Legislator Case Law & Legislation
1-06-7305\8 AI generated

1-06-7305\8 · Tallinna Ringkonnakohus

Case Number 1-06-7305\8
Court / Authority
Jurisdiction Estonia (EE)
Decision Date

Legislator summary

AI generated

Kohtuotsus tehakse teatavaks 2. märtsil 2007.a kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatavad ja kannatanu võivad esitada kassatsiooni üksnes advokaadi vahendusel.

Legislator headnote

AI generated

1-06-7305\8 · Tallinna Ringkonnakohus: Pärnu Maakohtu 11. detsembri 2006.a otsusega mõisteti J.R , D.T ja G.G süüdi KarS § 199 lg 2 p 4, 7,8 järgi ja karistati 6 kuu vangistusega KarS § 74 lg 1,3 alusel tingimisi 2 aastase katseajaga.

Keywords

AI generated
allegations of abuse marital hardship claim cause of action breach of maintenance obligation case of extreme hardship exhaustion of domestic remedies
AI generated

Need to analyze how this precedent applies to your matter?

Cross-reference this judgment against statutes, commentaries, and subsequent citing case law inside Legislator AI.

Open in Legislator →

Full text

1-06-7305

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

2. märts 2007.a Tallinn

Kriminaalasja number

1-06-7305

Kohtukoosseis

Eesistuja Meelika Aava, liikmed Ene Randmäe ja

Igor Amann

Kohtuistungi sekretär

Tatjana Derkatš

Tõlk

-

Kohtuistungi toimumise aeg ja

koht

26. veebruar 2007.a Tallinnas, avalik kohtuistung

Kriminaalasi

J.R-i , D.T ja G.G

süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 4,7,8 järgi

Apelleeritud kohtuotsus

Pärnu Maakohtu 11. detsembri 2006.a otsus

Apellatsiooni esitaja

Kannatanu V.V

Prokurör

Kristiine Tamm

Süüdistatav

J.R, D.T ja G.G

Kaitsja

Vandeadvokaat Rünno Roosmaa

RESOLUTSIOON

Pärnu Maakohtu 11. detsembri 2006.a otsus J.R-i, D.T ja G.G

suhtes jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsus tehakse teatavaks 2. märtsil 2007.a kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatavad ja kannatanu võivad esitada kassatsiooni üksnes advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Pärnu Maakohtu 11. detsembri 2006.a otsusega mõisteti J.R , D.T ja G.G süüdi KarS § 199 lg 2 p 4, 7,8 järgi ja karistati 6 kuu vangistusega KarS § 74 lg 1,3 alusel tingimisi 2 aastase katseajaga.

2. J.R, D.T ja G.G mõisteti süüdi selles, et nad 29. ja 30. oktoobril 2005.a tungisid Pärnu maakonnas x vallas x külas asuvale V.Vile kuuluvale x kinnistule, mis oli tähistatud keelumärkide ning eravalduse siltidega ning varastasid sealt ehitusmaterjale kokku 76 341 krooni väärtuses. Kohtuotsuse kohaselt varastatud 2(3) ehitusmaterjal tagastati kannatanule kohtueelse menetluse käigus. Süüdistatavatelt mõisteti solidaarselt välja 6000 krooni seoses kohtueelses menetluses kannatanu poolt seotud kulutustega. Tsiviilhagi 20 000 krooni nõudes jättis kohus rahuldamata, sest see ei ole tõendatud.

3. Ringkonnakohtule esitatud apellatsioonis taotleb kannatanu V.V kohtuotsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist uuesti arutamiseks samale kohtule teises koosseisus. Apellatsiooni motiivide kohaselt on kohus rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõiguse norme, sest kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Apellant kinnitab, et 10 m3 saematerjali 20 000 krooni suuruses summas on talle senini tagastamata. Ta ei nõustu kohtu järeldusega, et saematerjali võis varastada keegi tuvastamata isik. Kuna J.R ja D.T varastatud esemeid ei tagastanud, siis oleks pidanud kohus nad vastutusele võtma KarS § 202 alusel kuriteo toimepanemisena saadud vara omastamises. Samuti on varguse toimepanemises jäänud vastutusele võtmata süüdistatavate ema V. K. Kohus oleks pidanud karistama J.R ja G.G reaalse vangistusega. Taotlust põhjendatakse sellega, et karistuse mõistmisel on kohus jätnud arvestamata raskendava asjaoluna kannatanule raske tagajärje põhjustamise ja süüteo toimepanemise üldohtlikul viisil. Kohus on ebaõigesti võtnud karistust kergendava asjaoluna arvesse J.R-i ja G.G puhtsüdamlikku kahetsust.

4. Apellatsioonile esitatud vastuväidetes vaidlevad J.R , D.T ja G.G apellatsioonile vastu ja taotlevad kohtuotsuse muutmata jätmist.

5. Ringkonnakohtu istungil kannatanu toetas esitatud apellatsiooni, kuid prokurör ja kaitsja taotlesid kohtuotsuse muutmata jätmist.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

6.

Kohtukolleegium,

tutvunud

kriminaaltoimiku

materjalidega

ja

kuulanud

ära

menetlusosaliste arvamused leiab, et kohtuotsuse tühistamiseks puudub alus, kuna see on seaduslik ja põhjendatud.

7. KrMS § 331 lõigete 2 ja 3 kohaselt arutab ringkonnakohus kriminaalasja esitatud apellatsiooni piires. Ringkonnakohtul on õigus kriminaalasja arutades apellatsiooni piiridest väljuda, kui ilmneb kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine või materiaalõiguse ebaõige kohaldamine, millega on süüdistatava olukorda raskendatud. KrMS § 341 lg 1 sätestab, et kui kohtuistungil tuvastatakse KrMS § 339 lõikes 1 loetletud kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine, siis tühistab ringkonnakohus kohtuotsuse ja saadab kriminaalasja esimese astme kohtule uuesti arutamiseks teises kohtukoosseisus. Kannatanu V.V on apellatsioonis loetlenud rida tõendeid ja asjaolusid, mille alusel tema hinnangul tulnuks süüdistatavatelt välja mõista 20 000 krooni ja karistada neid reaalse vangistusega. Samuti on ta põhjendanud süüdistatavate ema V. K kriminaalvastutusele võtmise vajadust. Kuna maakohus jõudis tõendeid hinnates teistsugusele järeldusele, on apellandi arvates tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 1 p 8 mõttes, s.t. kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Kohtukolleegium selle seisukohaga ei nõustu. Antud juhul oleks tegemist nimetatud rikkumisega juhul, kui maakohus oleks kohtuotsuse põhiosas põhjendanud tsiviilhagi rahuldamist ja süüdistatavatele vangistuse mõistmist, resolutiivosas aga ekslikult teisele seisukohale asunud. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegium on 9. jaanuari 2007.a otsuses nr 3-1-1-106-06 D. Bõkovski süüdistusasjas juhtinud kohtute tähelepanu sellele, et nimetatud 3(3) rikkumisega on tegemist siis, kui kohtuotsuse põhiosas kohtu poolt tuvastatuks loetud asjaoludest on resolutiivosas tehtud objektiivselt ebaõige järeldus. Sisuliselt on KrMS § 339 lg 1 p-s 8 kirjeldatud rikkumisega tegemist siis, kui kohtuotsuse põhiosa ja reolutiivosa on omavahel vastuolus. Nimetatud rikkumisega ei ole aga tegemist olukorras, kus kohtumenetluse pool ei nõustu kohtu seisukohaga (RT III 2007, 2, 16). Mingitele muudele KarS § 339 lg 1 loetletud kriminaalmenetlusõiguse olulistele rikkumistele, mis tingiks kohtuotsuse tühistamise ja kriminaalasja saatmise samale kohtule uuesti arutamiseks, apellatsioonis ei viidata.

8. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma 10. oktoobri 2000.a otsuses nr 3-1-1-85-00 L. Kala süüdistusasjas märkinud, et kohtuniku poolne kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatust näitav motiveerimine peab olema selline, et kohtuniku siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale jälgitav (RT III 23, 253). Kohtukolleegium nendib, et KrMS § 61 lg 2 alusel on kohus hinnanud tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Kohtuniku siseveendumuse kujunemine on kohtuotsuse lugejale jälgitav. Kohus on põhjendanud, miks ta loeb ühed tõendid usaldusväärseks ja teised mitte. Kohtukolleegiumil puudub alus neid tõendeid teisiti hinnata. Kohtukolleegium nõustub apelleeritud kohtuotsuse järeldusega, et kuna kannatanu V.V esitas täiendava haginõude aasta möödudes kuriteo toimepanemisest, siis ei ole millegagi ümber lükatud süüdistatavate väited, et nad on saematerjali tagastanud ja selle võis hiljem varastada keegi tuvastamata isik. Kohus on põhjendanud, mille alusel tuleb ta järeldusele, et kriminaalasjas puuduvad tõendid selle kohta, et V. K oleks ehitusmaterjali vargusest osa võtnud. Kohtukolleegium nõustub ka sellega, et KrMS § 268 lg 1 alusel saab kohus vaadata kriminaalasja läbi ainult süüdistusakti järgi ja süüdistust võib muuta ja täiendada ainult prokurör. Kohus on põhjendanud süüdistatavatele mõistetud karistusi ja sellest tingimuslikku vabastamist KarS § 74 lg 1,3 alusel. Seega ei ole kohus rikkunud ka KrMS § 339 lg 1 p 7 sätestatud kohtuotsuse põhjendatuse nõuet, mis tooks vältimatult kaasa kohtuotsuse tühistamise ja kriminaalasja saatmise uuesti arutamiseks esimese astme kohtule.

9. Kannatanu V.V esitas kohtukolleegiumile taotluse menetluskulude hüvitamiseks summas 1250 krooni. KrMS §-d 185 lg 2 ja 337 lg 1 p 1 sätestavad, et kui apellatsioonimenetluses jätab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata, siis jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel need on tekkinud. Kohtukolleegium jätab KrMS § 337 lg 1 alusel esimese astme kohtuotsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. Seega jäävad kannatanu V.Vil kriminaalmenetlusega tekkinud kulud tema enda kanda.

10. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1 on kohtukolleegium seisukohal, et Pärnu Maakohtu 11. detsembri 2006.a otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata.

Meelika Aava Ene Randmäe Igor Amann