1-05-1123\31 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1 1-05-1123

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 16. veebruar 2007, Tartu Kriminaalasja number 1-05-1123 (05282000361) Kohtukoosseis Mati Kartau, Aarne Sarjas, Tiit Lõhmus Kohtuistungi sekretär Piia Saar Kriminaalasi R.S süüdistus KarS § 148 ja § 422 lg 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu 5. detsembri 2006 otsus Apellatsioonide esitajad

Lõuna Ringkonnaprokuratuuri prokurör Milvi Väin ja R.S kaitsja Mart Sikut Prokurör Milvi Väin Süüdistatav R.S

varem kriminaalkorras karistamata Kaitsja vandeadvokaat Mart Sikut.

RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS §-st 337 lg 1 p 1 jätta Tartu Maakohtu

5. detsembri 2006 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-05-1123 muutmata ja apellatsioonid rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu

Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates 17.veebruarist 2007.

Kassatsiooniõiguse kasutamisel on kohtuotsus tutvumiseks kättesaadav ringkonnakohtu kantseleis alates 09.märtsist 2007.

2

Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist

teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni

Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates 10.märtsist 2007.

Esimese astme kohtu otsuse sisu

Tartu Maakohtu 05.12.2006 otsusega mõisteti süüdi ja karistati KarS § 422 lg 1 R.S

järgi 3-aastase vangistusega. KarS § 68 lg 1 alusel arvati karistusaja hulka eelvangistuses

viibitud aeg 22.-23.05.2005. KarS § 50 lg 1 alusel võeti lisakaristusena R.S-ilt ära mootorsõiduki juhtimise õigus 3 aastaks. KarS § 148 järgi esitatud süüdistuses mõisteti R.S õigeks.

Maakohus arutas R.S-ile KarS § 422 lg 1 järgi esitatud süüdistust selles, et tema 21.05.2005

kella 23.30 ajal X maakonnas X-X tee 17 km X tankla juures, olles alkoholijoobes, juhtis sõiduautot Nissan Primera Universal, registreerimismärk ZZZ ZZZ, kiirusega üle 90 km/h, ei vältinud teeserval liikuvate vähekaitstud liiklejate ohustamist, ei sõitnud oma sõiduraja piires, vaid kaldus paremale teeservale ja sõitis osa Yile millega põhjustas kannatanu surma. Seejärel auto põgenes sündmuskohalt koos auto peal oleva Yi laibaga, avariipaigale jäi ülaltpoolt põlve ärarebitud Yi vasak jalg. Oma käitumisega rikkus Y Liikluseeskirja §-de 76; 124 ja 64 nõudeid.

03.10.2006 esitas ringkonnaprokurör täpsustatud süüdistuse, mille kohaselt rikkus R.S oma käitumisega Liikluseeskirja § 76 p 1, 3 nõudeid selles, et juht ei tohi olla joobeseisundis

ega seisundis, mille puhul alkoholisisaldus ühes liitris juhi väljahingatavas õhus on 0,1

milligrammi või rohkem või mille põhjal on põhjustatud alkoholisisaldus juhi veres 0,2

promilli või rohkem. R.S väljahingatavas õhus oli 0,82 milligrammi alkoholi ühe liitri kohta. R.S rikkus Liikluseeskirja § 64 selles, et juht peab olema tähelepanelik teel ja teeservas seisvate või vähekaitstud liiklejate suhtes, vältima nende ohustamist ja neile kahju tekitamist.

R.S ohustas liiklejaid sellega, et ei sõitnud oma sõiduraja piires, vaid kaldus paremale teeservale ja sõitis otsa Yile. R.S rikkus Liikluseeskirja § 124 p 2 selles, et suurim lubatud sõidukiirus asulavälisel teel

on 90 kilomeetrit tunnis. R.S juhtis sõiduautot Nissan Primera Universal, registreerimismärgiga ZZZ ZZZ, kiirusega üle 90 kilomeetri tunnis.

Samuti arutas maakohus R.S-ile KarS § 148 järgi esitatud süüdistust selles, et tema 21.05.2005 kella 23.30 ajal X maakonnas X-X tee 17 km X tankla juures, juhtinud sõiduautot

Nissan Primera Universal, registreerimismärk ZZZ ZZZ, sõitis otsa Yile, põhjustades kannatanu surma, kuid põgenes sündmuskohalt koos auto peal olnud Yi laibaga ja sõitis kuni X-X tee 7. kilomeetrini, kus viskas auto kapotil oleva Yi laiba teeäärsesse kraavi prügi sisse ning ise lahkus, mis on vastuolus laiba üldtunnustatud kohtlemistavadega.

R.S tunnistas, et osales liiklusõnnetuses, juhtides mootorsõidukit alkoholijoobes.

Kohtuotsuse motiivide kohaselt on R.S-ile järgi esitatud süüdistuses KarS § 422 lg 1 tõendamist leidnud, et R.S rikkus Liikluseeskirja §-de 64 ja 76 p 1 nõudeid ning põhjustas liiklusnõuete rikkumise tagajärjel Yi surma.

3

R.S rikkus Liikluseeskirja § 76 p 1 nõuded – juhtis mootorsõidukit joobeseisundis. R.S esines keskmine joove – 0,82 mg/l (22.05.2005 kell 01.00); 1,18%0 (22.05.2005 kell 04.14).

R.S rikkus Liikluseeskirja § 64 nõudeid. R.S, juhtides mootorsõidukit joobeseisundis,

mis oma raskusastmelt vastas keskmisele joobeastmele, ei olnud tähelepanelik teel liikuva

vähekaitstud liikleja suhtes, ei vältinud jalakäija ohustamist ja põhjustas oma süülise käitumisega isiku surma.

21.05.2005 loojus päike kell 21.47. Hämariku aeg lõppes 23.01, pilvisus 0 palli. Õiendis

liiklusõnnetuse kohta on ilmastiku seisukorraks märgitud „selge“, mis ühtib Eesti

Meteoroloogia ja Hüdroloogia Instituudi vastuses fikseerituga. Nähtavuseks ette on õiendis

märgitud 300 meetrit, sõidutee valgustamata. Sõiduki kiiruseks on märgitud 85 kilomeetrit

tunnis. Liikluseeskirja § 2 p 34 määratleb pimeda aja, mille all mõistetakse ajavahemikku

ehast kuni koiduni, kui loodusliku valguse vähesuse tõttu on nähtavus alla 300 meetri. Liiklusõnnetus toimus pool tundi peale hämariku aja lõppu. 21.05.2005 kell 23.33 on objektid vaadeldavad 300 meetri kaugusele. Kohus, võttes arvesse ilmastikuolusid ja liiklusõnnetuse

toimumise aega, leidis, et nii Y kui ka tema kõrval kõndinud A olid juhile eristatavad.

Nimetatud asjaolusid kinnitavad ka teised tõendid. Kiirabikaardist nähtub, et korraldus väljasõiduks saabus 23.25. Hämarikule ei järgne 19-20 minutiga pilkane pimedus. Tunnistaja T kinnitab, et X tankla teelt välja sõites ja järgnevalt X asula poole sõites nägi ta vastaspool

teed kahte isikut jalgrattaga. X asula poolt sõitis vastu teine sõiduauto. Liiklusohutuse tagamiseks tegi T manöövri, juhtides auto võimalikult tee äärde. Samuti märkas enne X tankla

teele sisekeeramist Yi ja Tt tunnistaja V, kes viibis R.S poolt juhitavas sõidukis.

Kannatanu oli otsasõidu eelselt püstises asendis. Liiklusõnnetuse sündmuskoha vaatluse protokollile lisatud fototabelitel on sündmuskohal viibinud isikud eristatavad. Mootorsõidukit ei pea juhtima suurima lubatud sõidukiirusega või sellele lähedase kiirusega.

Joobeseisund on alkoholi tarvitamisest põhjustatud terviseseisund, mis avaldub häiritud või

muutunud kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides. Joobes isikul on

käitumine ebaadekvaatne. Otsustusvõime on alkoholi mõjul piiratud või häiritud. Reaktsioonid ja tegutsemiskiirus on aeglasemad.

Samas on tõendamata süüdistatava poolt juhitud sõiduki kaldumine paremale teeservale.

Kannatanu võimalikku paiknemist enne liiklusõnnetust tõendab sündmuskoha vaatlusel tuvastatu, sh rebitud jalast X suunas verekahtlase aine jälg, mis on 11,3 meetrit pikk ja kaugus

teeservast 3,5 meetrit, samuti sündmuskohal paiknenud esemete asukoht. Kohtuekspert on

liiklustehnilise ekspertiisi käigus jõudnud järeldusele, et piki sõiduteed vaadatuna toimus

otsasõit jalakäijale enne sündmuskoha vaatlusel fikseeritud värvi tükke ja risti sõiduteed

vaadatuna asus kokkupõrke koht (jalakäija asukoht) sõidutee ääre piirkonnas, kus

liiklusõnnetusejärgselt asusid ka jalakäija küljest eraldunud esemed. Antud juhul, kus puuduvad andmed jalakäija käitumise, paiknemise ja tema nähtavuse kohta, ei ole võimalik analüüsida jalakäijale otsasõidu vältimise tehnilisi võimalusi. Sõidutee laiuseks on 6,8 meetrit. Sõidutee ei ole tähistatud eraldusjoontega. Sõiduraja laiuseks

kujuneb 3,4 meetrit. Keskklassi sõiduauto laiuseks saab lugeda 1,8 meetrit. Kokkupõrge

kannatanuga on toimunud Nissan Primera parempoolse esinurgaga, mida tõendab asitõendi vaatlusprotokollis ja fototabelitel fikseeritu – parempoolne esistange kahjustatud, esituli katki;

auto esikapoti parempoolsest nurgast parempoolse esitule kohalt autot katnud värv

eemaldunud küllalt suurte tükkidena; kõrvalistujapoolse osa esiklaas ning auto katus purunenud. Teeäärses piirkonnas, teega külgneval alal sõiduki rehvimustri jälgi ei tuvastatud.

4

Kannatanu ei kõndinud sõidutee ääre lähedal nagu nõuab Liikluseeskirja § 22. Samuti on

põhjendatud kaitsja väide, et Yi käitumises esines Liikluseeskirja § 25 nõuete rikkumine – puudus helkur.

Tõendamata on ka R.S poolt Liikluseeskirja § 124 p 2 nõuete rikkumine. Süüdistatava

ütluste kohaselt võis tema poolt juhitava sõiduauto kiiruseks olla 85 kilomeetrit tunnis. Õiendis liiklusõnnetuse kohta, mis on koostatud vahetult peale liiklusõnnetust 21.05.2005, on

sõidukiiruseks märgitud samuti 85 km/h, seda ilmselt süüdistatava seletuse kohaselt. Sama

sõidukiirus on märgitud liiklusõnnetuse aktis. Liiklustehnilise ekspertiisi aktis nr LL-145-

05/3817 on ekspert leidnud, et sõiduauto Nissan Primera liikumiskiiruse arvutuslikuks

määramiseks vajalikud lähteandmed puuduvad. Tunnistajate ütlustega ei ole võimalik tõendada mootorsõiduki juhi poolt suurima lubatud sõidukiiruse ületamist.

KarS § 148

järgi esitatud süüdistuses mõistis kohus R.S õigeks.

Süüdistuse kohaselt moodustab kuriteokoosseisu R.S järgnev käitumine: põgenemine

sündmuskohalt koos auto peal olnud Yi laibaga ja sõitmine kuni X-X tee 7. kilomeetrini, seejärel auto kapotil oleva Yi laiba viskamine teeäärsesse kraavi prügi sisse ja sündmuskohalt lahkumine, mis on vastuolus laiba üldtunnustatud kohtlemistavadega. Liiklusõnnetusest mitteteatamine ja liiklusõnnetuse sündmuskohalt põgenemine on karistatav

LS §-de 7431

ja 7432

järgi. KarS § 148 objektiivset kooseisu ei saa moodustada sündmuskohalt, s.o X-X tee 7. kilomeetrilt lahkumine.

Süüdistatava käitumine seisnes järgnevas: pidas auto kinni X-X teel. Väljus autost ja tiris

kannatanu laiba, mis oli jäänud kinni auto purunenud esiklaasi ja asus osaliselt autos,

sõiduteelt eemale kraavi. Seejärel sõitis 3-4 km edasi X vanavanemate elukohta. Kriminaalasjas ei ole leidnud tõendamist, et R.S soovis teadlikult laiba toimetada prügi

sisse. Pealegi nähtub fotodelt, mis on tehtud päevavalges, et enamus metsa all paiknenud (purunenud klaasist pudelid) prügist asus laiba asukohast mõnevõrra eemal.

Karistuse mõistmisel arvestas maakohus kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust

mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. R.S on pannud toime teise astme kuriteo. R.S on varem kriminaalkorras karistamata.

Väärteo korras on süüdistatavat Liikluseeskirjade (mootorsõidukijuhi poolt lubatud sõidukiiruse ületamine) sätete rikkumise eest karistatud 26.07.2004 ja 16.10.2006. Süüdistatav töötab OÜ-s H. Iseloomustusest nähtuvalt on ta ennast näidanud tubli töömehena,

kes on kollektiivis eeskujuks. Töödistsipliini rikkumisi pole esinenud. OÜ H kollektiiv on

seda meelt, et R.S jätkaks olenemata kohtulahendist oma elu ja töömeheteed nende kollektiivis. Karistust kergendava asjaoluna arvestas kohus KarS § 57 lg 2 alusel asjaolu, et süüdistatav on

hüvitanud kannatanu matusekulud. Samas ei ole R.S pidanud vajalikuks Yi lähedastele isegi kaastunnet avaldada.

Arvestades asjaolu, et R.S on varem kriminaalkorras karistamata, töötab, on avaldanud kahetsust toimepandu suhtes, asus kohus seisukohale, et süüdistatavale võib vaatamata tema korduvale karistatusele Liikluseeskirja sätete rikkumises lubatud sõidukiiruse ületamise eest

mõista karistuse – vangistuse – sanktsiooni ülemmäärast allapoole jäävana. Samas ei saa lubada, et R.S-ile mõistetav karistus jääks alla sanktsiooni keskmäärast. Karistus saab olla

vaid vangistus. Riigikohtu praktikas on asutud seisukohale, et vangistuse tingimuslik kohaldamata jätmine on võimalik üksnes vähese raskusastmega kuriteo toimepanemise korral,

kui teo toimepanemise tehiolud ja süüdlase isikuandmed on märkimisväärsete erisustega.

5 Riigikohus on olnud aastate vältel seisukohal, et tõsiste liiklusohutuse nõuete eiramise tõttu

raske tagajärje põhjustamise eest tuleb karistada reaalse vangistusega. R.Segevus põhjustas KarS § 422 lg 1 koosseisu kõige raskema tagajärje – inimese surma. R.S eiras kahte Liikluseeskirja sätet, neist ühel juhul oli rikkumine eriti tõsine, sest ta sõitis joobes.

Kuivõrd süüdistatav on Liikluseeskirja sätteid, seda just kiiruse ületamise osas, korduvalt

rikkunud, pidas kohus ainuvõimalikuks võtta lisakaristusena R.S-ilt ära mootorsõiduki juhtimise õigus maksimaalseks tähtajaks, s.o 3 aastaks. Seejuures arvestas kohus R.S poolt toimepandud Liikluseeskirja rikkumise tõsidust ja rikkumise tõttu saabunud tagajärge.

Apellatsioonides esitatud taotluste sisu

Prokurör

õigeksmõistmises KarS § 148 palub tühistada maakohtu otsuse osaliselt, R.S

järgi ning süüdistuse mahu vähendamises KarS § 422 lg 1 järgi kvalifitseeritavas kuriteos (Liikluseeskirja § 124 p 2 nõuete rikkumine ja Liikluseeskirja § 64 osas kaldumine paremale

teeservale), ning mõista R.S süüdi ja karistada KarS § 422 lg 1 järgi 3-aastase vangistusega ja KarS § 148 järgi 6-kuulise vangistusega. KarS § 64 lg 1 alusel lugeda kergem karistus kaetuks raskemaga ning mõista lõplikuks karistuseks 3 aastat vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvata karistusaja hulka vahi all viibitud aeg 22.-23.11.2005, kandmata karistuseks jääb 2 aastat 11 kuud 28 päeva vangistust. Lisakaristus KarS § 50 alusel jätta muutmata.

Apellatsiooni põhjenduste kohaselt tunnistaja A kinnitab, et Y kõndis valge joone ääres asfaldi peal ja vastutulev auto keeras järsku nende poole, auto võis sõita kindlasti kiirusega 100 km/h. Tunnistaja T on kinnitanud, et alevi poolt tuli auto suhteliselt kiiresti ja kaldus tee serva poole. Liiklustehnilise ekspertiisi akti kohaselt ei ole küll arvutuslikult võimalik määrata

liikumiskiirust, kuna puuduvad pidurdusjäljed, kuid hinnates kõiki sündmuse asjaolusid,

kannatanu vigastusi ja avariikohal paiknevate esemete asukohti, on võimalik arvestada tunnistajate ütlustega, seda ka R.S juhitud sõiduki kaldumises paremale teeservale, olgugi, et mitte kruusale.

R.S õigeksmõistmine KarS § 148 järgi ei ole seaduslik ja kooskõlas tõenditega. Yi

surnukeha asetsemine prügi sees ehk üldtunnustatud tavadele mittevastavas kohas on

tõendatud sündmuskoha vaatlusprotokollide ja fototabelitega. Sündmuskoha vaatlusprotokollis tl 41 on kirjas, et laip asub kraavis prügihunniku peal. Fotodel tl 58, 59, 60

on näha prügi, mis asetses Yi surnukeha kõrval. Samade tõenditega on tuvastatud ka

surnukeha seisund – ribid väljas, puudub jalg, mis on aluseks väitele, et R.S pidi aru saama, et Y on surnud. Ilmastikuolusid on kohus otsuses põhjalikult ja õigesti kirjeldanud Liikluseeskirja § 64 nõuete rikkumist kajastavas osas, kus on jõudnud järeldusele, et kella 23.30 ajal ei valitsenud pilkane

pimedus. Tunnistaja T on kohtuistungil 02.11.2006 selgitanud, et nägi metsa vahel auto tulesid, autost väljus veriste pükstega tütarlaps, suhtles ta aga ühe teise isikuga, kes ütles, et teevad aega parajaks. Seega oli autotulede valguses ümbrus ka paremini tajutav. Kaitsja

seisukoht, et T ütlusi tõendiallikana kasutada ei saa, ei tulene seadusest, kuna KrMS § 61 kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu (ka T eeluurimisel antud ütlustel). T ütlustest ei nähtu auto juures olnud isiku šokiseisundit, mis ühtib kohtupsühhiaatriaeksperdi hinnanguga selles, et R.S oli 21.05.2005 võimeline endale oma tegudest aru andma ja neid juhtima. R.S käitumine, et ta sõitis avariikohast eemale umbes 7 kilomeetrit ja siis peatus

surnukehast vabanemiseks, et ta mäletab end inimese sülle võtnud olevat ja teepervele panevat, et ta abistas Vit ja sõitis edasi X 3-4 kilomeetrit, et joobeekspertiisi akti kohaselt ta

6 mäletab juhtunut ja orienteerub ajas ning kohas, annab tunnistust tema teadlikust käitumisest ja tahtlusest Yi surnukehast vabaneda ning panna ta varjatud kohta, kus oli ka prügi. Avarii toimumise ja surnukeha autost eemaldamise vahel olnud ajavahemik ja konkreetsed R.S

tegevused on toimunud piisavalt pika aja jooksul, et tõlgendada neid tegusid erinevate

sündmustena. R.S võis oma teo tagajärgedesse küll ükskõikselt suhtuda, kuid selline käitumine moodustab otsese tahtluse koosseisu, kuna täiskasvanud inimesena ta teab, milline on surnute kohtlemise tava.

R.S kaitsja

palub tühistada maakohtu otsuse ning teha uue otsuse, millega mõista R.S

õigeks. Juhul, kui ringkonnakohus leiab R.S olevat süüdi KaRS § 422 lg 1 järgi

kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises, mõista talle karistuseks vangistus tingimuslikult KarS § 73 sätteid kohaldades.

Apellatsiooni põhjenduste kohaselt ei vasta kohtuotsuse resolutiivosa järeldused tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele.

R.S poolt Liikluseeskirja § 76 p 1 nõuete rikkumine ei ole põhjuslikus seoses saabunud

tagajärjega. R.S on tuvastatud joobeks kella 01.00 ajal 0,82 mg/l alkoholi sisaldust

väljahingatavas õhus ja 1,18% alkoholisisaldust veres kella 04.14 ajal, mis vastab kergele

joobeastmele. Joobeekspertiisi akti nr 170 kohaselt orienteerub uuritav ajas, kohas, situatsioonis, mäletab juhutut, sooritab häireteta kand-varvas kõnni sirgjoonel ja tema suust ei ole tuvastatud alkoholi lõhna, mille pinnalt jõuab ekspert järeldusele, et R.S esinevad vaid joobe tunnused, mitte alkoholijoove. Seega on tuvastatud, et R.S esinenud joobe aste ning psühho-füsioloogiline seisund avarii hetkel ei olnud selline, mis oleks pärssinud arusaama teel

toimuvast või takistanud transpordivahendi juhtimist adekvaatselt, mistõttu ei saa väita, et üksnes alkoholijoobes sõiduki juhtimine oleks olnud põhjuslikus seoses saabunud tagajärjega.

Nõustuda ei saa kohtu järeldusega, et R.S rikkus Liikluseeskirja § 64 nõudeid. Avarii toimus öösel, ca pool tundi peale hämariku aja lõppu, st pimedal ajal. (Üldteada on asjaolu, et

peale hämariku aja lõppu algab pime aeg). Vaatamata sellele, et avarii hetkel oli taevas pilvitu, ei saa pidada õigeks kohtu järeldust, et nii Y kui tema kõrval kõndinud A olid juhile

enne avariid eristatavad. See ei haaku ei liiklustehnilise ekspertiisi aktis sisalduva

ekspertarvamusega (arvamuse p 3 ekspert konstateerib, et puuduvad andmed jalakäija

käitumise, paiknemise ja nähtavuse kohta) ega tunnistajate ütlustega. Kohtuistungil on

tunnistajad A ja T seletanud, et avarii hetkel oli väljas pime. T ütlustest: “Nägin neid

bensiinijaamast välja tulemas, ei näinud varem, jäid tuledest välja,“ on väljaloetav, et jalakäijad olid teel nähtavad vaid autotulede valguses. A on öelnud: „Ei oska öelda, nägin vaid tagatulesid, väljas oli ka pime.“ Samas küsimus ei seisnegi niivõrd selles, kas väljas valitses

pilkane pimedus või lihtsalt pimedus, vaid selles, kas teel kõndivad inimesed olid juhile

vahetule enne avariid nähtavad või mitte. Siinkohal ei ole kohus arvestanud asjaoluga, et

vahetult enne avariid keeras kõrvalteelt – X bensiinijaama minevalt teelõigult peateele, sõidusuunaga X aleviku poole, tunnistaja T, kelle poolt juhitud sõiduauto tuled pidid häirima

vastusõitva R.S nähtavust ettepoole ja muutma sõiduteel ilma helkuriteta ja tumedates

riietes kõndiva Yi halvasti nähtavaks või nähtamatuks. Tunnistaja T on kohtuistungil selgitanud, et liiklusohutuse tagamiseks tegi ta manöövri, juhtides auto võimalikult tee äärde, millest on selgelt väljaloetav, et oli tekkinud liiklusohtlik situatsioon. Seega ei ole millegagi tõendatud, et R.S ei olnud tähelepanelik teel liikuva vähekaitstud liikleja suhtes. Ta lihtsalt

ei näinud ega pidanudki ette nägema, et sõiduteel (olukorras, kus oli olemas piisavalt lai teepeenar – 1, 2 m) liigub tugevas alkoholijoobes (4,03%) ja tumedates riietes inimene.

7

Kohtuotsuses ei ole jälgitav kohtuniku siseveendumuse kujunemine süüdimõistva kohtuotsuse

langetamisel olukorras, kus ühelt poolt loeb kohus tuvastatuks kannatanu enda jämedad Liikluseeskirja rikkumised ja samas teiselt poolt teeb R.S süüdimõistva otsuse. Kohus on

lugenud tuvastatuks, et kannatanu ei kõndinud sõidutee ääre lähedal nagu nõuab

Liikluseeskirja § 22 ning et Yi käitumises esines Liikluseeskirja § 25 nõuete rikkumine –

puudus helkur. Milline on aga kõnealuste rikkumiste seos ja osakaal toimunud avariiga ja

saabunud tagajärjega, kohus ei analüüsi. Kaitsja leiab, et Yi poolsed Liikluseeskirja

rikkumised on otseses põhjuslikus seoses toimunu ja saabunud tagajärje vahel. Ilmselgelt

oleks avarii jäänud olemata, kui Y oleks kõndinud teepeenral. Ka oleks helkuri kandmine teinud ta kõnealuses keerulises liiklussituatsioonis juhile nähtavaks ning vältinuks tõenäoliselt otsasõitu. Olulist tähtsust omab ka asjaolu, et Y oli raskes alkoholijoobes (4,03%) ning tema käitumine/kulgemine teel iseenesest oli ohtlik kaasliiklejatele ja iseendale. Kuivõrd kohus ei ole analüüsinud olemasolevat faktilist materjali kogumis ega lükanud ümber kaitsja eeltoodud

väiteid, on kohus rikkunud oluliselt süütuse presumptsiooni põhimõtet. Kõrvaldamata kahtlused tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks.

Mõistetud karistus ei vasta teo raskusele ja süüdimõistetu isikule. R.S on varem

karistamata, töökohast iseloomustatakse teda kui kohusetruud ja abivalmis töötajat. Soovitakse tema jätkamist OÜ H töökollektiivis. Kergendava asjaoluna esineb kahjude täielik

hüvitamine. Seega ei teeni reaalne vangistus karistuse mõistmise eesmärki, võimalust

mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Reaalse vangistuse

kohaldamine on äärmuslik karistusliik, mida saab ja tuleb kohaldada vaid siis, kui muud

võimalused on ammendunud. R.S isiku puhul ei ole need võimalused kaugeltki

ammendunud. Karistuse mõistmisel tuleks arvestada ka kannatanu süülise käitumisega – liikluseeskirjade rikkumisega, mis on otseses põhjuslikus seoses saabunud tagajärjega.

Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused

Ringkonnakohtus toetasid kaitsja ja süüdistatav kaitsja apellatsiooni selles toodud motiividel, prokuröri apellatsiooni palusid nad jätta rahuldamata.

Prokurör palus enda apellatsiooni rahuldada ja maakohtu otsuse selles osas tühistada, kuid kaitsja apellatsiooni jätta rahuldamata.

Ringkonnakohus, olles eelnevalt tutvunud kriminaalasja materjalidega, kuulanud ära süüdistatava, kaitsja ja prokuröri, leiab, et apellatsioonid on põhjendamatud, rahuldamisele ei

kuulu ja maakohtu otsus tuleb jätta muutmata selle põhiosas esitatud asjaoludel, milliseid ringkonnakohus ei pea vajalikuks korrata vastavalt KrMS §-le 342 lg 3 p 1.

Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonid ei sisalda sedavõrd põhistatud motiive või asjaolusid,

mistõttu tuleks maakohtu otsuses esitatud tõendite analüüs ja järeldused ümberhinnata. Maakohtu otsuse kirjeldav-motiveeriv osas ( 2kd tl 161-171) on põhjalikult käsitletud kõiki

käesoleva kuriteosündmuse ja R.S süüdistusega seonduvaid asjaolusid ning ringkonnakohus nõustub sellekohaste järeldustega.

Ringkonnakohtus süüdistatav toetas apellatsiooni ja väitis, et tema liiklusõnnetuse põhjustamises süüdi ei ole.

8 Kaitsja apellatsioon

Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja väitega, et maakohus pole süüdistatava käitumise ja saabunud tagajärje vahel tuvastanud põhjuslikku seost.

Apellatsioonis kaitsja nõustub maakohtu järeldusega, et süüdistatav juhtis sõidukit

alkoholijoobes rikkudes LE § 76 p 1 nõudeid, kuid see rikkumine ei olevat kaitsja arvates seotud saabunud tagajärjega. R.S tuvastati joobeks kella 01.00 ajal 0,82 mg/l alkoholi sisaldust väljahingatavas õhus ja

1,18% alkoholisisaldust veres kella 04.14 ajal, mis vastab kergele joobeastmele.

Joobeekspertiisi akti nr 170 kohaselt orienteerub uuritav ajas, kohas, situatsioonis, mäletab

juhtunut, sooritab häireteta kand-varvas kõnni sirgjoonel ja tema suust ei ole tuvastatud

alkoholi lõhna ( 1 kd tl 39). Kaitsja arvates on jõudnud ekspert järeldusele, et R.S esinevad vaid joobe tunnused, mitte alkoholijoove.

Eeltoodust lähtuvalt on kaitsja asunud seisukohale, et R.S esinenud joobe aste ning psühho-füsioloogiline seisund avarii hetkel ei olnud selline, mis oleks pärssinud arusaama teel

toimuvast või takistanud transpordivahendi juhtimist adekvaatselt, mistõttu ei saa väita, et üksnes alkoholijoobes sõiduki juhtimine oleks olnud põhjuslikus seoses saabunud tagajärjega.

Ringkonnakohus leiab, et selline järelm on kaitseversioonina sügavalt ekslik ja ei nõustu kaitsja eeltoodud käsitlusega alkoholi toimest inimorganismile. On siiski üldteada asjaolu, et

alkohol pärsib oluliselt kesknärvisüsteemi tegevust ja sellest lähtuvalt inimese käitumist liigutuste ning kordinatsiooniga seotud tegevuse suunamisel ning mehhanismide käsitlemisel.

Joobeekspertiisi tuvastamisel ( 1 kd tl 39) on süüdistatav avaldanud, et kella 22.00 paiku õhtul, so 1, 5 tundi enne liiklusõnnetuse põhjustamist tarvitas ta alkoholist viina ja ginni.

Kriminaalasjas on seega tõendamist leidnud ja ei ole vaidlust selles, et süüdistatav viibis

alkoholijoobe seisundis ning lisaks eeltoodule on ka üldteada asjaolu, et alkoholijoovest tingituna häirub reageerimiskiirus, meeleorganite taju, nägemisteravus jne..

Nõustuda ei saa ka kaitsja seiskohaga, et LE § 64 on liialt abstraktne konkretiseerimata õigusnorm.

Kaitsja on kaitseversioonina seadnud kahtluse alla 21.05.2005 avarii toimumise hetkel

sõiduteel valitsenud nähtavusega seonduva, ehk, kas teel kõndivad inimesed olid juhile vahetult enne avariid nähtavad või mitte.

Siinkohal nõustub ringkonnakohus maakohtu järeldusega, et 21.05.2005 kella 23.30 ajal ei

valitsenud pilkane pimedus. Õigustatult on maakohus siinkohal analüüsinud tunnistaja T ütlusi ( 2 kd tl 167-168), kelle ütluste kohaselt X tankla teelt välja sõites ja järgnevalt X asula poole sõites nägi ta vastaspool teed kahte isikut jalgrattaga. Jalakäijad ja jalgratas olid tunnistajale seega nähtavad

Ringkonnakohus leiab, et süüdistatav püüab kaitseversioonina väita teel valitsenud

tajumistingimuste halba olukorda (pimedus), millest tulenevalt toimus ootamatu otsasõit

jalakäijale. Tõenditest nähtuvalt oli aga ilmastik sündmuskohal selge ja tegemist oli tasase teelõiguga ( 1 kd tl 23).

Et joobes süüdistatav käitus sõidukijuhina roolis vahetult enne jalakäijale otsasõitu

mitteadekvaaatselt, on tõendatud eelnimetatud tunnistaja A ütlustega, et X poolt tuli vastu teine auto ja liiklusohutuse tagamiseks tegi ta manöövri, juhtides enda auto võimalikult tee äärde ( 2kd tl 71-72). „See tuli alevi poolt suhteliselt kiiresti ja kaldus tee perve poole. Mina

võtsin veel omakorda oma tee serva poole, et see auto saaks rahulikult mööda sõita“.

Küsimusele , et kas tunnistaja nägi jalakäijad vastas ta, et „ jah nad kõndisid seal koos

9

jalgrattaga. Kui ma sõitsin siis ma arvestasin sellega, et nad kõnnivad seal tee ääres. Nad kõndisid asfaldi ääres, tee peenral.“ Tunnistaja selgitas maakohtus kaitsjale, et „selleks, et auto saaks minu autost ja jalakäijatest mööda sõita, võttis ta tee äärde, sõitis kruusa peale. Vahemaa jalakäijateni võis olla umbes 10 meetrit.“ Kaitsja küsimusele ilmastikuolude kohta on tunnistaja vastanud, et oli „tavaline kevadine öö,

taevas oli selge“. Tunnistaja on selgitanud, et jälgis vastutulevat autot sirgel teelõigul ja

sõidukite vahemaa võis sel hetkel olla 300-400 meetrit. Samuti on tunnistaja selgitanud, et midagi häirivat ta jalakäijate puhul ei märganud.

Kannatanuga teel kõndinud tunnistaja A on maakohtus (2 kd tl 75-76) selgitanud, et „kõndisime ja nägime, et kaugel auto tuleb. Kui auto jõudis suht lähedale, siis järsku see auto

keeras meie poole. See kõik toimus väga kiiresti“. Tunnistaja selgitas kaitsjale, et nad kõndisid asfaldi ja kruusa piiri peal ja Y kõndis asfaldil valge joone ääres.“

Samuti oli enne X tankla teele sissekeeramist märganud kannatanut ja A tunnistaja V, kes viibis süüdistatavaga ühes sõidukis.

Seega tuleb lugeda tõendatuks eelnimetatud tunnistajate ütlustest tulenevalt, et kannatanu liikus asfaltkatte ja teeperve kruusakattega piirneval alal.

Ringkonnakohus ei saa nõustuda kaitsja seisukohaga, et süüdistatav ei näinud ega pidanudki ette nägema, et sõiduteel liigub inimene.

Maakohus on siinkohal õieti järeldanud, et R.S ei olnud tähelepanelik teel liikunud

kannatanu suhtes. Oluline on ringkonnakohtu arvates märkida, et jalakäijast kannatanule

otsasõidu kohal ei tuvastatud mingeid sõiduki pidurdusjälgi. Sellest saab järeldada, et

alkoholijoobes süüdistatav ei olnud tähelepanelik ja ei valitsenud sõiduteel tema poolt juhitavat sõidukit vajalikul määral, mistõttu ohustaski oma tegevusega teel liikuvat jalakäijat Yit. Alkoholijoobest tingituna oli jalakäijale otsasõit süüdistatava jaoks sedavõrd ootamatu, et ta ei jõudnud adekvaatselt eelnevalt reageerida.

Maakohus on õieti järeldanud, et joobeseisundis süüdistatav ei olnud piisavalt tähelepanelik teel liikuva vähekaitstud liikleja suhtes ja ei vältinud jalakäija ohustamist ning oma süülise käitumisega põhjustas isiku surma. Samas ei ole maakohus lugenud tõendatuks süüdistatava juhitud sõiduki kaldumist paremale teeservale ( 1 kd tl 168-169), mis oli osaliselt süüdistuse sisuks LE § 64 rikkumise mõttes ja

mille süüks arvamist prokurör taotles apellatsioonis. Ringkonnakohus nõustub maakohtu sellekohase käsitluse ja järeldusega. Siinkohal on oluline ka liiklustehnika eksperdi arvamus, et käesoleval juhul, kus puuduvad andmed jalakäija käitumise, paiknemise ja tema nähtavuse kohta, ei ole võimalik analüüsida jalakäijale otsasõidu tehnilisi võimalusi ( 1kd tl 139-141).

Veel püstitab kaitsja hüpoteetilise väite, et vahetult enne avariid keeras kõrvalteelt – X bensiinijaama minevalt teelõigult peateele, sõidusuunaga X aleviku poole, tunnistaja T, kelle poolt juhitud sõiduauto tuled pidid häirima vastusõitva R.S nähtavust ettepoole ja muutma sõiduteel ilma helkuriteta ja tumedates riietes kõndiva Yi halvasti nähtavaks või nähtamatuks.

10

Ringkonnakohus leiab, et kriminaalasjas ei sisaldu mingeid tõendeid, et A poolt juhitud sõiduk oleks põhjustanud sellise liiklusohtlikku situatsiooni, mida väidab kaitsja ja mis oleks

väidetavalt põhjuslikus seoses R.S süülise tegevuse tagajärjel põhjustatud

liiklusõnnetusega, so otsasõiduga jalakäijale. A. poolt kasutatud väidetavalt ebaõigeid juhtimisvõtteid mainib alles esmakordselt kaitsja.

Kaitsja heidab maakohtule ette ka asjaolu, et otsuse kirjeldav-motiveerivas osas ei ole näha

kohtuniku siseveendumuse kujunemine Kaitsja leiab, et otsusest ei nähtu kannatanu poolt rikutud LE § 22 (kohustus kõndida sõidutee ääre lähedal) ja § 25 (helkuri puudumine) seos toimunud avarii ja tagajärgedega.

Ringkonnakohus nõustub, et ka kannatanu käitumises esinesid nimetatud Liikluseeskirja rikkumised, kuid need minetused ei sea kahtluse alla kogutud süüstavaid tõendeid ega välista

süüdistatava süülist tegevust ja Liikluseeskirjade rikkumist liiklusõnnetuse põhjustamisel kannatanule otsasõidul.

Prokuröri apellatsioon

Prokurör pole nõustunud maakohtu järeldusega, et süüdistatava süüdistusest tuleb välja jätta

LE § 124 p 2 rikkumine, so süüdistatava poolt juhitud sõiduki sõidukiiruse ületamine asulavälisel teel (üle 90 km/h) ja taotleb selle süüksarvamist. Samuti ei nõustunud prokurör maakohtu järeldusega, mille kohaselt jäeti süüdistusest välja LE § 64 nõuete rikkumine, so kaldumine paremale teeservale. LE § 64 nõuete kohaselt peab juht

olema tähelepanelik teel ja teeservas seisvate või liikuvate vähekaitstud liiklejate suhtes ja vältima nende ohustamist ja neile kahju tekitamist.

Ringkonnakohus leiab, et prokuröri apellatsiooni motiveerivas osas ( 2 kd tl 182) ei ole esitatud sedavõrd kaalukaid motiive ja tõendite põhistust, mis seaksid ringkonnakohtu arvates kahtluse alla maakohtu motiveeritud järeldused süüdistatava süüdistuse mahu vähendamises LE §-de 64 ja 124 p 2 osas.

Ringkonnakohus ei nõustu prokuröri kategoorilise seisukohaga, et süüdistatava juhitud sõiduki kiirus oli kindlasti üle 90 km/h. Siinkohal ei saa toetuda ainuüksi väidetele, et riided, jalanõud ja jalg eemaldusid avarii käigus kannatanult. Kindlaid tõendid kriminaalasjas sõiduki liikumiskiiruse kohta pole esitatud ja seega ei saa prokuröri poolt nimetatud asjaolu (väidetav kiirus üle 90 km/h) meelevaldselt tõlgendada süüdistatava kahjuks.

Väidetava kiiruse ületamise osas on prokurör viidanud tunnistajate A ja A ütlustele. Ringkonnakohus leiab, et nende tunnistajate ütlused („auto võis sõita kindlasti kiirusega 100 km/h“ (1 kd tl 76) ja „alevi poolt tuli auto suhteliselt kiiresti“ ( 1 kd tl 71) kannavad endas

subjektiivset oletust ja hinnangut süüdistatava sõiduki võimalikust liikumiskiirusest ning ei

saa tõsikindlalt kinnitada sõiduki liikumiskiirust üle 90 km/h. Õigustatult on maakohus

rõhutanud järelduse tegemisel liiklustehnilise ekspertiisi akti arvamuses väljendatut, et arvutuslikult ei ole võimalik määrata liikumiskiirust, kuna puuduvad pidurdusjäljed.

Apellatsioonis märgitud väidetavat kaldumist teeservale on käsitletud eespool kaitsja apellatsiooniga seonduvalt.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega ( 2kd tl 169-171), et kriminaalasjas ei ole

kogutud tõendeid, millised kinnitaksid süüdistatava süüd KarS § 148 järgi kvalifitseeritava

kuriteo, so laibarüvetamise toimepanemises. KarS § 148 süüteokoosseisu tunnustena on nimetatud inimese laiba tükeldamist, matmata jätmist, laiba vargust või muud üldtunnustatud

11

tavadele mittevastavat kohtlemist. Kaitstav õigushüve on surnud isiku au normatiivses tähenduses, so inimese õigus olla pärast surma lugupeetud ja väärikalt koheldud.

R.S-ile on süüdistuse kohaselt etteheidetud tegevus, et ta „…viskas auto kapotil oleva Yi

laiba teeäärsesse kraavi prügi sisse ning ise lahkus, mis on vastuolus laiba üldtunnustatud kohtlemistavadega.“ Prokurör leidis, et kannatanu surnukeha asetsemine prügi sees, ehk üldtunnustatud tavadele mittevastavas kohas, on tõendatud sündmuskoha vaatlusprotokollide ja fototabelitega.

Ringkonnakohtu arvates tuleb käesoleva kuriteo inkrimineerimise õigeks hindamiseks

arvestada konkreetseid tõenduslikke tehiolusid ja R.S tahtluse olemasolu toime panna kuritegu KarS § 148 järgi. Asjaolu, et vahetult pärast avariid sõidab joobes süüdistatav avarii käigus esiklaasi purustanud ja sõidukisalongi sattunud kannatanuga kilomeetreid edasi ja seejärel vabaneb kannatanu surnukehast, jättes selle maha sõidutee kõrvale kraavi, ei tõenda

tema tahtlust veel kannatanu laiba rüvetamiseks. R.S ei otsinud öisel ajal seejuures

spetsiaalset olustikku (meeldivat või mittemeeldivat) kuhu surnukeha jätta. Elementaarne

eesmärk pärast liiklusõnnetuse toimumist ja sellele järgnevalt endale toimunu esmast

teadvustamist, oli sõidukisse paiskunud surnukehast lihtsalt vabaneda. Maakohus on õieti

märkinud sündmuskohal tehtud fotodele rajanevalt ( 2 kd tl 171), et enamus metsa all paiknenud väidetavast prügist asus laiba asukohast mõnevõrra eemal. Sündmuskoha vaatlusprotokolli kohaselt ( 1 kd tl 41) asus kannatanu laip maantee muldkehast arvestatuna ca 2 m sügavusel kraavis kõhuli, prügihunniku peal. Metsa all paiknenud prügina on riiklik süüdistus käsitlenud ilmselt 23.05.2005 päevasel ajal fotografeeritud klaasikilde ( 1 kd tl 59, 60). Ringkonnakohus veendus fotosid uurides, et laiba asukohas fikseeritud tavalist metsaalust ei saa käsitleda kohana, kus oleks märkimisväärselt prügi või muid jäätmeid.

Ringkonnakohus leiab seega, et KarS § 148 kuriteo inkrimineerimisse ei saa suhtuda

kergekäeliselt. Juhuslikku laiba mahajätmise kohta ja ümbritsevat olustikku, milles võib

esineda ka visuaalselt ebameeldivaid detaile, ei saa käsitleda ennatlikult laiba rüvetamise

tahtlusena. Selleks, et järeldada KarS § 148 süüteokoosseisu esinemine süüdistatava

tegevuses, peab ilmselgelt sisalduma kriminaalasjas tõendeid, mis kinnitavad süüdistatava tahtlust sellesisuliseks tegevuseks, so laiba rüvetamiseks.

Karistus

Kaitsja apellatsioonis taotleti alternatiivselt ka karistuse kergendamist KarS § 73 sätteid kohaldades, juhul kui ringkonnakohus ei mõista süüdistatavat õigeks. Apellatsioonis leiti, et

R.S puhul ei teeni reaalne vangistus karistuse mõistmise eesmärki. Kaitsja rõhutas, et

reaalset vangistust kui äärmuslikku karistusliiki tuleb kohaldada vaid siis kui muud võimalused on ammendunud.

Ringkonnakohus leiab, et süüdistatavale maakohtu poolt mõistetud karistus on kooskõlas

kohtupraktikaga, karistuse mõistmise põhimõtetega ja KarS §-s 56 sätestatuga. Maakohus

arvestas juba süüdistatava töökoha positiivset iseloomustust, samuti kergendava asjaoluna

kahjude hüvitamist. Mingeid uusi, maakohtule mitteteadaolevaid asjaolusid pole ringkonnakohtule esitatud. Maakohus on leidnud ( 2kd tl 172), et süüdistatavale mõistetav karistus peab olema vangistus ja ringkonnakohus nõustub selle järeldusega. Õigustatult on maakohus viidanud ka reale Riigikohtu lahenditele, mis käsitlevad tõsiste liiklusohutuse nõuete eiramise tõttu põhjustatud

raskete tagajärgedega kaasunud liiklusõnnetusi ja sellest lähtuvalt mõistetavat karistust. Viidatud on lahendile nr 3-1-1-26-03 rohkete liiklusõnnetuste üldpreventsiooniga seonduvalt.

12 Olukorras, kus aastast aastasse hukkub purjus juhtide süül riigis kümneid ja saab vigastada

sadu inimesi, nõuavad positiivse üldpreventsiooni põhimõtted riigipoolset reaktsiooni, mis

annaksid õiguse adressaatidele selge signaali sellest, et liiklusõigusrikkumiste, sh eelkõige

mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise näol on tegemist riigi poolt rangelt karistatavate õigusrikkumistega.

Maakohus on motiveerinud vangistuse määra valikut sanktsioonis ettenähtust lähtudes ning arvestanud Liikluseeskirjade rikkumise tõsidust ning rikkumise tõttu saabunud tagajärge, so teise isiku surma ning ringkonnakohus nõustub sellekohase järeldusega.

Tiit Lõhmus

Mati Kartau

Aarne Sarjas