1-06-4787\11 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 03. mai 2007.a Tallinn, avalik kohtuistung Kriminaalasja number 1-06-4787 Kohtukoosseis Eesistuja Malle Preimer, liikmed Meelika Aava ja Ivi Kesküla Kohtuistungi sekretär Alina Koop Tõlk Svetlana Talli Kriminaalasi N.A süüdistus KarS § 199 lg 2 p 4, 266 lg 1, 275 ja 424 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 25. jaanuari 2007. a otsus Apellatsiooni esitaja Süüdistatav N.A

Prokurör Triin Bergmann

Süüdistatav N.A

sünd 18.11.1969.a. Eesti kodanik, elukoht x, ei tööta, varem kohtu poolt üheksal korral karistatud, viimati 16.09.2005.a Tallinna Linnakohtu poolt KarS § 424 järgi 6 kuulise vangistusega

Kaitsja Adv. Andres Lusmägi RESOLUTSIOON

Tühistada Harju Maakohtu 25. jaanuari 2007.a otsus N.A süüditunnistamises KarS § 199 lg 2 p 4, 266 lg 1, 275 ja 424 järgi täies mahus ja saata kriminaalasi Harju Maakohtule uuesti arutamiseks teises kohtukooseisus. Tõkend – vahistamine – jätta muutmata.

Apellatsioon rahuldada. Edasikaebamise kord

Määrus tehakse teatavaks 03. mail 2007.a. kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu. Määruse peale

võib menetlusosaline esitada määruskaebuse Riigikohtule 10 päeva jooksul Tallinna

2 Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil ta sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. Süüdistatav võib esitada määruskaebuse üksnes advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

N.A tunnistati süüdi KarS § 199 lg 2 p 4 järgi ja karistati 1 aasta ja 6 kuulise vangistusega, KarS § 266 lg 1 järgi 6 kuulise vangistusega, § 275 järgi 8 kuulise vangistusega,

§ 424 järgi 1 aastase vangistusega. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti liitkaristuseks 2 aastat

vangistust. KarS § 65 lg 1 alusel loeti mõistetud karistusega kaetuks 16.09.2005.a.

kohtuotsusega mõistetud karistus 6 kuud vangistust. Eelvangistuses viibitud 2 kuud ja 16 päeva arvati karistusaja hulka ning karistusest arvati maha 16.09.2005.a. otsusega mõistetud 6

kuud vangistust. Kandmisele kuuluvaks karistuseks loeti 1 aasta 3 kuud ja 14 päeva vangistust, karistusaja alguseks loeti 16.03.2006.a

KarS § 275 järgi tunnistati N.A süüdi selles, et olles 14.11.2004.a Tallinnas Viru 24

hoone juures politseipatrulli AP 212 poolt kinni peetud, hakkas pärast turvakontrolli

teostamist solvama ametikohuseid täitvat Kesklinna politseiosakonna korrakaitsetalituse konstaablit J. M ebatsensuursete sõnadega ja agressiivse käitumisega ning jätkas tegevust nii

Wismari haiglas kui ka Pärnu mnt 11 asuvas Põhja Politseiprefektuuri Kesklinna politseiosakonnas;

KarS § 199 lg 2 p 4 järgi selles, et 12-13.06.2005.a. varastas Tallinnas Pirita tee 14 asuva baari kõrvale pargitud N. K kasutuses olnud ja S. K kuuluva kaubiku Ford Transit xxx XXX

40 000 krooni väärtuses ning kasutas sõidukit kuni 30.06.2005.a, mil ta Tallinnas Kihnu 2 juures politseiametnike poolt kinni peeti;

KarS § 424 järgi tunnistati ta süüdi selles, et olles 22.01.2003.a Tallinna Linnakohtu otsusega KarS § 424 järgi karistatud, uuesti, kehtiva karistuse ajal 30.06.2005.a kella 00.55 ajal juhtis sõidukit Ford Transit alkoholijoobes;

KarS § 266 lg 1 järgi selles, et 27.06.2005.a. kella 23.50 paiku tungis valdaja tahte vastaselt

ebaseaduslikult Pirita tee 28 asuvale Eesti Näituste AS-i piirdega ümbritsetud alale ning jätkates oma tegevust, püüdis tungida territooriumil asuvasse Eesti Näituste AS-i näidismajja, kuid peeti kinni turvatöötaja poolt.

APELLATSIOONI SISU

N.A taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uueks arutamiseks saatmist, sest kohtuotsus on motiveerimata, mistõttu on kohtu järeldused põhjendamatud.

Apellant ei pea põhjendatuks enda süüditunnistamises KarS § 275 järgi, kuivõrd ta on

15.11.2004.a väärteo korras juba karistada saanud ja seda oma käitumise kogumis –

võimuesindaja korralduse eiramises ja võimuesindaja solvamises. Teisalt on ta maakohtu istungil selgitanud, mis tingis solvamise. Selleks oli tema kallal J. M poolt kasutatud vägivald, J. M lõi teda 2 korda rusikaga näkku. See on tõendatud. 15.11.2004.a toimunud kohtuistungil J. M seda ka ei eitanud. Eeluurimisel aga hakkas eitama. Ei kohus ega prokurör nõustunud neid asjaolusid kohtuistungil arutama. N.A rõhutab veel seda, et juhtunu kohta andsid tunnistusi politseitöötajad, endised J. M kolleegid, kuid üle ei ole kuulatud erapooletuid

3

tunnistajaid, kelleks on Wismari haigla töötajad ega ka Ravi tänava haigla töötajaid (seal osutati talle meditsiinilist abi).

Kohus ei pööranud mingit tähelepanu sellele, et J. M oli seadusevastase tegevuse tõttu politseist vallandatud.

Kõne all olevas episoodis on kohus teinud eksliku otsuse, jättes tõendid objektiivselt hindamata ja kaalumata asjaolud, mis räägivad nii süüdistatava poolt kui vastu.

Samuti on teda ebaõigesti süüdi tunnistatud Ford Transiti varguses. Selle episoodi kohta on ta

esitanud põhjendused, miks ei saanud tema sõidukit varastada. Kohus pidas tema selgitusi

lapsikuteks. Kohus ei olnud objektiivne ning ei arvestanud olulist fakti, et politseinikud

hävitasid videosalvestuse, mis oli tehtud siis kui patrullauto Ford Transitit jälitas.

Videosalvestus on asitõendiks, mis peab kuuluma asja materjalide juurde. Videosalvestuse

hävitamine on kuritegelik, sellega hävitati täielikult objektiivne tõenduslik baas. Kohtus

kuulati üle kaks politseinikku ning muidugi tema kui korduvalt karistatud isiku selgitused

jäeti kõrvale. Muuseas andsid K ja Mihhailov vastuolulisi ütlusi. Kohus rajas otsuse

fabritseeritud tõenditele. Kuidas aga tunnistaja V ütlused tema süüd kinnitavad, pole üldse arusaadav. Kohus jättis kohaldamata põhimõtte, et kõik kahtlused tuleb süüdistatava kasuks

tõlgendada. Maakohtu otsusest ei selgu, millega on tõendatud, et just tema Ford Transiti varastas. Tema süüle ei viita ka DNA ekspertiisid. Muuhulgas seletas ta kohtule, kuidas võis

tema DNA võis sattuda roolile ja süütelukku ümbritsevale teibile, kuid seda ei arvestatud.

Apellant palub tähelepanu pöörata sellele, et ekspertiisiakti nr 05/5820 teises punktis on

öeldud, et tema DNA-d käigukangilt ei leitud. Ta ei saa aru, kuidas oli tal võimalik autot

juhtida, puudutamata käigukangi. Kohtu järeldused selle kuriteoepisoodi kohta jäävad talle arusaamatuks.

M. K on seisukohal, et maakohus rikkus oluliselt tõendite objektiivse hindamise printsiipi, võttes tema süüditunnistamisel aluseks fabritseeritud tõendid.

M. K ei nõustu ka enda süüditunnistamisega KarS § 266 lg 1 järgi. Seda episoodi on algusest

peale igasuguseid menetlusnorme eirates menetletud. KarS § 266 järgi vastutab isik, kes

tungib territooriumile selle valdaja või omaniku loata. Materjalides on aga omaniku (või

valdaja) kiri selle kohta, et tal ei ole kinnipeetavale mitte mingisuguseid pretensioone. Prokuratuur ei saanud tema käitumist käsitleda seadusevastasena. Protsessinormide rikkumine

seisnes selles, et tema tegevus tunnistati seadusevastaseks AS Eesti Näitused sekretäri avalduse alusel, milles olid väljamõeldud andmed nii materiaalse kui moraalse kahju kohta. Sekretär ei saa olla isikuks, kes teeb mingeid avaldusi, sellistel paberitel puudub igasugune juriidiline jõud. Seda fakti aga maakohus ignoreeris.

Ta esitas kohtule taotluse, kutsuda kohtuistungile AS Eesti Näitused valdaja ja omaniku, kuid kohus jättis taotluse motiveerimatult rahuldamata. Samuti ei rahuldatud tema taotlust AS Eesti Näitused sekretäri kohtusse kutsumiseks. Selles episoodis jääb talle täiesti arusaamatuks, kes on siis kannatanu ja kuidas tema huvisid sai rikutud.

POOLTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

Prokurör leidis, et apellatsioon rahuldamisele ei kuulu, kohtuotsus on põhjendatud.

Süüdistatav ja tema kaitsja toetasid apellatsiooni ja taotlesid kohtuotsuse tühistamist ning kriminaalasja saatmist maakohtule uueks arutamiseks.

4 RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

Kohtukolleegium, tutvunud süüdistusasja materjalidega ja apellatsiooni sisuga, kuulanud ära kohtumenetluse pooled, leiab, et apellatsioon on põhjendatud, maakohtu otsus tuleb tühistada kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu KrMS § 339 lg 1 p 7 ja 341 lg 1 alusel.

Kohtukolleegium on seisukohal, et kuigi maakohtu otsuses loetletakse ja kirjeldatakse kohtuistungil uuritud tõendeid, puuduvad selles uuritud tõenditele tuginevad argumendid,

mistõttu ei ole võimalik jälgida, kuidas kujunes kohtu järeldus M. K süü tõendatuse kohta neljas talle inkrimineeritud kuriteos. Kohtukolleegium osundab Riigikohtu praktikale, milles

on KrMS § 339 lg 1 p 7 sisustamisel asutud seisukohale, et motiivide puudumisega on tegemist siis, kui maavõi linnakohus ei ole mingit oma seisukohta või järeldust üldse

põhjendanud, aga ka juhul, kui otsuses on küll püütud mingit seisukohta või järeldust põhjendada, kuid selle põhjenduse kujunemine ei ole jälgitav (Riigikohtu lahendid nr 3-1-1- 47-04; 3-1-1-123-04). Käesolevas asjas tuuakse maakohtu otsuse põhiosas küll ära tõendite

loetelu ja kirjeldus, millele järgneb kohtu konstateering, et kriminaalasjas kogutud ja

kohtuistungil kontrollitud tõenditega on M. Kotomi süü temale inkrimineeritud kuritegude

toimepanemises kogu süüdistuse mahus tõendamist leidnud tema käitumine kohtueelsel uurimisel õigesti kvalifitseeritud. Igasugune tõendite ja õiguslike küsimuste analüüs aga, mis on kohtuotsuse obligatoorseks osaks, kohtuotsuses puudub.

Kohtukolleegium peab vajalikuks osundada veel Riigikohtu otsustes 3-1-1-148-03; 3-1-1-99- 04 ja 3-1-1-96-05 väljendatud seisukohale, mille kohaselt peab kriminaalasja analüüs vastama õiguspraktikas ja -teoorias omaksvõetud reeglitele. Kohtuotsusest peab olema jälgitav kohtu

arutluskäik süüdistatava teo vastavuse kohta karistusseadustikus sätestatud deliktistruktuuri elementidele. Vaidlusaluses asjas maakohus seda nõuet järginud ei ole.

Apellatsioonis märgib süüdistatav põhjendatult, et talle jääb arusaamatuks, millistele

tõenditele tuginedes teda KarS § 199 lg 2 p 4 järgi süüdi tunnistati. Kohtukolleegium soostub apellatsioonis esitatuga ning peab vajalikuks viidata KrMS §-s 312 p 1 sätestatule,

millest tulenevalt tuleb kohtuotsuse põhiosas esmajoones märkida, millistele tõenditele tuginevalt loeb kohus mingi asjaolu kohtulikul uurimisel tuvastatuks. Maakohtu otsusest aga ei selgu, milliste tõendite alusel ja kuidas on kohus tuvastanud M. Kotomi käitumises KarS § 199 lg 2 p 4 koosseisutunnused ja süü. Tõendite analüüs ja hinnang puudub kohtuotsuses ka osas, mis käsitleb M. Kotomi esitatud süüdistusi KarS § 275, 266 lg 1, 275 ja 424 järgi.

Lisaks eeltoodule peab kohtukolleegium vajalikuks osundada Riigikohtu otsusele nr 3-1-1-94- 04, milles on Riigikohtu kriminaalkolleegium asunud seisukohale, et juhul, kui süüdistatav on

enda kaitseks esitanud mitmeid argumente ning kohus ei ole nendest kaitseargumentidest

tulenevaid järeldusi kohtuotsuses analüüsinud ega kummutanud, on see hinnatav

kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena. Maakohus on oma otsuses küll märkinud, et

süüdistatava ütlused on lapsikud ja ümber lükatud kannatanute ning tunnistajate ütlustega, kuid jälgitav analüüs ning järeldused süüdistatava väidete kohta kohtuotsuses puuduvad.

Eelnevat arvestades on kohtukolleegium seisukohal, et maakohus on oluliselt rikkunud

kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes – kohtuotsuses puudub põhjendus.

KrMS § 338 p 3 kohaselt on kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine kohtuotsuse apellatsiooni korras tühistamise aluseks ning toob KrMS § 341 lg 1 alusel kaasa kriminaalasja saatmise esimese astme kohtule uuesti arutamiseks teises kohtukoosseisus.

5 Eelnevast lähtudes ja juhindudes KrMS § 337 lg 2, 338 p 3, 339 lg 1 p 7, 341 lg 1 tühistab

ringkonnakohus Harju Maakohtu 25.01.2007.a otsuse N.A süüditunnistamises ja saadab kriminaalasja Harju Maakohtule uuesti arutamiseks teises kohtukoosseisus.

Malle Preimer Meelika Aava Ivi Kesküla