1-04-170\9 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 26 märts 2007, Tallinn Kriminaalasja number 1- 04-170 Kohtukoosseis Eesistuja Ivi Kesküla, liikmed Julia Katškovskaja ja Malle Preimer Kohtuistungi sekretär Alina Koop

Kohtuistungi toimumise aeg ja koht 14 märts 2007 Tallinn, avalik kohtuistung Kriminaalasi M.M-i süüdistuses KarS § 422 lg 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 14 detsembri 2006 üldmenetluse otsus

Apellatsiooni esitaja

Kaitsja Aadu Luberg Prokurör Ringkonnaprokurör Raivo Kala Süüdistatav M.M, ik: xxx, varem kriminaalkorras karistamata, tõkendit ei valitud Kaitsja Vandeadvokaat Aadu Luberg

RESOLUTSIOON

Tühistada Harju Maakohtu 14 detsembri 2006 kohtuotsus M.M-ile KarS § 422 lg 1 järgi karistuse mõistmata jätmise osas.

Uue otsusega:

1. Karistada M.M-ist KarS § 422 lg 1 järgi 30/ kolmekümne/ päevase vangistusega.

2. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata.

2 3. Kaitsja apellatsioon jätta rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul, alates 27

märtsist 2007 Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatada ringkonnakohtule kirjalikult 7 päeva jooksul, alates 26.03.2007.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK:

1. M.M-ile oli esitatud süüdistus selles, et ta 20.05.2003 kell 22.17 Harju maakonnas x

vallas asulavälisel maanteel x kümnendal kilomeetril, liikudes Tallinn- Narva mnt suunas, juhtis mootorsõidukit Peugeot 206 reg. Nr xxx XXX liiklusmärgi nr 351“ suurim kiirus 70

km/h“ mõjualas kiirusega umbes 121 km/ h, millega rikkus LE § 126 lg 3 nõudeid; olles

esmase juhtimisõigusega juht, sõitis üle 90 km/h, millega rikkus LE § 127 nõudeid, juhtis

sõidukit alkoholijoobes,/ 2,42/ promilli, millega rikkus LE § 76 p 3 nõudeid. Rikkumiste tagajärjel kaotas paremkurvis sõiduki üle juhitavuse, sõiduauto kaldus vastassuunavööndisse, sealt vasakule teepeenrale ja rullus korduvalt üle katuse. Liiklusõnnetuse tagajärjel sai autos olnud R.O tekkemomendil eluohtlikud tervisekahjustused. Oma tegevusega tekitas M.M R.O ettevaatamatusest raske tervisekahjustuse, seega pani toime KarS § 422 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

2 süüdi KarS § 422 lg 1 järgi ja vabastas ta KarS § . Harju Maakohus tunnistas M.M-i 80 alusel karistusest. Mõistis välja menetluskulud ja tsiviilhagi.

APELLATSIOONI SISU:

3. Kaitsja taotleb esitatud apellatsioonis süüdimõistva kohtuotsuse tühistamist ja uue otsusega M.M-i õigeksmõistmist.

Apellant ei nõustu maakohtu otsusega, leides, et selles on ebaõigesti kohaldatud materiaalõigust ja nimelt on ebaõigesti kohaldatud Vabariigi Valitsuse 13.08.2002 määrusega nr 266 kehtestatud „ Tervisekahjustuse kohtuarstliku tuvastamise kord“ / edaspidi Kord/ sätestatut ja KarSRakS § 81 lg 1. Tunnistajate V.K, L.U ja kannatanu R.O ütluseid on kohus lugenud põhjendamatult sedavõrd

usaldusväärseteks, et võtta neid põhialuseks järeldamaks, et M.M oli avarii ajal juhi kohal, KrMS § 339 lg 1 p 8 / /. Korra § 7 lg 2 loetleb eluohtlikud tervisekahjustused. Ükski R.O esinenud tervisekahjustustest sellesse loetellu ei kuulu. KarS i kommentaar selgitab küll et eluohtlikuks võib lugeda šoki,

kuid karistusõiguslikult on oluline, et oht kannatanu elule tuleneks otseselt tekitatud tervisekahjustuse iseloomust.

Kannatanule tekitatud tervisekahjustuste iseloomust ei saa tuleneda kannatanu elule ohtlik šokk, millega saaks sisustada KarS § 422 lg 1 tagajärge.

Kohtuarst / ekspert/ on asjas selgelt öelnud, et R.O tervisekahjustused ei põhjusta rasket kehalist haigust. Mõiste kehaline haigus karistusõiguslikult hõlmab šokki.

3

Kaitsja esitab KarSRakS § 81

lg 1 sisu ja märgib, et kuivõrd ekspert leiab, et R.O tervisekahjustused ei põhjusta rasket kehalist haigust, väljend haigus on aga samatähenduslik väljendiga tervisekahjustus, siis M.M-i etteheidetavas käitumises puudub KarS § 422 lg 1 mõttes teokoosseis. Tunnus raske on normatiivne ja tuleb sisustada kohtupraktikas. Kui isegi tinglikult nõustuda eksperdi arvamusega, et R.O esinenud šokk oli eluohtlik, siis ei tähenda see automaatselt, et tegemist oli raske tervisekahjustusega ehk raske kehalise haigusega KarS § 422 lg 1 mõttes. Ekspert on öelnud et nii see ei olnud. Et avarii on üleelamine ja pulss võib oluliselt seetõttu tõusta on üldtuntud asjaolu.

Apellant ei nõustu maakohtu poolt tunnistajate V.K ja L.U aga ka kannatanu ütluste usaldusväärseteks tunnistamistega. V.K ütlused kannatanu autost väljaaitamisest ei ole kooskõlas kannatanu enda ütlustega. Tunnistajad V.K ja L.U on andnud ütlusi, et süüdistataval ei olnud riideid seljas, oli alasti. Seda aga ei kinnita meditsiinitöötajad. Neil põhjustel ei ole usaldusväärselt tuvastamist leidnud, et M.M oli avarii hetkel juhikohal.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS:

4. Apellant- kaitsja toetas esitatud apellatsiooni, täpsustas, et KrMS § 339 lg 1 p 8 rikkumine

on sedastatav kuna kohtuotsuse süüdimõistev resolutiivosa ei vasta tõenditega tuvastatule,

kohtu põhiosa järeldused on ebaõiged. Apellatsiooni alusel on alust teha õigeksmõistev

kohtuotsus sellest tulenevalt kaitsja lahkamata menetlusnormi rikkumisega seonduvat jäi maakohtu otsuse tühistamise taotluse juurde.

Süüdistatav toetas kaitsja poolt esitatud apellatsiooni, märkis, et ei mäleta avariist ega sellele eelnenud sündmustest midagi.

Prokuröri arvamuse kohaselt on apellatsioon põhjendamatu ega too endaga kaasa seadusliku ja põhistatud kohtuotsuse tühistamist. Samas prokurör tõdes, et kohtuotsuse resolutiivosa ei vasta kriminaalmenetlusõiguses sätestatule ning kohus on oluliselt menetlusnorme rikkunud,

kuid antud juhul on mõistlik ja võimalik rikkumine apellatsioonikohtu poolt kõrvaldada, mõistes süüdlasele seaduses ettenähtud minimaalse karistuse.

RINGKONNAKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS:

5

. Kohtukolleegium leiab et maakohus on selgelt ja põhjalikult põhistanud M.M-i süüdi tunnistamist temale inkrimineeritud kuriteo toimepanemises. Kohus on kohtuotsuses

esitanud kohtulikul uurimisel tõendatuks tunnistatud asjaolud ja tõendid millele kohus oma

järeldustes tugines, on andnud kohtu poolt vahetult uuritud tõendite seaduslikkusele ja usaldusväärsusele oma hinnangu. Kohus on tuvastanud kuriteo objektiivsed ja subjektiivsed tunnused, leidnud, et kuriteo on toime pannud M.M, et tema poolt toimepandud tegu on õigusvastane ning M.M-ile süüks arvatav. Kohus on tuvastanud avarii ajal kahe isiku autos viibimise ning kogumis tõendeid hinnates tulnud seaduslikult järeldusele, et sõiduautot

juhtis alkoholijoobes M.M ning süüdistuses esitatud liikluseeskirja nõuete rikkumine

tema poolt põhjustas ettevaatamatusest teisele isikule raske tervisekahjustuse. Kohtukolleegium, soostudes maakohtu järeldustega ja põhistusega ei pea vajalikuks neid korrata, annab vaid hinnangu apellatsioonis esitatud väidetele.

4 6. Kohus on tõendamiseseme asjaolude tuvastamisel muuhulgas võtnud aluseks tunnistajate ja kannatanu kohtuistungil antud ütlused ning hinnanud need usaldusväärseteks. Kaitsja on apellatsioonis seadnud kahtluse alla kannatanu R.O ja tunnistajate V.K ning L.U

poolt antud ütluste usaldusväärsuse. Teiste tunnistajatena ülekuulatud isikute ütluste usaldusväärsust ei ole kahtluse alla seatud. Vastavalt kohtuistungi protokollile ei ole kaitsja taotlenud kannatanu R.O / II kd. t.lk. 31-32/ ega ka tunnistaja V.K/ II kd. tlk. 32 - 33/ poolt kohtueelsel uurimisel antud ütluste avaldamist vastavalt KrMS § 289, seega maakohtu istungil kannatanu ja tunnistaja poolt antud ütluste usaldusväärsust ei ole kahtluse alla seatud. Tunnistaja L.U poolt kohtueelsel uurimisel antud ütlused on kaitsja taotlusel kohtu poolt avaldatud, kuid nagu kohtuistungi protokollist nähtub on tema poolt antud ütlused olnud analoogsed ja muutumatud ka avaldatud osas ning kaitsja

on seda ka ise kohtuistungil tõdenud/ II kd. t.lk. 34/ Apellatsioonis esitatud kaitsja väited nende poolt kohtuistungil antud ütluste mõningatest erinevustest on maakohtule teada olnud ning kohus on tõendite usaldusväärsuse hindamisel neid kõrvutanud sealhulgas just kaitsja

apellatsioonis esitatu osas. Kohtukolleegium soostub maakohtu poolt tõendite kogumis hindamisel tehtud järeldusega, et kannatanu ja tunnistajate V.K ja L.U kohtuistungil antud

ütlustes puuduvad tõendamisesemesse kuuluvate asjaolude kajastamisel sellised vastuolud,

mis seaksid nende poolt antud ütluste õigsuse kahtluse alla ning annaks aluse tunnistada ütlused ebausaldusväärseteks ning need tõendite kogumist välja jätta.

Kohtukolleegium leiab, et maakohus on tõendeid hinnanud nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Kohtu veendumuse kujunemine on jälgitav ja arusaadav. Kohus on

kriminaalasjas kogutud kirjalikud tõendid suuliselt esitanud ja vahetult uurinud vastavalt KrMS § 15 ettenähtule / II kd. t.lk. 100/ Kohtuotsuses on tuginetud kohtuistungil ristküsitluse

käigus antud kannatanu ja tunnistajate ütlustele. Apellatsioon ei sisalda viiteid tõenditele, millistele oleks maakohtu poolt ebaseaduslikult jäetud hinnang andmata.

7. Apellatsioonis kaitsja poolt tõendite hindamisel menetlusnormi rikkumise osas tehtud viide KrMS § 339 lg 1 p –le 8 ei ole asjakohane. KrMS § 339 lg 1 p-s 8 kirjeldatud rikkumisega on tegemist siis, kui kohtuotsuse põhiosa ja

resolutiivosa on omavahel vastuolus. Nimetatud rikkumisega ei ole aga tegemist olukorras, kus kohtumenetluse pool ei nõustu kohtu seisukohaga. Analoogset seisukohta on väljendanud Riigikohus oma lahendis nr 3-1-1-106-06, 09.01.2007 a.

Antud juhul ei ole kohtuotsuse põhiosa vastuolus resolutiivosaga vaid tegemist on kaitsja

mittenõustumisega kohtu järeldustega, nagu apellatsioonikohtus kinnitas apellant ka ise. Seega ei ole tegemist KrMS § 339 lg 1 p 8 sätestatud rikkumisega.

8. Kohtukolleegium ei soostu kaitsja poolt apellatsioonis esitatud „Tervisekahjustuse kohtuarstliku tuvastamise kord“ nõuete ega ka KarSRakS § 81 käsitusega.

Karistusõiguslikus tähenduses on tervisekahjustus raske kui sellega on põhjustatud oht elule/ KarS § 118 p 1/.

Vabariigi Valitsuse 13.08.2002 määrusega nr 266 vastu võetud „Tervisekahjustuse

kohtuarstliku tuvastamise kord“ § 7 lg 1 kehtestab, et eluohtlik on tervisekahjustus, mis

ohustab kannatanu elu tervisekahjustuse tekitamise ajal või selle järel, olenemata arstiabi osutamisest, haiguse kulust ja lõpptulemusest. Korra § 7 lg 2 annab loetelu eluohtlikest tervisekahjustustest ja Korra § 7 lg 3 lg 1 kehtestab, et tervisekahjustus võib olla eluohtlik, kui sellega kaasneb šokk.

5 Apellatsioonikohtu istungil kaitsja ei välistanud kannatanul šokiseisundi esinemist, leides, et see võis ka esineda, kuid selline seisund ei ole kaitsja arvates eluohtlik tervisekahjustus KarS § 422 lg 1 mõttes. Apellatsioonikohus sellist seisukohta ei jaga.

Kohtukolleegium soostub maakohtu järeldusega, et Korra § 7 lg 3 näeb ette, lisaks sama

Korra lõikes 2 nimetatule, seisundid, mis kaasnedes tervisekahjustusele annavad aluse

tunnistada tervisekahjustuse eluohtlikuks. Korra lõikes 3 on otsesõnu öeldud, et tervisekahjustus võib olla eluohtlik. Ei ole kehtestatud, et lõikes 2 tuvastatud tervisekahjustus

või et eluohtlik tervisekahjustus võib olla eluohtlik. Antud juhul kaitsja poolt selline korra kitsendav käsitus muudaks sisutuks lõike 3, kuna niigi eluohtlik tervisekahjustus tunnistataks veelkord eluohtlikuks.

KarSRaKS § 81

mille pealkirjaks on „ Kehalise haiguse raskuse hindamine“, kehtestab, et

süütegude kvalifitseerimisel karistusseadustiku paragrahvi järgi, milles on koosseisulise tunnusena ette nähtud raske tervisekahjustuse tekitamine, hinnatakse kehalist haigust raskena, kui punkt 1 tervisekahjustus kestab vähemalt 4 kuud ja punkt 2 tervisekahjustusega kaasneb töövõime kaotus vähemalt 40 protsenti. Antud juhul on kaitsja leidnud, et kuna ekspertiisiaktis antud arvamuse kohaselt kannatanu

R.O tervisekahjustused ei põhjusta kehalist haigust, mis on sama mis eluohtlik tervisekahjustus, ei ole ka KarS § 422 lg 1 ettenähtud tagajärge. Kohtukolleegium leiab, et Korra § 8 ettenähtud kehaline haigus on samastatav KarSRaKS § 81

alusel karistusseadustiku paragrahvides ettenähtud koosseisulise tunnuse- raske

tervisekahjustusega, kuid ei tähenda, et vaid juhul, kui tuvastatakse Korra 8 lõigetes

ettenähtud raske kehaline haigus on võimalik tuvastada KarS § 422 lg 1 koosseisulise tunnusena ettenähtud tagajärge – raske tervisekahjustust. Korra 8 ettenähtud raske kehaline

haigus on hõlmatud raske tervisekahjustusega, tähendab, et seda on seaduses ettenähtud

juhtudel võimalik käsitada raske tervisekahjustusena, kuid ei ole obligatoorne raske tervisekahjustuse tuvastamisel.

Antud juhul on kohus seaduslikult tuvastanud raske tervisekahjustuse põhjustamise,

sisustades selle Korra 7 lg 3 p 1 ettenähtuga. Tuvastanud kannatanule eluohtliku

tervisekahjustuse tulenevalt otseselt temale tekitatud vigastustest, ehk on tuvastanud liikluseeskirja rikkumiste ja koosseisulise tagajärje vahelise põhjusliku seose.

9. Kohtukolleegium, väljuvalt apellatsiooni piiridest, peab vajalikuks osutada, et maakohtu otsus ei ole kooskõlas KrMS § 313 lg 1 p 3 ja kohus on eiranud KrMS § 306 lg 1 p 6. Kriminaalmenetluse seaduse ülalnimetatud nõuded näevad ette, et kohtuotsuse tegemisel peab

kohus lahendama muuhulgas küsimuse milline karistus tuleb süüdistatavale mõista ja kas süüdistatav tuleb karistusest vabastada või tuleb talle kohaldada asenduskaristust. Antud juhul on kohus kohtuotsuse põhiosas ära toonud KarS § 422 lg 1 ettenähtud karistuse

liigi ja võimalikud karistusraamid, kuid kohtuotsuse resolutiivosas, süüdi tunnistades M.M-i KarS § 422 lg 1 järgi, jätnud ebaseaduslikult karistuse mõistmata. Asjaolu, et kohus lahendades KrMS § 306 ettenähtud küsimusi leidis, et esinevad seaduslikud alused M.M-i suhtes KarS § 80 alusel tema karistusest vabastamiseks, ei tähenda, et kohus saaks üldse jätta karistuse mõistmata. Seadus sellist võimalust ette ei näe ning sellisel juhul jääb selgusetuks ka millisest karistusest M.M vabastati. Kohtukolleegium leiab, et selline menetlusnormi rikkumine on kaasa toonud ebaseadusliku

kohtuotsuse tegemise ja annab ringkonnakohtule aluse tunnistada ülalnimetatud rikkumine

oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 mõttes, mis toob endaga kaasa kohtuotsuse tühistamise.

6

Otsustamaks küsimust, kas selline oluline rikkumine toob endaga kaasa kriminaalasja

saatmise esimese astme kohtule uueks arutamiseks või on see kõrvaldatav ringkonnakohtu

poolt peab kohtukolleegium oluliseks viidata KrMS § 341 lg 4 sätestatule, et kui

ringkonnakohus on kohtuotsuse tühistanud üksnes süüdistatava apellatsiooni põhjal, ei või kriminaalasja uuesti arutav esimese astme kohus mõista süüdistatavale raskemat karistust kui see, mis oli mõistetud tühistatud esimese astme kohtu otsusega. Antud juhul on kohtuotsuse vaidlustanud süüdistatava kaitsja, seega on tegemist olukorraga,

et kriminaalasja tagastamisel maakohtule uueks arutamiseks on süüdimõistva kohtuotsuse

tegemisel maakohtul võimalik karistada süüdistatavat vaid seaduses ettenähtud minimaalse

karistusega, milleks on KarS § 422 lg 1 sanktsioonis ettenähtud karistuse, vangistuse, minimaalne seaduses ettenähtud tähtaeg, ehk KarS § 45 lg 1 kehtestatud kolmekümnepäevane vangistus.

Kohtukolleegium leiab, et antud juhul on ringkonnakohtul võimalik maakohtu poolne

rikkumine kõrvaldada kuna süüdimõistva kohtuotsuse kohustuslikult kaasneva karistuse mõistmine seaduses ettenähtud minimaalses tähtajas, ei raskenda lõppkokkuvõttes M.M-i olukorda, kuna ta on KarS § 80 alusel karistusest vabastatud ning selles osas vaidlus puudub ja otsus muutmisele ei kuulu.

10. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 338 p 3, § 339 lg 2, § 340 lg 2 p 6 tühistab ringkonnakohus Harju Maakohtu 14 detsembri 2006 otsuse osas millega kohus jättis M.M-ile karistuse mõistmata ja teeb selles osas uue otsuse. Muus osas jätab ringkonnakohus kohtuotsuse muutmata ja kaitsja apellatsiooni rahuldamata.

IVI KESKÜLA JULIA KATŠKOVSKAJA MALLE PREIMER