1-06-11371\13 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1-06-11371

K O H T U D.Z

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus D.Z-i tegemise aeg ja koht

19. juuni 2007.a Tallinn Kriminaalasja number 1-06-11371 Kohtukoosseis

Eesistuja Meelika Aava, liikmed Julia Katškovskaja ja Ivi Kesküla Kohtuistungi sekretär Tatjana Derkatš

Kohtuistungi toimumise aeg ja koht

28. mai 2007.a Tallinnas, avalik kohtuistung Kriminaalasi D.Z-i ja Andrus Kõndi süüdistuses KarS §

209 lg 2 p 2,3 järgi Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu 17. aprilli 2007.a otsus Apellatsiooni esitaja

Süüdistatava Andrus Kõndi kaitsja vandeadvokaat

Matti Reinsalu ja süüdistatava D.Z-i kaitsja advokaat Raivo Bergson Prokurör Merike Lugna Süüdistatav D.Z, Andrus Kõnd Kaitsja

Vandeadvokaat Matti Reinsalu ja advokaat Raivo Bergson RESOLUTSIOON Tühistada Pärnu Maakohtu 17. aprilli 2007.a otsus D.Z-i ja Andrus Kõndi süüdimõistmises KarS § 209 lg 2 p 2,3 järgi täies mahus ja teha uus otsus, millega

Mõista D.Z ja Andrus Kõnd süüdistuses KarS § 209 lg 2 p 2,3 järgi õigeks. Tsiviilhagi jätta läbi vaatamata. Kaitsjate apellatsioonid rahuldada.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsus tehakse teatavaks 19. juunil 2007.a kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu.

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval on õigus esitada kassatsioon advokaadist kaitsja vahendusel. Kannatanul on õigus esitada kassatsioon advokaadi vahendusel ainult tsiviilhagisse puutuvas osas.

2(5) ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Pärnu Maakohtu 17. aprilli 2007.a otsusega mõisteti D.Z ja A. Kõnd üldmenetluses süüdi KarS § 209 lg 2 p 2,3 järgi ja karistati 2 aastase vangistusega KarS § 74 lg 1 sätteid kohaldades tingimisi 18 kuulise katseajaga.

1.1. D.Z ja A. Kõnd mõisteti süüdi selles, et nad koos isikute grupis said kelmusega R. Alt varalist kasu kokku 295 000 krooni, milline tegu seisnes selles, et nad lubasid Viimsi vallas

XX tee xxx majas teostatud remondi eest 29.oktoobril 2003.a. sõlmitud kokkuleppe alusel maksta R. Ale väljakolimisel 150 000.00 krooni, kuid ei maksnud seda summat. Samuti andis

12. novembril 2003.a. R. A 95 000 krooni A. Kõndi kätte ja 30.jaanuaril 2004.a. 50 000.00 krooni D.Z-i kätte, lubaduse eest osta R. A perele selle raha eest elamispind Türi linnas. Samas ostis D.Z 30. jaanuaril 2004.a. korteri XX x-x Türi linnas oma firmale OÜ P ning vormistas 25. mail 2005.a. korteriomandi ümber enda nimele. Lubades 20. jaanuaril 2004.a perekond Adel elada XX x-x korteris tähtajatult, esitas 02. augustil 2004.a Järva Maakohtule taotluse perekond Ade korterist väljatõstmiseks. Varalise kasu saamise eest suures ulatuses tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel isikute grupis panid D.Z ja A. Kõnd toime KarS § 209 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

2. Ringkonnakohtule esitatud apellatsioonis taotleb A. Kõndi kaitsja kohtuotsuse tühistamist ja A. Kõndi õigeksmõistmist süü tõendamatuse tõttu. A. Kõnd on kogu aeg kinnitanud, et R. Alt ei ole ta raha saanud ning kuritegu toime pannud ei ole. Kuna XX tee xxx asuv elamu perekond Adele ei kuulunud, siis maksis A. Kõnd 29. oktoobril 2003.a neile majast väljakolimise eest sularahas 150 000 krooni. Selle kohta koostati kirjalik kokkulepe, millele L.-A. A, K. A, R. A ja M. A alla kirjutasid. R. A ja L.-A. A püüdsid kohtuistungil väita, et neid sunniti kokkuleppele alla kirjutama, kuid mingeid konkreetseid tõendeid nad selle kohta kohtule esitada ei suutnud.

2.1. Samasuguse arusaamatu seisukoha võtsid R. A ja L. A 12. novembril 2003.a. sõlmitud kinnistusasja notariaalse müügilepingu suhtes, milles nad olid kinnitanud oma allkirjaga seda, et neile on enne lepingu sõlmimist müüja poolt tasutud 280 000 krooni, hiljem aga asusid seda fakti eitama. Kaitsja leiab, et R. A ütlused ei ole usaldusväärsed, sest tema käitumine seab sügava kahtluse alla tema poolt antud ütlused ning tema arusaamise reaalses elus toimuvatest sündmustest üldse. R. A käitumise aktsepteerimine seaks sügava kahtluse alla seni kehtinud tsiviilõiguslike tehingute sõlmimise praktika. Eeltoodu põhjal ei saa tõepäraseks lugeda ka R. A väidet selle koha nagu ta oleks A. Kõndile andnud 95 000 kroon. L. A on küll kinnitanud abikaasa poolt raha andmist A. Kõndile, kuid summa suurust ta öelda ei osanud. J. M ütlused selle kohta, et A. Kõnd kinnitas telefonivestluses raha saamist R. Alt ei ole usaldusväärsed, sest J. Maajärv pretendeeris ise 150 000 kroonile, mis tegelikult maksti tema äiale R. Ale. Ainsaks tõendiks A. Kõndile 95 000 krooni üleandmise kohta on R. A enda vastuoluline jutt.

3. D.Z-i kaitsja taotleb samuti kohtuotsuse tühistamist ja D.Z-i õigeksmõistmist ning jätta tsiviilhagi läbi vaatamata. Apellatsiooni motiivide kohaselt perekond Adele XX tee xxx ehitis ei kuulunud. 29. oktoobril 2003.a sõlmitud kokkuleppe sõlmijateks ei olnud mitte D.Z ja A. Kõnd, vaid A. L ehitise vastuvõtjana ja L-A, K, R ja M. A teiselt poolt üleandjatena.

D.Z ainult vahendas kokkuleppe sõlmimist. Ad kohustusid kokkuleppe järgi vabastama ehitise 5. jaanuariks 2004.a ja A. L kohustus hüvitama üleandjatele 150 000 krooni ehitisele tehtud kulutuste eest. Kokkuleppe p 5 kohaselt kinnitasid üleandjad, et nad on sularahas kätte saanud 150 000 krooni ning kinnitavad seda oma allkirjaga. Kokkuleppe p 6 kohaselt

3(5)

kinnitasid üleandjad, et nad ei oma vastuvõtja, s.o. A. Le vastu mingeid rahalisi või mitterahalisi nõudeid. Kokkuleppele kirjutas alla A. L ja perekond Ad. Allakirjutamise juures viibis ka R. A abikaasa L. A ja nende tütar M. M ning süüdistatavad D.Z ja A. Kõnd, kes esitasid A. Le poolt varem allakirjutatud kokkuleppe. Tegemist on tsiviilõigusliku kokkuleppega A. Le ja perekond Ade vahel, millest ei tulene D.Z-ile ega A. Kõndile mingeid kohustusi R. A ega tema pere liikmete ees. Juhul, kui R. A või teised kokkuleppele alla kirjutanud isikud tõepoolest ei saanud kokkulepitud summat, oleks neil tekkinud nõudeõigus mitte D.Z-i või A. Kõndi, vaid lepingu teise poole A. Le vastu. A. Lel oleks sellisel juhul tekkinud võimalik nõudeõigus D.Z-i või/ja A. Kõndi vastu. Apellandi arvates pole võimalik kompensatsiooniks kokku lepitud summat lugeda kannatanule tekitatud materiaalseks kahjuks, veelgi enam D.Z-i poolt varalise kasu saamiseks, sest tegemist on R.

A saamata jäänud tuluga. Kohus ei ole põhjendanud, kuidas D.Z, keda süüdistatakse varalise kasu saamises, võis saada endale raha, millise OÜ F kandis üle L.G OÜ-le. Tegemist oli tsiviilõigusliku suhtega, mis kuulub lahendamisele vastavalt tsiviilõiguslikele normidele ning karistusõiguslikud sätted antud juhul kohaldamisele ei kuulu.

3.1. Lisaks sellele eitavad nii D.Z kui A. Kõnd 95 000 krooni ja 50 000 krooni saamist R. Alt ja mingeid dokumente selle kohta koostatud ei ole. Kohtuotsuses ei ole lahti mõtestatud, kuidas toimikulehekülgedel 60-70 olevad dokumendid tõendavad D.Z-i poolt raha saamist

R. Alt.

3.2. Kohtuotsuse kohaselt on R. ja L. A vanemaealised inimesed, kes ei pruukinud kõigust juriidilistest nüanssidest aru saada ning seetõttu on neid kerge eksitusse viia. Samas on arusaamatu, kuidas võisid R. ja L. A pidada eksituse tõttu elamut XX xxx enda omaks, kui L. A oli oma osa selles 1995.aastal ära müünud; kuidas R. A kirjutas notari juures lepingule alla, kus kinnitas, et on XX xxx kinnistu eest 280 000 krooni kätte saanud seda tegelikult saamata (kusjuures selle eest ei ole ka kedagi kriminaalvastutusele võetud) või kuidas kogu perekond kirjutas alla kokkuleppele, mille punktid 5 ja 6 ei vastanud tegelikkusele. Pärast nii mitme fiktiivse dokumendi allkirjastamist R. A poolt tuleks apellandi arvates tema paljasõnalistesse ütlustesse 95 000 krooni üleandmises A. Kõndile ja 50 000 krooni andmises D.Z-ile suhtuda äärmise ettevaatusega. Kohtulikul uurimisel kogutud tõenditega pole leidnud kinnitust, et kannatanu viidi pettuse abil eksitusse. Kannatanu ei oska selgitada, miks ta pidi kirjutama alla kokkuleppele, milles on märgitud, et ta sai 150 000 krooni ja tal pole rohkem materiaalseid nõudmisi, kui ta tegelikult sellist raha ei saanud. Kannatanul on raha mittesaamisel õigus saamata jäänud summa sisse nõuda kokkuleppe teiselt poolelt, s.o. A. Llt tsiviilkohtupidamise korras.

3.4. Iseloomuslik on ka asjaolu, et kannatanu avaldas juhtumist alles seejärel, kui tema vastu esitati hagi maakohtusse elamispinnalt väljatõstmiseks, s.o. mitu kuud pärast väidetavat pettust.

4. Apellatsioonikohtu istungil taotles prokurör jätta kohtuotsus muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Seevastu kaitsjad ja süüdistatav A. Kõnd taotlesid kohtuotsuse tühistamist ja apellatsioonide rahuldamist.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

Kohtukolleegium, kuulanud ära kohtumenetluse pooled, tutvunud kriminaalasja materjalide ja apellatsioonide sisuga leiab, et kaitsjate apellatsioonid on põhjendatud ja kuuluvad rahuldamisele.

4(5)

5.1. KarS § 209 lg 1 kehtestab kriminaalvastutuse kelmuse, s.o. varalise kasu saamise eest tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel. Sama paragrahvi lõike 2 punktid 2 ja 3 näevad ette vastutuse sama teo eest, kui see on toime pandud suures ulatuses ja isikute grupi või kuritegeliku ühenduse poolt. KarS § 209 loob karistusõigusliku sanktsiooni võlaõiguses kehtivale põhimõttele, et võlausaldaja ja võlgnik peavad teineteise suhtes käituma hea usu põhimõtetest lähtuvalt. Riigikohtu kriminaalkolleegium on 5. jaanuari 2001.a otsuses nr 3-1-1-124-00 M. Tigase süüdistusasjas (RT III 2001, 4,35) märkinud, et kelmuse objektiivseteks tunnusteks on: 1) pettuslik tegu – väärkujutluse loomine objektiivselt esinevatest asjaoludest, mille tõttu kannatanul tekib eksimus – väärarusaam faktilistest asjaoludest; 2) eksimuse mõjul teostatud varakäsutus kannatanu poolt, mis reeglina seisneb vara üleminekus kannatanult süüdlasele; 3) varalise kahju tekkimine kannatanul; 4) sellele vastava varalise kasu tekkimine süüdlasel.

5.2. Kriminaaltoimiku materjalidest nähtub, et 29. oktoobril 2003.a sõlmitud kokkuleppe sõlmijateks ei olnud mitte D.Z ja A. Kõnd, vaid A. L ehitise vastuvõtjana ja L-A, K, R. ja M A teiselt poolt üleandjatena. Perekond Ad kohustusid kokkuleppe järgi vabastama ehitise

5. jaanuariks 2004.a ja A. L kohustus hüvitama üleandjatele 150 000 krooni ehitisele tehtud kulutuste eest. Kokkuleppe p 5 kohaselt kinnitasid üleandjad, et nad on sularahas kätte saanud

150 000 krooni ning kinnitavad seda oma allkirjaga. Kokkuleppe p 6 kohaselt kinnitasid üleandjad, et nad ei oma vastuvõtja, s.o. A. Le vastu mingeid rahalisi või mitterahalisi nõudeid. Kokkuleppest ei nähtu, et A. L, D.Z või A. Kõnd oleksid võtnud endale kohustuse kindlustada perekond Ad teise elamispinnaga. Kokkuleppele kirjutas alla A. L ja perekond

Ad. Allakirjutamise juures viibis ka R. A abikaasa L. A ja nende tütar M. M ning süüdistatavad D.Z ja A. Kõnd, kes esitasid A. Le poolt varem allakirjutatud kokkuleppe.

Apelleeritud kohtuotsuses on jäetud sõlmitud lepingule võlaõiguslik hinnang andmata ja leitud paljasõnaliselt, et D.Z ja A. Kõnd on selles episoodis toime pannud kelmuse. Kohtukolleegium selle seisukohaga ei nõustu.

5.3. VÕS § 11 lg 4 kohaselt loetakse kirjalik leping sõlmituks, kui lepingupooled on lepingudokumendi allkirjastanud või vahetanud kummagi lepingupoole poolt allkirjastatud lepingudokumendid või kirjad. VÕS § 76 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. Kohustuse täitmisel tuleb lähtuda hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest, võttes arvese tavasid ja praktikat. Kohustus loetakse kohaselt täidetuks, kui see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil. Kui võlausaldaja on talle kohustuse täitmisega pakutu vastu võtnud, siis eeldatakse, et täitmine oli täielik, täitmisega pakutu oli võlgnetav ja kohustus täideti kohaselt.

5.4. Eeltoodut arvesse võttes nõustub kohtukolleegium kaitsjate apellatsioonide väitega, et tegemist on tsiviilõigusliku kokkuleppega A. Le ja perekond Ade vahel, millest ei tulene D.Z-ile ega A. Kõndile mingeid kohustusi R. A ega tema pere liikmete ees. Perekond Ad on lepingule alla kirjutanud ja sellega kinnitanud, et teine lepingupool, s.o. A. L on oma kohustuse, s.o. 150 000 krooni sularaha üleandmise, täitnud. Juhul, kui R. Al või teistel kokkuleppele alla kirjutanud isikutel oleks olnud pretensioone lepingu täitmise suhtes, siis oleks neil tekkinud nõudeõigus mitte D.Z-i ja A. Kõndi, vaid lepingu teise poole A. Le vastu. Kriminaalasjas puuduvad usaldusväärsed tõendid selle kohta, et D.Z ja A. Kõnd oleks viinud lepingu sõlmimisega perekond Ad eksitusse, et perekond Ade vara oleks vähenenud ning et D.Z ja A. Kõnd oleks saanud sama summa võrra varalist kasu.

5.5. Kohtuotsuse kohaselt on R. ja L. A vanemaealised inimesed, kes ei pruukinud kõigust juriidilistest nüanssidest aru saada ning seetõttu on neid kerge eksitusse viia. Samas nõustub

5(5) kohtukolleegium kaitsjate apellatsioonidega, milles peetakse arusaamatuks, kuidas võisid R. ja L. A pidada eksituse tõttu elamut XX xxx enda omaks, kui L. A oli oma osa selles juba 1995.aastal ära müünud; kuidas R. A kirjutas notari juures lepingule alla, kus kinnitas, et on Rohuneeme 144 kinnistu eest 280 000 krooni kätte saanud seda tegelikult saamata (kusjuures selle eest ei ole ka kedagi kriminaalvastutusele võetud) või kuidas kogu perekond kirjutas alla kokkuleppele, mis nende hilisemate väidete kohaselt ei vastanud tegelikkusele.

Kohtukolleegium nõustub kaitsjate väitega, et pärast nii mitme fiktiivse dokumendi allkirjastamist R. A poolt tuleb tema paljasõnalistesse ütlustesse 95 000 krooni üleandmises

A. Kõndile ja 50 000 krooni andmises D.Z-ile suhtuda kriitiliselt. Apelleeritud kohtuotsuses viidatakse küll R. A pangakonto väljavõtetele 95 000 ja 50 000 krooni sularaha väljavõtmise kohta, kuid see ei tõenda kas ja kellele R. A raha üle andis.

5.6. VÕS § 95 lg 1 kohaselt peab võlausaldaja kohustuse täitmise vastuvõtmisel andma võlgnikule tema nõudel kohustuse täitmise vastuvõtmise kohta kirjaliku tõendi (täitmise kviitungi). Võlgnik võib nõuda kviitungi andmist muus vormis, kui tal on selleks õigustatud huvi. Sama paragrahvi lõige 6 sätestab, et kui võlausaldaja või kolmas isik, kellele kohustus tuleb täita, keeldub kviitungit välja andmast, võib võlgnik oma kohustuse täitmisest kuni kviitungi saamiseni keelduda. Sel juhul loetakse võlausaldaja kohustuse täitmise vastuvõtmisega viivitanuks. R. A ei ole esitanud uurimisasutusele ega kohtule kirjalikku tõendit selle kohta, et ta oleks D.Z-ile ja A. Kõndile raha üle andnud.

5.7. Ringkonnakohtu veendumuste kohaselt ei domineeri karistus– ega

kriminaalmenetlusõigus õigussuhete reguleerimisel teiste õigusharude üle, vaid kuulub kohaldamisele rangelt karistusseadustikus karistatavana kirjeldatud teo tunnuste

kindlakstegemise järel. Muudel juhtudel tuleb õigussuhte korraldamisel pöörduda teiste õiguslike regulatsioonide poole, millede kohaldamine otse ning oluliselt vähem võib isiku õigusi ja vabadusi riivata. Eeltoodule tuginedes leiab kohtukolleegium, et käesolev vaidlus poolte vahel sõlmitud lepingute täitmise ning selle järelmite üle on lahendatav tsiviilkohtupidamise korras.

5.8. Seega kohtukolleegium nõustub kaitsjate apellatsioonide väitega, et kriminaalasjas puuduvad usaldusväärsed tõendid, mis võimaldaksid tõsikindlalt väita, et D.Z ja A. Kõnd on toime pannud KarS § 209 lg 2 p 2,3 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Kriminaalmenetluses valitseva põhimõtte kohaselt tuleb tõlgendada kõik kahtlused süüdistatava kasuks.

5.9. KrMS § 310 lg 2 sätestab, et kui kohus teeb õigeksmõistva kohtuotsuse, jäetakse tsiviilhagi läbi vaatamata. Kui tsiviilhagi jäetakse läbi vaatamata, selgitatakse kannatanule tema õigust esitada hagi uuesti tsiviilkohtupidamise korras. Seega on kannatanul R. Al õigus esitada hagi uuesti tsiviilkohtupidamise korras.

Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 4, § 338 p 2 ja § 340 lg 2 p 1 kohtukolleegium leiab, et Pärnu Maakohtu 17. aprilli 2007.a süüdimõistev kohtuotsus D.Z-i ja A. Kõndi suhtes tuleb tühistada ja nad süüdistuses KarS § 209 lg 2 p 2,3 järgi õigeks mõista.

Meelika Aava Julia Katškovskaja Ivi Kesküla