1-06-3457\16 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1-06-3457

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 21. veebruar 2007 Tartu Kriminaalasja number 1-06-3457 (06260200085) Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Tiit Lõhmus, Mati Kartau Kohtuistungisekretär Piia Saar Kriminaalasi V.G süüdistuses KarS § 329 ja § 424 järgi Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu 01. novembri 2006 otsus Apellatsiooni esitaja süüdistatava V.G kaitsja vandeadvokaat Sirje Must Prokurör Marge Püss Süüdistatav V.G

isikukood: XXX elukoht: XXX-XX töökoht: OÜ E.G.

varem kriminaalkorras karistatud kahel korral Kaitsja vandeadvokaat Sirje Must. RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS §-st 337 lg 1 p 1 jätta Tartu Maakohtu 01. novembri 2006 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-06-3457 muutmata ja apellatsioon rahuldamata.

2 Edasikaebamise kord

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu

Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates 22. veebruarist 2007.

Kassatsiooniõiguse kasutamisel on kohtuotsus tutvumiseks kättesaadav ringkonnakohtu kantseleis alates 08. märtsist 2007.

Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist

teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni

Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates 09. märtsist 2007.

Esimese astme kohtu otsuse sisu

Tartu Maakohtu 01.11.2006 otsusega tunnistati V.G süüdi KarS § 424 ja § 329 järgi ning mõisteti talle KarS § 63 lg 1 alusel karistuseks 10 kuud vangistust.

KarS § 65 lg 2 alusel suurendati käesoleva otsusega mõistetud karistust Tartu Maakohtu 19.07.2005 kohtuotsusega mõistetud, kuid ärakandmata karistuse, s.o. 7 kuud vangistust võrra ning mõisteti V.G-le liitkaristuseks kohtuotsuste kogumis 1 aasta ja 5 kuud vangistust.

KarS § 50 lg 1 alusel mõisteti V.G-le KarS § 424 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmine 2 aastaks ja 6

kuuks, kusjuures KarS § 55 lg 1 kohaselt laieneb lisakaristus põhikaristuse kandmise kogu ajale ja lisaks kohtuotsusega määratud tähtajale.

Maakohus arutas V.G süüdistust KarS § 424 järgi selles, et tema isikuna, kes on

19.07.2005 Tartu Maakohtu kohtuotsusega nr 1-400/2005 karistatud KarS § 424 järgi

mootorsõiduki juhtimise eest alkoholijoobe seisundis, juhtis alkoholijoobe seisundis

05.01.2006 kella 03.25 ajal Tartu linnas K. tänava maja nr X ees mootorsõidukit Volkswagen Passat riikliku registreerimismärgiga XXX ;

- süüdistust KarS § 329 järgi selles, et tema isikuna, kes on 19.07.2005 Tartu Maakohtu

kohtuotsusega nr 1-400/2005 karistatud KarS § 424 järgi mootorsõiduki juhtimise eest

alkoholijoobes seisundis lisakaristusega mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega

1 aastaks ja 8 kuuks, milline kohtuotsus on 30.07.2005 ARK Tartu Büroo poolt pööratud

täitmisele, juhtis 05.01.2006 kella 03.25 ajal Tartu linnas K. tänava maja nr X ees

mootorsõidukit Volkswagen Passat riikliku registreerimismärgiga XXX , jättes sellega tahtlikult täitmata eelnimetatud kohtuotsuse.

V.G end talle esitatud süüdistuses süüdi ei tunnistanud. V.G ütluste kohaselt oli ta koos naisega 05.01.2006 öösel külas K.M. juures, kus ta

võttis koos K.M. ga viina. Külast koju tulles juhtis naine ja V.G istus kõrvalistmel. Kui naine läks tuppa, siis tuli politsei. Ta nägi koju minnes, et politsei seisis kaugemal, umbes 400 m kaugusel K. ja Soinaste tänava ristist. Tema oli juba maja välisukse juures ja hakkas tuppa minema, kui politsei jõudis maja juurde.

Kohtuotsuse motiivide kohaselt on V.G süü KarS § 424 järgi kvalifitseeritava kuriteo

toimepanemises tõendatud tunnistaja A.A. ütlustega, mille kohaselt oli ta 05.01.2006 tööl

koos politseikadett Indrek Liiviga. Aardla tänavalt pööras üks sõiduk Soinaste tänavasse ja

politseiautot märgates aeglustus sõiduauto sõidukiirus. Nimetatud asjaolu tekitas politseiametnikus kahtlusi ja politseisõidukil lülitati sisse vilkur. Kahtlaselt liikunud sõiduk

keeras sisse K. tänavasse, kus auto peatus maja ees. Politseiauto oli vahetult ees sõitva sõiduki taga ja tunnistaja nägi, kuidas ees sõitvast sõiduautost hüppas välja mees, kusjuures

autol jäid tuled põlema ja mees jäi seisma sõiduki juurde. Sõidukist väljunud mees ütles

3

politseiametnikele, et tema pole roolis olnud ja sõidukit juhtis tema naine. Tunnistaja kinnitas, et isik, kes K. tänaval kinni peeti, oli V.G. Tunnistaja I.L. i ütluste kohaselt sõideti mööda Soinaste tänavat ja vastu tuli sõiduk, mis tegi

kahtlase manöövri. Tähelepanu äratanud sõiduauto keeras ära K. tänavasse ja politseiauto jõudis talle koheselt sappa. I.L. hüppas politseiautost välja siis, kui see veel liikus ja umbes

samal hetkel väljus oma autost juhipoolsest uksest ka V.G. V.G oli autos

üksinda. V.G helistas või tuli naine ise majast välja ja tõi vajalikud dokumendid. Naine oli unine ja öösärgis.

Süüdistatava elukaaslase N.G. ütlused olid antud huvist vabastada tema elukaaslane V.G süüdimõistmisest. Samuti olid ennast õigustavad V.G ütlused, mis olid ka olulises vastuolus politseiametnike poolt antud ütlustega. Tunnistaja K.M. sai aga kinnitada vaid seda, kes väidetavalt tema maja juures rooli taha istus, mitte aga seda, kes kuni koduni

sõidukit juhtis. Samuti ei saa välistada asjaolu, et V.G viis N.G. koju ja jätkas ise sõitmist ning tema kinnipidamine toimus täpselt nii nagu seda kajastasid tunnistajad A.A. ja

I.L. , sest tunnistaja K.M. rääkis külaliste lahkumisest öösel kella 02.00 ja 03.00 vahel. Politseiametnik A.A. peatas V.G kell 03.25.

Eeltooduga on tõendatud V.G poolt ka KarS § 329 järgi kvalifitseeritava kuriteo

toimepanemine, kuivõrd ta ei täitnud Tartu Maakohtu 19.07.2005 kohtuotsust, millega oli talle mõistetud lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmine 1 aastaks ja 8 kuuks.

Karistuse mõistmisel arvestas kohus toimepandud kuriteo raskust ja laadi ning vastutust

kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid. V.G käitumises karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puudusid.

Apellatsioonis esitatud taotluste sisu

V.G kaitsja esitas apellatsiooni, milles palub tühistada maakohtu otsuse ning teha õigeksmõistev otsus.

Apellatsiooni kohaselt kinnitas tunnistaja N.G. kohtuistungil V.G ütlusi, et 05.01.2006 oli auto roolis tema. Pärast seda, kui jõuti koju, läks ta koheselt duši alla. V.G sõnu selle kohta, et ta 05.01.2006 sõiduautot ei juhtinud, kinnitas ka tunnistaja

K.M. , kelle sõnul juhtis tema juurest ära sõites sõiduautot V.G elukaaslane ning

V.G istus kõrvalistmel. Asjaolu, et K.M. ei mäletanud täpseid kuupäevi, millal V.G ja N.G. temal 2006. a jaanuaris külas käisid, ei muuda tunnistaja ütlusi vähem

usaldusväärseks. Eelnevast lähtudes on V.G, N.G. ja K.M. ütlused kokkulangevad

ning nende põhjal saab teha järelduse, et 05.01.2006 juhtis sõiduautot N.G. . Asjaolust, et

N.G. on V.G elukaaslane, ei saa ainuüksi järeldada, et tema ütlused ei ole usaldusväärsed ning on V.G õigustavad. Oma igapäevases elus ümbritsevadki inimest

peamiselt tema lähedased, kes on seetõttu tihti toimunud sündmuste ainukesed tunnistajad. Isegi, kui kaks politseiametnikku annavad ühesuguseid ütlusi, ei tähenda see alati, et nende ütlused sündmuse tehiolude kohta on õiged ja usaldusväärsed. Politseiametnike A.A. ja I.L. i

kohtueelses menetluses antud ütlused on peaaegu sõna-sõnalt ühtivad. Sellest saab teha

järelduse, et A.A. ja I.L. on kohtueelses menetluses antud ütlused teineteiselt maha kopeerinud ja täpselt kooskõlastanud. Selline käitumine on aga vastuolus kriminaalmenetluse

seadustiku põhimõtetega, mille kohaselt peab tunnistaja andma ütlused iseseisvalt ning

mõjutusteta. Olukorras, kus isikuid on ütluste andmisel mõjutatud või nad on teineteisega

ütlused väga täpselt kooskõlastanud, võib kahtluse alla seada nende isikute ütluste kui tõendite lubatavuse.

Kuna sündmus toimus 05.01.2006 kella 03:25 paiku, mil väljas on vaatamata

tänavavalgustusele küllaltki pime, ei ole usutav, et on võimalik näha, mitu isikut on

4

vastuliikuvas autos ja kes istub juhiistmel. Eelnevast lähtudes on kohtulik uurimine olnud ühekülgne ja puudulik, mis on kohtuotsuse tühistamise aluseks KrMS § 338 p 1 mõttes.

Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused

Ringkonnakohtus süüdistatav ja kaitsja loobusid apellatsioonis esitatud õigeksmõistmise

taotlusest ning ei soovinud enam süüdistuse tõendatuse kontrollimist. V.G tunnistas end talle esitatud süüdistuses täielikult süüdi ja taotles ringkonnakohtult talle maakohtu poolt mõistetud karistuse kergendamist selliselt, et ta ei peaks reaalset vangistust kandma minema. Kaitsja täpsustas V.G taotlust ja selgitas, et apellatsiooni taotluse sisuks tuleb lugeda V.G-le mõistetud karistuse asendamine üldkasuliku tööga, rakendades KarS §-de 69 ja 74 sätteid. Prokurör palus täpsustatud apellatsiooni jätta rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Seoses apellatsioonis esitatud taotluse asendamisega teise taotlusega, millest apellatsioonis ei

ole räägitud, tuleb lahendada küsimus, kas pole tegemist apellatsiooni piirest väljumisega. KrMS § 331 lg 4 kohaselt apellandil ega teistel kohtumenetluse pooltel ei ole kriminaalasja

kohtulikul arutamisel õigust väljuda apellatsiooni piirest. KrMS § 331 lg 2 kohaselt ringkonnakohus arutab kriminaalasja esitatud apellatsiooni piires. KrMS § 321 lg 2 p 4 kohaselt apellatsioonis märgitakse millises osas kohtuotsust vaidlustatakse, apellandi nõuete sisu ja motiivid ning apellandi taotlused. V.G osas esitatud apellatsioonis leiti, et tema

süü pole tõendatud ja taotleti tema õigeksmõistmist. Ringkonnakohtu istungil asendati see

taotlus karistuse küsimuse lahendamisega ja soovitakse mõistetud karistuse asendamist üldkasuliku tööga. Ringkonnakohus leiab, et tegemist ei ole apellatsiooni piirest väljumisega. KrMS § 333 lg 1 kohaselt apellandil on õigus apellatsioonist osaliselt või täielikult loobuda enne kohtuvaidluse lõppu. Ringkonnakohus leiab, et antud juhul on tegemist apellatsioonist osaliselt loobumisega, kus loobuti süü tõendatuse vaidlustamisest, kuid vaidlustati mõistetud karistus.

Ringkonnakohus, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega, kuulanud ära süüdistatava,

kaitsja ja prokuröri, leiab, et apellatsioon on põhjendamatu, rahuldamisele ei kuulu ja

maakohtu otsus tuleb jätta muutmata selle põhiosas esitatud asjaoludel, milliseid ringkonnakohus ei pea vajalikuks üle korrata vastavalt KrMS §-le 342 lg 3 p 1.

V.G mõisteti süüdi maakohtu 01.11.2006 otsusega ja KarS § 65 lg 2 alusel liideti karistused, sest uus kuritegu pandi toime katseajal. Kuni 01.01.2007 kehtis KarS § 74 lg 5

redaktsioon, mille kohaselt kui süüdimõistetu paneb katseajal toime uue tahtliku kuriteo,

mille eest teda karistatakse vangistusega, pööratakse karistus täitmisele. Liitkaristus

mõistetakse vastavalt KarS § 65 lg 2 sätetele. Alates 01.01.2007 kehtib KarS § 74 lg 5 redaktsioonis, mille kohaselt kui süüdimõistetu paneb katseajal toime uue kuriteo, mille eest teda karistatakse vangistusega, mõistetakse liitkaristus vastavalt KarS § 65 lg 2 sätetele. Kui uus kuritegu pandi toime ettevaatamatusest, võib kohus uuesti kohaldada karistusest tingimisi

vabastamist. Vangistuse täitmisele pööramise korral võib kohus asendada selle üldkasuliku

tööga KarS §-s 69 sätestatud korras. Nagu eeltoodust nähtub, V.G süüdimõistmise

ajal ei olnud seaduses ettenähtud võimalust, et vangistuse täitmisele pööramise korral võib

kohus selle asendada üldkasuliku tööga. Alates 01.01.2007 selline võimalus on ja seda

käesoleval juhul taotletaksegi. KarS § 69 lg 1 kohaselt kui mõistetakse kuni kaheaastane

vangistus, võib kohus asendada selle üldkasuliku tööga. Ühele päevale vangistusele vastab kaks tundi üldkasulikku tööd. Vangistus asendatakse üldkasuliku tööga üksnes süüdimõistetu nõusolekul. Kuna V.G karistati kohtuotsuste kogumis vangistusega 1 aasta ja 5 kuud ning ta on nõus üldkasulikku tööd tegema, siis formaalselt tema suhtes on selle kohaldamise

alused olemas. Nagu KarS § 74 lg 5 käesoleval ajal kehtivast redaktsioonist nähtub, ei ole

kohtul kohustust vangistuse täitmisele pööramise korral seda asendada üldkasuliku tööga,

5

vaid seda võib teha. Selle otsustamisel arvestatakse ka toimepandud kuriteo raskust ja

süüdlase isikut. Ringkonnakohus leiab, et V.G iseloomustavad andmed on sellised, mis ei anna alust talle mõistetud vangistust asendada üldkasuliku tööga. V.G karistati

15.06.1999 KrK § 204 lg 1 järgi (alkoholijoobes olles põhjustas liiklusõnnetuse, kus üks hukkunu ja mitu vigastatut) tingimusliku vabadusekaotusega (lk 28-29). 19.07.2005 mõisteti

ta süüdi KarS § 424 järgi ja karistati tingimusliku vangistusega (lk 13-14). Sellest kohtuotsusest ta järeldusi ei teinud ja küllaltki lühikese aja möödudes eelmisest kohtuotsusest,

so 05.01.2006 juhtis jällegi alkoholijoobes olles mootorsõidukit (lk 3-4). Väärteokorras on

teda karistatud üle 10 korra (lk 22-23). Seega on teda korduvalt karistatud analoogsete kuritegude toimepanemise eest ja ringkonnakohus leiab, et ta peab kandma reaalset karistust

vangistuse näol. Ringkonnakohtule ei esitatud mingeid asjaolusid, mis tingiksid talle

mõistetud karistuse asendamise üldkasuliku tööga. Sellisteks asjaoludeks ei ole perekonnas

väikeste laste olemasolu ja elukaaslase mittetöötamine. V.G suhtumist õiguskorda ilmestab ka fakt, et käesoleva kriminaalasja maakohtus arutamise ajal, so 20.10.2006 on talle esitatud süüdistus jällegi KarS § 329 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises.

Aarne Sarjas Tiit Lõhmus Mati Kartau