § 418 lg.1 ettenähtud kuriteos, mistõttu vastavalt KrMS § 301 nõuetele tuleb V.I KarS § 418 lg.1 järgi õigeks mõista.

Kannatanu Tamara Artjomova – Kesklinna Politseiosakonna politseiuurija – ütlustest nähtub, et

2003.aasta detsembris tuli ta koos teiste politseiametnikega ja manukatega teostama V.I

elukohas läbiotsimist, mille eesmärgiks oli leida kod. P pass. Samuti läbiotsimise

teostamise määrusest (t.l.5) on näha, et V.I elukohas määrati läbiotsimise teostamine,

kuna seal võivad asuda E P pass, haigekassaliikmekaart, pensionitunnistus, surmatunnistus ja

muud vajalikud dokumendid, mis võivad omada tähtsust kriminaalasjas. Kannatanu seletas kohtule, et V.I-le oli teatatud, kes tulid ja mis eesmärgiga tuldi tema korterisse, talle esitati töötõendid. Läbiotsimise käigus, viibides köögis, avastas Artjomova paberite hunnikust ühe teise surnud inimese dokumendid, helistas prokurörile ja sai korralduse leitud dokumendid ära võtta.

Selle peale muutus V.I agressiivseks ja ründas kannatanut, soovides nimetatud

dokumendid uurija käest ära tõmmata. V.I vehkis kätega, lõi kannatanut mitu korda

õlgade piirkonda, tõukas teda. Kannatanu hoidis lööke tagasi, karjus ja kutsus V.Bogatõri

videokaameraga. Kui V.Bogatõr tuli lindistama, rahunes V.I. Saadud löökidest tundis

kannatanu füüsilist valu, samuti on talle tekitatud süüdistatava tegevusega psühholoogiline vapustus.

3 Tunnistaja VB andis kohtule ütlusi, et, viibides läbiotsimise ajal teises toas, kus lauasahtlist leiti padrunid, kuulis köögist kolinat, jooksis sinna ja nägi uurijat T.Artjomovat, kes hoidis pabereid

ristis kätega, V.I aga püüdis neid ära tõmmata ja rebis neid enda poole, lükkas T.Artjomovat, solvas ja ähvardas pidevalt teda. Tunnistaja sekkus vahele ja ajas V.I eemale.

Seejärel V.I natuke rahunes, kuid mõne aja pärast karjus T.Artjomova jälle appi ja tunnistaja nägi, et V.I ründas taas kannatanut, lükkas teda kätega õlgade piirkonda, kuid kui V.Bogatõr pani videokaamera tööle, kohe V.I rahunes kohe maha. V.I käitumine ei olnud kogu läbiotsimise kestel adekvaatne, ta tantsis, laulis, samal ajal ropendas ja sõimas läbiotsimist teostanud ametnikke.

Tunnistaja V.Bogatõri ütlusi kinnitas ka tunnistaja Robert Kristjuhan, kes seletas kohtule, et

V.I sõimas neid pidevalt ning kuigi tunnistaja, süüdistatava ja kannatanu vahel toimunut vahetult peale ei näinud, nägi ta seda momenti, kui V.Bogatõr seisis V.I ja T.Artjomova vahel ja V.Bogatõr seletas talle, et süüdistatav tuli kätega uurijale kallale.

Sama nähtub ka tunnistaja V.Svivalnev ütlustest, kes seletas, et osales läbiotsimisel manukana ja

nägi, kuidas süüdistatav karjus, püüdis rünnata uurijat T.Artjomovat ja V.Bogatõr hoidis süüdistatavat uurijast eemale, et viimast kaitsta.

Tunnistaja Kalmer Koort seletas kohtule, et V.I käitumine läbiotsimise käigus oli

agressiivne, ta oli endast väljas, sõimas läbiotsimise teostajaid ebatsensuurselt. Tunnistaja toimunud kähmlust peale ei näinud, kuid nägi, et uurija Artjomova nuttis, V.Bogatõr aga seisis T.Artjomova ja V.I vahel.

Tunnistaja Urmas Priske seletas kohtuistungil, et nägi, kuidas uurija peitis pabereid selja taha, V.I aga püüdis neid kätte saada, tõukas uurijat, meespolitseinik tuli neile vahele.

Seega kannatanu ja tunnistajate ütlustest on üheselt näha, et konflikt süüdistatava ja uurija T.Artjomova vahel tekkis sellel pinnal, et süüdistatav ei olnud nõus osa leitud dokumente välja

andma, kuigi talle oli läbiotsimise sisu nõuetekohaselt selgitatud ning ta oli teadlik ka

läbiotsimise käigus aset leidnud telefonikõnest uurija ja prokuröri vahel, kelle korraldusel

vaidlustatud dokumendid kuulusid äravõtmisele. Süüdistatav üritas vägivaldselt dokumente uurija käest välja rebida, kasutades seejuures füüsilist jõudu, lüües ja tõugates uurijat, millega tekitas kannatanule füüsilist ja vaimset valu. Tuvastatud faktiliste asjaolude põhjal asub kohus

seisukohale, et vägivaldne käitumine ja selle tagajärjel füüsilise valu tekitamine süüdistatava poolt oli kättemaksuks uurija poolt läbiotsimise käigus oma kohustuste täitmise eest. Süüdistatav

ise tunnistas, et ta oli nördinud uurija käitumisest, kui viimane tuhnis tema paberites. Samas süüdistatava ütlused on edaspidi toimunu osas vastuolulised. Süüdistatava ütlustest nähtuvalt, ei

tekitanud ta uurijale mingit kahju ega füüsilist valu, kuid ütlustest järeldub, et ta ajas uurija

nurka, püüdes pabereid tema käest välja tõmmata, uurija karjus ja kutsus appi. On vähetõenäoline, et inimest saab nurka ajada füüsilist jõudu kasutama ning on ebausutav, et uurija

hakkab karjuma ja appi kutsuma, kui läbiotsimise käiku miski ei takista. Samuti jääb

arusaamatuks, arvestades süüdistatava ütlusi, mis põhjusel pidi teine läbiotsimist teostanud politseiametnik – V.Bogatõr, sekkuma konflikti, kaitsma uurijat ja V.I eemale hoidma,

mida kinnitasid kõik läbiotsimise juures viibijad, sealhulgas ka tunnistajatena ülekuulatud erapooletud manukad, kellel puudub igasugune isiklik või ametialane huvi süüdistatava vastu.

Eeltoodu alusel kogutud tõendid veenvad kohut, et V.I süü KarS § 303 ettenähtud kuriteo toimepanemises on tõendamist leidnud ning tema tegevusele on antud õige juriidiline hinnang.

V.I ütlustest 13.03.2007.a. toimepandud kuriteo kohta järeldub, et ta kasutas

keldrikorrusel asuvat kaminaruumi isiklike asjade hoidmiseks ning teda ei informeeritud

asjaolust, et ta peab ruumi vabastama. Samas aga kohtule esitatud korteriühistu üldkooselu

4 protokollist 17.02.2005.a., juhatuse koosoleku protokollist 13.10.2006.a. ja 13.06.2006.a. on

näha, et 2005.aastast alates on korteriühistu korduvalt kohustanud V.I ära andma omavoliliselt hõivatud keldriruumi võtit ning otsustanud vajaduse korral politsei abiga avada uks

ja vahetada lukk. Samuti nõudis korteriühistu juhatus korduvalt V.I-lt vabastada

kaminaruum isiklikest asjadest. 21.02.2007.a. teade pandi V.I postkasti, mille kohta vormistati vastav akt. Sama nähtub ka tunnistaja RPütlustest, kellele V.I väitis, et tal on õigus kaminaruumi kasutada ja majahalduri korraldusi ta täitma ei hakka. V.I ise ka ei

eitanud, et ei soovinud ruumi vabastada ning sellele viitab ka asjaolu, et V.I lubas kaminaruumis elada korteriühistule täiesti võõral isikul, kelleks oli tunnistajana ülekuulatud

Aleksandr G. Arvestades süüdistatava suhtumist küsimusisse kaminaruumi vabastamisega seonduvalt, on põhjendamatu V.I väide selle kohta, et ta ei teadnud, mis põhjusel kutsuti keldriruumi politsei ja töömehed. Isegi vaatamata sellele on süüdistatav kohtule kinnitanud, et

jõudes kaminaruumi ja nähes seal viibivaid isikuid, sai ta olukorrast õigesti aru ja nimelt, et

tegemist on politseiametnikega, kes on kohustatud täitma oma ametialaseid kohustusi avaliku korra tagamiseks.

Kannatanu Jane Hermann andis ütlusi, et Kesklinna Politseiosakonna konstaablina viibis koos teiste politseiametnikega kaminaruumis, kui sinna tuli V.I, hakkas takistama töömehi asju ära viimast, käitus agressiivselt, sõimas kõiki kohalolijaid. Teda kutsuti korduvalt korrale. Ühel hetkel püüdis V.I minna RPkallale, kannatanu koos teiste politseinikega astusid vahele ja tahtsid kolmekesi tal käed raudu panna. Selle käigus kummardus V.I ja kannatanu tundis valu, nägi, et veri jookseb ja sai aru, et V.I hammustas teda, kohe oli näha ka hamba jälgi.

Süüdistatav ise ei eitanud samuti, et tahtis RPkallale minna, seletades „kui nägin oma

võtmekimpu halduri käes, tahtsin selle ära tõmmata aga haldur hüppas eemale, ta sai aru, et tahan talle vastu lõugu anda“.

Kannatanu Jane Hermanni ütlusi kinnitavad ka tunnistajate DM, RPja ST ütlused. Nii kinnitasid kõik tunnistajad, et V.I käitumine oli väljakutsuvalt agressiivne, ta solvas ja sõimas

tunnistajaid, et allunud politsei korraldustele. Tunnistaja D.Mettus ütluste kohaselt nägi ta, kuidas V.I kallutas pea Jane Hermanni käe kohale ja J.Hermann tõmbas järsku käe ära ja

käel oli haav. Sügavaid hammustuse jälgi nägi ka tunnistaja RP, kes samuti kinnitas, et

V.I üritas teda rünnata, kuid tänu politseinike sekkumisele ta seda teha ei saanud. Tunnistaja STnägi, kuidas V.I kummardus kannatanu käe kohale ning viimane karjatas „ta hammustas mind“

Tunnistaja Aleksandr G seletas kohtule, et viibis kaminaruumis ajal, kui sinna tuldi ja paluti teha uks lahti. Ukse taga oli politsei, tal kästi võtta asjad ja ära minna. A.G kutsus V.I ja ise jäi trepile suitsu tegema. Keldriruumi tagasi ta tuli alles siis, kui kuulis karjatust ja kohale jõudes,

nägi, et politseinikud hoidsid V.I peast kinni, väänasid kätt, hiljem viidi ta

politseiosakonda. Naispolitseinik näitas tunnistajale verist kätt, kuid ta ei näinud hammustuse

momenti, kuna oli siis väljas. V.I takistas käeraudade pealepanemist, hakkas vastu, rabeles.

Analüüsinud kirjeldatud kuriteoepisoodis kogutud tõendid, leiab kohus, et on tõendamist leidnud asjaolu, et süüdistatav kasutas vägivalda võimuesindaja suhtes seoses tema ametikohustuste

täitmisega. Politseiametnike otsustust V.I-le käeraudade pealepanemise osas peab kohus

seaduslikuks ja põhjendatuks, arvestades V.I agressiivset käitumist, kavatsust rünnata

majahaldurit ja mitteallumist politseiametnike seaduslikele korraldustele. V.I poolt kannatanu hammustamine on peale eelpool nimetatud kannatanu ja tunnistajate ütluste tõendatud

ka AS Ida-Tallinna Keskhaigla patsiendikaardiga (t.l.7) paremal küünarvarrel ühe hammustushaava ja labakäel vigastuste olemasolu kohta.

5 Seega on V.I tegevusele antud õige juriidiline hinnang KarS § 274 lg.1 järgi.

Karistuse mõistmisel kohus arvestab süü raskust, kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada V.I edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra huvisid. V.I on varem kriminaal- ja väärteokorras karistatud isik, üks kuritegu on toime

pandud katseajal. Arvestades aga süüdistatava vanust, tema tervislikku seisundit, töökoha

olemasolu, peab kohus otstarbekohaseks 18.12.2003.a. toimepandud KarS § 303 ettenähtud

kuriteo eest karistada V.I rahalise karistusega. Samuti, arvestades eelpool toodud

asjaolusid, leiab kohus, et KarS § 274 lg.1 järgi tuleb V.I karistada vangistusega tingimisi, allutades ta käitumiskontrollile.

Juhindudes KrMS § 306, 311-313, kohus

O t s u s t a s :

Tunnistada süüdi V.I KarS § 303 järgi ja mõista talle

karistuseks rahaline karistus 30 päevamäära ulatuses, arvestades miinimumpäevamäära suuruseks 50 krooni, s.o. summas 1500 krooni.

KarS § 73 lg.5, § 65 lg.2,§ 64 lg.2 alusel mõista liitkaristuseks 3 kuud vangistust

ja rahaline karistus 1500 krooni, jättes 3 kuud vangistust täitmisele pööramata, määrata, et rahaline karistus 1500 krooni viiakse täide iseseisvalt.

KarS § 418 lg.1 järgi V.I õigeks mõista.

Tunnistada süüdi V.I KarS § 274 lg.1 järgi ja mõista talle karistuseks 3 kuud vangistust.

KarS § 68 lg.1 alusel arvestada karistuse täitmisele pööramisel kantuks eelvangistuses viibitud aeg 13.03.-14.03.2007.a., s.o. 2 päeva.

KarS § 74 lg.1,3 alusel määrata, et karistust - 2 kuud 28 päeva vangistust - ei pöörata täielikult täitmisele, kui V.I ei pane 18-kuulise katseaja jooksul toime uut kuritegu ja täidab talle katseajaks kooskõlas KarS §-ga 75 pandud kontrollnõudeid ja kohustusi, mille kohaselt kohustub:

1) elama kohtu määratud alalises elukohas (XXX);

2) ilmuma kriminaalhooldaja määratud ajavahemike järel kriminaalhooldusosakonda

registreerimisele (Tallinn Tartu mnt. 85, info tel. 6127742);

3) alluma kriminaalhooldaja kontrollile oma elukohas ning esitama talle andmeid oma

kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta;

4) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elukohast lahkumiseks kauemaks

kui viieteistkümneks päevaks;

5) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elu-, töö- või õppimiskoha

vahetamiseks.

Tõkend – elukohast lahkumise keeld – jätta muutmata kohtuotsuse jõustumiseni.

Rahaline karistus tuleb tasuda 30 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates

Rahandusministeeriumi arveldusarvele 10220034796011 SEB Ühispangas või

6 221023778606 Hansapangas viitenumber 4100064939

, maksekorraldusele märkida ja selgitus „Ees- ja perekonnanimi, 1-05-623, rahaline karistus“.

KrMS § 175, § 179 alusel välja mõista V.I-lt menetluskulud: sundraha summas

5400 krooni, kaitsjatasu 11 434,20 krooni riigituludesse. Menetluskulud ja sundraha tuleb tasuda 30 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates Rahandusministeeriumi arveldusarvele nr

10220034800017 SEB Eesti Ühispangas või Hansapangas nr 221023778606, viitenumber mõlemal juhul 2800049777. Maksekorraldusele märkida selgitus „Ees- ja perekonnanimi, 1-05-

623, sundraha, menetluskulud“. Kviitung esitada Harju Maakohtu Liivalaia tn 24 kohtumaja kriminaalkantseleile.

Asitõend – videosalvestus – jätta kriminaaltoimiku materjalide juurde.

Kohtuotsusele võib KrMS § 318-319 alusel 15 päeva jooksul esitada apellatsiooni, mille

kasutamise soovist teatatakse otsuse teinud kohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse või selle resolutiivosa kuulutamisest. Apellatsioon esitatakse otsuse teinud kohtule

kirjalikult 15 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik kohtus

tutvuda kohtuotsusega. Vahistatud süüdistatav või tema kaitsja võib esitada apellatsiooni süüdistatavale kohtuotsuse koopia kätteandmisele järgnevast päevast alates viieteistkümne päeva jooksul.

KOHTUNIK