1-06-9105\11 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 01 märts 2007, Tallinn Kriminaalasja number 1- 06-9105 Kohtukoosseis Eesistuja Ivi Kesküla, liikmed Julia Katškovskaja ja Ene Randmäe Kohtuistungi sekretär Tatjana Derkatš

Kohtuistungi toimumise aeg ja koht 14 veebruaril 2007 Tallinnas, avalik kohtuistung Kriminaalasi V.F-i süüdistuses KarS § 121 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 28 detsembri 2006 otsus

Apellatsiooni esitaja

Kannatanu M.T ja Põhja Ringkonnaprokuratuuri prokurör Prokurör Ringkonnaprokurör Natalia Miilvee Süüdistatav V.F, ik: xxx, varem kohtu poolt karistamata, vahistatud ei olnud Kaitsja Vandeadvokaat Alla Jakobson

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 28 detsembri 2006 otsus kriminaalasjas nr. 1-06-9105 V.F-i õigeksmõistmises KarS § 121 järgi.

2. Uue otsusega:

2

1/ Süüdi tunnistada V.F KarS § 121 järgi ja karistada rahalise karistusega 30 päevamäära, so 2940.00/ kaks tuhat üheksasada nelikümmend/ krooni riigituludesse

Rahaline karistus kanda 1 kuu jooksul kohtuotsuse jõustumise hetkest Rahandusministeeriumiarveldusarvele SEB Eesti Ühispangas nr 10220034796011 või Hansapangas nr 221023778606 , viitenumber 4100064900.

2 Välja mõista V.F-ilt riigieelarvetuludesse sundraha summas 5400/ viis tuhat / nelisada/ krooni ja ekspertiisitasu summas 1840/ üks tuhat kaheksasada /krooni.

Rahalised nõuded tasuda Rahandusministeeriumiarveldu

sarvele SEB Eesti Ühispangas nr10220034800017 või Hansapangas nr 221023778606, viitenumber 2800049748. Kohtukulud ja sundraha tasuda 30 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates.

Kui rahaline karistus ja kohtukulud pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud suunatakse nõue täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.

3. Prokuröri apellatsioon rahuldada.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul, alates 02

märtsist 2007 Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. Kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus advokaadi vahendusel. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatada ringkonnakohtule kirjalikult 7 päeva jooksul, alates 01. 03. 2007.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK:

1 oli esitatud süüdistus selles, et ta 05.05.2004 kella 19.00 paiku Tallinnas x . V.F-ile

maja hoovis aiamaa piiride üle tekkinud tüli käigus lõi M.T käega näkku, tekitades ninast verejooksu, näo põrutuse ja ninaturse.

V.F-i tegevus oli kvalifitseeritud KarS § 121 järgi kuna ta pani toime teise isiku kehalise väärkohtlemise.

2. Harju Maakohus tunnistas V.F-i KarS § 121 järgi õigeks.

Maakohus leidis, et V.F tegutses endale ette kujutades ekslikult asjaolusid, mis

välistaksid teo õigusvastasuse. Kuna isik saab sel juhul vastutada ainult ettevaatamatusest

toimepandud süüteo eest ning eriosas vastav süüteokoosseis puudub, kuulub V.F õigeksmõistmisele.

3

APELLATSIOONIDE SISU:

3.Ringkonnaprokuröri poolt esitatud apellatsioonis taotletakse Harju Maakohtu õigeksmõistva kohtuotsuse tühistamist ja uue otsusega V.F-i süüdi tunnistamist KarS § 121 järgi ja tema karistamist rahalise karistusega. Kohus on tõendite hindamisel ja oma siseveendumuse kujundamisel eiranud KrMS § 15 lg 1

nõudeid kuna on toetunud kohtuistungil avaldamata ja uurimata tõenditele. Kohus ei

arvestanud V.F-i ütlustega kannatanu poolt tema esimesena löömist vaid on seda

püüdnud ignoreerida. Seega on kohus sisuliselt nõustunud prokuröri arvamusega, et

V.F-i ütlused ei ole usaldusväärsed. Kohus on tuginenud V.F-i ütlustele valikuliselt. Prokurör leiab, et kannatanu ja tunnistajate ütlustega on tõendatud, et konflikti initsiaatoriks oli süüdistatav. M.T kaevas kangiga postiauku juba enne kui tema juurde tuli süüdistatav ja asetas jala kangilöögi koha vahetusse lähedusse. Kannatanu jätkas oma tööd. Süüdistatav ei olnud ohustatud ja tal ei olnud alust seda ka ekslikult ette kujutada. Kannatanu tegevus ei olnud talle ettearvamatu. Lõi kannatanut vihast, et viimane ei tee temast välja. Sellise järelduse teeb prokurör toetuvalt tunnistajate K. T ja T. T analoogsetele ütlustele. Prokurör leiab, et tõendamist on leidnud V.F-i tahtlik kuritegelik käitumine ja eksimust õigusvastasust välistavas asjaolus ei esinenud. Palub V.F-i ütlused tõendite kogumist välja jätta kuna need ei ole usaldusväärsed. Kohtu järeldused ei tugine uuritud tõenditel, on vastuolus menetlusnormidega, mis on viinud ebaseadusliku otsuse tegemiseni.

4. Kannatanu M.T poolt esitatud apellatsioonis taotletakse kohtukoosseisu poolt asja läbivaatamist.

Apellant ei nõustu otsusega kuna V.F käitus tema perekonnaga provotseerivalt. Süüdistatava kohtuistungil antud ütlused ei vasta tõele ja on vassivad. Tema ütlusi ei kinnita

ükski teine kohtuistungil uuritud tõend. Kannatanule on arusaamatu miks süüdistava

vigastused on fikseeritud kaks päeva peale sündmusi. Kuna süüdistatava suhtes keegi agressiivselt ei käitunud, ei saanud tal olla ka mingit hirmu. Süüdistatav oli ise agressiivne. Kannatanu ja tunnistajad on andnud tõeseid ja sündmusi kajastavaid ütlusi. Kuigi ütlustes on väikesed erinevused ei saa seetõttu neid hinnata ebausaldusväärseteks.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS:

5. Apellatsioonikohtu istungil apellant- prokurör toetas apellatsiooni, palus V.F KarS

§ 121 järgi süüdi mõista ja karistada rahalise karistusega seaduses ettenähtud miinimummääras.

Apellant- kannatanu toetas esitatud apellatsiooni, täpsustas, et esitatud taotluses pidas silmas ringkonnakohtu poolt asja arutamist ja uue, süüdimõistva kohtuotsuse tegemist.

Süüdistatav leidis, et tema on rääkinud vaid tõtt ja seetõttu ei ole alust seadusliku kohtuotsuse tühistamiseks.

Kaitsja arvamuse kohaselt on maakohtu otsus motiveeritud, kohtu järeldused vastavad

tõendite kogumile ja on seaduslikud. Taotles kohtuotsuse tühistamata ja esitatud apellatsioonide rahuldamata jätmist.

4 RINGKONNAKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS:

6. Prokuröri apellatsioonis esitatud etteheited kohtu poolt tõendite hindamisel menetlusnormide rikkumisest on asjakohased.

Prokurör on leidnud, et kohus on eiranud kohtuliku arutamise vahetuse ja suulisuse põhimõtet. Kohtuotsuse tegemisel on maakohus tuginenud maakohtus avaldamata ja vahetult uurimata tõenditele ning rikkunud sellega KrMS § 15 lg 2 p 2 sätteid.

KrMS § 289 lg 1 kehtestab, et tunnistaja ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks võib kohus kohtumenetluse poole taotlusel ristküsitluse käigus määrata tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamise, kui need on vastuolus ristküsitlusel antud ütlustega. KrMS § 37 lg 3 kehtestab, et menetlustoimingus kohaldatakse kannatanule tunnistaja kohta sätestatut. KrMS § 293 lg 1 kohaselt juhindub kohus süüdistatava poolt kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamisel ristküsitluse käigus samuti KarS § 289 sätestatust.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses nr 3-1-1-67-06 märkinud, et KrMS § 14 sätestab kriminaalmenetluse võistlevuse põhimõtte, nähes ette, et süüdistus- ja kaitsefunktsioon ning

kriminaalasja lahendamise funktsioon on kriminaalmenetluses lahutatud. Sellest printsiibist

lähtuvalt tuleb mõtestada ka tõendamise protsessi. Tõendite esitamise kohustus lasub süüdistajal ja kaitsjal ning kohus peab üldjuhul tegema otsuse talle esitatud tõendite pinnalt. Seega on selgepiiriliselt määratletud ka tõendid, millele tuginevalt saab kohus ühe või teise faktilise asjaolu lugeda tõendatuks. Nii on kohtuotsuses keelatud tuginemine kohtueelses

menetluses antud ütlustele, kui nende avaldamist ei ole seaduses sätestatud tingimustel kohtuistungil taotletud. Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-52-06 on märgitud, et tulenevalt KrMS § 155 lg 2 p-dest 6 ja 7 saab kohtuliku arutamise võistlevuse printsiipi ja sealhulgas ka ristküsitluse nõuet isikuliste

tõendite uurimisel lugeda järgituks vaid siis, kui seda on kajastatud ka kohtuistungi

protokollis. Isiku ristküsitlusel tema poolt kohtueelsel uurimisel antud ütluste avaldamisel tuleb kohtuistungi protokollis ära näidata ka see, kes kohtumenetluse pooltest taotles KrMS §- le 289 tuginevalt ütluste avaldamist ja mille kohta käivate ütluste vastuolu seejuures täpselt silmas peeti.

Vastavalt maakohtu istungi protokollidele/ t.lk. 82- 89 ja 98-101/ on kohtuistungitel ristküsitluse käigus prokuröri poolt taotletuna avaldatud vaid süüdistatava V.F-i poolt kohtueelses menetluses antud ütlused seoses sellega, et ta on kohtuistungil andnud muudetud ütlusi sellest, et teda ründas ka tunnistajana ülekuulatud isik/ t.lk. 100/. Teiste, tunnistajatena ülekuulatud isikute ja ka kannatanu poolt kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist ei ole pooled ristküsitluse käigus taotlenud ja seega ei olnud kohtul seaduslikku alust kannatanu ja tunnistajate poolt kohtueelsel uurimisel antud ütluste avaldamiseks ega neile tuginemiseks ka kohtuotsuses. Kohus on aga kohtuotsuses kajastanud nii kannatanu kui ka kõikide kohtuistungil ülekuulatud

ja ristküsitletud tunnistajate poolt kohtueelsel uurimisel antud ütlused ning toonud ära ka

kohtu arvates neis esinenud vastuolud, kuigi tunnistajate poolt kohtuistungil antud ütluste usaldusväärsust ei ole menetluspoolte poolt sisuliselt kahtluse alla seatud ega leitud, et need oleksid vastuolus kohtueelsel menetlusel antutega. Kohtuotsuse kohaselt on kohus aga oma siseveendumuse kujundamisel lähtunud nendest vastuoludest.

5

Kohtukolleegium leiab, et antud juhul on alust tunnistada maakohtu poolt ülalnimetatud

menetlusnormi rikkumised KrMS § 339 lg 2 alusel olulisteks kriminaalmenetlusõiguse rikkumisteks. Analoogset seisukohta on oma otsustes väljendanud ka Riigikohus.

KrMS § 341 lg 2 kehtestab, et kui apellatsioonikohtu istungil tuvastatakse

kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine KrMS § 339 lg 2 sätestatud korras tuleb

kriminaalasi saata esimese astme kohtule uueks arutamiseks vaid juhul, kui tuvastatud rikkumist ei ole võimalik kohtuistungil kõrvaldada.

KrMS § 331 sätestab kriminaalasja apellatsiooni korras arutamise korra ja piirid. Sama

paragrahvi esimese lõike kohaselt peab ringkonnakohus kriminaalasja apellatsiooni korras

arutamisel juhinduma Kriminaalmenetluse seadustiku 10. peatüki sätetest arvestades 11. peatüki 3. jaos sätestatud eranditega. KrMS § 335 lg 1 kohaselt peab ringkonnakohus kohtulikul uurimisel järgima sama seadustiku §-de 286-298 sätteid, mis reguleerivad kohtuliku uurimise läbiviimist esimese astme kohtus.

Seega toimub apellatsioonimenetluses kriminaalasja sisuline arutamine, kusjuures

ringkonnakohtul on õigus tuvastada faktilisi asjaolusid ja hinnata tõendeid samasuguses ulatuses nagu esimese astme kohtul.

Vastavalt apellatsioonikohtu istungil KrMS § 335 lg 2 alusel avaldatud esimese astme

kohtuistungi protokollidele on nii süüdistatav, kannatanu kui ka kõik tunnistajad, kelle

ülekuulamist on antud menetluses taotletud, kohtuistungil osalenud ning neid kõiki on

maakohtus ristküsitletud. Seega on kohtukolleegiumil seaduslik alus hinnata menetlusest osavõtnud isikute poolt kohtuistungil antud ütlusi kogumis koos maakohtu istungil avaldatud,

vahetult kontrollitud kriminaalasja kirjalike materjalidega. Ülaltoodust lähtuvalt

kohtukolleegium leiab, et antud juhul on ringkonnakohtul võimalik kriminaalasja uueks

arutamiseks tagastamiseta kontrollida kohtuotsuse seaduslikkust apellatsioonides esitatud väidete alusel. Menetlusosaliste poolt kohtuistungil antud ütlused on kohtuotsuses kajastamist leidnud.

Võttes aluseks V.F-ile esitatud süüdistuse piirid ja maakohtu poolt juba tuvastatu,

puudub vaidlus selles, et kannatanu töötas hoovis, tegi kangiga aiapostide paigutamiseks auke. Süüdistatav läks kannatanu juurde ja leides, et kannatanu tegevus ei ole õige, asetas oma jala augu peale nii, et see kattis osa sellest. Kannatanu M.T jätkas kangiga tööd ja lõi

süüdistatava jalast umbes 10 cm kauguselt kangiga auku. Peale seda lõi süüdistatav

V.F käega kannatanule näkku, mille tagajärjel hakkas kannatanul ninast verd jooksma.

Vastavalt kohtuistungil avaldatud kohtuarstliku ekspertiisi aktist nr 640 antud arvamusele / t.lk. 8-9/diagnoositi Mustamäe Haigla erakorralise meditsiini osakonnas 05.05.2004 M.Te näo põrutus, nina turse, nina väliskäikudes esines hüübinud verd. Tervisekahjustused võisid olla tekitatud löögist kõva tömbi esemega, need ei olnud eluohtlikud.

Maakohus on, tuvastades V.F-i käitumises talle inkrimineeritud kuriteo objektiivsed tunnused, välistades hädakaitseseisundi, leidnud, et kuna M.T lõi kangiga tema jalast umbes

10 cm kaugusel ja kuna tegemist oli naabritega, kellede käbisaamine ei olnud hea tekkis

V.F reaalne hirm, et M.T lööb tema jala kangiga läbi, mistõttu pidas M.Te käega

näkku löömist antud olukorras lubatavaks. Tegelikult reaalse ründe oht antud situatsioonis

puudus ning V.F eksis selle ohu olemasolus. Seega on tegemist KarS § 31 lg 1 ettenähtud lubatavuseksimusega. Muid asjaolusid mis andsid aluse kohtule tuvastamaks KarS § 31 lg 1 ettenähtud lubatavuseksimust ei ole kohus tuvastanud. Eksimus teo õigusvastasuses

6

säilitab teotahtluse, seega ka koosseisupärasuse, kuid välistab õigusvastasuse. Isik saab

vastutada vaid ettevaatamatusest toimepandud süüteo eest, mis antud juhul välistab V.F-i tegevuses KarS § 121 ettenähtud koosseisu.

Kohtukolleegium soostub prokuröri apellatsioonis väidetuga, et M.T kaevas kangiga auku juba enne kui süüdistatav tema juurde läks. Seega ei olnud kannatanu tegevus süüdistatavale

ootamatu. M.T jätkas sama tööd ka ajal, kui süüdistatav tema poole pöördus ja teatas, et selline tegevus ei ole õigustatud. Kohtukolleegium peab antud juhul oluliseks maakohtu poolt juba tuvastatud ja vaidlustamata fakti, et süüdistatav, nähes, et kannatanu teeb kangiga auku, asetas ise oma jala augule nii, et see varjas osa sellest. Kannatanu, jätkates juba eelnevat tegevust, lõi veel korra kangiga auku,

seega samasse, ka süüdistatavale teadaolevasse kohta, mitte aga ei suunanud vähemalgi

määral kangi süüdistatava jala poole. Ka maakohus on tuvastanud, et M.Te poolt rünnet süüdistatava suhtes ei esinenud kuid antud juhul kohtukolleegium ei nõustu järeldusega, et

V.F oli alust ekslikult seda arvata ja seetõttu pidas kannatanu näkku löömist lubatavaks. Ta ise asetades oma jala augule, seega tekitas ise situatsiooni, mis siis maakohtu järelduse kohaselt andis talle aluse arvata, et tal on lubatud kannatanut veel ka käega näkku lüüa.

Kohtukolleegium leiab, et antud juhul ei olnud süüdistataval alust endale ekslikult ette kujutada asjaolusid, mis välistaksid tema poolt kannatanu löömise õigusvastasuse. Selliseks

õigustavaks asjaoluks ei saa antud juhul olla tema enda käitumine, jala asetamine augule, kangilöögi asukoha ohtlikkusse lähedusse.

Eeltoodu alusel kohtukolleegium leiab, et V.F-i käitumises on tuvastatud KarS § 121 ettenähtud teise inimese, antud juhul M.Te kehalise väärkohtlemise koosseisulised tunnused,

tuvastatud on tema tahtlik käitumine, õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei esine, seega tuleb V.F-i poolt KarS § 121 tunnustele vastava koosseisupärase teo toimepanemine

lugeda õigusvastaseks. Õigusvastane tegu on temale süüks arvatav, süüd välistavaid asjaolusid ei esine.

7. Prokurör taotles apellatsioonis V.F-i karistamist rahalise karistusega.

Ringkonnakohtu istungil prokurör täpsustas taotletud rahalise karistuse määra ja taotles minimaalses määras rahalise karistuse mõistmist. KarS § 121 sanktsioon näeb ette kergeima karistusliigina rahalist karistust. KarS § 44 lg 1 näeb ette, et kohus võib kuriteo eest mõista rahalise karistuse kolmkümmend kuni viissada päevamäära. Sama seaduse lg 2 kehtestab, et päevamäära suurus arvutatakse süüdimõistetu

päevasissetuleku alusel, mis KarS § 44 lg 3 kohaselt arvutatakse kriminaalmenetluse alustamise aastale vahetult eelnenud aasta tulumaksuga maksustatavast tulust, millest on maha arvatud tulumaks. Vastavalt isiku maksustatava tulu õiendile oli V.F-i 2003 aasta tulu pärast tulumaksu mahaarvamist 35 858 krooni, seega on päevamäära suuruseks 98 krooni.

8. Vastavalt KrMS § 179 lg 1 p 2 kuulub süüdistatavalt väljamõistmisele sundraha ja § 175 lg 1 p 3 ja § 180 alusel M.Te suhtes teostatud ekspertiisitasu. Tsiviilhagi ei ole asjas esitatud.

9. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 4, § 338 p2,3, § 339 lg 2, § 340 lg 4 p 2

tühistab ringkonnakohus Harju Maakohtu 28 detsembri 2006 otsuse V.F-i

7

õigeksmõistmises ja teeb uue, süüdimõistva kohtuotsuse. Prokuröri apellatsiooni ringkonnakohus rahuldab.

IVI KESKÜLA JULIA KATŠKOVSKAJA ENE RANDMÄE